Ma olen tohutult uhke oma Eesti küla üle. Selle, kust on pärit mu juured ja kus ma ikka aeg-ajalt käin. Hoolimata segastest aegadest, ja igasugustest tõusudest-langustest, on seal seltsi- ja ühistegevus kogu aeg vähemal või suuremal määral jätkunud ning vaatamata vikatimehe harvendustööle ja muudele asjaoludele pole küll hirmu, et küla päris tühjaks jääks.
Seal tillukeses nurgas on uued tulijad alati sõbralikult vastu võetud. Verevahetust ongi hädasti vaja, nagunii oleme kõik omavahel sugulased. Olen vist siin kunagi kirjutanudki, et mu mehe ja minu isapoolsed vanaemad olid omavahel onu-ja tädilapsed…
Lugesin umbes aasta tagasi Katrin Pautsi “Minu Muhumaad” ja olin hiiglama õnnelik, et meil sellist sellist võõrviha kunagi pole olnud. Sellist, mis isegi aastakümnete möödudes laseb küsida, et kas sa nüüd ometigi kolid siit minema… Ei. Ei. Kui meie külakant-see kant on isegi õigem sõna, sest piirkond koosneb mitmest külast-oleks kõik tulijad välja söönud, siis tõepoolest poleks seal enam muud, kui hüljatud majad ja kirik koos surnuaiaga. Ja kui muhulased peidavad oma võõrviha kultuuri hoidmise ja säilitamise maski taha, siis seda hirmu, kultuuri hävimise hirmu meil ka ei ole. Tasapisi on kõik tulnukad meie abivalmis optimistlikkusega kaasa tulnud ja selle omaks võtnud, samuti kombed ja tavad. Eks üks(ikuid) erandeid muidugi leidub, aga seda paremini oskame hinnata neid positiivseid näiteid. Need mujaltulnud küll naeravad alguses meie veidi imelikku kõnepruuki-kus “sünnnipppäev” hääldatakse kolmandas vältes ja kus “luud seisab nurkas, särk on selgas ja lapsed nälgas”, aga peagi räägivad nad ise samamoodi seda tähelegi panemata.
Ühendab paljus see, et kõik üritused: talgud-laadad-peod-koosolekud on kõigile ja osalejate vanus alati olnud nullist sajani ilma mingeid piire tõmbamata. Ja nii nagu mu õelaps tabavalt kirjutas (ma loodan, et ta ei pahanda nüüd siinset umbkaudset tsiteerimist), kuidas ta sõbrannale oli rääkinud, et meiekandist mujale lennanud noored tulevad nädalalõppudel ja puhkuse aegadel alati tagasi vanemate-vanavanemate juurde ja osalevad eelpool nimetatud üritustel ja ütlevad sõna sekka ning annavad oma panuse küla heaks. Ja sõbranna ei saanud aru, kuidas see nii on ja õelaps ei osanud seletada ka miks see nii on. Ja siis tuli naistepäev. Oli uudis, et seltsimajas pakutakse kohvi ja kooki ja tulemas on ka üllatus. Ning see üllatus võttis hingetuks ja sõnatuks enamik kohaletulnuid, sest kohale oli kutsutud Eesti ühe populaarseima ansambli laulja koos saatjaga ja nad andsid imekauni kontserdi. Siin peitubki vastus. Nendes inimestes, kes ennast esile tõstmata midagi sellist teevad ja korraldavad. Ja kogukond, kes vingumise asemel lihtsalt kohale tuleb ja tegijaid toetab. Oli seekordki korraldajate loodetud külaliste hulk tegelikkuses kolmekordne… Öelge siis, et mul pole põhjust uhke ja tänulik olla 🙂
Viimane kustutab tule 