Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mina ise’ Category


Mõttelõng hakkas veerema sellest postitusest.

Ma jäin mõtlema, et ma olen ikka üsna õnnelik inimene. Olen teadlikult või mitteteadlikult suutnud minimeerida pea kõik need tegevused, mis tunduvad vastumeelsed. Või siis õppinud nautima neid.

Igapäevane söögitegu võib tunduda teinekord suhteliselt nürina, aga ma enamasti teengi süüa ülepäeva ja järgmisel päeval praen või soojendan eelmise päeva jääke. Ja kui kohe üldse ei viitsi, siis ostan ilma mingite süümepiinadeta poolfabrikaate.

Tööst ma juba olen kirjutanud eelmistes postitustes.

Jõulud. Kuna mu emal on jõulureedel sünnipäev, siis algavad me jõulud alati lapsepõlvekodust. Seltskond on läbi aegade muutunud, aga traditsioon on jäänud. Ja põhituumik-lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed-alati kohal. Või tegelikult on ette tulnud sedagi, et üks või teine on haiguse tõttu sunnitud eemale jääma, see on paratamatus. Ja näiteks mu mees pole seal mitmeid aastaid käinud ja keegi ei tee sellest numbrit. Tulevad need, kes tahavad kokku tulla ja olla. See ei ole kohustus, me oleksime kurvad, kui seda traditsiooni poleks.

Ma kunagi olen vist kirjutanud ka, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi jõululaupäeval ihuüksi olin ja paksult rahul. See hetk, kui ma vanima pojaga kahekesi olin. Tema oli oma isa juures jõuluõhtul ja kõigil teistel olid omad jõuluõhtud. Mina lugesin raamatut, rüüpasin viskit ja kuulasin raadiot ega olnud karvavõrdki õnnetu üksiolemise pärast. Ega saanud aru raadiost kuuldud väitest, et sel õhtul ei sooviks üksiolemist ka vaenlasele mitte.

Selle perioodi järel tulid taas pererohked jõuluajad. Mees, tema vennad ja ämmad-äiad. Meie õnneks elasime eestis kõik samas piirkonnas ja vahemaad olid lühikesed. Ja tekkisid uued traditsioonid, jõulu esimesel pühal oli alati ämma juures jõulusööma ja kingijagamine. Mäletan mehe vennanaise kirumist, et ei viitsi sinna minna, aina samad näod ja kingid ja jutud ja lapselaste ebavõrdne kohtlemine. Ma ei viitsinud oma pead sellega vaevata, see oli nagu rutiin ühest küljest ja teisest küljest-kui kauaks seda rutiini on, ei me ju kunagi tea. Ning kaks aastat tagasi see üsna ootamatult katkeski. Nüüd võib vaid naerda tüdrukutele kingitud meestelõhnade jms kräpi üle, mida pakkidest välja tuli. Aga see kinkija rõõm. Ja lapsed said maast madalast selgeks, et elu ongi ebaõiglane. Ma ei tea, kas parim aeg seda õpetada on jõulud, aga nii oli.

Eelmisel aastal tuli kogu see kamp meie eesti koju. Keegi hädaldas, et polegi pikka lauda, kuhu kõik sööma mahuvad ja… No korraldanud siis ise, aga vabatahtlikke paraku ei leidunud. Õhtu muidu oli tore, loosikinkide jagamisega ja lauamängude mängimisega.

Sel aastal ma ei tea, kas see suguvõsa pool ühise istumise teeb. Väga ei huvita ka, mul on võimalus saada hoopis taas jälle üksi-olemise jõulupühad. Kuna meil siin on koer ja kass, siis käime mehega Eestis pühi pidamas vahetustega, esimesel jõulupühal tulen mina tagasi ja tema läheb Eestisse. Ja siis on mul kolm päeva, enne kui mees lastega naaseb. Ja ma olen nii isekas, et ma ei taha oma siinsetele üksi elavatele sõbrannadele rääkidagi, et üksi olen. Et ei peaks neid külla kutsuma. See, mis on ühele õnnetus, võib teisele õnn olla. Tegelikult ma selle, kellega  mul vähem aega suhelda on olnud, ilmselt ikkagi kutsun sauna ja veinile. Pole nii ammu saanud 🙂 Ja ei kutsu mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast et tahan. Sest no lihtsalt teki all lebada ma väga pikalt ei viitsi. Pool päeva ehk kannatab olla, siis peab taas miskit tegevust leidma. Vat see võib tulla küll miskist süütundest-kohusetundest. No et kuidas sa molutad niisama 😛

Advertisements

Read Full Post »


Siili blogist näppasin.

