Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mina ise’ Category


sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.

Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.

Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.

Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…

Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.

Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.

Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.

Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…

Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀

Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…

See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…

Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.

Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.

Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.

Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.

Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.

Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.

Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.

Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.

Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛

Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.

No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀

Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.

Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…

Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.

Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.

Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂

 

Advertisements

Read Full Post »

Sel päeval


5a. tagasi käisin ma kiirabis tilgutite all vererõhku alandamas.

Sellest ajast on mul vererõhurohud-mida ma küll väga korrapäraselt tarbinud pole. Kuigi vist peaks. Loll uljus tõrjub vastu-ma pole ju veel nii vana, et elulõpuni igapäevaselt rohtusid süüa.

Nüüd tasapisi tuleb leppimine.

Ja rahustid on paanikahoogude taltsutamiseks, seda õnneks ei ole väga tihti vaja olnud. Või noh, mis on tihti? Need paanikahood on kaasavara sellest ühest eluetapist eelpoolnimetatud ajast ja ilmselt jäädavalt enam ei kaogi.

Lisaks aegajalt unehäired. Ohjummel, kõige selle jaoks on ju tsuti vara veel?

Kui vaid oskaks nii, et ei võtaks kõike kanda…

Read Full Post »

Kohvist.


Tikker kutsus kommenteerima kohvijoomist, mõtlesin  hoopis siia kirjutada.

Mulle tundub, et miskit kohvilaadset toodet saime me juba põhikoolis internaadi hommikusöökide ja õhtuoodetet kõrvale. Selline väga lahja viljakohv piimaga pooleks ja suhkur ka veel. Vahel harva seda oli, enamasti oli siiski tee.

Niiöelda päriskohvi hakkasin ma jooma umbes 16-aastaselt kodus. Sel ajal oli see suures osas vist lahustuv kohv ja eriti head olid Kanada-vanatädi saadetud partiid. Praeguseks hetkeks ma jätan kohvi pigem joomata, kui lahustuvat kohvi võtan. Ilmselt oleneb kohvist, aga hiljuti ühe tuttava juures pakuti ja no, see oli rõve.

Mina olen just see inimene, kelle lemmikohvi on “pätikas”. Kodus me teeme endile just seda, kõigi nende aastate jooksul on käe sees hommikul esimese asjana veekann käima, puru tassi(desse), suhkur ka ja keev vesi otsa. Siinsete külaliste jaoks on meil presskann-soomlaste jaoks on see suht võõras asi ja alati seiravad nad imestunult-jahmunult mu kohvitegu. Lähemad sõbrad muidugi juba teavad ja oskavad isegi presskannu kasutada 😛 Veel paar aastat tagasi oli isegi presskannu leidmine siinsest kaubandusest väljakutse, nüüd neid siiski juba müüakse.

Siinmaal kõige levinumat tavalist masina-kohvi ma võimalusel jätan joomata. Olen küll sellevõrra kohvisõltlane, et päris ilma olla ei taha, aga sõltub. Kui masinakohvi on üle 10 minuti (ma tegelikult pole aega mõõtnud ja eks masinadki on erinevad) valmis olnud ja seal kuumal plaadil seisnud, siis minumeelest see enam ei kõlba. Võinoh, kõlbab koorega pooleks ehk.

Ma selle masinakohvi-vastase kiiksu sain tegelikult eestist, oma kontoritöö ajast. Seal oli millegipärast kombeks, et uut kohvi enne kunagi ei tehtud, kui vana otsas. Ja kohvi tehti olenemata joojate arvust alati kannutäis, vahel harva õhtupoolikul ka pool kannu. Ja nii see kohvi seal teinekord tundide viisi kärssas ja me ikkagi jõime seda. Ma praegu küll enam ei oskaks põhjendada, et miks küll?

Igasugu “peeneid” lattesid ja moccasid siinsetes kohvikutes ei ole-vähemalt meie linnakeses mitte. Arvukate kohvikute ja söögikohtade hulgas on vaid üks, kust saab erinevaid kohvisid tellida, igal pool pakutakse seda kõige tavalisemat masinakohvi. Mis üldjuhul on selle kuuma plaadi peal rohkem kui 10 minutit seisnud :P. Selles suhtes oli meeldivaks üllatuseks mu viimane töökoht, sinna kööki oli siginenud suur ja moodne masin, millest sai välja meelitada vist paarkümmend erinevat jooki.

