Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Lapsed’ Category


sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.

Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.

Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.

Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…

Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.

Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.

Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.

Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…

Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀

Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…

See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…

Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.

Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.

Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.

Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.

Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.

Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.

Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.

Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.

Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛

Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.

No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀

Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.

Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…

Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.

Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.

Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂

 

Advertisements

Read Full Post »

Lapsed on kodu peegel


Olen eestis käimas, tavapärasest erinevalt üksi ja väheke pikemalt. Ema torked hinges, ja noh, muidu on ka hetkel veidi aega aeg maha võtta.

Helistab pesamuna (10)

“Emme, millal sa koju tuled?”

“Ma vaatan veel. Äkki ei tulegi enne jõulu, siis tulete juba ise siia…” nöögin ma.

“…”

“No tegelikult ma nii kaua ikka ei ole, suur vend viskaks mu varsti välja”

“Õiendad niipalju jah!” resümeerib väikevend parastavalt

Read Full Post »

Kuidas keegi


“Isa, kuule isa”

“Mhh?”

“Õues sajab padukat, ega sa vist põllule ei pääse täna?”

“Ega vist…”

“Okei, ma lähen siis trakaga kooli”

Meieküla kooli parkla. Väheke kaugemal on lõputud rollerite ja motikate read. Siin maal on nimelt võimalik koos rollerilubadega ka traktoriload saada 15-aastaselt. Me õhutasime oma pliksi kah, et tehku traktoriluba, et kui roller tuksi läheb, saab Jimnaga koolis käia, aga ta polnud hubitatud 😛

Read Full Post »


Taas jõudis see küsimus koduste kaudu minuni.

Aus vastus: ma ei tea 🙂

Ma viimasel ajal mõtlen sellele päris tihti, et mis ja kuidas.

Olen üsna kindel, et mitte enne, kui ka nooremad lapsed on saanud “kaela kandma”, ehk siis iseseisvalt hakkamasaavateks kasvanud. Kuigi teisalt, seda ilmselt saaks nad-või siis pigem see noorim, sest järgmist ootab ju kah juba uuel aastal ametikool-eestis kasvada. Aga ma pole kindel, et see noorim eesti koolisüsteemiga kohaneks. Või siis…

Mida ma eestis teeksin? Ma ei ole sellele veel vastust leidnud. Viimased aastad enne äraminekut oli ikka täielik paigalseis, selline konna moodi koorekirnus ujumine-ära ei uppunud, aga koor võiks ka ei läinud. Kogu aeg rabelesid aga tolku ikka ei miskit…

Siin on mul töö, mis mulle väga-väga meeldib. Eestis samalaadne süsteem puudub.

Ma tegelikult ei tea eesti asjadest enam kuigi palju. Mäletan ainult turvatunde puudumist. Kui vaid iseenda eest vastutaks, ei oleks muret. Hetkel veel nii ei saa 🙂

Eesti elul-olul silma peal hoian ikka. Eriti mis puudutab kohalikku tasandit. KOV valimised ja selle ümber käiv möll paneb silmad särama 😛 Ahjaa, muidugi pakuti mullegi taaskord kandideerimist. Kahjuks polnud see võimalik.

Nii et jah. Veel ei tea. Iga asi omal ajal 🙂

Read Full Post »


Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.

Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.

Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.

Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).

Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂

Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂

Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada.  Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.

Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.

Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀

Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.

Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.

Read Full Post »


Kui elu tundub üksluisena, annab seda põnevamaks muuta erinevail viisidel. Kõik ei sõltu sinust, aga nii mõndagi saab ise ära teha 😛

Näiteid?

Aga palun:

Sul on vaja pesakond sünnimaalt ülemeremaale saada. Tee omaarust hea diil ja paku lähisugulasele, et tule külla, ma teen laevapiletid välja. Aga võta lapsed ka kaasa. Sina broneeri piletid. Seejärel (kindlasti mitte enne broneerimist!) loe laevafirma tingimusi “võõraste” laste ületoomiseks laevaga. Sealt selgub muidugi, et üle kahe lapse ei saa võõras inimene volitusega üle tuua-sul on pilet broneeritud neljale lapsele…(võõrad inimesed on kõik, kes ei ole pereliikmed eksju. igasugune muu lähisugulus ei loe). Algul hoia kahe käega peast kinni ja oiga. Seejärel mõtle välja jokk-skeem. Ja siis varuvariandid selleks puhuks, kui jokk-skeem läbi ei lähe. Aja ühtlasi närvi kõik asjaosalised-sest miks sinul üksi peab põnev olema-erinevate teooriatega, kes laevast maha jääb, kui jokk-skeem läbi ei lähe.