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?

Läksin arstidelt masenduse vastu abi otsima. Mida ma nüüd kahetsen 😛

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ei ole andnud ega plaani ka 🙂

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Ei.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Lähedastest mitte. Õnneks. Aga üks siinne väga hea tuttav läks väga ootamatult.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?

Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik?  Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…

6. Milliseid riike sa külastasid?

Välismaal ei käinud, kui arvestada, et ma Soomes elan. Eestis muidugi käisin.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Ei ole sellist päeva.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Sain oma suvetööl kogu meeskonna toimima. Ja olen selle üle tõeliselt uhke 🙂

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Et võtsin liiga südamesse- ja ka tõstsin häält- minusse otseselt mittepuutuvate kolleegide tegevusetust, ajaraiskamist ja varastamist tööandja tagant. Sest miskit sellest ei muutunud peale selle, et ma pole kindel, kas ma järgmisel aastal samale kohale valituks osutun. Aga see pole muidugi maailma lõpp.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Eelmise punkti põhjustest tingituna sain ma korraliku stressi ja algava depressiooni.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Auto.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Mu tüdrukud, kes aitasid läbi suve nurisemata mu vankrit vedada. 

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Nende eelmainitud kolleegide vt. p. 9. Vahel naabrinaise. Ja abikaasa. Ja ei ole nii, et suhtled ainult inimestega, kellega kõik klapib. Alati ei ole võimalik neid oma elust välja kirjutada kümnetel erinevatel põhjustel. Jääb üle vaid ignoreerida. Või taluda.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Pole aimugi 😀 Maksud ja söök ilmselt 🙂

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Mu töö. Ma nautisin kõigest hoolimata pea iga hetke. Ka siis, kui varjud selja taga kulgesid.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

Hmm. See ilmselt:

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka 
iii) rikkam või vaesem? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rohkem ringi sõitnud nii Eestis kui Soomes.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud.

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei vaata telekat. Aga vaatasin tagantjärele ära kõik Tuuli Roosma “Meie aasta…” saated, mis tulid peale Siberit. Need meeldisid küll.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. Vihkamine on üldse liiga iseend kulutav tunne. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Jaan Mikveldti “Vaikne suvi vanaema juures” See oli nii hea ja naljakas ja kerge ja helge-just kõike seda, millest mul siin viimasel ajal puudus on. Aitäh lapsele, kes selle mulle poolvägisi lugeda käskis 🙂

24. Mida sa tahtsid ja said?

Uue(ma) auto.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma pole filmisõber. “Eia jõulusid” võiks vaadata ehk.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 46. Mitte midagi ei teinud vist. Ilmselt käis naabrinaine teed joomas ja tõi miski kingi ka. Oot, tegelt käisid poolteist nädalat peale mu sünnat eestist külalised, suur poeg ja väike õde ja keskmise õe laps. See oli tore ja armas 🙂

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Ma ei oska vastata. Või siis ei taha.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sokikudumine? Ma tegelikult ei tea, kas olen mõistuse juures 😛

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Soome president

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Võib kõlada vastuoluliselt, aga seesama, kellega ma töölt sõjajalal lahkusin. Tema oskas näha ja  sõnastas  meie töö tegeliku väärtuse. 

