Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘eesti elu’ Category


Eveliis kirjutas ja kuigi ma kommenteerisin seal lühidalt, mõtlesin, et võiks ju siiagi kirjutada Soome koolide ja trennide korraldusest.

Eks olime meiegi Soome kolides kuulnud, et piimajõed ja pudrumäed ja taksod viivad lapsed kodu-ukselt kooli ja toovad treppi tagasi.

Tegelikkuses tekib lapsele tasuta ühistranspordi (või ka takso) õigus siis, kui kooli on vähemalt viis kilomeetrit. Eestis oli see piir kaks kilomeetrit.

Kui kooli on maad vähem, kui viis kilomeetrit, tuleb lapsi ise transada või käivad nad jala või liiguvad jalgratastega. Enamasti need kaks viimast varianti, sest vanemate tööpäev algab reeglina varem, kui lastel kool. Lapsed õpetatakse siin palju varem iseseisvaks, vähem on vati sees hoidmist ja laste teenindamist, kui Eestis oli. Või noh, kanaemandamist. Millest ma ise ka muidugi prii pole. Mäletan, kuidas ma siin elamise algusaastatel korra 15km kauguselt töölt tulin koju lapsi alla kilomeetri kaugusele kooli viima, sest väljas oli otse linna kohal jõhker äike ja padukas. Soomlasest töökaaslane ei saanud sellest aru. Pole halba ilma, valed riided on vaid… Ja nii need pisikesed siin väntavad kooli läbi tuule, tormi, äikese, pakase…. Külmapühi siin maal pole. Noh, kui oleks, siis põhjapoolsed lapsed jääksid ilma koolihariduseta ilmselt…

Kõik vahetunnid ollakse õues sõltumata ilmast. Vahel harva, kui külm väga käre on, lubatakse siseruumidesse jääda. Aga see on väga harv erand. Ja ükskõik, milline pakane ei takista suusa- või uisutundide õues pidamist. Suurema pakasega tekitatakse võimalus peale kehalise tundi kuuma teed saada. Ja loomulikult ei tule mitte kellelgi pähe kooli süüdistada, kui laps peaks haigeks jääma. Ju siis olid valed riided.

Kui koolini on maad rohkem, kui viis kilomeetrit, on õpilasel õigus tasuta ühistranspordile. See ei tähenda, et takso viib su lapse otseteed kooli ja toob tagasi. See takso korjab peale mitme küla eri nurkades olevaid lapsi ja nii on meie 10km koolitee taksoga olnud ajaliselt üle tunni. Mis on kohutavalt tüütu lapsele, kel päris tihti taksos halb hakkas. Seega meie loobusime taksondusest. Õnneks läheb meie külast ka liinibuss ja see on kenasti sobinud.

Samas, eri klasside tunnplaanid on eri päevadel erinevad ja need taksod sõeluvad lapsi viia ja tuua ikka meeletult. Minu meelest oleks Soomel siinkohal Eestist õppida: koolibussid hommikul ja õhtul kõigile samal ajal ning pikapäevarühm pluss kooli juures olevad harrastused tundide järel. Mulle igatahes tundub see kohutava raiskamisena, kui ma seda meeletut hulka koolitaksosid liinibussile lisaks siin vuramas näen.

Kuna vanemate tööpäevad algavad siin üsna tihti kella seitsmest, siis lasteaedade-hoidude valverühmad avatakse kella kuuest. Lasteaed on tasuline ja makstav summa sõltub vanemate palgast ning lasteaias oldud päeva pikkusest. Summa on piisav selleks, et oma lõbuks lapsi lasteaeda ei panda. Tegelikult ma ei tea, kui vabalt kodus olevatele vanematele neid lasteaia kohti üldse jagatakse. Samas, kui vanem peaks ühtäkki tööle minema, siis lasteaiakoht leitakse sulle päevapealt. Aga see ei pruugi sugugi mitte sulle lähim ja mugavaim lastehoid olla… Seega üsna tihti äratatakse väikesed lapsed siin enne kukke ja koitu, et neid hoidu viia ja ise tööle jõuda… Loomulikult käivad lasteaedade lapsed õues iga ilmaga ja igal võimalusel, tihti mitu korda päevas. Kõigil on need kummist vihma- ja poririided ning rühmades on kuivatuskapid, kus neid vahepeal kuivatada saab.

