Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘hea tuju nurk’ Category


Eestis käies oli asja Eriti Tähtsasse asutusse.

Vastuvõtulauas olev tädi, vanus hinnanguliselt nii 80+ (tegelikult ma muidugi ei tea, see võib kõikuda 20 aastat siiapoole-sinnapoole), üritab tulutult mu pabereilt triipkoodi kätte saada. Piiksutab ja piiksutab oma masinaga, aga kuidagi ei õnnestu. Kummardub siis üle laua ja SOSISTAB:

“Tead, see masin jukerdab kogu aeg. Siin selle nupu all on kindlasti mingi koll!”

Tema kolm hammast-üks üleval, kaks all-rõhutavad, vaatamata ametivormile, sattumist kuhuiganes tänapäeva moodsatesse eso-medi-kõikmeümbertoimubmeistsõltumata üritusele, igal juhul mitte Tähtsasse Ametiasutusse.

“Aga ega seda masinat kasutav tädi ka enam kõige teravam pliiats pole!” lõpetab ta sosistamise naerusädemed silmis ja klõbistab arvutis probleemideta mu paberid korda.

Advertisements

Read Full Post »


Soome keeles just niimoodi ongi, nende “ü” täht kirjutatakse “y” kujul.

Juunikuus tuli meile tööle tüdruk, kellel nimeks Jenny. Meie igapäevane vestlus kulges umbes nii:

“Ja Jenni läheb…”

“Ma ei ole Jenni, ma olen Jennü!”

“Oi vabandust, Jennü…”

Umbes peaaegu kuu lõpuks sain ma selle nime selgeks. Jennü.

Juulikuus vahetusid suvenoored ja meile tuli tüdruk nimega Jenni….

Kusjuures mõlemad neiud olid veidi, noh, lihtsakesed.

Vahepeal mul tuli tunne, et ma olen ise teadmata ühe seriaali peaosasse sattunud. Siin maal on selline sari, nagu “Teistsugused sõbrad“, mis kajastab arengupuudega või -häiretega inimeste elusid. No ma aegajalt tunnen end selles seriaalis olevana.

Siis, kui ma lähen ühte üksusesse ja noor naine trimmerdab muru, ujumismask peas.

Siis, kui ma leian tööriistalaost katkise reha, millele on piid teibiga tagasi pandud.

Siis, kui inimene tuleb igal hommikul tööle, kaasas kolm poekilekotitäit riideid ja jalanõusid, mida ta mitte kunagi riietusruumi jätta ei julge, kuigi meil on lukustatavad kapid ja uksedki käivad lukku.

Siis, kui kogu kambaga ühte üksusesse läheme ja leian, et keegi on oma reinod kaasa võtnud. Iga pausi ajal tuleb ta kööki ja paneb sussid jalga.

Mitte, et selles kõiges midagi halba oleks, küllap meil igal on omad veidrused, minul ka. Ja tore, kui keegi või miski päeva toredamaks ja tuju lõbusamaks teeb.

 

 

 

Read Full Post »

N. Või siis V.


Te kõik muidugi teate ju seda anekdooti:

Joodikud istuvad pargis.

“Mis su nimi on?” küsib üks teiselt

“Enn”

“Nagu üks täht vä?”

“Ei, kolm”

“Kolm N-i vä?!?”

Vott, ja mul oli vaja ükspäev telefoniteel juhatada inimesi Vee tänavale…

“No pane oma gpsi Vee 1”

“Mis V(ee)???”

“V-e-e” hakkan naerma ” Kolm tähte, nagu see Enn nohh”

Read Full Post »


Pühendusega Tikrile 😉

Read Full Post »


On reede pärastlõuna. Vehime ennastunustavalt rehadega, et saada töömaa nädalalõpuks puhtaks ja korda. Tuleb vana surnuaiavaht. No temaga on see asi, et tuleb aega võtta ja juttu ajada. Seisame töökaaslasega nagu pahateinud poisikesed kibeledes tööle, ja kuulame.

“Kas see sinu tütar, kes siin tööl oli, on helistanud ka? Ma nägin teda prismas, lehvitas vaid emale, ja läks, ei miskit igatsust”

Jajaa, noogutame. Lapsed lendavad pesadest, kes varem, kes hiljem. Arutleme, milline aeg on iseseisvumiseks parim.

