Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Lapsed’ Category


Ilmselt on mul mingi karmavõlg või midagi, tõenäoliselt olen ma eelmistes eludes käinud salaja naabrite solgitorusid ummistamas. Jõulude ajal muidugi. Sest mille muuga seletada seda, et ajast, mil meil toas vesi ja kanalisatsioon on, on iga jumala jõul miski jama.

Vist esimene talv oli, kui kaevud täis said ja torud ummistusid nii, et pesuruumi põrandale järv tekkis.

Jamade sisse kuuluvad ka just sel ajal streikima hakkavad pesumasinad. Hea lõustaraamat tuletab kenasti meelde, mis ja millal. Näiteks 7aastat tagasi olen ma kõigile manitsemiseks kirjutanud, et ärge mitte kunagi ostke “zanussi” nõudepesumasinat. Võinoh, kui te korralikku ajun..i tahate, siis laske käia…

Neli aastat tagasi on streikima hakanud pesumasin, mis keeldub vett välja pumpamast ja samal ajal streigib ka kellegil lastest seedesüsteem, väljutades produkte tagurpidi. Vetsupõrandale. Ja kuna pesumasin asub samas ruumis, siis win-win, alt luugist saab masina vee välja lasta ja põrandad jälle puhtaks. Ja nii korduvalt.

Ühel aastal jõudis pool aastat varem tellitud settekaevutühjendaja kohale teisel jõulupühal keset kõige suuremat tormi. Vedas, et me sel momendil kaevu ümber ei passinud, kui läheduses kasvanud suurematsorti elupuu tormile alla andis.

Sel aastal sai settekaev tühjaks mitu nädalat enne jõulu. Nädal enne jõulu selgus, et tühjendati vale kaev…Mitte et seda poleks tühjendada võinud, aga teist oleks olnud hädavajalik tühjendada olnud. Õnneks mingil määral siiski ruumi veel oli ja seda suurem oli üllatus, kui jõulureede hommikul vetsupõrand ujus. Kiire truubikontroll näitas, et kaev täis pole, ummistus peab kuskil lähemal olema. Ilmselt põranda all. Mis just hea uudis pole, sest kuidas krt sa pääsed sinna ligi. Üritasime erinevate mehaaniliste ja keemiliste vahenditega, kuid lahti me seda ei saanud. Pimedaks läks juba ka ja ema sünnipäev ja jõulud algasid ja…

Õhtul enne vanemate juurest tagasitulekut sundisin kõik oma lapsed seal vetsus ära käima. Aga mu enda üliaeglane seedesüsteem oli otsustanud jõulude puhuks kiiremad tuurid võtta. Kuidas see siberlastel käiski, kaks kaigast, ühe torkad maasse ja teisega peletad hunte eemale 😛

Jõululaupäeva hommikuks oli seis vaatamata viimasele keemiale, mis kodus oli,-sooda ja äädikas- muutusteta. Käisime lapsega südaeesti maksimarketis ja ostsime veel keemiat. Tõin külapealt tangid, rauasae ja rellaka, et saaks terastrossist paraja jupi lõigata. Abi oli neist tööriisatadest alles siis, kui suur laps teisest külast rellakale lõikava ketta ka tõi.

Nüüdseks oli mul teada, et tegu on tõenäoliselt paberiummistusega, sest eelmisel õhtul oli väikevend voodis enne magamajäämist usaldanud, et ummistus on vist tema süü, kuna ta olla kätepesu järel kätekuivatuspaberit kogemata liiga palju kasutanud ja selle kõik vetsupotti visanud. Noh, abiks teadmine, vähemalt ei ole miskit tõsisemat ja põrandaid polegi vaja üles lõhkuma hakata-plaadid, betoon, küttekaabel, armatuur, betoon…

Igatahes sobiva trossijupiga sai pealelõunaks ummistus lahti ja ja mina sain uuesti kõik pesuruumid ära pesta. Väikevend tõi viie minutiga imeilusa kuuse ja koos õega said nad selle üles pandud. Süüa tegema sain küll alles siis hakata, kui kõik muu külarahvas oli kuuse alla kogunenud, aga see oli täpes. Traditsioonilisel surnuaia-ringil käisime ikkagi ja nagu traditsioon ette näeb, on sel ajal meil kodus päkapikk käinud ja kingitused kuuse alla toonud. Peale rikkalikku jõuluroa manustamist ja kingijagamist vaatasime kõik koos väikevenna soovil jõulufilmi ja meie noorema tütrega käisime mu vanemate juures õe koera jalutamas ja isa toimetamas.

