Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘nii ja naa’ Category

Hingede aeg


Hingedepäev on Soomes liikuv püha, novembrikuu esimesel laupäeval on aeg käia surnuaedadesse küünlaid panemas.

Igal surnuaial on kivi mujale maetute mälestuseks. Vahemaad on pikad ja nii võib küünla viia lähimasse surnuaeda.

Ma mäletan, et meil oli hingedepäeval kombeks kodus küünal süüdata , et hinged näeksid koju käima tulla. Aga tegelikult vahet pole, nad tulevad nagunii. Unenägudesse. Igal novembrikuul. Kõik need, kes on taevasse tähti tagasi naelutamas ja meie üle valvamas. Nii ka seekord 🙏

Read Full Post »


Kaevasin vanu postitusi, et mitte end liigselt kordama hakata ja leidsin ühe satsi, mis kirjutatud ca’ poolteist aastat peale Soome kolimist.

Poolteist aastat hiljem

Sellesama postituse täienduseks peab ütlema, et muutunud on poodide lahtiolekuajad pühadel. See seadus “lasti vabaks”, see tähendab, et kõik poed saavad ise otsustada, kas panna poed pühadeks kinni või jätta lahti ja nüüd ongi nii, et kõik suuremad poeketid on üldjuhul pühade ajal lahti. See võib muidugi piirkonniti erineda.

Väikepoed ja teise ringi poed on siiski pühadel suletud.

Poolteist aastat hiljem vol2

Poolteist aastat hiljem vol3

Read Full Post »


Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.

Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame mullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.

Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”

Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.

A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂

Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.

Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.

Näeme, elame.

Read Full Post »

Test


NPEQRZMB

Read Full Post »


Palun väga, mu aastakokkuvõte on tallel selles alumises punases märkmikus 😛

Ma tegelikult pean tunnistama, et ehkki mulle kalendermärkmikud hullult meeldivad, ei ole ma kuigi järjepidev nende täitmises. Iga aasta jaanuaris saab alustatud uue hooga ja siis paari nädala või hiljemalt kuu pärast hoog vaibub. Seetõttu ei ole ma omale aastaid kalendermärkmikku ostnud. Aga üle-eelmisel sügisel tuli kohalikku odavpoodi neid paari eurose hinnaga müüki ja otsustasin uuesti katsetada. Ja kogu selle aasta kohta on, ma pakun, umbes 10% valgeid lehekülgi.

Vaatasin, eelmisel aastal ma aastat kokku pole võtnud. Üle-eelmist aastat iseloomustab raske ja keeruline.

Praegust lõppevat tahaks iseloomustada samamoodi. Aga noh, kes see ütleb, et elu peab lihtne olema 😛 Ja tegelikult-põhilised, kõige tähtsamad-need minu inimesed, nendega on kõik hästi. Jaa, ka neil on raske ja keeruline ja väsitav, aga nad on terved-olemas-alles.

Tööd on tehtud palju. Sellega peakski natuke ettevaatlik olema, sest kogu maailma tööd ei õnnestu nagunii ära teha 🙂 Aga too-nüüdseks juba üle-eelmine töökoht, mille tähtaegse lepingu kukkumiseks ma päevi lugesin, ei jäänud kaugeltki viimaseks sel aastal. Ma sain täpselt kaks vaba päeva-millest üks oli riigipüha-kui mind uude kohta kutsuti. See töökoht oli ses suhtes inimlik, et asukoht oli peaaegu kodu-ukse all ja võrreldes eelmisega algas ka tööpäev poolteist tundi hiljem. Tegemist catering-firmaga. Ja seltskond selles firmas oli super!

Sealt sain ma kogemuse, et ma ise oma suvetööl noorte juhendemisega olen õigel teel. Mind juhendati ja õpetati just samamoodi, kui mina noori-leebelt, rahulikult ja vajadusel korduvalt selgitades. Ja muu töö käis kõik naeru ja lusti ja lõõpimisega. Hoolimata sellest, et naised ise olid teinud viimased nädalad üleinimlikke tööpäevi, nii 15 tundi päevas. Ja nädalavahetused lisaks. Ja firmaomanikul on kodus kolm last vanuses 10kuud kuni 10 aastat. Muidugi, temal on ka mees, kelletaolisi, ma arvasin, olemas ei ole. Mees hoidis kodu ja lapsed. Ilma, et kunagi oleks vingunud või ühtki halba sõna naisele öelnud. Ja kui naine talle üllatussünnipäeva korraldas ja sellekohase kõne pidas, oli mees tänutundest nutma puhkenud.

Aasta eelviimaseks päevaks kutsuti mind tööle juba tuttavasse munapakkimisfirmasse. Neil oli kellegi haigestumise tõttu hädaolukord ja vajasid kiiresti kedagi, kel töö tuttav. Nii ma eilse päeva veetsin munakarpe tõstes.

Mu see niinimetatud põhitöö oli sel aastal hoopis midagi muud, kui varasematel aastatel. Ootamatult tõsteti mind kolm korda suuremale kalmistule, aga töötegijate arv jäi peaaegu samaks-seega tööde maht suurenes märgatavalt. Ja kui vanas kohas pidi aeg-ajalt mõtlema, mida nüüd teha või kellele appi minna, siis seal juba seda muret polnud. Mure oli sellega, kuidas enne mind tööl olnud meeskond toimima saada-lõpuks see ka õnnestus, väikeste mööndustega.

Seda suuremat rõõmu pakkusid väikesed töövõidud. Nägemine, kuidas arengupuudega noormees enesekindlust ammutas ja järjest vastutusrikkamaid töid talle usaldada võis (ja ei, ma pole varem arengupuudega inimestega töötanud ning mul polnud mingeid konkreetseid juhendeid ka selle noormehe ohjamiseks). Näha, kuidas sinu oma õpetatud noored sind jäägitult usaldasid ja olid valmis alati kõike uut õppima. Ja kui päris uus töötaja tuleb ütlema, et talle nii väga meeldib see töö ja tahaks siia tagasi tööle tulla, siis…

Oli ka kibedaid hetki. Siis kui sõpradele kurdetud mured ja nende siiras aidatatahtmine karuteeneks muutus. Või kui nägid, kuidas mõnedele on lubatud rohkem, kui teistele ja… Aga las see olla. Ebaõiglus jäi küll pikaks ajaks kripeldama.

Kevadel sai taas metsa istutatud-nii veerandsada tuhat taime pere peale.

Marjul ja seenel sai käidud ja sahvrimõõtu külmkapp hoidiseid täis tehtud.

Mu kevadine topelttöö tingis selle, et kodune aiamaa jäi rohkem mehe kaela. Kasvuhoones asjatasime kahepeale. Jahedavõitu suvi tingis selle, et saagikus just väga suur polnud. Aga tehtud-söödud sai kõik mis vaja.

Sokke olen kudunud omajagu.

Lugenud olen palju-palju vähem, kui tahtnuks.

Mida siis veel? Pikk-pikk blogi(de) vaikus on vähehaaval murenema hakanud. Ehk jääb edaspidigi aega märkmike kõrvalt ka siia miskit kirja panna.

Jajah, mul uueks aastaks on lausa kaks märkmikku. See keskmine seal pildil on viie aasta märkmik, igal aastal saab samal päeval samale leheküljele uued märkmed teha. Näe selline:

Aga kuna sinna pikka juttu ei mahu, seega see ülemine punane on pikemate juttude jaoks 😛

Read Full Post »

Older Posts »