Vahi nalja

Koos märtsikuu lõppemisega lõppesid ka kirjatükid siin blogis. Karantiinis olles on kõik mu lemmikblogijad oma päevakirjad taas üles leidnud ja usinasti kirjutama hakanud, nii et feedlys on tavapärase paarikümne postituse asemel päevas poole rohkem. Olukord tuletab meelde vägijookidega turgutatud pidulauda, kus kõik üksteise võidu räägivad ja keegi enam ei kuula. Ja mina olen nüüd vabatahtlikult selle “kuulaja” rolli võtnud, sest no keegi peab ju kõik need blogid läbi ka lugema 😀

Osad blogijad on hakanud instagrami pilte oma blogidesse panema ja see on feedly lugejatele üks paras tüütus, sest need postitused tuleb siis eraldi lahti klõpsida. Ma ei tea, kas mõni muu luger annab parema pildi?

Tegelikult on ikkagi see uus arvut päevakorral, sest praegune on mul selline, et…no on… Ja sellepärast on blogide lahti klõpsimine seal kehvakene, et siis nad ketravad ilmatu aja ja ja…no kärss kärnas ja maa külmetanud ühesõnaga.

Üldiselt on karantiin läinud üllatavalt kiiresti. Päevad kuluvad ruttu, kuigi aega peaks nagu rohkem olema.

Oma aeg kulub söögitegemisele, tänu sellele on aga taas saanud sügavkülmad korda ja kokku tõstetud ning ülevaade, mis produkte seal leidub ja kui palju. Ja samas seda valmistoitudega täiendatud, et noh, kui tööle minek, saaks sealt karbiga kaasa haarata kui muud pole. Teoorias olen ma muidugi tugev, eks näis 😀

Töö ikka algab. Informeeriti meid sellest küll nädalaid lubatust hiljem, aga no mis sa teed. Üldse polnud mõnus niimoodi oodata ja praadida.

Seal Turu ülikoolihaiglas olen vahepeal lausa kolm korda käinud. Kaks korda poisiga, sest esimesel korral polnud kõrge veresuhkru tõttu võimalik testimist läbi viia. Teine kord oli sel nädalal ja muidugi see tore nali, et lihavõttega lõpeb siin maal naastrehvide periood, seega sai Suurel Reedel seaduskuulekalt suverehvid alla vahetatud. Ja hommikul, kui Turku minema hakkasime, oli maas 20cm sulalund…. Õnneks polnud meil liiga täpselt kella peale vaja minna ja see võttis pinget maha ning rahulikult kulgedes me kenasti kohale saime.

Ühe korra käis ise eriarstil kontrollis. Kurtsin kohalikule perearstile oma muret, see saatis eriarstile me oma linnakesse ja too omakorda suunas Turku röntgenisse. Helistasin, et aega broneerida ja muidugi vastati sealt, et panevad kirja ja röntgeni aeg tuleb kunagi tigupostiga. Siis oleks kohapeal pildid tehtud ja tulemusi/edasisi uuringuid taas tigupostiga oodanud. Nüüd aga inimesed ütlevad massiliselt oma arstiaegu ära ja seetõttu juhtus nii, et ühel päeval mulle helistati: kas oleks võimalik kohe homme tulla. Aegu jätkus terve päeva jagu. Ja kohapeal, kui pildid tehtud, tuli veidi oodata ning arst tuli kohe tulemustest rääkima. Ei mingiti lõputut tiguposti paberkirjade ootamist. Terveks tunnistati 🙂 Ja igatepidi positiivne kogemus, eriti kui tead, kui aeglaselt siin sellised asjad käivad.

Koolilastel läheb õppimine just nii, kuidas tagant lükata. Nooremal plikal algas ka nüüd kool, neil oli senini praktika. A tema hoiab oma asjad ise joonel. Poissi peab ikka pidevalt tagant torkima. Õnneks on õpetajad pea igapäevaselt lastega ühenduses ja tasapisi asjad laabuvad. Müts maha küll meie õpetajate ees, meeletu töö, mida nad seal teevad.

No ja eelmine nädal oligi vihma-lume-lörtsine. Tüüpiline aprill. Nüüd on päike, aga jubesuured tuuled.

Puid oleme teinud naabritel ja kodus.

Liha ja kana oleme suitsutanud.

Ühel lillepeenral on muld vahetatud ja kasvuhoones sõnnik sisse kaevatud. Järgmine nädal on viimane vaba ja nüüd on vaja enne ametlikku tööd lubatud haltuurad ära teha 😛

Paistab, et inimestel on nüüd kõigil korraga kopp ette kodus istumisest saanud. Tütar käis enne siiatulekut poes ja ütles, et peaaegu ei mahtunud liikuma. Eile pimeda hakul läks mööda mitmeid noorsoole kuuluvaid sõiduvahendeid ja linna raudteejaamas oli suur kogunemine olnud, oma poolsada masinat korraga. Tundub, et kõigil oli vaja korraks tuulutama pääseda, et siis jälle korralikult nädalate kaupa kontakte vältida. Piirangud jätkuvad.