Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Koolist enne ja praegu’ Category


Eveliis kirjutas ja kuigi ma kommenteerisin seal lühidalt, mõtlesin, et võiks ju siiagi kirjutada Soome koolide ja trennide korraldusest.

Eks olime meiegi Soome kolides kuulnud, et piimajõed ja pudrumäed ja taksod viivad lapsed kodu-ukselt kooli ja toovad treppi tagasi.

Tegelikkuses tekib lapsele tasuta ühistranspordi (või ka takso) õigus siis, kui kooli on vähemalt viis kilomeetrit. Eestis oli see piir kaks kilomeetrit.

Kui kooli on maad vähem, kui viis kilomeetrit, tuleb lapsi ise transada või käivad nad jala või liiguvad jalgratastega. Enamasti need kaks viimast varianti, sest vanemate tööpäev algab reeglina varem, kui lastel kool. Lapsed õpetatakse siin palju varem iseseisvaks, vähem on vati sees hoidmist ja laste teenindamist, kui Eestis oli. Või noh, kanaemandamist. Millest ma ise ka muidugi prii pole. Mäletan, kuidas ma siin elamise algusaastatel korra 15km kauguselt töölt tulin koju lapsi alla kilomeetri kaugusele kooli viima, sest väljas oli otse linna kohal jõhker äike ja padukas. Soomlasest töökaaslane ei saanud sellest aru. Pole halba ilma, valed riided on vaid… Ja nii need pisikesed siin väntavad kooli läbi tuule, tormi, äikese, pakase…. Külmapühi siin maal pole. Noh, kui oleks, siis põhjapoolsed lapsed jääksid ilma koolihariduseta ilmselt…

Kõik vahetunnid ollakse õues sõltumata ilmast. Vahel harva, kui külm väga käre on, lubatakse siseruumidesse jääda. Aga see on väga harv erand. Ja ükskõik, milline pakane ei takista suusa- või uisutundide õues pidamist. Suurema pakasega tekitatakse võimalus peale kehalise tundi kuuma teed saada. Ja loomulikult ei tule mitte kellelgi pähe kooli süüdistada, kui laps peaks haigeks jääma. Ju siis olid valed riided.

Kui koolini on maad rohkem, kui viis kilomeetrit, on õpilasel õigus tasuta ühistranspordile. See ei tähenda, et takso viib su lapse otseteed kooli ja toob tagasi. See takso korjab peale mitme küla eri nurkades olevaid lapsi ja nii on meie 10km koolitee taksoga olnud ajaliselt üle tunni. Mis on kohutavalt tüütu lapsele, kel päris tihti taksos halb hakkas. Seega meie loobusime taksondusest. Õnneks läheb meie külast ka liinibuss ja see on kenasti sobinud.

Samas, eri klasside tunnplaanid on eri päevadel erinevad ja need taksod sõeluvad lapsi viia ja tuua ikka meeletult. Minu meelest oleks Soomel siinkohal Eestist õppida: koolibussid hommikul ja õhtul kõigile samal ajal ning pikapäevarühm pluss kooli juures olevad harrastused tundide järel. Mulle igatahes tundub see kohutava raiskamisena, kui ma seda meeletut hulka koolitaksosid liinibussile lisaks siin vuramas näen.

Kuna vanemate tööpäevad algavad siin üsna tihti kella seitsmest, siis lasteaedade-hoidude valverühmad avatakse kella kuuest. Lasteaed on tasuline ja makstav summa sõltub vanemate palgast ning lasteaias oldud päeva pikkusest. Summa on piisav selleks, et oma lõbuks lapsi lasteaeda ei panda. Tegelikult ma ei tea, kui vabalt kodus olevatele vanematele neid lasteaia kohti üldse jagatakse. Samas, kui vanem peaks ühtäkki tööle minema, siis lasteaiakoht leitakse sulle päevapealt. Aga see ei pruugi sugugi mitte sulle lähim ja mugavaim lastehoid olla… Seega üsna tihti äratatakse väikesed lapsed siin enne kukke ja koitu, et neid hoidu viia ja ise tööle jõuda… Loomulikult käivad lasteaedade lapsed õues iga ilmaga ja igal võimalusel, tihti mitu korda päevas. Kõigil on need kummist vihma- ja poririided ning rühmades on kuivatuskapid, kus neid vahepeal kuivatada saab.

