Kevade ja talve võimuvõitlus

Esmaspäev oli meil siin vaba päev, selline nelja päevane minipuhkus oli tore ja vajalik.

Ma ikka nii palju vajan taastumiseks omaenese aega, ilma et peaksin pidevalt suhtlema. Siis jaksan jälle.

Teisipäevaks tuli jälle lumi maha. Kusjuures mu kodukülas polnud lund, aga töömaal oli oma kümme senti, mis püsis terve nädala ja reedel tuli veel juurde. See reedene lumi jõudis siia ka, aga täna sajab vihma ja tore on.

Seoses esmaspäevase vaba päevaga pidanuks töönädal ka lühem olema, aga kuna teine suntiodest jäi haiguslehele, läksin teda asendama. Ülemus mulle just ükspäev ütleski, et paindlikkus on hea, aga mitte liigne paindlikkus. Põhjendades sellega, et mina olen vabatahtlikult ja hea meelega kõik nädalalõputööd vastu võtnud (ei, selle eest me lisaraha ei saa, saame vaba päeva mõnel teisel ajal), aga kui Mari tagasi tuleb, läheb tal keeruliseks, sest Mari ei soostunud pea kunagi oma nädalalõppe loovutama. Mis on samuti arusaadav, väikeste lastega ei teeks seda minagi. Praegu aga vahet pole. Ja mulle meeldib mu töö.

Sel nädalal käis mul esimene noor tööintervjuul. Ja ületas suure kaarega kõik mu ootused. Ma vist muutusin isegi juba liiga innukaks tema suhtes, nii et ta küsis, kas või kui palju tal otsustamise aega on. Tal oli järgmisel päeval veel teinegi tööintervjuu jne. Ja tavaliselt ma ei anna kohe mõista, et olen valmis inimese tööle võtma, aga noh, läks nii. Kohe, kui ta me õuelt minema sõitis, saatsin meili, et ta on tööle võetud, palvega, et ta vastaks, kas võtab töö vastu või mitte. Järgmiseks hommikuks oli jaatav vastus tulnud 🙂 Seega ta teise töökoha intervjuule ei läinudki.

Omajagu kabetamist on suvetööliste osas olnud, sest noored kandideerivad mitmesse kohta ja ikka juhtub, et nad on mujalt juba töö saanud või midagi. Ja kuigi meile tööle tahtjaid oli megasuur hulk, siis valik 16-17 aastaste tüdrukute hulgas oli väike… Oot, mida ma just ütlesin?? Et me valime töötajaid soo ja vanuse järgi??? Väga nõme tunnistada, aga nii see on. Mulle on eelkäija poolt ette antud, keda ja kui palju… Ja kahetsusväärselt need vanad olijad seal on väga vanamoeliselt kinni “meestetöödes” ja “naistetöödes”. Aga ma ikka tasapisi murendan nende hoiakuid seal. Sel aastal võtsin riski ja hooajaliseks tööliseks palkasin ühe noormehe nn. naistepoolele. Vaatame, mis saama hakkab 😛

Igatahes, algaval nädalal peaks veel üks kandideerija intervjuule tulema ja kui tema ka peaks sobima, võib sellekevadise tralli lõppenuks lugeda. Reedel saatsin masspostitusena äraütleva kirja ülejäänutele, lasin AI-l sõnastuse teha, et paremini kõlaks. Ma tegelikult peaksin oma cv kaaskirja kah AI-l laskma viimistleda. Vähem, kui pool aastat on seda tööd jäänud ja aeg on hakata ringi vaatama. Tegelikult juba vaatangi. Ühte kohta lausa olen kandideerinudki juba, teatavaks üllatuseks ma teise vooru ei pääsenud. Samas, tahan või ei, aga vanus ja rahvus mängivad siin maal samamoodi rolli, ehkki seda ei tunnistata. Iseasi, kui oleks mingi eriti spetsiifiline ala, aga seda see pole.

Niimoodi mul siis läheb. Homsest algab jälle kuuepäevane töönädal. Loodetavasti on sealpool maakonna piiri kah nüüd lumed sulanud.

Read Full Post »

Tagasivaade

Aasta 2023 oli nii kirju, et kurb oleks, kui sellest märki maha ei jääks.

Märtsis oli vanema poja juubel. Hästi toredas kohas ja parimate sõpradega.