Tavaliselt joon kohvi suhkruga, vahel harva suhkru ja koorega või ainult koorega. Koore kasutamine sõltub ka kohvi kangusest. Musta kohvi ilma suhkruta pole õppinud jooma, minu jaoks annab just suhkur selle õige maitse. Kodus mul tavaliselt kohvikoort või piima pole ja siinne lähim sõbrants käib oma piimaga mul külas 😀

Lapsed pole ise väiksena kohvi vastu huvi tundnud ja ma vist pole pakkunud ka. Suurem pliks õppis eelmisel suvel siin tööl olles kohvi jooma. Noorem plika armastab neid kohvijooke, ostame neid tihti kaasa eesti-reisi autosõidule. Niisama osta ei raatsi, aga vahel harva on nii mõnus 🙂

Nii pika jutu peale võiks nüüd ühe pätikohvi teha 😀

Read Full Post »

Märkmikupede


Palun väga, mu aastakokkuvõte on tallel selles alumises punases märkmikus 😛

Ma tegelikult pean tunnistama, et ehkki mulle kalendermärkmikud hullult meeldivad, ei ole ma kuigi järjepidev nende täitmises. Iga aasta jaanuaris saab alustatud uue hooga ja siis paari nädala või hiljemalt kuu pärast hoog vaibub. Seetõttu ei ole ma omale aastaid kalendermärkmikku ostnud. Aga üle-eelmisel sügisel tuli kohalikku odavpoodi neid paari eurose hinnaga müüki ja otsustasin uuesti katsetada. Ja kogu selle aasta kohta on, ma pakun, umbes 10% valgeid lehekülgi.

Vaatasin, eelmisel aastal ma aastat kokku pole võtnud. Üle-eelmist aastat iseloomustab raske ja keeruline.

Praegust lõppevat tahaks iseloomustada samamoodi. Aga noh, kes see ütleb, et elu peab lihtne olema 😛 Ja tegelikult-põhilised, kõige tähtsamad-need minu inimesed, nendega on kõik hästi. Jaa, ka neil on raske ja keeruline ja väsitav, aga nad on terved-olemas-alles.

Tööd on tehtud palju. Sellega peakski natuke ettevaatlik olema, sest kogu maailma tööd ei õnnestu nagunii ära teha 🙂 Aga too-nüüdseks juba üle-eelmine töökoht, mille tähtaegse lepingu kukkumiseks ma päevi lugesin, ei jäänud kaugeltki viimaseks sel aastal. Ma sain täpselt kaks vaba päeva-millest üks oli riigipüha-kui mind uude kohta kutsuti. See töökoht oli ses suhtes inimlik, et asukoht oli peaaegu kodu-ukse all ja võrreldes eelmisega algas ka tööpäev poolteist tundi hiljem. Tegemist catering-firmaga. Ja seltskond selles firmas oli super!

Sealt sain ma kogemuse, et ma ise oma suvetööl noorte juhendemisega olen õigel teel. Mind juhendati ja õpetati just samamoodi, kui mina noori-leebelt, rahulikult ja vajadusel korduvalt selgitades. Ja muu töö käis kõik naeru ja lusti ja lõõpimisega. Hoolimata sellest, et naised ise olid teinud viimased nädalad üleinimlikke tööpäevi, nii 15 tundi päevas. Ja nädalavahetused lisaks. Ja firmaomanikul on kodus kolm last vanuses 10kuud kuni 10 aastat. Muidugi, temal on ka mees, kelletaolisi, ma arvasin, olemas ei ole. Mees hoidis kodu ja lapsed. Ilma, et kunagi oleks vingunud või ühtki halba sõna naisele öelnud. Ja kui naine talle üllatussünnipäeva korraldas ja sellekohase kõne pidas, oli mees tänutundest nutma puhkenud.

Aasta eelviimaseks päevaks kutsuti mind tööle juba tuttavasse munapakkimisfirmasse. Neil oli kellegi haigestumise tõttu hädaolukord ja vajasid kiiresti kedagi, kel töö tuttav. Nii ma eilse päeva veetsin munakarpe tõstes.

Mu see niinimetatud põhitöö oli sel aastal hoopis midagi muud, kui varasematel aastatel. Ootamatult tõsteti mind kolm korda suuremale kalmistule, aga töötegijate arv jäi peaaegu samaks-seega tööde maht suurenes märgatavalt. Ja kui vanas kohas pidi aeg-ajalt mõtlema, mida nüüd teha või kellele appi minna, siis seal juba seda muret polnud. Mure oli sellega, kuidas enne mind tööl olnud meeskond toimima saada-lõpuks see ka õnnestus, väikeste mööndustega.

Seda suuremat rõõmu pakkusid väikesed töövõidud. Nägemine, kuidas arengupuudega noormees enesekindlust ammutas ja järjest vastutusrikkamaid töid talle usaldada võis (ja ei, ma pole varem arengupuudega inimestega töötanud ning mul polnud mingeid konkreetseid juhendeid ka selle noormehe ohjamiseks). Näha, kuidas sinu oma õpetatud noored sind jäägitult usaldasid ja olid valmis alati kõike uut õppima. Ja kui päris uus töötaja tuleb ütlema, et talle nii väga meeldib see töö ja tahaks siia tagasi tööle tulla, siis…

Oli ka kibedaid hetki. Siis kui sõpradele kurdetud mured ja nende siiras aidatatahtmine karuteeneks muutus. Või kui nägid, kuidas mõnedele on lubatud rohkem, kui teistele ja… Aga las see olla. Ebaõiglus jäi küll pikaks ajaks kripeldama.

