Minu inimesed.
Kummaline, kuidas elu spiraalkäigud toovad mõned inimesed vahel lähemale ja siis viivad jälle kaugemale. Vahel aastaid suheldes ja siis jälle mitte suheldes. Ei, mittesuhtlus pole tingitud tülisolekutest ega midagi. Pole vajadust, pole ühist kokkupuutepunkti ja hoolimata suhteliselt lähedal elamisele peaaegu ei kohtugi. Ja siis ühel hetkel tulevad robinal puutepunktid. Aga need inimesed on olemas ja see teadmine annab mõnusa turvatunde.
Mu hilissuvel lahkunud inimene-ma ei leia kuidagi õiget nimetust tema kohta, see nimetus võikski olla minu inimene- oli mu telefonis salvestatud esimese nimena. Nn. turvanupuna, kellele saaks vajadusel ühe klahvivajutusega helistada. Mitte, et ma miskit väga pelgaksin, kuid liigselt ei riski ka. Mul ei olnud kordagi vajadust seda nn. turvanuppu kasutada. See on üsna jube, kui peab telefonist kustutama kellegi nime, sest teda ei ole enam. Kes oli enam-vähem sinuealine.
Ma ei oska praegu kuidagi sõnadesse panna oma mõtteid ja tundeid. Ma olen üleväsinud ja erinevatel põhjustel pole saanud mitmeid öid välja magada. Tänaöine (või hommikune?) äratus oli pool viis hommikul. Õelaps tuli uksele koputama-nad olid teelt välja sõitnud. Võõras (kohalikke teid mittetundev) autojuht ja lumme mattunud eurokraavid teadagi. Keda sa appi kutsud sellisel kellaajal, kui on teada, et labidatööst pole tolku ja sõiduautostki jääb väheks? Ootad hommikut? Ehk ootakski, kui poleks ümbritsevat omainimeste turvavõrgustikku. Seekord ei pidanud päeva algust ootama. Õnneks.
Mis ma nüüd siis öelda tahtsin. Vist seda, et ei tohiks oma inimeste olemasolu märgata vaid siis, kui hädaolukord on. Või siis, kui ühtäkki neid enam olemas pole. Ma olen väga õnnelik, et te olemas olete-minu inimesed. Nii netielus kui päriselus.
Aitäh Teile!
Hundi ulg
/ 26. veebr 2012Seda mõtet on hea lugeda – sellise turvavõrgustiku olemasolu. Pisut keerulisem on mõnikord uustulnukatel, kes kuhugi paikkonda elama tulevad.
Mäletan, et oma esimesel talvel sõitsin samuti kodulähedal kraavi. Oli päevane aeg ja abivõimalus kohe sealsamas. Lähedal taluõues Kirovets töötas, noor mees läks vallale teid lumest lahti lükkama. Küsisin abi ja ta tundis mind ära: Sa oled see, kes sinna ja tänna elama tuli. Auto saigi välja tõmmatud ja siis mees teatas, et võlgnen talle 500 krooni. Momendil mul polnud anda. Järgmisel päeval tuli ise järele… Hiljem olen aru saanud, et siinkandi külades on kombeks, et kõik käibki raha eest kui sa just lähisugulane ei ole.
kohalik
/ 26. veebr 2012oh, see oli küll karm laks :S meiekandis võõramad imestavad,kuidas ka noored tasuta appi tulevad
siinkandis on aru saadud, et raha on vaid vahend ja rahast tähtsamad on inimsuhted-ma vähemat arvan, et see nii on 
Pirjo
/ 26. veebr 2012No meie siia kanti elama tulek oli küll super. Juba paar nädalat peale kolimist pakkus üks inimene välja variandi, et ta toob ise meie lapsed peale koolipidu koju. Kusjuures ta pidi selleks lisa 14 km sõitma. Põhjenduseks oli, et oma küla inimesed peavad ju ikka kokku hoidma.
Te olete nii abivalmid ja sõbralikud 
Läks mingi aeg mööda ja me auto jäi lumme kinni. Vahastust tulev auto pidas korra kinni, keerati autol ots ringi ja tagasi tuldi juba suure autoga, millega siis meie auto välja aidati. Läks jälle mingi aeg mööda ja see sama mees, sõites meie majast mööda, pidas lihtsalt auto kinni, et meile oma telefoni number anda. Et, kui mingi mure või abi vaja, siis ollakse alati valmis aitama. Ja et me ei ole siin metsas üksi. No lihtsalt super ja neid näiteid on veel ja veel. Nii, et aitäh kõigile kohalikele sõpradele
kohalik
/ 28. veebr 2012Kersti
/ 29. veebr 2012Hmm.. vahel mõtlen, et oleks tõesti päris tore teie seas elada.. a noh, elu on veerenud teisiti…
kohalik
/ 7. märts 2012Kersti,sa saad alati siin käia vähemasti
murueit
/ 9. märts 2012Esimese kommi peale tuli meelde vana juhus,kus olin ühe inimesega põhiliselt telefonitsi tuttav,sest ajasin tema paberimajandust.Kuna ta oli elektrik palusin tal vaadata mul kodus väike viperus üle.Tuli,vaatas,nokitses minutit viis ja ütles möödaminnes summa,mille peale tahtsin istuli kukkuda. Omas mõttes arvasin,et ta ei taha midagi,aga ma annan ikka–noh nii viiendiku küsitavast…Ka mul polnud raha,valetasin,et pean ämmale kingitust ostma,aga homme annan.Ja viisin ise.Kurat,on tahtmine ta nimigi üles öelda: Jaan Mustasaar!