Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘sõbralikud naabrid’ Category


…kõige rohkem asju ostab?

Eile käisime naabritega naabermaakonnas ja naabervallas üht kohtutäituri-oksjonilt ostetud tööriistakuuri tühjendamas.

Niisiis, tegusad inimesed on teinud omale mitmekülgse firma, kaevetöödest ehitustöödeni. Ühel hetkel tekivad maksuvõlad, tingituna tehtud tööde eest mittelaekumistega ja peremehe haigusega. Kuni lõpuks on maksuvõlad nii suured, et muu, kui pankrot, enam ei aita. Vara pannakse internetti oksjonile ja nii ta läheb. Üsna kurb lugu tegelikult. Seal konkreetses kohas ilmselt lähevad ka elumaja ja kogu kinnistu ning arvestades aukohta, väga kõrget hinda ilmselt nad ei saa. Ma küll ei tea võlgade suurust, kuid võimalik, et peale kõige müümist tuleb veelgi juurde maksta.

Noja me naabrid siis olid ostnud tööriistakuurist kõik seal olevad tööriistad ja tarvikud. Polnud väga suur kuur, aga kaks kaubikutäit träna tuli. Lisaks veel miski kümmekond roostevabast terasest kraanikaussi. Omajagu sorteerimist ja mõtlemist, mida selle kõigega peale hakata, no näiteks viie naelapüssiga või hunniku trellide-rellakatega. Küllap on mõistlik osa asju uuesti müüki panna.

Tegelikult pole sellised pankrotid üldse väga haruldased. Pigem on igal edukal ärimehel üks-kaks pankrotti selja taga, enne kui see oma “kullasoon” leitud. Ja vigadest õpitakse eksole.

Read Full Post »


Ma olen sellest toredast traditsioonist varemgi kirjutanud, siin ja siin.

Meilt umbes poolesaja kilomeetri kaugusel on järv, kuhu talveti kelgurajad sisse aetakse ja mille kallastele tuuakse sadu tõukekelke vabalt kasutamiseks. Oleme seal käinud algusaastatest saadik, vist miski neli aastat tagasi selline võimalus esimest korda oli. Leidsime pooljuhuslikult näoraamatust ja no väga-väga äge asi.

Sel aastal on siinkandis sama soe talv, kui Eestiski. Põhja pool on tavaline -20 ja pool meetrit lund, talve piir jookseb kuskil keskpaika Soomet. Järv muidugi jääs ei ole. Sel nädalal on olnud paar päeva termomeeter miinuspoolel ja täna hommikul võis näha sotsiaalmeedias küsimusi järve jääolude kohta. Kuna see on üsna madal järv, jäätubki see kiiresti, aga paraku sel korral veel palju lootust ei anna, sest uue nädala alguseks lubab taas +6 ja vihmasadu…

Loodaks küll väga, et seegi talv saab järvel tõukekelgutada. Elame-näeme 🙂

Read Full Post »


Esimene asi, mis Soome kolides selgeks õpitakse, on kannatlikkus. Kõikvõimalik paberimajandus võtab aega ja mitte vähe.

Näide: Kelasse (mis on siinne haigekassa ja sotsiaalkindlustusamet ühes, lisaks maksab see ka veel tööturahasid, juhul kui sa mõnda ametiliitu või tasulisse töötukassasse ei kuulu) pabereid viies lasterahade ja töötutoetuse saamiseks küsitakse neis pabereis kuupäeva, millal oleme Soome kolinud. Kirjutangi sinna selle päeva, kui me siia tulime. Paari kuu pärast tuleb vastus, et lastetoetuseid ega muud ei määrata, kuna see päev avalduses ei sobi. Paberitesse tuleb märkida päev, mil me migratsiooniametis end arvele võtsime ja elamislubade taotlused sisse andsime. Käime küsimas, kas peaks paberid ümber tegema. Ei pea, vastatakse, nad parandavad ise ära. Möödub paar kuud, täielik vaikus. Kui uuesti asja uurima läheme, selgub, et paberid oleks tulnud siiski meil ümber teha…

Kummaline on see, et ühtseid reegleid nagu polegi, palju sõltub just parasjagu su vastas istuva ametniku abivalmidusest või siis suvast.

