Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for 29. apr. 2018


Käisin ükspäev peresõpradel aknaid pesemas. Too perenaine on hullult töökas inimene, omab väikepoodi ja naudib oma tööd täie rinnaga, samavõrd ka muidugi muretseb hakkamasaamise pärast. Kodu on tal alati korras, aga paratamatult ei jõua ju igale poole ja nii ta mind aknaid pesema paluski.

Maja taga redelil turnides avastasin ühtäkki, millised nende õunapuud on. Iga kord külas käies me sealpool hoovis ju ei käi, eriti mitte raagus puude ajal. Ja lehtes puud ei paista nii metsikud.

No maitia, professionaalne kretinism eksole. Me kunagistel ametikooli-õpingute aegadel just seda tööd saime kooliümbruse aiandites kõige rohkem harjutada, jääb automaatselt silma. Eks ajad ja kombed muutuvad, aga põhitõed on samaks jäänud.

Ma siis sel aknapesule järgneval päeval pressisin end peaaegu vägisi neid õunapuid lõikama. Perenaine oli muidugi tööl, aga peremees kodus. Algul ta püüdis ise siit-ja sealt lõigata, aga miski hetk loobus ja läks aianurka mägimändi kärpima. Ma sain rahulikult keskenduda, sest ega see pole mu jaoks midagi, et hops ja valmis. Ikka vaja vaadata, mida jätta ja mida võtta. Pole liiga tihedat kogemust ka viimastel aastatel olnud.

Või tegelikult on, aga teistlaadne kogemus. Oleme naabritega kevadeti käinud siin-seal õunapuid lõikamas. Minul on olnud pigem okste korjamise roll…sest noh, see kuidas nemad siin lõikavad, oli minu jaoks jahmatav. Aga mitte sellest…

Olin juba peaagu lõpusirgel, kui peremees tuli taas juttu tegema.

“Sa seal Eestis oled muidugi lapsepõlvest saadik seda tööd teinud jah”

“Eem…nojaaa…ma tegelikult olen aednikuks õppinud”

“Oi, sa oled päriselt aednik!”

Issand, mida nad võisid mõelda, keegi tahab lambist poolvägisi nende õunapuid lõigata, asjast midagi teadmata 😀

Tegelikult on hoopis imelik see, et kogu selle viie aasta jooksul pole see aednikuamet jutuks tulnud. Rohkem ilmselt on metsatöödest ja sellest ametist juttu olnud ja küllap sinna see on jäänudki.

Pererahvas igatahes oli tulemusega väga rahul. Perenaine hiljem ütles, et keegi naabrimees on neil vahel kärpimas käinud neid puid. Kindlasti mitte polnud need valesti lõigatud, lihtsalt liiga suur vahe oli jäänud kahe lõikamise vahele 🙂

Ahjaa, see jutt, et “te seal eestis olete muidugi lapsestsaadik seda ja toda ja kolmandat teinud”, eks sellest on ju juttu olnud. Et kuidas meid kõiki maast madalast tööle pandi ja mis tööd kõik maamajapidamistes lapsest peale selged on. Meie siinne sõpradering on meist keskeltläbi 10-20 aastat vanem ja nende lapsepõlv on enamasti olnud suht sarnane meie omaga, aga kultuuride erinevust on tore võrrelda, et kuidas mingeid töid või toimetamisi siin maal oli kombeks teha.

Advertisements

Read Full Post »

Sel päeval


5a. tagasi käisin ma kiirabis tilgutite all vererõhku alandamas.

Sellest ajast on mul vererõhurohud-mida ma küll väga korrapäraselt tarbinud pole. Kuigi vist peaks. Loll uljus tõrjub vastu-ma pole ju veel nii vana, et elulõpuni igapäevaselt rohtusid süüa.

Nüüd tasapisi tuleb leppimine.

Ja rahustid on paanikahoogude taltsutamiseks, seda õnneks ei ole väga tihti vaja olnud. Või noh, mis on tihti? Need paanikahood on kaasavara sellest ühest eluetapist eelpoolnimetatud ajast ja ilmselt jäädavalt enam ei kaogi.

Lisaks aegajalt unehäired. Ohjummel, kõige selle jaoks on ju tsuti vara veel?

