Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘tööjutud’ Category


Ma lihtsalt pean kasvõi enda jaoks siia kirja panema selle tööjutu, mis eelmises postituses plahvatuseni viis.

Ma olen nende aastate jooksul õppinud, et inimesi ei saa muuta, vaid oma suhtumist. Seegi võttis mul aega mitu aastat. Et leppida. Ja tegelikult oli endal peale seda palju lihtsam.

Mitu aastat tagasi ma ühel meeskonna koosolekul ütlesin välja, et kõige kehvem kontingent meie töötajatest on 40+ mehed. Nad ei viitsi kuulata ja teevad kõike oma äranägemise järgi. Sest nemad ju teavad, kuidas asjad käivad. Mis siis, et konkreetsel alal nad töötanud pole. Aga mingid naised, või veel hullem, noored plikad, neid juba õpetama ei tule.

Tookord ei olnud hauakaevajaid kohal ja neid ma silmas ei pidanud ka. Mu oma ülemus kah solvus, kuigi ka teda ma silmas ei pidanud. Ju astusin konnasilmale 🙂

Aga tookord tööl olnud kolmest selle ealisest mehest on meil siiamaani veel tööl üks. See, kes kõige asjalikum oli, ja kellega ma nüüd tülli läksin.

Me sel aastal ei korraldanud avalikke talguid, sest meil oli omal piisavalt töötegijaid ja talgute organiseerimise aeg ja vaev ei lähe tegelikult kokku nende kasuteguriga. Seevastu otsustasin, et teeme nn. sisemised talgud. Et võtame kõigi meie surnuaedade töötegijad ja käime viimasel nädalal külakorda üksteise töömaid riisumas. Mina veel võtan lehekorjaja lisaks ja saame suht puhtaks kõik kohad.

Esimene talgupäev oli planeeritud Kirikuküla surnuaiale. Me keskusest pidime minema kahe autoga, sest minu autosse poleks kogu kamp ära mahtunud. Teise autoga tuli toosama töömees, nimetagem teda Juhaniks, kes keskuses elab ja igapäevaselt Kirikukülla tööle sõidabki.

Me saime töö valmis veidi peale lõunapausi, ainult lehehunnikuid jäi veel vedada. Tööpäeva lõpuni veel mitu tundi aega. Seega, ei muud, kui lähme oma surnuaedadele jätkama, selle ajaga saab suur hulk tööd tehtud.

Linna surnuaia omad lähevad omale töömaale. Mina räägin lehti vedavale Juhanile, et lähme me nüüd tagasi keskusesse, küll see rändurrahva esindaja Penja paari teise töölisega need mõned lehehunnikud veetud saab. Niisiis, võtan oma masina ja töölised, ja lähen tagasi keskusesse.

Teised lähevad riisuma ja mina lehti korjama masinaga. Keda aga ei tule, on teine autotäis töölisi… Lõpuks helistan ja küsin naljatades, et mis juhtus, magama jäite või? Eeei, ma siin vean meie surnuaia pomoga lehehunnikuid ära.

Vot, ja mul viskas kaane pealt. Ma ütlesin kaks asja, mida teha ja tema esimesest ei saanud ilmselt aru ning teise lasi üle.

Ladusin siis talle ette, et saagu aru meie ühise töö põhimõtetest, kui keegi jätab midagi tegemata, siis tuleb see kellegi teise arvelt. Me töö iseloom on selline, et kui ka keegi ära on vms, siis teistel tuleb ka tema töö ära teha. Ja kui kellegil on vaja ära käia, siis saab ta need töötunnid hiljem tagasi teha, või läheb kogu päev puhkusepäevana või vaba päevana arvesse. Ja ma tegelikult tean, et tema oma suvised äraolekuid tagasi polnud teinud. Meil pole see arvestuslikult kuskil kirjas, olen puhtalt lootnud inimeste aususele. Ei või, nagu näha.

Muuhulgas küsin, mida siis ülejäänud viis inimest teevad. Koristavad kuuldavasti kuueruutmeetrist puhkeruumi. Viiekesi! Mu viha kasvab veelgi, krt, kas teil üldse mõtlemisvõimet pole. Löön telefoni kinni, mõttetu. Ise vahutan seesmiselt. Kahjutundega mõtlen, kui palju see seltskond oleks keskuse surnuaias jõudnud veel tööd teha, imeilus ilm ja puha.

Siis nad tulevad, paarkümmend minutit enne tööpäeva lõppu. Teised sätivad koju minema, Juhan tuleb vabandama, et näe see teine mees ikka ei oska masinat kasutada, tal läheb nii kaua aega. No kust krt ta õppima peaks, kui masinat kätte ei anta. Kirikuküla surnuaia juht on Penja meile tööle rääkinud ja taevani kiitnud, kuidas ta kõike teeb ja oskab. Jättes kõrvale kaks tõsiasja: sellel kultuuril pole töötegemine au sees ja sellele kultuurile on surnuaiad paigad, kust kauge kaarega mööda käiakse. Arvestades neid asjaolusid, sai too rändurrahva esindaja isegi üsna normaalselt hakkama.

Ütlen siis väsinult talle, et eks jah, nüüd mul tuleb ise tema töö ka ära teha, lehehunnikud siit ära viia, pean siis pikemalt tööle jääma. Ta lubab need hunnikud hommikul enne linnasurnuaiale minekut ära korjata. Löön käega ja jätkan tööd. Otsustan siiski, et ületunde ma tegema ei hakka ja lähen koos teistega koju. Saab näha, kas mees hommikul täidab oma lubaduse.

Järgmisel hommikul sajab paduvihma. Pime on muidugi ka, aga masinatel on ju tuled…Igatahes on need keskealised mehed kõigele lisaks veel ka suhkrust. Hunnikud vedelevad kiriku ees veel ühe ööpäeva…

Annan endale aru, et see pole mingi maailma lõpp, aga ikkagi… 😛 Niipalju olen ma vaese Juhani oma plahvatusega ära ehmatanud, et see on hauakaevajatelegi kurtmas käinud. Et hauakaevajad tulevad sel päeval veel küsima, et kas ma ikka veel olen Juhanile kuri. Sealt tõuseb väike diskusioon. Nemad väidavad, et asjadest peab rääkima (hahaaa, ise nad küll väga jutukad pole, kui asi koostööd puudutab), mina väidan, et sai räägitud, aga mõnel on kuulamise/kuulmisega probleeme.

Samal päeval näen, et Penja saab kopaga lehtede korjamisega väga hästi hakkama. Ei olnud aeglane ega midagi…

Read Full Post »


Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….

Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.

Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛

Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.

Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.

Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….

Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀

Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀

Read Full Post »


Läksin täna hommikul naabrite juurde, kuna varem oli juttu, et ehk saeme puid. Puusaagimist ei olnud, selle asemel oli töökodade juures naabri-Kaitsu kuueaastane pojapoeg, keda ma pea pool aastat näinud polnud ja kes tuli mind rõõmsalt tervitama ja kallistama. Kui armas ja soe. Hetk hiljem küsis ta, mis mu nimi on, ta olevat unustanud 🙂 Hästi jutukas poiss on ja hullult tehnika-taibukas. Uuris ja küsis kõigi masinate kohta igast tehnilisi pisiasju ja rääkis samal ajal, millised masinad neil kodus on ja mis nende eripärad on.

Meie tänavajupi lõpust naabrinaine küsis millalgi suvel, kas ma arooniasiirupit teen, ta vanem õde tahaks hirmsasti. Lubasin teha, aga kuidagi argikiiruses jäid mul ikkagi arooniad korjamata. Samas oli mul eelmistest aastatest siirupit ja meil kodus seda väga ei jooda, ilmselt on mõõt täis saanud. Nüüd mõned nädalad tagasi kirjutas Katriina, et on minemas õde vaatama ja lohutama, kuna üle kaheksakümne-aastase naise sõralise ravi olla lõpetatud. Naabrinaine väitis, et vanuse tõttu. Ei tea, ehk lihtsalt on kõik võimalik juba tehtud. Otsisin kibekähku välja oma siirupid ja viisin naabrinaisele. Ja paar päeva tagasi saatis Katriina mulle sõnumi, et õde oli nii üliväga tänulik ja tahaks veel seda siirupit. Et tema meelest on jalaköndi paistetus (üks jalg amputeeriti tal paar aastat tagasi trombi tõttu) on väiksemaks jäänud ja kasvaja ka… Otsisin siis täna järgmised siirupid välja, eks aroonia ongi üks võimas mari ja kui kuidagi elutee lõpusirgel olevat inimest, kellele miski enam ei maitse, rõõmustada, siis loomulikult.

Tööl olin eile masinaga lehti kogumas ja kui ma siis miski hetk telefoni vaatasin, leidsin vastamata kõne noorema poja klassijuhatajalt. Poiss ei olevat kooli ilmunud ja neil just matemaatika kontrolltöö, veerandi viimane päev ka enne vaheaega. Olini üdini tänulik kõne eest, sest… Proovisin ise poisile helistada ja snäppida, telefon välja lülitatud. Kes vähegi diabeediga kokku on puutunud, võib ette kujutadada, kuidas sellise asja peale korralik paanika maad tõstab. Kibekiiresti niiduk kuuri ja kodupoole ajama, ise valmis häirekeskusesse helistama. Õnneks on mu töö selline, et võimaldab taolisi ärakäimisi. Tegelikult noormees magas, hilisõhtul telefoni laadima pannes ei olnud juhe paika läinud ja aku tühi. Mistõttu maas oli nii äratus kui veresuhkru mõõtmine. Õnneks ise oli korras, viisin ta kooli ära ja klassijuhataja, kellest need noored suurt ei pea, lasi tal kontrolltöö ka kohe ära teha.

Suvel, kui meil oli kirikunõukogu ehituskomisjoniga surnuaedade ülevaatus, kurtsid komisjonis olevad inimesed, kuidas tänapäeva sotsiaalmeediaga on nende ealistel raske sammu pidada, kõik need nutitelefonid ja erinevad platvormid ja ühe sõrmega sõnumite toksimine… No tõttöelda olid nad kõik vist minust veidi vanemad ka, aga. Elu sunnib, mõtlesin mina. Kui ikka su diabeedik ei vasta kõnedele, messengeris ega whatsappis, sest need on kooli pärast hääletule pandud ja nende jaoks mittetähtsad boomerite platvormid, siis boomer teeb omale snäpi konto ja saab sealtkaudu vajadusel kontakti 🙂

Read Full Post »


Tegelikult ma ei tea kuidas. Ühel kenal suvehommikul sõitsin lambist mööda tänavalampi. Muidugi mitte tahtlikult ja ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on…aga nii juhtus. Keerasin kirikukülas ühest tänavast teise, tahtsin natukene salongi soojust maha keerata ja järgmisel hetkel olin postis. Ei jõudnud reageeridagi ja kuigi hoogu nagu polnudki, olid ikkagi pilpad järel…

Sinna lõppes argikiirus hetkeks.

Organiseerisin tüdruku, kellele olin järele minemas, tööle, ja jäin treilerit ootama.

Loomulikult jõudis sel ajal kogu kirikuküla vaatamas käia, mis juhtunud on 😀 Abi pakkusid ka 🙂

Lõpuks tuli treiler.

Tegin kindlustusele avalduse ja jäin ootama.

Oodata tuli kaua. Pea kaks nädalat võttis aega otsuse tegemine, käisin ise vahepeal tagant torkimas.

Otsuse saabudes lubati paari nädala jooksul auto korda teha, aga seegi aeg venis pea viie nädalaseks… Noh, kesse tegi, ise tegi.

Tasuta asendusautot mu kindlustus ei katnud. Algul sain samast remondifirmast miskise panni kasutada kümneka eest päevas. Selle viisin küll järgmisel päeval tagasi, liiga hull auto oli 😀 Õnneks viisin, siis ma ju veel ei osanud arvata, kui pikale see remont venib.

Mehel õnnestus omale töömaa auto kasutada rääkida ja nii ma sain mehe auto omale kasutada. Sest erinevalt temast on mul igapäevaselt suht palju ringi vaja sõita tööasjus. Eks hädapärast oleks saanud nii ka, et viin mehe hommikul tööle, enne kui ise lähen ja peale tööd taas järele. Noh, ühesõnaga kõik lahenes.

Täna lõpuks sain oma auto tagasi. Veidi võõras on, nagu ikka alguses.

Tegelikult häirib mind hoopis värvi vahe uutel ja vanadel osadel. Värvikoodi järgi on värvitud ja ilmselt vana värv on ajapikku kollakamaks tõmmanud. Remondimees ütles, et kui väga häirib, peab üle värvima…no maitea. Kui see jälle nii kaua aega võtab…

Mõtleme veel…

Read Full Post »


Neljapäeval ja reedel oli mees kodus miski viiruse pärast. Et palavik ja kondid valusad. Testi ta ei teinud ja laupäevaks sai enam vähem korda tervise.

Reedel tuli me riskilaps koolist paukuva köhaga.

Nädalavahetusel toimetasime omi toimetusi ja ma ei tulnud selle pealegi, et poisilt testi tegemist nõuda. Küll aga nõudis seda õekene, kes ise suvel koronat põdes ja tööl samuti sellega jätkuvalt kokku puutub.

Noh, esimese minuti jooksul oli testil kaks triipu…

Koolist jäi noormees loomulikult koju, me ise läksime tööle esmaspäeval.

Kõik oli normaalne peaaegu tööpäeva lõpuni. Siis masinat ära pannes ja kõrvaklappe peast võttes oli veider tunne, nagu klapid oleksid ikka veel peas. Hull väsimus oli ka, aga selle panin vähese magamise süüks-olin hommikul viiest ärganud, et mees tööle viia ja siis ise minna.

Kodus magasin paar tundi. Kummipea tunne jätkus.

Võtsin ibumaksi ja leidsin kapi ülemiselt riiulilt coldrexi. Nende varal tegin söögi.

Testi tegin ka. See oli negatiivne.

Mõtlesin mida töö suhtes ette võtta. Sest poja köhimisega levitatud pöböd vaevalt mind puutumata jätsid. Samas oli teisipäevaks just üks töö lubatud ära teha. Aga. Tegelikult ju ei kuku maailm kokku, kui ma paar päeva nüüd kodus olen? Jaa? Ei?

Tegelikult läksin eile ikka tööle. Andsin võtme edasi ja sõitsin teisele surnuaiale oma lubatud tööd ära tegema. Seal hoidsin pikivahet ja pausil koos teistega ei käinud. Ja kui töö valmis, tulin koju ära. Magasin jälle mitu tundi.

Test oli endiselt negatiivne.

Nüüd tiksun kodus oma kummise peaga. Vaatab, mis edasi.

Read Full Post »

Older Posts »