Selline tavapärane jõul siis 😛

Nojaa, esimesel jõulupühal sõitsin ma tagasi Soome-koju ja mees omakorda Eestisse jõulu veetma. Teisel jõulupühal käisin siinses lemmikkkirikus kaunimate jõululauludega jumalateenistusel ja ülejäänud aja olengi üksindust nautinud, suheldes vaid ekraani kaudu. Kuna mu üksi elav sõbrants ei tulnud tervise tõttu sauna ja naabrinaisel olid lapsed külas, siis olingi täitsa üksi. Koer ja kass seltsiks 🙂 Ja tänane päev ka veel, homme naaseb ülejäänud pere.

Loodetavasti teil olid sama toredad jõulud 😉

Advertisements

Read Full Post »


Irvhammaste sõnul olla siinsetelt pärismaaslastelt kord küsitud, kumb on parem, jõulud või seks? “Jõulud”, vastanud nemad, “sest need on tihedamini”

Aga see, mida siia kolides hirmus naljakaks pidasin, ei pruugi seda olla. Sest see polegi nali… Kuniks ise sama teed käid…

Aga mitte sellest ei tahtnud ma.

Ritsik ükskord kutsus kirjutama üle neljakümneseid blogijaid elust-olust ja lastest. Ma seda konkreetset postitust ei leia, seega lingin kogu blogi.

Lastest ma pole iidammu kirjutanud.

Vanimal sai kevadel täis veerandasada aastat. Teeb ja toimetab Eestimaa metsades. Ülikool on miski aine tõttu lõpetamata, sõbrad lubasid järgmiseks juubeliks ülikooli diplomi välja printida ja raamida… Ja suuremaid koristustöid tehes võib siiani imelikest kohtadest leida kotikesi mullaproovidega :P. Peale igapäevase metsatöö käib metsas ka vabal ajal, isalt on saanud jahipisiku ning kõik vastavad load ja relvad on olemas. Liha laual ka 🙂 Sõjaväkke ei võetud kõrge vererõhu tõttu. Kaaslast omale leidnud pole, põhiliseks pereks on õde ja kass :).

See õde õpib viimast aastat metsakoolis maastukuehitust. Kuu aega enne põhikooli lõppu tehtud otsust minna gümnaasiumi asemel ametikooli ei ole kahetsenud. Elukogemust ja praktilist poolt on saanud kindlasti kõvasti rohkem, kui seda gümnaasium oleks võimaldanud. Kaks aastat, mis ta Soomes elas, arendasid nii inglise kui soome keelt selle võrra, et esimese ametikoolikevade kolmenädalast praktikat lendas ta Belgiasse tegema ja ülejäänud praktikad-kuna kool enam muid välispraktikaid ei pakkunud-on ta Soomes teinud, samuti siin suvetööl omale kooliraha teeninud. Tubli õpilasena on kogu aeg stipendiumi saanud ja koolitab end oma rahakoti peal. Käsil on autojuhilubade tegemine, mis tänu suvisele praktikale ja tööle pausile jäi. Mis edasi, seda veel ei tea, maailm on suur ja lai ning valikuid palju :). Üks variantidest on näiteks suure venna asemel ise sõjaväkke minna 😉 Ja jahil käib ta ka koos vennaga 🙂

