Me siin ükskord ühel suvalisel laupäeval võtsime ette spontaanse tripi oma kihelkonnas ja kuna sellest üks ütlemata tore reis kujunes, tegime plaane järgmiseks tripiks. Mina oleksin eelistanud Raumat, sõbranna omakorda tahtis Porisse minna. Sai kokku lepitud Pori.
Kui möödunud laupäeva hommikul Hellele järele läksin, tögasin veel, et ” No Rauma siis jah?”
“Eii, Pori ikka, seal on ju need sõduriautod ja sa tahad ju neid kindlasti näha.”
Jajaa, kui Pori siis Pori.
Esimeses ABC-s kohvipausil vetsus käies leidsime kätepesuruumist roosivaasi ja peeglile kirjutatud soovi “Naeratusi sinu päeva” Ilus algus.
Poris leidsime kohe üles linnaväljaku, kes imetles õitsvaid lilli, kes robotmuruniidukeid 😛
Ilmselt tulevad robotniidukid kokkuvõtteks odavamad üleval pidada, kui hooajatööliseid. Igatahes sebis neid “putukaid” ringi päris palju, me nägime ise miski viit või kuut.
Kohvikutega oli ses linnas keerulisem, kui eelmises reisisihtkohas, lõpuks me ühe ikka jõe saarelt leidsime.
Üritasin selfiet teha 😛
Saarel oli mänguväljak ja miniloomaaed? kanade, paabulindude ja laamadega. Ja muidugi mitmeid robotniidukeid.
Kohvid joodud ja pildid tehtud, suundusime järgmiseid vaatamisväärsusi jahtima.
Olgu öeldud, et konkreetseid plaane meil polnud. Sõbranna polnud varem Poris käinud, mina olin keelekursuse ajal, aga toonaseid ekskursioone iseloomustas üks meeletu kiirus. Õpetaja tahtis meile võimalikult palju näidata ja kõik korrad olid üks jooks erinevate vaatamisväärsuste vahel ja sellist kiirustamist me kohe kindlasti ei tahtnud.
Tänavakunst. Elektrikapp.
Muidugi ei saanut jätta pildistamata kirikut ja sõjakangelaste haudasid. Professionaalne kretinism 😛
Helle on vahetevahel ikka kurtnud, et on tema siin Soomes seltskonda sattunud. Ta eksmees oli kiviraidur ja tegi hauakive ning vedas teda mööda surnuaedu kive pildistama, nüüd siis mina, kes ma oma tööalasest huvist teiste koguduste surnuaedu vaatamas käin. Ma siis seekord ei võtnud surnuaedu plaani, aga no kui teepeale jäävad…
Pori sõdurihauad:
Neid on seal nii palju, et ühele pildile kuidagi ei mahuks, kuskil neli ja poolsada hauda. Sellised hauad on iseloomulikud enamikele Soome surnuaedadele (või ka kirikutele, juhul, kui need surnuaedadest eraldi asuvad) Tähistavad need teises maailmasõjas konkreetsest piirkonnast rindele läinuid ja seal langenuid. Paljudel juhtudel ei ole isikut tegelikult sinna maetud, need on jäänud kuhugi ühishaudadesse idapiirile või Karjalasse. Veel tänapäevalgi tuuakse leitud säilmeid “koju” ja maetakse juba valmis olevale platsile
Järgmisena käisime Puuvilla keskuses söömas. Leidsime sealt sellise paiga, nagu Ristorante momento- väga hea hinna- ja kvaliteedisuhtega söögikoht.
