Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Tööle, tööle kurekesed


Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.

Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame kullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.

Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”

Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.

A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂

Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.

Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.

Näeme, elame.

Advertisements

Pühadeks koju?


Kuna ees on pikk nädalavahetus (Soomes on vaba päev ka esmaspäev, nagu ka ülejäänud tsiviliseeritud euroopas, eestlased, va paganad, teevad ülestõusmispühal tööd), siis suur osa sajasttuhandest mugavuspagulasest üritab selle kodumaal veeta. Kes aga varakult pileteid valmis osta ei märka-minu jaoks olid need veits kallid juba kuu aega tagasi-siis viimase hetke pakkumised on sellised, et sama raha eest võiks ilmselt näiteks Türki lennata või midagi.

Ei ma ei virise, nende aastatega ma olen juba leppinud sellega. Tean ka piletihindade kerkimise dünaamikat. Aga ikkagi 😛 Näiteks homsele Helsingi-Tallinn laevale väljumisega 16.30 on võimalik autopiletit saada hinnaga 278 eurot ja inimese pilet 57 eurot. Sama hinnaga tagasisõidu autopileti leiab esmaspäevaselt Tallinn-Helsingi laevalt väljumisega Tallinnast 19.30. Jutt siis Tallinkist ja need olid hetkeseisuga kalleimad piletid. Vastassuunal sõites või argipäeviti reisides saab nii auto kui jalakäija  pileti 18 euroga 🙂 Muidugi taas sõltub laevade täituvusest. Mida rohkem on pileteid ostetud, seda kallimaks need lähevad.


Pariisi Jumalaema kiriku põleng jääb, ükskõik, mis tulekahju põhjuseks ka oli, teatavaks maamärgiks ajalukku. Nagu näiteks 9/11 kaksiktornid.

Võimalik, et tegelikku põhjust ei tuvastata kunagi. Ulatuslik kirikute rüüstamine ja põletamine Prantsusmaal eelmisel nädalal annab aluse kõikvõimalikeks vandenõuteooriateks.

(Maru)rahvuslus on pead tõstmas ja see pole ka mingi ime.

Soome parlamendivalimised on tänaseks möödanik. Kahesajakohalises parlamendis said sotsid 40 kohta, põlissoomlased (võib võrrelda meie EKREga, kuid käitumismaneeridelt  ja harituselt (justnimelt harituselt, haridus pole haritus ja haridus pole suutnud veel ühtki matsi rikkuda, nagu me eestis igapäevaselt näeme) on nad EKREst peajagu üle) said 39 kohta ja kokoomus (midagi meie isamaa ja refi vahepealset) sai 38 kohta. Suurima hävingu osaliseks sai Keskusta (keskerakond ), mis kaotas parlamendis 18 kohta, nende parlamendikohtade arv vähenes 49-lt 31-le. Kehvem tulemus on ette näidata aastast 1917(!) ehk üle saja aasta tagasi, tookord sai keskerakond parlamendis vaid 25 kohta.

Parlamendist välja jäid “Sinine tulevik”, see oli põlissoomlastest 2017 aastal lahku löönud ja endise põlissomlaste juhi Timo Soini juhitud partei, mis kunagi varem polnud valimistel osalenud. Nimelt põlissoomlaste sisetülide tõttu jagunesid partei parlamendiliikmed kahte leeri ja Soiniga koos ärakaranud moodustasid uue partei. “Sinised” kuulusid koos keskerakonna ja kokoomuksega Soome valitsusse. Sama valitsus astus tagasi napp kuu aega enne valimisi.

Kuna esimesed kolm erakonda on peaaegu võrdsed, tulevad kindlasti üsna pingelised läbirääkimised. Erinevalt Eestist ei ole keegi kellegagi koostööd välistanud.

Ligi pooled Soome parlamenti valitutest (92/200st) on naised. Eestiski valiti riigikogusse rekordarv naisi, kuid paraku jääb see “rekord” alla kolmandiku riigikogulaste koguarvust (28/101st).

Spordikell


Kui mõned aastad tagasi spordikellad-aktiivsusmonitorid-nutikellad moodi tulid, siis muidugi tahtsin ma endale ka. Siiski ei tormanud ma seda kohe ostma, sest mulle ei meeldinud need käevõru-tüüpi kellad. mis kõigi randmeid kaunistasid ja ega ma teemasse kohe väga ei süvenenud ka.