Aprillis, lihavõtete aegu, kui lõunapool soome oli juba suht lumevaba, käisin Lahtis mäesuusatamas. Selleks oli vaja enam kui pool sajandit elada, et selline asi ära proovida. Tegelikult läksin ma muidugi sõbrannale külla ja tema mind mäele vedas. Esimesel päeval oli väike madal ja lauge mäekülg proovimiseks ja tunnetuse sisse saamiseks. See oli tore küll, aga muutus ruttu igavaks. Teine päev siis suure mäe pilet ja valikus kõik rajad. Alguses ikkagi suht lauge, aga kyllaltki pika sõiduga rada. See täitsa sobis, ma kõrgemale väga ei kippunudki. Sõbranna muidugi käis ja lõpuks vedas minu ka kaasa. Seal üleval oli tore. Kenad vaated kaugustesse ja puha. Allatulek polnud enam nii tore 😛 Muidugi ma kukkusin seal lumepudrus, väljas oli ikkagi juba üle kümne kraadi sooja ja lumi ka sula. Mägi oli eelviimast päeva avatud. Nii, kukkusin. Ja olin nagu sitasitik, püsti enam ei saa. See mäesuusavarustus on ju siuke rohmakas ja jäik. Ja mu füüsiline vorm suht olematu. Naermine võtab viimasegi jõu… 😀 Einoh, eks ma kuidagi ikka püsti sain ja alla ka, tasakesi ja ettevaatlikult. Põngerjad sõitsid viuh ja viuh mööda 😛 Igatahes äge kogemus oli! Samas pole kindel, kas see mu harrastuste hulka jääb. Ja ega ma ju väga tihti mägede lähedusse ei satu ka…samas hea tahtmise korral poleks see probleem.

Mökkireis. Sel aastal üürisime meile teist korda suvila. Seekord viieks päevaks. Kuigi neid mökke siin soomes on tuhandeid, siis meie tingimustele vastavat polegi nii lihtne leida. Tingimused: 7-8 magamiskohta, veekogu vahetus lähedus ja naabrid mitte nii lähedal. Igatahes just sellise me saime. Mökki oli kalju peal ja alla järveranda viis trepp, 89 astet. Korralik trenn, sest neid treppe me kulutasime ikka kordi päevas. Sest meie põhiline aktiviteet oli kalastamine 😀 Meie 7 inimese kambast said ühtäkki kõigist kirglikud kalamehed. Ja kala oli palju, jätkus kohapeal suitsetamiseks-grillimiseks ja koju viimiseks. Vahepeal sõitsime ringi, täinedasime ussivarusid ja vaatasime muidugi ringi ka. Mina käisin surnuaedades, teised kirbukatel :D. Aga kalamehekirg oli nii suur, et netist said välja otsitud parimad näkkamise kella-ajad ja selleks ajaks pidime kindlasti tagasi mökile ja randa saama 😀

See soome mökkikultuur on omaette teema. Muu maailma jaoks on põline aasta(kümnete) tagune mökkides käimine miski veider enesepiinamise vorm. Me keeleõpetaja kunagi rääkis sakslaste muijeid. Et kuidas soomlased vaimustunult räägivad, et tuleb puhkus ja siis pääseb mökkile. Ja mida kõike seal tehakse ja kui tore seal on ja mida kõike veel. Ja siis neil sakslastel oli võimalus sinna kaasa minna, et oma silmaga seda imelist kohta näha. Jõuavad kohele peale ülipikka sõitu ja ees ootab pime ja külm onn, Ilma elektrita. Kõigepealt tassid puud ja paned ahjud küdema. Tassid kuskilt jääaugust vett sauna ja söögitegemiseks. Elektrit pole, levi ka mitte. Wc on õues puutsee. Igal juhul jääb muule maailmale selleaegne mökkivaimustus suht kaugeks. Tänapäevased suvilad on enamjaolt mugavustega. Elekter on ja vesi tuleb kaevust. Pesumasin ja nõudepesumasin ka olemas. Ja ülimõnus on seal aega veeta ja argipäev hetkeks unustada.

Veidikene sama tüüpi on soomlaste ruska-aeg. Ehk siis septembrikuine lapimaa, kuhu kõik tahaksid matkama minna värvikirevat loodust nautima. Kes oma kujutluses on selle ülivõrdeliseks mõelnud, võib pettuda. Meie ei pettunud. Käisime Lapimaal oma pikaaegse eesti sõpruskonnaga ja see reis oli ülitore. Pikad bussisõidud pole muidugi teab mis mugavad, aga ei midagi ületamatut. Ja meil vedas ilma suhtes tohtutult, Esimesel päeval oli sõit läbi sombuse ja sajuse soome Helsingist Kemisse. Olime reisifirmaga ja ca pool bussitäit oli meie kamp. Õhtul Kemis käisime veel linnapeal ja mere ääres jalutamas. Kuna oli laupäeva õhtu ja hotell kesklinnas, siis paljudel oli uinumine raskendatud, sest plärin ja mürin… See on soome linnadele nii omane, et noorsugu kõikvõimalike mootorsõidukitega hilisõhtuti-öösiti ringi sõidab. Mida suurem plärin seda uhkem…Ma ise vist sellevõrra harjunud, et ei seganud, kuigi ma ise siin miskis suurlinnas just ei ela.

Järgmisel päeval taas bussi ja edasi Rovaniemele. Paduvihma sadas pea kogu päeva. Meil oli päevakavas sobivasti muuseum, Artikum. Okei kuskil jõulumaal hüppasime üle polaarjoone kah paduvihmas. See jõulumaa oli septembrikuus suht sürr, kõik jõulukaunistused ja kuused ja jõululaulud ja samas pelasrgoonid õitsevad õues uste ees. Aga sellise jõuluootuse tõi kenasti hinge 🙂

Päeva jooksul vihm jäi järgi, kunstniku majamuuseumis saime juba ilma märjaks saamata uudistada. Ja kelgukoerte juurde jõudes tuli päike välja. Ööbisime seekord Levi suusakülas ja nägime ka virmaliste täit ilu. Mul oli täitsa kahju neist reisikaaslastest, kes eelmise öö magamatusest varakult koikusse kobisid ja sellest vaatemängust ilma jäid. Järgmised kaks päeva möödusid sõites ja matkates teel Kuusamosse ja Kuusamos. Kõik me matkad olid ilusa ilmaga, Levil tuli päev peale meie lahkumist lumi maha, sama juhtus Kuusamos. Nii et jah, parim seltskond ja üliäge reis oli 🙂

Oktoober-november olid suht keerulised kuud, pool detsembrit sinna otsa. Üks väljakutse ajas teist taga. Tööl oli lihtsalt ülikiire, väga täpselt pidi valima tööde järjekorda, et mis on vaja tingimata ära teha ja mille võib tahaplaanile lükata. Mis kõik muidugi päädis sellega et ma jäin haigeks ja olin sunnitud mõneks päevaks haiguslehe võtma. Aga ellu jäime.

Jõul tuli traditsiooniliselt Eestis. Ikka nii, et reedel peale tööd otse laevale ja … juba esmaspäeval tagasi. Aga perega sai koos oldud suuremates ja väiksemates koosseisudes, söödud ja lobisetud ja lihtsalt oldud. Lapsukesed kinkisid mulle kohvimasina, millest ma aastaid olen unistanud. Et ükskord, kui rikkaks saan siis ostan. Ei, ma polnud lastele sellest unistusest rääkinud. Aga kord kui vanem poeg mulle kord sügisel helistas ja rääkis, et nad said omale kasutatud kohvimasina, olevat mu hääles nii äratuntav kadedusenoot olnud, et lapsukestel oli otsus valmis see mulle kinkida 🙂

Selline see 2023 oli.

Read Full Post »

Kes aasta esimesel päeval lõnga tellib…

…sellel on kolmekuningapäeval esimesed sokiostjad 🙂

Külm on olnud jah. Käisin ostsin karvamütsi omale ja selle suka mütsi alla tööle. Sest ka pisikesest õuesolemisest hakkasid põsesarnad ja kõrvanibud külmast kipitama. Meil temperatuur alla 23 palju ei langenud, aga tuul oli kogu aeg lisaks, mis tegi olemise eriti hulluks.

Vana-aasta eelviimasel päeval olin tööl. Läksin hommikul varem, et vajadusel lumega võidelda, aga tänu jumalale oli nädalavhetuse töövõtja oma osa ära teinud ja mulle jäid vaid kirstumatuste hauad surnuaial. Olin just traktorit käivitamas, kui Kari uksest sisse astus. Ta ka polnud magada saanud lume pärast muretsedes. Noh, tegime siis kahekesi traktoritega kogu surnuaia kõnniteed puhtaks. Tema läks veel laagrikeskust puhastama, mina alustasin kabelis matuste ettevalmistamist. Täispikk päev oli, neli talitlust.

