Lihtsalt hetked

Läksin täna hommikul naabrite juurde, kuna varem oli juttu, et ehk saeme puid. Puusaagimist ei olnud, selle asemel oli töökodade juures naabri-Kaitsu kuueaastane pojapoeg, keda ma pea pool aastat näinud polnud ja kes tuli mind rõõmsalt tervitama ja kallistama. Kui armas ja soe. Hetk hiljem küsis ta, mis mu nimi on, ta olevat unustanud 🙂 Hästi jutukas poiss on ja hullult tehnika-taibukas. Uuris ja küsis kõigi masinate kohta igast tehnilisi pisiasju ja rääkis samal ajal, millised masinad neil kodus on ja mis nende eripärad on.

Meie tänavajupi lõpust naabrinaine küsis millalgi suvel, kas ma arooniasiirupit teen, ta vanem õde tahaks hirmsasti. Lubasin teha, aga kuidagi argikiiruses jäid mul ikkagi arooniad korjamata. Samas oli mul eelmistest aastatest siirupit ja meil kodus seda väga ei jooda, ilmselt on mõõt täis saanud. Nüüd mõned nädalad tagasi kirjutas Katriina, et on minemas õde vaatama ja lohutama, kuna üle kaheksakümne-aastase naise sõralise ravi olla lõpetatud. Naabrinaine väitis, et vanuse tõttu. Ei tea, ehk lihtsalt on kõik võimalik juba tehtud. Otsisin kibekähku välja oma siirupid ja viisin naabrinaisele. Ja paar päeva tagasi saatis Katriina mulle sõnumi, et õde oli nii üliväga tänulik ja tahaks veel seda siirupit. Et tema meelest on jalaköndi paistetus (üks jalg amputeeriti tal paar aastat tagasi trombi tõttu) on väiksemaks jäänud ja kasvaja ka… Otsisin siis täna järgmised siirupid välja, eks aroonia ongi üks võimas mari ja kui kuidagi elutee lõpusirgel olevat inimest, kellele miski enam ei maitse, rõõmustada, siis loomulikult.

Tööl olin eile masinaga lehti kogumas ja kui ma siis miski hetk telefoni vaatasin, leidsin vastamata kõne noorema poja klassijuhatajalt. Poiss ei olevat kooli ilmunud ja neil just matemaatika kontrolltöö, veerandi viimane päev ka enne vaheaega. Olini üdini tänulik kõne eest, sest… Proovisin ise poisile helistada ja snäppida, telefon välja lülitatud. Kes vähegi diabeediga kokku on puutunud, võib ette kujutadada, kuidas sellise asja peale korralik paanika maad tõstab. Kibekiiresti niiduk kuuri ja kodupoole ajama, ise valmis häirekeskusesse helistama. Õnneks on mu töö selline, et võimaldab taolisi ärakäimisi. Tegelikult noormees magas, hilisõhtul telefoni laadima pannes ei olnud juhe paika läinud ja aku tühi. Mistõttu maas oli nii äratus kui veresuhkru mõõtmine. Õnneks ise oli korras, viisin ta kooli ära ja klassijuhataja, kellest need noored suurt ei pea, lasi tal kontrolltöö ka kohe ära teha.

Suvel, kui meil oli kirikunõukogu ehituskomisjoniga surnuaedade ülevaatus, kurtsid komisjonis olevad inimesed, kuidas tänapäeva sotsiaalmeediaga on nende ealistel raske sammu pidada, kõik need nutitelefonid ja erinevad platvormid ja ühe sõrmega sõnumite toksimine… No tõttöelda olid nad kõik vist minust veidi vanemad ka, aga. Elu sunnib, mõtlesin mina. Kui ikka su diabeedik ei vasta kõnedele, messengeris ega whatsappis, sest need on kooli pärast hääletule pandud ja nende jaoks mittetähtsad boomerite platvormid, siis boomer teeb omale snäpi konto ja saab sealtkaudu vajadusel kontakti 🙂