Kevadel sai taas metsa istutatud-nii veerandsada tuhat taime pere peale.

Marjul ja seenel sai käidud ja sahvrimõõtu külmkapp hoidiseid täis tehtud.

Mu kevadine topelttöö tingis selle, et kodune aiamaa jäi rohkem mehe kaela. Kasvuhoones asjatasime kahepeale. Jahedavõitu suvi tingis selle, et saagikus just väga suur polnud. Aga tehtud-söödud sai kõik mis vaja.

Sokke olen kudunud omajagu.

Lugenud olen palju-palju vähem, kui tahtnuks.

Mida siis veel? Pikk-pikk blogi(de) vaikus on vähehaaval murenema hakanud. Ehk jääb edaspidigi aega märkmike kõrvalt ka siia miskit kirja panna.

Jajah, mul uueks aastaks on lausa kaks märkmikku. See keskmine seal pildil on viie aasta märkmik, igal aastal saab samal päeval samale leheküljele uued märkmed teha. Näe selline:

Aga kuna sinna pikka juttu ei mahu, seega see ülemine punane on pikemate juttude jaoks 😛

Read Full Post »


Nojah, siiamaale on ka jõudnud see black friday ostuhullus. Mul õnnestus seekord toetada seda teise poole kampaaniat, ehk et ma ei ostnud sel päeval mitte midagi.

Aga…

See tarbimishullus või -sundus on kohati ikka üle mõistuse. Mul sai sel nädalal täis kohaliku mobiilioperaatoriga liitumisega kaasnenud soodusaeg. Uus, nüüd juba täishinnaga kuutasu oleks olnud 10 eurot kõrgem. Ma muidugi ei teadnud miskit sellest muutusest, kui firmast poleks helistatud ja öeldud, et näed, nii ja nii on asjad. Aga kui te tahate soodusaja jätkumist, võtke meilt über-küber tahvel, teile jääb soodsam kuutasu, maksate vaid viis raha lisaks tahvli eest. Nojah, ma võtsin selle tahvli, sest kogu kuumaks tuleb ikkagi siis odavam täishinnast… Sulle makstakse peale, et sa tarbiksid rohkem…

Aga reedest päeva pole ma ammu nii suure igatsusega oodanud, kui seekord. Lihtsalt nii kopp on ees sellest poole öö ajal ärkamisest (mis siis, et ma suvel sel kellaajal juba tööl olin) ja pimedas sõitmisest-udu, vihm, lumesadu, märg asfalt, must jää, hirved, vastutulevad pimestavad autod jne. jne…

Töö ise kontimurdev pole, aga mu käed, eriti randmed, hakkavad vaikselt jälle märku andma. Jajah, need samad väikesed valged käekesed, mis ilma tõrkumata kogu suvehooaja, ehk siis mai algusest oktoobri lõpuni, kaevavad, tassivad, istutavad, trimmerdavad, käsiniidukit lükkavad, lõikavad, rohivad, riisuvad jne, hakkavad protesteerima tühipalja koristustööde peale 😛

Töökoht ise on põnev, põrandate nühkimise ajal on võimalik teinekord laborites piiluda katseklaasides ja karbikestes idanevaid-tärkavaid seemneid, vaadata viljapeade prepareerimist ja terade eraldamist jpms. Pealegi, ma ühest laborist leidsin Rentsi teisiku 😛 Rents, tunnista nüüd üles, et sa tegelikult töötad hoopis ühes poromaa seemnearetuskeskuse laboris teadurina 😀 Ja koer on sel teisikul ka, nii et kõik klapib (ah et kust ma tean, et koer? ta ütles mulle, et ma meenutavat tema koerakasvatajat). Ja see armas rasedapunu las jääb meie vahele eksju 😉

Okei-okei, kõik Rentsi puudutav oli nali, kes aru ei saanud. Lihtsalt üks mu praegune töökaaslane on väga sarnane temaga 🙂

Oi ja jõulupeole kutsuti mind ka, sama asutuse omale ikka. Aga ma tõepoolest ei jaksanud veel pimedas sõita sel nädala viimase tööpäeva õhtul.

Loen päevi ja loodan, et töötaja, keda ma asendan, ikka tagasi tuleb 😉

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.

Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.

Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.

Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).

Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂

Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂

Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada.  Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.

Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.

Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀

Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.

Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.

Read Full Post »

Older Posts »