Südamelt ära

Ma lihtsalt pean kasvõi enda jaoks siia kirja panema selle tööjutu, mis eelmises postituses plahvatuseni viis.

Ma olen nende aastate jooksul õppinud, et inimesi ei saa muuta, vaid oma suhtumist. Seegi võttis mul aega mitu aastat. Et leppida. Ja tegelikult oli endal peale seda palju lihtsam.

Mitu aastat tagasi ma ühel meeskonna koosolekul ütlesin välja, et kõige kehvem kontingent meie töötajatest on 40+ mehed. Nad ei viitsi kuulata ja teevad kõike oma äranägemise järgi. Sest nemad ju teavad, kuidas asjad käivad. Mis siis, et konkreetsel alal nad töötanud pole. Aga mingid naised, või veel hullem, noored plikad, neid juba õpetama ei tule.

Tookord ei olnud hauakaevajaid kohal ja neid ma silmas ei pidanud ka. Mu oma ülemus kah solvus, kuigi ka teda ma silmas ei pidanud. Ju astusin konnasilmale 🙂

Aga tookord tööl olnud kolmest selle ealisest mehest on meil siiamaani veel tööl üks. See, kes kõige asjalikum oli, ja kellega ma nüüd tülli läksin.

Me sel aastal ei korraldanud avalikke talguid, sest meil oli omal piisavalt töötegijaid ja talgute organiseerimise aeg ja vaev ei lähe tegelikult kokku nende kasuteguriga. Seevastu otsustasin, et teeme nn. sisemised talgud. Et võtame kõigi meie surnuaedade töötegijad ja käime viimasel nädalal külakorda üksteise töömaid riisumas. Mina veel võtan lehekorjaja lisaks ja saame suht puhtaks kõik kohad.

Esimene talgupäev oli planeeritud Kirikuküla surnuaiale. Me keskusest pidime minema kahe autoga, sest minu autosse poleks kogu kamp ära mahtunud. Teise autoga tuli toosama töömees, nimetagem teda Juhaniks, kes keskuses elab ja igapäevaselt Kirikukülla tööle sõidabki.

Me saime töö valmis veidi peale lõunapausi, ainult lehehunnikuid jäi veel vedada. Tööpäeva lõpuni veel mitu tundi aega. Seega, ei muud, kui lähme oma surnuaedadele jätkama, selle ajaga saab suur hulk tööd tehtud.

Linna surnuaia omad lähevad omale töömaale. Mina räägin lehti vedavale Juhanile, et lähme me nüüd tagasi keskusesse, küll see rändurrahva esindaja Penja paari teise töölisega need mõned lehehunnikud veetud saab. Niisiis, võtan oma masina ja töölised, ja lähen tagasi keskusesse.

Teised lähevad riisuma ja mina lehti korjama masinaga. Keda aga ei tule, on teine autotäis töölisi… Lõpuks helistan ja küsin naljatades, et mis juhtus, magama jäite või? Eeei, ma siin vean meie surnuaia pomoga lehehunnikuid ära.

Vot, ja mul viskas kaane pealt. Ma ütlesin kaks asja, mida teha ja tema esimesest ei saanud ilmselt aru ning teise lasi üle.

Ladusin siis talle ette, et saagu aru meie ühise töö põhimõtetest, kui keegi jätab midagi tegemata, siis tuleb see kellegi teise arvelt. Me töö iseloom on selline, et kui ka keegi ära on vms, siis teistel tuleb ka tema töö ära teha. Ja kui kellegil on vaja ära käia, siis saab ta need töötunnid hiljem tagasi teha, või läheb kogu päev puhkusepäevana või vaba päevana arvesse. Ja ma tegelikult tean, et tema oma suvised äraolekuid tagasi polnud teinud. Meil pole see arvestuslikult kuskil kirjas, olen puhtalt lootnud inimeste aususele. Ei või, nagu näha.

Muuhulgas küsin, mida siis ülejäänud viis inimest teevad. Koristavad kuuldavasti kuueruutmeetrist puhkeruumi. Viiekesi! Mu viha kasvab veelgi, krt, kas teil üldse mõtlemisvõimet pole. Löön telefoni kinni, mõttetu. Ise vahutan seesmiselt. Kahjutundega mõtlen, kui palju see seltskond oleks keskuse surnuaias jõudnud veel tööd teha, imeilus ilm ja puha.

Siis nad tulevad, paarkümmend minutit enne tööpäeva lõppu. Teised sätivad koju minema, Juhan tuleb vabandama, et näe see teine mees ikka ei oska masinat kasutada, tal läheb nii kaua aega. No kust krt ta õppima peaks, kui masinat kätte ei anta. Kirikuküla surnuaia juht on Penja meile tööle rääkinud ja taevani kiitnud, kuidas ta kõike teeb ja oskab. Jättes kõrvale kaks tõsiasja: sellel kultuuril pole töötegemine au sees ja sellele kultuurile on surnuaiad paigad, kust kauge kaarega mööda käiakse. Arvestades neid asjaolusid, sai too rändurrahva esindaja isegi üsna normaalselt hakkama.

Ütlen siis väsinult talle, et eks jah, nüüd mul tuleb ise tema töö ka ära teha, lehehunnikud siit ära viia, pean siis pikemalt tööle jääma. Ta lubab need hunnikud hommikul enne linnasurnuaiale minekut ära korjata. Löön käega ja jätkan tööd. Otsustan siiski, et ületunde ma tegema ei hakka ja lähen koos teistega koju. Saab näha, kas mees hommikul täidab oma lubaduse.

Järgmisel hommikul sajab paduvihma. Pime on muidugi ka, aga masinatel on ju tuled…Igatahes on need keskealised mehed kõigele lisaks veel ka suhkrust. Hunnikud vedelevad kiriku ees veel ühe ööpäeva…

Annan endale aru, et see pole mingi maailma lõpp, aga ikkagi… 😛 Niipalju olen ma vaese Juhani oma plahvatusega ära ehmatanud, et see on hauakaevajatelegi kurtmas käinud. Et hauakaevajad tulevad sel päeval veel küsima, et kas ma ikka veel olen Juhanile kuri. Sealt tõuseb väike diskusioon. Nemad väidavad, et asjadest peab rääkima (hahaaa, ise nad küll väga jutukad pole, kui asi koostööd puudutab), mina väidan, et sai räägitud, aga mõnel on kuulamise/kuulmisega probleeme.

Samal päeval näen, et Penja saab kopaga lehtede korjamisega väga hästi hakkama. Ei olnud aeglane ega midagi…