Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘sõbralikud naabrid’ Category


Läksin täna hommikul naabrite juurde, kuna varem oli juttu, et ehk saeme puid. Puusaagimist ei olnud, selle asemel oli töökodade juures naabri-Kaitsu kuueaastane pojapoeg, keda ma pea pool aastat näinud polnud ja kes tuli mind rõõmsalt tervitama ja kallistama. Kui armas ja soe. Hetk hiljem küsis ta, mis mu nimi on, ta olevat unustanud 🙂 Hästi jutukas poiss on ja hullult tehnika-taibukas. Uuris ja küsis kõigi masinate kohta igast tehnilisi pisiasju ja rääkis samal ajal, millised masinad neil kodus on ja mis nende eripärad on.

Meie tänavajupi lõpust naabrinaine küsis millalgi suvel, kas ma arooniasiirupit teen, ta vanem õde tahaks hirmsasti. Lubasin teha, aga kuidagi argikiiruses jäid mul ikkagi arooniad korjamata. Samas oli mul eelmistest aastatest siirupit ja meil kodus seda väga ei jooda, ilmselt on mõõt täis saanud. Nüüd mõned nädalad tagasi kirjutas Katriina, et on minemas õde vaatama ja lohutama, kuna üle kaheksakümne-aastase naise sõralise ravi olla lõpetatud. Naabrinaine väitis, et vanuse tõttu. Ei tea, ehk lihtsalt on kõik võimalik juba tehtud. Otsisin kibekähku välja oma siirupid ja viisin naabrinaisele. Ja paar päeva tagasi saatis Katriina mulle sõnumi, et õde oli nii üliväga tänulik ja tahaks veel seda siirupit. Et tema meelest on jalaköndi paistetus (üks jalg amputeeriti tal paar aastat tagasi trombi tõttu) on väiksemaks jäänud ja kasvaja ka… Otsisin siis täna järgmised siirupid välja, eks aroonia ongi üks võimas mari ja kui kuidagi elutee lõpusirgel olevat inimest, kellele miski enam ei maitse, rõõmustada, siis loomulikult.

Tööl olin eile masinaga lehti kogumas ja kui ma siis miski hetk telefoni vaatasin, leidsin vastamata kõne noorema poja klassijuhatajalt. Poiss ei olevat kooli ilmunud ja neil just matemaatika kontrolltöö, veerandi viimane päev ka enne vaheaega. Olini üdini tänulik kõne eest, sest… Proovisin ise poisile helistada ja snäppida, telefon välja lülitatud. Kes vähegi diabeediga kokku on puutunud, võib ette kujutadada, kuidas sellise asja peale korralik paanika maad tõstab. Kibekiiresti niiduk kuuri ja kodupoole ajama, ise valmis häirekeskusesse helistama. Õnneks on mu töö selline, et võimaldab taolisi ärakäimisi. Tegelikult noormees magas, hilisõhtul telefoni laadima pannes ei olnud juhe paika läinud ja aku tühi. Mistõttu maas oli nii äratus kui veresuhkru mõõtmine. Õnneks ise oli korras, viisin ta kooli ära ja klassijuhataja, kellest need noored suurt ei pea, lasi tal kontrolltöö ka kohe ära teha.

Suvel, kui meil oli kirikunõukogu ehituskomisjoniga surnuaedade ülevaatus, kurtsid komisjonis olevad inimesed, kuidas tänapäeva sotsiaalmeediaga on nende ealistel raske sammu pidada, kõik need nutitelefonid ja erinevad platvormid ja ühe sõrmega sõnumite toksimine… No tõttöelda olid nad kõik vist minust veidi vanemad ka, aga. Elu sunnib, mõtlesin mina. Kui ikka su diabeedik ei vasta kõnedele, messengeris ega whatsappis, sest need on kooli pärast hääletule pandud ja nende jaoks mittetähtsad boomerite platvormid, siis boomer teeb omale snäpi konto ja saab sealtkaudu vajadusel kontakti 🙂

Read Full Post »


Suvi on taas läinud.

Sellesuvised ilmad on olnud nagu lapsepõlves: päikest ja äikest ja vihmasadu. Augustikuu ja septembri algus on olnud siiski harduldaselt põuased. Põllumehed on oma viljad kenasti koristatud saanud.

Suvemälestusi olen korjanud oma telefoni ja väiksesse seljakotti, et neist ehk millaski kirjutada. Telefoni pildid tuleks enne ära sorteerida ja sobivad siia valmis laadida.

Kuu alguses tegi kuivale maale korralikku öökülma ja tundus, et seenesügis jääb seekord tulemata. Aga nüüd kolmapäeval ja neljapäeval sadas korralikult ning soe on ka, seega seeni vist ikka tuleb 🙂

Ma polnud vist neli kuud telekat avanud, aga nüüd on õhtud juba sedavõrd pimedad, et mõnus on end tugitoolis kerra tõmmata ja sokki kududes uudiseid vaadata. Neil ärevatel aegadel tahaks ikka toimuvaga kursis olla.