Nüüd oli aeg jätta Pori hoopiski selja taha ja minna põhjamaade kaunimat liivaranda avastama. Sest ega siinmail ei ole rannad liivased ja eriti mitte Pärnu ranna taolised pehme jaheda liivaga. (Näiteks me oma valla popima karjäär-järve (kus on imeilusat türkiissinist värvi vesi) rand on küll liivane, kuid see liiv on suuremateralisem, teravam ja läheb päikese käes tulikuumaks, nii et oht tallad põletada, on täiesti olemas)
Ja Yyteris me ei pidanud pettuma. Ilm oli parajalt tormine, kuid soe ja päikseline. Ning need liivadüünid! Seda ei oska kirjeldada, selle nägemiseks ja kogemiseks peab ise kohale minema.
Peale keskmistsorti jalutuskäiku ja miljonit pilti jätkasime reisi Reposaarele. Pääses sinna üle silla, seega ei miskit paadi passimist. Tillukene saar ilmselt tüüpilise Soome ranniku kalurikülaga.
“Näe, surnuaed!” karjatas sõbranna ühtäkki, nii et lausa võpatasin. Noh, muidugi ei saanud me siis seda vaatamata jätta, kuigi ma seekord just mõtlesin, et ei talla läbi kõiki teele jäävaid surnuaedu. Ega tegelikult ei tallanudki. Surnuaed oli saare neemetaolises tipus. Monumendi ees pingil istudes võis kuulda ühelt poolt avamerelt tulevat tormimüha, seal oli päris korralik laine, ja vaadata teisel pool peaaegu tüünet merd.
Omaette seikluseks kujunes sel tillukesel saarel kiriku leidmine. Kirikukellasid kuulsime, kuid kirikut ennast netu. Google mapsi jälgides tegime mitu tiiru, kui taaskord Helle karjatas:
“Näe, kirik”
Hoopis teises kohas, kui seda kaart näitas.
Soomes pole mingi haruldus, et kirik ja kellatorn on eraldi, küll aga nägin ma esimest korda sellist komplekti vana puukirikuna:
Esiplaanil taaskord sangarihauad.
Külas käis laupäevane melu. Kes baari minna ei jaksanud, oli lihtsalt laua õue tõstnud ja seltskond veetis lõbusalt aega õllepurke kummutades ning vahelduseks teisel pool teed suitsul käies. Meie oleks tahtnud kohvitassikest ja vetsuvõimalust, aga kui me ühe lahtioleva asutuse parklasse keerasime, siis märkasime, et liikvel on ainult ja eranditult mehed ning lõime põnnama. Teised veel lahti olevad kohad ei paistnud ka väga kutsuvad olevat, seega otsustasime selle saarekesega selleks korraks hüvasti jätta. Teel mandrile käisime pildistamas keset merd olevat bussipeatust:
No mitte me ei mõelnud välja, kellele või milleks? Pori on ka üks Soome suurimaid tuuleenergia piirkondi, sestap neid tuulikuidki leidus omajagu.
Päevale punkti pani metsasurnuaed. Me enne Yyterit nägime suurt viita kirjaga “surnuaed”. Üldjuhul siin surnuaiad niimoodi tähistatud pole (kirikud on küll) ja seega oli mul kindel soov sea vaatama minna. Ei osanud me kumbki aimata, milline surnuaed meid ees ootab…
See oli ikka täiesti sürreaalne kogemus. Lihtsalt männimetsas keset mustikaid ja pohli hauad. Ei mingit haljastust, lihtsalt kõnniteed ja hauakivid. Olime seal õhtul poolhämaras, müstiline paik. Kes keelt oskab, võib metsasurnuaiast lugeda siit.
Koduteel põikasime samasse ABC-sse kohvile ja leidsime wc-peeglitelt veel teisegi teksti.
“Oled täiuslik just sellisena”, teatas see.
Juba peaaegu tagasi kodus, tuli mulle miskit meelde.
“Kuule, mis sõduriautodest sa hommikul rääkisid, mida me vaatama pidime?” küsin sõbrannalt
“Mis sõduriautod?”, on tema segaduses, “aa, ei, ma rääkisin sõdurihaudadest, mida sa kindlasti Poris näha tahad…:D”
Nojah siis.
Viimane kustutab tule 