Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Koolist enne ja praegu’ Category


Kui me seitse aastat tagasi siia kolisime, oli me pesamuna just nii vana, et minna eelkooli. Olen tookord kirjutanud alljärgnevat:

Esimene hommik oli kooli jõudes nutune ja sestap oli emme terve päeva juures turvamas. Õnneks oli meil selleks kokkulepe ja seda lubati.

Alustuseks istuti pinkidele ja räägiti läbi, mis päev, kuupäev ja kuu praegu on. Ette võeti ka möödunud nädalavahetuse vabad päevad. Miski pea tund aega olid paigal. Küll nihelesid, aga olid vaikselt ja kuulati õpeja juttu. Lapsi on klassis 18, poisse vist kaks kolmandikku ja tüdrukuid kolmandik. Selle hulga peale on kaks õpetajat ja abiõpetaja. Soome koolisüsteemis on laste klassid sünniaastate kaupa. Seinal oli näha,et kõigi laste sünniaasta on pojaga sama ja seega on suurem osa lapsi veel viieaastased.

Kui nädalapäev ja kuupäev selged, sai igaüks rääkida, mida ta nädalavahetusel tegi. Meelde jäi, et ühe poisi isa oli 5-kilose haugi püüdnud 😀 Õpiti veel aastaaegu ja näidati, mis värvi on puud miskil aastaajal. Kui tund läbi, tuli pisuke mänguaeg.

 Klassiruum on U-kujuline, mõlemale poole nurga taha jäävad lauad, mille taga tehakse siis joonistustöid, lõikamisi jms.

Peale vahetundi mindi õue, seal joosti ja möllati niisama. Hoovil on mõned kiiged, ronimispuu ja liivakast. Metsa all on väike küngas, selle ümbrus paistis poiste lemmikoht olevat 🙂

Hoovilt paistvate puude taga on kohe Yhdenäiskoulu, ehk siis suure õe kool. Algkooli lapsed käivad seal söömas, minna on vast sadakond meetrit.

Õuesolek päädiski sellega, et võeti rivvi ja mindi koos sööma. Teises koolis võeti üleriided maha, siis muidugi kätepesu ja toidu järjekorda. Igaüks võtab ise kandiku, taldriku ja söögiriistad ning tõstab ise omale süüa. Sel päeval oli kartul, lindströmi kotlet, porgandisalat, lihakaste ja tavaline jahukaste. Joogiks piim. Väga hästi said need viiesed ja vaevaltkuuesed omale  söögitõstmisega hakkama, kasvult pisemaid aidati, kuna nad lihtsalt ei ulatunud 🙂

Süüakse noa ja kahvliga, kes ei oska, seda õpetatakse. Peale sööki viiakse nõud ka ise ära-tuleb valada jäätmed ja iga asi õigele alusele panna-väikestele oli see paras pingutus, sest lett on üsna kõrgel, aga hakkama said.

Tagasi oma koolis, ootas ees veel üks tund, kus räägiti lastele õuesolemise kasulikkusest. Seejärel said kõik kordamööda rääkida, mida nad tegid nädalavahetusel õues. Üks poiss väitis,et ei käinudki õues, vaid mängis terve nädalavahetuse playstationsiga. See peale arutati, mis on tervislikum-kas õuesolek või arvutimängud.

Ühel poisil oli sel päeval sünnipäev. Tema võis valida omale ühe sõbra ja sellega koos minna diivanile istuma. Ülejäänud lapsed ja õpetajad seisid ümber nende ning laulsid sünnipäevalaulu. Seejärel sai sünnipäevalaps mängutordil küünlaid puhuda ja kaaslastele lagritsakommi jagada 😀 Lõpuks veel oli tal valida üks laul, mida siis ühiselt lauldi.

