Valetan. Söömisega pole mul küll mingit muret. Vabalt ja igast asendist võin süüa 😛 Aga magamisega on hoopis teised lood. Ööpimedus toob igasugu huvitavaid mõttekäike ja magama jäämist need igatahes ei soodusta.
Poisi koroona-testi vastus oli negatiivne. See oli küll määratu kergendus. Ja järgmisel nädalal algab mul töö.
Mu töö iseloom on selline, et seda ei saa keegi teine minu eest ära teha ja kõik, mis korra tegemata jääb, tuleb teha tagantjärele või jääbki tegemata. Noh, maailma lõppu tegemata jäämisest muidugi ei tule, väikeseid kohapealseid maavärinaid aint.
Mu siinne parim sõbranna plaanib siit linnast ära kolimist. Ta pidi minema küll millalgi järgmise aasta alguses ja me siin plaanisime suviseid väljasõite ja… aga ta täna läks sinna teise linna korterit vaatama. Nii umbes paarisaja kilomeetri kaugusele. Jah, Soome mõistes pole see miski vahemaa, aga ikkagi… See teeb mind nii kurvaks. Jumal teab, et ma pole mingi hea sõbranna, ma oma harvadel vabadel hetkedel tahan vaikust ja rahu, tema omakorda üksi elavana igatseb seltsi. Vaikust ja rahu on tal nii et tapab. Ja oma olemuselt pole ta üldse nii paigalistuja tüüp, kui mina. Need suvised spontaansed väljasõidud olid meil ikka üle prahi. Meie ühes taktis asjade uudistamine ja sarnane huumorimeel, mis meid teinekord pisarateni lõkerdama ajas. Oh jah…
Ma ikka aegajalt veeretan ju isegi mõtteid, et… Ah, las olla.
Igatahes päike paistab ja ilmad lähevad järjest soojemaks, kevad teeb juba pikki samme ja suvi ka ei kao kuhugile. Kõigest hoolimata.
Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.
Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.
Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.
Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:
“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”
“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde
Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”
“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”
“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”
Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.
Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.
Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…
Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.
Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema.
Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni.
Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…
-hei, sa käisid seenel, nüüd siis laata korraldama, kus sa kõik need maha müüd 🙂
-ega ma neid nii palju ka ei korjanud, paar kolm liitrit. tegin kastet ja oligi otsas. ma rohkem selline pühapäevaseenetaja.
-ma pidasin rohkem silmas, et sa võiksid laata korraldada
-oioi, selle jaoks on küll teised inimesed 😀
-no ei ole ju. jääb ära sel aastal 😦
-nagu jaanituligi? siis küll jama,kui ära jääb… see minu arvates suht lahe üritus olnud siiani 😛
-nojah…paistab, et seal külas tehakse kõik selle jaoks, et midagi enam ei toimu…
-niimoodi tundub ka meile,kes me seal külas veel oleme…. 😦
-miks üldse jaanipäev ära jäi?
-ei tea…keegi rääkis et kõik noored on ära…aga ei olnud ju
-äkki korraldajate noored? aga kas vanad ei väärigi enam jaanituld? või meiesugused?
-jah, isegi maakonna politseist helistati ja küsiti, millal jaanituli on. kuidagi ei tahetud uskuda, et üle maakonna kuulsad jaanituled lõppenud on…arvasid, et äkki korraldatakse salaja
-kellele nad helistasid?
-ah ühte kohta…ma ei saa öelda
….
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
Istub seltskond töökaaslaseid ühes lõunasöögi-paigas, kuhu nad tavaliselt sööma ei satu. Tuleb üks endine kolleeg vähe imestades, et selline seltskond sellisel ajal sellises kohas einestamas on.
“Näh, käisime siin kolleegi eest tööd tegemas, see ei tulnud tööle, kaebas kõhuvalu” vabandab kiirelt seltskonnast kõige söakam ja jutukam.
“Ma tean ka ühte naist, kel kõht koledasti valutas, teate mis tal kõhus oli?” alustab see ekskolleeg… Peast jõuavad läbi käia igasugu mõtted, alates beebist kuni mõnest operatsioonist jäänud riistvarani…no mis seal siis ikka olla sai?
“Noh, mis seal oli siis?”
“Pask oli, rsk”….