Tegelikkuses pääses kogu laev kampa ilma igasuguseid volitusi esitamata, ilmselgelt on see pesakond, lähisugulane kaasa arvatud, nii ühte nägu, et kellelgi ei tulnud pähegi kahelda, et see kõik sama perekond ei ole 😀

Sõbranna tellib kola vedamise Eestist Soome. Sina lahke inimesena muidugi aitad. Teed vana kalana broneeringud-vastavalt sõbranna soovidele kõige odavamatele laevadele-jäädes samas kindlaks “oma” laevafirmale, sest sina helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Pole kunagi käinud, ei oska ja võõras auto on ju piisavad argumendid. Broneeringut tehes on sul küll meeles fakt, et sõbranna on nüüd lahutatud, aga unusta ära fakt, et sõbrannal on dokumendid veel vahetamata. Õnneks koosnes perekonnanimi enne kahest nimest ja keegi piletikontrollis selle üle ei vingu, et tagumine nimedest broneerigust puudub. Muidugi unusta ära ka lähisugulase lapse jaoks volitus trükkida. Vedu, sedagi seekord ei küsita. Igav eksole? No siis annab elu põnevaks muuta järgmiste väljakutsetega. Ürita võõra, kola täis kaubikuga laevas teisele korrusele kaldteedpidi üles sõita kolmanda käiguga. Imesta, miks kaubik keskpaika kallakut välja sureb. Ürita käivitada ja minema saada, ilma, et masin kolinal allamäge ei veereks ja teisi autosid ära ei rihiks…Onju lõbus? 😛

Naabrimehelt autot laenates ära küsi midagi masina hingeelu kohta. Tema sulle juba põnevust tekitas, väites, et auto uksed võivad ise lukku minna ka siis, kui võti auto süütelukus on. Igaksjuhuks on ta sulle toonud varuvõtme, mida sa nüüd kaelas kannad. Kindluse mõttes isegi magades… Nüüd on sinu kord naabrimeest närvi ajada, saates talle näiteks sõnumeid küsimusega, milline küte masinasse käib. Tee seda keset merd, kui levi eriti pole…

Ära viitsi öösel tankima minna, sõida otse koju ja mine magama. Hommikul autot käivitades saate sõbrannaga teha äraarvamismängu, kas te jõuate bensukani või peab sõbranna kodulinna häälega minema…

Üle lahe tagasi saamiseks valige pikema sõiduajaga leav, sest see on odavam. Selle peale sa loomulikult ei tule, et broneeringust vaadata, kuhu see laev helsingis randub. Kõigi nende aastate jooksul oled sa sama laevafirmaga sõitnud ja need laevad on alati ühest ja samast sadamast väljunud ja samasse ka saabunud mõlemal pool lahte. Ka need pikema sõiduajaga laevad-millega sa tegelikult oled ainut ühe korra sõitnud ja tookord vastassuunas kui seekord.

Laevas loe ja ära pööra tähelepanu ümbritsevale. Oled ju omastarust peaaegu kodus, mis see paar tundi autosõitu veel ja… Alles siis tõsta pilk, kui sõbranna küsib, et kuhu sadamasse me nüüd siirdume. See ei ole mitte see kant, kuhu laev sinuarust minema peaks. Teised sama laevafirma laevad paistavad kusagil kaugustes…

Noh, sa ju ütlesid, et sa Helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Seda sa ju ei öelnud, et sa samast sadamast välja ei või sõita 😛

GPSi sul kaasas pole, sest vastav pistikupesa autos nagunii ei tööta. Telefon on selline, mis kaardid valmis laeb heal juhul järgmiseks päevaks. Aga mis sul üle jääb? Õnneks on piisavalt aega paberkaarti uurida ja tänavanimed, mida mööda lihtsamini linnast välja pääseda, pähe õppida. Vasak-parempöörded ka. Ja õnne tänada, et on suvi ja et on veel valge. Aga teinekord, kui elu taas igav on, võid sama eksperimenti ju pimedas katsetada, mõne muu sadamaga ntks 😀

Alati ei sõltu kõik põnevushetked sinust ja isegi, kui oled teinud kõik endast oleneva, et asjad laabuks, ei pruugi need nii minna. Inimene planeerib, jumal naerab, teadagi 😛

Su üks suurematest lastest on soome tulemas. Esimest korda üksi, esimest korda jalgsi. Kuna laeva saabumise kellaaeg ja naabripoisi tööpäeva lõppeminse kellaaeg pealinnas on peaaegu samad (naabripoisil küll veidi varem, ta jõuaks täpselt laeva saabumise ajaks sadamasse), siis ei pea sa vajalikuks ise helsingisse sõita, vaid lepid naabripoisiga kokku, et see su lapse peale võtab ja ära toob. Noored pole küll kunagi varem teineteist näinud ja naabripoiss pole seal sadamas kunagi parkinud ega kedagi oodanud, aga mis sellest. Telefonid on ju inimestel olemas, saab helistada ja küsida mida vaja-kui vaja.

