Kes aasta esimesel päeval lõnga tellib…

…sellel on kolmekuningapäeval esimesed sokiostjad 🙂

Külm on olnud jah. Käisin ostsin karvamütsi omale ja selle suka mütsi alla tööle. Sest ka pisikesest õuesolemisest hakkasid põsesarnad ja kõrvanibud külmast kipitama. Meil temperatuur alla 23 palju ei langenud, aga tuul oli kogu aeg lisaks, mis tegi olemise eriti hulluks.

Vana-aasta eelviimasel päeval olin tööl. Läksin hommikul varem, et vajadusel lumega võidelda, aga tänu jumalale oli nädalavhetuse töövõtja oma osa ära teinud ja mulle jäid vaid kirstumatuste hauad surnuaial. Olin just traktorit käivitamas, kui Kari uksest sisse astus. Ta ka polnud magada saanud lume pärast muretsedes. Noh, tegime siis kahekesi traktoritega kogu surnuaia kõnniteed puhtaks. Tema läks veel laagrikeskust puhastama, mina alustasin kabelis matuste ettevalmistamist. Täispikk päev oli, neli talitlust.

Vana-aasta hommikul sai pikalt magada. Päeval tegime süüa ja õhtul läksin ajaviiteks oma koguduse kirikusse. Lootsin kolleege ja tuttavaid näha. Mu rõõmsaks üllatuseks oli hoopiski mu praeguse töökoguduse kolleeg ka kirikus. Jumalateenistuse järel pakuti kohvi ja küpsetisi, sai suhelda ja lobiseda. Jäin veel veidi ajaks endise kolleegiga jutustama, polnud ammu näinud.

Siis käisin kodus peremehel järel ja jõudsime linna parasjagu ilutulestiku ajaks. Me linnas lastakse see alati kell 21.00. Tegelikult ma loodan, et nad siingi sellest paugutamisest loobuvad, päris mitmed linnad-vallad on seda juba teinud.

Tulime pisikese tiiruga koju ja jälgisime meist ületee oleva rahvamaja õuel toimuvat möllu. Miskid noored olevat rahvamaja uusaastaööks üürinud, ainult et… Möll läks juba mitu tundi enne keskööd liigagi metsikuks. Rakette süüdati käes ja loobiti kuhu juhtub. Kui taas me postkastirivi ette jäi, läksin kurjaks. Ei, mitte rakette ei sihitud postkastide pihta, vaid rakett pandi postkasti põlema. Ja plahvatades lendas postkast pilbasteks. Seekord mitte meie oma, aga kui vaatama ja noori korrale kutsuma läksime, heideti rakette meie suunas. Ma kutsusin politsei. Ei, tegelt ma kõigepealt helistasin tütrele ja tema käskis häirekeskusesse helistada.

Politsei tuli miski veerand tunni pärast, kaks ekipaazi, ja olid paigal miski paar tundi, peale keskööd said siit minema. Saatsid selle läbu laiali siit, püha jumal, kus sealt tuli rahvast, üle saja noore kindlasti. Enamus alaealised. Enamus silmini täis.

Mul olid algul küll veidi süümekad, et noortel peo ära rikkusin, aga samas…järgmiseks oleks mõni hull kindlasti põleva raketi rahvamajs sees kuhugi massidesse visanud või midagi…

Hiljem lugesin twitterist, et see postkastide õhkimine on miski siinse maa noorte aastakümnete pikkune traditsioon-lollus. Et seda on tehtud vähemalt pool sajandit siinmaal… :O

Keskööl sõitsin ma ise hoopis linnavahel, viisime poja üht kustunud sõpra teise juurde magama. Neil on linna ääres üks garaaziga sõber, kelle juures vabalt käia saab ja kelle vanemad siis noorsool ka silma peal hoiavad, aga seal pole magamiskohti. Poeg tuli ka minuga koju ära.

