Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Lapsed’ Category


Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….

Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.

Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛

Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.

Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.

Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….

Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀

Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀

Read Full Post »


Läksin täna hommikul naabrite juurde, kuna varem oli juttu, et ehk saeme puid. Puusaagimist ei olnud, selle asemel oli töökodade juures naabri-Kaitsu kuueaastane pojapoeg, keda ma pea pool aastat näinud polnud ja kes tuli mind rõõmsalt tervitama ja kallistama. Kui armas ja soe. Hetk hiljem küsis ta, mis mu nimi on, ta olevat unustanud 🙂 Hästi jutukas poiss on ja hullult tehnika-taibukas. Uuris ja küsis kõigi masinate kohta igast tehnilisi pisiasju ja rääkis samal ajal, millised masinad neil kodus on ja mis nende eripärad on.

Meie tänavajupi lõpust naabrinaine küsis millalgi suvel, kas ma arooniasiirupit teen, ta vanem õde tahaks hirmsasti. Lubasin teha, aga kuidagi argikiiruses jäid mul ikkagi arooniad korjamata. Samas oli mul eelmistest aastatest siirupit ja meil kodus seda väga ei jooda, ilmselt on mõõt täis saanud. Nüüd mõned nädalad tagasi kirjutas Katriina, et on minemas õde vaatama ja lohutama, kuna üle kaheksakümne-aastase naise sõralise ravi olla lõpetatud. Naabrinaine väitis, et vanuse tõttu. Ei tea, ehk lihtsalt on kõik võimalik juba tehtud. Otsisin kibekähku välja oma siirupid ja viisin naabrinaisele. Ja paar päeva tagasi saatis Katriina mulle sõnumi, et õde oli nii üliväga tänulik ja tahaks veel seda siirupit. Et tema meelest on jalaköndi paistetus (üks jalg amputeeriti tal paar aastat tagasi trombi tõttu) on väiksemaks jäänud ja kasvaja ka… Otsisin siis täna järgmised siirupid välja, eks aroonia ongi üks võimas mari ja kui kuidagi elutee lõpusirgel olevat inimest, kellele miski enam ei maitse, rõõmustada, siis loomulikult.

Tööl olin eile masinaga lehti kogumas ja kui ma siis miski hetk telefoni vaatasin, leidsin vastamata kõne noorema poja klassijuhatajalt. Poiss ei olevat kooli ilmunud ja neil just matemaatika kontrolltöö, veerandi viimane päev ka enne vaheaega. Olini üdini tänulik kõne eest, sest… Proovisin ise poisile helistada ja snäppida, telefon välja lülitatud. Kes vähegi diabeediga kokku on puutunud, võib ette kujutadada, kuidas sellise asja peale korralik paanika maad tõstab. Kibekiiresti niiduk kuuri ja kodupoole ajama, ise valmis häirekeskusesse helistama. Õnneks on mu töö selline, et võimaldab taolisi ärakäimisi. Tegelikult noormees magas, hilisõhtul telefoni laadima pannes ei olnud juhe paika läinud ja aku tühi. Mistõttu maas oli nii äratus kui veresuhkru mõõtmine. Õnneks ise oli korras, viisin ta kooli ära ja klassijuhataja, kellest need noored suurt ei pea, lasi tal kontrolltöö ka kohe ära teha.

Suvel, kui meil oli kirikunõukogu ehituskomisjoniga surnuaedade ülevaatus, kurtsid komisjonis olevad inimesed, kuidas tänapäeva sotsiaalmeediaga on nende ealistel raske sammu pidada, kõik need nutitelefonid ja erinevad platvormid ja ühe sõrmega sõnumite toksimine… No tõttöelda olid nad kõik vist minust veidi vanemad ka, aga. Elu sunnib, mõtlesin mina. Kui ikka su diabeedik ei vasta kõnedele, messengeris ega whatsappis, sest need on kooli pärast hääletule pandud ja nende jaoks mittetähtsad boomerite platvormid, siis boomer teeb omale snäpi konto ja saab sealtkaudu vajadusel kontakti 🙂

Read Full Post »


Neljapäeval ja reedel oli mees kodus miski viiruse pärast. Et palavik ja kondid valusad. Testi ta ei teinud ja laupäevaks sai enam vähem korda tervise.

