Pese ise oma nõud, sest su ema ei tööta siin

Meil on töömaa köögis kraanikausi kohal kapi uksel see silt.

Mis tuletab meelde mu esimest töösuve koguduses. Juulikuised töötegijad ei viitsinud mitte kunagi oma järelt nõusid pesta. Algul pesin ise. Seejärel jätsin kraanikaussi-noh et äkki märkavad ja tulevad ise selle peale, et nõud ära pesta. Ei märganud. Siis ei jäänud muud üle, kui ühel õhtupoolikul panin nad lihtsalt kööki koristama.

Vaene tüdruk solvus niivõrd, et ei öelnud koju minnes headaegagi 😀 Poiss oli siuke flegma, sellel tundus savi olevat.

Järgmisel päeval oli tüdrukul oma taldrik ja riistad kodunt kaasas 😀 😀 😀

Mu ülemus küsis sel nädalal, kas mulle tundub mu tööle sõidu tee pikk. No ei tundu. Mõned aastad tagasi, kui ülenaabervallas mõnda aega asendaja olin ühes teises firmas, tundus see palju pikem. Kuigi oli lühem hoopis. Ilmselt põhjus selles, et ma hea meelega nüüd tööle lähen. Sest meeldib.

Reedel oli mu laps samas linnas koolis, kus mina praegu tööl. Oma lõunapausi ajal ta ostis poest valmistoidu ja tuli mu töö juurde seda soojendama -sööma. Peale sööki viis kahvli kraanikaussi. Siis luges kapiukselt silti: Pese oma nõud… Pesi kahvli ära. Ja jäi mõttesse…aga mu ema töötab ju siin… 😛 😛 😛

Read Full Post »

Selle aasta esimene

päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.

Read Full Post »

Selle aasta viimane tööpäev oli täna

Ei loe, et aasta viimane päev või midagi, inimesed tahavad matmist ja töö tegemist.

Väljakutseid jätkus. Olin esimest korda talitust korraldamas kirikus, kus vaid korra olen pealt näinud kus ja mis. Lisaks kirstumatus, mis tähendas, et kirst läheb mulda, mitte krematooriumisse.

Kohale jõudes esimese asjana kaas kaevatud haua pealt maha ja kontroll. Raibe, öösel on nii palju vihma sadanud, et külgedelt on liiv haua põhja varisenud. Tegelikult on olemas raamid ja plaadid haua kindlustamiseks, aga sealne alltöövõtja neid üldjuhul ei kasuta. Vähem vaeva ilmselt, aga nagu näha, ka ebameeldivaid üllatusi… Kiire kõne Karile, kes kohale lendab, ise vahepeal hauakaevajale helistab-aga selle masinad on teises vallas ja lubab vajadusel appi labidatööd tegema tulla. Kari hindab asja ja jätab hauakaevaja puhkepäeva pidama. Võtab redeli ja labida ja viskab ise üleliigse mulla välja. Mina sätin selle ajal kiiruga kirikut valmis. Seal külakirikus on kõik veidi keerulisem, kui me põhitöömaal. Saan kiriku kombe pea täpselt esimeste leinajate tulekuks. Veel kirstukandjatega kirst sisse…

Surnukuur on eemal, ja see on täis. Paar päeva tagasi sain seal esimese paanikahoo, kui käisin asju kontrollimas…kohal olid järgmise nädala muldaminejad ja sellenädalast mitte. Kõne matusebüroole rahustas siiski maha, nad olid lahkunut just sinna viimas. Kuna see kuur on tilluke, siis ega neid üle kolme sinna vist ei mahu ka, igatahes olid nad kadunukese kirstuga kenasti kärule valmis pannud. Kiiruga said lindid veel alla keritud ja omased võisid kiriku poole teele asuda. Pikk teekond see oli, kiilasjäine ja mäest üles, Kuigi liivatatud oli korralikult, libe ikkagi.

Selle kiriku eripära on see, et saal on põhimõtteliselt teisel korrusel. Mis tähendab seda, et kiriku eest kärult kantakse kirst sisse teisele kärule, mis omakorda lükatakse lifti ja sellega sõidutatakse teisele korrusele. Olin hommikul lifti katsetanud, toimis. Nüüd, kirst liftis ei liigu. Lifti saab liigutada väljastpoolt, koos kirstuga liftis ei tohi olla. See omakorda tähendab seda, et ise tuleb minna treppidest üles ja lift üles kutsuda. No ma sain oma kümme korda vist üles-alla joosta, enne kui see masinavärk tööle otsustas hakata. Ilmselt olid kirstukandmise lindid liiga lähedal ust või midagi…oehh

Matusetalituse ajal sain hetke hinge tõmmata, seejärel sama teekond kirikust välja hauale. Kirst kärule-lifti-alla-teisele kärule-ja hauale. Kellad lööma enne rongkäigu minekut (ja õigel hetkel maha võtta). Seda jäist teed mööda tasapisi tippides, omal selg pingest märg.

Hauale jõudes selgub, et veel on liiva varisenud….pekkide pekk. Teha pole midagi, juhendan kandjad kirstu hauda laskma ja tahaks kiiresti kaane* peale tõmmata, et omased seda vildakil kirstu ei näeks, veits kreeni see sinna jääb. Aga ei, kaant ei saa peale panna, sest lapsukesed tahavad oma lilled kirstu peale visata…no mis siis ikka. Ilmselt tuleb vanematel peielauas selgitada, miks mamma kirst viltu hauas oli… Igatahes saab see kaas augule peale ja omased jäävad oma lillekimpe sättima. Mina võtan lindid ja käru ja lähen kirikut koristama.