31.  Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Edit: Meelde tuli. Asjad ei ole mitte kunagi nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. See käis läbi korduvalt ja korduvalt. Loodetavasti sai selgeks 🙂

Et inimesed ei muutu. Kuigi ma teadsin seda ka enne. Tõdesin vaid uuesti uute inimestega seda.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:

Kuka kiittää sua

Kun sä kaikkesi teet

Kuka jää kun muut on menneet

Kun sä hyppäät korkealta kuka ottaa kiinni

Laul ise 16. punktis

vabatõlge:

Kes tänab sind, kui sa kõike ise teed,

kes jääb, kui kõik muud on läinud,

kui sa hüppad kõrgelt, kes sind püüab kinni

Read Full Post »


Irvhammaste sõnul olla siinsetelt pärismaaslastelt kord küsitud, kumb on parem, jõulud või seks? “Jõulud”, vastanud nemad, “sest need on tihedamini”

Aga see, mida siia kolides hirmus naljakaks pidasin, ei pruugi seda olla. Sest see polegi nali… Kuniks ise sama teed käid…

Aga mitte sellest ei tahtnud ma.

Ritsik ükskord kutsus kirjutama üle neljakümneseid blogijaid elust-olust ja lastest. Ma seda konkreetset postitust ei leia, seega lingin kogu blogi.

Lastest ma pole iidammu kirjutanud.

Vanimal sai kevadel täis veerandasada aastat. Teeb ja toimetab Eestimaa metsades. Ülikool on miski aine tõttu lõpetamata, sõbrad lubasid järgmiseks juubeliks ülikooli diplomi välja printida ja raamida… Ja suuremaid koristustöid tehes võib siiani imelikest kohtadest leida kotikesi mullaproovidega :P. Peale igapäevase metsatöö käib metsas ka vabal ajal, isalt on saanud jahipisiku ning kõik vastavad load ja relvad on olemas. Liha laual ka 🙂 Sõjaväkke ei võetud kõrge vererõhu tõttu. Kaaslast omale leidnud pole, põhiliseks pereks on õde ja kass :).

See õde õpib viimast aastat metsakoolis maastukuehitust. Kuu aega enne põhikooli lõppu tehtud otsust minna gümnaasiumi asemel ametikooli ei ole kahetsenud. Elukogemust ja praktilist poolt on saanud kindlasti kõvasti rohkem, kui seda gümnaasium oleks võimaldanud. Kaks aastat, mis ta Soomes elas, arendasid nii inglise kui soome keelt selle võrra, et esimese ametikoolikevade kolmenädalast praktikat lendas ta Belgiasse tegema ja ülejäänud praktikad-kuna kool enam muid välispraktikaid ei pakkunud-on ta Soomes teinud, samuti siin suvetööl omale kooliraha teeninud. Tubli õpilasena on kogu aeg stipendiumi saanud ja koolitab end oma rahakoti peal. Käsil on autojuhilubade tegemine, mis tänu suvisele praktikale ja tööle pausile jäi. Mis edasi, seda veel ei tea, maailm on suur ja lai ning valikuid palju :). Üks variantidest on näiteks suure venna asemel ise sõjaväkke minna 😉 Ja jahil käib ta ka koos vennaga 🙂

Vanuselt järgmine õde alustas, erinevalt vanemast õest, üldse mitte üllatuslikult ametikooli sel sügisel. Ametinimetus eesti keeles oleks vist lähihooldaja (parandage mind, kui parem sõna olemas on). Tegelikult oli tal plaan kursuse jagunemisel minna lastekasvatuse poolele ehk siis  lasteaia kasvatajaks õppima, aga esimese kuuenädalase praktika järel pole ta selles enam nii kindel. Praktikakohti ei saanud nad ise valida ja plika määrati tööle füüsilise puudega inimeste hooldekoju. Ja talle väga meeldib see töö ja seltskond seal. Nii väga, et küsis suveks sinna tööd. Vot see on nüüd koht, kus mina mütsi maha võtan, sest ise ei suudaks seda teha. Töö hõlmab endas muuhulgas klientide-patsientide saunatamist, pesemist aga ka tagumike pühkimist ja vajadusel vere-okse-pasa koristamist.