” See on ikka nii, et targemad lähevad ära ja lollimad jäävad, ” jätkab vana surnuaiavaht. Meie silmade pööritamise peale ütleb ta: “No vaadake, see oli juba vanal ajal nii, kel vähegi mõistust, läks ja koolitas ennast ega tulnud enam maale tagasi. Lollimad jäid paigale talusid pidama.”

Tuleb hauakaevaja, ülbe ja ennasttäis tüüp. Koputab surnuaiavahi autole ja lühikese vestluse jooksul üritavad üksteist peene nöökimisega üle trumbata. Hauakaevaja läheb oma tööruumi.

“Vaadake, siin on sama lugu, targemad on läinud, lollimad jäänud” ütleb vana surnuaiavaht surmtõsiselt. Turtsatan ja lippan lehepuhurit võtma, eemalt läheneb uus ohver surnuaiavahi haardeulatusse. Jätan targu küsimata, keda täpselt ta silmas pidas… 😀

……………………………………

Viin selle mitteigatseva (siinkohal surnuaiavaht küll eksis veidi) lapse kooli.

“Kallis, ma olen kodus!” hõikab ta ühikauksest sisse astudes sõbrannale

“Hirmutad siin lapsed ära…” vastab see

“Lapsed” on eksole aasta nooremad uustulnukad-korterinaabrid…..

…………………………………….

Tiimikoosolek. Arutatakse tööjõu vajadust kogu ringkonna surnuaedadesse. Õigemini seda, et tuleb hakkama saada olemasoleva tööjõuga-mida on vähe. Aga majandusosakond pani veto peale uute võtmisele, kuigi inimesed olid juba olemas ja vestlusedki peetud.

“See J-P seal Metsanurga surnuaias jääb uuest kuust üksi tööle, üksi ei tohiks tegelikult keegi töötada” alustab aednik juttu, ” No mis me temaga teeme, helistab hommikul ja õhtul?”

“Nojah ja kui õhtul ei helista, ega siis midagi, hommikul lähevad hauakaevajad masinatega kohale ja viskavad augu valmis…” jätkab tööjuht ja suur ülemus. Ja mina veel arvasin, et need siin ei oska (mustast) huumorist lugu pidada….

 

Read Full Post »


No ei tulnud muud pähe 😀

Telefonikõne sõbraga:

-tere ilus naine!

-sa pole mind nii kaua näinud, kust sa tead kui ilus ma veel olen 😛

-noo…ega ilu ei pea alati tähendama välist ilu…ilu on inimeste sisemistes väärtustes…-vingerdab sõber

-ähh, sa oled vanas eas filosofeerima ka veel hakanud

Aga ma nüüd ei teagi, kas solvuda, et mind enam väliselt ilusaks ei peeta  või olla uhke, et mu sisemisi väärtusi (sisemist mina, höhö) ilusaks peetakse 😛

Kas teil on ka mõnikord nii, et helistades satute jutusoonele ja juttu jätkuks kauemaks. Siis tuleb miskitel asjaoludel kõne plaanimatult lõpetada lubadusega tagasi helistada. Ja kui tagasi helistate, siis justkui polegi enam midagi rääkida, kõik sai eelmises kõnes öeldud, aga miskit justkui jäi veel rääkimata?

Read Full Post »


Istub seltskond töökaaslaseid ühes lõunasöögi-paigas, kuhu nad tavaliselt sööma ei satu. Tuleb üks endine kolleeg vähe imestades, et selline seltskond sellisel ajal sellises kohas einestamas on.

“Näh, käisime siin kolleegi eest tööd tegemas, see ei tulnud tööle, kaebas kõhuvalu” vabandab kiirelt seltskonnast kõige söakam ja jutukam.

“Ma tean ka ühte naist, kel kõht koledasti valutas, teate mis tal kõhus oli?” alustab see ekskolleeg… Peast jõuavad läbi käia igasugu mõtted, alates beebist kuni mõnest operatsioonist jäänud riistvarani…no mis seal siis ikka olla sai?

“Noh, mis seal oli siis?”

“Pask oli, rsk”….

