Kassititt ja õunakissell

Kuna meil majas on kassititt, tähendab see seda, et vaibad on alatasa segamini ja põrand on pidevalt mänguasju täis. Nagu ikka beebiga elamises. Samas ma Katja ajast ei mäleta sellist pidevat segadust, nagu Ronja-Rontšik meil siin korraldab. Kuigi vahel oli pesurest ümber aetud ka tookord ja köögipõrand täis hommikusöögi krõbinaid. Aga nüüd on nagu pidev segadus…

Õnneks kassid sõbrunesid omavahel paari päevaga ja nüüd käib aegajalt ennastunustav möll. Rontsik mõjub hästi Katja füüsisele, see läheks siin lihtsalt paksuks ja mugavaks ära. Katja käib meil muidugi õues ka, aga talvel külmaga ei ole õueskäigud väga pikad.

Iseloomult on kassid ikka üsna erinevad. Katja pole kunagi eriline sülekass olnud ja voodisse magama tuleb haruharva. Ja nurrub väga vaikselt. Ronja see-eest laseb nagu mootorsaag ja tuleb meelsasti sülle magama. Mängides on ta palju kiirem ja agressiivsem. Meelega enam päris hambaid sisse ei löö, aga hommikune äratus on pidevalt nii, et tuleb lakub su varbaid ja siis ühtäkki hammustab 😛 Hellalt kusjuures, aga loomulikult ärkad sa selle peale üles 😀

Kuna see kassititt täna järjekordselt pooled kardinad alla tiris, saingi jõulukardinad eest ära ja jõulutähed ka. Tuba muutus valgemaks ja kevadisemaks ja tuli tahtmine kohe muld ja seemned välja otsida…. No aega on selle kiire asjaga 🙂

Ostsin eile poest õunu ja täna vaatasin, et võiks magustoiduks õunakisselli teha. Aga no need poe õunad on kisselli ja küpsetamise jaoks liiga magedad ja magusad. Sidrunihapet ka esimese hooga ei leidnud, et seda veits hulka panna. Lõpuks garaažist leidsin suure potsiku 😛 Ärge küsige, mis sellega seal tehakse… Tegelikult ma tean küll, peremees leotab vanaaegseid tööriistu sidrunihappe vees, et rooste maha saada ja siis läikima lüüa ja korda teha. Ega ma muidu poleks osanud seda sidrunihapet sealt otsidagi.

Ma üleüldse polnud kisselli aastaid keetnud, tärklist panin ka liiga palju. Aga noh, kärab kah kehval ajal 😀 Lisandiks kissellile kohupiima-vahukoore vaht.

Read Full Post »

Igasugust

Noh, terve kuu taas möödunud…

Sain selle viimase nädala veel tööl käia ja asju lõpetada. Kogu hooaeg lõppes tegelikult terava ebaõiglustundega ja kummitab unenägudes siiani. Noh, mul on jätkuvalt raske leppida, et maailm ongi ebaõiglane…

Töömaal tegutsesin veel ka nädal hiljem, sest töövõtjale oli antud käsk viimased lehed ära koristada ja käisime Naabrinaisega teda aitamas.

Ja lumekeppe käisime maasse panemas, sest üks teine töövõtja ei viitsinud seda ise teha ja tellis meid 🙂 Kenad väiksed vaheldused hallis ja üksluises novembris.

Tegin verivorsti. Absoluutselt kõik asjad selle tarbeks on siin poodides olemas. Kuidagi veel tööl käies tuli juttu asjast ja töökaaslased soovitasid ketipoodidest küsida. Ma millegipärast kujutasin ette, et kui juba Eestis on nii raske soolikaid ja verd saada, mis veel siin… Aga võta näpust, palju lihtsam hoopis. Okei, verd käisin naaberlinna citymarketist juurde hankimas, siinses ei olnud ja prismast polnud nii palju, kui mul vaja. Veiseveri, müüakse pooleliitrites plastpudelites, 5-5.50 pudeli hind. Leidub kaubanduskettide sügavkülmades. Ma ostsin kokku kolm liitrit. Ja kahe sea sooled sain meie linna lihapoest, olid olemas kohe, tellides oleks ilmselt juurde saanud ka. Igatahes. Kolm kilo terveid odrsakruupe (Korpela) ja kilo kaerakruupe (mahetoode, firmat ei mäleta) (naabrinaise jaoks, gluteenitalumatus) ja terve päev tegemist oli kindlustatud. Ma muidugi kangekaelselt tahtsin üksi nokitseda ja see aeglustab tööd. Aga valmis sain 🙂

