Kassititt ja õunakissell

Kuna meil majas on kassititt, tähendab see seda, et vaibad on alatasa segamini ja põrand on pidevalt mänguasju täis. Nagu ikka beebiga elamises. Samas ma Katja ajast ei mäleta sellist pidevat segadust, nagu Ronja-Rontšik meil siin korraldab. Kuigi vahel oli pesurest ümber aetud ka tookord ja köögipõrand täis hommikusöögi krõbinaid. Aga nüüd on nagu pidev segadus…

Õnneks kassid sõbrunesid omavahel paari päevaga ja nüüd käib aegajalt ennastunustav möll. Rontsik mõjub hästi Katja füüsisele, see läheks siin lihtsalt paksuks ja mugavaks ära. Katja käib meil muidugi õues ka, aga talvel külmaga ei ole õueskäigud väga pikad.

Iseloomult on kassid ikka üsna erinevad. Katja pole kunagi eriline sülekass olnud ja voodisse magama tuleb haruharva. Ja nurrub väga vaikselt. Ronja see-eest laseb nagu mootorsaag ja tuleb meelsasti sülle magama. Mängides on ta palju kiirem ja agressiivsem. Meelega enam päris hambaid sisse ei löö, aga hommikune äratus on pidevalt nii, et tuleb lakub su varbaid ja siis ühtäkki hammustab 😛 Hellalt kusjuures, aga loomulikult ärkad sa selle peale üles 😀

Kuna see kassititt täna järjekordselt pooled kardinad alla tiris, saingi jõulukardinad eest ära ja jõulutähed ka. Tuba muutus valgemaks ja kevadisemaks ja tuli tahtmine kohe muld ja seemned välja otsida…. No aega on selle kiire asjaga 🙂

Ostsin eile poest õunu ja täna vaatasin, et võiks magustoiduks õunakisselli teha. Aga no need poe õunad on kisselli ja küpsetamise jaoks liiga magedad ja magusad. Sidrunihapet ka esimese hooga ei leidnud, et seda veits hulka panna. Lõpuks garaažist leidsin suure potsiku 😛 Ärge küsige, mis sellega seal tehakse… Tegelikult ma tean küll, peremees leotab vanaaegseid tööriistu sidrunihappe vees, et rooste maha saada ja siis läikima lüüa ja korda teha. Ega ma muidu poleks osanud seda sidrunihapet sealt otsidagi.

Ma üleüldse polnud kisselli aastaid keetnud, tärklist panin ka liiga palju. Aga noh, kärab kah kehval ajal 😀 Lisandiks kissellile kohupiima-vahukoore vaht.

Read Full Post »

Märksõnu läinud jõuludest ja mööduvast aastast

Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Hüvasti kollane koer

Mubi jaanuar 2003-21.07.2021

Selle koera pikk ja vaheldusrikas elu vääriks pikemat postitust. Mõned seigad ehk siiski:

Kutsikas saabus meile märtsis 2003. Kolis noorema plika pulkadega voodisse magama. Ühel hommikul oli sedavõrd kasvanud, et ei mahtunud enam pulkade vahelt läbi ja oli lapse voodisse loigukese lasknud. Peale seda magas ta meie voodi jalutsis. Kuni me samal sügisel võtsime omale ühe kodutu kassi, see peksis koera voodist maha ja tuli ise sinna magama….

Voodites, diivanitel ja tugitoolides armastas ta magada kogu elu, kuni jaksas sinna hüpata. Samas ta teadis, et ei tohi, ja kui öösel kuulis kedagi vetsu minemas, hüppas kähku diivanilt maha. Oleks ta vaikselt diivanil püsinud, poleks keegi märganudki, et paha peal on…

Peale seda, kui ta umbes neljakuusena praeahju ukselt suurest pitsast poole pintslisse pani ja selle eest riielda sai, ei läinud ta mitte kunagi enam praeahjust, pliidilt või laualt sööki nillima. Küll aga õnnestus koostöö kassidega, kui need laualt või pliidilt miskit alla lükkasid, siis see koera kõhtu ka kadus.

Kutsikapõlves näris lauajalgu, kui muu kõik oli närimisulatusest ära korjatud.