Vanuselt järgmine õde alustas, erinevalt vanemast õest, üldse mitte üllatuslikult ametikooli sel sügisel. Ametinimetus eesti keeles oleks vist lähihooldaja (parandage mind, kui parem sõna olemas on). Tegelikult oli tal plaan kursuse jagunemisel minna lastekasvatuse poolele ehk siis  lasteaia kasvatajaks õppima, aga esimese kuuenädalase praktika järel pole ta selles enam nii kindel. Praktikakohti ei saanud nad ise valida ja plika määrati tööle füüsilise puudega inimeste hooldekoju. Ja talle väga meeldib see töö ja seltskond seal. Nii väga, et küsis suveks sinna tööd. Vot see on nüüd koht, kus mina mütsi maha võtan, sest ise ei suudaks seda teha. Töö hõlmab endas muuhulgas klientide-patsientide saunatamist, pesemist aga ka tagumike pühkimist ja vajadusel vere-okse-pasa koristamist.

Väikevend käib veel põhikooli ja temaga on omajagu tegemist. Nimelt arvab ta, et kool on mõttetu ajaraiskamine, tema hakkab suureks saades juutuuberiks ja selle jaoks pole vaja koolis käia. Eks me siis tasapisi üritame ikka selle kooli ka joonel hoida ja sellega on meil igapäevaselt suht palju vaeva, ta on sõnnile iseloomulikult aeglane ja kohati kangekaelne. Inglise keel ja matemaatika on talle lihtsad, samuti käsitöö, aga kõik muud ained tahavad pingutamist. Inglise keel on tulnud mängukonsoolil mängimisest ja  sõpradega üle maailma suhtlemisest. Päriselu sõpradega väga tihedat läbikäimist pole, kuna elame linnast väljas ja võimalust lihtsalt ratta selga hüpata ning õue sõpradega hängima minna siin pole. Olukord võib muutuda ehk paari aasta pärast, kui rolleri load käes. Ja tegelikult on hakanud vaikselt vist kohale jõudma, et päris ilma koolita ikka ei pääse ja tulevikuplaanidest on autoremondi-eriala läbi jooksnud. Sõjaväe kohta ei oska öelda, siinsesse sõjaväkke ta ei pääse ilmselt, kuni siinset kodakondsust ei võta, kodumaa omast ma ei tea. Pole tõtt-öelda uurinud ka. Füüsiline vorm tänapäeva noortel on nagu on-meenub sügisest üks kurb-naljakas juhtum, kui kutt tuli koju ja teatas, et oli oma klassi poistest kõige rohkem kätekõverdusi teinud. Kui küsisin, et kui palju, oli vastus 2… Teised oli ühega hakkama saanud. Olgu öeldud, et neid “teisi” oli vaid kaks, kolmas klassivend puudus sel päeval, aga ikkagi…

Olen uhke ja õnnelik, et ma nii vahvad lapsed olen endale kaasteelisteks saanud. Kellega koos kasvada ja õppida ja kes ise mind õpetavad 🙂

Read Full Post »


pean ma jätkama sealt, kus pooleli jäi.

Või siiski mitte. Kuust rääkides, eile pidi olema suur ja punane kuuvarjutus. Olime end kõik valmis sättinud, saunas puhtaks pesnud ja puha 😛 Noh, et kui lubatud maailmalõpp ka ikka tuleb…olguolgu, see mu must huumor…

Olime valmis pannud kaamerad ja piknikuteki, mõtlesime lastega minna rahvamaja suurele muruplatsile taevast imetlema. Ainult et…kuud ei olnud. Käisime ikka aegajalt piilumas, no ei ole noh. Täitsa varjus oli teine…Ainuke lõbu oli lõustaraamatu telfi kuuvarjutuse otseülekande kommentaare lugeda, sest kuud ei olnud mitte kuskil. Lõpuks ikka miski haledake ilmus, aga jah, ootused olid palju enamad.

Aga jätkates eelmist- suvelilled tulid ja said maha istutatud. Napilt enne jaanipäeva, mõnes kohas veel viimasel hommikul enne pikka nädalavahetust. See, et kahte väiksemasse surnuaeda lilli tellides oli ühe liigi lilledel eksikombel üks null koguse lõpust ära jäänud, on muidugi pisiasi. Vist. No et 1500 viltlehe asemel tuli 150 aint. Aga see on nagunii ainult täiendav lill ja neid saab kombineerida ja kuna lilli tellitakse nagunii varuga ja kuna kogu koguduse portsjon on piisavalt suur, siis lootsin, et ei pea hakkama neid juurde otsima-tellima. Õnneks neid viltlehti jätkus. Peaaegu. See tähendab, et tagavarapeenardesse neid peaaegu ei jäänudki. Aga ega neid väga ei kulu ka, üsna vastupidavad on teised. Kui ainult trimmerdajad hoolsad on. Enamasti ikka on.

Jaanipäev on siin maal alati nädalavahetusel. Sel aastal jooksis see kokku eesti omaga, mis tähendas muidugi umbe täis laevu ja hulle rahvamasse sadamatepiirkonnas.

Soomes on jaanipäeva tähistamine üsna erinev eesti omast. No neil muidugi pole võidupüha ka. Ühine on linnadest ära sõitmine ja suur joomine. Selliseid eesti mõistes ansamblite ja muu meelelahutusega külajaanitulesid pole. Pered ja sõpruskonnad kogunevad suvilatesse, seal siis saunatatakse ja grillitakse. Ja juuakse. Kella üheteistkümne paiku õhtul kogunetakse küla keskele, kus süüdatakse suur jaanituli, see põleb poole tunniga lõpuni ja rahvas läheb oma suvilatesse laiali tagasi. Saunatamist ja joomist jätkama. Kuna enamus suvilaid on veekogu kaldal, siis veetakse enne jaanipäeva töökohtades kihla, kui mitu inimest üle soome seekord vees oma elu lõpetab. Suht küüniline jh.

Minul oli seekordne jaaniplaan hõlmas eestis-käiku. Mitte jaanipäeva pärast, aga üks koolilõpetamine (oh miks küll need koolilõpudki just jaanipäeval peavad olema…).

No igatahes kõigi muude ilmareeglite rikkumisega hakkama saanud kõigekõrgem pidas jaanipäeva siiski sellevõrra tähtsaks sündmuseks, et ei soostunud reegleid rikkuma. Seega vihm, paduvihm, rahe, tormituuled, äike, kõik oli kenasti saadaval. Isegi sellevõrra, et meie eestipoolses suurvallas oli poole ööpäeva pikkuseid elektrikatkestusi.

Ma Eestisse sõitsin üksi, mees oli just enne jaani venna juubelil käinud ja noorema poja sinna jätnud, tütardest noorem jäi siia oma sõpraderingi pidutsema. Merel nägime Tallinna kohal möllavat äikesetormi, mis küll selleks ajaks vaibus, kui maaleminek algas. Jäi vaid paduvihm. Ja nad olid sadamaümbruse ringi teinud ja mul polnud mingit krdima aimu ka, kuhu ma minema pean ja kuhu ma välja jõuan. Nii ma seal pimeduses ja paduvihmas Kadrioru tänavatel seiklesin, kuni lõpuks kenasti Tartu maanteele jõudsin. Edasi oli juba lihtne. Aga see oli jällegi kellegi kaval plaan mind stockmani ristmikust mööda juhtida, sest paduvihm oli tänavad üle ujutanud ja see ristmik oli lõks autodele, kust läbi väga ei pääsenud. Ja kui ma pabistasin, et kuidas ma uuenenud sadamasse tagasi sõita oskan, siis õdede lohutus, et sama teed, kust tulin, ei pädenud kuskilt otsast. Sest esiteks polnud mul seal pimedas ja sajus õrna aimu ka, kust ma tulin ja teiseks olid enamus neid Kadrioru tänavaid ühesuunalised…

