Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘hea tuju nurk’ Category


Eelmise postituse jätkuks veel killukesi.

Eilne autojutt tuli üldse sellest, et vanem tütar Eestist helistas ja oli oma jaapanlasega remonti minemas, sest autos oli hiir olnud ja selle tagajärjel kliimaseade enam sooja ei puhunud. Suht ebameeldiv talveajal. Õnneks oli leidnud remonditöökoja, kus ta järjekorrale vahele mahtus ja nüüd ta pealinna suunda vuraski. Kordamööda käsi tagumiku all istmesoojendusel soojendades-see õnneks töötas. Pea poole tööpäeva jagu läks aega, kuniks mehaanikud kliimaseadme torudest sinna veetud maski kätte said… Ära vahetati ka katkinäritud salongifilter…

See, et talvekülma eest hiired autosse sooja lähevad, polnud meil esmakordne kogemus. Me esimeses jaapanlases tegi üks elukas tagumise istme sisse pesa ja pistis pintslisse ämma jõulukingis olnud pool shokolaadi 😛 No ei tulnud selle pealegi, et kingikorv tuppa tuua, tookord ei olnud nii külm talv ka.

Siin me ühtedel peretuttavatel oli mõned aastad tagasi mu praeguse sakslase suurem ja uhkem vend. Selline, kus auto pult pidi ainult kaasas olema, auto käivitus nupust. Käinud siis mees hommikul hambaarstil ja oli seejärel naaberlinna tööle minemas. Jättis auto koduhoovile käima ja läks tuppa riideid vahetama. Tööriided seljas, hüppas rooli ja kimas naaberlinna. Sellele, et auto vahepeal midagi piiksatas, ta tähelepanu ei pööranud. Kuni töömaale jõudes selgus, et pult oli koju teiste pükste taskusse jäänud…

Teisel korral tal auto lihtsalt ei käivitunud. Kui kõik trikid-nipid proovitud, ei jäänud muud üle, kui treiler järele kutsuda ja auto töökotta viia. Sealsed mehaanikud said ka päris pikalt viga otsida, kuniks selgus, et autot võiks mõnikord tankida ka….

Mu oma sõtseke aga rääkis, kuidas tema äsjaostetud auto teda lolliks pidas. Sõsar ostis hiljuti kah saksa marki suht uue aastakäigu masina. Oli teine õhtul puldi autosse unustanud ja järgmisel päeval olla ekraanil kiri olnud: “Kas sa teadsid, et sellel autol saab uksi ka lukustada? Loe kasutusjuhendit!”….

Read Full Post »


Mitte segamini ajada ämbrisse astuva rahvaga.

Soomlased on ämbrirahvas, täitsa ise nad on end niimoodi kutsuma hakanud. Ja kuna ma ise ka siin elan, siis väikestviisi mina ka, mina ka.

Iva siis selles, et siinne rahvas tormab ummisjalu kohale ja on valmis tundide viisi sabas seisma, kui kuskil tasuta ämbreid jagatakse. Neid tavalisi kümneliitriseid plastikämbreid, mis kaubanduses maksavad muidu paari-kolme euro kanti. No näiteks avatakse mõni pood ja reklaamitakse, et esimesed viissada saavad tasuta ämbri. Ja rahvas jookseb tormi…

Sellele lisaks teevad igatsugu erinevad poed tihti erinevaid pakkumisi ämbritega. Näiteks ämbritäis apelsine viie euroga või lõnga kümne euroga vms. Viimati oli näiteks prismas pakkumine, kus sai pea viie euroga ämbritäie erinevaid juurvilju vabal valikul: porgand, peet, kaalikas, kartul, sibul. Et lähed võtad ise ämbri ja laod meelepärasel hulgal kama täis. Oota, ma panen pildi ka:

See seal vasakul pool mu oma ämber 😛

No ja kui Eestis lubati koroonavaktsiini võtjatele maksma hakata (ma pole süvenenud, kas selleni jõuti), siis soomlased on sellevõrra ikka odavam tõug, piisab ämbritega meelitamisest 😀

Kõikvõimaliku-kauba-kett tokmanni lasi Soome lõngatootjatel isegi ämbrisokkide mustri välja mõelda. Neid ei saanud minagi kudumata jätta 😀

🙂

Read Full Post »


Vaatasin, et Ritsiku juures tekkis elav arutelu usu teemadel. Olen mõelnud, et peaksin sellest Soome kontekstis kirjutama, aga noh. See mu kirjutamine on nagu on.

Ma panen siia selle video. Kuidas nelja eri koguduse (nais)papid leidsid ühe poplaulja väga sobiliku poplaulu ja tegid selle järgi oma video. Artikkel on siin. Ja naispapid väärib rõhutamist seetõttu, et idee tuli nii-öelda viimasel minutil ja nii kiiresti ei leitud ühtegi mees-kirikuõpetajat, kes oleks olnud nõus esinema. Kas see on nii, et mehed on konservatiivsemad ja neid on raskem kaasata ühiskonna muutumisse? Või puudutab see vaid usu-ringkondade mehi?