Vana-aasta hommikul sai pikalt magada. Päeval tegime süüa ja õhtul läksin ajaviiteks oma koguduse kirikusse. Lootsin kolleege ja tuttavaid näha. Mu rõõmsaks üllatuseks oli hoopiski mu praeguse töökoguduse kolleeg ka kirikus. Jumalateenistuse järel pakuti kohvi ja küpsetisi, sai suhelda ja lobiseda. Jäin veel veidi ajaks endise kolleegiga jutustama, polnud ammu näinud.

Siis käisin kodus peremehel järel ja jõudsime linna parasjagu ilutulestiku ajaks. Me linnas lastakse see alati kell 21.00. Tegelikult ma loodan, et nad siingi sellest paugutamisest loobuvad, päris mitmed linnad-vallad on seda juba teinud.

Tulime pisikese tiiruga koju ja jälgisime meist ületee oleva rahvamaja õuel toimuvat möllu. Miskid noored olevat rahvamaja uusaastaööks üürinud, ainult et… Möll läks juba mitu tundi enne keskööd liigagi metsikuks. Rakette süüdati käes ja loobiti kuhu juhtub. Kui taas me postkastirivi ette jäi, läksin kurjaks. Ei, mitte rakette ei sihitud postkastide pihta, vaid rakett pandi postkasti põlema. Ja plahvatades lendas postkast pilbasteks. Seekord mitte meie oma, aga kui vaatama ja noori korrale kutsuma läksime, heideti rakette meie suunas. Ma kutsusin politsei. Ei, tegelt ma kõigepealt helistasin tütrele ja tema käskis häirekeskusesse helistada.

Politsei tuli miski veerand tunni pärast, kaks ekipaazi, ja olid paigal miski paar tundi, peale keskööd said siit minema. Saatsid selle läbu laiali siit, püha jumal, kus sealt tuli rahvast, üle saja noore kindlasti. Enamus alaealised. Enamus silmini täis.

Mul olid algul küll veidi süümekad, et noortel peo ära rikkusin, aga samas…järgmiseks oleks mõni hull kindlasti põleva raketi rahvamajs sees kuhugi massidesse visanud või midagi…

Hiljem lugesin twitterist, et see postkastide õhkimine on miski siinse maa noorte aastakümnete pikkune traditsioon-lollus. Et seda on tehtud vähemalt pool sajandit siinmaal… :O

Keskööl sõitsin ma ise hoopis linnavahel, viisime poja üht kustunud sõpra teise juurde magama. Neil on linna ääres üks garaaziga sõber, kelle juures vabalt käia saab ja kelle vanemad siis noorsool ka silma peal hoiavad, aga seal pole magamiskohti. Poeg tuli ka minuga koju ära.

Teisipäeval algas taas argipäev. Auto ei käivitunud. Sai lisavoolu ja hilinemisega tööle ma jõudsin. Õhtul käisin ostsin uue aku, ei viitsi kogu aeg jamada.

Tööl on rahulik sellevõrra, et lund ei sadanud enam ja aastalõpu hull kiirus on möödas. Samas omajagu tegemist on sellega, et viimasel ajal tahetakse uskumatult palju kirstumatuseid. See tähendab hauaplatsi välja mõõtmist, sulatamist, hauakaevaja tellimist (kes kah hilines masina külmana mittekäivitumise tõttu), sildade, plankude, hauakardinate ja kaane paigutamist. Hiljem, kui haud kinni on aetud, tuleb kogu träna kokku ka korjata.

Muidu sain osad ootel olevad paberitööd tehtud ja Kari omakorda tehtud tööd, mis eelmise aasta lõpul suure kiire ajal tegemata jäid.

Reedel oli üsna ränk matusepäev. Esimene talitus oli muusik, kes oleks vabalt võinud veel paarkümmend aastat elada ja luua, viimane kahekümne aastatane noor mees. Raske oli näha kirikuõpetajat enne talitlust silmi pühkimas-tema selle poisi oli kord ristinud ja leeritanud ja üsna lähedalt kaasa elanud kogu loole. Kabel täis noori inimesi. Jep, ei ole lihtne alati…

Kuna siin maal kolmekuningapäev on samuti püha, siis eile meil tööd ei olnud. Ja üldse mul järgmine töölaupäev on alles kuu lõpus.

