Tagasivaade

Aasta 2023 oli nii kirju, et kurb oleks, kui sellest märki maha ei jääks.

Märtsis oli vanema poja juubel. Hästi toredas kohas ja parimate sõpradega.

Aprillis, lihavõtete aegu, kui lõunapool soome oli juba suht lumevaba, käisin Lahtis mäesuusatamas. Selleks oli vaja enam kui pool sajandit elada, et selline asi ära proovida. Tegelikult läksin ma muidugi sõbrannale külla ja tema mind mäele vedas. Esimesel päeval oli väike madal ja lauge mäekülg proovimiseks ja tunnetuse sisse saamiseks. See oli tore küll, aga muutus ruttu igavaks. Teine päev siis suure mäe pilet ja valikus kõik rajad. Alguses ikkagi suht lauge, aga kyllaltki pika sõiduga rada. See täitsa sobis, ma kõrgemale väga ei kippunudki. Sõbranna muidugi käis ja lõpuks vedas minu ka kaasa. Seal üleval oli tore. Kenad vaated kaugustesse ja puha. Allatulek polnud enam nii tore 😛 Muidugi ma kukkusin seal lumepudrus, väljas oli ikkagi juba üle kümne kraadi sooja ja lumi ka sula. Mägi oli eelviimast päeva avatud. Nii, kukkusin. Ja olin nagu sitasitik, püsti enam ei saa. See mäesuusavarustus on ju siuke rohmakas ja jäik. Ja mu füüsiline vorm suht olematu. Naermine võtab viimasegi jõu… 😀 Einoh, eks ma kuidagi ikka püsti sain ja alla ka, tasakesi ja ettevaatlikult. Põngerjad sõitsid viuh ja viuh mööda 😛 Igatahes äge kogemus oli! Samas pole kindel, kas see mu harrastuste hulka jääb. Ja ega ma ju väga tihti mägede lähedusse ei satu ka…samas hea tahtmise korral poleks see probleem.

Mökkireis. Sel aastal üürisime meile teist korda suvila. Seekord viieks päevaks. Kuigi neid mökke siin soomes on tuhandeid, siis meie tingimustele vastavat polegi nii lihtne leida. Tingimused: 7-8 magamiskohta, veekogu vahetus lähedus ja naabrid mitte nii lähedal. Igatahes just sellise me saime. Mökki oli kalju peal ja alla järveranda viis trepp, 89 astet. Korralik trenn, sest neid treppe me kulutasime ikka kordi päevas. Sest meie põhiline aktiviteet oli kalastamine 😀 Meie 7 inimese kambast said ühtäkki kõigist kirglikud kalamehed. Ja kala oli palju, jätkus kohapeal suitsetamiseks-grillimiseks ja koju viimiseks. Vahepeal sõitsime ringi, täinedasime ussivarusid ja vaatasime muidugi ringi ka. Mina käisin surnuaedades, teised kirbukatel :D. Aga kalamehekirg oli nii suur, et netist said välja otsitud parimad näkkamise kella-ajad ja selleks ajaks pidime kindlasti tagasi mökile ja randa saama 😀

See soome mökkikultuur on omaette teema. Muu maailma jaoks on põline aasta(kümnete) tagune mökkides käimine miski veider enesepiinamise vorm. Me keeleõpetaja kunagi rääkis sakslaste muijeid. Et kuidas soomlased vaimustunult räägivad, et tuleb puhkus ja siis pääseb mökkile. Ja mida kõike seal tehakse ja kui tore seal on ja mida kõike veel. Ja siis neil sakslastel oli võimalus sinna kaasa minna, et oma silmaga seda imelist kohta näha. Jõuavad kohele peale ülipikka sõitu ja ees ootab pime ja külm onn, Ilma elektrita. Kõigepealt tassid puud ja paned ahjud küdema. Tassid kuskilt jääaugust vett sauna ja söögitegemiseks. Elektrit pole, levi ka mitte. Wc on õues puutsee. Igal juhul jääb muule maailmale selleaegne mökkivaimustus suht kaugeks. Tänapäevased suvilad on enamjaolt mugavustega. Elekter on ja vesi tuleb kaevust. Pesumasin ja nõudepesumasin ka olemas. Ja ülimõnus on seal aega veeta ja argipäev hetkeks unustada.