Mõned aastad hiljem käin samas asutuses uurimas viibivate haigusrahade põhjust. Esimese hooga öeldakse, et oi, jõulud ja aastavahetus ja kolmekuningapäev (mis siin maal on püha) ja sellevõrra asjad viibivad (menetlusaeg on vist kolm või neli nädalat, kuid pühad pikendavad seda aega). Kui kõikvõimalikud mõistlikud ajapiirid ületatud on ja uuesti uurima lähen, selgub, et vaja oleks olnud arsti täiendavat selgitust. Sama ametnik istus leti taga ka eelmisel korral, aga loomulikult ta seda siis öelda ei võinud…

Samas kõik siiski liigub ja toimib, olgugi et aeglaselt. Lapsed võetakse kooli kohe, mitte ei oodata migratsiooniameti vastust ega kohalikke isikukoode. Samas lasteaeda enne ei pääse, kui luba olemas. Ja vahe ongi selles, et kool on lastele kohustuslik, lasteaed mitte.

Kui mõlemad vanemad käivad tööl või koolis, peab omavalitsus lastele hoiukoha leidma päevapealt. Samas ei võeta lapsi üldjuhul lasteaeda, kui üks vanematest kodune on.

Seega, kannatlikust ja pikka meelt, kes Soome kolida plaanivad.

 

Read Full Post »


…nagu ütlevad klassikud.

Ma mitte ei saa aru, miks hoitakse valitsuses ministreid, kelle voorimehe mentaliteedi pärast peavad piinlikkust tundma valitsusjuht, president ja suur osa Eesti rahvast. Ja vabandama aina ette ja taha teiste eest, kuid siiski samade poriloopijatega jätkates.

Viidatud lingist on näha, et  vana Helme ei jätnud  välja ütlemised külmaks ka nende nn. “sõsarparteid”, Põlissoomlasi.

Nagu näha, on võim siiski magus ka Helmetele. Kui veel tund aega tagasi suurustas Mart, et mingu või valitsus laiali ja lõhenegu koalitsioon, tema andeks ei palu, siis peale valitsuse nõupidamist on ta Soome peaministrilt vabandust paluma. Ilmselt ei uskunud ta, et Jüril seekord tõsi taga on, senini on peaminister muudkui vabandanud ja silunud Helmete sitakäkke avalikkuse ja välismaailma ees.

Soomlased ise on õnneks eluterve huumorimeelega ega võta keskeakriisis vaevlevate vanameeste solvanguid väga südamesse. Vastupidi, keerasid osava PR-kampaaniaga öeldu hoopis oma kasuks, näidates, et ka lihttöölisest võib piisava tahte ja õppimisvõime korral tulla riigi valitsusjuht.

Eks Soome vastne peaminister  ongi EKRE homofoobidele paras pähkel, sest vähe sellest, et ta naissoost on, on teda on kasvatanud kaks ema. Alkoholisõltuvuse küüsis vaevlev isa ei olnud laste kasvatamisel suurem asi tugi…

Read Full Post »


Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.

Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame kullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.

Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”

Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.

A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂

Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.

Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.

Näeme, elame.

Read Full Post »


“Pruukis vaid Soome valitsusel tagasi astuda ja riigist tuligi maailma kõige õnnelikum maa”, leidis keegi naljahammas.

Tegelikult muidugi ei olnud need sündmused omavahel seotud, vist.

Eelmisel nädalal kuulutati taas välja maailma õnnelikemate riikide edetabel ja teist aastat järjest troonib esikohal Soome.

Valitsus kukkus paar nädalat tagasi küll. Põhjuseks koalitsiooni võimetus kokku leppida uues sotsiaalhoolekande seaduses.

Tüüpilised heaoluriigi mured, elanikkond vananeb, töötegijaid jääb vähemaks ja raha abivajajatele kulub rohkem, kui maksudest laekub.