Tegelikult võttis kogu see asi aega kokku kolm tundi, aga kui pikad kolm tundi need olid!

*Siinkandis ei aeta hauda kinni kohe matusepäeval, auk kaetakse vastava kaanega, kuhu peale siis lilled-kimbud-pärjad asetatakse. Hauakaevaja tuleb ajab hiljem haua kinni ja sätib ka lilled uuesti õigesse kohta.

Homme on vahelduseks üks vaba päev, aga muidu-uuel aastal uue hooga!

Teile kõike seda, mida soovida oskate!

Read Full Post »

Kõigele lisaks tuleb välja, et ma olen veel unes kõndija ka

Einoh. Tegelikult muidugi mitte, aga see pagana nutikell…

Need hullud hulgad lund, mis taevataat alla saatis, tahavad muidugi teisaldamist. Varasematel aastatel oli suht savi, öösel tööl ja päeval magan. Nüüd aga tähendab öötöö seda, et varahommikul tuleb veel päristööle minna.

Niisiis. See oli vist teisipäev vastu kolmapäeva, kui telefon helises kuskil kahe paiku öösel ja naabrinaine kutsus lund rookima. Eks ma siis läksingi, tagasi umbes nelja paiku, pool kuus äratus. Ja ega selle jupikese sees see uni enam väga kergesti tule ka.

Peale tööpäeva lebotasin oma kiik-tugitoolis, jalad üleval ja mõtlesin, kas ma lähen kohe magama või ootan veel veidi. Kuni jälle telo naabrinaise nimega… Ma esimese hooga mõtlesin, et ei vasta, aga no see va kohusetunne 😛 Naabrinaine küsis, et kas ma olen väga väsinud ja minu jaatava vastuse peale tulistas, kuidas tema on ainult kolm tundi ja kolmkümmed kaks minutit maganud ja siiamaani tööd teinud ja veel peab minema ja kas ma tulen ka. Läksin muidugi, aga ise endamisi mõtlesin, et ooot…ma ju ka rohkem maganud pole, kui koju tulen, siis vaatan, mis see kell mulle eelmise öö unetundideks näitab.

Ja see kuramuse kell näitas, et olen maganud veits üle kuue tunni! See paar tundi lumerookimist oli samuti sinna sisse arvestatud. Kuladi kulat ma ütlen!

Tööl õnneks käsitsi lund rookima ei pea. Traktorite ja lumefreesidega saab väga tõhusalt kõik puhtaks.

Mu esimene lumefreesimine käis nii, et Mari pani mu masina peale ja näitas tähtsamad kangid ette ja saatis tööle. Veidi aja pärast tuli Kari ja pani traktoril korralikud tuled ka põlema 😛 Nii, et alguses ma ukerdasin seal pool pimedas tundmatuid teid 😀

Maril oli nüüd viimane töönädal ja edaspidi tuleb mul ise hakkama saada. Loodetavasti kõik laabub, ma ise olen veits mures…aga mis see muretsemine aitab.

Eelmisel nädalal käisid hooajatöölised kohvil. Mul igatahes olid peale seda kõhulihased valused suurest naerust…

Ma läksin sinnakanti tööle veidikese eelarvamusega, aga kõik mu hirmud ja mured on selle mõne nädalaga kummuli keeratud, oh jess. Nii hoida 🙂

Read Full Post »

Tulen su järel, kuhu iganes sa lähed…

Lugu nii, et ma peale hooaja lõppu sain kolm nädalat puhata ja pääsesin uuesti tööle. Ühte naabermaakonna kogudusse dekreetpuhkusele mineja asendajaks.

Esimesest tööpäevast peale on mul nende kohalike töötajatega super klapp olud. Mõtleme ühtemoodi, räägime, arutame. Ma nii väga loodan, et see jätkub, sellist sidet siinses koguduses ei olnud.

Mul on seal väga palju uut õppida, kogu see halduse osa ja arvutiprogrammid, matuste ettevalmistused jne. Ja selle paari nädala jooksul olen kordades rohkem õppinud, kui aastaid siinmail. Aga need tööd ongi erinevad.

Meie tööpäev algab teatavasti kell seitse hommikul. Väljas on veel sügav pimedus. Ja see vist oli teine tööpäev, kui hauakaevaja oli kopaga just hoovile sõitnud, Mari, see, keda ma asendama hakkan, polnud veel tulnud ja Kari, kes on ka samas paigas tööl, pani siis mulle valmis ühe traktori ja ise võttis teise, et vajalikud tarbed haudadele valmis viia. Juhendab et lähme algul sinna ja siis tänna. Noh, ma polnud veel kogu seda surnuaeda selgeks saanud ja pime ka, sellepeale ma talle ütlesingi, et mine sina ees, ma tulen su järel, ükskõik kuhu sa lähed 😀

Aga jah, ma olen väga-väga rahul. Olgugi et hommikud algavad ülivara ja ma oma unereziimi pole veel õieti paika saanud-aga katsu sa seda paika saada, kui ka omakülas tuleb öösel kell kaks kõne, et lähme lumetöid tegema- ja siis veel hommikul põhitööle minek. Ikkagi. Mulle meeldib. Ma väga-väga loodan, et ma kõige vajalikuga hakkama saan, kui Mari peale järgmist nädalat puhkusele jääb.

Read Full Post »