Posted in eesti elu, Poliitika on 24. veebr. 2020| Leave a Comment »
Head Iseseisvuspäeva, armsad kaasteelised!
Imeilus päikeseline päev on tänaseks antud. See teeb kindlasti inimeste meeled rõõmsamaks ja aitab pidumeeleolule kaasa. Selleks üheks päevaks-ja tegelikult ka edaspidiseks-võiks nüüd unustada kõik solvamised ja solvumised ning minna edasi ühiselt koostööd tehes.
Kõike kaunist Teile!
Posted in eesti elu, elu soomes, minu soome on 21. veebr. 2020| 1 Comment »
Seal, kus Eesti tavaliste ehituspoodide tapeedihinnad lõpevad (ehk umbes 20 euri/rull), sealtmaalt alles siinsete tavaliste ehituspoodide tapeedihinnad algavad. Ja lõpevad 50-60 euri rull.
Igasugustest eri poodidest ei hakka parem rääkimagi.
Sellepärast polegi imestada, et siin tapeetimise asemel seinu värvida eelistatakse. Igav on jah, aga tunduvalt odavam
Posted in eesti elu, elu soomes, Lapsed, minu soome on 16. veebr. 2020| 1 Comment »
See on Eesti tähenduses tutipidu keskooli/gümnaasiumi (lukio) abiturientidele. Wikipediast võib lugeda, et sõna ise on tulnud ilmselt rootsi keelest ja tähendab “pingid puhtaks”. Ehk et abituriendid enam koolipinke ei nühi, nüüd algavad väikese puhkuse järel lõpueksamid.
Vahemärkusena: siin kutsutakse keskkooli lõpetajaid automaatselt üliõpilasteks, kuna keskkooli mineku mõte ongi jätkata peale seda kõrgkoolides. Noored, kes edukalt läbivad lõpueksamid, saavad lõpupeol pähe üliõpilase tekli: valge, musta nokaga mütsi. Kõik see ei tähenda kaugeltki ülikooli sisse saamist ja mujalt maadest tulnuile, kui veel keelt ja kombeid väga hästi ei tea, tekitab veidi segadust keskkooli lõpupeo kutsumine üliõpilas-peoks.
Aga “penkkaritest” siis. Traditsioon on alguse saanud juba enne teist maailmasõda Helsingis, kui kooli lõpu puhul mindi kambakesi reesõidule. Peale sõda asendusid reed veoautodega ja sai alguse tänapäevani kestev traditsioon, kus abituriendid riietuvad end mistahes tegelaskujudeks Pipi Pikksukast Elvis Presleyni või ehitusmehest lennukipiloodini, sõidetakse veoautode kastides kohalikes linnades ringi ja loobitakse pealtvaatajaile kommi.
Pilt napsatud näoraamatust kohaliku lukio lehelt.
Õhtul siirdutakse peole, tänapäeva Lõuna-Soome popid peopaigad on Tallinna siirduvad laevad ja Eesti pealinna hotellid, mis sõbrapäeva paiku on üsna täis broneeritud. Ja peo järel täis oksendatud…
Võrreldes Eestiga algavad siis lõpueksamid palju varem ja koolide lõpupeod on samal ajal tavaklasside koolilõpu päevadega. Mis on väga positiivne, sest ei ole muret kooli saamisega ajal, kui koolibussid enam ei sõida (siin seda muret ei tekiks muidugi ka, vähegi eriolukorra puhul pannakse taksod käima, aga mis mõtet sellisel raiskamisel oleks?) ja jaanipäevaks on lõpupeod juba ammu peetud ning aega rahulikult võtta jaanide pidamiseks.
Jah, mul on ikka veel hinge peal see, kuidas Eestis (eriti maapiirkondades) peavad lõpuklasside lapsed (ja/või nende vanemad) leidma ise transpordi lapsi konsultatsioonidesse ja lõpueksamitele sõidutada…. Nõme, väga nõme.
Posted in ajakirjandus, eesti elu, elu soomes, Poliitika on 8. veebr. 2020| Leave a Comment »
Palun, kas keegi oskab mulle lühidalt selgitada, mis see Eestis toimuv apteegireform endast kujutab? Mida see lihtrahvale paremaks/halvemaks teeb? Ja miks see suurärimehed on välja vihastanud jms?
Just kuulsin riigiraadiost, et südaeesti pealinnas avati uus apteek, arvult kuues selles linnas. Ma ei ole sugugi kindel, et siinse maa rahvas oluliselt tervem on, kui Eestis, aga meie umbes samasuures linnakeses on üks apteek.
