On jah elu ja melu

Suvi on taas läinud.

Sellesuvised ilmad on olnud nagu lapsepõlves: päikest ja äikest ja vihmasadu. Augustikuu ja septembri algus on olnud siiski harduldaselt põuased. Põllumehed on oma viljad kenasti koristatud saanud.

Suvemälestusi olen korjanud oma telefoni ja väiksesse seljakotti, et neist ehk millaski kirjutada. Telefoni pildid tuleks enne ära sorteerida ja sobivad siia valmis laadida.

Kuu alguses tegi kuivale maale korralikku öökülma ja tundus, et seenesügis jääb seekord tulemata. Aga nüüd kolmapäeval ja neljapäeval sadas korralikult ning soe on ka, seega seeni vist ikka tuleb 🙂

Ma polnud vist neli kuud telekat avanud, aga nüüd on õhtud juba sedavõrd pimedad, et mõnus on end tugitoolis kerra tõmmata ja sokki kududes uudiseid vaadata. Neil ärevatel aegadel tahaks ikka toimuvaga kursis olla.

Ja siis kolmapäeva õhtul see imeloom enam pilti ei näidanud. Antennid on siin eelmisest sajandist, arvasin et tormituuled ja sadu on midagi paigast liigutanud või katki teinud. Kaks päeva kannatasin, täna hommikul kirjutasin naabrinaisele, et kas nad on kodus ja kas ta mees, kes igasugu masinaid parandab, teab antennidest midagi. Paar minutit hiljem oli naabrimees juba ukse taga 😀 Ja pildi ta telekale ette sai. Kuldaväärt naabrid meil siin 😉 Ja nüüd ma siin istun ja vaatan, mis maailmas toimub.