Hilissügisel paar aastat tagasi läksin siiski kohalikku tehnikapoodi spordikella jahile. Ma tol ajal muud ei osanud vaadata, ainus tingimus oli see, et randmelt pulssi loeks, mingi eraldi pulsivööga ma ei viitsiks mässata.

Ma ei mäleta enam, kas mul oli miski kell varem ka valmis vaadatud, aga poest väljusin ma igatahes selle kellaga. Eestis neid ei müüda, sestap soomekeelne link.

Parandus: hea lugeja viitas, et nüüd müüakse neid ka Eestis. Jätan siiski ka soomekeelse lingi alles, kuna Soomes on see kell kolmandiku võrra odavam

Nüüd, paar aastat seda kasutatuna, mõtlesin kirja panna plussid ja miinused.

Esimene asi, mis mulle kohe ostes ei meeldinud, oli must käerihm. Valikus oli ka punane, aga see ei olnud ilus punane ja seega valisin musta. Paar nädalat hiljem netis surfates leidsin, et samal kellal on olemas ka valge käerihm ja rõõmsaks üllatuseks avastasin, et neid müüakse ka kohalikus prismas. Otsemaid läks rihm vahetusse.

Kõikvõimalikud positiivsed pooled on tasapisi selgunud.

Eelkõige kasutan ma kella tavalise käekellana, meeldib, et vaikimisi ekraanil on kuupäev ja kellaaeg, seda ei pea eraldi kuskilt nupust ette klõpsima, nagu osadel kelladel.

GPS on väga täpne võrreldes näiteks erinevate telefoni spordiäppidega. Nendest viimastest niipalju, et “polari” spordikell ühildub endomondoga, piisab, kui treeninguks emba-kumba sisse lülitada, sünkroonides jookseb info mõlemasse. Aga polar on täpsem. Sportstrackingu äpiga ühildub näiteks “suunto” spordikell. Millised äpid ja kellad veel kokku käivad, ma ei tea, kel infot, võib teada anda.

Muidugi on kella jaoks olemas oma telefoniäpp, kuhu kõik andmed kenasti salvestada saab ja kust neid siis mugavam jälgida on.

Igapäeva tavaelus loeb polar samme ja mõõdab une pikkust ja -kvaliteeti. Ise mingeid treeninguid välja mõtlema ei hakka, nagu TT telefoniäpiga juhtus 😀 Mingit liikumistrajektoori ka ei näita, kui trenni eraldi käima pole pandud.

Kui oled tunnikese paigal olnud, annab kell vaikse värinaga teada, et aeg on end liigutada. Magades ta seda ei tee. Küll aga näiteks autosõidul.

Positiivse üllatusena on kauakestev aku. Kui treeningprogramme ei kasuta, kestab aku ilma laadimata terve kuu. Treeningud (GPS!) võtavad energiat muidugi rohkem. Samuti ei ole ma kella ühendanud telefoni sõnumi-, helistamise-, ja messengeri funktsiooniga, see kindlasti sööb ka akut rohkem. Tähendab, olen korra seda varianti küll kasutanud, kuid miski aja möödudes jooksid süsteemid mul lihtsalt kokku ja tahtsid restarti ja kuna otsest vajadust kõike ühendada polnud, siis rohkem ma pole seda proovinud.

Puutetundliku ekraani mu kellal ei ole, aga see on jällegi selline asi, mida ma ilmselt ei oska tahtagi. Kui oleks, ehk ei oskaks ilma olla.

Kellale saab salvestada kuni 20 erinevad spordiala ja valik, mille hulgast salvestada, on päris lai. Samas muidugi mitte lõputu, näiteks puudub seal “järvejääl tõukekelguga sõitmine” vms. sellelaadne. Loodetavasti saab tulevikus ise spordiala või harrastuse sisse toksida. Hetkel on selliste alade jaoks valik “muu õuetreening” või “muu sisetreening”, eks ajab asja ära.