Ette tänades Teie Kohalik
Posted in ajakirjandus, eesti elu, elu soomes, kohtumised, minu soome, treenin igal võimalusel on 7. veebr. 2020| 2 kommentaari »
“Tead sa! Kas ma pean siis siin päris lolliks minema? Mul maja tee ääres, ma näen, kuidas kõnnivad siit ridapidi mööda, kepid käes. Teevad tervislikku kõndi! Issand jumal! Tee ometi midagi kasulikku, mis endale ja teistele rõõmu teeks! Pane mind praegu mööda teeservi hulkuma. No kuule!” põrutab 91-aastane Asta selle nädala “Maalehes” “Häda on selles, et juba täitsa noored, 65aastased jäävad niisama istuma!”
Jajah. Ma olen kepikõndi vahelduva eduga harrastanud 12 aastat. Viimastel aegadel küll üsna vähe, aga ilusa ilma puhul sai tänagi tiir tehtud. Küll aga on meil erinevate kõnniseltskondadega juttu olnud, et me esivanemad pööraksid end hauas ringi, kui meid praegu kõndimas näeksid. Et kas tõesti ühtegi tööd enam teha pole.
Au ja kiitus muidugi nii söakale prouale, kes sellises eas veel jaksab.
Samasuguse söaka prouaga kohtusime me siin eelmise kevade metsaistutuse ajal. Sel oli vanust küll kõigest 85 aastat. Kokku oli lepitud, et metsalanki minnakse vaatama hommikul üheksa ajal. Enne kella seitset helises me juhil telefon: “Kaugel sa oled? Lähme käime seal metsas ära, mul töömehed tulevad küüni katust vahetama, ma pean palgid parajaks saagima. Poeg on siuke ludri, sellest pole asja! ” Nojh, see poeg ilmselt ongi üks neist 65-aastastest niisama istuma jääjatest… Mammi hüppas jeebi rooli ja pani metsa poole ajama sellise kimaga, et kruus ja kivid lendasid ja kaubikuga oli suht keeruline sabas püsida. Metsas jõudis proua mõne minutiga kogu langi läbi kapata, hoolimata viletsast maastikust, kividest ja kändudest. Taimekastid oli ta ise juba sobivasti langile laiali tassinud, vaja ainult need ette näidata ja juba oli ta hüpanud autosse ja minema kihutanud. Palke saagima ja katust tegema.
Posted in eesti elu, elu soomes, Imeline loodus, mõtisklused, meenutused on 23. jaan. 2020| Leave a Comment »
Vahepeal mulle tundub, et kliimamuutusi tuuakse liiga kergekäeliselt kõikvõimalike ilmastikunähtuste põhjuseks nii siinpool kui sealpool merd ja tegelikult üldse ülemaailmselt.
See lumetu ja harukordselt soe talv ei ole miskit nii harukordne, tundub et inimmälu on lihtsalt lühike. Mitte, et kliima ei muutuks, kuid nii järsud need muutused ometi ei ole.
Ma hästi mäletan 2005a talve-uskumatu, et sellest juba 15 aastat möödas on-ka siis oli jaanuar soe ja tormine, tookord oli see jaanuaritorm, mis Pärnu linna poolenisti üle ujutas ja rannikualadel mujalgi palju pahandust tegi. Jaanuari lõpus tundus, et mis nüüd enam, kevad on käes, aga siis lajatas -30 ja seda veel esialgu paljale maale. Hiljem tuli lund ka, aga kõva külma oli pikalt ja talv kestis mu mäletamist mööda poole aprillini. Vaatab siis kuidas sel aastal. Ja 2007 jaanuar on samamoodi lumetu olnud, aga et kogu talv, seda küll ei mäleta. Ning kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis ema räägib, kuidas minu sündimise aasta ja veel mõned talved samal ajajärgul järgemööda olid ilma lumeta. Võta siis kinni…
Siinkandis sadas detsembris nii meeletult vihma, et tekkisid üleujutused, see vist on ikka üsna harukordne siin maal ja seda siin ka kliimamuutustega põhjendati. Eestis Soomaa nn. viies aastaeg sügiseti-talveti pole väga suur haruldus. Aga. Siin on olnud kaks väga kuiva ja kuuma suve, mis on põhjavee taseme viinud pool meetrit allapoole tavalisest ja on see üsnagi suur ohumärk magevee varude osas. Tänu nendele meeletutele sadudele peaks nüüd põhjavee tase küll taas normis olema ja miskeid väga hullusid üleujutusi siin väga ei olnud.