Trennid. Mul on kokkupuude olnud vaid kooliealiste laste pallimängutrennidega ja minu meelest on see suht greisi. See, kuidas vanemad siin on lastele pühendunud harrastuste suhtes, no müts maha. Õhtuti trennidesse ju küladest enam taksosid ega liinibusse ei lähe ja siis on vanemate poolt täisteenus laste sõidutamisel. Mitu korda nädalas. Kui on rohkem lapsi, siis tõenäoliselt iga päev. Kui tuled kaugemalt külast, pole mõtet ju vahepeal koju minnagi. Nii sa siis veedadki kõik oma õhtud spordisaalide tribüünidel. Õpid ajaviiteks kohtunikulaua tööd (olen seda isegi teinud). Käid vabatahtlikuna suurematel turniiridel kohvi ja sõõrikuid müümas (samuti tuttav). Ja kõige tipuks transad iga jumala nädalavahetusel oma lapse pluss nii palju muid, kui autosse mahub, kõikvõimalikele võistlustele. Mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusele. Nädalavahetuse mängud algavad reeglina kell 10 hommikul, lisa juurde kohale sõidu ja soojenduse aeg…Ei mingit laupäeva hommikul kaua magamist või kohvi ja uudistega mõnulemist. .. Samas, keegi ei kurda, seda võetakse elu loomuliku osana. Kuniks seda on, sest lapsed ju kasvavad, teevad 15-aastaselt omale mopoautode-traktorite-atv-de load ja pääsevad ise liikuma.

Noorelt saadud juhiload on vajalikud ka hiljem gümnaasiumi või ametikooli jaoks. Siis enam naljalt tasuta ühistransporti ei saa ja kooliskäik võib selles osas suht kulukas olla. Samas muidugi on sotsiaalsüsteem üles ehitatud niimoodi, et raha(tu) olemise pärast koolis käimata ei jää. Siiski on peredel lihtsam, kui laps ise liikuma pääseb ja nii on siin maal võimalus erandkorras saada luba nn. päris autojuhilubade tegemiseks 17-aastaselt. Mis iseenesest niiväga erandlik ei olegi enam, seda tehakse üsna usinasti tänapäeval. Tuleb vaid ametnikele piisavalt ära põhjendada, milleks seda vaja on.

Read Full Post »


Nii, nagu Eestiski, on ka Soomes distantsõppe ajal koolitoidu korraldamine antud kohalike omavalitsuste kanda. Ja kohustust koolirooga kompenseerida ei ole.

Erinevad omavalitsused on asjale erinevalt lähenenud. Osad jagavad igapäevased toiduportsjonid kord nädalas välja, osad jagavad toidukotte pikema aja peale, osad kannavad lihtsalt raha lapse/laste hooldaja(te) arvele…

Meie vallal läks alguses nädalaid aega, et üldse mingile otsusele jõuda. Esialgu vist üritati toidujagamist teha vaid puudustkannatavatele perede lastele, kuid seda pidanuks tegema muu, kui koolitoidu raames. Sest tasuta koolitoidule on õigus kõigil kooliskäivatel lastel. Muidugi on teretulnud toiduainete jagamine ka vähevarakaile või riskigruppidele, see on ka erinevate organisatsioonide poolt korraldatud.

Esialgu tuli vallasakstel “geniaalne” idee jagada igapäevaselt sooja koolitoitu igapäevaselt. Sel pealtnäha toredal algatusel oli aga liiga mitu liiga suurt puudust: Toidujagamise ajavahemik olnuks keset päeva paari tunni vältel…näiteks poja koolis õpib ca 400 last, kujutlege nüüd neid lapsi või nende vanemaid kahe tunni vältel seal söögisabas, üritades samal ajal eemal hoida kurikuulsat viirust. Teiseks: kaugemal elavatel vanematel oleks olnud toidu järel käimine läinud kokkuvõtteks kulukamaks, kui toit ise. Ja kolmandaks, kui vanemad käivad tööl ja pere elab koolist klaugemal, poleks võimalust olnudki seda koolitoitu saada. Seega oleks olnud ebavõrdsus suur.

Õnneks märgati enne lõplikku otsustamist lastevanematele küsitlus saata. Tõenäolistelt sealt vastustest kõik need miinuspooled selgusidki.

Igal juhul jõuti lõppude lõpuks vaat et parimale senikuuldud lahendusele. Lapsevanematele jagati nn. toidutalongid-mis tegelikult kujutas endast paberit, millel kirjas lapse ja tema hooldajate andmed, poed, kust on vanemal õigus toiduaineid osta ja summa, mille väärtuses saab süüa osta. Loomulikult oli välistatud alkoholi- ja tubakatoodete ost. Tingimus oli, et kogu summa tuleb ühekorraga ära kasutada ja seda raha oli 75 eurot per laps kahe ja poole kuu kohta. Mis laias laastus teeb poolteist eurot päev. Abiks igal juhul.

