Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘vana puukiriku mälestused’ Category


…käisin ikka pühade ajal kodus ka. See tähendab Eestis. Piletid sain küll ostetud enne, kui hinnad taevasse tõusid.

Korra käisin poolteist nädalat varem ka, lapsele autot viimas. Ma sellisel ühepäevasel tripil polnudki varem käinud.

Aga seekord siis traditsiooniline lihavõtt. Koos traditsioonilise sünnipäeva(de)peoga. Natuke suuremalt seekord, sest juubel tahtis pidamist vastavalt päevakangelase soovidele. Ja tänu sellele oli natukene kiire-kiire-kiire. Pidus oli inimesi. Neid keda igapäevaselt ei näe. Mina isegi iga-aastaselt mitte. Mõnda võibolla enam mitte. Sest noh, nooremaks ei saa meist keegi. Ja nagu vanem poeg märkis, et ta pole veel sellisel peol olnud, kus eeskambris olev noortelaud tähendas nii viiekümneaastaseid. Ja köögi pealauas oli enamus rahvast kaheksakümnendaid käimas. Mõned ka üheksakümnendaid. Aga noorim piduline oli kahenädalane. Seega kõik just nii, nagu peab 🙂

Mul seda sahaara tolmust punaseks värvunud päikest pildistada ei õnnestunud. Kuigi ilus oli vaadata küll. Aga kaameras muutus punane päike ikkagi kollaseks. Seega mälupildid vaid.

Kummaline nukruste aeg on. Küllap pea läheb jälle paremaks.

Advertisements

Read Full Post »


Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.

Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.

Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.

Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:

“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”

“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde

Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”

“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”

“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”

Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.

Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.

Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…

 

Read Full Post »


Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.

Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema. 

Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni. 

Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…

Siis käis ta veel tööl.

(jätkub)

 

Read Full Post »