Värske koolilõpetaja sai siiski väärikalt lilled-kingid. Läbi tormituulte ja paduvihma said mehed kuidagi ka grillimisega hakkama ja üleüldse oli tsill kogu suguvõsaga koos olla. Õhtuks, kui noorem rahvas end jaanipidudele orgunnis, sebisin mina end õe juurde appi lapsi hoidma. Seal me siis istusime ja lobisesime, miskil hetkel ühines laste vanaisa kah meiega ja juttu jätkus kauemaks 😀 Lapsed ise sellest muidugi ei hoolinud, et meie kaua üleval olime, nemad lõid ikkagi seitsmest luugid lahti ja hele kilkamine ei andnud väga võimalusi meile muilegi 🙂

Aga kuna meil mingeid erilisi plaane nagunii polnud, siis saigi kogu päeva rahulikult võtta. Veel mõned tuttavad üle vaadata, emaga lobiseda ja äraminekuks sättida. Sest paraku pole mul suvehooajal üle paari päeva korraga võimalik kodumaal viibida.

Igatahes oli jaanipäva järel  paar veidi jahedamat päeva ja siis naasis kuumus taas. Mis meie töös tähendab lõputut kastmist. Vahepeal natuke muruniitmist ja siis veel kastmist.

Juunikuu vahetus juulikuuks tõi meile taas tööväe vahetuse. Kõik kulges taas samamoodi-meile tuli üks rohkem, kui mul teada oli ja linnasurnuaiale tuli üks vähem. Taas tõstsin ma ühe töölise sinna. Paari päeva jooksul selgus, et sellest teisest meile tulnud noorest ei tule samuti töötegijat ja kolmas oli tulemas alles pooles juulis, seega jäime üldse ilma lisaväeta. Mis teisest küljest oli hea, sest andis mulle ülemuse nõusolekul ära teha üks valmisplaanitud vangerdus. Nimelt see meile kevadel tööle võetud hooldusmees-muruniitja ei osutunud just kõige teravamaks pliiatsiks masinate hoolduse poolest ja kui ma juba teise trimmeri tema “remontimise” järel pärisremonti pidin viima, hakkasid mul peas häirekellad helisema. Seega sai temalt võetud hooldusmehe tööd ja pandud selle asemel surnuaiatöödele. Ja masinate hooldust ostame nüüd väljaspoolt. Ja sellele endisele “hooldusmehele” sai see kenasti ära põhjendatud tööjõu puudusest tingitud struktuurimuutustega 😛

Mul oli hullult hea meel, et mu vanem tütar lõpuks tööle tuli, sest tolle surnuaiaga, kuhu tema läks, oli mul väike mure südames. See oli see koht, kus kevadest kõik uued töötegijad võeti ja kust üks juba varem lahti lasti ja kus nn. ülemuseks üks noor poiss on. Kes on pehmelt öeldes lohhiks osutunud. Ja keegi neist pole varem just seal töötanud, aga see meie pliks on. Nüüd tema oma kogemusega üritab seal korda majas hoida ja mul kohe süda rahulikum 🙂

Muidu on suur kuumus ja põud viinud selleni, et ühes metsanurga surnuaias lõppes kastmisvesi. Sealset kaevu toidab allikas ja kord kui meil oli vihmuti kogu päeva järel olnud, sai see kaev lihtsalt tühjaks. Õnneks hommikuks oli küll sellevõrra vett kogunenud, et lilli taas kasta sai, aga mis sealsest uuest murust ja muruvaibast saab, seda ma küll ei oska öelda. Tegelikult on see kogu maad hõlmava saagiikalduse, tuleohu, veevarude vähenemise ja muu sellesuvisest ilmast tingitud jamade kõrval muidugi suht täpes. Aga kuna vihma pole jätkuvalt sadanud, võib see allikas seal päris kuivale jääda ja siis on juba veits suurem jama..

Tegelikult on sadanud. Lausa paduvihma tuli eelmisel laupäeval pool tunnikest. Pisuke leevendus see maale oli, aga kindlasti ei jätkunud sellest allikate toitmiseks.