Tallink olevat hakanud laevapileteid müüma alates 14.mai seisuga. Huvitav, kas ollakse kindlad, et ei Soome ega Eesti eriolukorda ei pikenda? Iseenesest majanduse elavdamiseks oleks eriolukorra lõpetamine küll plusspooleks, samas suurürituste jms. piirangud tõenäoliselt kehtivad pikemalt.

Elame-näeme

Read Full Post »


Koos märtsikuu lõppemisega lõppesid ka kirjatükid siin blogis. Karantiinis olles on kõik mu lemmikblogijad oma päevakirjad taas üles leidnud ja usinasti kirjutama hakanud, nii et feedlys on tavapärase paarikümne postituse asemel päevas poole rohkem. Olukord tuletab meelde vägijookidega turgutatud pidulauda, kus kõik üksteise võidu räägivad ja keegi enam ei kuula. Ja mina olen nüüd vabatahtlikult selle “kuulaja” rolli võtnud, sest no keegi peab ju kõik need blogid läbi ka lugema 😀

Osad blogijad on hakanud instagrami pilte oma blogidesse panema ja see on feedly lugejatele üks paras tüütus, sest need postitused tuleb siis eraldi lahti klõpsida. Ma ei tea, kas mõni muu luger annab parema pildi?

Tegelikult on ikkagi see uus arvut päevakorral, sest praegune on mul selline, et…no on… Ja sellepärast on blogide lahti klõpsimine seal kehvakene, et siis nad ketravad ilmatu aja ja ja…no kärss kärnas ja maa külmetanud ühesõnaga.

Üldiselt on karantiin läinud üllatavalt kiiresti. Päevad kuluvad ruttu, kuigi aega peaks nagu rohkem olema.

Oma aeg kulub söögitegemisele, tänu sellele on aga taas saanud sügavkülmad korda ja kokku tõstetud ning ülevaade, mis produkte seal leidub ja kui palju. Ja samas seda valmistoitudega täiendatud, et noh, kui tööle minek, saaks sealt karbiga kaasa haarata kui muud pole. Teoorias olen ma muidugi tugev, eks näis 😀

Töö ikka algab. Informeeriti meid sellest küll nädalaid lubatust hiljem, aga no mis sa teed. Üldse polnud mõnus niimoodi oodata ja praadida.

Seal Turu ülikoolihaiglas olen vahepeal lausa kolm korda käinud. Kaks korda poisiga, sest esimesel korral polnud kõrge veresuhkru tõttu võimalik testimist läbi viia. Teine kord oli sel nädalal ja muidugi see tore nali, et lihavõttega lõpeb siin maal naastrehvide periood, seega sai Suurel Reedel seaduskuulekalt suverehvid alla vahetatud. Ja hommikul, kui Turku minema hakkasime, oli maas 20cm sulalund…. Õnneks polnud meil liiga täpselt kella peale vaja minna ja see võttis pinget maha ning rahulikult kulgedes me kenasti kohale saime.

Ühe korra käis ise eriarstil kontrollis. Kurtsin kohalikule perearstile oma muret, see saatis eriarstile me oma linnakesse ja too omakorda suunas Turku röntgenisse. Helistasin, et aega broneerida ja muidugi vastati sealt, et panevad kirja ja röntgeni aeg tuleb kunagi tigupostiga. Siis oleks kohapeal pildid tehtud ja tulemusi/edasisi uuringuid taas tigupostiga oodanud. Nüüd aga inimesed ütlevad massiliselt oma arstiaegu ära ja seetõttu juhtus nii, et ühel päeval mulle helistati: kas oleks võimalik kohe homme tulla. Aegu jätkus terve päeva jagu. Ja kohapeal, kui pildid tehtud, tuli veidi oodata ning arst tuli kohe tulemustest rääkima. Ei mingiti lõputut tiguposti paberkirjade ootamist. Terveks tunnistati 🙂 Ja igatepidi positiivne kogemus, eriti kui tead, kui aeglaselt siin sellised asjad käivad.

Koolilastel läheb õppimine just nii, kuidas tagant lükata. Nooremal plikal algas ka nüüd kool, neil oli senini praktika. A tema hoiab oma asjad ise joonel. Poissi peab ikka pidevalt tagant torkima. Õnneks on õpetajad pea igapäevaselt lastega ühenduses ja tasapisi asjad laabuvad. Müts maha küll meie õpetajate ees, meeletu töö, mida nad seal teevad.

No ja eelmine nädal oligi vihma-lume-lörtsine. Tüüpiline aprill. Nüüd on päike, aga jubesuured tuuled.

Puid oleme teinud naabritel ja kodus.