Ükspäev tegin kapsarulle. Ema tellis. Me veel ei tea, kas Eestisse pääseme jõuluks-oleneb koroona levimisest ja selle piirangutest, aga vähemalt on asjad valmis. Kahest kapsapeast, pooleteisest kilost hakklihast ja neljast riisikotikesest saab 36kapsarulli (panen enese jaoks kirja siia)

Hakkasin reeglipäraselt võtma immuunsust tõstvat vitamiini ja d-vitamiini. Ei tea, kas selle tõttu, aga ööunede kvaliteet on paranenud ja magamajäämine ka lihtsam.

Aa, ja Mailise juhtum. Tegelt ta juba pani ministriameti maha, ja mis siin enam kommenteerida. Aga ma jätkuvalt imestan, kuidas meeste vahel on vendlus ja naiste vahel õelus vms. Et kuidas kõik naised “vikatite ja hangudega” barrikaadidele tõusid ja Mailist peksma tõttasid. Samas kui rahandusminister maksab 3milkut maksumaksja raha oma ämeerika advokaatidele ja keegi ei köhi… Aga eks see ongi tuntud tõde ju, et väiksed võllas ja suured tõllas. Ja kui vaadata, et opositsioon Mailise geissi ajal oli vait kui sukk, siis võib arvata, et see ametiautode mittesihipärane kasutamine on suht levinud praktika. Või siis et koalitsioonierakonnad ja naisüldsus sai oma räuskamisega eesmärgi täidetud, polnudki opositsioonil vaja vaeva näha…

Aga tagasi koduse elu juurde. Peremehel oli vahepeal sünnipäev ja ma tegin üle seitsme aasta napoleoni kooki. Ja nii pikk vahe oli tingitud sellest, et tol viimasel korral, kui ma seda tegin, põlgas mees selle ära, kuna see polnud tehtud nii, nagu tema vanatädi seda tegi (ma panin ühe kihi vahele õuna-jõhvikamoosi). No ja ma solvusin tookord ära ja otsustasin et enam ei tee. Üldse. Nüüd siis tegin ja ilma moosita. Ja peremees muidugi enam üldse ei mäletanud kes ja kuidas seda varem teinud oli. Seega. Ärge pikka viha pidage (ja käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi).

Näe, siin nad avavad introvertide mõttemaailma. Nii hästi kirjutatud. Mul siin on üks lugu selle kohta. Miski üle aasta tagasi andis mu siinne poepidajast sõbranna mulle ühe telefoninumbri ja käskis sellele helistada. Et inimesel oli laps diabeedi-diagnoosi saanud ja tema tahaks, et oleks kellegagi muljeid ja kogemusi jagada. Ma küsisin, et miks ta ise mulle ei helista, anna minu number talle, aga ei, niipidi ei saavat. Ja mina ei saa aru, miks mina pean helistama, kui tema tahab lobiseda? Ja ma ei suuda sellele sõbrannale selgitada, et ma olen 100% introvert ja mul lihtsalt on võimatu lambist võõrale inimesele helistada. Kusjuures tööasju ajades teen ma seda vabalt. Aga ma ometi ei hakka ju seda vähest iseenesega olemise aega vabatahtlikult vähendama 😛 Ja ma ei olegi helistanud. Aga äkki see teine on ka introvert? No seda enam…

Read Full Post »

Karantiinipäevik vol. 9. Maailma lihtsaim magustoit

Sul on vaja lihtsalt vahukoort ja kohupiima. Ja marju. Sobivad ka külmutatud marjad.

Vahusta vahukoor, sega hulka kohupiim ja marjad ning soovi korral õige vähe suhkrut. Valmis!

Read Full Post »

Õiged vastlakuklid?

Nädalaid enne vastlapäeva läks sotsiaalmeedias lahti tuline vaidlus selle üle, kas õigetesse vastlakuklitesse kuulub (vaarika)moos või mandlimass.