See video on toonud suurt poolehoidu, aga ka kriitikat.

Ma ise olen seda meelt, et konservatiivsus on küll hea, kuid kirikud ja usk ei pea aastasadu üht ja sama manitsust jagama. See, mis ehk vanal pimedal ajal oma keeldude-käskudega oli omal kohal, peletab tänapäeval inimesed kauge kaarega eemale.

Read Full Post »


Eestist saime tänu väikesele õele kaasa uue kodumasina, robottolmuimeja. Mul oli talle nimi valmis mõeldud juba enne, kui üldse kindel oli, et masina saan. Selline nimi sellepärast, et mul on siin üks sellenimeline tuttav, kellest ma väga ei pea, ja siis oleks hea end välja elada, koristama sundida vms. Ja ükspäev, kui ta end poisi toas voodi alla tagumisse nurka kinni mässis, oli mul hea karjuda, et “Sami, krt, tule voodi alt välja!” 😛

Ma olin selle masina peale enne ka mõelnud, aga karjuvat vajadust polnud-noh, et kui pole, ei tea tahtagi-ja polnud viitsinud teemaga tegeleda. Praegu tundub, et kuidas see üldse võimalik on, elu ilma Samita 😀

Tegelikult mulle üldse ei meeldi, et kodumasinatel peavad nimed olema ja need nagu pereliikmed on. No ja kuna mul pole seda asjandust õnnestunud telefoniga ühendada, siis tehniliselt on ta nimetu. Aga oma töö teeb ausalt ja mina saan sel ajal sokke kududa. Väga kohanemisvõimeline tüüp tundub olevat ja naljalt alla ei anna. Kui vaiba nurk kortsu läheb, ronib üle, või läheb ringiga. Vaipade pikad narmad lõikasin lühemaks ja nüüd sujub koristamine kenasti. Ja põrandaid peseb ta ka! Väike probleem tundub olema tillukeste ruumidega, nagu näiteks meil wc või esik. Seal ta tiirutab seina ääri mööda ja lapike keset põrandat jääb tähelepanuta. Suuremates ruumides seda muret pole.

Kuskilt lugesin, et kodumasinatele ei tohiks panna naiste nimesid, muidu nad muutuvad kapriiseks ja pirtsakaks nagu naised 😛 Nooh, selle järgi vaadates vist ei saanud kõige parem nimi pandud, ehkki see on küll mehenimi. Inimesi on igasuguseid eksole 🙂

Read Full Post »


Me siin ükskord ühel suvalisel laupäeval võtsime ette spontaanse tripi oma kihelkonnas ja kuna sellest üks ütlemata tore reis kujunes, tegime plaane järgmiseks tripiks. Mina oleksin eelistanud Raumat, sõbranna omakorda tahtis Porisse minna. Sai kokku lepitud Pori.

Kui möödunud laupäeva hommikul Hellele järele läksin, tögasin veel, et ” No Rauma siis jah?”

“Eii, Pori ikka, seal on ju need sõduriautod ja sa tahad ju neid kindlasti näha.”

Jajaa, kui Pori siis Pori.

Esimeses ABC-s kohvipausil vetsus käies leidsime kätepesuruumist roosivaasi ja peeglile kirjutatud soovi “Naeratusi sinu päeva” Ilus algus.

Poris leidsime kohe üles linnaväljaku, kes imetles õitsvaid lilli, kes robotmuruniidukeid 😛

Ilmselt tulevad robotniidukid kokkuvõtteks odavamad üleval pidada, kui hooajatööliseid. Igatahes sebis neid “putukaid” ringi päris palju, me nägime ise miski viit või kuut.

Kohvikutega oli ses linnas keerulisem, kui eelmises reisisihtkohas, lõpuks me ühe ikka jõe saarelt leidsime.

Üritasin selfiet teha 😛

Saarel oli mänguväljak ja miniloomaaed? kanade, paabulindude ja laamadega. Ja muidugi mitmeid robotniidukeid.

Kohvid joodud ja pildid tehtud, suundusime järgmiseid vaatamisväärsusi jahtima.

Olgu öeldud, et konkreetseid plaane meil polnud. Sõbranna polnud varem Poris käinud, mina olin keelekursuse ajal, aga toonaseid ekskursioone iseloomustas üks meeletu kiirus. Õpetaja tahtis meile võimalikult palju näidata ja kõik korrad olid üks jooks erinevate vaatamisväärsuste vahel ja sellist kiirustamist me kohe kindlasti ei tahtnud.

Tänavakunst. Elektrikapp.