Koolipäeva viimases osas läheb klass kaheks eraldi ruumidesse. Igaüks saab padja, millel lebotada ning loetakse ette muinasjutt 🙂

Sellega on koolipäev läbi, minnakse õue vanemaid ootama. Kel aga vanemad tööl, need jäävad päevahoidu.

Selline oli siis läbilõige ühest eelkoolipäevast. Muidugi on erinevail päevil erinevad tegevused ja küllap ma kuulen neist veel.

Eelkoolis tähti ja lugemist ei õpetata. Õpitakse selgeks nädalapäevad, kuud ja aasta-ajad. Me juhtusime Soome kolime pesamuna jaoks sellisel ajahetkel, et tal veel kuude nimetused selged polnud, seega sai ta need esimesena selgeks soome keeles ja eestikeelseid kuude nimetusi pidin ma talle soome keelde tõlkima. Alles mitu aastat hiljem, kui koolis algas inglise keel, saime korraga siis pähe õpitud kuude nimetused eesti ja inglise keeles…

Veel õpitakse eelkoolis kella tundma, väga elutähtis oskus kooliminejatele, sest kui vanemad käivad tööl, võib juhtuda, et põnn peab ise hommikuse kooliminekuga hakkama saama.

Meie poiss sai kõigele lisaks muidugi kohe täiendava keeleõpetaja ja hakati nullist peale soome keelt õppima.

Palju toimus igasuguseid üritusi ja matku loodusesse. Kõigist sündmustest tehti pilte ja eelkooli lõpuks saime kaasa suure mapi lapse töödega ning dvd piltidega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelkoolis oli rõhk praktiliste oskuste õppimisel kooliminekuks.

Read Full Post »


Mõtlen, kas mul ikka on vaja seda kõike taas meenutada-aga teisalt, miks mitte. Saab see ometi kord välja kirjutatud.

Jutt siis kooliajast. Tõuke andsid see ja see postitus siin.

Mulle ei meeldinud koolis käia. Mitte selles alg- ja põhikooli osas, see meil oli samas koolis.

See kool oli sel ajal ja selle riigikorra ajal nagu…nagu kergematsorti kinnipidamisasutus. Minu jaoks. Küllap on neid, kel on asjast teine arvamus, siia saab kirja vaid minu kogemus. Ma karstin õpetajaid ja ma polnud ainus. Meil olid “surmatunnid”, kuhu mitte keegi minna ei tahtnud ja ometi me olime seal sunnitud käima.

Muidugi, mida oodatagi lapselt, kes oma lapsepõlve on elanud turvalises metsatalus vanemate ja vanavanemate selja taga ja kes siis päevapealt heidetakse nn. laia maailma. Meie, kaugema kandi laste, osaks oli elada internaadis. Ma ei olnud kuni selle ajani mitte kordagi väljaspool kodu ööbinud ja nüüd siis hops, kohe viis päeva korraga kodunt eemal. Esimesed paar nädalat nutsin igal õhtul kasvataja süles koduigatsusest. Aga inimene teadagi harjub… Igal võimalikul ja võimatul põhjusel püüdsin nädala sees vähemalt korra koju pääseda. Selleks oli vaja vanematelt kaasa nuiata avaldus internaadi kasvatajatele: palun lubada minu laps see ja see sel ja sel päeval koju… Vahel leiutasime miski põhjuse, näiteks tööõpetuse vahendeid tooma või midagi.

Meie algklasside õpetaja oli kohutavalt kuri. Ta karjus meie peale vist iga tund. Oma kehva kirjatehnikat pidime peale tunde internaadis ümber kirjutama ja siis talle koju ette näitama minema. Nii me siis seisime värisevil jalgeil ta korteri ukse taga ega julgenud koputada. Minema pääsedes oli kohutav kergendus.