Liha ja kana oleme suitsutanud.

Ühel lillepeenral on muld vahetatud ja kasvuhoones sõnnik sisse kaevatud. Järgmine nädal on viimane vaba ja nüüd on vaja enne ametlikku tööd lubatud haltuurad ära teha 😛

Paistab, et inimestel on nüüd kõigil korraga kopp ette kodus istumisest saanud. Tütar käis enne siiatulekut poes ja ütles, et peaaegu ei mahtunud liikuma. Eile pimeda hakul läks mööda mitmeid noorsoole kuuluvaid sõiduvahendeid ja linna raudteejaamas oli suur kogunemine olnud, oma poolsada masinat korraga. Tundub, et kõigil oli vaja korraks tuulutama pääseda, et siis jälle korralikult nädalate kaupa kontakte vältida. Piirangud jätkuvad.

Read Full Post »


Täna helistati naabrimehele, et läheduses on hunt, minge vaatama. Noh muidugi hüppasime autosse ja minek. Ainult et ma pole veel elusees kohanud hunti, kes kuskil keset põldu istub ja ootab 😛 Igatahes hunti me ei näinud, aga väikest ergutavat vaheldust päeva saime küll.

Oleme noorema pojaga siin üsna kodused. Mina küll käisin eile linnas ja tõin tütre siia sööma ning hiljem viisin tööle.

Mees käib tööl veel esialgu, kuid ilmselt saab nende töö otsa, sest tellimusi pole lihtsalt. Siis saab “huvitav” olema, kui me kõik koos kodus oleme 😛 Samas oleks mu meel rahulikum, sest lisaks tööle käib mees iga päev poes ka.

Ma oma tööst ei tea endiselt midagi ja see ebaselgus on kõige vastikum. Oleks siis, et helistataks, et vaatame kuu aja pärast vms…

Poisi hommikupoolikud kuluvad õppimisele, tugiõpetuse õpetaja helistab talle igapäevaselt ja juhendab, oma klassijuhataja harvemini. Õpetajatel on ikka kenake koormus, samas üks-ühele suhelda nende eelteismelistega on äkki lihtsam. Ega ma ei tea muidugi. Aga meil on siin kena oma rütm tekkinud, poiss ärkab kuskil pool kaheksa, teeb oma hommiku-toimingud ning sööb ja siis alustab neti kaudu tulnud õppimistega. Umbes pool üheks-üheksa helistab õpetaja.

Mina sel ajal jalutan koera ja käin oma kõnniringil. Või üksi elava naabrinaisega juttu ajamas.

Vanem poeg on Rootsis ja kuni seal on tööd, siis praegu koju ei kipu, muidu istuks ilma tööta karantiinis.

Soomes tahetakse täiendavaid piiranguid seoses koroonaga sisse viia, kuid kehtivad seadused seda ei luba-näiteks kehtivate seaduste järgi ei tohi nad restorane/söögikohti sulgeda-seega tegeldakse praegu kiirkorras seaduste muutmisega. Ja isegi kui selliseid asju võimalikult kiiresti teha, võtab see ikkagi aega, et kõik juriidilised nüansid jonksu saaksid.

Read Full Post »


Tookord, kui siia kolisime, läksid tüdrukud vastavalt viiendasse ja seitsmendasse klassi.

Muudest maadest tulnute Soomes kooliminevate laste puhul kasutatakse erinevaid praktikaid. Üsna tihti jääb laps niiöelda klassikursust kordama, selle mõte on siis see, et kuna keelt veel ei osata, saaks juba tuttavaid asju õppida võõras keeles ja sedasi keelt harjutada.

Meie tüdrukuid istuma ei jäetud ja seetõttu oli vanema tütre kooli saamisega pisuke probleem. Soomes on algkool kuuenda klassini ja põhikool 7-9. klass. Meie linna algkool ei tahtnud, et tüdruk klassi kordama jääks, põhikool taas ei tahtnud teda 7ndasse klassi võtta, kuna üldse keelt ei oska. Lapse soostus oma põhikooli võtma naaberküla kooli direktor, kool asus linnakesest mõned kilomeetrid väljas, samas, kus noorema poja eelkoolgi. Ja see oli üks väga tore kool kõige oma suhtumiste poolest, mul lõppkokkuvõttes oli hea meel, et linna koolide dired me last ei tahtnud 😛

Laps ise kirjeldas oma koolielu algust Soomes nii:

Ma mõtlesin, et võik siis veits koolielust kirjutada 🙂
Mis erinev ja sama jne.. 🙂
 
Kool algab mul enamus päevadel kell 9:00, neljapäev kell 8:00.
Tunde on mul igapäev 6 väljaarvatud neljapäev, siis on 7.
 