Veidikene sama tüüpi on soomlaste ruska-aeg. Ehk siis septembrikuine lapimaa, kuhu kõik tahaksid matkama minna värvikirevat loodust nautima. Kes oma kujutluses on selle ülivõrdeliseks mõelnud, võib pettuda. Meie ei pettunud. Käisime Lapimaal oma pikaaegse eesti sõpruskonnaga ja see reis oli ülitore. Pikad bussisõidud pole muidugi teab mis mugavad, aga ei midagi ületamatut. Ja meil vedas ilma suhtes tohtutult, Esimesel päeval oli sõit läbi sombuse ja sajuse soome Helsingist Kemisse. Olime reisifirmaga ja ca pool bussitäit oli meie kamp. Õhtul Kemis käisime veel linnapeal ja mere ääres jalutamas. Kuna oli laupäeva õhtu ja hotell kesklinnas, siis paljudel oli uinumine raskendatud, sest plärin ja mürin… See on soome linnadele nii omane, et noorsugu kõikvõimalike mootorsõidukitega hilisõhtuti-öösiti ringi sõidab. Mida suurem plärin seda uhkem…Ma ise vist sellevõrra harjunud, et ei seganud, kuigi ma ise siin miskis suurlinnas just ei ela.

Järgmisel päeval taas bussi ja edasi Rovaniemele. Paduvihma sadas pea kogu päeva. Meil oli päevakavas sobivasti muuseum, Artikum. Okei kuskil jõulumaal hüppasime üle polaarjoone kah paduvihmas. See jõulumaa oli septembrikuus suht sürr, kõik jõulukaunistused ja kuused ja jõululaulud ja samas pelasrgoonid õitsevad õues uste ees. Aga sellise jõuluootuse tõi kenasti hinge 🙂

Päeva jooksul vihm jäi järgi, kunstniku majamuuseumis saime juba ilma märjaks saamata uudistada. Ja kelgukoerte juurde jõudes tuli päike välja. Ööbisime seekord Levi suusakülas ja nägime ka virmaliste täit ilu. Mul oli täitsa kahju neist reisikaaslastest, kes eelmise öö magamatusest varakult koikusse kobisid ja sellest vaatemängust ilma jäid. Järgmised kaks päeva möödusid sõites ja matkates teel Kuusamosse ja Kuusamos. Kõik me matkad olid ilusa ilmaga, Levil tuli päev peale meie lahkumist lumi maha, sama juhtus Kuusamos. Nii et jah, parim seltskond ja üliäge reis oli 🙂

Oktoober-november olid suht keerulised kuud, pool detsembrit sinna otsa. Üks väljakutse ajas teist taga. Tööl oli lihtsalt ülikiire, väga täpselt pidi valima tööde järjekorda, et mis on vaja tingimata ära teha ja mille võib tahaplaanile lükata. Mis kõik muidugi päädis sellega et ma jäin haigeks ja olin sunnitud mõneks päevaks haiguslehe võtma. Aga ellu jäime.

Jõul tuli traditsiooniliselt Eestis. Ikka nii, et reedel peale tööd otse laevale ja … juba esmaspäeval tagasi. Aga perega sai koos oldud suuremates ja väiksemates koosseisudes, söödud ja lobisetud ja lihtsalt oldud. Lapsukesed kinkisid mulle kohvimasina, millest ma aastaid olen unistanud. Et ükskord, kui rikkaks saan siis ostan. Ei, ma polnud lastele sellest unistusest rääkinud. Aga kord kui vanem poeg mulle kord sügisel helistas ja rääkis, et nad said omale kasutatud kohvimasina, olevat mu hääles nii äratuntav kadedusenoot olnud, et lapsukestel oli otsus valmis see mulle kinkida 🙂

Selline see 2023 oli.