Meie olime kutsutud naabrite juubelitele, kahe peale kokku andis 130 välja. Ühel neist on tegelik sünna kevadel ja teisel sügisel, sestap nad kesksuvel koos tähistada otsustasidki. Pidu oli tore, oli tantsu ja tralli. Erinevus eesti pidudest teadagi puuduva lookas laua osas. Ja sünnipäevasöögiks pakuti suppi. Rootsilauast, nagu neil tavaline. Hiljem muidugi kohvi ja kooki ning päris lõpus veel karjalapirukaid ja riisiputru.

Pidu sai läbi, aga kuumus jätkub. Ei tea, kui kaua veel. Üritame lilli elus hoida ja ise vastu pidada. Kodus valmivad tomatid ja piprad, kasvavad kurgid ja suvikõrvitsad. Vahel, kui kuumas liiga mõistusele hakkab, raatsime õhksoojuspumbaga tube jahutada. Aga üldiselt pole viga 🙂

Read Full Post »


sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.

Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.

Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.

Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…

Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.

Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.

Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.

Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…

Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀

Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…

See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…

Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.

Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.

Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.

Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.

Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.

Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.

Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.

Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.

Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛

Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.

No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀

Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.

Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…

Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.

Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.

Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂

 

Read Full Post »

Lapsed on kodu peegel


Olen eestis käimas, tavapärasest erinevalt üksi ja väheke pikemalt. Ema torked hinges, ja noh, muidu on ka hetkel veidi aega aeg maha võtta.

Helistab pesamuna (10)

“Emme, millal sa koju tuled?”

“Ma vaatan veel. Äkki ei tulegi enne jõulu, siis tulete juba ise siia…” nöögin ma.

“…”

“No tegelikult ma nii kaua ikka ei ole, suur vend viskaks mu varsti välja”

“Õiendad niipalju jah!” resümeerib väikevend parastavalt

Read Full Post »

Kuidas keegi


“Isa, kuule isa”

“Mhh?”

“Õues sajab padukat, ega sa vist põllule ei pääse täna?”

“Ega vist…”

“Okei, ma lähen siis trakaga kooli”

Meieküla kooli parkla. Väheke kaugemal on lõputud rollerite ja motikate read. Siin maal on nimelt võimalik koos rollerilubadega ka traktoriload saada 15-aastaselt. Me õhutasime oma pliksi kah, et tehku traktoriluba, et kui roller tuksi läheb, saab Jimnaga koolis käia, aga ta polnud hubitatud 😛

Read Full Post »


Taas jõudis see küsimus koduste kaudu minuni.

Aus vastus: ma ei tea 🙂

Ma viimasel ajal mõtlen sellele päris tihti, et mis ja kuidas.

Olen üsna kindel, et mitte enne, kui ka nooremad lapsed on saanud “kaela kandma”, ehk siis iseseisvalt hakkamasaavateks kasvanud. Kuigi teisalt, seda ilmselt saaks nad-või siis pigem see noorim, sest järgmist ootab ju kah juba uuel aastal ametikool-eestis kasvada. Aga ma pole kindel, et see noorim eesti koolisüsteemiga kohaneks. Või siis…

Mida ma eestis teeksin? Ma ei ole sellele veel vastust leidnud. Viimased aastad enne äraminekut oli ikka täielik paigalseis, selline konna moodi koorekirnus ujumine-ära ei uppunud, aga koor võiks ka ei läinud. Kogu aeg rabelesid aga tolku ikka ei miskit…

Siin on mul töö, mis mulle väga-väga meeldib. Eestis samalaadne süsteem puudub.

Ma tegelikult ei tea eesti asjadest enam kuigi palju. Mäletan ainult turvatunde puudumist. Kui vaid iseenda eest vastutaks, ei oleks muret. Hetkel veel nii ei saa 🙂

Eesti elul-olul silma peal hoian ikka. Eriti mis puudutab kohalikku tasandit. KOV valimised ja selle ümber käiv möll paneb silmad särama 😛 Ahjaa, muidugi pakuti mullegi taaskord kandideerimist. Kahjuks polnud see võimalik.

Nii et jah. Veel ei tea. Iga asi omal ajal 🙂

Read Full Post »

Older Posts »