Teisipäeval algas taas argipäev. Auto ei käivitunud. Sai lisavoolu ja hilinemisega tööle ma jõudsin. Õhtul käisin ostsin uue aku, ei viitsi kogu aeg jamada.

Tööl on rahulik sellevõrra, et lund ei sadanud enam ja aastalõpu hull kiirus on möödas. Samas omajagu tegemist on sellega, et viimasel ajal tahetakse uskumatult palju kirstumatuseid. See tähendab hauaplatsi välja mõõtmist, sulatamist, hauakaevaja tellimist (kes kah hilines masina külmana mittekäivitumise tõttu), sildade, plankude, hauakardinate ja kaane paigutamist. Hiljem, kui haud kinni on aetud, tuleb kogu träna kokku ka korjata.

Muidu sain osad ootel olevad paberitööd tehtud ja Kari omakorda tehtud tööd, mis eelmise aasta lõpul suure kiire ajal tegemata jäid.

Reedel oli üsna ränk matusepäev. Esimene talitus oli muusik, kes oleks vabalt võinud veel paarkümmend aastat elada ja luua, viimane kahekümne aastatane noor mees. Raske oli näha kirikuõpetajat enne talitlust silmi pühkimas-tema selle poisi oli kord ristinud ja leeritanud ja üsna lähedalt kaasa elanud kogu loole. Kabel täis noori inimesi. Jep, ei ole lihtne alati…

Kuna siin maal kolmekuningapäev on samuti püha, siis eile meil tööd ei olnud. Ja üldse mul järgmine töölaupäev on alles kuu lõpus.

Külm peaks ka hetkeks järele andma, et siis tagasi tulla. Saab näha.

Vaatame, kuna taas kirjutama jõuan 🙂

Ilusat jätkuvat aastat Teile.

Ootamatuid naeratusi või kuidas see uuema aja kirjade lõppu lisatav tervitus oligi 😉

Read Full Post »

Veidi kõhedusttekitav

Soome president esines täna avaldusega, et olukord (poliitika?) maailmas on ärev ja võib muutuda hetkega ning lendas ise kiiresti Ameerikasse sealse presidendiga kohtuma.

Vene karu käitub nagu nurka aetud kiskja ikka ja kardan, et sealt võib oodata halvimat. Enam ei valita vahendeid.

Lisaks jäävad sel kevadel harimata euroopa “vilja-aida” põllud.

Ma arvan, et soola, tikkude, wc-paberi ja patareide mõningane varumine praegusel hetkel ei ole üldse halb mõte. Jooditabletid olid juba sõja teisel päeval nii Eestis kui Soomes läbi müüdud.

Read Full Post »

Valguses ja varjus

Eks see on ju teada, et elu käib tõusude ja mõõnadega.

Ja kui möödunud aasta teine pool läks järjest tõusvas joones, hakkas tahes-tahtmata kuklas tiksuma, et kust poolt nüüd mõni pauk tuleb. Ja neid tuli. Juba enne jõulu. Ja jätkub nüüd peale uut aastat. Ja lõpuks on tunne, et absoluutselt kõik on halvasti, kuigi tegelikult ju ei ole…

Palun nüüd jälle valgust 🙏

Read Full Post »

Märksõnu läinud jõuludest ja mööduvast aastast

Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Mida pekki

Mu blogisuhtluste indu võttis kõvasti maha asjaolu, et mingil veidral põhjusel ma ei saa blogspoti blogides kommenteerida wp kasutajana ega ka anonüümsena, vaid ainult mingi veidra blogspoti nimega, mille ma kunagi reganud olen ja mis mitte kuidagi ei viita mu siinsele blogile ja juttudele.

Ja nüüd siis tahtsin täna apelsinimarmelaadi wp blogisse toetava kommentaari panna ja seal mina ka ei saanud enam kommenteerida. Mida kurja ma teinud olen 😦

Read Full Post »