Kõigepealt jääb laev hiljaks. Peaaegu tund aega. Ja siis selgub tõsiasi, et lapse telefon siinpool lahte ei tööta. Kõik rändlused-jutud peaks toimima, aga vot ei toimi. Tekib huvitav telefonimäng, kui sina üritad lapsega neti teel ühendust saada, samal ajal rääkides naabripoisi isaga telefonis, kes omakorda infot annab üle laua istuvalale naabripoisi emale, kes samal asja edastab telefoniteel naabripoisile… Miks ma ise naabripoisile ei helistanud? Ärge küsige, mina üritasin vaid oma lapsega ühendust saada 🙂 Lõpuks saavad noored kokku ikka nii, et naabripoiss lihtsalt läheb ja otsib selle eksleva tüdruku üles. Saad info, et laps on leitud ja kodupoole teel, naabripoisi isalt. Ohkad kergendatult ja siis küsib su oma mees, et kas ma olen kindel, et see naabripoiss ikka õige tüdruku kaasa võttis…:P Naabripoiss muidugi telefonile ei vasta…Paari tunni pärast selgub, et võttis 🙂

Read Full Post »


Ma ei tea, kas võib aastat kokku võtma hakata, kui see veel läbi pole? Igatahes viis (jah viis!!!) katki või mõraseks kukutud käeluud lähisuguvõsas teeb ettevaatlikuks. Aga olgu, sülitan eesti kombe kohaselt kolm korda üle vasaku õla ja koputan soome kombekohaselt kolm korda puud ning loodan, et rohkem ei juhtu. Lisaks sellele viiele käeluule (kõik naisterahvad) läheb kirja ka noore sõbra jalaluu, kel õnnestus see murda teel apteeki rohtu ostma…

Ühinen kõigi nendega, kes ütlevad, et raske ja keeruline aasta on olnud. Aga mitte halb.

Palju segaseid aegu, mis kokkuvõtteks on klaarinud selgeks-lausa säravaks.

Esimesed kuud möödusid veel koolituste tähe all. Kui keelekursus läbi sai, kauplesime kähku omale paarikuulise töötreeningu kursuse ja see aitas hästi nüriks kippuvat aega veeta. Hoolimata sellest kasvasid aprillis pinged ikkagi nii üle pea, et jäin haigeks. Püsti aitasid hoida siinsed sõbrad, kes aina korrutasid, et kõik saab korda. Ja selle mantraga saigi.

Aprilli lõpunädalal tuli esimene töö, kuhu läksin veel haigusest taastumata. Algus oli seetõttu veidi nutune, kartsin, et ma ei saa enam kunagi oma füüsilist vormi tagasi ega jõua korralikult tööd teha. Õnneks oli see asjatu kartus. Nädal hiljem ehk siis maikuu algusest algas kohe ka teine töö ja terve maikuu ning natuke juunit sai rabeldud kahel kohal. Siis tuli paaril korral pisar silma kohutavas väsimusest. Aga teadagi, kõik läheb mööda 😀

Suvi oli rahulik ja töine. Viletsad ilmad ei kõigutanud, sest nagunii olin tööl ja pealegi ma ei talu väga kuumust.

Augustis kolis vanem tütar eestisse tagasi. Olles kaks aastat siin koolis käinud, otsustas ta, et jätkab haridusteed kodumaal. Sai siit kogemuse ja lisakeele, kindlasti on sellest kasu edaspidi.

Septembris kolisime ise. Aga mitte eestisse, otsisime siin omale pesa linnast väljas väikses külas. Üsna samasuguses, kui me eesti küla.

Palju on meil käinud viimastel kuudel eestist külalisi ja see on tore. Ise käisime eestis muidugi ka, ikka mitmeid kordi.

Oktoobris lahkus elavate hulgast hea sõbranna, kel 35-eluaastast jäi puudu kaks nädalat. Shokk ja valu.

Öeldakse, et selline, nagu on aasta algus, tuleb kogu aasta. Mõneti on see paika pidanud: Aasta esimesel päeval sain kodu juures politseile alkotesti teha. Suvel sõitsin kaamerasse. Jõulude ajal nägin politseid küll eemalt- üks neist transas jõuluvana 😀 Kaks korda on mõlgitud mu parkivat autot, neil kordadel küll politseid vaja ei läinud.

Aasta esimene laevasõit oli tormine, ma polnud kõigi nende aastate jooksul kordagi tormiga sõitma sattunud. Aasta viimasest neljast laevasõidust kolm olid tormised 😀 No ma tegelikult ei kannata seda õõtsumist, kuid olen leidnud enda jaoks parima viisi selle üle elamiseks.

See aasta on andnud kinnitust aastatepikkusele usule, et kõik inimesed on tegelikult ilusad ja head. Nii ongi, päriselt 🙂 Olen lõpmata tänulik neile inimestele, kes mind siin aidanud ja toetanud on-nii nagu ealeski poleks oodata osanud.

Sel aastal on mulle mõnedki korrad öeldud: “Aitäh, et sa olemas oled.”  Sel aastal olen seda ise mõnedki korrad öelnud.

Olen kirjutanud ja pildistanud vähem, kui oleksin tahtnud. Samas õnnestus esimest korda pildistada virmalisi.

Olen olnud kurb, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ja olen olnud õnnelik, et mõned teised asjad ei muutu kunagi.

Olen tänulik inimestele enda ümber-ka neile, kellega ma vaid virtuaalselt suhelda saan. Aitäh, et te olemas olete!

Soovin kõigile Teile südameheadust ja hingesoojust uueks aastaks. Jätkugu meil endistviisi jaksu märgata ja hoolida!

Read Full Post »

Older Posts »