Jah just seda ma tegin. Käisin salaja tööl. Ühe kaugema nurga surnuaial sangarihaudadele talveks nuluoksi ja küünlalühtreid panemas.
Mu pea-surnuaial töötavad töölised sinna transpordipuudusel ei pääsenud. Ja teisi ma ka ei tahtnud tüütama hakata, niigi meid on vähe. Neid on vähe. Ja ma ise ka veel ära. Seega-läksin ise. Väljas olemine on karantiini ajal lubatud. No need korraldused on veidi vastukäivad, üks punkt ütleb, et oma krundilt lahkuda ei või, teine aga taas, et isikliku autoga võib kaugemalegi sõita. Põhiline on siiski see, et inimesed sulle lähemale kui 2m. ei satuks. Ja see kaugema nurga surnuaed on just selline, kus päevade kaupa inimesi ei käi.
Ilm oli imeilus ja mõnus oli olla. Ilus sai ja hing on rahul.
Selline vaatepilt avanes me töötegijatele ühes kaugema nurga surnuaias täna hommikul tööle minnes. Olivad suht hämmingus. Mina ka olin. Kust või kuidas või mis….
Ise muidugi seda telki torkima minna polnud mõistlik. Kuna me otsene ülemus on puhkusel, võtsin ühendust ühe tüübiga kinnisvaraosakonnast-ma ei oska nende ametinimetust tõlkida, köster äkki eesti keeles, aga seda ametit vist enam Eestis ei eksisteeri? Või siis vöörmünder?-tema siis lubas asja uurima minna. Meie toimetasime vahepeal omi toimetusi ja kui ma tüübiga uuesti kokku sain, selgus, et tema omakorda oli ühendust võtnud oma ülemusega ehk majandusjuhatajaga. Kes on peaaegu et kõige kõrgem ülemus koguduses, no koguduse hingekarjane on veel üleval pool. Igatahes oli majandusjuhataja sellise vulgaarsuse peale endast väljunud ja oma alluval keelanud asja uurima minna, saatis hoopis turvafirma asjaga tegelema.
Mina jõudsin igasugu variante mõelda, kõige tõenäolisem tundus noorte lõpupidude jäänuk ja arvasin telgi tühja olevat. Sest mingisugust märki seal oleskelust polnud. Eksisin.
Kui ma lõuna paiku ise oma töötegijaid vaatama jõudsin, oli telk endiselt paigal. Turvafirmast ei kippu ega kõppu. Tüdrukud olid surnuaial trimmerdamas, läksin neid vaatama. Ja siis…
Telgist väljus umbes keskealine naisterahvas ja hakkas oma asju kokku pakkima. Jäime teda eemalt üsna jahmunult jõllitama, seljas oli väga lühike kleit ja tagumik püsti ta oma telgi kallal asjatas-peaaegu paljas tagument meie suunas…Rahumeeli korjas välja, kloppis ära ja pani kokku oma magamiskoti-madratsi ja muu tavaari.
Kui me sinna suunda liikusime, tuli ta meile rõõmsalt tervitades vastu, väitis end olevat pärit põhja poolt, karjala juurtega, olevat tulnud isa hauale käima ja rongist maha jäänud…
Olgu öeldud, et rongid selles külas ei peatugi…
Üks tüdrukutest proovis selgitada, et teinekord sellisel juhul vaadaku mõni parem koht, kiriku seina ääres ei tohi ööbida. Sellest läks tädi tuld täis.
“Teate, siinkandis elavad koroonafoobikud, mu sugulane, kes teie linnas elab, keeldus mulle koroona hirmus järele tulemast ja öömaja pakkumast. Tema soovitaski, et magagu ma sealsamas kiriku nurgas, hea turvaline koht. Soomlased on kõik oma majanduse ja elu tuksi keeranud liigsete piirangutega ja hirmu külvamisega. Mina loen rootsi uudiseid, seal ollakse rõõmsad ja optimistlikud, aga vaadake siin..”
“Ehk pole see ettevaatus paha” proovis tüdruk soome poliitikat kaitsta “Vaadake kui palju on Rootsis koroonasurmasid võrreldes Soomega..”
“Jah, aga samas on enesetappude arv viisteist protsenti sel põhjusel kasvanud, kas see on parem? Inimesed on lolliks läinud, minu sugulased ka, nõuavad töötegijatelt maske ja desoaineid ja…” läks tädi üha enam tuld täis, (ta oleks pidanud nägema, kuidas meil koguduses uute tööriiete proovimine käis. Uksest sisse, kätepesu ja -deso, maskid ette ja üksteisest võimalikult kaugele. Ja majandusjuhataja ise patseerimas mask ees ja pleksiklaas veel selle peal. Mul oli kohe natuke kahju, et see majandusjuhataja ise asja klaarima ei tulnud)
” kuhu me niimoodi jõuame, Karjala juba andsime käest ära! Teie olete noored, te pole elu näinud ega saa asjast aru. Sina eestlane”, pöördus minikleidiga rändur minu poole “oled sellist elu näinud ja tead kuidas asjad käivad”
Ühel sügisesel tööpäeval tuleb kohvipausi ajal vanem hauakaevajaist meiega koos kohvile. Veidike maast ja ilmast juteldud, küsib ta ühtäkki:
“Ega te kuskil kuuse all luid vedelemas pole näinud?”