See naine tappis oma kaks poega ja iseenda. See oli sügisel, kui me just olime tema alt pääsenud ja uue klassijuhataja saanud. Aga tema oli nüüd mu õe klassijuhataja. Samas klssis käis ka üks poegadest. Ma ei tea, kuidas tookord seda kõike üle elasime, ei olnud sel ajal miskeid tugipsühholooge ega nõustamist sellistel juhtumitel. Ja meil ei olnud ka toetavat kodu, meil, kes me internaadis olime. See oli selline vaikiv õudus, sügisvihmade ja tormide võimendada. Masendus. Ega sellest ju ei räägitud eriti. Ja mis ei tapa, võib küll tugevamaks teha, aga teeb ka kuradi palju haiget. Veel aastakümneid hiljem.

Ma enam ei mäleta, kas oli see samal aastal või varem või hiljem, kui suri veel üks õpetaja. Ja mu algklasside aeg sattus sellesse ajajärku, kus järjest lahkusid suure nõukogudemaa riigijuhid ja lisaks nende õpetajate leinamisele oli veel tänu “suurte juhtide” leinaaegadele üks pidev matusemuusika meeleolu rõhumas.

Meie järgmine õpetaja oli palju toredam. Oskas hästi õpetada ja oli selline kanaemalik. Ja ega mul polegi ju õpetajatele üksikult miskit ette heita, kogu süsteem oli selline kui oli. Siiski oli meie koolis kord mõnevõrra rangem ja karmim, kui näiteks linnakoolides. Meil ei tohtinud iial olla ühtegi ehet, keelatud olid sõrmused ja kõrvaaugud, küünte lakkimine ja kõikvõimalik mukkimine. Üks me klassiõdedest käis kolmveerand aastat suvepealinnas koolis ja saabus sealt tagasi värvitud juustega. Tema käitumishinne oli kuni värvi välja kasvamiseni mitterahuldav ja ta ise või siis vanemad pidid igal veerandilõpul õppenõukogus aru andmas käima. Ikka sellesama juuste värvi pärast.

Selline asi, nagu ülal viidatud postituses, õigemini kommentaarides läbi käib, et inimene ebameeldivates tundides lihtsalt ei käinud ja tegi vaid kontrolltööd-eksamid, ei oleks meie ajal või vähemasti meie koolis kohe kindlasti kõne alla tulnud. Tõenäeoline tagajärg oleks olnud mõni raskestikasvatatavate laste koloonia-koolidest.

Ma olen selline inimene, kel haige olles peaaegu kunagi palavikku ei ole. Kord miski suurema haiguslaine ajal, kui end väga halvasti tundsin, jäin koos teiste tõbistega internaati. Miskil ajal tuli velsker meid kraadima ja mind kupatati armutult kooli kui miskit simulanti. Ja oi seda mõnitamist, mis siis õpetajate suunalt tuli. Ühes tunnis küsis õpetaja mind vastama, arvates ilmselt, et ma sellepärast ei tahtnud kooli tulla, et õppimata on. Ja kui ma viiele vastasin, leidis ta miski muu pirni mu alandamiseks ja kogu klassi naeruks heita.

Ilmselt kuskilt sealt pean otsima ka põhjuseid, miks ma paaniliselt kardan avalikult rahva ees esineda. Seda hirmu saada alandatud ja mõnitatud, jääda naerualuseks. Koolilõpupeol, kui klassiõde esitas laulu, millele ma olin sõnad kirjutanud, keeldusin ma  püsti tõusmast, kui mind kui sõnade kirjutajat esitleti. Ma kartsin, ma ei tea mida, tähelepanu? Istusin kangekaelselt pea norus tegemata välja ümberkaudsete ärgitamisest püsti tõusta ja kummardada. Tegelikult ma tõmbasin sellega kindlasti palju rohkem tähelepanu, aga tol hetkel ma seda ei mõelnud.