Pealegi on suur osa hoolde- ja vanakodudest antud erakätesse, kuid teenuste eest maksavad siiski omavalitsused. Nutikad ärimehed on sellest omale lõppematu rahajõe teinud, enamus “vanadekodu-kettide” omanikud on ühed ja samad persoonid. Pakutav teenus aga on osades paikades alla igasugust arvestust ja nüüd on välja tulnud hulk õõvastavaid lugusid kuni selleni välja, et omane oma isa leidis põrandal lamamas nii nädalajagu surnuna ja mitte keegi polnud teda vaatamas käinud.

Pistelised kontrollid on leidnud sedavõrd ränkasid rikkumisi, et mõnigi hooldekodu on päevapealt suletud. Enamasti on paigad olnud ülerahvastatud ja alamehitatud. Tööle on võetud vastava hariduseta inimesi ja neid on tööl tunduvalt vähem, kui seadus ette näeb, küll aga saab selliste võtetega kenasti raha kokku hoida ja omanike taskuid täita.

Teisalt on valitsuse tagasi astumine napp kuu aega enne parlamendi valimisi muidugi kena poliitiline trikk. Nüüd ei pea ükski koalitsioonis olev erakond enam teisega arvestama ja saab pühas rahus oma kampaaniat teha ja siiski riiki edasi valitseda, sest kuu aega enne valimisi ei hakata ju ometigi uut valitsust moodustama.

Read Full Post »


Kusagilt on ajusoppidesse jäänud, et kui sügaval stagna-ajal keegi miski ime läbi ja struktuuride hakklihamasinatest läbi pääsenuna loa Soome sõita sai, siis paluti külakostiks tuua nätsu ja värvilist traati. Jenkki oli tol ajal küll popp toode, aga miks värvilist traati? Või on see miski linnalegend, mine võta kinni.

See lugu tuli mulle meelde, kui naabrinaise juures käisin ja tal vend juhtus seal olema. Tema siis rääkis, kuidas ta üheksakümnendate alguspoolel Venemaal miskeid ehitustöid tegemas käis. Meie linnakesse oli hangitud selle aja esimesi värviprinter-koopiamasinaid ja see ehitusmeeste kamp oli esimese tellimustööna palunud oma autojuhiluba ohtralt paljundada. See nimetatud lubagi oli tol ajal ju teatavasti papist, mitte plastikust, nagu tänapäeval. Ja neid juhilubade koopiaid vajasid nad selle jaoks, et ei jaksanud defitsiidiga ahneid miilitsaid toita, andsid siis pigem juhiloa ära. Aga altkäemaksuks kõlbas ka näiteks lusikatäis lahustuvat kohvi või purukohvi, ühe poolekilose kohvipakiga sai ilmselt päris palju patrulle ära toita. Samas muidugi eks vahemaad Venemaal on ka pikad ja küll miilitsad juba teadsid, kus passida. Ja põhjuse auto peatamiseks ja trahvi nõudmiseks leiab ju alati.

Aga siitpoolt Eestisse minnes keegi enam nätsu ei küsi. Küll aga juustu ja mähkmeid näiteks. Ja kana ja peekonit. Need kaubad on siin tüki odavamad. Eks selliseid kaubaartikleid on veelgi, ma väga palju pole hindasid võrrelnud, ise viin seda, mida küsitakse. Ja sealtpoolt toon seda, mida siin müügil pole-suitsulihatooted, normaalne majonees, hapukapsas-, või siis seda, mis endiselt sealpool tunduvalt odavam on, ntks. leivad-saiad, hapukoor.

Samas mu naabrid-soomlased toovad omakorda Eestist juustu, väidavad et pool kilo viilutatud “vene” või “hiirte” juustu maksab soodukaga umbes poolteist euroraha. Ma ise pole küll iial sellistele hindadele sattunud, aga mine hullu tea. Siinpool maksab tavalise igapäevase juustu kilo 3.75 raha, see muidugi pole viilutatud kah.

Read Full Post »

Older Posts »