Paralleel laulust “Teele, teele kurekesed…”, kui keegi aru ei saanud.
Me siin mingis mõttes olemegi nagu rändlinnud, saabume koos kevadsoojade tulekuga ja lahkume sügiskülmade saabumisega. Töömaal algab sidin-sädin ja elu läheb käima. Korjame kõik talvise sodi ja riisume viimased sügisjäänused, seejärel vahetame kullad ja istutame lilled, niidame muru ja kastame. Kuni sügisel kõik oma kätetöö taas maast üles rebime ja isegi lahkume.
Endiselt see “Ära vihasta, ainult vaata ja imesta”
Kui palju ma ka ei püüdnud esimesel tööpäeval mitte puutuda asjadesse, kuhu ma puutuda ei tahtnud, siis ikkagi lajatas see kogu täiega, kuna üle oli sõidetud meie tehtud tööst. Noh maitea, kui see lugu taas samamoodi lõppeb, nagu kõik eelmised, ehk siis mittemillegagi, siis…no siis lihtsalt ei saagi midagi.
A kesse üldse selle peale tuleb, et tööriideid rentida? Või ongi see tänapäeva maailmas normaalne? Kuna tarneaeg riiete proovimisest kuni kättesaamiseni on suht pikk, siis meil saab pool tööajast enne läbi, kui me neid kasutama saame hakata. Ja kas see on siis odavam? Aga noh, mis see minu asi on. Muidugi tuleb sellega teatav lisatöö, sest mustad riided on vaja kord nädalas ühte punkti kokku korjata ja pessu saata ning ilmselt siis omakorda puhtad riided laiali jagada…elame näeme 🙂
Metsatööga paistab olema nii, et algul ei saa vedama, pärast ilmselt mitte pidama. Sest meil on pea kaks kolmandikku rohkem mahtu, kui eelmistel aastatel, samas istutajaid vähem, seega ilmselt läheb jaanipäevani. Eriti kuna me pole veel alustadagi saanud, taimed väidetavalt on külmunud ja enne maipühi midagi ei toimu.
Suvi algas sel aastal eelmisega võrreldes veelgi varem. Samas, kaks aastat tagasi samal ajal sadas lund. Kuni maikuu lõpuni. Seega kurta vist ei saa. Kuigi vajadus vihma järele on küll karjuv.
Näeme, elame.