Kord ühes “surmatunnis” juhtusime pinginaabriga millegi üle itsitama. Õpetaja kutsus mu klassi ette ja küsis, mis number harjutus tänaseks õppida jäi. Muidugi ma ei teadnud seda peast. Istu, kaks! Sest naerda nõukogude koolis teadagi ei tohi ja naerust saidki pisarad. See oli kas neljas või viies klass ja see oli mu esimene kaks. Mis sel hetkel oli maailma lõpp. Järgmisel päeva sain teise veel. Sama asja eest. Kõige piinlikum oli mul nende kahtedega isa ette ilmuda. Mitte, et isa miskit halba öelnud oleks, mul omal oli nii häbi lihtsalt.

Hiljem see õpetaja leebus mu suhtes tänu mu headele kirjanditele ja pigistas ehk mõnikord muus osas silma kinni. Kuigi ega põhjust polnud, mitte miskil tingimusel ei julgenud ma mitte kunagi õppimata jätta selleks tunniks. Ega muukski. Ja mul oli väga piinlik, kui õpetaja mu kirjandeid kogu klassile ette luges.

Kuuendas klassis saime me taas uue klassijuhataja. Seekord noore meesõpetaja ja mulle tundub, et sellest alates meil läks kogu õhkkond vähehaaval paremuse poole. Kogu koolis ja mitte ainult meie õpetajast johtuvalt, samal perioodil tuli kooli hulganisti noori õpetajaid, tuues justkui kaasa värskeid puhanguid.

Erinevalt eelmisest klassijuhatajast see uus meid enam ei nunnutanud vaid lasi kõike ise teha-klassiõhtud korraldada või isetegevuskavasid välja mõelda või midagi muud organiseerida. Klass muutus kokkuhoidvamaks-minu meelest. Teiste eest ma rääkida ei tea, meie hulgas on neid, kes kedagi oma klassikaaslastest näha ei taha. Ja mul pole aimu ka, mis tagamaad seal olla võivad, koolis tundusid nad pigem poppide kaaslastena.

Selle õpetaja ajast mäletan üht teatriskäiku, kus tüdrukud tulid bussi ootama värvitute-mukitutena. Ma ei mäleta täpselt, aga minu meelest kauplesid nad selle jaoks loa välja just klassijuhatajalt ja tema ei näinud probleemi, kuna tegu oli väljaspool kooli (ja kogu kolhoosi) oleva üritusega. Aga tüdrukute õnnetuseks sattus sel ajal, kui me kooli juures bussi ootasime, koolimajja tulema üks neist “surmatunni” õpetajatest ja pisarate saatel kraani alla see kamp saadeti. Meil, “intrakatel” silmad värvitud polnud, ei olnud selliseid vahendeidki. Aga tuju oli rikutud kõigil…

Nii möödus me kooliaeg rõõsade mukkimata nägudega. Järgmises koolis käisin ma mõnda aega ilmselt nagu miski kehvalt mukitud kloun, sest kõik tegematajäetu oli vaja kohe ja kiiresti tasa teha. Õnneks läks see ruttu mööda 🙂

Ja õnneks on sellised ajad jäädavalt möödas. Ja see vana kool on praegu hoopis sõbralikum ja toredam, oli juba peale meie lõpetamistki, kui kogu riigis uutmise tuuled käimas olid ja nõuka-kord vaikselt varisema hakkas.

Tegelikult on üks direktor veel selle sajandi alguses samast koolist miskit koloonia-laadset teha üritanud. See langes mu suure lapse seal õppimise aega ja mul tuli koolis käia aru andmas, miks poiss vaatas töömehi liiga lähedalt või et ta oli (kogemata) tooliga põrandale kriipsu tõmmanud. Ja politseis käisime tunnistusi andmas ühe meie poisist tükkmaad pisema klassivenna vastu, kes väidetavalt olla meie poissi rünnanud. Dire soov oli,et teeksime avaduse selle poisi vastu ning ta saaks selle suguvõsa viimase juurika koolist välja visata. Me ei teinud. Aga politsei oli sel ajal seal koolis kui mitte igapäevane, siis iganädalane külaline. Pole vist vaja lisada, et tolle dire eemine töökoht oli alaealiste asjade komisjon, ta suhtus absoluutselt kõigisse-nii õpilastesse, kui õpetajatesse-nagu potsentsiaalsetesse kurjategijatesse. Minu jätkuv kummardus selle õpetaja ees, kes tookord süsteemile nii palju vastu hakkas ja asja direktori lahkumiseni ja uue määramiseni viis.