Õppimise kohapealt on nii, et hetkel ma keelt ei oska ja siis on raske, aga mul on tunne, et kui keele kunagi selgeks saan, siis on asi juba väga lihtne 🙂
Hetkel olen ühe inde saanud mis on 10- (Mata..)
Varsti hakkan 4-si ja 5-si ka saama 😛 
See siin hea ei ole. 🙂
 
Kõige rohkem kardan töid ilmselt keemias ja bioloogias. Muusikas ka veits, aga see ei ole vast nii hull. 
Mul neljapäeval muusikas töö ja siis ülejärgmine nädal bios. Keemias tuleb ka varsti töö…
 
Meil on 7. klassis mitu paraleeli ja õpilasi tõstetakse suht tihti. Meil on ka päris mitu  kergemasse klassi tõstetud ja mõni on juurde tulnud.
Meil on klass 7C mis on lihtsam ja enamasti selle klassiga ongi see tõstmine, et tõstetakse sinna või tuleb mõni sealt ära. Seal lihtsam.
 
Muusika on meil siin 2 korda nädalas, Eestis oli 1 korra.
Muusika õps on lahe 😀
 Mees õpetaja ka ikkagi ju 🙂 Meil on üldse koolis suhteliselt palju meesõpetajaid.
Mussa õps teeb koguaeg nalja 🙂
Me oleme muusikas rääkinud hetkel erinevatest pillidest. Kitarrist, trummist ja basskitarrist.
Saime kõikidega mängimist ka proovida 🙂
 
Kunst on mul ainult korra nädalas. Oleks kaks korda, aga teise ajal on mul soome k 2. keelena.
 
Vene keelt mul ei ole. Mul on rootsi keel.
See pole väda lihtne, aga mega raske ka pole. Seal on sõnu, mis on inglise keelsete sõnadega sarnased, sest inglise ja rootsi k. on sugulaskeeled.
 
Emakeel ei ole lihtne, aga väga raske ka pole, sest seal hea õps ja ta tõlgib mulle osasid asju inglise keelde niiet saan siis neid ikkagi teha 🙂
 
Meil on eraldi kokanduse tunnid. Need on ka suht lahedad, aga hetkel pole me midagi suurt teinud.
Ma ise olen täiendanud:
Kokandus ei ole tööõpetus, vaid ongi eraldi ainena. Selles nad õppisid näiteks teravilju ja ilmselt õpivad ka muud toidutegemisega seonduvat. Süüa teevad ka 🙂
Vanemal tütrel on  meessoost klassijuhataja ja üldse tundub  kooli(de)s meesõpetajaid üsna palju olevat.
Seitsmendas klassis on juba kutsenõustamine. Järgmisel nädalal algab lastel nädalane tööpraktika, meie oma on tööl linnakese ühes butiigis. Töökoht tuli omal otsida-õnneks on me headel sõpradel oma pood 🙂 Lapse jutu järgi on kõik nende klassi tüdrukud kuskil poodides tööl-ilmselt on see lihtsaim variant. Ahjaa, tüdrukuid on nende klassis vaid kuus, poisse kaksteist.  Aga nagu ta ise juba kirjutas, siis pidevalt tõstetakse neil õpilasi ringi, nii et see on muutuv suurus 🙂 Ja tavapärane on seegi, et ntks. muusika tunnis on “külaliskuulajad” ehk lisaõpilasi teistest klassidest.
Tüdrukul on pinginaaber ja sõbranna, kellega nad kahasse koolitöödega kenasti hakkama saavad. Vajadusel pinginaaber tõlgib talle läbi inglise keele. Eestlannast kekaõps tegi talle lühitõlked osadest koolimaterjalidest. Selle õpetajaga on aga selline lugu, et tütre jutu järgi (ja tänu sellele üha rohkem ka meile tundub) see õpetaja, noh, mitte just parimate iseloomuomadustega (kuigi meie lapsesse suhtub ta hästi) ja tüdruk ise üritab temaga võimalikult vähe kokku puutuda.
Selles koolis käis vanem tüdruk 7. ja 8. klassi, seejärel siirdus ta tagasi Eestisse ja jätkas kooliteed seal.
Uuesti tuli mõned asjad ringi harjutada. Osades ainetes tuli vahepealsel ajal selliseid mõisteid, mida ta ei teadnud ka varem eesti keeles (keemia, ajalugu), seega oli veidi segadust sellega. Ja eesti keele reeglitesse jäi pisuke lünk, kuid ei midagi hullu.

Read Full Post »

Older Posts »