Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘sõbralikud naabrid’ Category


Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.

Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame kullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.

Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”

Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.

A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂

Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.

Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.

Näeme, elame.

Advertisements

Read Full Post »


“Pruukis vaid Soome valitsusel tagasi astuda ja riigist tuligi maailma kõige õnnelikum maa”, leidis keegi naljahammas.

Tegelikult muidugi ei olnud need sündmused omavahel seotud, vist.

Eelmisel nädalal kuulutati taas välja maailma õnnelikemate riikide edetabel ja teist aastat järjest troonib esikohal Soome.

Valitsus kukkus paar nädalat tagasi küll. Põhjuseks koalitsiooni võimetus kokku leppida uues sotsiaalhoolekande seaduses.

Tüüpilised heaoluriigi mured, elanikkond vananeb, töötegijaid jääb vähemaks ja raha abivajajatele kulub rohkem, kui maksudest laekub.

Pealegi on suur osa hoolde- ja vanakodudest antud erakätesse, kuid teenuste eest maksavad siiski omavalitsused. Nutikad ärimehed on sellest omale lõppematu rahajõe teinud, enamus “vanadekodu-kettide” omanikud on ühed ja samad persoonid. Pakutav teenus aga on osades paikades alla igasugust arvestust ja nüüd on välja tulnud hulk õõvastavaid lugusid kuni selleni välja, et omane oma isa leidis põrandal lamamas nii nädalajagu surnuna ja mitte keegi polnud teda vaatamas käinud.

Pistelised kontrollid on leidnud sedavõrd ränkasid rikkumisi, et mõnigi hooldekodu on päevapealt suletud. Enamasti on paigad olnud ülerahvastatud ja alamehitatud. Tööle on võetud vastava hariduseta inimesi ja neid on tööl tunduvalt vähem, kui seadus ette näeb, küll aga saab selliste võtetega kenasti raha kokku hoida ja omanike taskuid täita.

Teisalt on valitsuse tagasi astumine napp kuu aega enne parlamendi valimisi muidugi kena poliitiline trikk. Nüüd ei pea ükski koalitsioonis olev erakond enam teisega arvestama ja saab pühas rahus oma kampaaniat teha ja siiski riiki edasi valitseda, sest kuu aega enne valimisi ei hakata ju ometigi uut valitsust moodustama.

Read Full Post »


Kusagilt on ajusoppidesse jäänud, et kui sügaval stagna-ajal keegi miski ime läbi ja struktuuride hakklihamasinatest läbi pääsenuna loa Soome sõita sai, siis paluti külakostiks tuua nätsu ja värvilist traati. Jenkki oli tol ajal küll popp toode, aga miks värvilist traati? Või on see miski linnalegend, mine võta kinni.

See lugu tuli mulle meelde, kui naabrinaise juures käisin ja tal vend juhtus seal olema. Tema siis rääkis, kuidas ta üheksakümnendate alguspoolel Venemaal miskeid ehitustöid tegemas käis. Meie linnakesse oli hangitud selle aja esimesi värviprinter-koopiamasinaid ja see ehitusmeeste kamp oli esimese tellimustööna palunud oma autojuhiluba ohtralt paljundada. See nimetatud lubagi oli tol ajal ju teatavasti papist, mitte plastikust, nagu tänapäeval. Ja neid juhilubade koopiaid vajasid nad selle jaoks, et ei jaksanud defitsiidiga ahneid miilitsaid toita, andsid siis pigem juhiloa ära. Aga altkäemaksuks kõlbas ka näiteks lusikatäis lahustuvat kohvi või purukohvi, ühe poolekilose kohvipakiga sai ilmselt päris palju patrulle ära toita. Samas muidugi eks vahemaad Venemaal on ka pikad ja küll miilitsad juba teadsid, kus passida. Ja põhjuse auto peatamiseks ja trahvi nõudmiseks leiab ju alati.

Aga siitpoolt Eestisse minnes keegi enam nätsu ei küsi. Küll aga juustu ja mähkmeid näiteks. Ja kana ja peekonit. Need kaubad on siin tüki odavamad. Eks selliseid kaubaartikleid on veelgi, ma väga palju pole hindasid võrrelnud, ise viin seda, mida küsitakse. Ja sealtpoolt toon seda, mida siin müügil pole-suitsulihatooted, normaalne majonees, hapukapsas-, või siis seda, mis endiselt sealpool tunduvalt odavam on, ntks. leivad-saiad, hapukoor.

