Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘pildistamine’ Category


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Read Full Post »


Ma ei mäleta nii pihlakarohket aastat, kui tänavune.

IMG_9751

Mulle esimesena meenus vanarahva ennustus, et kui on palju pihlakamarju, tuleb külm ja lumerohke talv, samuti ennustab see saagirikkust. Netis ringi vaadates leidsin veel palju muudki.

Aili Paju kirjutab nii:

Pihlakas on üks isevärki ravimtaim. Teda tunnustab teadusmeditsiin (pihlaka leiame igast ravimtaimi käsitlevast teatmikust) ja soovitab rahvameditsiin, ometi kohtame teda tavaravis harva, hoopis harvemini kui näiteks kõhuhädade puhul mustikat, reuma korral pohla või podagra vastu maasikat. Ent pihlakas kerkib esile siis, kui on tegemist erilise või koguni kriisiolukorraga. Pärast Tðernobõli katastroofi 1986. aasta kevadel helistasid nõukogude meditsiinikindralid taimraviga tegelejaile kõikides liiduvabariikides ning pärisid, millised ravimtaimed võiksid aidata kiiritusohvreid. Kui seda küsiti ka minult, meenus esimesena pihlakas.

Pihlamarjad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele

(ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Kui hea tuttav kord küsis, milliseid puid võiks istutada maakodu kaitseks pikse eest, siis meenus esimesena taas pihlakas. Vanasti toodi ikka metsast pihlapuu ning istutati kodukaitseks õue või väravasse… Aastaid hiljem, kui olin jõudnud oma soovituse juba unustada, rääkis seesama inimene, et ta toonudki puukoolist mitu poolemeetrist pihlahakatist ja paigutanud maja otstesse. Paaril esimesel aastal proovinud pikne ühe pihlaka tugevust: löönud 5-10 meetri kaugusele maasse, mispeale ehmatatud puu hakanud kärmemini kasvama ning on nüüd teistel üle pea. Pikne polevat enam tülitanud.

Linnupüüdja

Metsas kasvab pihlakas meil tavaliselt aluspuuna. Valguslembesena seab ta end ikka rohkem metsa serva. Soodsates tingimustes sirgub kuni 10 meetri kõrguseks ning võib elada 150 aastani.

Heal pihlaka-aastal nagu tänavu võib suur puu anda kuni 60 kg õunvilju. See on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud – siilid, närilised jt. – neid oma talveladudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad maiustamas ka põdrad, metskitsed ning karud.

Oma väärt viljadega meelitavad pihlakad kõikjal linde ligi, nii et Karl Linnél ei olnud raskusi sellele puule ladinakeelse liiginimetuse andmisega: aucuparia tähendab linnupüüdjat. Vahemere maades on aga ammustest aegadest rändlinde pihlamarjadega võrkudesse peibutatud.

Külmanäpistatud viljad muutuvad märksa suhkrurikkamaks ning ka nende kibe-mõrkjas maitse taandub. Siis on aeg meilgi pihlakale minna. Enese ja sõprade kogemustest tean, et pihlakakeedis, -siirup, -kompott, -marmelaad ja -liköör on proovimist väärt.

Raviained, mikroelemendid, vitamiinid…

Raviks tarvitatakse küll põhiliselt pihlaka vilju, kuid ka õisi, pungi, koort, lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on õiekobarate ja ka lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70 kraadi juures).

Juba nimetatud amügdaliini ja pektiini kõrval sisaldavad pihlakamarjad veel mitmeid raviaineid: flavonoide, parkaineid, fenoolkarboolhappeid, antotsüaane, katehhiine, eeterlikke õlisid, fosfolipiide. Lisaks veel erinevaid suhkruid, õun- sidrun- ja viinhapet, mikroelemente ja vitamiine (C, P, B1, E, A-provitamiin karotiini), mis teevad põhjamaade külmakindlast pihlakast väga väärtuslike viljadega puu.

Parkained, pektiin ja amügdaliin pidurdavad süsivesikute käärimist seedekulglas, sidudes sooltes tekkivaid mürgiseid aineid ja taastades normaalse mikrofloora. Üks lihtne retsept:

* Võetakse 2 supilusikatäit peenestatud marju, valatakse peale 1,5 klaasi keeva vett ja jäetakse seisma. Tõmmist juuakse hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga. Soovitav pruukida vähemalt kaks nädalat järjest.

Et pihlakas suurendab maonäärmete aktiivsust, siis soovitatakse teda mao alahappesuse korral. Sorbiinhape toimib sapiajatina, nii et kui kõhukinnisust põhjustavad sapiteede haigused või vähene sapieritus, siis võib abi loota pihlakaist.

Pihlakamarju (-mahla) on soovitatud ka kõrgenenud vererõhu ja veresoonte lupjumise puhul, ravikuur aitab vähendada vere kolesteroolisisaldust.

Rahvameditsiin

soovitab pihlamarja- või -õite teed hingamisteede ägedate põletike korral, samuti reumavalude ägenemisel.

*Teeks võetakse supilusikatäis õisi või peenestatud vilju klaasi vee kohta, keedetakse õrnal tulel 5 minutit, lastakse seejärel seista 10 minutit ja juuakse kuumalt.

Elias Lönnrot on soovitanud süüa pihlakamarju (kahe kuu vältel kaks korda päevas 10 marja enne sööki) sapi- ja neerukivitõve puhul, samuti veretugevdajana ja organismi kogunenud vedeliku eemaldajana.

Seedeelundite haiguste puhul süüakse pihlakavilju värskelt, supilusikatäis korraga koos meega enne sööki. Kuid ettevaatust! Ülihappesusest tingitud haavandtõbede korral peaks pihlamarjadest hoiduma.

Viimasel ajal on eriti tüütuks kujunenud igasugused seenhaigused. Siin võib aidata värsketest pihlakalehtedest kompress (jäetakse peale kogu ööks). Seda tuleb korrata mitme nädala jooksul. Soori puhul juuakse mahla ja süüakse vilju.

Tarbeesemeist amuletini

Kui idanaabrid on valmistanud pihlakapuidust nii toidunõusid, mööblit kui ka muusikariistu, siis meil on piirdutud enamasti vaid kirvevarte, rehapulkade ja vankritelgedega. Tartumaa vanarahva uskumuse kohaselt ei tohigi pihlakast tarbeesemeid valmistada: see toovat õnnetust. Ja veel: kui mees läheb valel ajal (siis, kui puu on lehtes!) sae või kirvega pihlapuu kallale, ei pääsevat ta karistusest – haigusest, millest on raske lahti saada. Küll aga on pihlapuust valmistatud amulette ja kaitsvaid keesid, palutud teda appi salasoovide täitumiseks, loodetud tema abil tõrjuda kurje jõude ning kaetamist. Eestlased on ikka pidanud pihlakat pühaks puuks.

Mõned nopped rahvatarkusest, millel praktiline maik man:

* Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.

* Kui sul on käes pihelgane kepp, siis ei hammusta sind uss ega ründa hunt.

* Kui kalur võtab merele kaasa pihlaoksa, siis kaitseb see teda tormis.

Tänapäeval võib ka mõne luksusauto esi- või tagaklaasi juures näha pihlakaoksakest – ju siis usuvad selle maailma vägevadki pihlaka kaitsevõimesse…

Tekst on pärit siit.

Kel rohkem huvi, võib lisa lugeda siit ja siit. Viimase viidatud lehe lõpus on omakorda mitmeid viiteid 🙂

 

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Kaitstud: Juulikuu nimbus


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Kaitstud: Järv


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Kaitstud: Vesiroose…


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »