Karantiininipäevik vol. 11 Jõuetus

Antagu mulle rahulikku meelt leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida saan, ja tarkust nende vahel vahet teha!

Mul on viimasel ajal…viimsed paar aastat juba, paganama raske leppida asjadega, mida muuta ei saa. Noh, siia võiks nüüd lisada “kes teab, see teab”. (See viimane on üks kõige nõmedamaid viise näoraamatu avalikke postitusi märkida (näh, taas üks asi, millega leppida ei taha?))

Aga tegelikult ei suuda ma leppida Eesti valitsuses oleva erakonna psühhoterroriga. Neil on olemas kõik koolikiusaja ja koduvägivallatseja omadused ja andunud trollide armee käib ja kiidab takka. Eriti kummaline, et paljud kaasakiitjad on olnud ise koolikiusamise ohvrid või koduvägivalla all kannatajad….

Read Full Post »

Mina, introvert

Isegi mina introverdina tunnen hetkel mingisugust ahistust praeguse olukorra pärast. Mulle on alati meeldinud kodus olla ja siin tegevusi leida ja vajadusel netis suhelda-pigem kirjutada, kui rääkida- ja nüüd tundub maailm kuidagi eriti ahtake. Ilmselt oli enne abiks teadmine, et kui ma tahan, siis ma võin minna kuhu iganes, aga nüüd ma ei või. Tihtipeale tegingi igasugu erinevaid plaane, kuid lõpuks otsustasin ikkagi kodusolemise kasuks. Ja noh, kõndima pääsen ma ju praegugi ja rattaga sõitma. Võrreldes korterielanikega olen ikka lausa või sees, oma hoov ja metsarajad lähedal. Ja tegelikult polegi häda midagi, ilmselt lihtsalt olukorraga harjumise üks etappidest.

Distantsiõpe poisil edeneb pisitasa. Nüüd nädala lõpuks selgus, et on esitamata miskeid tegemata töid, aga osad õnneks olid ikkagi tehtud, tõepoolest vaid saatmata. Midagi oli tegemata ka.

Selleks, et õpetajaga videokõnet pidada, mässasin ma neljapäeva õhtul ligi tund oma arvutiga. Enne oli nii, et minu asjad olid ühes brauseris ja poisi asjad teises (exploreris) ja saime kenasti hakkama.  Aga selleks, et videokõnet teha, nõudis arvut microsoft edge allalaadimist ja sinna enam ei andnud poisi kontoga sisse logida minu kasutajas. Seega tegin talle eraldi kasutaja oma arvutisse. Et siis reede hommikul jõuda tõdemuseni, et aeglane arvuti+aeglane nett ei lase videokõnesid pidada… Noh, kõned peeti siis whatsapi kaudu ja said hakkama küll.

Positiivse poole pealt: noorem tütar külastab meid üsna tihedasti ja kokkab siis koos minuga. St. tellib, et ma mingit toitu teen ja aitab ise koorida-lõikuda-hakkida. Kapsahautist tegime ja üle aastate ühepajatoitu. Varem oli tal koguaeg muid tegemisi-minemisi-sõpru ja söögitegu teda üldse ei huvitanud. Ja ta ongi suur köögiviljade sõber, üksi elades toitub peamiselt kurgist-tomatist ja dipikastmest. Ja kartulikrõpsudest 😛 Ja kui raha on, siis pigem tellib söögi või käib väljas söömas.

Viirus on meiegi linna jõudnud ja ega linnavahele ei kisu küll. Kolmapäeval käisin arstil ja siis poes ka, rahvast oli vähe ja kassasabas ei elatud seljas. Ja näha oli, et inimesed ostsid korraga  rohkem, igapäevaselt enam poes ei käida.

 

 

Read Full Post »

Kaamose-maa paradoksid

Siin lõuna pool Soomes pole küll talvist kaamoslikku polaarööd, kuid päevad on siin talveperioodil tüki lühemad, kui eestis. Suvel see-eest jällegi pikemalt valged.

Ma ei tea, kas viga on selles talves-mida õigupoolest ju talveks ei saagi nimetada, sest pole ei lund ega külma-aga siinkandis on suurenenud enesetapjalike liiklusõnnetuste arv.

Kuigi maailma mastaabis on soomlased kõige õnnelikemate rahvaste tabeli tipus, siis paradoksaalsel kombel on nad ka esirinnas enesetappude koha pealt.