Reedel tuli me riskilaps koolist paukuva köhaga.

Nädalavahetusel toimetasime omi toimetusi ja ma ei tulnud selle pealegi, et poisilt testi tegemist nõuda. Küll aga nõudis seda õekene, kes ise suvel koronat põdes ja tööl samuti sellega jätkuvalt kokku puutub.

Noh, esimese minuti jooksul oli testil kaks triipu…

Koolist jäi noormees loomulikult koju, me ise läksime tööle esmaspäeval.

Kõik oli normaalne peaaegu tööpäeva lõpuni. Siis masinat ära pannes ja kõrvaklappe peast võttes oli veider tunne, nagu klapid oleksid ikka veel peas. Hull väsimus oli ka, aga selle panin vähese magamise süüks-olin hommikul viiest ärganud, et mees tööle viia ja siis ise minna.

Kodus magasin paar tundi. Kummipea tunne jätkus.

Võtsin ibumaksi ja leidsin kapi ülemiselt riiulilt coldrexi. Nende varal tegin söögi.

Testi tegin ka. See oli negatiivne.

Mõtlesin mida töö suhtes ette võtta. Sest poja köhimisega levitatud pöböd vaevalt mind puutumata jätsid. Samas oli teisipäevaks just üks töö lubatud ära teha. Aga. Tegelikult ju ei kuku maailm kokku, kui ma paar päeva nüüd kodus olen? Jaa? Ei?

Tegelikult läksin eile ikka tööle. Andsin võtme edasi ja sõitsin teisele surnuaiale oma lubatud tööd ära tegema. Seal hoidsin pikivahet ja pausil koos teistega ei käinud. Ja kui töö valmis, tulin koju ära. Magasin jälle mitu tundi.

Test oli endiselt negatiivne.

Nüüd tiksun kodus oma kummise peaga. Vaatab, mis edasi.

Read Full Post »


Eveliis kirjutas ja kuigi ma kommenteerisin seal lühidalt, mõtlesin, et võiks ju siiagi kirjutada Soome koolide ja trennide korraldusest.

Eks olime meiegi Soome kolides kuulnud, et piimajõed ja pudrumäed ja taksod viivad lapsed kodu-ukselt kooli ja toovad treppi tagasi.

Tegelikkuses tekib lapsele tasuta ühistranspordi (või ka takso) õigus siis, kui kooli on vähemalt viis kilomeetrit. Eestis oli see piir kaks kilomeetrit.

Kui kooli on maad vähem, kui viis kilomeetrit, tuleb lapsi ise transada või käivad nad jala või liiguvad jalgratastega. Enamasti need kaks viimast varianti, sest vanemate tööpäev algab reeglina varem, kui lastel kool. Lapsed õpetatakse siin palju varem iseseisvaks, vähem on vati sees hoidmist ja laste teenindamist, kui Eestis oli. Või noh, kanaemandamist. Millest ma ise ka muidugi prii pole. Mäletan, kuidas ma siin elamise algusaastatel korra 15km kauguselt töölt tulin koju lapsi alla kilomeetri kaugusele kooli viima, sest väljas oli otse linna kohal jõhker äike ja padukas. Soomlasest töökaaslane ei saanud sellest aru. Pole halba ilma, valed riided on vaid… Ja nii need pisikesed siin väntavad kooli läbi tuule, tormi, äikese, pakase…. Külmapühi siin maal pole. Noh, kui oleks, siis põhjapoolsed lapsed jääksid ilma koolihariduseta ilmselt…

Kõik vahetunnid ollakse õues sõltumata ilmast. Vahel harva, kui külm väga käre on, lubatakse siseruumidesse jääda. Aga see on väga harv erand. Ja ükskõik, milline pakane ei takista suusa- või uisutundide õues pidamist. Suurema pakasega tekitatakse võimalus peale kehalise tundi kuuma teed saada. Ja loomulikult ei tule mitte kellelgi pähe kooli süüdistada, kui laps peaks haigeks jääma. Ju siis olid valed riided.

