No igatahes keegi või miski otsustas mind maa peale tagasi tuua ja veidi alandlikumalt elu võtta. Eks oligi juba liiga pikalt liiga ilus, või?
Pesamuna ajas ATV üle kupli ja nüüd on käsi kipsis, randmest puruks. Õnnelik õnnetus oli, tal kiivri lõuakaitse oli ikka täitsa sodi, hea et niigi läks. Õnnetus juhtus pühapäeva õhtul, käisime traumas pildistamas ja pandi ajutised toed, kutsuti esmaspäeval tagasi, et konsiilium täpselt otsustab, kas vajab lõikamist või ei. Kuna tütrel oli vaba päev, läks tema pojaga uuesti sinna traumasse. Mehe autoga, sest ta oma auto on remondis. Noja sel ajal, kui nad seal haiglas konsiiliumis olid, mõlgiti mehe auto uks ära… Millest muidugi tuli kodus skandaal. Nagu oleks sellest miskit kasu olnud, sellest skandaalitsemisest. Et muudab kuidagi asja või?
Ja tütre auto on juba üle kuu aja remondis olnud. Suvel ostsime selle auto talle, kusjuures firmast, mitte eraisikult. Sügisel, kui ilmad jahenesid, selgus, et auto ei lähe soojaks. Jah, tegelikult jahutusvedelikku hakkas ta juba suvel küsima, jah, meie viga, et me siis kohe auto müünud firma poole ei pöördunud. Nüüd pöördusin. Nemad soovitasid suvalisse remonditöökotta viia, et viga tuvastada, siis otsustavad, mis teha. Esimene remondifirma kahtlustas suht kohe plokikaant. Paraku selle firma paberid automüüjale ei kõlvanud. Viisime järgmisesse. Seal leiti, et hammasrihma võll? on tuksis ja jahutusvedelikku pööritav pump lekib. Lasin need vead ära parandada, sest see tulnuks odavam, kui auto “tagasimüümise” puhul meie kanda jääv osa. Sellele paraku lisandus veepump. Ja …ei, auto ei saanud korda. Ilmselt ikkagi on tuksis plokikaanetihend või plokikaas… Olen vaielnud auto müünud firmaga, aga nemad väidavad, et nendel mingit vastutust pole. Tarbijakaitse on suht aeglane ja passiivne. Autofirmalt oleks vaja saada kirjalik ülevaade kõigist vigadest ja kogu remondi maksumus ja nad kuidagi ei leia aega selle tegemiseks. Millest ma saan täiesti aru. Ma olen krdima vihane kogu selle jama peale, mitte et see midagi kaasa aitaks… Jagame siin nüüd kolme peale kahte autot ja igapäevane logistika on paras ajuk.pp. Lisame veel selle, et pesamuna ei saa loomulikult oma kipsis käega ATV-ga sõita ja tema kooliskäimine on suht…keeruline. Õnneks mingi bussiliiklus siin ikka toimib.
Ma olen siin Soomes mitu autot ostnud eri firmadelt, kõik kasutatuna ja nii paska kogemust varem pole olnud. Aga noh, mis teha. Elu kallid õppetunnid. Või noh, kõik, mis raha eest saab, on tegelikult ju odav.
Ainult et mu ärevushäire on taas pead tõstmas, kui ma kogu selle jama peale mõtlen. Asjale ei aita muidugi kaasa see, et ma ühe lolli vale alatooniga naljasõnumi saatsin ühele inimesele ja seda sattus kogemata lugema üks teine inimene. Millest tuli ka skandaal. Ühesõnaga, ärge usaldage inimesi ja internetti 😛
Aga noh, tegelikult. Küllap kõik laabub. “Ära karda, mina olen sinuga”-nagu mu töökaaslane mulle armastab piiblit tsiteerides korrutada. Ja see rahustab, päriselt ka.
Olge Teie ikka sama tublid edasi 🙂