Tulemus: moosi võib vastlakuklisse panna, aga seda ei või siis enam vastlakukliks nimetada 😛

Arvestades maailmas jätkuvat trendi kõikvõimalike talumatuste suhtes võin ennustada, et “õige” vastlakukkel on kõigele lisaks ka veel laktoosi- ja gluteenivaba…

Read Full Post »

Kust tuleb lõng ja kuhu kaovad tühjad purgid?

Tolmust ja ajast pole mõtet rääkidagi

Suve jooksul on ilmunud müstilisi lõngatokke mu käsitöö kastidesse. Mingi osa ilmumise lugu ma isegi tean. Näiteks oli mul suur soov poolpikk õhem jope hankida. Käisin poes ühest nurgast teise, kaalusin ja vaagisin. Sobilik jope oli olemas, aga numbrivõrra ehk suur. Teisalt, oma kaalukõikumist teades, oleks see jope ju kevadeks taas paras ja ema ei peaks küsima, kas suuremaid numbreid ei müüdud 😛 Hind oli sel jopel-jakil see, mis mõtlema pani. Et kas ma ikka võin seda endale lubada ja kas see on hädavajalik ja… Raske südamega ma selle siiski korvi panin. Igavesti toreda üllatusena selgus kassas, et jopp oli poole võrra alla hinnatud 🙂 Tunne oli, nagu oleksin loteriivõidu saanud, mitu päeva vedas suu kõrvuni. Ja otse loomulikult sa järele jäänud “vaba” raha eest paar tokki sokilõnga ostetud 😀

Eestlastel on mingi ütlus “heeringat vahukoorega”. Ma isegi ei tea, kust see täpselt tulnud on, aga… Käisime oma naabritega eelmise kuu algupoolel ühel siinsel suuremal aiandusmessil. Magasin hommikul peaaegu sisse ja söömiseks aega polnud, jõudsin vaid paar lonksu kohvi rüübata. Ees 100km sõitu. Kohapeal oli muidugi ka kohvi. Ja kaasteelised panid ette minna vahvlit sööma. Mina hommikuti esimese asjana magusat kunagi ei söö, kohvi on suhkruga. Aga mitte midagi soolast seal putkas ei müüdud, võinoh, tegelikult oligi vahvel ainuke asi mida seal müüdi, teed ja kohvi ka. See on see tänapäevane paks ja pehme vahvel, peale suur kuhi vahukoort ja maasikamoosi. Vot see oli selline magusalaks, et ma kolm päeva pärast seda toitusin heeringast ja magusat ei tahtnud nähagi. Kusjuures ma oma portsjoni vahukoorest suurema osa lükkasin naabrimehe taldrikule…

Tühjade purkide kadumine on muidugi omaette ooper. Võtsin plaani teha vaid neid hoidiseid, mis kindlalt ära süüakse ja üldse mitte palju.

Esimeste kurkide marineerimiseks kirsilehti tooma minnes leidsin, et kirsipuud on marjade all lookas. Ma pole ühelgi aastal seal marju näinud või kui, siis ehk mõnda. Otseloomulikult ei saanud ma neid korjamata ju jätta, korilane on korilane. Lausa kaks korda käisin korjamas. Seetõttu on mul nüüd mitmeid purke kirsikompotti ja -siirupit. Kirsisiirup, mida tegin esimest korda, on minu jaoks pettumus. Nagu arooniasiirup ilma arooniata 😛 Aga lastele meeldib, seega seisma ei jää.

Järgmine lugu oli ploomidega. Läksin peresõprade juurest õunu tooma, mida väga polnud ja tulin tagasi mitmekümne kilo ploomidega. Mille ma kõik mahlaks aurutasin.

Ja siis veidi “tervise” salatit ja natuke boršipõhja ja sutike rassolniku põhja ja. Kurke mõned purgid ja seeni näikse kah hoolimata kuivast suvest tulevat. Ning muidugimõista arooniad… Nii ma siis ühel hetkel avastasin, et riiulid on tühjadest purkidest tühjad ja suundusin täna purgijahile. Purke sain, aga ilma kaanteta ja nüüd avastasin, et kaaned saavad ka kohe otsa.

Nokk ja saba ma ütlen…

Read Full Post »