Väikevend käib veel põhikooli ja temaga on omajagu tegemist. Nimelt arvab ta, et kool on mõttetu ajaraiskamine, tema hakkab suureks saades juutuuberiks ja selle jaoks pole vaja koolis käia. Eks me siis tasapisi üritame ikka selle kooli ka joonel hoida ja sellega on meil igapäevaselt suht palju vaeva, ta on sõnnile iseloomulikult aeglane ja kohati kangekaelne. Inglise keel ja matemaatika on talle lihtsad, samuti käsitöö, aga kõik muud ained tahavad pingutamist. Inglise keel on tulnud mängukonsoolil mängimisest ja  sõpradega üle maailma suhtlemisest. Päriselu sõpradega väga tihedat läbikäimist pole, kuna elame linnast väljas ja võimalust lihtsalt ratta selga hüpata ning õue sõpradega hängima minna siin pole. Olukord võib muutuda ehk paari aasta pärast, kui rolleri load käes. Ja tegelikult on hakanud vaikselt vist kohale jõudma, et päris ilma koolita ikka ei pääse ja tulevikuplaanidest on autoremondi-eriala läbi jooksnud. Sõjaväe kohta ei oska öelda, siinsesse sõjaväkke ta ei pääse ilmselt, kuni siinset kodakondsust ei võta, kodumaa omast ma ei tea. Pole tõtt-öelda uurinud ka. Füüsiline vorm tänapäeva noortel on nagu on-meenub sügisest üks kurb-naljakas juhtum, kui kutt tuli koju ja teatas, et oli oma klassi poistest kõige rohkem kätekõverdusi teinud. Kui küsisin, et kui palju, oli vastus 2… Teised oli ühega hakkama saanud. Olgu öeldud, et neid “teisi” oli vaid kaks, kolmas klassivend puudus sel päeval, aga ikkagi…

Olen uhke ja õnnelik, et ma nii vahvad lapsed olen endale kaasteelisteks saanud. Kellega koos kasvada ja õppida ja kes ise mind õpetavad 🙂

Read Full Post »


Loomulikult uue stressiga.

Erinevate stressiallikate “koostöö” viis mind arstile abi otsima. Kes kirjutas välja antidepressandid ja haiguslehe.

See viimane on “saatanast”. Sest kui muidu oleks talvisel töövabal ajal kenasti ja reeglipäraselt tööturaha pangaarvele tiksunud, siis nüüd see kenasti katkes ja kohalik haigekassa menetleb haiguslehte, et otsustada, kas ja kui palju nad mulle maksavad. Menetlemise aeg kolm nädalat. Nagu f-ing fff… Noja nüüd, peale kahenädalast haiguslehte käisin ma pereõe juures, kes arvas, et võiks ikka pikendada haiguslehte kahe nädala võrra. Ainult et pereõel pole õigust haiguslehte kirjutada. Arstil võttis see aega neli päeva…Lisagem sinna kolm nädalat + jõulud. Tänks, vanad mured on igatahes unustatud, nüüd saab joosta nende paberitega piisavalt 😛

Ja nii tore on ümberringi kohata “toetavaid” kaaslasi, kes leiavad, et neid väljakirjutatud rohtusid pole vaja süüa, neist on rohkem kahju, kui kasu ja üleüldse on see mingi tänapäeva moehaigus, mida päriselt pole olemas. Nagu? Sa ise oma vähirohud jätad võtmata, eks seegi ole ju tänapäeva moodne katk?

/Puhisedes vasakule ära…

Read Full Post »


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Read Full Post »


Ma ei ole suurem asi kallistaja-inimene. Pole olnud lapsepõlve-harjumust või ma ei tea. Igatahes tekitab minus pigem kohmetust, kui keegi käed laiali läheneb.

Teine asi on jällenägemisrõõmu- ja lahkuminemiskurbuse kallistused. Oma lähedaste ja lastega.

Kolmas osa on üle pika aja kohtumine “minu inimesega”.

Meid ümbritseb määramatu hulk kõikvõimalikke isendeid. Mõnega neist on parem klapp, teistest on raskem aru saada, kolmandatel on sinuga sarnane huumorisoon, neljandatega on lihtsalt tore vestelda jne. See “minu inimene” neisse gruppidesse ei kuulu, see on midagi hoopis muud, seda lihtsalt peab tundma.

Te ei ole üksteist pikka aega näinud, aasta vähemalt, ja siis äkki satute samale töömaale. Sa näed, et ta on seal, tuleb kallakust üles, ja suu venib vägisi kõrvuni. Paned oma masina seisma ja hakkad vastu astuma. Hoomad, et teise suu venib kah kõrvuni. Joosta tahaks, te mõlemad, aga pole viisakas. Ja siis ühtäkki oletki ta embuses, selline suur ja sõbralik ja turvaline  karukalli. Ja maailm loksub taas paika.

“Kuidas sul läinud on?”, küsib ta.

“Töö ja töö ja töö. Ja siis veel natuke tööd” lõõbin. Ja toon näite, kuidas olin esmaspäeval töölt ära ja teisipäeval paari minutilise vahega kaks suurt masinat eri üksustes tuksi läksid. Teine neist just remondist tulnud.

“Jah, aga see pole ju ometigi sinu süü”

“Ei. Aga mina vastutan, et need jälle korda saaksid ja tööd seisma ei jää.”

“Nii võib väsida. See füüsiline väsimus polegi kõige hullem, aga vaat, see vaimne. Inimene on ju selline rumal, ei oska märgata, et stress kallal on, muudkui laseb aga edasi. Ära muretse kõige ja kõigi pärast, teed endale liiga.”

Jaa. Tal võib isegi õigus olla.

Jätkame kumbki oma tööd. Vaatamata seitsmekümnele eluaastale ja jupsivale südamele viskab ta mõne tunniga alt üles neli kanti liiva. Labidaga.

Ja maailm toimib.

Read Full Post »


Leidsin sellise mõttejupi lõustaraamatust ja sobis kohe hästi siia.

Blogimine võtab ikkagi veits aega ja keskendumist ja igapäevaste pisitoimetuste vahele kohe üleüldse ei viitsi ega jaksa.

Aga no tänane päev oli kohe selline et…

No meil oli järjekordne tiimikoosolek.

Üldjoontes kõik meie hooajatöölised teevad kõvasti tööd. Peavad kinni töö- ja pausiaegadest ega venita neid. Sama ei saa öelda hauakaevajate pundi kohta. See nende põhitöö on tänu kasvavale tuhastamisele jäänud väga väheseks, peaaegu olematuks. Ühe-kahe haua kaevamise jaoks nädalas (teinekord pole sedagi) peetakse tööl kahte hauakaevajat ja lisaks veel see köstriõpilane, kes küll palgalehel pole. Kuidagi peab ju seegi kamp oma päevad õhtusse veeretama. Noh, natuke nokitse siit ja natuke sealt ja pause saab ju venitada poole tööpäeva pikkuseks ja nii ta läheb.

Koosolekul räägivad siis kõik oma tehtud töödest, kohal on igast üksusest üks inimene ja mõlemad hauakaevajad. Kõnepidajat täna kahjuks ei olnud.

Noor hauakaevaja siis räägib, kuidas tema käis kaugema nurga töömaal abiks põõsast langetamas. Jutt läks kuidagi nii, et miks seda üksi ei saanud teha ja ohtlik ja…mul läks igatahes täiesti lappama selle peale, kui tööjuht hakkas midagi rääkima, kuidas läbipaistva voolikuga saab vedelikke ühest anumast teise suunata. Mina olin omadega ikka täitsa metsas, mittemidagi ei saanud aru. Noh ja kui läbipaistvat voolikut kästi osta, siis küsisin pikkuse (10 meetrit kästi tuua) ja paksuse (10mm) ja läksin peale koosolekut poodi, sest muidki tööriistu oli vaja juurde hankida. Voolikut võtsin terve rulli (25m), kuna ei näinud mõtet seda jupitama hakata, hind polnud miskit hullu. Läksin järgmisesse üksusesse ja küsisin sealselt tüdrukult, et mille jaoks seda voolikut siis nüüd õieti vaja oli? Ja siis selgus et…see soomekeeles pensa(a) kaata tähendab nii põõsast langetama kui bensiini kallama (seda ma muidugi teadsin, aga nopühakuradipüss, ma lihtsalt ei tulnud selle pealegi) Et see noorem “meister” sõitis maha 30 km selle jaoks, et aidata kaugema nurga töömehel bensiini suuremast nõust väiksemasse kallata, sest see ise ei jaksavat. Need kanistrid onju pole mitmesajaliitrised, 30-40 liitrised on ja sellel vennikesel on seal väiksemaid kanistreid mõõdus 2-3-5 liitrit umbes 5 tükki ja iga jumalama kord, kui ma seal käin, vaatan ma üle, et tal benssu väikestes nõudes oleks, sest ma tegelt tean, et ta väga rasket tõsta ei saa/ei jaksa. Ja iga jumala kord ma toonitan, et kui mingi mure, siis andku teada. Mida ta väga ei tee.