Üks miinus siiski on, milles õigupoolest ei saa kella süüdistada. Nimelt, kuna see spordikell loeb samme randmelt, siis tugitoolis sokki kududes saab päevase sammunormi väga hõlpsalt täis 😛

Igatahes olen ma oma kellega väga rahul ja kuigi peale tuleb aina uusi ja põnevamaid marke ning mudeleid, pole mul põhjust seda kella välja vahetada.

Enesekiituse kirbe lehk


“Kes see muu koera saba kergitab, kui mitte koer ise” ja kõik need muud vanasõnad.

Ühest küljest on ju asi õige. Inimene peab iseend hindama ja kiitma, oma isiku allasurumine on taas teine äärmus. Teisest küljest aga…suht nõmedalt ja tüütult mõjub, kui sama inimene kümneid aastaid kõigil kogukonnakoosolekutel oma sõnavõtte alustab stamplausega “Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” -lause lõpp siis vastavalt teemale. Kusjuures teema tegelikult on samuti kõik need aastad sama olnud ja muutuseid pole mittemingisuguseid.

Peaks vist sama teema ühe teise entusiasti hambusse viskama, see sai paarikuise lobitööga uuesti käima bussiliini, mis üle kümne aasta tagasi seisma pandi. Ei ole minu teada käinud kuskil rahvakoosolekutel käinud vastu rindu tagumas ega oma tähtsust tõstmas poliitikas tegutsevatele isiklikele tutvustele rõhudes. Minu meelest on Eesti nii väike, et pea kõigil on rikaste ja kuulsate hulgas tuttavaid-sugulasi, on minulgi minister külas käinud, ja siis?

Heategevus. Just tuli lapsega jutuks, et kui keegi vajab abi ja on sinu võimuses aidata, siis lähed ja teed-ja unustad. Ei oota, et keegi sind terve elu selle eest kummardama tuleb. Kui tänatakse, on hea, kui ei, ei juhtu ka midagi. Paraku on just meil omal üks lähedane, kes poolvägisi sunnib oma pakkumisi peale ja siis pool elu sulle nina peale viskab, et kuidas tema ikka meie heaks on kõike teinud, aga mitte keegi seda hinnata ei oska. Oma heategudega ta nagu ostaks omale võimaluse nõme ja vastik olla ning inimestega halvasti käituda.

Kolmas äärmus on tänu ja kiituse kerjamine läbi enese halvustamise. Inimene on kogu päeva tööd rabanud ja ikkagi mainib ära, et näe, seda ei jaksanud teha, olen nii laisk. Ja sina siis pead lohutama ja kiitma, et tegelikult on ta ikka tubli. Ja seda iga kord, kui kokku saate.

Või siis võistlusmoment. On inimesed, kes peavad igas asjas olema paremad, targemad, tugevamad, esikohal. Näiteks, kui läheme naabrinaisega kepikõnnile või rattasõidule, lasen tal rahumeeli pool meetrit eespool olla. Sest muidu tuleks üks mõttetu võiduajamine ja miskit rõõmu koosveedetud ajast enam poleks. Sama lugu on koos tööd tehes,  kui teised kogemata istutavad mõned taimed rohkem, tuleb jälle see, et “olen nii laisk, et ei jaksa rohkem”. Ja järgmine kord rebib või ribadeks, aga teeb rohkem. Läheb juba musta huumori alla, aga isegi matuseid pidi tema hooldataval surnuaial rohkem olema, kui teistel. Kahjuks võtab selline asi ära kogu töörõõmu.

Kõik me tuleme oma lapsepõlvest ja võtame ellu kaasa just kodunt kaasa antu. Kas on meid seal julgustatud ja kiidetud või aina tänitatud ja alavääristatud. Kõik me tahame oma vanemate tunnustust. Ja kui seda lapsepõlves pole piisavalt saadud, üritatakse seda kerjata lähedastelt, kogukonnalt, ühiskonnalt. Ükskõik mis hinnaga. Oskamata rõõmu tunda tehtud töödest ja kordaminekutest, vaid ikka ja jälle püüdes kõigile tõestada oma vajalikkust.