Ja siis kolmapäeva õhtul see imeloom enam pilti ei näidanud. Antennid on siin eelmisest sajandist, arvasin et tormituuled ja sadu on midagi paigast liigutanud või katki teinud. Kaks päeva kannatasin, täna hommikul kirjutasin naabrinaisele, et kas nad on kodus ja kas ta mees, kes igasugu masinaid parandab, teab antennidest midagi. Paar minutit hiljem oli naabrimees juba ukse taga 😀 Ja pildi ta telekale ette sai. Kuldaväärt naabrid meil siin 😉 Ja nüüd ma siin istun ja vaatan, mis maailmas toimub.

Read Full Post »


Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »


Epp kirjutas kõigepealt siin

Kus on siis kodumaalt ära kolinud inimeste kodu?

Minu kodu on praegu Soomes. Siin on me majake ja aed. Siin on töö ja sõbrad.

Mul on tohutult vedanud, et me algusest saadik oleme saanud omale soomlastest tuttavaid-sõpru ja nad on võtnud meid omaks ning suhtunud meisse väga heatahtlikult. Tegelikult nad suhtuvad sisserändajaisse üldse veidi leebemalt, kui eestlased, aga hoiavad siiski distantsi. Mina ei oska ette kujutada, et ma elaksin võõral maal ilma põlisrahvaga suhtlemata, nende kultuuri ja kommetega tutvumata. Et elaksin kuskil omas mullis ja suhtleksin ainult kaasmaalastega. Selliseid rahvusmulle on tõenäoliselt siin väga palju, kus vabal ajal kokku saades õlle ja siidri kõrvale põlisrahvust kirutakse ja iseenda saba kergitatakse.

Õnneks on Eesti meile siiski lähedal ja ma saan käia sealseid sugulasi-sõpru külastamas praktiliselt igal ajal. Ema, õed, õelapsed ja mu oma pooled lapsed ju Eestis. Koroona aeg pani vahepeal liikumispiirangud peale ja õpetas paremini hindama vabadust liikuda. Ja nautima iga hetke lähedastega koosolemisel.

Olen elanud Soomes 8 aastat. Alguses vedasime suurema osa toidust Eestist. Nüüd oleme harjunud siinse valikuga ja ainuke, mida Eestist alati toome või tellime, on tarplani majonees. Soome omad on liiga äädikased, nendega pole maitsemeel veel ära harjunud. Ja kui kord juba Eestis käimas ollakse, siis toome tavaliselt ka suitsulihatooteid: suitsukonte, -koote, -kanakoibi jms. Saia-leiba ostame Eestist kaasa odavama hinna pärast, samuti hapukoort. Epu blogi kommentaarides keegi kirjutas, kuidas sõbranna tassib Eestist Soome kilode kaupa kohukesi. Miks küll? Neid ju müüakse siin ka prismades. Eesti omi ja hinnalt vaat et odavamad, kui Eestis…

Oma kodu ja aed võimaldab värsket köögivilja kasvatada, kasvuhoone samuti. Süüa teen ikka eesti kombe kohaselt või siis vanade harjumuste järgi. Noorem tütar teeb rohkem seda, mida kohalikes köökides pakutakse. Hapukapsast tegin eelmisel aastal ise, aga kapsakasvatus on siin suht vaevaline. Pagana kapsaussid :P. Verivorste tegin ka ise, meeldivaks üllatuseks leidsin, et kõik algmaterjalid on kaubanduses saadaval. Sel aastal vist ei viitsi 🙂 Verivorst ei ole siinses kultuuris jõulusöök. Seda müüakse ja süüakse igapäevaselt. Liha, kana ja kala suitsutame ise.

Tööl koguduses on kõik soomlased, nii ülemused, kui alluvad. Hooajatööle või praktikale on vahel sattunud ka afgaane, hispaanlasi, brasiillasi või ukrainlasi, aga pigem harvem. Meie väiksemapoolses vallas on muumaalasi kindlasti vähem, kui suuremates linnades, kuid siiski omajagu.

Eestlasi on siin ka päris palju aga tihedamat suhtlust eriti pole. Tänaval või poes ikka tere ütleme ja mõne sõna vahetame. Ühe väga-väga hea eestlannast sõbranna olen küll siit saanud. Tema kolis kahjuks ära teise linna, enam ei näe me nii tihti ja spontaanseid ühiseid väljasõite enam ei juhtu. Millest on küll kahju.

Ma ei tea, kas ma kolin kunagi Eestisse tagasi. Kahe maa vahet pendeldama jään ma nii või teisiti, sest see koht ja need inimesed siin on võtnud kindla koha mu südames. Samamoodi nagu need teised sealpool merd.

Read Full Post »


Tänast päeva kutsutakse Soomes kuulujuttude ja kadeduse päevaks. Nimelt avaldab maksuamet eelmise aasta suurimad maksumaksjad. Nii eraisikud kui firmad. Põhimõtteliselt on see Soome rikaste tabel ja põhjustab nii ajakirjanduses kui rahva seas hulga jutte ja kadedust, kust ja kuidas varad hangitud on.

Read Full Post »

Older Posts »