Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mina ise’ Category

Märkmikupede


Palun väga, mu aastakokkuvõte on tallel selles alumises punases märkmikus 😛

Ma tegelikult pean tunnistama, et ehkki mulle kalendermärkmikud hullult meeldivad, ei ole ma kuigi järjepidev nende täitmises. Iga aasta jaanuaris saab alustatud uue hooga ja siis paari nädala või hiljemalt kuu pärast hoog vaibub. Seetõttu ei ole ma omale aastaid kalendermärkmikku ostnud. Aga üle-eelmisel sügisel tuli kohalikku odavpoodi neid paari eurose hinnaga müüki ja otsustasin uuesti katsetada. Ja kogu selle aasta kohta on, ma pakun, umbes 10% valgeid lehekülgi.

Vaatasin, eelmisel aastal ma aastat kokku pole võtnud. Üle-eelmist aastat iseloomustab raske ja keeruline.

Praegust lõppevat tahaks iseloomustada samamoodi. Aga noh, kes see ütleb, et elu peab lihtne olema 😛 Ja tegelikult-põhilised, kõige tähtsamad-need minu inimesed, nendega on kõik hästi. Jaa, ka neil on raske ja keeruline ja väsitav, aga nad on terved-olemas-alles.

Tööd on tehtud palju. Sellega peakski natuke ettevaatlik olema, sest kogu maailma tööd ei õnnestu nagunii ära teha 🙂 Aga too-nüüdseks juba üle-eelmine töökoht, mille tähtaegse lepingu kukkumiseks ma päevi lugesin, ei jäänud kaugeltki viimaseks sel aastal. Ma sain täpselt kaks vaba päeva-millest üks oli riigipüha-kui mind uude kohta kutsuti. See töökoht oli ses suhtes inimlik, et asukoht oli peaaegu kodu-ukse all ja võrreldes eelmisega algas ka tööpäev poolteist tundi hiljem. Tegemist catering-firmaga. Ja seltskond selles firmas oli super!

Sealt sain ma kogemuse, et ma ise oma suvetööl noorte juhendemisega olen õigel teel. Mind juhendati ja õpetati just samamoodi, kui mina noori-leebelt, rahulikult ja vajadusel korduvalt selgitades. Ja muu töö käis kõik naeru ja lusti ja lõõpimisega. Hoolimata sellest, et naised ise olid teinud viimased nädalad üleinimlikke tööpäevi, nii 15 tundi päevas. Ja nädalavahetused lisaks. Ja firmaomanikul on kodus kolm last vanuses 10kuud kuni 10 aastat. Muidugi, temal on ka mees, kelletaolisi, ma arvasin, olemas ei ole. Mees hoidis kodu ja lapsed. Ilma, et kunagi oleks vingunud või ühtki halba sõna naisele öelnud. Ja kui naine talle üllatussünnipäeva korraldas ja sellekohase kõne pidas, oli mees tänutundest nutma puhkenud.

Aasta eelviimaseks päevaks kutsuti mind tööle juba tuttavasse munapakkimisfirmasse. Neil oli kellegi haigestumise tõttu hädaolukord ja vajasid kiiresti kedagi, kel töö tuttav. Nii ma eilse päeva veetsin munakarpe tõstes.

Mu see niinimetatud põhitöö oli sel aastal hoopis midagi muud, kui varasematel aastatel. Ootamatult tõsteti mind kolm korda suuremale kalmistule, aga töötegijate arv jäi peaaegu samaks-seega tööde maht suurenes märgatavalt. Ja kui vanas kohas pidi aeg-ajalt mõtlema, mida nüüd teha või kellele appi minna, siis seal juba seda muret polnud. Mure oli sellega, kuidas enne mind tööl olnud meeskond toimima saada-lõpuks see ka õnnestus, väikeste mööndustega.

Seda suuremat rõõmu pakkusid väikesed töövõidud. Nägemine, kuidas arengupuudega noormees enesekindlust ammutas ja järjest vastutusrikkamaid töid talle usaldada võis (ja ei, ma pole varem arengupuudega inimestega töötanud ning mul polnud mingeid konkreetseid juhendeid ka selle noormehe ohjamiseks). Näha, kuidas sinu oma õpetatud noored sind jäägitult usaldasid ja olid valmis alati kõike uut õppima. Ja kui päris uus töötaja tuleb ütlema, et talle nii väga meeldib see töö ja tahaks siia tagasi tööle tulla, siis…

Oli ka kibedaid hetki. Siis kui sõpradele kurdetud mured ja nende siiras aidatatahtmine karuteeneks muutus. Või kui nägid, kuidas mõnedele on lubatud rohkem, kui teistele ja… Aga las see olla. Ebaõiglus jäi küll pikaks ajaks kripeldama.

Kevadel sai taas metsa istutatud-nii veerandsada tuhat taime pere peale.

Marjul ja seenel sai käidud ja sahvrimõõtu külmkapp hoidiseid täis tehtud.