Samas mu naabrid-soomlased toovad omakorda Eestist juustu, väidavad et pool kilo viilutatud “vene” või “hiirte” juustu maksab soodukaga umbes poolteist euroraha. Ma ise pole küll iial sellistele hindadele sattunud, aga mine hullu tea. Siinpool maksab tavalise igapäevase juustu kilo 3.75 raha, see muidugi pole viilutatud kah.

Read Full Post »


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Read Full Post »


Üks mu armas sõbranna kolis ka lõpuks soome ja alustab märtsis pea aasta pikkust keelekursust. See pani mind mõtlema oma nelja aasta tagusele keelekursusele (aeg lendab, alles see ju oli). Mõtlesin siia kirja panna mõned eredamad hetked.

Ma pean ütlema, et enne keelekursust ei osanud ma soome keelt üldse. Mitte midagi ei saanud aru, mida kohalikud räägivad. Ja kuigi oli ütlejaid, et mis keelekursus, tööle ja keel tuleb ise, ei ole ma kindel, kas ma sedapidi oleks hakkama saanud. Igatahes olen ma siiani tänulik mulle võimaldatud keelekursuse eest.

Kursus kestis 10 kuud. Käisime koolis iga päev 9-15, lisaks kodused ülesanded. Sellele lisandusid 2nädalane ja 4nädalane praktika, kus tuli igaühel endale töökoht leida-võimalikult erialane, kus siis omakorda keelt praktiseerida. Meil oli väga äge õpetaja, kes pani meid kohe algusest nn. praktilisele tööle, st sundis omavahel soome keeles rääkima. Ikka, et ütled oma nime ja kust riigist oled pärit. Olgu veel öeldud, et oma kursusel olin esimese poole ajast ainus eestlane, teisel poolel lisandus veel üks. Niisiis, kätleme seal kõik kõigiga, mina ütlen, et olen see ja see, pärit Virosta. Kõik ütlevad omad nimed ja koduriigid ja teretulemast. Rahvast oli meil Venemaalt, Ukrainast, Slovakkiast, Türgist, Hiinast, Rumeeniast…vist said kõik riigid loetletud…

Järgmisel päeval pausi ajal tuleb nii mõnigi ütlema, et ahaa, sa oled Eestist jah 🙂 Eks nad õhtul sõnaraamatust uurisid järele, mis helvetti riik see Viro on. Ja tõepoolest, Eesti, Estonia, Estland ja siis järsku soome keeles Viro???

Üks teooriatest, miks Viro, ulatub muidugi piirituseveo aegadesse, kui Virumaa rannatalud oma rikkuse said Soome salapiiritust vedades-küllap sellest ajast on soomlaste jaoks kogu eesti rahva üldnimetuseks virolaiset saanud.

Aga miks Venemaa on vaid soome ja eesti keeles Venemaa (Venejä)?

Ja miks Soome ise on vaid soome ja eesti keeles Soome (Suomi)?

Aga tagasi riukaliku soome keele juurde. Nimelt on me hõimurahva keeles palju sõnu, mis on sarnased eesti keeles, kuid mille tähendus on hoopis teine.

Meie Soome-kolimise sügisel saadab mehe ülemus meid lastega lehti riisuma vastostetud vana koolimaja hoovile. Kohale jõudes on meil vastas ülemuse naine, kes küsib, et mida ülemus meil teha käskis? Tulime riisuma, vastan ma (eesti keeles, sest soomet ju ei oska veel), ega tee väljagi proua nõutust ilmest. Seda, et “riisuma” soome keeles tähendab riidest lahti võtmist, saan teada alles pool aastat hiljem, kui keelekursus algab…

Pea kõik on kuulnud, et “koristamine” tähendab kaunistamist, “korjamine” tähendab parandamist, “kalju” tähendab kiilakat jms.

Aga näiteks siunamine(n) on õnnistamine.

Sul(h)ane(n) on peigmees.

Pulma(d) tähendab probleemi või jama. No kahe viimase näite kohta võib musta huumoriga öelda, et ehk need tõlked väga valed polegi 😛

Samas huumoriga võiks vähemalt esialgu ettevaatlik olla. Eriti selle otselajatava musta huumoriga. Kõigepealt tasub vaadata, kas siinsetel inimestel on sarnane huumorimeel. Või kas neil üldse huumorimeelt on. Vastasel juhul pidage parem keel hammaste taga, muidu võivad need pealtnäha tuimana tunduvad kuid sisemiselt õrnahingelised hõimukaaslased sügavalt solvuda.

 

 

 

Read Full Post »


Presidendivalimiste kõrval on kahe pandakaru tulek Soome olnud teine tähtsaim teema sel nädalal siin Soomemaal. Kogu rahvas rõõmustas ja elas kaasa pandade tulemisele Hiinast Soome, kogu reisist tehti otseülekandeid ja kõigis uudistes oli esimene teema Lumi ja Pyry (hääldus pürü, soome keeles lumesadu) hetkel olev matka punkt ja olukord.

Nüüd on tasapisi hakanud selguma, kui kalliks need karukesed kogu rahvale, aga eelkõige Ähtäri linnakese maksumaksjatele, lähevad. Hiina ei kingi enam  pandakarusid, nagu seda varasemalt tehtud on, vaid annab nad pikaajalisele rendile ja nende konkreetsete pandakarude rent koos söödaga (aga bambusvarred ju soomes ei kasva) ca miljon eurot aastas. Lepingud on sõlmitud 15 aastaks.

Ähtäri loomaaed, kus pandad elama hakkavad, tõstis järsult piletihindasid. Varem 15 eurot maksnud sissepääs maksab nüüd (väravast ostes, netist ostes tuleb mõned eurod odavam) 39 eurot. Tegelikult on võimalik piletit osta ka ainult pandade vaatamiseks (34 eurot) või siis ainult muude loomade vaatamiseks ilma pandasid nägemata (24 eurot). Võrdluseks-Helsingi Korkeasaare (ilma pandadeta) loomaaia pilet täiskasvanule on 12 eurot. Helsigist Ähtärisse on ca 350 km. Ja ehkki lastele on hinnad mõnevõrra soodsamad, läheb sellise loomaaia külastus kogu perega ikka väga kalliks isegi siinsete pärismaalaste jaoks.

Loomaaed ise peab kõrgeid piletihindasid põhjendatuks. Väidetavalt ei võrrelnud nad ainult Soome loomaaedade piletihindasid, vaid ka euroopa loomaaedade, kus saab näha pandakarusid, piletihindu. Peale siinse maa näeb nimetatud karukesi veel seitsme euroopa riigi loomaaedades. Ja siiski-siinne piletihind ületab neid kõiki pika puuga. Ähtärist järgmine on Prantsusmaa ZooParc de Beauval (pilet 28 eurot), järgneb Hollandi Ouwehands Zoo (pilet 20 eurot), soodsaim on Berliini loomaaed (pilet 15,50). Muud loomaaiad  ( Shotimaa Edinburgh Zoo, Austria Tiergarten Schönbrunn ja Hispaania Madrid Zoo Aquarium)  jäävad oma piletihinnaga sinna vahele.

Ähtäri linnakest võib Eesti mõistes võrrelda Raplaga-elanike arv on Ähtäris enam-vähem sama, mis Rapla linnas (mitte nüüdses Rapla suurvallas). Kui nüüd soomlased usinasti oma kauaoodatud karukesi vaatamas käima ei hakka-aga üsna tõenäoline, et selline piletihind peletab nii mõnedki eemale-siis jäävad need karukesed kohalike maksumaksjate ülal pidada (loomaaed on Ähtäri valla omand). Ja kohalikud juba pelgavadki, et need kauaoodatud pandakarud ajavad linnakese pankrotti. Loodetavasti nii hull see asi siiski pole 🙂

Pandajutt on refereeritud kohalikust õhtulehest

 

Read Full Post »


Pühendusega Tikrile 😉

Read Full Post »

Older Posts »