Kui meile tuli suure musta isase koera kutsikas, muutus Mubi elu mõneks aastaks pidevaks võimuvõitluseks-kaks isast ühe katuse all, no ei. Seda suurt musta vihkas väike kollane südamest. Kord oli must koos ketiga lahti pääsenud ja hulkuma läinud. Läksime Mubiga teda otsima. Mööda metsasihti minnes kuulsin kuskil kaugel metsasügavuses haukumist. Võin kihla vedada, et seda kuulis ka kollane koer, kuid tegi nagu ei kuuleks. Kui aasta-paar hiljem must koer auto alla jäi ja me tädimehega teda matsime, siis enne, kui mulda peale viskama hakkasime, hüppas väike kollane auku ja kusi peale sellele. Nii palju suur viha oli väikeses südames.

Kord, kui mu suuremad lapsed olid paaripäevasele reisile läinud ja Mubi kahe kassipojaga üksi koju jäi, võttis ta nii neljakuused kassipojad sabasse ja jalutas nendega paari kilomeetri kaugusele mehe venna juurde, arvates, et neid on hüljatud…

Meie Soome kolimisega muutusid me Eesti kodus peremehed ja aegajalt tuli ette, et koer oligi päeva-paar üksi. Mul on kahju, et ma teda varem Soome ära ei toonud, kuid südamest hea meel, et ta kolm aastat tagasi siia ikkagi sai toodud.

Soomes kohanemine läks üllatavalt lihtsalt. Koer, kes eluski polnud rihmas käinud ja pelgalt kaelarihma kaelapaneku peale võis solvuda nii, et mitu päeva laua all lebas ega kellestki välja ei teinud, leppis siin koheselt traksidega ja flexiga jalutamas käimisega.

Mida enam aastaid turjal, seda kehvemaks jäi nägemine ja kuulmine ning rihmas käimine andis turvatunde.

Käpad jäid küll järjest töntsimaks, kuid see ei takistanud teda iga päev ühte moodi kutsikalikult rõõmustamast, kui perenaine koju tuli 🙂 Siis tegi ta oma kuulsa rallijooksumööda libedat koridori.

Viimane kord, kui Eestist tulime, rallijooksu enam polnud, kuid rõõmus meie tuleku üle oli ta ikka loomulikult.

Mul on hea meel, et ta meid ära oodata jaksas.

Read Full Post »

Kevad või?

Aga kuhu talv jäi? Kuidagi väga ruttu sai see mööda.

Ilma poolest on veel talve-poolne. Kuigi suurem osa lund jõudis enne hangekandu ära sulada, siis värsket on sel nädalal vist iga päev õhuke kiht juurde tulnud. Ja sulanud. Ja taas tulnud. Ja jälle sulanud… See kevadine värske lumi öeldakse vana lume surm olevat ja nii võtabki see uus lumi sulades ka hulganisti vana kaasa.

Sel talvel sai ainult ühe korra järvel tõukekelgutamas käidud. Viiekesi käisime ja kuna meil kambas olid väga erinevate tahtmistega soovidega inimesed, siis noh….oli nagu oli. Naabrinaine oma igipõlise võistlushimuga oleks tahtnud kindlasti oma paarkümmend kilti maha kihutada, opilt tulnud sõbranna omakorda tasakesi liikuda ja nautida. Ja tüdrukud tulid kaasa lihtsalt huvi pärast ja lõbutsesid omaette. Ehk et kuldne kesktee, mis kokkuvõttes jättis pisukese rahulolematuse hinge. Ja kuigi ma oleks võinud ju kasvõi üksi uuesti minna, siis heitlikud ilmad ja muud tegemised võtsid lõpuks tahtmise. Nokk ja saba ühesõnaga. Või hapud viinamarjad. Midaiganes.

Ühe varblase lasin taas lendu. Tegelikult ma polnud seda veel pihku saanudki. Ehk et ühest kohast küsiti, kas jätkan kandideerimist. Kümme soovijat sinna oli ja töösõit oleks olnud sada kilti üks ots. Ja nad paistsid eeldavat, et ma kolin sinna lähemale. Mida ehk oleksin kaalunud, kui asukoht oleks olnud me praegusest kohast pealinnale lähemal. Aga oli hoopis kaugemal. Seega…on nagu on.