Muidugi ei saanut jätta pildistamata kirikut ja sõjakangelaste haudasid. Professionaalne kretinism 😛

Helle on vahetevahel ikka kurtnud, et on tema siin Soomes seltskonda sattunud. Ta eksmees oli kiviraidur ja tegi hauakive ning vedas teda mööda surnuaedu kive pildistama, nüüd siis mina, kes ma oma tööalasest huvist teiste koguduste surnuaedu vaatamas käin. Ma siis seekord ei võtnud surnuaedu plaani, aga no kui teepeale jäävad…

Pori sõdurihauad:

Neid on seal nii palju, et ühele pildile kuidagi ei mahuks, kuskil neli ja poolsada hauda. Sellised hauad on iseloomulikud enamikele Soome surnuaedadele (või ka kirikutele, juhul, kui need surnuaedadest eraldi asuvad)  Tähistavad need teises maailmasõjas konkreetsest piirkonnast rindele läinuid ja seal langenuid. Paljudel juhtudel ei ole isikut tegelikult sinna maetud, need on jäänud kuhugi ühishaudadesse idapiirile või Karjalasse. Veel tänapäevalgi tuuakse leitud säilmeid “koju” ja maetakse juba valmis olevale platsile

Järgmisena käisime Puuvilla keskuses söömas. Leidsime sealt sellise paiga, nagu Ristorante momento- väga hea hinna- ja kvaliteedisuhtega söögikoht.

Nüüd oli aeg jätta Pori hoopiski selja taha ja minna põhjamaade kaunimat liivaranda avastama. Sest ega siinmail ei ole rannad liivased ja eriti mitte Pärnu ranna taolised pehme jaheda liivaga. (Näiteks me oma valla popima karjäär-järve (kus on imeilusat türkiissinist värvi vesi) rand on küll liivane, kuid see liiv on suuremateralisem, teravam ja läheb päikese käes tulikuumaks, nii et oht tallad põletada, on täiesti olemas)

Ja Yyteris me ei pidanud pettuma. Ilm oli parajalt tormine, kuid soe ja päikseline. Ning need liivadüünid! Seda ei oska kirjeldada, selle nägemiseks ja kogemiseks peab ise kohale minema.

Peale keskmistsorti jalutuskäiku ja miljonit pilti jätkasime reisi Reposaarele. Pääses sinna üle silla, seega ei miskit paadi passimist. Tillukene saar ilmselt tüüpilise Soome ranniku kalurikülaga.

“Näe, surnuaed!” karjatas sõbranna ühtäkki, nii et lausa võpatasin. Noh, muidugi ei saanud me siis seda vaatamata jätta, kuigi ma seekord just mõtlesin, et ei talla läbi kõiki teele jäävaid surnuaedu. Ega tegelikult ei tallanudki. Surnuaed oli saare neemetaolises tipus. Monumendi ees pingil istudes võis kuulda ühelt poolt avamerelt tulevat tormimüha, seal oli päris korralik laine, ja vaadata teisel pool peaaegu tüünet merd.

Omaette seikluseks kujunes sel tillukesel saarel kiriku leidmine. Kirikukellasid kuulsime, kuid kirikut ennast netu. Google mapsi jälgides tegime mitu tiiru, kui taaskord Helle karjatas:

“Näe, kirik”

Hoopis teises kohas, kui seda kaart näitas.

Soomes pole mingi haruldus, et kirik ja kellatorn on eraldi, küll aga nägin ma esimest korda sellist komplekti vana puukirikuna:

Esiplaanil taaskord sangarihauad.

Külas käis laupäevane melu. Kes baari minna ei jaksanud, oli lihtsalt laua õue tõstnud ja seltskond veetis lõbusalt aega õllepurke kummutades ning vahelduseks teisel pool teed suitsul käies. Meie oleks tahtnud kohvitassikest ja vetsuvõimalust, aga kui me ühe lahtioleva asutuse parklasse keerasime, siis märkasime, et liikvel on ainult ja eranditult mehed ning lõime põnnama. Teised veel lahti olevad kohad ei paistnud ka väga kutsuvad olevat, seega otsustasime selle saarekesega selleks korraks hüvasti jätta. Teel mandrile käisime pildistamas keset merd olevat bussipeatust:

No mitte me ei mõelnud välja, kellele või milleks? Pori on ka üks Soome suurimaid tuuleenergia piirkondi, sestap neid tuulikuidki leidus omajagu.

Päevale punkti pani metsasurnuaed. Me enne Yyterit nägime suurt viita kirjaga “surnuaed”. Üldjuhul siin surnuaiad niimoodi tähistatud pole (kirikud on küll) ja seega oli mul kindel soov sea vaatama minna. Ei osanud me kumbki aimata, milline surnuaed meid ees ootab…

See oli ikka täiesti sürreaalne kogemus. Lihtsalt männimetsas keset mustikaid ja pohli hauad. Ei mingit haljastust, lihtsalt kõnniteed ja hauakivid. Olime seal õhtul poolhämaras, müstiline paik. Kes keelt oskab, võib metsasurnuaiast lugeda siit.

Koduteel põikasime samasse ABC-sse kohvile ja leidsime wc-peeglitelt veel teisegi teksti.

“Oled täiuslik just sellisena”, teatas see.

Juba peaaegu tagasi kodus, tuli mulle miskit meelde.

“Kuule, mis sõduriautodest sa hommikul rääkisid, mida me vaatama pidime?” küsin sõbrannalt

“Mis sõduriautod?”, on tema segaduses, “aa, ei, ma rääkisin sõdurihaudadest, mida sa kindlasti Poris näha tahad…:D”

Nojah siis.

Read Full Post »

Older Posts »