Read Full Post »

Mul on probleem

Nimelt, ma jubedalt tahaks blogida, aga ei viitsi 😛

Täna on vaba päev, no panen siiski mõne rea..

Eile, kellakeeramise järgsel vabal hommikul ajas mees mu enne kukke ja koitu enne kella kaheksat voodist välja ja kamandas oma ülemuse juurde õunapuid lõikama. Ma olin õnneks saanud ennast välja puhata ja kõik eelmise nädalavahetuse unevõlad täis magada, muidu oleks ma ikka eriti okkaline olnud sellise matsluse peale 😛 Noh, käisime ja lõikasime ära need puud, iidvanad teised ja polnud vist kunagi kääre ja saagi näinud. Aga korraliku rappimise järel täitsa kenad said. Mehe ülemus ostis aastakese tagasi omale uue maatüki ja ehitab ja mässab seal, õunapuud tulid kah sellega kaasa.

Vastik rõvekülma tuulega ilm oli, ma lõpuks mõtlesin, et ei saagi sooja enam. Sestab polnud keset päeva sauna tegemine üldse halb mõte, vanad kondid said sooja 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Eestis. Vanima poja kolmekümnendat tähistamas. Ja kuna me kõik siin töö- ja kooliinimesed, siis sai väga lühike käik ning logistika minutipealt paigas. Mis õnneks toimis. Siinsed lapsed tulid reedel minu tööjuurde, seal ootasime ära veel teisest linnast tuleva neiukese ja siis algas minutipealt välja arvestatud sõit sadmasse. Läks õnneks, aga vaid üks ummik või takistus oleks kõik uppi keeranud.

Oma eesti koju jõudsime justtäpselt nii, et lapse isa pere oli meilt lahkumas. Sujuv külaliste vahetus 🙂 Ja õhtu venis poolde öösse…

Laupäeval oli pidu väga toredas turismitalus väga laheda seltskonnaga. Ma ise väga kaua ei jaksanud olla, noorim noorpaar kah kippus koju ja õde tuli samuti meiega ära. Vist kesköö paiku olime kodus tagasi. Ülejäänud seltskond jõudis pühapäeva keskpäeval ja siis läksime kohe edasi külasse naistepäevakontserti nautima. Ehh, me sealses külas on ikka uskumatud mehed, kes selliseid jaksavad igal aastal korraldada. Saal oli muidugi puupüsti täis ka ja palju tuttavaid nägi, keda muidu ei näe. Nii, et tore kuubis oli.

Järgmiseks plaanisin ema juurde noorpaariga minna, aga tema teatas bravuurikalt, et tõmbab nüüd sealt kolkast leebet 😛 No mis muud meilgi üle jäi, tõmbasime kah leebet, aga teise suunda. Viisin noorpaari ristitütre juurde, võtsin leskmehe küüti ja käisime seekord hoopis maakonnalinnas kaubareisil. Veel jõudsime nende peres kohvi juua ja lobiseda, kui ema helistas, et hakkab koju minema. Mis seals ikka, manitsesin, et ta roolis telefoni ei näpiks ja hakkasime ise ka tagasi kodupoole liikuma. Veetsime tunnikese-paar ema juures, saime kaasa seemnekartulid endale ja naabrinaisele ja egas muud kui koju kotile… Sest esmaspäevane hommik algas kell neli.

Kuna me keegi pole hommikuti kõige teravamad pliiatsid, siis umbes laevas selgus, et pojal jäi insuliini annustamist juhtiv telo maha… Ega teha polnud midagi, tütar viis selle kähku posti ja jäime kiiret saabumist ootama. Neljapäeval see siis tuligi 🙂

Aga jah, esmaspäev. Olin võtnud hommikusöögi laevas, seega sõime esimesel võimalusel kõhud täis ja keerasime magama. Ees ootas pikk sõit koju, 100km ringiga. Viisime nimelt neiukese oma koju ära ja sinna sõites väsis isegi mu autoga sõita armastav tütar nii ära, et võtsin ise rooli üle.

Minu töömaalt võttis tütar oma auto ja kihutas otse tööle. Pojal oli arsti aeg veidi hiljem, meie saime rahulikult kulgeda. Õhtuks olin igatahes väääga väsinud.

Teisipäeval pidi taas kiiresti töölainele end häälestama, sest Kari jäi nüüd omakorda puhkusele, vist õnnestus. Igatahes parasjagu tempokas on tööl, isegi katseaja viimane päev tuli mul järgmisel päeval meelde. Keegi teine kah midagi ei öelnud, ju siis sobin neile 😛

Täna on uus esmaspäev. Õnneks, oh õnneks on mul vaba päev. Sest siin on korralik lumemöll ja sõita on suht halb. Pehmelt öeldes.

Noh, tegelikult, lumesadu lubatakse siin kogu nädalaks, saab siis näha.

Tütar kirjutas mu tööjuurde tahvlile poistele “Toredat nädalavahetust” (poisid meil olid laupäeval tööl) ja esmaapäeval ootas meid selline sõnum 🫶

Read Full Post »

Ikka veel imestan

Ma tõepoolest olen jätkuvalt üllatunud, et ma selle töökoha sain, kus ma praegu töötan. Ja tänulik🙏

Ma sügisel lappasin küll töökuulutusi, aga see konkreetne mulle ette ei jäänud. Hoopis naabrinaine leidis selle ja näitas mulle. Ta ise kaalus ka sinna kandideerimist, oli helistanudki Marile, aga lõpuks ikkagi loobus. Mina algul ei plaaninud kandideerida, aga viimasel minutil saatsin ikkagi cv.

Pea kohe tuli küsimus, kas ma olen ELK liige, see oli neil üks tingimustest. Ühtlasi sain teada, et kandideerijaid oli viisteist.

Vestlusele jäin ma peaaegu hiljaks. Kuidagi uimerdasin hommikul kodus, arvates et aega on küll. Kui lõpuks kella juhtusin vaatama, oli vestluseni 30minutit. Sinna kohale aga sõidab 40 minutit… Noh, tsipake sai kiirust ületatud, aga kohale ma jõudsin 😇

Ja seal ma nüüd olen.

Paar “oma” kandidaati olid avaldused tagasi võtnud. Üks ei olevat saanud kandideerida, kuna nooruses olevat leerilaagrist välja visatud…

Juhus? Saatus? Või on sel vahet…Tänulik olen ikka 🙂

Riigikogu valimised olid eile. Tulemused on huvitavad. Tundub, et EKRE e-valimiste vastasus oli iseenesele augu kaevamine. Ja Jüril oli põhjust paanikaks, et ta isiklikult valijatele helistama pidi. Ja abi sellest polnud. Eks nad tõmbasid eelmistes valitsustes omale korralikult vee peale.

Palju uusi tulijaid: see on ainult tore. Ja vähemalt esialgu ehk Eesti julgeoleku pärast muret tundma ei pea 🙏

Täna said tomatiseemned külvatud. Hääästi vähe panin, õnneks polnud mulda kodus rohkem, kui üks kotike. Ma üldse pole kindel, et ma nendega nüüd tööl käies korralikult mässata saan, see verandale ja taas sisse tõstmine üldse ei õnnestu. Vaatab mis saab, eks peab siis taimed ostma, kui omad nässu lähevad… Ja mis hinnaga need tänavu üldse olla võiksid?

Kena päikselist kevadet kõigile 💓

Read Full Post »

Käes on märts

Veebruar jäi taas vahele. Nii lühike kuu ja ruttu läks mööda

Töö on ja kiire on. No nii parasjagu, mitte üleliia. Lihtsalt, kuna ma pole kõiki neid asju varem teinud, mida ma nüüd teen, võtab kõik rohkem aega. Ja koguaeg tuleb uusi asju peale, ettearvamatuid olukordi ja uusi väljakutseid. Jätkuvalt naudin.

