Ei loe, et aasta viimane päev või midagi, inimesed tahavad matmist ja töö tegemist.
Väljakutseid jätkus. Olin esimest korda talitust korraldamas kirikus, kus vaid korra olen pealt näinud kus ja mis. Lisaks kirstumatus, mis tähendas, et kirst läheb mulda, mitte krematooriumisse.
Kohale jõudes esimese asjana kaas kaevatud haua pealt maha ja kontroll. Raibe, öösel on nii palju vihma sadanud, et külgedelt on liiv haua põhja varisenud. Tegelikult on olemas raamid ja plaadid haua kindlustamiseks, aga sealne alltöövõtja neid üldjuhul ei kasuta. Vähem vaeva ilmselt, aga nagu näha, ka ebameeldivaid üllatusi… Kiire kõne Karile, kes kohale lendab, ise vahepeal hauakaevajale helistab-aga selle masinad on teises vallas ja lubab vajadusel appi labidatööd tegema tulla. Kari hindab asja ja jätab hauakaevaja puhkepäeva pidama. Võtab redeli ja labida ja viskab ise üleliigse mulla välja. Mina sätin selle ajal kiiruga kirikut valmis. Seal külakirikus on kõik veidi keerulisem, kui me põhitöömaal. Saan kiriku kombe pea täpselt esimeste leinajate tulekuks. Veel kirstukandjatega kirst sisse…
Surnukuur on eemal, ja see on täis. Paar päeva tagasi sain seal esimese paanikahoo, kui käisin asju kontrollimas…kohal olid järgmise nädala muldaminejad ja sellenädalast mitte. Kõne matusebüroole rahustas siiski maha, nad olid lahkunut just sinna viimas. Kuna see kuur on tilluke, siis ega neid üle kolme sinna vist ei mahu ka, igatahes olid nad kadunukese kirstuga kenasti kärule valmis pannud. Kiiruga said lindid veel alla keritud ja omased võisid kiriku poole teele asuda. Pikk teekond see oli, kiilasjäine ja mäest üles, Kuigi liivatatud oli korralikult, libe ikkagi.
Selle kiriku eripära on see, et saal on põhimõtteliselt teisel korrusel. Mis tähendab seda, et kiriku eest kärult kantakse kirst sisse teisele kärule, mis omakorda lükatakse lifti ja sellega sõidutatakse teisele korrusele. Olin hommikul lifti katsetanud, toimis. Nüüd, kirst liftis ei liigu. Lifti saab liigutada väljastpoolt, koos kirstuga liftis ei tohi olla. See omakorda tähendab seda, et ise tuleb minna treppidest üles ja lift üles kutsuda. No ma sain oma kümme korda vist üles-alla joosta, enne kui see masinavärk tööle otsustas hakata. Ilmselt olid kirstukandmise lindid liiga lähedal ust või midagi…oehh
Matusetalituse ajal sain hetke hinge tõmmata, seejärel sama teekond kirikust välja hauale. Kirst kärule-lifti-alla-teisele kärule-ja hauale. Kellad lööma enne rongkäigu minekut (ja õigel hetkel maha võtta). Seda jäist teed mööda tasapisi tippides, omal selg pingest märg.
Hauale jõudes selgub, et veel on liiva varisenud….pekkide pekk. Teha pole midagi, juhendan kandjad kirstu hauda laskma ja tahaks kiiresti kaane* peale tõmmata, et omased seda vildakil kirstu ei näeks, veits kreeni see sinna jääb. Aga ei, kaant ei saa peale panna, sest lapsukesed tahavad oma lilled kirstu peale visata…no mis siis ikka. Ilmselt tuleb vanematel peielauas selgitada, miks mamma kirst viltu hauas oli… Igatahes saab see kaas augule peale ja omased jäävad oma lillekimpe sättima. Mina võtan lindid ja käru ja lähen kirikut koristama.
Tegelikult võttis kogu see asi aega kokku kolm tundi, aga kui pikad kolm tundi need olid!
*Siinkandis ei aeta hauda kinni kohe matusepäeval, auk kaetakse vastava kaanega, kuhu peale siis lilled-kimbud-pärjad asetatakse. Hauakaevaja tuleb ajab hiljem haua kinni ja sätib ka lilled uuesti õigesse kohta.
Homme on vahelduseks üks vaba päev, aga muidu-uuel aastal uue hooga!
Teile kõike seda, mida soovida oskate!
Read Full Post »