Kui vaid oskaks nii, et ei võtaks kõike kanda…

Read Full Post »


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Read Full Post »

Kohvist.


Tikker kutsus kommenteerima kohvijoomist, mõtlesin  hoopis siia kirjutada.

Mulle tundub, et miskit kohvilaadset toodet saime me juba põhikoolis internaadi hommikusöökide ja õhtuoodetet kõrvale. Selline väga lahja viljakohv piimaga pooleks ja suhkur ka veel. Vahel harva seda oli, enamasti oli siiski tee.

Niiöelda päriskohvi hakkasin ma jooma umbes 16-aastaselt kodus. Sel ajal oli see suures osas vist lahustuv kohv ja eriti head olid Kanada-vanatädi saadetud partiid. Praeguseks hetkeks ma jätan kohvi pigem joomata, kui lahustuvat kohvi võtan. Ilmselt oleneb kohvist, aga hiljuti ühe tuttava juures pakuti ja no, see oli rõve.

Mina olen just see inimene, kelle lemmikohvi on “pätikas”. Kodus me teeme endile just seda, kõigi nende aastate jooksul on käe sees hommikul esimese asjana veekann käima, puru tassi(desse), suhkur ka ja keev vesi otsa. Siinsete külaliste jaoks on meil presskann-soomlaste jaoks on see suht võõras asi ja alati seiravad nad imestunult-jahmunult mu kohvitegu. Lähemad sõbrad muidugi juba teavad ja oskavad isegi presskannu kasutada 😛 Veel paar aastat tagasi oli isegi presskannu leidmine siinsest kaubandusest väljakutse, nüüd neid siiski juba müüakse.

Siinmaal kõige levinumat tavalist masina-kohvi ma võimalusel jätan joomata. Olen küll sellevõrra kohvisõltlane, et päris ilma olla ei taha, aga sõltub. Kui masinakohvi on üle 10 minuti (ma tegelikult pole aega mõõtnud ja eks masinadki on erinevad) valmis olnud ja seal kuumal plaadil seisnud, siis minumeelest see enam ei kõlba. Võinoh, kõlbab koorega pooleks ehk.

Ma selle masinakohvi-vastase kiiksu sain tegelikult eestist, oma kontoritöö ajast. Seal oli millegipärast kombeks, et uut kohvi enne kunagi ei tehtud, kui vana otsas. Ja kohvi tehti olenemata joojate arvust alati kannutäis, vahel harva õhtupoolikul ka pool kannu. Ja nii see kohvi seal teinekord tundide viisi kärssas ja me ikkagi jõime seda. Ma praegu küll enam ei oskaks põhjendada, et miks küll?

Igasugu “peeneid” lattesid ja moccasid siinsetes kohvikutes ei ole-vähemalt meie linnakeses mitte. Arvukate kohvikute ja söögikohtade hulgas on vaid üks, kust saab erinevaid kohvisid tellida, igal pool pakutakse seda kõige tavalisemat masinakohvi. Mis üldjuhul on selle kuuma plaadi peal rohkem kui 10 minutit seisnud :P. Selles suhtes oli meeldivaks üllatuseks mu viimane töökoht, sinna kööki oli siginenud suur ja moodne masin, millest sai välja meelitada vist paarkümmend erinevat jooki.

Tavaliselt joon kohvi suhkruga, vahel harva suhkru ja koorega või ainult koorega. Koore kasutamine sõltub ka kohvi kangusest. Musta kohvi ilma suhkruta pole õppinud jooma, minu jaoks annab just suhkur selle õige maitse. Kodus mul tavaliselt kohvikoort või piima pole ja siinne lähim sõbrants käib oma piimaga mul külas 😀

Lapsed pole ise väiksena kohvi vastu huvi tundnud ja ma vist pole pakkunud ka. Suurem pliks õppis eelmisel suvel siin tööl olles kohvi jooma. Noorem plika armastab neid kohvijooke, ostame neid tihti kaasa eesti-reisi autosõidule. Niisama osta ei raatsi, aga vahel harva on nii mõnus 🙂

Nii pika jutu peale võiks nüüd ühe pätikohvi teha 😀

Read Full Post »

No oli vaja


Kui enda mõtete kirjapanekuks napib aega ja motivatsiooni, siis kasutame teiste omi 😛

Read Full Post »