Mu kevadine topelttöö tingis selle, et kodune aiamaa jäi rohkem mehe kaela. Kasvuhoones asjatasime kahepeale. Jahedavõitu suvi tingis selle, et saagikus just väga suur polnud. Aga tehtud-söödud sai kõik mis vaja.

Sokke olen kudunud omajagu.

Lugenud olen palju-palju vähem, kui tahtnuks.

Mida siis veel? Pikk-pikk blogi(de) vaikus on vähehaaval murenema hakanud. Ehk jääb edaspidigi aega märkmike kõrvalt ka siia miskit kirja panna.

Jajah, mul uueks aastaks on lausa kaks märkmikku. See keskmine seal pildil on viie aasta märkmik, igal aastal saab samal päeval samale leheküljele uued märkmed teha. Näe selline:

Aga kuna sinna pikka juttu ei mahu, seega see ülemine punane on pikemate juttude jaoks 😛

Advertisements

Read Full Post »


Nojah, siiamaale on ka jõudnud see black friday ostuhullus. Mul õnnestus seekord toetada seda teise poole kampaaniat, ehk et ma ei ostnud sel päeval mitte midagi.

Aga…

See tarbimishullus või -sundus on kohati ikka üle mõistuse. Mul sai sel nädalal täis kohaliku mobiilioperaatoriga liitumisega kaasnenud soodusaeg. Uus, nüüd juba täishinnaga kuutasu oleks olnud 10 eurot kõrgem. Ma muidugi ei teadnud miskit sellest muutusest, kui firmast poleks helistatud ja öeldud, et näed, nii ja nii on asjad. Aga kui te tahate soodusaja jätkumist, võtke meilt über-küber tahvel, teile jääb soodsam kuutasu, maksate vaid viis raha lisaks tahvli eest. Nojah, ma võtsin selle tahvli, sest kogu kuumaks tuleb ikkagi siis odavam täishinnast… Sulle makstakse peale, et sa tarbiksid rohkem…

Aga reedest päeva pole ma ammu nii suure igatsusega oodanud, kui seekord. Lihtsalt nii kopp on ees sellest poole öö ajal ärkamisest (mis siis, et ma suvel sel kellaajal juba tööl olin) ja pimedas sõitmisest-udu, vihm, lumesadu, märg asfalt, must jää, hirved, vastutulevad pimestavad autod jne. jne…

Töö ise kontimurdev pole, aga mu käed, eriti randmed, hakkavad vaikselt jälle märku andma. Jajah, need samad väikesed valged käekesed, mis ilma tõrkumata kogu suvehooaja, ehk siis mai algusest oktoobri lõpuni, kaevavad, tassivad, istutavad, trimmerdavad, käsiniidukit lükkavad, lõikavad, rohivad, riisuvad jne, hakkavad protesteerima tühipalja koristustööde peale 😛

Töökoht ise on põnev, põrandate nühkimise ajal on võimalik teinekord laborites piiluda katseklaasides ja karbikestes idanevaid-tärkavaid seemneid, vaadata viljapeade prepareerimist ja terade eraldamist jpms. Pealegi, ma ühest laborist leidsin Rentsi teisiku 😛 Rents, tunnista nüüd üles, et sa tegelikult töötad hoopis ühes poromaa seemnearetuskeskuse laboris teadurina 😀 Ja koer on sel teisikul ka, nii et kõik klapib (ah et kust ma tean, et koer? ta ütles mulle, et ma meenutavat tema koerakasvatajat). Ja see armas rasedapunu las jääb meie vahele eksju 😉

Okei-okei, kõik Rentsi puudutav oli nali, kes aru ei saanud. Lihtsalt üks mu praegune töökaaslane on väga sarnane temaga 🙂

Oi ja jõulupeole kutsuti mind ka, sama asutuse omale ikka. Aga ma tõepoolest ei jaksanud veel pimedas sõita sel nädala viimase tööpäeva õhtul.

Loen päevi ja loodan, et töötaja, keda ma asendan, ikka tagasi tuleb 😉

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.

Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.

Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.

Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).

Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂

Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂

Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada.  Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.

Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.

Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀

Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.

Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.

Read Full Post »


Kirjutamispakitsus. Kui voogab kokku erinevaid mõtteid ei tea kust. Küsimusi, millele vastuseid pole.

Eile kuuvalguses üksi koeri jalutades valdas ühtäkki ootamatu õnne-olek. See tunne, et elame kus maal me keegi elame, kuu ja tähed on ikka samad. Ja väärtused ja tänulikkus. Oma pere ja lähedaste osas.

Siis ma veel ei teadnud, et üks meie omadest viibib veel opilaual-olles seal olnud juba pool ööpäevast ja oli paar tundi veel. Loodetavasti sai kõik korda. Võinoh, saab. Et see kurjajuur saab nüüd välja ravitud.

Nõutukstegevalt palju on ümberringi va sõralist katku. Miks küll…vastuseid teadagi pole. Või on-erinevaist vaatenurgist: valed eluviisid, vale mõtlemine, vale…aga mis on õige?

