Soorollid

Kuskil juulikuus hakkas tööl abiks käima üks taastusravil olev noor mees. Ma tema täpset diagnoosi ei ole küsinud, tõenäoliselt depressioon. Harjutab siis tasapisi taas töö-elu. Neli tundi nädalas.

Hästi tore noormees muidu, ei olnud miski enesesse tõmbunud tüüp ega midagi. Räägib juttu ja julgeb küsida. Meie töö talle vist meeldis, sest ühel päeval tuli ta küsima, et mida ma arvan, kui ta järgmisel hooajal meile tööle kandideeriks. Et kas on miskit shanssi tööle saada.

“Mul moor läheb järgmisel kevadel sõjaväkke, mõtlesin et mis minagi üksi pikad päevad kodus passin!”

Mitte et seal nüüd midagi valesti oleks, pigem naljakas. Ja ma ise ei poolda mingeid rangelt reglementeeritud meeste- või naistetöid, vastupidi. Tööl saavad kõik, sõltumata soost, nii lilli istutada ja rohida kui ka trimmerdada ja murutraktoritega muru niita. Omal lihtsam, kui kõik oskavad kõiki töid.

Ja kevadel me käisime pojaga naabervallas tractor-pullingit vaatamas ja samal ajal mees jäi omal soovil kurke rohima.

Read Full Post »

Kuidas ma ükskord oma auto katki sõitsin

Tegelikult ma ei tea kuidas. Ühel kenal suvehommikul sõitsin lambist mööda tänavalampi. Muidugi mitte tahtlikult ja ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on…aga nii juhtus. Keerasin kirikukülas ühest tänavast teise, tahtsin natukene salongi soojust maha keerata ja järgmisel hetkel olin postis. Ei jõudnud reageeridagi ja kuigi hoogu nagu polnudki, olid ikkagi pilpad järel…

Sinna lõppes argikiirus hetkeks.

Organiseerisin tüdruku, kellele olin järele minemas, tööle, ja jäin treilerit ootama.

Loomulikult jõudis sel ajal kogu kirikuküla vaatamas käia, mis juhtunud on 😀 Abi pakkusid ka 🙂

Lõpuks tuli treiler.

Tegin kindlustusele avalduse ja jäin ootama.

Oodata tuli kaua. Pea kaks nädalat võttis aega otsuse tegemine, käisin ise vahepeal tagant torkimas.

Otsuse saabudes lubati paari nädala jooksul auto korda teha, aga seegi aeg venis pea viie nädalaseks… Noh, kesse tegi, ise tegi.

Tasuta asendusautot mu kindlustus ei katnud. Algul sain samast remondifirmast miskise panni kasutada kümneka eest päevas. Selle viisin küll järgmisel päeval tagasi, liiga hull auto oli 😀 Õnneks viisin, siis ma ju veel ei osanud arvata, kui pikale see remont venib.

Mehel õnnestus omale töömaa auto kasutada rääkida ja nii ma sain mehe auto omale kasutada. Sest erinevalt temast on mul igapäevaselt suht palju ringi vaja sõita tööasjus. Eks hädapärast oleks saanud nii ka, et viin mehe hommikul tööle, enne kui ise lähen ja peale tööd taas järele. Noh, ühesõnaga kõik lahenes.

Täna lõpuks sain oma auto tagasi. Veidi võõras on, nagu ikka alguses.

Tegelikult häirib mind hoopis värvi vahe uutel ja vanadel osadel. Värvikoodi järgi on värvitud ja ilmselt vana värv on ajapikku kollakamaks tõmmanud. Remondimees ütles, et kui väga häirib, peab üle värvima…no maitea. Kui see jälle nii kaua aega võtab…

Mõtleme veel…

Read Full Post »

Hingede aeg

Hingedepäev on Soomes liikuv püha, novembrikuu esimesel laupäeval on aeg käia surnuaedadesse küünlaid panemas.

Igal surnuaial on kivi mujale maetute mälestuseks. Vahemaad on pikad ja nii võib küünla viia lähimasse surnuaeda.

Ma mäletan, et meil oli hingedepäeval kombeks kodus küünal süüdata , et hinged näeksid koju käima tulla. Aga tegelikult vahet pole, nad tulevad nagunii. Unenägudesse. Igal novembrikuul. Kõik need, kes on taevasse tähti tagasi naelutamas ja meie üle valvamas. Nii ka seekord 🙏

Read Full Post »

Mis on muutunud Soomes elatud aastate jooksul

Kaevasin vanu postitusi, et mitte end liigselt kordama hakata ja leidsin ühe satsi, mis kirjutatud ca’ poolteist aastat peale Soome kolimist.

Poolteist aastat hiljem

Sellesama postituse täienduseks peab ütlema, et muutunud on poodide lahtiolekuajad pühadel. See seadus “lasti vabaks”, see tähendab, et kõik poed saavad ise otsustada, kas panna poed pühadeks kinni või jätta lahti ja nüüd ongi nii, et kõik suuremad poeketid on üldjuhul pühade ajal lahti. See võib muidugi piirkonniti erineda.

Väikepoed ja teise ringi poed on siiski pühadel suletud.

Poolteist aastat hiljem vol2

Poolteist aastat hiljem vol3

Read Full Post »

Tööle, tööle kurekesed

Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.

Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame mullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.

Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”

Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.

A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂

Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.

Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.

Näeme, elame.

Read Full Post »