Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘pildistamine’ Category


Me siin ükskord ühel suvalisel laupäeval võtsime ette spontaanse tripi oma kihelkonnas ja kuna sellest üks ütlemata tore reis kujunes, tegime plaane järgmiseks tripiks. Mina oleksin eelistanud Raumat, sõbranna omakorda tahtis Porisse minna. Sai kokku lepitud Pori.

Kui möödunud laupäeva hommikul Hellele järele läksin, tögasin veel, et ” No Rauma siis jah?”

“Eii, Pori ikka, seal on ju need sõduriautod ja sa tahad ju neid kindlasti näha.”

Jajaa, kui Pori siis Pori.

Esimeses ABC-s kohvipausil vetsus käies leidsime kätepesuruumist roosivaasi ja peeglile kirjutatud soovi “Naeratusi sinu päeva” Ilus algus.

Poris leidsime kohe üles linnaväljaku, kes imetles õitsvaid lilli, kes robotmuruniidukeid 😛

Ilmselt tulevad robotniidukid kokkuvõtteks odavamad üleval pidada, kui hooajatööliseid. Igatahes sebis neid “putukaid” ringi päris palju, me nägime ise miski viit või kuut.

Kohvikutega oli ses linnas keerulisem, kui eelmises reisisihtkohas, lõpuks me ühe ikka jõe saarelt leidsime.

Üritasin selfiet teha 😛

Saarel oli mänguväljak ja miniloomaaed? kanade, paabulindude ja laamadega. Ja muidugi mitmeid robotniidukeid.

Kohvid joodud ja pildid tehtud, suundusime järgmiseid vaatamisväärsusi jahtima.

Olgu öeldud, et konkreetseid plaane meil polnud. Sõbranna polnud varem Poris käinud, mina olin keelekursuse ajal, aga toonaseid ekskursioone iseloomustas üks meeletu kiirus. Õpetaja tahtis meile võimalikult palju näidata ja kõik korrad olid üks jooks erinevate vaatamisväärsuste vahel ja sellist kiirustamist me kohe kindlasti ei tahtnud.

Tänavakunst. Elektrikapp.

Muidugi ei saanut jätta pildistamata kirikut ja sõjakangelaste haudasid. Professionaalne kretinism 😛

Helle on vahetevahel ikka kurtnud, et on tema siin Soomes seltskonda sattunud. Ta eksmees oli kiviraidur ja tegi hauakive ning vedas teda mööda surnuaedu kive pildistama, nüüd siis mina, kes ma oma tööalasest huvist teiste koguduste surnuaedu vaatamas käin. Ma siis seekord ei võtnud surnuaedu plaani, aga no kui teepeale jäävad…

Pori sõdurihauad:

Neid on seal nii palju, et ühele pildile kuidagi ei mahuks, kuskil neli ja poolsada hauda. Sellised hauad on iseloomulikud enamikele Soome surnuaedadele (või ka kirikutele, juhul, kui need surnuaedadest eraldi asuvad)  Tähistavad need teises maailmasõjas konkreetsest piirkonnast rindele läinuid ja seal langenuid. Paljudel juhtudel ei ole isikut tegelikult sinna maetud, need on jäänud kuhugi ühishaudadesse idapiirile või Karjalasse. Veel tänapäevalgi tuuakse leitud säilmeid “koju” ja maetakse juba valmis olevale platsile

Järgmisena käisime Puuvilla keskuses söömas. Leidsime sealt sellise paiga, nagu Ristorante momento- väga hea hinna- ja kvaliteedisuhtega söögikoht.

Nüüd oli aeg jätta Pori hoopiski selja taha ja minna põhjamaade kaunimat liivaranda avastama. Sest ega siinmail ei ole rannad liivased ja eriti mitte Pärnu ranna taolised pehme jaheda liivaga. (Näiteks me oma valla popima karjäär-järve (kus on imeilusat türkiissinist värvi vesi) rand on küll liivane, kuid see liiv on suuremateralisem, teravam ja läheb päikese käes tulikuumaks, nii et oht tallad põletada, on täiesti olemas)

Ja Yyteris me ei pidanud pettuma. Ilm oli parajalt tormine, kuid soe ja päikseline. Ning need liivadüünid! Seda ei oska kirjeldada, selle nägemiseks ja kogemiseks peab ise kohale minema.

Peale keskmistsorti jalutuskäiku ja miljonit pilti jätkasime reisi Reposaarele. Pääses sinna üle silla, seega ei miskit paadi passimist. Tillukene saar ilmselt tüüpilise Soome ranniku kalurikülaga.

“Näe, surnuaed!” karjatas sõbranna ühtäkki, nii et lausa võpatasin. Noh, muidugi ei saanud me siis seda vaatamata jätta, kuigi ma seekord just mõtlesin, et ei talla läbi kõiki teele jäävaid surnuaedu. Ega tegelikult ei tallanudki. Surnuaed oli saare neemetaolises tipus. Monumendi ees pingil istudes võis kuulda ühelt poolt avamerelt tulevat tormimüha, seal oli päris korralik laine, ja vaadata teisel pool peaaegu tüünet merd.