Miks puudutab kahepalgelisus, kui kirikutegelane aina laenab tsüklisse kukkunud külamehele viinaraha põhjendusega, et ligimest peab ju aitama, ise samal ajal aastaid naabreid ja koduvalda kottides? Ma ei saa aru. Võib-olla ei peagi…Võib-olla peaks kodukoguduse rahvas mõtlema, kas ehk kuskil seal ei peitu iva, miks see kogudus nii tillukeseks on kuivanud, et seda peaaegu enam polegi…

Peaks vist tihedamini kirjutama? Aitab mõtteid selgeks mõelda…

Read Full Post »


Ma ei tea, kas võib aastat kokku võtma hakata, kui see veel läbi pole? Igatahes viis (jah viis!!!) katki või mõraseks kukutud käeluud lähisuguvõsas teeb ettevaatlikuks. Aga olgu, sülitan eesti kombe kohaselt kolm korda üle vasaku õla ja koputan soome kombekohaselt kolm korda puud ning loodan, et rohkem ei juhtu. Lisaks sellele viiele käeluule (kõik naisterahvad) läheb kirja ka noore sõbra jalaluu, kel õnnestus see murda teel apteeki rohtu ostma…

Ühinen kõigi nendega, kes ütlevad, et raske ja keeruline aasta on olnud. Aga mitte halb.

Palju segaseid aegu, mis kokkuvõtteks on klaarinud selgeks-lausa säravaks.

Esimesed kuud möödusid veel koolituste tähe all. Kui keelekursus läbi sai, kauplesime kähku omale paarikuulise töötreeningu kursuse ja see aitas hästi nüriks kippuvat aega veeta. Hoolimata sellest kasvasid aprillis pinged ikkagi nii üle pea, et jäin haigeks. Püsti aitasid hoida siinsed sõbrad, kes aina korrutasid, et kõik saab korda. Ja selle mantraga saigi.

Aprilli lõpunädalal tuli esimene töö, kuhu läksin veel haigusest taastumata. Algus oli seetõttu veidi nutune, kartsin, et ma ei saa enam kunagi oma füüsilist vormi tagasi ega jõua korralikult tööd teha. Õnneks oli see asjatu kartus. Nädal hiljem ehk siis maikuu algusest algas kohe ka teine töö ja terve maikuu ning natuke juunit sai rabeldud kahel kohal. Siis tuli paaril korral pisar silma kohutavas väsimusest. Aga teadagi, kõik läheb mööda 😀

Suvi oli rahulik ja töine. Viletsad ilmad ei kõigutanud, sest nagunii olin tööl ja pealegi ma ei talu väga kuumust.

Augustis kolis vanem tütar eestisse tagasi. Olles kaks aastat siin koolis käinud, otsustas ta, et jätkab haridusteed kodumaal. Sai siit kogemuse ja lisakeele, kindlasti on sellest kasu edaspidi.

Septembris kolisime ise. Aga mitte eestisse, otsisime siin omale pesa linnast väljas väikses külas. Üsna samasuguses, kui me eesti küla.

Palju on meil käinud viimastel kuudel eestist külalisi ja see on tore. Ise käisime eestis muidugi ka, ikka mitmeid kordi.

Oktoobris lahkus elavate hulgast hea sõbranna, kel 35-eluaastast jäi puudu kaks nädalat. Shokk ja valu.

Öeldakse, et selline, nagu on aasta algus, tuleb kogu aasta. Mõneti on see paika pidanud: Aasta esimesel päeval sain kodu juures politseile alkotesti teha. Suvel sõitsin kaamerasse. Jõulude ajal nägin politseid küll eemalt- üks neist transas jõuluvana 😀 Kaks korda on mõlgitud mu parkivat autot, neil kordadel küll politseid vaja ei läinud.

Aasta esimene laevasõit oli tormine, ma polnud kõigi nende aastate jooksul kordagi tormiga sõitma sattunud. Aasta viimasest neljast laevasõidust kolm olid tormised 😀 No ma tegelikult ei kannata seda õõtsumist, kuid olen leidnud enda jaoks parima viisi selle üle elamiseks.

See aasta on andnud kinnitust aastatepikkusele usule, et kõik inimesed on tegelikult ilusad ja head. Nii ongi, päriselt 🙂 Olen lõpmata tänulik neile inimestele, kes mind siin aidanud ja toetanud on-nii nagu ealeski poleks oodata osanud.

Sel aastal on mulle mõnedki korrad öeldud: “Aitäh, et sa olemas oled.”  Sel aastal olen seda ise mõnedki korrad öelnud.

Olen kirjutanud ja pildistanud vähem, kui oleksin tahtnud. Samas õnnestus esimest korda pildistada virmalisi.

Olen olnud kurb, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ja olen olnud õnnelik, et mõned teised asjad ei muutu kunagi.

Olen tänulik inimestele enda ümber-ka neile, kellega ma vaid virtuaalselt suhelda saan. Aitäh, et te olemas olete!

Soovin kõigile Teile südameheadust ja hingesoojust uueks aastaks. Jätkugu meil endistviisi jaksu märgata ja hoolida!

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »