Hundijaht

Täna helistati naabrimehele, et läheduses on hunt, minge vaatama. Noh muidugi hüppasime autosse ja minek. Ainult et ma pole veel elusees kohanud hunti, kes kuskil keset põldu istub ja ootab 😛 Igatahes hunti me ei näinud, aga väikest ergutavat vaheldust päeva saime küll.

Oleme noorema pojaga siin üsna kodused. Mina küll käisin eile linnas ja tõin tütre siia sööma ning hiljem viisin tööle.

Mees käib tööl veel esialgu, kuid ilmselt saab nende töö otsa, sest tellimusi pole lihtsalt. Siis saab “huvitav” olema, kui me kõik koos kodus oleme 😛 Samas oleks mu meel rahulikum, sest lisaks tööle käib mees iga päev poes ka.

Ma oma tööst ei tea endiselt midagi ja see ebaselgus on kõige vastikum. Oleks siis, et helistataks, et vaatame kuu aja pärast vms…

Poisi hommikupoolikud kuluvad õppimisele, tugiõpetuse õpetaja helistab talle igapäevaselt ja juhendab, oma klassijuhataja harvemini. Õpetajatel on ikka kenake koormus, samas üks-ühele suhelda nende eelteismelistega on äkki lihtsam. Ega ma ei tea muidugi. Aga meil on siin kena oma rütm tekkinud, poiss ärkab kuskil pool kaheksa, teeb oma hommiku-toimingud ning sööb ja siis alustab neti kaudu tulnud õppimistega. Umbes pool üheks-üheksa helistab õpetaja.

Mina sel ajal jalutan koera ja käin oma kõnniringil. Või üksi elava naabrinaisega juttu ajamas.

Vanem poeg on Rootsis ja kuni seal on tööd, siis praegu koju ei kipu, muidu istuks ilma tööta karantiinis.

Soomes tahetakse täiendavaid piiranguid seoses koroonaga sisse viia, kuid kehtivad seadused seda ei luba-näiteks kehtivate seaduste järgi ei tohi nad restorane/söögikohti sulgeda-seega tegeldakse praegu kiirkorras seaduste muutmisega. Ja isegi kui selliseid asju võimalikult kiiresti teha, võtab see ikkagi aega, et kõik juriidilised nüansid jonksu saaksid.