Trennid. Mul on kokkupuude olnud vaid kooliealiste laste pallimängutrennidega ja minu meelest on see suht greisi. See, kuidas vanemad siin on lastele pühendunud harrastuste suhtes, no müts maha. Õhtuti trennidesse ju küladest enam taksosid ega liinibusse ei lähe ja siis on vanemate poolt täisteenus laste sõidutamisel. Mitu korda nädalas. Kui on rohkem lapsi, siis tõenäoliselt iga päev. Kui tuled kaugemalt külast, pole mõtet ju vahepeal koju minnagi. Nii sa siis veedadki kõik oma õhtud spordisaalide tribüünidel. Õpid ajaviiteks kohtunikulaua tööd (olen seda isegi teinud). Käid vabatahtlikuna suurematel turniiridel kohvi ja sõõrikuid müümas (samuti tuttav). Ja kõige tipuks transad iga jumala nädalavahetusel oma lapse pluss nii palju muid, kui autosse mahub, kõikvõimalikele võistlustele. Mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusele. Nädalavahetuse mängud algavad reeglina kell 10 hommikul, lisa juurde kohale sõidu ja soojenduse aeg…Ei mingit laupäeva hommikul kaua magamist või kohvi ja uudistega mõnulemist. .. Samas, keegi ei kurda, seda võetakse elu loomuliku osana. Kuniks seda on, sest lapsed ju kasvavad, teevad 15-aastaselt omale mopoautode-traktorite-atv-de load ja pääsevad ise liikuma.

Noorelt saadud juhiload on vajalikud ka hiljem gümnaasiumi või ametikooli jaoks. Siis enam naljalt tasuta ühistransporti ei saa ja kooliskäik võib selles osas suht kulukas olla. Samas muidugi on sotsiaalsüsteem üles ehitatud niimoodi, et raha(tu) olemise pärast koolis käimata ei jää. Siiski on peredel lihtsam, kui laps ise liikuma pääseb ja nii on siin maal võimalus erandkorras saada luba nn. päris autojuhilubade tegemiseks 17-aastaselt. Mis iseenesest niiväga erandlik ei olegi enam, seda tehakse üsna usinasti tänapäeval. Tuleb vaid ametnikele piisavalt ära põhjendada, milleks seda vaja on.

Read Full Post »


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Soome president esines täna avaldusega, et olukord (poliitika?) maailmas on ärev ja võib muutuda hetkega ning lendas ise kiiresti Ameerikasse sealse presidendiga kohtuma.

Vene karu käitub nagu nurka aetud kiskja ikka ja kardan, et sealt võib oodata halvimat. Enam ei valita vahendeid.

Lisaks jäävad sel kevadel harimata euroopa “vilja-aida” põllud.

Ma arvan, et soola, tikkude, wc-paberi ja patareide mõningane varumine praegusel hetkel ei ole üldse halb mõte. Jooditabletid olid juba sõja teisel päeval nii Eestis kui Soomes läbi müüdud.

Read Full Post »


Ma olin jumala kindel, et ma viimati kirjutasin sel aastal, aga võta näpust…

Sain neljapäeval kolmanda koroona-vaktsiini, teisest oli möödas viis kuud. Kui ma enne uut aastat olin veel veidi kahevahel kolmanda võtmisega, siis uusaastaööl õe sõnad, et tema võtaks enne sada vaktsiini, kui uuesti põeks, andsid kindluse. Ja kuna see taud levib nüüd kulutulena taas mõlemal pool piiri, siis seda enam. Seekord siis moderna. Võrreldes eelmiste kordadega oli see sutsakas valusam või rohi kibedam võimaitea. Võib-olla sõltus ka süstijast, ei tea ju. Ja eilseks tekkis väsimus ka, aga see oli ka kõik. Võibolla oli väsimust ka suvel, aga siis tööl käies ei pööranud sellele tähelepanu.

Soomes on nakatunute määrad nii suured, et valitsus valmistub erakorralise olukorra kasutusele võtuks. Samas meil koolid on lahti ja laste harrastused vist ka. Täiskasvanud jõusaalidesse ja ujulatesse ei pääse, sellest on kahju.

Eestis on koronale lisaks veel energiakriis ja ülikõrged elektrihinnad. Ja peaminister teatab süüdimatult, et ootab, kuni kriisid möödas, siis saab valitsema ka hakata. Püha lihtsameelsus!! Need pärlid tema suust on ikka…ma ei tea…see võiks naljakas olla, kui poleks kurb.

Tegelikult paneb muretsema hoopis venemaa oma käitumisega. Soome, kes on Venega püüdnud alati häid suhteid hoida, on nüüd pehmelt öeldes ärritunud. Kui Putin eelmisel sügisel püüdis Soomel keelata Natosse astumist, vastas Niinistö üsna nipsakalt, et see on iga riigi oma otsustada ja keegi teine ei saa seda keelata. Mille peale Putin saatis vene jäähoki meeskonna Soome vastu mängima CCCP särkides…

Nüüd aga on Putini jüngrite hulgast kerkinud esile uusi ja ambitsioonikamaid hulle. Enam ei unistata ainult endise Nõukogude liidu taastamisest vaid riigipiiride nihutamisest endise Tsaari-Venemaa piiridesse. See tähendab, et lisaks Baltikumile kuuluks Venemaale ka Soome ja Poola. Kusjuures Tolstoil (jätke see nimi meelde) on ülbust arvata, et kui Venemaa on juba osa endistest liiduvabariikidest saanud tagasi, küllap siis Baltikum ja Soome ise kohale roomavad… Ja see plaan võiks õnnestuda juba lähima kümne aasta jooksul. Eks elame-näeme. Kõikvõimalike maailmas möllavate kriiside varjus on Petjal ja tema käsilastel igatahes hea toimetada.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Older Posts »