Mulle meeldib, et mu lapsed saavad käia koolis ilma rõhuva hirmuta. Mul on hea meel, et neile meeldib koolis käia ja mulle ei meeldi, et vanemad inimesed siiani kooliorjusest räägivad. Kõik oleneb suhtumisest eksole: kas oled oma lapsele rõõmus ja toetav või siis haletsed seda vaesekest, kes taas orjuse ikkesse läheb.

Soovin toredat kooliaastat kõigile! 🙂

Read Full Post »


Hundi Ulgu lugedes leidsin teema, mis sai alguse hoopis sellest blogist. Arutelu algas erakoolide rahastamise teemadel. Sel osal ma ise ei peatuks, sest ma ei tea sellest midagi, ei eesti ega soome poolel. Küll jäi viimatinimetatud blogi kommentaarides silma ka arutelu kutseharidus vs. keskkool. Või siis mõlemad järgemööda. See tähendab, et järjestus käib ikka nii, et enne gümnaasium ja siis ametikool,  vastupidine variant pole võimalik-eestis ei saa keskharidust mitu korda omandada-mis teisalt on kah ju õige, sest kes selle kinni maksab.

Aga. Minu meelest võiksid noored, kes kohe kindlasti ei plaani edasi õppida ülikoolis, minna peale põhikooli ametit omandama. Milleks ometi raisata kolme aastat aega (ja maksumaksja raha) gümnas? Ja olla siis töötukassa klient (see tuli ka eelnimetatud kommentaariumist) Või siis minna peale gümnat ametit õppima-aga milleks see gümna sinna vahele?

Vastu räägib sellele muidugi väide, et 16-aastased on puhta lapsed  alles ega tea, kelleks nad saada tahavad ja isegi 18 aastased veel ei tea.

Teate, mulle tundub, et eestis hoitakse lapsi liiga vati sees-paraku ka seadustest tulenevalt ja teisalt ka muidugi rahapuudusest. Näiteks suveks (ametlikult) tööle saada on 14-18 aastastel noortel väga raske, alla 14aastate pea võimatu.

Ma just eile vanema pojaga metsa istutades arutasin, et kui nõme on kuskil seltskonnas miski teema üle arutades umbes iga asja peale öelda, et aga vat meil soomes on need asjad niimoodi. Ja ma nüüd just sedasama teen.

Soomes algab kohe ülakoolis (ehk siis 7-9 klass) kutseõppe nõustamine. See tähendab, et kord nädalas on vastavasisuline tund, kus on juttu erinevatest erialadest ja tehakse kustsesobivuse teste ja käiakse ka väljasõitudel erinevatesse töökohtadesse. Igal aastal tuleb õpilasel omale leida nädalaks või paariks praktikakoht. Ja see praktikakoht ei tohi sama olla, mis kord juba olnud, st kui oled olnud kaupluses müüja abiline, siis järgmisel aastal teise kauplusesse praktikale minna ei tohi, nö. ala peab muu olema. Näiteks mu vanem tütar oligi esimesel aastal praktikal ühes butiik-tüüpi kaupluses, teisel aastal aga raamatukogus.

Suvel kasvõi paariks nädalaks tööle üritavad pääseda kõik õpilased alates ülakoolist. Ja tööle neid ka võetakse-tõepoolest paari nädala kaupa, et võimalikult rohkem lapsi tööelu maitsta saaksid. Muidugi on siin ka teatud piirangud-alaealised ei tohi rahadega tegeleda ja loomulikult mitte töötada alkoholilettides vms. Ja ega päris kõik ikka tööle ei pääse ka, paraku on siingi töökohti vähem kui tahtjaid, aga kes vähegi pingutab, see mingi otsa omale ikka leiab.