 

#####

Kaks keskealist  parimas eas naist ja üks teismeline tüdruk on kaubikuga soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale reisimas. Sadamas, nagu ikka, jääb aega autos igavleda ja ringi vaadata. Kui sa just lugeda või kududa ei taha (aga sellega on jällegist see häda, et peab ju pidevalt jälgima, millal järjekord sinuni jõuab, et mitte teiste ette koperdama jääda. kord kahe autoga reisides olin ma sunnitud pileti-registreerimise järjekorras kallile kaasale signaali andma, et see liikuma hakkaks-luges teine mu ees autos raamatut…). Noh ja seal ringi vahtides näeb igasugu tüüpe. Kord uhkeldas miski blondiin lastekarjaga oma uhke bemar-linnajeebiga. Selline tüüpiline, mukitud ja lakitud ja pruunistatud ja… (ja antagu mulle andeks, mul ei ole blondiinide vastu midagi, ilmselt suurem osa on neist täiesti mõistlikud inimesed ja muidu ka tublid). Igatahes tundus too tüüp olevat otse anektoodist. Seal ta siis rapsis oma bemmiga, edasi ja tagasi, suutmata otsustada, millisesse järjekorda end sokutada. Piletid käes, jätkus sama lugu järgmistes järjekordades ja mulje jäi, et eesmärk oli võimalikult palju ennast ja oma uhket autot esitleda. Ainult et…bemmi tagumise ukse vahel tilbendas miskine kilekott pikalt välja. Nüüd võite ette kujutatada, et miskine tibi on end võimalikult üles löönud, et kõik näeksid ikka tema ilu ja võlu, aga tagantpoolt vaadates on seelik tagumiku vahel või midagi sellist-täpselt samasuguse mulje jättis see esitlev-kenitlev bemm…

Seekord sattus seltskond järjekorras olema äriklassi rivi kõrval-vahel paar tühja rida. Äriklassi pileti võib igaüks endale osta, see on küll kallim, aga kindlustab laevas paremad autokohad ja istekohad ja süüagi vist antakse (mitte, et muidu ei antaks, aga siis tuleb see lisaks osta. äriklassis on söök piletihinna sees. ) Äriklassi rivis seisavad tavaliselt ikka sellised silmnähtavalt kallimad masinad, seekord olid näiteks üksteise sabas hallipäine mees maseratiga ja selle järel kohe nooruke naine vinge mersuga. Mõlemad tulid autost välja üksteist musitama-kallistama. Teismeline arvas, et tegu on vanaisa-lapselapsega, elukogenud naised oma rikutud mõtlemisega kujutasid ette midagi sellist:

Nende uhkete autode vahel seisab üks üsna kulunud välimusega masin ja sealt tuleb arutelu teemal, et millega see sellise koha on ära teeninud. Et kas ja kes saavad äriklassi pileti osta. Samas rivis sõidab ühtäkki sinise vihmajope ja kollase jalgratturiga minioni meenutav tüüp.

“Näe, see on ka omale äriklassi pileti ostnud” hõiskab neiu ega saa aru, miks naised täiest kõrist naerma purskavad. Tegu oli laevafirma töötajaga, kes autosid laeva organiseerib…

####

Igavus sünnitab jaburaid mõtteid ja jutt läheb päevakohstele teemadele: pokemonid ja terroristid. Ideest sünnib teine ja kogu teema kisub ikka üsna tumeda huumori kanti. Et kas terroristid on pokemonid või vastupidi ja kui palju neid lõpuks laevas võiks olla. Ühel naistest hakkab see pila vaikselt kettasse viskama ja ta küsib lõpuks: “Kas te teate, miks rahvasuus hundil niipalju nimesid oli: susi, võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jnejne.?”

Vaikus.

Noorem ei saa asjast aru, vanem palub vabandust liiale läinud naljade pärast.

Veel natuke vaikust.

“Aga vene allveelaevale võime me ikkagi kogemata otsa sõita” sosistab reisikaaslane…

 

####

“See on see öine laev jah, kus kõik poed on kinni ja süüa ei anta ja…” hädaldab ühtäkki üks naistest

“Ja kummikommid on ka kõik nagunii välja müüdud” sekundeerib teismeline

 

####

 

 

 

Read Full Post »

Older Posts »