Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 9. jaanuar 2018


Olgugi, et lähedased naabrid ja hõimurahvad ja mis kõik veel, jõulutoitude osas oleme soomlastega üksteisest ikka väga kaugel.

Just enne jõule oligi juttu tolles mu töö cateringi-firmas, et millised on eestlaste jõulutoidud ja ühtegi ühist rooga ma ei leidnudki. Tinglikult võiks pakkuda, et rosolje, kuid sellest on ainult nimi ühine, retseptid ikka totaalselt erinevad. Ja siis need armsad kolleegid küsisid, et kui ma nüüd eestisse jõuluks lähen, siis kas ma soome jõulutoitudest ka puudust tunnen? Maksavorm, kartulivorm, bataadivorm, kaalikavorm, porgandivorm…jeah 😛 Mitte, et ma neid ülepea eriti söönudki olen 😀

Siiski. Nende kinkku. See on suur valmissoolatud seakints, mis jõululaupäeva hommikul praeahju pannakse ja seal ta siis küpseb tunde-olenevalt suurusest. Tavaliselt on need ikka suured, nii 10 kg kanti ja küpsetamine kestab 6-8 tundi. Kogu see käntsakas on tailiha, vaid peal on selline kuni pool cm pekki ja kamar. Muidugi irdub sellest pekist küpsetamise käigus ahjupannile rasva. Vähe küll, aga siiski. Vott, ja sellest rasvast saab prae kõrvale imehea kastme: sibulat, vett ja hapukoort-no viib keele alla. Pipart võib ka muidugi panna või soovi korral muid maitseaineid, soola enamasti pole vaja, sest seda on seal juba piisavalt.

Aga. Meie kallis naaberrahvas ei võta ju suusissegi midagi, mis mingilgi määral rasva sisaldab. Toit peab olema rasvavaba, laktoosivaba, gluteenivaba, toiduvaba… Ma ise täitsa imestan, et siin üldse 3,5% rasvasusega piima müüakse-no ilmselt ostavadki seda kõikvõimalikud sisserändajad, ma ise kaasaarvatud. Sest see, mida nad ise joovad…see ongi piimajook, rasvata, laktoosita ja maeiteaveel milleta või millega, säilib tavalistel poeriiulitel (mitte külmikus) 3kuud ja maitseb rõvemagusalt. (Ma pole pakendit uurinud, äkki nad lisavad suhkrut sinna säilimise huvides?)

Aga tagasi selle jõuluprae juurde. Kuna sellest siiski miskil määral rasvast praevedelikku tuleb ja kuna seda mitte keegi ei söö, siis tuleb sellest ka kuidagi lahti saada. Otse solgitorudesse seda kallata ei saa, sest no mõelge ise. Kui ka see kogus pole ühe prae kohta suur, siis kogu rahvastiku praerasvad ajaks umbe nii mõnegi linna solgitrassid. Seega teevad bensujaamad kampaaniaid, et tooge oma praerasv meile, me töötleme selle autokütuseks.

Kõik ju ilus-kena, aga ettevaatamatusest olin siin rääkinud, et näh, väärt kraam, millest head kastet saab, aga teie teete diislit hoopis…

Täna tegin talgutele tulnud põlismaalastele süüa. Lõikasin sellest samast suurest kintsust kenad viilakad potti ja panin peale kraanivett, et seda soojendada. Nimetet lahja vedelik oleks kõlvanud ju kuiva liha ja kartuli juurde kastmekski, aga kussa. Olgugi, et sellest kirjeldatud kastmest oli too vedelik ikka väga kaugel, puutumata see jäi. Sortsutati peale tiba ketšupit ja teine tiba majoneesi (sest majonees, teadagi, on ju RASVANE) ja nii see läks.

Ega tegelikult ise ka ju ei sööks miskit, millest tead, et sellest autokütust valmistatakse 😛

Ja ma olen jumala kindel, et seda kastet oleks söödud, kui ma poleks rääkinud, millest see tehtud on.

 

Advertisements

Read Full Post »