Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘kohtumised’ Category


päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.

Read Full Post »


Lugu nii, et ma peale hooaja lõppu sain kolm nädalat puhata ja pääsesin uuesti tööle. Ühte naabermaakonna kogudusse dekreetpuhkusele mineja asendajaks.

Esimesest tööpäevast peale on mul nende kohalike töötajatega super klapp olud. Mõtleme ühtemoodi, räägime, arutame. Ma nii väga loodan, et see jätkub, sellist sidet siinses koguduses ei olnud.

Mul on seal väga palju uut õppida, kogu see halduse osa ja arvutiprogrammid, matuste ettevalmistused jne. Ja selle paari nädala jooksul olen kordades rohkem õppinud, kui aastaid siinmail. Aga need tööd ongi erinevad.

Meie tööpäev algab teatavasti kell seitse hommikul. Väljas on veel sügav pimedus. Ja see vist oli teine tööpäev, kui hauakaevaja oli kopaga just hoovile sõitnud, Mari, see, keda ma asendama hakkan, polnud veel tulnud ja Kari, kes on ka samas paigas tööl, pani siis mulle valmis ühe traktori ja ise võttis teise, et vajalikud tarbed haudadele valmis viia. Juhendab et lähme algul sinna ja siis tänna. Noh, ma polnud veel kogu seda surnuaeda selgeks saanud ja pime ka, sellepeale ma talle ütlesingi, et mine sina ees, ma tulen su järel, ükskõik kuhu sa lähed 😀

Aga jah, ma olen väga-väga rahul. Olgugi et hommikud algavad ülivara ja ma oma unereziimi pole veel õieti paika saanud-aga katsu sa seda paika saada, kui ka omakülas tuleb öösel kell kaks kõne, et lähme lumetöid tegema- ja siis veel hommikul põhitööle minek. Ikkagi. Mulle meeldib. Ma väga-väga loodan, et ma kõige vajalikuga hakkama saan, kui Mari peale järgmist nädalat puhkusele jääb.

Read Full Post »


Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….

Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.

Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛

Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.

Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.

Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….

Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀

Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀

Read Full Post »


Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »

Older Posts »