Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘palju toredaid inimesi’ Category


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Epp kirjutas kõigepealt siin

Kus on siis kodumaalt ära kolinud inimeste kodu?

Minu kodu on praegu Soomes. Siin on me majake ja aed. Siin on töö ja sõbrad.

Mul on tohutult vedanud, et me algusest saadik oleme saanud omale soomlastest tuttavaid-sõpru ja nad on võtnud meid omaks ning suhtunud meisse väga heatahtlikult. Tegelikult nad suhtuvad sisserändajaisse üldse veidi leebemalt, kui eestlased, aga hoiavad siiski distantsi. Mina ei oska ette kujutada, et ma elaksin võõral maal ilma põlisrahvaga suhtlemata, nende kultuuri ja kommetega tutvumata. Et elaksin kuskil omas mullis ja suhtleksin ainult kaasmaalastega. Selliseid rahvusmulle on tõenäoliselt siin väga palju, kus vabal ajal kokku saades õlle ja siidri kõrvale põlisrahvust kirutakse ja iseenda saba kergitatakse.

Õnneks on Eesti meile siiski lähedal ja ma saan käia sealseid sugulasi-sõpru külastamas praktiliselt igal ajal. Ema, õed, õelapsed ja mu oma pooled lapsed ju Eestis. Koroona aeg pani vahepeal liikumispiirangud peale ja õpetas paremini hindama vabadust liikuda. Ja nautima iga hetke lähedastega koosolemisel.

Olen elanud Soomes 8 aastat. Alguses vedasime suurema osa toidust Eestist. Nüüd oleme harjunud siinse valikuga ja ainuke, mida Eestist alati toome või tellime, on tarplani majonees. Soome omad on liiga äädikased, nendega pole maitsemeel veel ära harjunud. Ja kui kord juba Eestis käimas ollakse, siis toome tavaliselt ka suitsulihatooteid: suitsukonte, -koote, -kanakoibi jms. Saia-leiba ostame Eestist kaasa odavama hinna pärast, samuti hapukoort. Epu blogi kommentaarides keegi kirjutas, kuidas sõbranna tassib Eestist Soome kilode kaupa kohukesi. Miks küll? Neid ju müüakse siin ka prismades. Eesti omi ja hinnalt vaat et odavamad, kui Eestis…

Oma kodu ja aed võimaldab värsket köögivilja kasvatada, kasvuhoone samuti. Süüa teen ikka eesti kombe kohaselt või siis vanade harjumuste järgi. Noorem tütar teeb rohkem seda, mida kohalikes köökides pakutakse. Hapukapsast tegin eelmisel aastal ise, aga kapsakasvatus on siin suht vaevaline. Pagana kapsaussid :P. Verivorste tegin ka ise, meeldivaks üllatuseks leidsin, et kõik algmaterjalid on kaubanduses saadaval. Sel aastal vist ei viitsi 🙂 Verivorst ei ole siinses kultuuris jõulusöök. Seda müüakse ja süüakse igapäevaselt. Liha, kana ja kala suitsutame ise.

Tööl koguduses on kõik soomlased, nii ülemused, kui alluvad. Hooajatööle või praktikale on vahel sattunud ka afgaane, hispaanlasi, brasiillasi või ukrainlasi, aga pigem harvem. Meie väiksemapoolses vallas on muumaalasi kindlasti vähem, kui suuremates linnades, kuid siiski omajagu.

Eestlasi on siin ka päris palju aga tihedamat suhtlust eriti pole. Tänaval või poes ikka tere ütleme ja mõne sõna vahetame. Ühe väga-väga hea eestlannast sõbranna olen küll siit saanud. Tema kolis kahjuks ära teise linna, enam ei näe me nii tihti ja spontaanseid ühiseid väljasõite enam ei juhtu. Millest on küll kahju.

Ma ei tea, kas ma kolin kunagi Eestisse tagasi. Kahe maa vahet pendeldama jään ma nii või teisiti, sest see koht ja need inimesed siin on võtnud kindla koha mu südames. Samamoodi nagu need teised sealpool merd.

Read Full Post »


Kümme aastat tagasi loendasin Eestis rahvast. Kuigi juba tookord räägiti, et järgmist loendust enam füüsiliselt ei tule, kõik teevad ära arvutid, siis siiski on neil vaja ka füüsilist tööjõudu.

Lühidalt-sain kutse kandideerida uuele loendusele tööle. Elaks ma Eestis, siis isegi võiks mõelda asja üle 🙂

Eelmise loenduse argipäevast saate lugeda siit.

Read Full Post »


Tänast päeva kutsutakse Soomes kuulujuttude ja kadeduse päevaks. Nimelt avaldab maksuamet eelmise aasta suurimad maksumaksjad. Nii eraisikud kui firmad. Põhimõtteliselt on see Soome rikaste tabel ja põhjustab nii ajakirjanduses kui rahva seas hulga jutte ja kadedust, kust ja kuidas varad hangitud on.

Read Full Post »

Older Posts »