Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘kohtumised’ Category


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Samamoodi, nagu pensionil olevail pole kunagi aega 😀

Esimesed kolm töötu-nädalat on läinud nii kiiresti, et vaata ja imesta…

Koolitusel käisin, ühes suuremas naaberlinnas. Ametiühingute esimeeste ja usaldusisikute koolitus. Lahe oli näha uusi inimesi ja erisuguseid tüüpe, selliseid mittetraditsioonilisi. Minu pettumuseks puudusid täielikult inimesed kogudustest, kohal olid omavalitsuste asjapulgad ja pealinna suurima haigla rakukesed. Aga mis seal ikka, mööda külgi maha ei jooksnud, pealegi sai kõigele lisaks korralikult süüa-juua.

Joogiga oli naljakas, õhtusöögi kõrvale pakuti veini, millest ma viisakalt keeldusin. Kelner tegi saalis ringi ja tuli uuesti küsima, et äkki ma oleksin mingit muud alkoholi soovinud. Keeldusin uuesti. Kolmandal ringil tuli küsima, et äkki ma oleksin alkoholivaba veini tahtnud…:D Sellepeale imestasid juba lauakaaslased ka, et ega ma pole ju maailmas ainuke inimene, kes ei võta…

Napsu ei võtnud ma sellepärast, et selleks hetkeks olin otsustanud sellest mitte kõige paremast hotellist ööseks jalga lasta, läksin külla ühele eestlasest sõbrannale. Viisin ära tema tellitud arooniasiirupid, sain talt puuduvat lõnga ja muidugi niisama lobiseda. Ja koeri nunnutada.

Teise koolituspäeva õhtul hüppasin läbi eesti poest ja sõitsin tagasi koju. See on küll tore, et siin saja kildi raadiuses on päris mitu eesti poodi. Hämeenlinna oma küll ei ole puhtalt eesti kauba tarnija, sealt leidub kraami kogu Baltikumist ja Poolast. Seda parem valik 🙂

Read Full Post »


Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Eestis. Võrreldes eelmise suvega, kui sai vabalt eesti vahet liikuda, sel suvel asjad nii lihtsalt ei käi. Kui oled saanud mõlemad vaktsiinid või koroona läbi põdenud, pääsed liikuma vabalt, tõend ainult peab ette näidata olema. Kui pole ühtegi vaktsiini, peab laevale pääsemiseks oleme ette näidata alla 72 tundi vana negatiivne koroona test (see vist muudeti eelmisel nädalal ära, enam laevafirmad testi ei küsi). Kui oled saanud ühe vaktsiini, tuleb laevale pääsemiseks ette näidata tõend selle kohta. See kõik puudutab siis Eestist Soome tulekut, siit Eestisse minnes ei taheta mingeid tõendeid. Kuna tütrel veel vaktsiini polnud, ostsime testi laevalt Eestisse minnes (39 eurot). Läksime reede õhtul ja tulime esmaspäeval, nii mahtusime just täpselt selle 72 tunni sisse ära. Tagasi tulles Soome pool kontrolliti kõik paberid üle, kõigele muule lisaks tuleb täita veel finentry vorm kas netis või paberil ja see ette näidata. Sealt lähevad andmed ilmselt kohalikku terviseametisse. Rangelt soovituslik on vabatahtlik kolmepäevane eneseisolatsioon (no siis ei pea riik seda kinni maksma). Terviseamet võtab selle aja sees sinuga ühendust ja teeb saatekirja koroona-testile. 72-102 tunni jooksul peale maale saabumist tuleb koroonatest teha ja siis vastuse saabumiseni veel karantiinis olla. See kõik puudutab siis vaktsineerimata või ühe vaktsiini saanud inimesi.

Kultuuride erinevus torkas küll silma. Laeval oli mask kohustuslik, kuid maskiga inimesi heal juhul 10 protsenti. Reeglina soomlased. Eestlased, lätlased, leedukad, poolakad jms. maalased maske ei kandnud. Maski kandmine avalikes kohtades pole kohustuslik enam kumbalgi maal. Eestis ei näinud ma mitte ühtegi maskis inimest poodides vms kohtades, Soomes meie linnakeses käivad kõik poes maskiga…

Koroona olukord ise on praegusel hetkel Soomes tibake kehvem (tegelikult üldist rahvaarvu arvestades pigem on mõlemad riigid samal tasemel). Soomes hakkas olukord allamäge liikuma peale seda, kui nad Venemaalt tulnud jalgpallifännid ilma range kontrollita sisse lasid ja need süüdimatult tõve levitama hakkasid. Nüüd üritatakse olukorda kontrolli alla saada veelgi rangemate piirangutega.

Mina korraldasin oma tööd niimoodi, et teiste töökaaslastega lähikontaktis polnud, testil käisin ära ja sain negatiivse vastuse. Seega jätkame nüüd tavapäraselt.

Aga muust ka.

Jaanipäevaks said istutatud nii lilled kui puud. Kolme ja poole päevane nädalalõpp seejärel oli kena väike minipuhkus. Suur kuumus algas vist ka enne jaanipäeva? Igatahes me istutatud lilled elasid selle aja kenasti ja kadudeta üle. Töölised on mul tublid. No mõni on tublim kui teine ja mõni tahab taas rohkem juhendamist, aga see käib asja juurde.

Kuuma tõttu on meil kodus uksed aknad ööpäev ringi lahti, et õhk veidigi liiguks. Koos õhuga liiguvad ka kärbsed, see on paras tüütus. Aga peale eestis nähtud parmuparvi oleks patt paari pisikese kärbse pärast end häirida lasta 😛

Eestis nägime ära kõik oma tuumikpere ja lähisugulased, ainult õelaps oli just teise Eesti otsa tööle rännanud. Peale parmutapmise sai ikka veidi grillitud ja tsillitud ka, aga kuumus pani sellelegi piirid.

Kuna kodumaal olid just murakad valmis saanud ja väike õde läks kiirkorras neid korjama ja realiseerima, jäi ema kurgimaal toimunud kurgiuputus minu õlgadele. Tõin sealt siiamaale mingi mitukümmend kilo kurke vekkisin neist 35 purki hoidiseid :O Põhimõtteliselt poleks vaja rohkem kurke talveks sisse teha, aga me oma maa alles hakkab esimesi vilju tootma… 😀 Ja sellise kuumaga hoidiste kuumutamine pole ka kuigi lõbus. Ellu jäin 🙂

Reisiväsimus oli suht hull, tööl olles ei tahtnud murutraktoril istudes silmad lahti seista. Või oli see kuumusest, kes seda teab. Muru väga ei kasva selle kuumaga, aga tasandama ikka peab, et ilus oleks.

Jaanipäeval käisid meil külalised Hämeenlinnast ja peale seda nädalavahetusel Espoost. Toredad kohtumised olid. Ja mu ära kolinud sõbranna käis enne jaani veel ka külas, seega seltsielu on olnud omajagu. Blogima seetõttu väga ei jõua, et suvel on mul siin elu põhiliselt väljaspool netti. Talvepoolne poolaasta siis jällegi rohkem netis.

Kõigest hoolimata on igatahes väga mõnus suvi, nautigem 😉

Read Full Post »

Older Posts »