Omaette seikluseks kujunes sel tillukesel saarel kiriku leidmine. Kirikukellasid kuulsime, kuid kirikut ennast netu. Google mapsi jälgides tegime mitu tiiru, kui taaskord Helle karjatas:

“Näe, kirik”

Hoopis teises kohas, kui seda kaart näitas.

Soomes pole mingi haruldus, et kirik ja kellatorn on eraldi, küll aga nägin ma esimest korda sellist komplekti vana puukirikuna:

Esiplaanil taaskord sangarihauad.

Külas käis laupäevane melu. Kes baari minna ei jaksanud, oli lihtsalt laua õue tõstnud ja seltskond veetis lõbusalt aega õllepurke kummutades ning vahelduseks teisel pool teed suitsul käies. Meie oleks tahtnud kohvitassikest ja vetsuvõimalust, aga kui me ühe lahtioleva asutuse parklasse keerasime, siis märkasime, et liikvel on ainult ja eranditult mehed ning lõime põnnama. Teised veel lahti olevad kohad ei paistnud ka väga kutsuvad olevat, seega otsustasime selle saarekesega selleks korraks hüvasti jätta. Teel mandrile käisime pildistamas keset merd olevat bussipeatust:

No mitte me ei mõelnud välja, kellele või milleks? Pori on ka üks Soome suurimaid tuuleenergia piirkondi, sestap neid tuulikuidki leidus omajagu.

Päevale punkti pani metsasurnuaed. Me enne Yyterit nägime suurt viita kirjaga “surnuaed”. Üldjuhul siin surnuaiad niimoodi tähistatud pole (kirikud on küll) ja seega oli mul kindel soov sea vaatama minna. Ei osanud me kumbki aimata, milline surnuaed meid ees ootab…

See oli ikka täiesti sürreaalne kogemus. Lihtsalt männimetsas keset mustikaid ja pohli hauad. Ei mingit haljastust, lihtsalt kõnniteed ja hauakivid. Olime seal õhtul poolhämaras, müstiline paik. Kes keelt oskab, võib metsasurnuaiast lugeda siit.

Koduteel põikasime samasse ABC-sse kohvile ja leidsime wc-peeglitelt veel teisegi teksti.

“Oled täiuslik just sellisena”, teatas see.

Juba peaaegu tagasi kodus, tuli mulle miskit meelde.

“Kuule, mis sõduriautodest sa hommikul rääkisid, mida me vaatama pidime?” küsin sõbrannalt

“Mis sõduriautod?”, on tema segaduses, “aa, ei, ma rääkisin sõdurihaudadest, mida sa kindlasti Poris näha tahad…:D”

Nojah siis.

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


Ma ei mäleta nii pihlakarohket aastat, kui tänavune.

IMG_9751

Mulle esimesena meenus vanarahva ennustus, et kui on palju pihlakamarju, tuleb külm ja lumerohke talv, samuti ennustab see saagirikkust. Netis ringi vaadates leidsin veel palju muudki.

Aili Paju kirjutab nii:

Pihlakas on üks isevärki ravimtaim. Teda tunnustab teadusmeditsiin (pihlaka leiame igast ravimtaimi käsitlevast teatmikust) ja soovitab rahvameditsiin, ometi kohtame teda tavaravis harva, hoopis harvemini kui näiteks kõhuhädade puhul mustikat, reuma korral pohla või podagra vastu maasikat. Ent pihlakas kerkib esile siis, kui on tegemist erilise või koguni kriisiolukorraga. Pärast Tðernobõli katastroofi 1986. aasta kevadel helistasid nõukogude meditsiinikindralid taimraviga tegelejaile kõikides liiduvabariikides ning pärisid, millised ravimtaimed võiksid aidata kiiritusohvreid. Kui seda küsiti ka minult, meenus esimesena pihlakas.

Pihlamarjad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele

(ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Kui hea tuttav kord küsis, milliseid puid võiks istutada maakodu kaitseks pikse eest, siis meenus esimesena taas pihlakas. Vanasti toodi ikka metsast pihlapuu ning istutati kodukaitseks õue või väravasse… Aastaid hiljem, kui olin jõudnud oma soovituse juba unustada, rääkis seesama inimene, et ta toonudki puukoolist mitu poolemeetrist pihlahakatist ja paigutanud maja otstesse. Paaril esimesel aastal proovinud pikne ühe pihlaka tugevust: löönud 5-10 meetri kaugusele maasse, mispeale ehmatatud puu hakanud kärmemini kasvama ning on nüüd teistel üle pea. Pikne polevat enam tülitanud.

Linnupüüdja

Metsas kasvab pihlakas meil tavaliselt aluspuuna. Valguslembesena seab ta end ikka rohkem metsa serva. Soodsates tingimustes sirgub kuni 10 meetri kõrguseks ning võib elada 150 aastani.

Heal pihlaka-aastal nagu tänavu võib suur puu anda kuni 60 kg õunvilju. See on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud – siilid, närilised jt. – neid oma talveladudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad maiustamas ka põdrad, metskitsed ning karud.