Külm peaks ka hetkeks järele andma, et siis tagasi tulla. Saab näha.

Vaatame, kuna taas kirjutama jõuan 🙂

Ilusat jätkuvat aastat Teile.

Ootamatuid naeratusi või kuidas see uuema aja kirjade lõppu lisatav tervitus oligi 😉

Read Full Post »

Läksin ära

No ei ole aega ja inspiratsiooni ja motivatsiooni kirjutada…

Varakevadel tegin omale TikToki konto. Inspireerituna sellest, et leidsin ennast oma tööga seotult TikTokist, veel siis kui ma ise seal polnud. Ega käinud vaatmas ka, töökaaslase poeg oli leidnud mu seal. Ja sel päeval tööl olnud kirikuõpetaja ka. Ja…

No ma mõtlesin siis, et miks mitte.

Seal on peamiselt mu tööga seotud jutud ja näpuotsaga vaba aega.

Palju lihtsam ja kiirem viis, kui võtta arvuti ja aeg ja inspiratsioon ja motivatsioon ja…

Aga see on ka palju pealiskaudsem. Ei anna edasi tegelikke meeleolusid ja tundeid…vist. Ja päris kõike ma lihtsalt ei või seal kajastada ju. Mingi austus peab ka ikka olema, nagu klassikud ütlevad.

Igatahes. Ma eile (ehk laupäeval) olin taas tööl. Kirstumatus, hauda saatmine. Me surnuaial, sel suuremal läheb 74 protsenti lahkunuid krematooriumisse ja vastavalt siis 26 on kirstumatused. Mis ei ole õige sõna, sest matusetalitus viiakse ikkagi läbi nii, et kirst on kohapeal. Lihtsalt kirstu ei maeta talitluse järel, vaid ma lükkan selle külmkappi tagasi ja matusebüroo viib hiljem krematooriumisse. Mõnel juhul kannavad omased kirstu otse matusebüroo autosse, aga sedagi on suht harva.

Niisiis eilne tööpäev. Haud kaevati valmis neljapäeval. Sealses koguduses hauakaevajat palgal pole, ostame teenust. Hauapaiga märgin muidugi ise ja kõik vajalikud raamid ja toed viime kohale ja oleme alati juures mõõtmas ja hindamas.

Reede õhtul algas see suur torm, mis meie pool küll polnud nii võimas kui Eestis, aga piisav siiski. Ja vihma muidugi sadas ka kõvasti. Olin tööle minnes omajagu pabinas, et loodetavasti ei ole auk vett täis voolanud ja ei ole vaja hakata seda pumpama või kutsuda töömeest laupäeval tööle või…

Ei olnud. Väike loiguke siiski oli hauapõhjas ja selle jaoks oli Kari, see töömees, eelmisel päeval toonud haua äärde valmis kuuseoksad, et vajadusel nendega haua põhi katta. Mida ma ka tegin. Ja mind valdas tohutu tänutunne, et mulle on antud sellised töökaaslased.

Vahel need “poisid” ajavad mul närvi püsti ka ja vahel lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda (“poisid” siis vanuses 52 ja 62). Näiteks siis, kui nad ei kuula mind ja lähevad midagi muud tegema. Või mulle tundub, et nad kulutavad liiga palju aega miskite pisisasjade ümber jahumiseks. Või üritavad kütteõlide erinevust testida…maitsmise teel 😀

Ja kõik mu hooajatöölised on kuldsete kätega. Ka see, kelle kevadel uuena tööle võtsin, sest üks eelmise aasta omadest ei tulnud. Kõik erinevate iseloomudega ja siiski kohanduvad. Mul on ikka nii hullupööra vedanud, ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud. Ega ma muidugi ei tea, mida nad minust arvavadn:D Järgmisel nädalal algavad arenguvestlused, näis, mis sealt koorub :).

Arenguvestlused on minu jaoks taas üks puhtalt lehelt teema. Mu eelmises töökohas neid ei tehtud, kuigi seadus nõuab. Ja praeguses pole mu oma ülemus ka veel teinud, sellega on veidi aega. Mul aint omadega on kiire, sest nende töö lõpeb kohe…oh jah.

Naabrinaise juures käisin kohvil ja jälle ta rääkis töökohal kiusamisest teistes kogudustes, oli käinud sel nädalal kuskil koolitusel just ja sealt muudelt sama juttu kuulnud. Ja kui ma mõtlen oma endisele töökogudusele, siis, ohjah….