Tüütu ja nõme on muidu küll see pidev vihm ja hallus, kui vahel mõne päikselise päeva sekka pistab, on see topeltrõõm.
Aastavahetuse ilutulestikud. See on nüüd veits peale kaklust rusikatega vehklemise moodi, aga las ta ollagi. Nimelt nii Eestis kui Soomes loobusid osad linnad ja vallad ilutulestikest, põhjendades seda nii lemmikloomade hoidmisega kui looduse säästmisega. Mis iseenesest on väga tore ja õige, aga. Minu meelest oleks võinud alustada taas teisest otsast-jätta linnadele alles nende ilutulestikud ja keelata pürotehnika müük eraisikutele. Sest tegelikult on ju probleemiks, et paugutama hakatakse Eestis juba enne jõule ja suvalistel aegadel ning kohtades, hirmutades sellega väikelapsi ja loomi. Soomes hakatakse ilutulestikku rahvale müüma alles peale jõule ja suvalist paugutamist on ka mõnevõrra vähem, seadusega on rakettide laskmine lubatud vana-aasta õhtu kella 18.oo alates kuni uue aasta öö kella 2ni.
Selleaastane kogemus näitas mõlemal maal, et kui omavalitsus loobus ilutulestikust, siis rahvas ostis seda rohkem ise rakette ja kokkuvõttes paugutati ikkagi sama palju või veel rohkem, aga kaootilisemalt, mis kokkuvõttes tegi asja hoopis hullemaks nii lemmikloomade kui looduse hoidmise koha pealt.
Kõige enam pani mind aga imestama hoopis Austraalia, kus hoolimata põlevast maast ja rekordkuumusest siiski Sidneys maailma võimsaim ilutulestik korraldati.
Posted in blogimine, eesti elu, elu soomes, kurb, Lapsed, mõtisklused, meem, mina ise, segiläbi lood on 29. dets. 2019| Leave a Comment »
Lõppev aasta on olnud sündmusterohke. Olen viimastel aastalõppudel aina mõelnud, et paganama raske aasta oli ja keegi kuskil kõrgemal on irvitanud ning veelgi hullema andnud. Ma seekord siis ei ütle, et oli raske 🙂
Tegelikult on sama efekt, kui pidevalt kurta et raha pole…no siis seda ei olegi.
Aasta oli sündmusterohke. Võtan ette eelmise aasta meemi, lihtsam heietusi raamis hoida 😀
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?
Hakkasin võtma antidepressante. Mitte siis, kui need 2018 lõpus välja kirjutati. Ma miski kümme kuud sain veel ilma hakkama, aga siis umbes augustis tulid väga halvad uudised mu siinse mentori tervise kohta ja kogu mu enese jaoks turvaliselt üles ehitatud maailm hakkas kõikuma ning murenema. Ja selleks ajaks, kui ma oktoobris ühele lapsele pidin minema psühhiaatriahaiglasse järele ja me teise lapsega novembris oma kodunt välja olime sunnitud kolima, olid rohud juba õnneks mõjuma hakanud.
Samas oli millaski siinsetes uudistes, et “õnnerohtusid” kirjutatakse liiga kergekäeliselt välja ja ca 16 000 inimest aastas saab põhjuseta retsepti. Ehk on seegi üks põhjusteks, miks siinne rahvas maailma õnnelikemate kilda kuulub?
Last õppisin süstima, veresuhkru mõõtmise andureid õppisin vahetama ja tegin endale selgeks l tüübi diabeediga kaasneva.
2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Ei andnud lubadusi ega plaani anda ka. Või ei, lubasin sõbrantsile temaga koos õhtuti jalutamas käima hakata. Näis-näis.
3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Tädipoeg. Käisid oma põnniga mu isa 85. juubelil.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Isa.
Möödunud aasta novembris sattus ta insuldiga haiglasse ja sealt edasi algas pikkamööda pöördumatu minek. Jõululauas ütles ta mu ühele õele, et järgmiseid jõule enam ei tule. Oma juubeli ta korraldas, kuigi ajamõõde ja kellaajad vahel lootusetult segi olid. Nii vinge vana oli, et enne pidustusi käis mu pojaga koos Lätist viinasid toomas. Jõudis käia vaatamas priitahtlike pritsuvõistlusi ja seal külameestega kärakat panna ning kümme aastat noorema venna juubelil. Kuu aega hiljem olid ta matused.