Peale ülakooli (ehk põhikooli üla-astme) lõppu minnaksegi enamalt jaolt ametikoolidesse ja lukiosse (ehk gümnaasiumi) lähevad need, kel kindel plaan ülikooli pürgida. Ma ei tea täpselt, kuidas see õpilaste arv nüüd protsentuaalselt jaguneb, aga oma linnakese näitel võin öelda, et siin on neli ametikooli ja üks lukio (muidugi on siin ka natuke teine süsteem peale põhikooli järgmisesse kooli minek, avaldused saadetakse vähemalt viide erinevasse kooli ja siis valitakse üks kuhu minna), aga see ei ole selle jutu mõte.

Ja veel sellest laste vati sees hoidmisest. Alles hiljuti oli eesti ajakirjanduses jutuke, kus lapsevanemat shokeeris, et lapsed lasteaias ise omale toitu tõstma peavad. See ema seal artiklis ei usu, et lapsed soome lasteaedades ise omale süüa tõstavad ja seda oodates järjekorras seisavad. Võin kinnitada, et nii see on. Soomes tõstavad küll lapsed ise omale toidu taldrikusse, mitte ainult putru, vaid ka kõike muud. Mis vanusest alates, ma öelda ei oska, kuid viie-kuueaastased kindlasti. Mõnel ulatub nina vaevu üle toiduleti. Vahel ikka läheb mõni piimaklaas ümber või katki, see käib asja juurde. Ja nõud viiakse ka ise ära ning sorteeritakse õigetesse kohtadesse. Ja järjekord on ikka üldine, nii kuidas jõutakse riietuda, käsi pesta jne. Ja oh õudust, nad siin söövad titest peale noa ja kahvliga eksole 😛

Aga tagasi teemasse. Minu põhikooli lõpuaastail-oli vist seitsmendas klassis-oli korraks ka nõuka-ajal selline nn. kutseala valimine haridussüsteemis sees. Nimelt oli meil igal nädalal kaks järjestikku tundi, kus me siis väikeste rühmadena käisime erinevates töökohtades tööga tutvumas. No maal kolhoosis olid siis järgnevad võimalused: õmblutsehh, lasteaed, koolisöökla, suurfarm, sigala-seda siis tüdrukutel. Kahes viimases käisid ka poisid, lisaks sellele olid neil erinevad töökojad, igasugu keevitus-ja lukksepatööd. Tundub ehk kitsas valik, aga teisalt abiks ikka-kasvõi välistamise suhtes, mis ei sobi. Kohe kindlasti sai aimu erinevatest töödest ja töötegemisest üldse.

Muidugi on veel selline variant, et minnakse ametikooli, kuid peale seda tuleb tahtmine ikkagi ülikooli minna. See pole ju keelatud ja hea tahtmise korral saab kõike, aga kindlasti on raskem. Mu lähikonnast on tuua kaks erinevat näidet: Üks lõpetas ametikooli ja peale aastatepikkust tööelu pürgis kõrgkooli. Kurtis, et väga raske on ilma (keskooli) keskhariduse põhjata. Aga kasvõi näiteks täiskasvanute gümnaasiumi end täiendama minna polnud võimalust (äkki peaks selle võimaluse tekitama sellele paarile protsendile, kes seda teed lähevad? ). Teine jättis kaks ametikooli pooleli ja läks mehele. Peale üle kümne aasta lastega kodus olemist pääses tööle ja läks täiskasvanute gümnaasiumi ning nüüd on ülikool lõpusirgel. Nii et kõike saab, kui hästi tahta-kas varem või hiljem.

 

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

« Newer Posts - Older Posts »