Mari käis meile oma tutikat beebit näitamas. Õnneks mul rongisokid juba pikemat aega ootasid neid 🙂 Beebi, nüüd juba kuu aja vanune, tundus ikka nii tilluke. Nagu üldse enam ei mäleta, et omad nii väiksed kunagi olid 🙂

Ilmatuma vahva, et nad käima tulid. Kaasas veel üks hooajatööline ja matusebüroo omanik tuli tervitama. Taas naersime nii kõhud kõveras.

Kaks korda nädalas vesivõimlemine naabrimuttidega on kenasti jätkunud. Sain just sünnipäevaks uue kümne korra kaardi, jee! Ja pesamuna oli kaardi joonistanud sünnipäevaks 🙂 Et ta selles eas veel viitsib 😉

Talv on olnud vahelduv. Vahepeal sulab maa paljaks ja püsib plusspoolel, siis jälle viskab lumevaiba ja mituteist kraadi külma. Praegu on see külma-lume aeg jälle. Aga päike on ere ja soojendab-sulatab.

Ah jaa, Jüri helistas mulle sünnipäeval ja soovis õnne. Olin suht jahmunud. Noh, paar päeva hiljem helistas uuesti ja kutsus valima. Mai hakanud teda kurvastama teatega, et olin muud erakonda valinud. Vaatame, mis homne hommik toob.

Aga nüüd ma üritan veidi soomekeelseid tekste toota. Raske mu jaoks, aga hoiab virgena 😉

Teie olge ikka tublid edasi, eksju 🙂

Read Full Post »

Koolidest ja trennidest siinsetel näidetel

Eveliis kirjutas ja kuigi ma kommenteerisin seal lühidalt, mõtlesin, et võiks ju siiagi kirjutada Soome koolide ja trennide korraldusest.

Eks olime meiegi Soome kolides kuulnud, et piimajõed ja pudrumäed ja taksod viivad lapsed kodu-ukselt kooli ja toovad treppi tagasi.

Tegelikkuses tekib lapsele tasuta ühistranspordi (või ka takso) õigus siis, kui kooli on vähemalt viis kilomeetrit. Eestis oli see piir kaks kilomeetrit.

Kui kooli on maad vähem, kui viis kilomeetrit, tuleb lapsi ise transada või käivad nad jala või liiguvad jalgratastega. Enamasti need kaks viimast varianti, sest vanemate tööpäev algab reeglina varem, kui lastel kool. Lapsed õpetatakse siin palju varem iseseisvaks, vähem on vati sees hoidmist ja laste teenindamist, kui Eestis oli. Või noh, kanaemandamist. Millest ma ise ka muidugi prii pole. Mäletan, kuidas ma siin elamise algusaastatel korra 15km kauguselt töölt tulin koju lapsi alla kilomeetri kaugusele kooli viima, sest väljas oli otse linna kohal jõhker äike ja padukas. Soomlasest töökaaslane ei saanud sellest aru. Pole halba ilma, valed riided on vaid… Ja nii need pisikesed siin väntavad kooli läbi tuule, tormi, äikese, pakase…. Külmapühi siin maal pole. Noh, kui oleks, siis põhjapoolsed lapsed jääksid ilma koolihariduseta ilmselt…

Kõik vahetunnid ollakse õues sõltumata ilmast. Vahel harva, kui külm väga käre on, lubatakse siseruumidesse jääda. Aga see on väga harv erand. Ja ükskõik, milline pakane ei takista suusa- või uisutundide õues pidamist. Suurema pakasega tekitatakse võimalus peale kehalise tundi kuuma teed saada. Ja loomulikult ei tule mitte kellelgi pähe kooli süüdistada, kui laps peaks haigeks jääma. Ju siis olid valed riided.

Kui koolini on maad rohkem, kui viis kilomeetrit, on õpilasel õigus tasuta ühistranspordile. See ei tähenda, et takso viib su lapse otseteed kooli ja toob tagasi. See takso korjab peale mitme küla eri nurkades olevaid lapsi ja nii on meie 10km koolitee taksoga olnud ajaliselt üle tunni. Mis on kohutavalt tüütu lapsele, kel päris tihti taksos halb hakkas. Seega meie loobusime taksondusest. Õnneks läheb meie külast ka liinibuss ja see on kenasti sobinud.