“Eei” raputame ühiselt pead, “ei tule küll ette. Ja kui oleksime näinud, küllap oleksime kohe teada andnud”
“Jahaa” noogutab hauakaevaja pettunult ja jätkab: “Keegi on kontorisse helistanud ja kaevanud, et Vana kiriku platsil vedelevad kuuse all luud. Ma olen seal mitu korda otsimas käinud, aga pole leidnud. Mõtlesin siis, et äkki aeti segamini, ehk on nad kuskil siin neid luid näinud.”
Joob kohvi lõpuni, hüppab traktorisse ja läheb ilmselt taas luid otsima. Meie jätkame omi töid ja unustame kogu jutu.
Surnuaial töötades tuleb ikka aegajalt ette, et haudu kaevates vanu luid esile tuleb. Mõnikord muudki: näiteks vedelesid kord värskeltkaevatud haua liivahunniku servas kellegi valehambad…
Muidugi on hauakaevajate ülesanne kontrollida, et midagi sellist nähtavale ei jää, kuid ega nad alati väga hoolega ei vaata ka.
“Vana kirik” on kogudusele kuuluv, kuid aegu enam mitte kasutuses olev surnuaed. Kirikut seal füüsiliselt enam ei ole, ca´poolteist sajandit tagasi kui surnuaed väikseks jäi, leiti uus koht nii kirikule, kui surnuaiale. Tookord otsustati ehitadaka uus kirik ja vana kirik kingiti naaberkogudusele. See võeti palkhaaval lahti ja parvetati jõge mööda naaberkülla ning pandi seal uuesti kokku. Kasutusel kenasti tänapäevani.
Vana kiriku platsil on üksikud säilinud hauad ja aia taga veel mõned. Meie käime seal kord paari nädala tagant muru niitmas ja kord kuus aiaääri trimmerdamas.
Aasta hiljem olen ühel ilusal sügisesel päeval Vana kiriku platsil raideriga muru niitmas. Lõuna-aegne kohvi nõuab väljapääsu ja kuna seal platsil käimlaid pole, otsin varjulisemat paika, kuhu kükitada. Platsi servas olev suur kuusk tundub sobiv paik-ja mida mu silmad nägema peavad: maas vedeleb risti-rästi posu pehkinud konte…
Helistan siis hauakaevajatele, et kadunud luud on leitud, kui neil aega on, tulgu labidaga matma neid. Võiksin need isegi maha matta, aga see pole minu töö ja olgugi, et mul autos kõikvõimalikku tööks vajalikku träna leidub, labidat seal hulgas seekord pole. Tulebki siis noorem neist ja üheskoos saab seegi töö tehtud.
Imestama paneb see, et too kuusk on ainuke seal platsil ja kuigi aia taga on veel paar kuuske, siis huvitav, kustkohast poisid neid konte otsisid, et ei leidnud? Ja teisalt, me ise olime kogu suve seal käinud muru niitmas ja trimmerdamas ega olnud samuti tähele pannud-aga kuuse all polnud erilist rohukasvu ka, ega me seal ei käinud.
Noh, lõpp hea, kõik hea, sai punkti seegi lugu. Olgugi et aastakese hiljem.
…käisin ikka pühade ajal kodus ka. See tähendab Eestis. Piletid sain küll ostetud enne, kui hinnad taevasse tõusid.
Korra käisin poolteist nädalat varem ka, lapsele autot viimas. Ma sellisel ühepäevasel tripil polnudki varem käinud.
Aga seekord siis traditsiooniline lihavõtt. Koos traditsioonilise sünnipäeva(de)peoga. Natuke suuremalt seekord, sest juubel tahtis pidamist vastavalt päevakangelase soovidele. Ja tänu sellele oli natukene kiire-kiire-kiire. Pidus oli inimesi. Neid keda igapäevaselt ei näe. Mina isegi iga-aastaselt mitte. Mõnda võibolla enam mitte. Sest noh, nooremaks ei saa meist keegi. Ja nagu vanem poeg märkis, et ta pole veel sellisel peol olnud, kus eeskambris olev noortelaud tähendas nii viiekümneaastaseid. Ja köögi pealauas oli enamus rahvast kaheksakümnendaid käimas. Mõned ka üheksakümnendaid. Aga noorim piduline oli kahenädalane. Seega kõik just nii, nagu peab 🙂
Mul seda sahaara tolmust punaseks värvunud päikest pildistada ei õnnestunud. Kuigi ilus oli vaadata küll. Aga kaameras muutus punane päike ikkagi kollaseks. Seega mälupildid vaid.
Kummaline nukruste aeg on. Küllap pea läheb jälle paremaks.
Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.
Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.
Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.
Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:
“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”
“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde
Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”
“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”
“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”
Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.
Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.
Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…
-kui soovid siinseid tekste kasutada, küsi palun luba. Jäta kommentaaridesse oma emailiaadress ja ma kirjutan sulle :)
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
Viimane kustutab tule 