Siinseks populaarseimaks enesetapu-viisiks näikse olevat autoga end puruks sõita ja seetõttu jääb tihti ka selgusetuks, kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga. Ja alati ei pruugi selline üritus ka “õnnestuda”. Kõige koledam näide ilmselt on paari aasta tagune, kui pimedas ja täis peaga sõitma läinud mees enesetappu plaanides omaarust rekkale pihta sõitis, kuid vastas oli kõigest moboauto, milles olnud 16-17 aastased noored surma said… Harvad pole ka juhtumid, kus “enesetapja” kogu ülejäänud elu ratastoolis või hoopis sängis veedab…

Vahepeal tundubki, et siinse maa kliimast ja eluolust sõltuvalt ongi vaid kaks valikut: kas süüa “õnnetablette” ning püsida kõigest hoolimata roosa ja rõõmsana või elada (ise endale tunnistamata) masenduses ja/või depressioonis ja kuidagi nina “vee peal hoida”, samas ravist keeldudes.

Noh tegelikult pole elu muidugi nii mustvalge ja peale halli ilma on kindlasti ka palju muid tegureid ja pooltoone, mis ühes või teises suunas kallutab, aga selle talve lumevalguse puudus tundub küll omajagu masendust lisavat…

Read Full Post »

Koerad-kassid

Ma muudest lemmikloomadest väga palju ei tea, koer ja kass on meil endalgi.

Ma oleksin eelistanud võtta siia toakassi, kuid enne, kui kiisule Eestis kõik vajalikud protseduurid tehtud said, õppis ta seal juba õues käima ja oma püsimatu ning uudishimuliku loomu poolest oli teda võimatu siin uuesti toakassiks harjutada. See liigne uudishimulikkus oleks me kassile peaaegu saatuslikuks saanud, sest korra jäi ta natuke auto alla. Selles mõttes “natuke”, et käis möödasõitva auto alt läbi, kuid pääses vaid põrutusega ja tillukese kriimuga nina otsas. Väga-väga õnnelik õnnetus ja õnneks ta oskab autosid nüüd karta.

Kasside pidamine siin maal-vähemasti maakohtades ja väikelinnades-on üsna sarnane Eestile. Kassid liiguvad tihti vabalt õues pidades jahti hiirtele ja vahel ka lindudele ning üldjuhul püsivad ka kodus. Muidugi tuleb ette ka eksirännakule läinud loomi ja näoraamatu kohalikus “võsaraadios” võib aeg-ajalt leida kuulutusi kaduma läinud loomadest. Kus siis kommenteerijad alati kahte lehte jagunevad: üks osa soovib lemmiku leidmist ja teine osa näägutab, et kassid peaks kõik toas olema ja õues vaid rihmas käima. Noh, kes on proovinud kassi rihmas jalutada, teab, kui lootusetu ettevõtmine see on. Mina olen 😀 Pigem siis tõesti täiesti toakass võtta/harjutada.

Samas on siin ka küllaltki palju hulkuvaid kasse. Üks selline oli paar aastat tagasi ka meie külas. Arg oli, kätte ei andnud. Meie Kaatja kakles temaga kogu suve. Ühel pimedal sügisõhtul leidsime ta oma hoovi kaugemas nurgas krampides visklemas. Ei tea, kas oli auto alla jäänud või oli keegi talle mürki pannud. Naabrid kutsusid kohale jahimehe, kes vaesekese vaevad lõpetas. Sealsamas meie hoovil. Ja võttis õnneks lahkunukese kaasa ka. Jah oleks võinud ka teistmoodi, aga. Lähim (valve)loomakliinik on meist 70 km. kaugusel. Sinna sõitmine pluss looma turgutamine/magamapanek oleks maksnud ilmselt neljakohalise summa. Ja nii kurb, kui see ka ei ole, siis aegajalt näeb ka autode all oma maise tee lõpetanud kasse.

Soomes on probleem ka kassikolooniatega. Sellest ei räägita väga palju, nüüd on hakatud sellele rohkem tähelepanu pöörama. Kassikolooniad tekivad üldjuhul lautades, kuhu on hiirte-rottide tõrjeks võetud kass(id), kes on steriliseerimata ja neil lastakse seal segamatult paljuneda. Samuti ei saa need kassid pahatihti muud sööki, kui vaid lehmapiima (mida kassidele üldse anda ei tohiks) ja ülejäänuga peavad nad ise hakkama saama. Tugevamad jäävad ellu, nõrgemad… Ja eks sealt neid hulkuvaid kasse tulebki.

Samamoodi leidub ka kassi- ja koeravabrikud, kus süüdimatud omanikud oma lemmikloomadel paljuneda lasevad ja siis neid tõuloomade pähe müüvad, tihti alatoidetuna ja parasiite täis.

Hulkuvaid koeri enamasti polegi. Aeg-ajalt ikka juhtub, et mõni koduhoovi aiast plehku paneb ja omanikud abi küsivad looma leidmisel. Koerad on enamasti sõbralikud ja kui teel teiste koerajalutajatega kohtud, siis koerad ei tee tavaliselt üksteisest väljagi. Eks lemmikloomapidajaid ole samuti igasuguseid. Kohalikus võsaraadius kogus “kuulsust” üks taskukoera omanik,  kes, elades linnakese kortermajas, koera vabalt õue jooksma lasi. Kui lärm liiga suureks läks ja loomakaitsjad kohale kutsuda ähvardati, pani ta küll koera valjaisse, kuid jalutama sellegipoolest ei viitsinud minna, vaid tõstis koera üle rõduserva ja laskis sealt maapinnale ning tõstis-peale seda, kui peni oli hädad õiendanud-sama moodi tagasi…

Koerajunnid on siinsete linnade võsaraadiote üks põhiteemasid. Seega, kui ka suurem osa koeraomanikke enda järelt koristab, siis kõik ei tee seda teps mitte ja kevadisel lumesulamise perioodil pole see pilt siin kuigi kaunis, kui kõik see talvine p.sk välja sulab. Aga seegi on võrreldes mõne aasta tagusega palju paranenud.

Oma pere loomadest olen ma muuhulgas kirjutanud siin.

Read Full Post »

24 tundi

Eile, kui ma just tööpäeva lõpus uksi lukustasin, sain kõne Turu Ülikoolihaiglast. Vaja minna noorimaga kohale ja kohe. Veresuhkur kõrge, näidud paari kuuga suurenenud ja insuliin peale. Mõneks päevaks haiglasse, vanem ka, et kurssi viia kõikide asjaoludega ja ravimi manustamisega…

Metsaminek läks metsa. Käisime mõlemad pesemas, pakkisime kaasa mõned hädavajalikud asjad ja minek. Seda, et teine vanem kah osaleks, ma muidugi ei lootnudki.

Vastuvõttu oli meie tulekust teada antud ja oodati. Ikkagi kõlas väga veidralt küsimus “Rääkige nüüd, mis teid vaevab ja miks te siin olete?” Ise käskisite tulla, krt küll…

Peale tundidepikkusi ootamisi, analüüside võtmist ja veel ootamist, saame palatisse. Kardina taga loeb isa oma nii kolme-neljaaastasele tütrekesele unejuttu ja suigutab teda magama. Meie teine vanem joob kodus ja helistab kümneid kordi, süüdistades mind kogu maailma hädades. Nagu ikka.

Pisarad tikuvad meile mõlemile silmi. Poisile seetõttu, et uus ja hirmutav olukord, minule enesehaletsusest. Poiss saab õhtueine, minule pole ette nähtud. Voodit ka mitte, madrats, mis suht täpselt voodi ja aknalaua vahele mahub, ajab asja ära. Insuliini laps veel peale ei saa, eelnevalt tahetakse täiendavaid mõõtmisi teha.

Eestis kutsutakse seda sissesöödud haiguseks, soomlased väidavad, et tekkepõhjused pole teada. Mul endal on asjast kolmas arvamus, aga las see jääb…

Delegeerin tööülesanded, suhtlen lastega. Kardina taga jääb tüdruk magama ja isa lahkub. Lõpuks uinume isegi heitlikku, tihedate ärkamistega, unne. Poisil käiakse öösel veresuhkrut mõõtmas. Kardinatagusel tüdrukul vahetatakse difuusereid. Kõik muidugi eri aegadel, iga korraga ärkvele võpatades. Siis ärkame difuuserimasina piiksumise peale, poeg läheb õde kutsuma. Pea ongi hommik.

Nooremal tütrel on sünnipäev. Saab õnnitlused netiteel. Siis me veel ei tea, et meid samal päeval koju lastakse. Tööasjad. Üle neti ja telefonis. Seda pole küll palju, teavad nad seal isegi, mida teha. Pigem kirja panna teemasid, mis koosolekul esile tuua.

Haiglaõed jagavad poisile veel kaks mõõdikut, üks anduriga automaatne veresuhkru mõõtja ja teine ketoosi mõõtmiseks. Tavaline, sõrmeotsa verest suhkrumõõtja oli meil olemas. Rohkelt juhtnööre ka muidugi.

Ootame. Arsti ootame. Lõpuks käib seegi ja pääseme koju. Käime omaküla toidupoes, ostame salatimaterjali ja õele tordi. Tuleme koju, panen söögid hakkama ja lähen keeran töökohal uksed lukku. Möödunud on 24 tundi, millest mul eile enne uste lukustamist veel aimugi polnud…

 

Read Full Post »