Samas, eri klasside tunnplaanid on eri päevadel erinevad ja need taksod sõeluvad lapsi viia ja tuua ikka meeletult. Minu meelest oleks Soomel siinkohal Eestist õppida: koolibussid hommikul ja õhtul kõigile samal ajal ning pikapäevarühm pluss kooli juures olevad harrastused tundide järel. Mulle igatahes tundub see kohutava raiskamisena, kui ma seda meeletut hulka koolitaksosid liinibussile lisaks siin vuramas näen.

Kuna vanemate tööpäevad algavad siin üsna tihti kella seitsmest, siis lasteaedade-hoidude valverühmad avatakse kella kuuest. Lasteaed on tasuline ja makstav summa sõltub vanemate palgast ning lasteaias oldud päeva pikkusest. Summa on piisav selleks, et oma lõbuks lapsi lasteaeda ei panda. Tegelikult ma ei tea, kui vabalt kodus olevatele vanematele neid lasteaia kohti üldse jagatakse. Samas, kui vanem peaks ühtäkki tööle minema, siis lasteaiakoht leitakse sulle päevapealt. Aga see ei pruugi sugugi mitte sulle lähim ja mugavaim lastehoid olla… Seega üsna tihti äratatakse väikesed lapsed siin enne kukke ja koitu, et neid hoidu viia ja ise tööle jõuda… Loomulikult käivad lasteaedade lapsed õues iga ilmaga ja igal võimalusel, tihti mitu korda päevas. Kõigil on need kummist vihma- ja poririided ning rühmades on kuivatuskapid, kus neid vahepeal kuivatada saab.

Trennid. Mul on kokkupuude olnud vaid kooliealiste laste pallimängutrennidega ja minu meelest on see suht greisi. See, kuidas vanemad siin on lastele pühendunud harrastuste suhtes, no müts maha. Õhtuti trennidesse ju küladest enam taksosid ega liinibusse ei lähe ja siis on vanemate poolt täisteenus laste sõidutamisel. Mitu korda nädalas. Kui on rohkem lapsi, siis tõenäoliselt iga päev. Kui tuled kaugemalt külast, pole mõtet ju vahepeal koju minnagi. Nii sa siis veedadki kõik oma õhtud spordisaalide tribüünidel. Õpid ajaviiteks kohtunikulaua tööd (olen seda isegi teinud). Käid vabatahtlikuna suurematel turniiridel kohvi ja sõõrikuid müümas (samuti tuttav). Ja kõige tipuks transad iga jumala nädalavahetusel oma lapse pluss nii palju muid, kui autosse mahub, kõikvõimalikele võistlustele. Mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusele. Nädalavahetuse mängud algavad reeglina kell 10 hommikul, lisa juurde kohale sõidu ja soojenduse aeg…Ei mingit laupäeva hommikul kaua magamist või kohvi ja uudistega mõnulemist. .. Samas, keegi ei kurda, seda võetakse elu loomuliku osana. Kuniks seda on, sest lapsed ju kasvavad, teevad 15-aastaselt omale mopoautode-traktorite-atv-de load ja pääsevad ise liikuma.

Noorelt saadud juhiload on vajalikud ka hiljem gümnaasiumi või ametikooli jaoks. Siis enam naljalt tasuta ühistransporti ei saa ja kooliskäik võib selles osas suht kulukas olla. Samas muidugi on sotsiaalsüsteem üles ehitatud niimoodi, et raha(tu) olemise pärast koolis käimata ei jää. Siiski on peredel lihtsam, kui laps ise liikuma pääseb ja nii on siin maal võimalus erandkorras saada luba nn. päris autojuhilubade tegemiseks 17-aastaselt. Mis iseenesest niiväga erandlik ei olegi enam, seda tehakse üsna usinasti tänapäeval. Tuleb vaid ametnikele piisavalt ära põhjendada, milleks seda vaja on.

Read Full Post »