#####
Kaks keskealist parimas eas naist ja üks teismeline tüdruk on kaubikuga soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale reisimas. Sadamas, nagu ikka, jääb aega autos igavleda ja ringi vaadata. Kui sa just lugeda või kududa ei taha (aga sellega on jällegist see häda, et peab ju pidevalt jälgima, millal järjekord sinuni jõuab, et mitte teiste ette koperdama jääda. kord kahe autoga reisides olin ma sunnitud pileti-registreerimise järjekorras kallile kaasale signaali andma, et see liikuma hakkaks-luges teine mu ees autos raamatut…). Noh ja seal ringi vahtides näeb igasugu tüüpe. Kord uhkeldas miski blondiin lastekarjaga oma uhke bemar-linnajeebiga. Selline tüüpiline, mukitud ja lakitud ja pruunistatud ja… (ja antagu mulle andeks, mul ei ole blondiinide vastu midagi, ilmselt suurem osa on neist täiesti mõistlikud inimesed ja muidu ka tublid). Igatahes tundus too tüüp olevat otse anektoodist. Seal ta siis rapsis oma bemmiga, edasi ja tagasi, suutmata otsustada, millisesse järjekorda end sokutada. Piletid käes, jätkus sama lugu järgmistes järjekordades ja mulje jäi, et eesmärk oli võimalikult palju ennast ja oma uhket autot esitleda. Ainult et…bemmi tagumise ukse vahel tilbendas miskine kilekott pikalt välja. Nüüd võite ette kujutatada, et miskine tibi on end võimalikult üles löönud, et kõik näeksid ikka tema ilu ja võlu, aga tagantpoolt vaadates on seelik tagumiku vahel või midagi sellist-täpselt samasuguse mulje jättis see esitlev-kenitlev bemm…
Seekord sattus seltskond järjekorras olema äriklassi rivi kõrval-vahel paar tühja rida. Äriklassi pileti võib igaüks endale osta, see on küll kallim, aga kindlustab laevas paremad autokohad ja istekohad ja süüagi vist antakse (mitte, et muidu ei antaks, aga siis tuleb see lisaks osta. äriklassis on söök piletihinna sees. ) Äriklassi rivis seisavad tavaliselt ikka sellised silmnähtavalt kallimad masinad, seekord olid näiteks üksteise sabas hallipäine mees maseratiga ja selle järel kohe nooruke naine vinge mersuga. Mõlemad tulid autost välja üksteist musitama-kallistama. Teismeline arvas, et tegu on vanaisa-lapselapsega, elukogenud naised oma rikutud mõtlemisega kujutasid ette midagi sellist:
Nende uhkete autode vahel seisab üks üsna kulunud välimusega masin ja sealt tuleb arutelu teemal, et millega see sellise koha on ära teeninud. Et kas ja kes saavad äriklassi pileti osta. Samas rivis sõidab ühtäkki sinise vihmajope ja kollase jalgratturiga minioni meenutav tüüp.
“Näe, see on ka omale äriklassi pileti ostnud” hõiskab neiu ega saa aru, miks naised täiest kõrist naerma purskavad. Tegu oli laevafirma töötajaga, kes autosid laeva organiseerib…
####
Igavus sünnitab jaburaid mõtteid ja jutt läheb päevakohstele teemadele: pokemonid ja terroristid. Ideest sünnib teine ja kogu teema kisub ikka üsna tumeda huumori kanti. Et kas terroristid on pokemonid või vastupidi ja kui palju neid lõpuks laevas võiks olla. Ühel naistest hakkab see pila vaikselt kettasse viskama ja ta küsib lõpuks: “Kas te teate, miks rahvasuus hundil niipalju nimesid oli: susi, võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jnejne.?”
Vaikus.
Noorem ei saa asjast aru, vanem palub vabandust liiale läinud naljade pärast.
Veel natuke vaikust.
“Aga vene allveelaevale võime me ikkagi kogemata otsa sõita” sosistab reisikaaslane…
####
“See on see öine laev jah, kus kõik poed on kinni ja süüa ei anta ja…” hädaldab ühtäkki üks naistest
“Ja kummikommid on ka kõik nagunii välja müüdud” sekundeerib teismeline
-kui soovid siinseid tekste kasutada, küsi palun luba. Jäta kommentaaridesse oma emailiaadress ja ma kirjutan sulle :)
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
Viimane kustutab tule 