Feeds:
Postitused
Kommentaarid

EKRE ike


Päris hea nimi loodavale koalitsioonile, kas pole?

20 aastat tagasi toimusid Eestis Riigikogu valimised, mille võitis Keskerakond. Valitsusse nad aga ei pääsenud, sest kibekähku tegid Reformierakond, Isamaa ja Mõõdukad koalitsiooni, saades sellega enamuse Riigikogus ja ametis olnud presidendilt Vabariigi valitsuse moodustamiseks rohelise tule. Mart Laari juhitav valitsus püsis kolm aastat ja läks tänu koalitsiooni tülliminekule laiali. Nn. vahevalitsuse enne valimisi moodustasid Reformierakond ja Keskerakond. Kohtade arv riigikogus lubab oletada, et see oli vähemusvalitsus, peaminister tolles valitsuses oli Siim Kallas. Igatahes järgmiste valimisteni nad vastu pidasid, ehk oli neil riigikogus toetajaid väikeparteide näol.

Sellest ajast saadik on kuni 2016. aastani on Reformierakond olnud kõikides valitsustes, vahetades koalitsioonipartnereid vastavalt sellele, kellega parasjagu mugavam omi huve läbi suruda. Kuni lõpuks neid endeid välja vahetati.

Kõige selle taustal tundub naeruväärne nutulaul, et “võitjaid ei tunnistata” jms.

Ei, ma ei valinud ühtegi riigikokku pääsenud erakondadest. Vaatlen tiba kõhedusega, mis toimuma hakkab. Ainuke erakond, kes kogu sellest sõnnikulaotamisest võitnud on, on EKRE. Ja saab veelgi tuult tiibadesse, kui nüüd kõik poliitikas pettunud tõepoolest enam edaspidi valima ei lähe.

 

 

Advertisements

Vahi Igorit!


Selle uudise valguses.

Mul tuli meelde, kuidas umbes kaks valimistsüklit tagasi, kui ma veel Eestis elasin, oli meile korraldatud kohalike reformierakondlaste poolt kohtumine Igor Gräziniga.

Kohtumine toimus naaberkülas eurorahade toel hubaseks külalismajaks ehitatud vanas sepipajas-mis muuseas enam ei eksisteeri  külalismajana, vaid pererahva poja pere elab seal-aga no see pole mingi teema, lihtlabane JOKK, ise oled süüdi ja kade kui samamoodi elada ei oska.

Olgu öeldud, et peale kohaliku reformierakondlaste rakukese juhtkonna oli kohal mu mäletamist mööda vaid paar  külalist ja mina siis ainsana nn. vastasparteist.

Igorit on tore kuulata, tema karismaatiline ning kirglik olemus on juba vaatamisväärsus omaette.

Kuidagi läks jutt sellele, kes oleks Eestis parim haridusminister -tookord refil nendega pidevaid jamasid ja uusi ministreid kerkis esile, nagu seeni pärast vihma- ning Igor siiralt ja otsekoheselt vastas, et parim oleks Mailis Reps, aga tema on vales parteis.

Nüüd on Mailis endiselt “vales parteis” ja sinnasamasse tüürib ka Igor, kellele see partei on nüüd justkui “õige(maks?)” saanud.

Jää-muusika


Nii umbes nädal aega tagasi kutsusin oma noore kolleegi kaasa ja sõitsime taas tuttavale järvele tõukekelgutama. Sellest tõukekelgutamisest olen kirjutanud korra varem siin. See lihtsalt on nii tore võimalus, et üritame seal järvel talve jooksul ikka korduvalt käia, kuigi see meile väga lähedal ei ole. Aga see sõit tasub end iga kord ära 🙂

Seekord oli järv teistsugune. Vahelduv ilm oli lume sulatanud ja kogu järve ühtlaseks jääväljaks muutnud. Hommikul oli -18 kraadi, mis päevapeale paarikraadiseks pakaseks muutus. Ilmsest oligi seekordne ilming külma ilma tulemus. Nimelt järvejää paukus ja kumises. Mööda jääd jooksid pikad praod, mis mingilgi määral polnud ohtlikud, kuid ikkagi oli see praksumine ja kumin kõhedust tekitav. Ja samas nii ilus.

Kuna mu noorele sõbrale oli see esimene kord jääl käia, siis peale esimest kelgutiiru ta rohkem sellisele jääle minna ei julgenud. Sõime kohustuslikud vorstikesed ja läksime hoopis Kirikusaare kirikut ja surnuaeda vaatama. Kirikusaar asub sel samal järvel ja surnuaias jalutades võis kuulda järvelt tümpsumist, umbes selliselt, kui kuulete kaugelt autot tulemas, millel autoraadio muusika põhja keeratud ja enne auto mürinat kostub selline umpa-umpa-umpa. Vot just sellist tümpsu lasi see järv sel päeval veidi kaugemalt kuulajatele.

Hiljem kodus mõtlesin, et oleks võinud proovida neid järvejää hääli kuidagi salvestada, aga ma ei tea, kas see oleks õnnestunud. Netist leidsin natukene sarnase videoklipi, aga see pole päris see.

Teisalt, ega kõike ei peagi alati salvestama, miskit võib talletada ka lihtsalt mälestustesse 🙂


Lugesin Eesti esiblogija seda postitust ja seest võttis tõttöelda õõnsaks.

Ma ei jõua ära imestada, et nii palju eesti naisi seda parteid tulihingeliselt toetab ja kaitseb. Mehed muidugi toetavad ka, aga sellest võib veel kuidagi aru saada. Mitte et ma sellega mehi õigustaks.

Seda parteid, kes üle 27-aastast lastetut naist peab ühiskonnale mittevajalikuks elemendiks ja lubab sellistele lastetusmaksu väänata.