Oma väärt viljadega meelitavad pihlakad kõikjal linde ligi, nii et Karl Linnél ei olnud raskusi sellele puule ladinakeelse liiginimetuse andmisega: aucuparia tähendab linnupüüdjat. Vahemere maades on aga ammustest aegadest rändlinde pihlamarjadega võrkudesse peibutatud.

Külmanäpistatud viljad muutuvad märksa suhkrurikkamaks ning ka nende kibe-mõrkjas maitse taandub. Siis on aeg meilgi pihlakale minna. Enese ja sõprade kogemustest tean, et pihlakakeedis, -siirup, -kompott, -marmelaad ja -liköör on proovimist väärt.

Raviained, mikroelemendid, vitamiinid…

Raviks tarvitatakse küll põhiliselt pihlaka vilju, kuid ka õisi, pungi, koort, lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on õiekobarate ja ka lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70 kraadi juures).

Juba nimetatud amügdaliini ja pektiini kõrval sisaldavad pihlakamarjad veel mitmeid raviaineid: flavonoide, parkaineid, fenoolkarboolhappeid, antotsüaane, katehhiine, eeterlikke õlisid, fosfolipiide. Lisaks veel erinevaid suhkruid, õun- sidrun- ja viinhapet, mikroelemente ja vitamiine (C, P, B1, E, A-provitamiin karotiini), mis teevad põhjamaade külmakindlast pihlakast väga väärtuslike viljadega puu.

Parkained, pektiin ja amügdaliin pidurdavad süsivesikute käärimist seedekulglas, sidudes sooltes tekkivaid mürgiseid aineid ja taastades normaalse mikrofloora. Üks lihtne retsept:

* Võetakse 2 supilusikatäit peenestatud marju, valatakse peale 1,5 klaasi keeva vett ja jäetakse seisma. Tõmmist juuakse hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga. Soovitav pruukida vähemalt kaks nädalat järjest.

Et pihlakas suurendab maonäärmete aktiivsust, siis soovitatakse teda mao alahappesuse korral. Sorbiinhape toimib sapiajatina, nii et kui kõhukinnisust põhjustavad sapiteede haigused või vähene sapieritus, siis võib abi loota pihlakaist.

Pihlakamarju (-mahla) on soovitatud ka kõrgenenud vererõhu ja veresoonte lupjumise puhul, ravikuur aitab vähendada vere kolesteroolisisaldust.

Rahvameditsiin

soovitab pihlamarja- või -õite teed hingamisteede ägedate põletike korral, samuti reumavalude ägenemisel.

*Teeks võetakse supilusikatäis õisi või peenestatud vilju klaasi vee kohta, keedetakse õrnal tulel 5 minutit, lastakse seejärel seista 10 minutit ja juuakse kuumalt.

Elias Lönnrot on soovitanud süüa pihlakamarju (kahe kuu vältel kaks korda päevas 10 marja enne sööki) sapi- ja neerukivitõve puhul, samuti veretugevdajana ja organismi kogunenud vedeliku eemaldajana.

Seedeelundite haiguste puhul süüakse pihlakavilju värskelt, supilusikatäis korraga koos meega enne sööki. Kuid ettevaatust! Ülihappesusest tingitud haavandtõbede korral peaks pihlamarjadest hoiduma.

Viimasel ajal on eriti tüütuks kujunenud igasugused seenhaigused. Siin võib aidata värsketest pihlakalehtedest kompress (jäetakse peale kogu ööks). Seda tuleb korrata mitme nädala jooksul. Soori puhul juuakse mahla ja süüakse vilju.

Tarbeesemeist amuletini

Kui idanaabrid on valmistanud pihlakapuidust nii toidunõusid, mööblit kui ka muusikariistu, siis meil on piirdutud enamasti vaid kirvevarte, rehapulkade ja vankritelgedega. Tartumaa vanarahva uskumuse kohaselt ei tohigi pihlakast tarbeesemeid valmistada: see toovat õnnetust. Ja veel: kui mees läheb valel ajal (siis, kui puu on lehtes!) sae või kirvega pihlapuu kallale, ei pääsevat ta karistusest – haigusest, millest on raske lahti saada. Küll aga on pihlapuust valmistatud amulette ja kaitsvaid keesid, palutud teda appi salasoovide täitumiseks, loodetud tema abil tõrjuda kurje jõude ning kaetamist. Eestlased on ikka pidanud pihlakat pühaks puuks.

Mõned nopped rahvatarkusest, millel praktiline maik man:

* Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.

* Kui sul on käes pihelgane kepp, siis ei hammusta sind uss ega ründa hunt.

* Kui kalur võtab merele kaasa pihlaoksa, siis kaitseb see teda tormis.

Tänapäeval võib ka mõne luksusauto esi- või tagaklaasi juures näha pihlakaoksakest – ju siis usuvad selle maailma vägevadki pihlaka kaitsevõimesse…

Tekst on pärit siit.

Kel rohkem huvi, võib lisa lugeda siit ja siit. Viimase viidatud lehe lõpus on omakorda mitmeid viiteid 🙂

 

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »