Just selline tundub olevat mu selleaastane eluõppetund.
Meil oli sel nädalal tiimikoosolek ja ootamatult küsis kõnevooru ja pidaski maha kõne üks köstriõpilane. Ja tema kõne hõlmas meie hooajatööliste ja suvetööliste kiitmist maast kuuni ja tagasi-ja teist samapalju juhtkonna ja kontorirottide kirumist. Höhh, ma peaaegu pidin nutma hakkama seal suurest liigutusest, nii ootamatu oli see.
Me suur ülemus ei osanud väga miskit öelda, möönis vaid, et miskite uuringute järgi pidavat siin maal kogudused ja sotsiaalvaldkond kõige viletsama töökeskkonnaga ametkonnad olema. Seda just kehva seltskonna ja tööpaiga kiusamiste tõttu. Ja lisas, et oleks väga huvitav, kui see köstriõpilane oma kõne ka järgneval kohe algaval asjapulkade koosolekul maha peaks. Sinna teisele koosolekule see õpipoiss jättis minemata, mainides sarkastiliselt, et säästab kogudusele raha, kui oma suure supiportsjoni söömata jätab.
Ja natuke seda meie hoojatöölistesse suhtumist ja nende panuse hindamist näitabki see, et järgmise koosoleku tarbeks olid juba söömalauad kaetud, aga meile ei raatsitud isegi kohvi pakkuda.
Kevadel tööle minnes ei jätnud see inime mingit asjalikku muljet. Ta on olnud kohal kõigil meie tiimikoosolekutel ja esimesel neist hakkasid nad me ülemusega oma sõjaväemuljeid jagama-no see pole esimeses nooruses enam, see õpipoiss. Ja meie ülemusel ka nõksa vaid pensionist puudu. Ja nii me ülejäänud seal istusime ja nihelesime, sest noh, mida värki…Kuramuse jutupaunikud, laske meil tööle minna või…
Ja siis teine või kolmas koosolek oli selline, kus ma vaese noore hauakaevaja ja selle õpipoisi ära solvasin. Olles nende meelest liiga karm ja ebaõiglane. Pidasime peale koosolekut kolmekesi maha korraliku väitluse, mille kestel said paljugi selgemaks ja millest alates paranes tuntavalt ka noore hauakaevaja ja õpipoisi suhe ning nende töö muutus täitsa asjalikuks ja mõtekaks. Vanem hauakaevaja, vana rebane, oli sel ajal puhkusel, aga küllap tedagi asjade käigust informeeriti.
Aga muidu teeme ikka tööd. Veidike on vihma tulnud-just sellevõrra, et muru uuesti kasvama panna, aga lillede kastmist tuleb jätkata. Uue kuu vahetus seekord erilisi ootamatusi ei toonud, oli vaid üks uustulnuk. Võrreldes juunikuu suvenoortega, kes olid vägagi asjalikud ja toredad töötegijad, olid juulikuisest portsust osad ikka täitsa teiselt planeedilt. Meie suurimale surnuaiale tulnud nooruk, veel neljateistaastane poisiklutt, kui murutraktori kätte sai, kujutas ette, et on pääsenud atv pulkade taha ja sõitis sellega ringiratast kasvõi tunde. Iga väikse mururiba pidi talle eraldi kätte näitama, et nüüd niida siit ja nüüd siit… Teisalt, sellest vist oli ikkagi rohkem tolku, kui naaberüksuse veidi vanemast poisist, kes muru “niitis” niiduk üleval (ehk siis terad mitte töötamas). Vägisi tulid meelde kõik need videoklipid, kuidas tolmuimejat üritatakse juhtmest käima tõmmata või kuidas keegi niidab meeleheitlikult elektriniidukiga muru, pistik tühjalt järgi lohisemas… Aga tegelikult on ikkagi tore olnud neid noori õpetada ja juhendada ja siis nende arengut näha. Ja seda, et ka meie kambas kiusamist võiks ette tulla, ei osanud ma ka näha, enne kui me oma endise hooldemehe teise üksusesse tõstsime ja ma märkasin, et üks meie töötegijatest päevapealt (uuesti) rõõmsameelseks ja jutukaks muutus. Ei olnud ma osanud enne tähele panna, et see pidev lõõpimine ja narrimine oli juba liiga suured mõõtmed võtnud. Loodetavasti kõik laabub nüüd sel järelejäänud hooajal. Mitte et ma mingeid illusioone siin looks, elu pakub jätkuvaid üllatusi igaks päevaks ja alati pole need positiivsed.
Kurb üllatus tabas meid reede hommikul teatega vana surnuaiavahi ootamatust lahkumisest eelmisel päeval. Mina nägin teda veel neljapäeva hommikul, ta palus mul tema autoakna varahommikusest uduniiskusest puhastada. Ta oli minemas naaberkülla autoremonditöökotta ja sinna ta ka jäi, autot oodates oli ühtäkki halb hakanud ja…Ilmselgelt ei teadnud me kumbki, et see meie viimseks kohtumiseks jääb. Ja tagantjärele tunduvad hoopis teise tähendusega tema viimased sõnad mulle: ” Ära nüüd järele anna..” (see puudutab ühte (paljudest) vanema hauakaevaja ebaseaduslikest tegemistest tööajal)
Ja üks teine, keda ma juba veidi aega tabada olen proovinud ja kes mu töötelefonile ei vastanud ja nüüd siis kui ta telefoni võttis, oli ta haiglas ja ma võin vaid aimata miks…
Nonii, nüüd kisub suht nukraks see postitus, aga eks seegi ole elu. Ei ole kogu aeg ainult lust ja lillepidu. Pigem ikka selline ameerikamäed-tüüpi.
🙂
Read Full Post »
