Soomlaste elumoto on, et ükskõik, mis ka ei juhtu, järele ei anta. Periksi ei annetta.
Kõikvõimalikud raskused ja kriisid on nad sellesama motoga ületanud. Ehitanud üles sõjast puretud riigi ja tulnud välja suurtest majanduskriisidest. Ikka oma visaduse ja sitkusega. Järeleandmatusega.
Praegu on neljandat nädalat käimas poliitilised streigid valitsuse kavandatavate uute seaduste ja kärbete vastu. Üks peamisi saedusemuudatusi on just poliitiliste streikide keelamine. Kärped paraku puudutavad kõige valusamini väiksema sissetulekuga inimesi, noori, õpilasi, üksikvanemaid, hooajatöölisi jne. Ära võetakse eluasemetoetus, töötuabirahadelt võetakse maha lastelisad, töötuabiraha õigus lüheneb ja väheneb jne. Ma ausaltöeldes pole jaksanud väga täpselt süveneda. Aga need streigid…tundub, et praegu ei ole see järeleandmatus omal kohal. Iga päevaga kaotab riik miljoneid, sest eksport-import praktiliselt seisab. Tehaseid on hakatud sulgema. Töötajaid on koondatud. Jne jne. Streigi osapooled, ehk siis ametiühingud ja valitsus on vist paar korda isegi üritanud ühise laua taga mingeid kokkuleppeid saada, kuid tulutult. Äkki seekord võiks targem järele anda? Ma küll ei tea, kumb see targem võiks olla. Tagatipuks hakkab mulle tunduma, et kogu tüli on kolmanda osapoole ehk tööandjate liidu tekitatud, kes väidetavalt vastavad seaduse eelnõud valitsusele oma lobitööga ette söötis ja nüüd itsitab pihku. Ahjaa, töölt lahtilaskmist tahetakse ka lihtsustada…
Viimane kustutab tule 