Kui koolini on maad rohkem, kui viis kilomeetrit, on õpilasel õigus tasuta ühistranspordile. See ei tähenda, et takso viib su lapse otseteed kooli ja toob tagasi. See takso korjab peale mitme küla eri nurkades olevaid lapsi ja nii on meie 10km koolitee taksoga olnud ajaliselt üle tunni. Mis on kohutavalt tüütu lapsele, kel päris tihti taksos halb hakkas. Seega meie loobusime taksondusest. Õnneks läheb meie külast ka liinibuss ja see on kenasti sobinud.

Samas, eri klasside tunnplaanid on eri päevadel erinevad ja need taksod sõeluvad lapsi viia ja tuua ikka meeletult. Minu meelest oleks Soomel siinkohal Eestist õppida: koolibussid hommikul ja õhtul kõigile samal ajal ning pikapäevarühm pluss kooli juures olevad harrastused tundide järel. Mulle igatahes tundub see kohutava raiskamisena, kui ma seda meeletut hulka koolitaksosid liinibussile lisaks siin vuramas näen.

Kuna vanemate tööpäevad algavad siin üsna tihti kella seitsmest, siis lasteaedade-hoidude valverühmad avatakse kella kuuest. Lasteaed on tasuline ja makstav summa sõltub vanemate palgast ning lasteaias oldud päeva pikkusest. Summa on piisav selleks, et oma lõbuks lapsi lasteaeda ei panda. Tegelikult ma ei tea, kui vabalt kodus olevatele vanematele neid lasteaia kohti üldse jagatakse. Samas, kui vanem peaks ühtäkki tööle minema, siis lasteaiakoht leitakse sulle päevapealt. Aga see ei pruugi sugugi mitte sulle lähim ja mugavaim lastehoid olla… Seega üsna tihti äratatakse väikesed lapsed siin enne kukke ja koitu, et neid hoidu viia ja ise tööle jõuda… Loomulikult käivad lasteaedade lapsed õues iga ilmaga ja igal võimalusel, tihti mitu korda päevas. Kõigil on need kummist vihma- ja poririided ning rühmades on kuivatuskapid, kus neid vahepeal kuivatada saab.

Trennid. Mul on kokkupuude olnud vaid kooliealiste laste pallimängutrennidega ja minu meelest on see suht greisi. See, kuidas vanemad siin on lastele pühendunud harrastuste suhtes, no müts maha. Õhtuti trennidesse ju küladest enam taksosid ega liinibusse ei lähe ja siis on vanemate poolt täisteenus laste sõidutamisel. Mitu korda nädalas. Kui on rohkem lapsi, siis tõenäoliselt iga päev. Kui tuled kaugemalt külast, pole mõtet ju vahepeal koju minnagi. Nii sa siis veedadki kõik oma õhtud spordisaalide tribüünidel. Õpid ajaviiteks kohtunikulaua tööd (olen seda isegi teinud). Käid vabatahtlikuna suurematel turniiridel kohvi ja sõõrikuid müümas (samuti tuttav). Ja kõige tipuks transad iga jumala nädalavahetusel oma lapse pluss nii palju muid, kui autosse mahub, kõikvõimalikele võistlustele. Mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusele. Nädalavahetuse mängud algavad reeglina kell 10 hommikul, lisa juurde kohale sõidu ja soojenduse aeg…Ei mingit laupäeva hommikul kaua magamist või kohvi ja uudistega mõnulemist. .. Samas, keegi ei kurda, seda võetakse elu loomuliku osana. Kuniks seda on, sest lapsed ju kasvavad, teevad 15-aastaselt omale mopoautode-traktorite-atv-de load ja pääsevad ise liikuma.

Noorelt saadud juhiload on vajalikud ka hiljem gümnaasiumi või ametikooli jaoks. Siis enam naljalt tasuta ühistransporti ei saa ja kooliskäik võib selles osas suht kulukas olla. Samas muidugi on sotsiaalsüsteem üles ehitatud niimoodi, et raha(tu) olemise pärast koolis käimata ei jää. Siiski on peredel lihtsam, kui laps ise liikuma pääseb ja nii on siin maal võimalus erandkorras saada luba nn. päris autojuhilubade tegemiseks 17-aastaselt. Mis iseenesest niiväga erandlik ei olegi enam, seda tehakse üsna usinasti tänapäeval. Tuleb vaid ametnikele piisavalt ära põhjendada, milleks seda vaja on.

Read Full Post »


Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »

Older Posts »