Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘palju toredaid inimesi’ Category


Olen Eestis käimas ja tahan kevadpealinnast maalehte osta. Selles poes, kus hetkel viibime, seda muidugi pole. Aiman juba milles küsimus ja, viitsimata kogu linna poode läbi kapata, palun lehed õel linnast tuua: üks omale ja teine soome-naabritele. Meie naistejuttudes areneb selline vestlus:

“Kle, saad sa mulle maalehe tuua, maakad on kõik poed tühjaks kraapinud”

“Jaa, ikka saan, meile tuli 2 lehe asemel 20 seekord” naerab õde. “Eks siin ikka ostetakse ka, debiilsuse tipp minumeelest”

“No tsirkust ja leiba on vaja rahvale ju”

Miskihetk sekkub teise õe tütar:

“Loen seda Mangi horoskoopi. Hirmus jutt, võin saada sugulaselt päranduse ja see tähendab et hakkan kahe elukoha vahet pendeldama. Ja siis järgmine lause et võib ette tulla vanemate sugulaste eest hoolitsemist. Ma ei tea kas julgen edasi lugedagi”

“Miks sa loed seda sitta? Mang ei ennusta kunagi midagi head..” küsib õde

“A miks mitte? Mul tuttaval läks pea kõik täppi, luges eelmise aasta oma täna just 😀

“Et kohe hea ette teada, kui sitasti minema hakkab😂

Sekkub teine õde:

“Nagunii läheb nii, nagu minema peab, või siis nii,nagu Mang ütleb😁

M.O.T.T.

PS. Leidsin netist, et maalehe trükiarv on 43th, horoskoobiga lehe trükiarv oli 102th…

 

 

Advertisements

Read Full Post »


Mu eelmine arvut saab kohe 10 aastat vanaks ja on üle elanud igasugust. Vist juba pool aastat olen mõlgutanud mõtteid uue ostmisest ja kui nüüd eestis käies see vana jälle jonnima hakkas-kiilus kinni, ei läinud restardile ja seejärel ei tahtnud üldse käivituda-jõudsin otsusele, et maksku mis maksab, uus arvut tuleb ära osta.

Võinoh. Maksta ma väga palju ei tahtnud.

Teise ringi korralikku arvutit ka mitte, sest puudub aeg ja oskused ise seda korralikku välja vaadata.

Hakkasin siis mõtlema, et milleks ma seda masinat õieti kasutan…ja ega peale blogimise väga muud ei jäänudki 😛 Aga seda ma teen pigem harva viimasel ajal (no tänane päev läheb ajalukku ilmselt :D) Miskit kiiret (ja kallist) mänguarvutit ei vaja, pildistamine on ka suht tahaplaanile jäänud (räägib inimene, kes uut fotokat nillib :P), seega võiks miski täitsa tavaline masin olla.

Käisin omaküla tehnikapoes vaatamas, leidsin miskise pooletuhande eurose pilli, mis võiks peaaegu sobida. Õnneks ära kohe ei ostnud. Netis surfates leidsin sama masina veidi vanema versiooni-kakssada raha odavama kah. Seda meieküla poes ei müüdud, küll aga naaberküla omas. Niisiis, naabrimutt kaasa ja naaberkülla teele me eelmine neljaba asusime.

Ega nad seal palju rääkida ei viitsinud, vaatasid et mul masin välja valitud, pakkusid vaid lisakindlustust, mida siin kõigile kodumasinatele pakutakse ja…

“Kas me paneme selle arvuti teile töökorda ka?”

“eee…”

“See maksab 79 eurot”

“Ei, aitäh, ma saan ise hakkama”

Sa pühakuradipüss!! Ma võiksin selle talvehooaja ilusti ära tiksuda, kui ma sellise raha eest kasvõi ühe arvuti päevas töökorda paneksin-selle väikse asjaga ma ikka hakkama saan. Ja muidugi jõuab neid masinaid üsna mitmeid “töökorda” panna päeva jooksul. Seega, pakkumised on teretulnud 😛

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


On reede pärastlõuna. Vehime ennastunustavalt rehadega, et saada töömaa nädalalõpuks puhtaks ja korda. Tuleb vana surnuaiavaht. No temaga on see asi, et tuleb aega võtta ja juttu ajada. Seisame töökaaslasega nagu pahateinud poisikesed kibeledes tööle, ja kuulame.

“Kas see sinu tütar, kes siin tööl oli, on helistanud ka? Ma nägin teda prismas, lehvitas vaid emale, ja läks, ei miskit igatsust”

Jajaa, noogutame. Lapsed lendavad pesadest, kes varem, kes hiljem. Arutleme, milline aeg on iseseisvumiseks parim.

” See on ikka nii, et targemad lähevad ära ja lollimad jäävad, ” jätkab vana surnuaiavaht. Meie silmade pööritamise peale ütleb ta: “No vaadake, see oli juba vanal ajal nii, kel vähegi mõistust, läks ja koolitas ennast ega tulnud enam maale tagasi. Lollimad jäid paigale talusid pidama.”

Tuleb hauakaevaja, ülbe ja ennasttäis tüüp. Koputab surnuaiavahi autole ja lühikese vestluse jooksul üritavad üksteist peene nöökimisega üle trumbata. Hauakaevaja läheb oma tööruumi.

“Vaadake, siin on sama lugu, targemad on läinud, lollimad jäänud” ütleb vana surnuaiavaht surmtõsiselt. Turtsatan ja lippan lehepuhurit võtma, eemalt läheneb uus ohver surnuaiavahi haardeulatusse. Jätan targu küsimata, keda täpselt ta silmas pidas… 😀

……………………………………

Viin selle mitteigatseva (siinkohal surnuaiavaht küll eksis veidi) lapse kooli.