Seda parteid, kes lubab keelata naiste otsustusõigust laste sündide üle.

Seda parteid, kes peab andetuid mehi paremaks, kui andekaid naisi.

Tõelised ässad, kelle meelest naise koht on kodus köögis, poliitika on meeste liivakast.

Nende endi sõnul nad pole rassistid. “Kui on must, näita ust”, oli nende üks juhtkirju eelmistel valimistel. Kui see ei ole rassism, siis mis see on?

Olen pikalt juurelnud selle üle, et eesti naistele meeldivad nn. pahad poisid. Muidu nagu poleks õige mees, pehmo selline, eieiei.

“Soomes olid eestlased lastevastaste seksuaalkuritegude 2018 aasta statistikas rahvuslikus järjestuses “auväärsel” kolmandal kohal.”

Edit: panin ülaloleva lõigu jutumärkidesse, kuna unustasin viidata põlisrahvusele, õnneks hea kommentaator viitas mu veale. Kolmandad olid eestlased siis Soome sisserändajate rahvuslikus järjestuses. Ja võrreldes põlisrahvaga, on sisserändajate osakaal lastevastastes seksuaalkuritegudes üsna väike. Võiks muidugi olemata olla. Kõik need kuriteod.

Siinsete rahvuskaaslaste gruppides jääb silma paratamatult nende poliitiline meelsus. Ega siis polegi imestada, et enim hääli saavad naisteahistajatena tuntud (noor)poliitikud. Ja neid paraku pole mitte ainult ühes erakonnas….

 

Valimistest veelkord


Alustuseks ütlen, et mulle väga meeldis eilse EV aastapäeva kontsert ja presidendi kõne. Kahjuks on täna taas kriitikud kõike maha materdamas ja inimeste mõttemaailma nii lihtsalt ei muuda. Kurb, kui palju viha ja kurjust me ühiskonnas on.

Eile valimisnimekirjasid sirvides torkas silma naiste vähesus. Korraks torkas pähe ketserlik mõte, mis oleks, kui naised saaks valida parlamenti ainult naisi? Milline võiks olla meeste ja naiste vahekord riigikogus, valitsuses sellisel juhul?

Täna jäi ette loomeinimeste pöördumine. Kas tõepoolest mõeldakse niimoodi? Ma olen sellist mõttemaailma pigem meeste poolt kuulnud, just seda, et mis see minu hääl muudab, aga… Olin sõnatu ausaltöeldes.

Imestasin ka selle üle, et erakonnas, mille juht üheselt teatas, et parem andetu mees, kui andekas naine, üldse naisterahvaid nimekirjades on. Meie ringkonnas, tõsi küll, vaid üks, aga siiski.

Aga teie minge ikka valima 🙂

EV 101


Eks see olegi ju sobiv päev valimas käia, 101 saadikutki riigikokku pääseb 🙂

Lõin nimekirjad lahti ja…meie kodumaakonna kohapealt on seis ikka väga nutune. Ei ole mitte ühtki kandidaati, kes reaalselt võiks riigikokku pääseda ja maakonna huvide eest seista. On üks, kes end kõvahäälselt reklaamib maakonna huvide eest seisjana, aga valimisperioodide vahel temast mitte miskit kuulda pole. Ise ta elab Toompeal ja tema päritolukülagi on haldusreformi käigus maakonda vahetanud.

Olles siin mõnda aega erakondi vaaginud, välistasin ma esialgu vaid need marurahvuslased. Kuigi nemad on juba teist valimisperioodi vist ainukesed, kellele välismaal elavad eestlased meelde tulevad ja kes ka siinpool merd korralikku kampaaniat teevad. Ja kandepind on neil siin päris tugev, kõige suuremad rahvuslased ja pagulasvastased on ju teatavasti pagulased ise.

Eestis käies juhtusin nägema oravapartei valimisreklaami metsa hoidmisest ja lageraiete piiramisest ja see välistas ka momentaalselt selle erakonna. Just oravate valitsemisajal läks lahti ohjeldamatu lageraie riigimetsades, seaduste muutmine raieküpsuse alandamiseks jne. Selline silmakirjalikkus tõmbas neile vee peale.

Järele jäi veel üks suurem partei, tahaks ju ikka olla nn. võitjate poolel. Aga ka seal kaalusid miinused üles plusspoole.

Eile lugesin Hundi ulu valimisjuttu ja jäin mõtisklema.

Valituks osutus hoopis üks väikeerakond. Uued tuuled poliitmaastikul ei teeks paha.

Palju õnne, Eesti!


Kohalikus tehnikapoes:

“Kuidas saan Teid aidata?”

“Teil on soodukas see honori telefon, sada nelikümmend üheksa eurot?”

“Jaa. Aga Meil on siin üks samade omadusega huawei ka, 10 eurot odavam”

“Ei ma tahaks seda honorit”

“Aga need on ju sama firma ja telefonid on täpselt samade omadustega, 32giga ja sama suured ja samad kaamerad…”

“Ei see läheb kingituseks ja taheti honorit!”

“Selge-selge, honor siis. Ainult sinine on jäänud”

“Ma võtan selle. Kas teil sellele kaaned ka on?”

“Ei ole kahjuks”

“Aga kaitseklaasi?”

“Ei. Ja telefon on ka viimane”

“Oot. Aga kas sellele huaweile on kaasi?”

“Jah on. Ja kaitseklaas on ka”

“Okei, ma võtan siis selle huawei!”

“Oot, te võtate sellepärast huawei, et honorile pole turvavarustust”

“Just!”

Müüja (mees) kehitab õlgu ja pakib veidi hämmeldunult telefoni koos turvavarustusega valmis…