Ruuhkavuosien mitta
Lähdin lapsuuskodista
selässäni reppu
ja repussani mitta.
Sillä mittasin itseäni.
Ja aina oli tulos:
Ei riitä, ei riitä.
Kauan uskoin mittaani.
Sitten löysin uuden.
Se sanoi:
Riittää, riittää hyvinkin.
Silloin tajusin,
mittani oli virheellinen.
Sen ainoa lukema oli:
ei riitä

Vein sen takaisin,
ja äitini hämmästyi:
Ei se virheellinen ole,
se on perintömitta
ja kulkenut suvussa kauan.
-Anja Laurila

 

Ülekoormatud aastate mõõdik.

Ma lahkusin lapsepõlvekodunt

seljakott seljas seljakotis mõõdulint.

Sellega ma mõõtsin ennast.

Ja alati oli tulemus:

Ei piisa, ei piisa.

Ma uskusin pikka aega mõõtmisse.

Siis ma leidsin uue mõõdulindi.

See ütles:

Piisab küll, rohkemgi veel.

Sain aru, et minu mõõdulint oli veaga.

Selle ainus mõõt oli: “ei piisa”,
ma viisin selle tagasi

ja mu ema oli üllatunud:

Ei ole vigane, see on vana pärand

ja käinud peres põlvest põlve.

/vabatõlge Anja Laurila luuletusest/

Loodetavasti õnnestub oma lastele õige mõõdik ellu kaasa anda 🙂

Ainod ja Reinod pankrotis


Ma siin sügisepoole kirjutasin, kuidas meil üks tööline iga kord, kui kuhugi teise üksusesse päevaks tööle sattus, kohvipauside jaoks oma “reinod” kaasa võttis. Siis keegi hea kommenteerija armus neisse ja tahtis endalegi sellised sussid hankida. Nüüd on sellega kiires, sest soomlaste armastatud sussitehas on iseendale pankroti välja kuulutanud.

Tore töö


Käisin eile õunapuid lõikamas, esimest korda sel aastal. Paras väljakutse oli, vanad puud ja küllaltki järsul nõlval kasvavad. Igasugu kolmnurkredelite või pukkide peal seismine oli pehmelt öeldes võimatu. Õunapuid oli pererahvas varasematel aastatel ise hooldanud, nüüd paraku pole nad enam selleks võimelised.

Nii mul seal pea terve päev kulus, ronides, turnides, imelikes asendites saagides ja pea kuklas oksi lõigates. Pererahval oli omal muljetavaldav tööriistatagavara, ühed käärid sealt mu lemmikuks saidki, mul omal selliseid pole. Neid ei pidanud müüdamagi, peremees lubas uurida, kas neid veel saadaval on, minu jaoks 🙂

Peresõber, kes meid kliendiga kokku viis, küsis, et kas see on tore töö? Jäin kohe hetkeks mõtlema, ootamatult tuli küsimus. Aga jah, on küll tore, mulle meeldib. See on üks osa aednikutööst, mida aastaringi teha vist ei tahaks. Aga aedniku-amet õnneks ongi selline pidevalt vahelduv.

Ja kliendid olid mu tööga ülimalt rahul, no mida veel tahta.

Ma ise kartsin küll, et täna on viimane kui lihas haige, aga ei olegi. Tunda annavad veidi, kuid ei midagi hullu. Saun ilmselt aitas.

Selleaastane märts ei ole olnud miski kevadkuu. Ei mingit plirts-plärts-käes-on-märts. Pigem külmad tuuled ja pakased ja lumelisa. Eile oli esimene tõeliselt soe päev ja meiekandiski oli lumi jõudsalt sulanud, aga meil teine hoovipool on veel täiesti lume all. Samas on hea, et see lumi kõik suure hooga ja suurveega ei sulanud vaid lumevesi kõik vaikselt maa sisse imbus. Eelmise, maapõue purukuivaks vedanud kuuma suve järel, polnud sügiselgi suuri sadusid ja praegune lumesulamisvesi kulub veel kenasti  maapinna niisutamiseks ära.

Kellasid keeravad veel, järgmine või ülejärgmine aasta pidavat see lõppema. Saab siis näha, millisesse ajavööndisse miski riik jääb, viimaste suuremate arutelude ajal eelistas Soome vööndiaega, Eest aga suveaega. Minusugusele õhtuinimesele sobiks vist suveaeg rohkem, aga küllap harjub ka vööndiajaga.