Ja nüüd mul kästi osta 10 meetrit läbipaistvat voolikut selle jaoks, et saaks bensiini ühest nõust teise juhtida. JA ma ostsin 25 meetrit. JA pealegi 2 milli paksemat, sest 10mm läbimõõduga poes polnud. Ja oleks ma krt teadnud, mis otstarbeks seda vaja läheb, ma oleks voolikuotstesse korgid ka tellinud. No et järgmine kord tangin siis kogu selle vooliku benssu täis talle valmis. Mitte et kastmisvoolik meile ära ei kuluks, aga no ma ei saa üle sellest meeste loogikast…

Me mitu nädalat oleme jauranud kõnniteede äärelõikurite saamise üle. Eelmise koosoleku järel tõttasid mehed kohe traktorile miskit agregaati külge keevitama ja mina ei hakanud nende õhinat maha võtma, kuigi suure traktoriga igale poole ei pääse. Aga teisalt on meil laiemaid kõnniteid ka, kuhu pääseb ja las nad siis mässavad.  Aga vajadus väiksema ja käepärasema äärelõikuri järele püsis, sest päris käsitööna miskite raudadega kõnniteid sirgeks ajada on ikka liiga ränk. JA nõme nüüdsel tehnikaajastul.

Seega hakkasin ühel unetul ööl netist alternatiive otsima, sest enamaltjaolt on ju kõik jalgrattad leiutatud. Leidsin ka ja läksin kohalikku aia-metsatehnika poodi luurele. Seal oli selline trimmerimootoriga vars, millele sai erinevaid otsi integreerida, näiteks hekilõikuri, tavalise trimmeri, selle sama äärelõikuri jne. Rõõmsaks üllatuseks leidsin, et meil on tööriistade hulgas selline masin täitsa olemas, lihtsalt seda äärelõikurit vaja ja loa ma selle ostmiseks ka sain. Täna hommikul, kui ma seda masinat meie omadele esitlesin, teatas üks neist, et temateada peaks meil selline masin olemas olema. See tüdruk on tööl olnud enne mind, vahepeal oli paar aastat lapsepuhkusel ja nüüd siis taas. Minul jookseb neljas suvi ja ma ei olnud varem kuulnud ega näinud midagi sellest (kusjuures sel esimesel minu suvel oli see tüdruk ka veel tööl aga me olime eri nurkades ja palju kokku ei puutunud). No ma saatsin selle masina siis kolmandasse üksusesse ära ja ise läksin peale voolikuteostmisi kah sinna vaatama, et kuidas kulgeb. Noja arvake, mille me sealt tööriistakuuri kõige kõrgemalt riiulilt leidsime… Tera oli suht tömbiks kulunud aga no kkrdikrt, ma oleks selle uue äärelõikuri raja eest täpselt 18 uut tera saanud… Mind ei lohuta isegi see, et ma uute trimmerite hinnapakkumisest selle masina võrra hinda odavamaks sain…
Aga ega midagi. Seitse nädalat veel on jäänud. Kardetavasti igav juba ei hakka.

 

Read Full Post »

Older Posts »