Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘eesti elu’ Category


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Advertisements

Read Full Post »

No oli vaja


Kui enda mõtete kirjapanekuks napib aega ja motivatsiooni, siis kasutame teiste omi 😛

Read Full Post »


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…

 

 

Read Full Post »


Mõtlesin, et mida  seekord kirjutada. On siin omajagu nukra alatooniga Vabariigi aastapäeva postitusi. Aga sünnipäev võiks ju ometi rõõmus olla.

Ja kui sünnipäev, siis ju kingitused.

Ma kingin Eestile kolm toredat ideed, mis on siin maal silma hakanud ja väga sooja vastuvõtu saanud. Need ideed ei maksa palju, vaid veidi ettevõtlikust ja kättevõtmist. Need on täiesti eraalgatuslikud, inimesed ja ettevõtjad on mõelnud ja tegutsenud selleks, et oma kodukanti ligitõmbavamaks  muuta. Ja selline koostegutsemine ühendab ja liidab. Ja mul on rõõm näha, et kodukandis Eestis on selline isetegemine ja ühtekuulumine samamoodi pead tõstmas.

Aga kingitused:

Sel suvel maaliti meie väikelinna pisipoodide, butiikide ja söögikohtade ette kõnniteedele triibuvaibad. Lihtne ja geniaalne idee.

Suvel, kui siin toimus iga-aastane vanavara-laat, mis on üks Soome suurimaid ja toob kokku kümneid tuhandeid inimesi üle maa, saime lugematul hulgal sooje kiidusõnu selle vahva idee eest. Ma ei oska öelda, milliste värvidega vaibad maalitud on, kuid kenasti peavad nad vastu ilmastikule ja piiluvad veel praegugi lume alt välja 🙂

Pealtnäha tavaline kuivkäimla. Aga südemekujuline silt üleval paremal väidab, et tegemist on peldikuraamatukoguga. Praegu avastasin, et pliiatsiga on veel uksele kraabitud “ilotalo” ehk siis rõõmumaja 😀

Selle leidsin ma siinse naaberküla seltsimaja hoovilt. Endine kuivkäimla oli õdusaks lugemisnurgaks sisustatud. Ma selle idee käisin tegelikult juba suvel oma eesti naabrimehele välja, sest meiekandist läbimineva populaarse matkaraja äärde sobiks see ideaalselt. Ja võiks olla see aukudega variant, selline tänapäevane, turbapuistega ja haisuta. Sest ega neid wc-sid, või õigemini puu-tseesid selle matkaraja ääres ju ülemäära palju pole. Ja raamatuid ning kaltsuvaipasid lubasin ma ise ka annetada.

Järv, kuhu talvel on aetud sisse uisu- ja tõukekelgurajad. Ideena pole see ilmselt miski uus asi, kuid selle konkreetse järve teeb ligitõmbavaks see, et siia on vabaks kasutamiseks toodud lugematul hulgal tõukekelke.

Kelgud on suuremas osas annetatud firmade poolt, neid on mitmes eri mõõdus ja paljudel kelkudel on peal ka reklaamid. Ja rahvast voolab kokku sadade kilomeetrite kauguselt. Sest mis on veel mõnusam sellise kauni talveilmaga, kui võtta seljakott, milles on termosega kuum kohvi, ketšup, sinep ja vorstikesed grillimiseks (siinse maa väliürituste kohustuslik osa-grillvorst ketšupi ja (soome) sinepiga, ei mingit leiba-salatit ega muud nänni kõrvale), ning minna järvele kelgutama. Radu on seal mitmeid erinevaid, kokku kümnete kilomeetrite ulatuses, igaüks saab sobiva valida. Just need nn. vanad soome kelgud on parimad võrreldes uute ja modernsetega, sest sinna saab kenasti oma seljakoti istumisosale panna või siis kaaslasega üksteist sõidutada. Kelgud on tasuta kasutamiseks, raha nendega sõitmise eest ei küsita. Samuti on järve ümber ja ka järvesaarel mitmeid grillimiskohti, kus lõkkepuud on olemas.

PÕS Eesti!

 

 

Read Full Post »


Räägi inimestega, mitte ametnikega, sai mulle eile selgeks. Inimene võtab ja lahendab probleemi, ametnik hakkab süüdlasi otsima, ennast puhtaks pesema ja õigustama.

Kummaline, et kõik need enne valimisi rahva heaolu eest seista lubavad volinikud nüüd tähtsate otsuste tegemise või valijatega kohtumise ajaks järku “haigeks” jäävad. Või siis lihtsalt vait on. Nojah, gripihooaeg eksole…

Seoses Rakvere lihatööstuse tapamaja streigiga riikliku lepitaja kuldsed sõnad: “Inimesi pole piisavalt austatud, neist pole lugu peetud ja nende soovidega pole arvestatud. Ükskõik kui palju sa palka tõstad, midagi ei muutu, kui teine pool on korrast ära. Rahaga ei saa halba suhtumist kinni maksta,” Sellise loosungi peaks iga tööandja oma kabinetiseinale riputama. Ja pirukate jagamine mittestreikijatele  on ikka täielik mõnitamine.

Read Full Post »


Igahommikuses lõputu uudistevoo vahel sotsiaalmeedias jäi silma jutulõim tüütutest ja agressiivsetest telefonimüüjatest. Muidugi polnud jutt telefone müüvatest firmadest, vaid telefoniteel kõikvõimalikku pähe määrijatest.  Eriti ülbed ja pealetükkivad pidavat hetkel olema D-vitamiini müüjad, kes pea esimese asjana küsivad aadressi, kuhu kaup ja arve saata ning eitava vastuse puhul kliendi näo täis sõimavad ja tervisest mittehoolimises süüdistavad. Ja ärge tulge mulle nüüd rääkima, et see on kellegi töö ja nende palk sõltub klientidest-sõimamisega sa vaevalt omale kliente saad.

Aga sellega seoses tuli mulle meelde, et millaski hilissuvel helistati mulle jumalteabmiskrdi(tervise?)keskusest ja pakuti, kusjuures ka üsna pealetungivalt, et saatku ma postiga (?!?!??) neile oma väljaheite proov ja nemad siis uurivad soolevähi võimalikkust mul. Ei heidutanud helistajat seegi, kui ma ütlesin, et ei ela eestis (enamik pakkumisi siinkohal tavaliselt lõpebki), toru viskas ta ära alles siis, kui ma ütlesin, et võin mõelda sellele (no üsna enesekindlaks läksin, aga õnneks sellest piisas), kui Eesti haigekassa kogu selle nalja kinni maksab…

Praegu netis surfates leidsin, et tegelikult saad vastava testi hoopis omale koju tellida. Noh, vähemasti ei pea oma p.ska kuhugi posti teel saatma 😛

Read Full Post »

Konkreetne värk


“Tere, helistan teile Tallinna kosmetoloogiakeskusest, kas teie, palun, olete ka Tallinna elanik?”

“Ei, ma olen Soome vabariigi elanik”

“Selge, vabandust, headaega”

 

Read Full Post »

Older Posts »