“Kallis, ma olen kodus!” hõikab ta ühikauksest sisse astudes sõbrannale

“Hirmutad siin lapsed ära…” vastab see

“Lapsed” on eksole aasta nooremad uustulnukad-korterinaabrid…..

…………………………………….

Tiimikoosolek. Arutatakse tööjõu vajadust kogu ringkonna surnuaedadesse. Õigemini seda, et tuleb hakkama saada olemasoleva tööjõuga-mida on vähe. Aga majandusosakond pani veto peale uute võtmisele, kuigi inimesed olid juba olemas ja vestlusedki peetud.

“See J-P seal Metsanurga surnuaias jääb uuest kuust üksi tööle, üksi ei tohiks tegelikult keegi töötada” alustab aednik juttu, ” No mis me temaga teeme, helistab hommikul ja õhtul?”

“Nojah ja kui õhtul ei helista, ega siis midagi, hommikul lähevad hauakaevajad masinatega kohale ja viskavad augu valmis…” jätkab tööjuht ja suur ülemus. Ja mina veel arvasin, et need siin ei oska (mustast) huumorist lugu pidada….

 

Read Full Post »


Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”
Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Read Full Post »


Ma siin jagan jälle teiste arvamusi, aga nii mõnegi koha tooks suurelt ja rasvaselt välja.

“Mina ei usu mõttesse, et „andis jumal ameti, annab ka mõistuse“. Ehk et volikogu või vallavalitsus ei ole müstiline tarkade kogu vaid me peame oluliste otsuste juures huvigruppide ehk spetsialistide poole pöörduma. Valla elanikud on kohaliku elu spetsialistid. Nii oleme teist aastat rakendamas kaasavat eelarvet ehk inimesed otsustavad ise, mida on vallas vaja teha.”

“Sotsiaalmeedias levib kõiksugu mõtteid, seega on oluline, et suudaksime valeinfot vältida. Näiteks väide, et sundliitmine tähendab kooli ja/või muuseumi sulgemist. Kooli jätkusuutlikkus on siiski kogukonna kätes.”

See viimane oli meie koduvalla võimukriisi põhjustajaist-hirm kooli sulgemise ees. Ja see hirm ei tulnud lapsevanematelt, vaid hoopis ametisolevailt õpetajailt. Kellele omakorda süstis hirmu-krt teab mis põhjusel-naabervalla volikogus olev direktor.

Ega naaberküla kooli pannud kinni omavalitsus. See on puhtalt kogukonna enda teha, kui ikka oma lapsi ei panda oma küla kooli, paljudel juhtudel isegi mitte oma valla kooli, siis tuleks küll peeglisse vaadata, mitte näpuga näidata “paha” vallavanema poole, kes sellise otsuse tegi. Liiatigi ei tee sellist otsust vallavanem, vaid ikka seesama volikogu, kus needsamad õpetajad kõik istuvad…

Ma eelmisele ja nüüd taasalustavale vallavanemale heitsin siin ette, et ta pidulike kooliaktuste kõned poliitikaga ära segas. Nüüd teeb sedasama direktor…

Meie oma külapoodi tahetakse jälle kinni panna. See on juba vist traditsioon, oligi pikalt vaikus. Ma esimest korda sellest kirjutasin siin. See aga polnud teps mitte esimene kord, kui poodi sulgeda ähvardati. Tundub, et sama kuulutuski on kõik need korrad kasutusel-ikka rõhutakse külarahva südametunnistusele ja näidatakse näpuga,et näe, teie pärast peame sulgema. Eks elame-näeme, täna oli seal nii palju rahvast ja käivet olnud, et kaasteelised seda vähetõenäoliseks peavad. Aga mine sa tea…

Ma austan vanu inimesi. Nende tarkust ja elukogemust. Julgust oma arvamust välja öelda. Tasakaalukust, positiivsust ja optimismi.

Hoopis omaette lugu on õelate vanamuttidega. Kes omale näoraamatusse konto teinud ja nüüd kõike ja kõiki valimatult tümitavad. Vahel on naljakas, vahel teeb viha aga enamasti teeb nõutuks. Et kuidas nad kohe üldse biiti ei jaga, seda elukogemust ja tarkust peaks ju ometigi olema…

Read Full Post »


Igahommikust moluvihiku ringi tehes leidsin Sihtasutuse Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks. Õigemini jäi sealt silma nende jagatud link

Seksiõpik aastast 1894: mehele tuleb anda vähe ja haruharva!

Juurde oli veel lisatud nende oma kommentaar:

“Kirgastav on tänapäevase labasuse ning üldise allakäigu tingimustes midagi nii karget ja tervemõistuslikku lugeda! Siit on palju õppida kõigil vooruslikel naisterahvastel. Meie sihtasutus ei saa küll päriselt heaks kiita seda, kui naine oma mehe kallal õhtuti noomib ja näägutab, nii et omalt poolt soovitaksime pigem võimalikult liikumatult lamamise nippi — mis kõlbab igale hästikasvatatud naisele hästi pruukida ka mitmetes muudes keerulistes olukordades.”

Mhmh. Huvitav, millised need muud keerulised olukorrad on, kus võiks pikali visata ja liikumatult lamada?

Teisalt, seda lehte sirvides oli paar postitust allpool jagatud Peeter Ernitsa muret, et noored eesti mehed jäävad kuivale.

Nagu väike vastuolu või mis? Teisalt, see vähe ja haruharva ju ongi (valutu?) üleminek kuivalejäämisele…

Read Full Post »

Older Posts »