Sel talvel suusatasin üle aastate mõned kümned kilomeetrid. Üksi komberdasin teeääri mööda. Kui me oma üle-tee põllule suusarajad tehti, läksin koos naabrinaisega. Ja olin esimese paarikilomeetrise ringi järel peaaegu surnt. Kui järgmisel päeval suuskadele õiged määrded alla sai, sain aru küll, et olin eelmisel päeval naabrinaisega võrreldes vähemalt kolm korda rohkem tööd teinud janoh, niimoodi juba maailmameistriks ei saa. Aga kogemus seegi.

Ühel pühapäeval maandus lennuk me küla põllule. Õnneks mitte mingi reisilennuk vaid see pisike harrastusmasin. Piloot jalutas minema ja lehvitas meile. Mõtlesime, et ei tea kas naabrimees tuli suvilat kütma. Tegelikult ma muidugi ei tea, mis seal juhtus, paari tunni pärast tuli juht tagasi ja lendas minema. Igatahes väikest elevust me vaiksesse igavasse külaellu see tõi.

Nädal tagasi külvasin tomatid kastidesse. Esimest korda elus proovin ise ette kasvatada, siiani sain igal kevadel Eestist taimed. Muidugi müüakse siin ka kõikvõimalikke taimi, aga vaatab, kuidas täitsa ise kasvatamine õnnestub. Ja kuidas me kassike taimedesse suhtub. Praeguseni pole ta igatahes nende kastide vastu huvi üles näidanud.

Eile, sel kevade esimesel päeval, kui lamemaalaste hordid üle maailma koroonapiirangute ja maskide ja vaktsiinide ja krt teab mille vastu protestimiseks miitinguid pidasid, niitis see sama taud järgmised me lähiringist maha. Rajult seda liigub ja leevendust ei paista. Ema sai oma esimese vaktsiinisutsaka kätte, samuti vanem tütar. Loodame, et on abiks.

Mina siin avastasin täna hommikul, et olen samibotti tühjendades ühe sõela kogemata ära kaotanud, ilmselt mingil eelmisel tühjenduskorral on see prügikotti kukkunud. Esimese hooga kukkusin googeldama, et kust ja kuidas uut võiks saada. Järgmisena läksin naabrinaise prügikasti kallale-meil on kahe peale üks kast-ja tassisin oma prügikotid kõik koju tagasi. Naabrid ilmselt arvasid, et oleme naabrinaisega tülli pööranud 😛 Kiskusin need õues laiali ja kõige viimasest leidsin kadunud jupi 😀 Pesin siis tolmuka kolu puhtaks ja panin sami hoopis põrandaid pesema-kuniks tolmukolu kuivab.

Ja saagisin druzbaga puid. Meil siin on kaks sedasorti saagi, pärandused me mõlema isadelt. Tahtsin proovida, kuidas sellise jurakaga saagida on-hakkama sain 😀 Ja need ca 35-aastased saed töötavad väga hästi veel ning jämedate puude jupitamiseks on täitsa asjad. Muidu vast rohkem muuseumi materjal 🙂

Ega muud, kui pidage vastu sel keerulisel ajal 🙂

Read Full Post »

Varblased ja tuvid. Ventileerin

No ikka see vanasõna, et parem varblane peos, kui tuvi katusel.

Lasin poolvabatahtlikult sel varblasel minna ja jäin tuvi ootama. Ehk siis, tööjutud.

Eelmise hooaja lõpul oli selge, et kevadel on mõistlik kandideerida mitmesse kohta ja igaks juhuks mitte jääda lootma heale õnnele tagasivalimise kohalt. Kui üldiselt on koguduste hooajatööliste koht niiöelda alaline, ehkki igal ajal tehakse uued tähtajalised lepingud, siis meie koguduses see ei kehti. Nii on igal aastal põnevust ja pinget, kes ja kas tööle pääsevad.

Saatsingi siis avaldusi lähemale ja kaugemale. Töökuulutused on erinevad, mõnes on välja toodud nii nõudmised kui palk, teises jälle üldsõnaline jutt. Ja kuigi kõik kirikud-kogudused kuuluvad üleriigilisse ühtsesse süsteemi, on siiski iga kogudus erinev nii töötavadelt, kui palkadelt. Ehkki palgad taas tulevad ametühingu kokkuleppest. See tähendab, et palgaklassid ongi ühtsed, kuid kogudused kasutavad erinevaid palgaklasse.

Erinevad on ka kandideerimiste ajad ja seega pole ma veel kõiki vastuseid saanud. Ühes naaberkoguduses käisin ma vestlusel ja oleksin selle koha saanudki, aga…

Nad tahtsid vastust ööpäeva jooksul ja ma olin kogu selle ööpäeva ikka tulistel sütel. Lõpuks saatsin vastuse, et võtan koha, kuid olukorra muutudes võin mujale minna. See neile muidugi ei sobinud ja ma jäin tagavara-variandiks. Mis siis viga oli? Kõige suurem miinus minu jaoks sellel kohal oli see, et ma oleksin ilma jäänud oma viimasestki vabadusest. Sest mu ülemus olnuks mu naabrinaine, kes, ise üksi elava inimesena, kipub teiste elusid elama ja loomulikult teab kõige paremini, kuidas kõik teised peaks elama-käituma ja mida tegema… Ma niigi olen aeg-ajalt sunnitud talle aru andma asjust, mis pole tema asi ja tüllimineku ära hoidmiseks ma siis üritan kompromisse leida, mida rääkida ja mida mitte. Ja mul on kõriauguni sellest. Ja see, et minegi tülli või ärge suhelge, ei ole siinkohal teemaks. Elu ei ole must-valge.

Naabritele ma serveerisin selle koha mitte vastuvõtmise süüks väiksema palga. Isegi sellepärast olid nad solvunud. Ja see polekski muidu ehk teema olnud, sest vastutus on ka väiksem. Ja koht oleks kindel olnud ka järgnevatel aastatel.

Oh jessas, kuidas ma ise põdesin.

Oma eelmise töökoha ülemusega oleme paar meili vahetanud ja kerge lootus on, et ma ikka pääsen sinna tööle tagasi. Sest kõigest hoolimata meeldib mulle väga see töö ja see seltskond, kellega ma siin kodukoguduses olen paar aastat möllanud.

Eelmisel aastal läks poole hooaja pealt töölt ära edasi õppima üks tüdruk, kellega me kunagi koos alustasime ja kõik need hooajad oleme koos tööd teinud ja viimastel aastatel ühiselt vankrit vedanud. Ja siis ta viimasel tööpäeval kirjutas mulle sõnumi-ma olin just autosse istumas, et Eestisse sõita- ja ma oma kümme minutit löristasin nutta ja pidin end koguma, et üldse sõita saaks…

Ei keretty näkemään tänään mut halusin vaan sanoo et onhan tää aika haikeeta lähtee tuolta töistä ku meijän porukasta on tullu kuitenki aika tiivis ja meki ku ollaan tehty yhessä töitä ihan alusta saakka ja yhdessä menty kaikennäkösten vaikeuksien läpi ja sulta on saanu aina tukee niin työjutuissa ku jossain henkilökohtasissaki jutuissa, kiitos siitä ja kiitos siitä miten jaksat aina pitää kaikki langat käsissä vaikka joskus meiltä muilta usko loppuiskin

Jäägu see siia, et ma ei unustaks 🙂 Sest see on suur tühi koht, mis sellest tüdrukust maha jäi.

Jaa, me suhtleme endiselt ja oleme kokkugi saanud mõned korrad 🙂

Oehh. Nüüd läks päris enese haletsemiseks kätte ära.

Aga mis muud? Naudin kodus vaikust ha rahu, sest mees läks peale kolmekuist sundpuhkust lõpuks tööle ja poiss käib väikeklassi õpilasena endiselt koolis. Plaanin üle aastate proovida ise tomatitaimi ette kasvatada ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas me kassike külvikastidesse suhtub. Ilmselt saab seegi väljakutse olema. Lund õnneks pole juurde tulnud ja oleme naabritega küttepuid saaginud. Seda tööd on kuuldavasti veel tulemas enne kevadisi kiireid aegu. Ja metsaistutus on ka jälle ootamas. Olen õnnelik, et oleme sellisesse kohta elama sattunud, et kõik need piirangud siiski teatava liikumisvabaduse jätavad.

Read Full Post »