Mu määratud ajaga tööleping pikenes pea aasta võrra, sest mu eelkäija otsustas ikkagi veidi pikemalt kodus olla, kui vaid emapalga aegu.

Juba praegu olen ma selle vähem kui aastaga saanud kogemuse, mida teised ei saa ka paarikümne aastaga, kõik sellised üliharvad juhused.

Näiteks:

Paarismatus, kaks kirstu sama hauda kõrvuti

Nelisada kilo kaaluv kirst, mis võtab kahe kirstu koha ja mis on sama lai kui pikk. Kopaga viiakse hauda. Ühtegi Soome krematooriumisse se ei mahu.

Matusetalitus, mis on üliturvatud politsei ja vangivalvurite poolt. Õues ja parklates on relvastatud üksused. Kabeli kõigis nurgis relvastatud valvurid. Vangid kahest eri vanglast, teine neist eluaegne. Hiljem kuulen, et põhjus oli mitte lihtsalt vangides vaid ka ähvardavas veritasus, mis sellele rahvusele omane. Läbiotsimisi inimestel (et relva tuvastada) siiski ei tehtud.

Mu töö ei ole tegelikult seotud vaid matustega. Põhitöö on siiski surnuaia eest hoolt kanda, sel suvel suhteliselt suur osa ka kabeli ja töökodade remondi eest, kuna vastava ala inimene läks just sobivasti nende tööde alguses meilt töölt ära ja uut nad kohe ei saanud. Ega ole saanud veelgi. Nüüd oli uus värbamisprotsess ja uus peaks tööle hakkama just siis, kui remont peaks valmis saama 😛

Noniih, vähemasti andsin märku endast. Kas või millal jälle-ei oska vastata. Tiktokist, kui viitsite vaadata, saate üsna hea pildi, millega ma olen tegelenud ja tegelen 🙂

Read Full Post »

Ikka veel imestan

Ma tõepoolest olen jätkuvalt üllatunud, et ma selle töökoha sain, kus ma praegu töötan. Ja tänulik🙏

Ma sügisel lappasin küll töökuulutusi, aga see konkreetne mulle ette ei jäänud. Hoopis naabrinaine leidis selle ja näitas mulle. Ta ise kaalus ka sinna kandideerimist, oli helistanudki Marile, aga lõpuks ikkagi loobus. Mina algul ei plaaninud kandideerida, aga viimasel minutil saatsin ikkagi cv.

Pea kohe tuli küsimus, kas ma olen ELK liige, see oli neil üks tingimustest. Ühtlasi sain teada, et kandideerijaid oli viisteist.

Vestlusele jäin ma peaaegu hiljaks. Kuidagi uimerdasin hommikul kodus, arvates et aega on küll. Kui lõpuks kella juhtusin vaatama, oli vestluseni 30minutit. Sinna kohale aga sõidab 40 minutit… Noh, tsipake sai kiirust ületatud, aga kohale ma jõudsin 😇

Ja seal ma nüüd olen.

Paar “oma” kandidaati olid avaldused tagasi võtnud. Üks ei olevat saanud kandideerida, kuna nooruses olevat leerilaagrist välja visatud…

Juhus? Saatus? Või on sel vahet…Tänulik olen ikka 🙂

Riigikogu valimised olid eile. Tulemused on huvitavad. Tundub, et EKRE e-valimiste vastasus oli iseenesele augu kaevamine. Ja Jüril oli põhjust paanikaks, et ta isiklikult valijatele helistama pidi. Ja abi sellest polnud. Eks nad tõmbasid eelmistes valitsustes omale korralikult vee peale.

Palju uusi tulijaid: see on ainult tore. Ja vähemalt esialgu ehk Eesti julgeoleku pärast muret tundma ei pea 🙏

Täna said tomatiseemned külvatud. Hääästi vähe panin, õnneks polnud mulda kodus rohkem, kui üks kotike. Ma üldse pole kindel, et ma nendega nüüd tööl käies korralikult mässata saan, see verandale ja taas sisse tõstmine üldse ei õnnestu. Vaatab mis saab, eks peab siis taimed ostma, kui omad nässu lähevad… Ja mis hinnaga need tänavu üldse olla võiksid?

Kena päikselist kevadet kõigile 💓

Read Full Post »