See viimane veidi üle poole aastane periood oli väga keeruline ja me muidu väga ühtehoidva pere suhted-sidemed kippusid mõnikord suht habrasteks kuluma.
Vikatimees on viimase pooleteise aasta jooksul me külas korraliku lõikuse teinud ja küla keskmine vanus on sellega üsna märgatavalt langenud.
Mehe isa oli ka äraminejate hulgas.
5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?
Olen möödunud aastal kirjutanud: Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik? Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…
Noh, just nii oligi. Seega -olen oma soovidega ettevaatlik 😉
6. Milliseid riike sa külastasid?
Endiselt vaid Eesti ja Soome vahet seilanud.
7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
24.7. Isa.
8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Taaskord see mu suvetöö. Lisaks toimivale meeskonnale saime kõigi surnuaedade taseme ühtlaseks ja üldsuse rahulolu. Ja ma loodan, et ma oma tüdrukuid ikka piisavalt kiitsin. Uskumatult äge kamp ikka.
Ühtlasi leidsime, et keskealised mehed on töömaal kõige keerulisem kontingent ja nendega hakkama saamine oli omaette väljakutse. Aeg ajalt tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda või käega lüüa. Kõike seda tuli ka ette.
9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Kas just ebaõnnestumine, aga endiselt ei oska ma alati suud kinni hoida, kui võiks. Õpin veel.
10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Ptuiptuiptui eksole. Hingehädad pole ju haigus või mis?
11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Tapeedid sinna majasse, kus ma isegi ei ela, höhö 😛 Ja valguskattest akendele kinnitatavad pimendavad kassettrulood. Ma olen siiralt tänulik, et ma sellise firma leidsin ja et selliseid asju üldse tehakse. Kui meil aknaid vahetati, said need paigaldatud siseseinaga tasa ja tavalist rulood oleks aknalink segama hakanud. Ja elutoas on meil veel kardinapuude taga valgustiriba, seega poleks seal ruloode paigaldamiseks isegi kohta olnud.
12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Vanema tütre eeskujulik koolilõpetamine ja autojuhilubade saamine. Suuremate laste maja remondi eest hoolitsemine. Noorema tütre tööle minek ja iseseisvumine. Noorema poja kohanemine diabeediga.
13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Naaberkoguduse kolleegide külaskäik ja nende juhi suhtumine meisse…midagi sellist polnud ma siin maal varem kohanud. See andis taaskord põhjuse olla tänulik oma koguduse seltskonnale, vaatamata üksikutele erimeelsustele ja arusaamatustele on meil ikka väga-väga toredad inimesed. Ja neil seal olid ka. Välja arvatud see üks, kes kogu kompoti ära rikkus. Ei muud, kui õnne tänada, et ta mõned aastad tagasi meie kogudusest naaberkogudusse siirdus.
14. Millele kulus enamik su rahast?
Küllap endiselt maksud ja söök.
15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma ei teagi. Inimsuhted? Jälgida kõrvalt miskeid arenguid, mida asjaosalised arvavad teisi mitte märkavat. Nurgatagune niiditõmbaja? See tuli mul külalaadal poolkogemata keelele ja lõppkokkuvõttes niimoodi välja kukkuski.
16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Nukram
ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka
iii) rikkam või vaesem? Sama
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ehh, ma ei teagi.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Igast jama südamesse võtnud, mis tegelikult tühiseks osutub
20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Kas unes armumine loeb? Siis jaa, muidu ei. Võinoh, miskid teooriad ju ütlevad, et tegelikult ongi uni päriselu ja vastupidi. Mine võta siis kinni…
21. Mis oli su lemmik telesaade?
Telekat ma endiselt ei vaata.
22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei.
23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Raamatuid lugesin küll, aga miskit erilist meelde ei jäänud.
24. Mida sa tahtsid ja said?
Sama töökoha, mis eelmisel aastal
25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
Ma “Eija jõulud Tondikakul” vaatasingi ära, oli väga hea. “Tõde ja õigust” pole vaadanud veel.
26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Tavaline argipäev vist oli. Oota, vaatan kas märkmikus on midagi…jah, puid tegime naabritega ja lapsi sõidutasin.
27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Mõtlen ja mõtlen, no ei leia vastust. Ju siis pidi kõik just nii olema, nagu oli.
28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Töö ja kolleegid. Ja lapsed.
29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Eesti president.
30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Tütre sõbranna, kellest suve jooksul sai poja pruut 🙂
31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?
Kõik on suhtumise küsimus. Või noh, teadsin seda ennegi, kinnitust sain sellele.
32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
Meil on aega veel…
