Nimelt, ma jubedalt tahaks blogida, aga ei viitsi 😛
Täna on vaba päev, no panen siiski mõne rea..
Eile, kellakeeramise järgsel vabal hommikul ajas mees mu enne kukke ja koitu enne kella kaheksat voodist välja ja kamandas oma ülemuse juurde õunapuid lõikama. Ma olin õnneks saanud ennast välja puhata ja kõik eelmise nädalavahetuse unevõlad täis magada, muidu oleks ma ikka eriti okkaline olnud sellise matsluse peale 😛 Noh, käisime ja lõikasime ära need puud, iidvanad teised ja polnud vist kunagi kääre ja saagi näinud. Aga korraliku rappimise järel täitsa kenad said. Mehe ülemus ostis aastakese tagasi omale uue maatüki ja ehitab ja mässab seal, õunapuud tulid kah sellega kaasa.
Vastik rõvekülma tuulega ilm oli, ma lõpuks mõtlesin, et ei saagi sooja enam. Sestab polnud keset päeva sauna tegemine üldse halb mõte, vanad kondid said sooja 🙂
Eelmisel nädalavahetusel käisime Eestis. Vanima poja kolmekümnendat tähistamas. Ja kuna me kõik siin töö- ja kooliinimesed, siis sai väga lühike käik ning logistika minutipealt paigas. Mis õnneks toimis. Siinsed lapsed tulid reedel minu tööjuurde, seal ootasime ära veel teisest linnast tuleva neiukese ja siis algas minutipealt välja arvestatud sõit sadmasse. Läks õnneks, aga vaid üks ummik või takistus oleks kõik uppi keeranud.
Oma eesti koju jõudsime justtäpselt nii, et lapse isa pere oli meilt lahkumas. Sujuv külaliste vahetus 🙂 Ja õhtu venis poolde öösse…
Laupäeval oli pidu väga toredas turismitalus väga laheda seltskonnaga. Ma ise väga kaua ei jaksanud olla, noorim noorpaar kah kippus koju ja õde tuli samuti meiega ära. Vist kesköö paiku olime kodus tagasi. Ülejäänud seltskond jõudis pühapäeva keskpäeval ja siis läksime kohe edasi külasse naistepäevakontserti nautima. Ehh, me sealses külas on ikka uskumatud mehed, kes selliseid jaksavad igal aastal korraldada. Saal oli muidugi puupüsti täis ka ja palju tuttavaid nägi, keda muidu ei näe. Nii, et tore kuubis oli.
Järgmiseks plaanisin ema juurde noorpaariga minna, aga tema teatas bravuurikalt, et tõmbab nüüd sealt kolkast leebet 😛 No mis muud meilgi üle jäi, tõmbasime kah leebet, aga teise suunda. Viisin noorpaari ristitütre juurde, võtsin leskmehe küüti ja käisime seekord hoopis maakonnalinnas kaubareisil. Veel jõudsime nende peres kohvi juua ja lobiseda, kui ema helistas, et hakkab koju minema. Mis seals ikka, manitsesin, et ta roolis telefoni ei näpiks ja hakkasime ise ka tagasi kodupoole liikuma. Veetsime tunnikese-paar ema juures, saime kaasa seemnekartulid endale ja naabrinaisele ja egas muud kui koju kotile… Sest esmaspäevane hommik algas kell neli.
Kuna me keegi pole hommikuti kõige teravamad pliiatsid, siis umbes laevas selgus, et pojal jäi insuliini annustamist juhtiv telo maha… Ega teha polnud midagi, tütar viis selle kähku posti ja jäime kiiret saabumist ootama. Neljapäeval see siis tuligi 🙂
Aga jah, esmaspäev. Olin võtnud hommikusöögi laevas, seega sõime esimesel võimalusel kõhud täis ja keerasime magama. Ees ootas pikk sõit koju, 100km ringiga. Viisime nimelt neiukese oma koju ära ja sinna sõites väsis isegi mu autoga sõita armastav tütar nii ära, et võtsin ise rooli üle.
Minu töömaalt võttis tütar oma auto ja kihutas otse tööle. Pojal oli arsti aeg veidi hiljem, meie saime rahulikult kulgeda. Õhtuks olin igatahes väääga väsinud.
Teisipäeval pidi taas kiiresti töölainele end häälestama, sest Kari jäi nüüd omakorda puhkusele, vist õnnestus. Igatahes parasjagu tempokas on tööl, isegi katseaja viimane päev tuli mul järgmisel päeval meelde. Keegi teine kah midagi ei öelnud, ju siis sobin neile 😛
Täna on uus esmaspäev. Õnneks, oh õnneks on mul vaba päev. Sest siin on korralik lumemöll ja sõita on suht halb. Pehmelt öeldes.
Noh, tegelikult, lumesadu lubatakse siin kogu nädalaks, saab siis näha.
Tütar kirjutas mu tööjuurde tahvlile poistele “Toredat nädalavahetust” (poisid meil olid laupäeval tööl) ja esmaapäeval ootas meid selline sõnum 🫶
Viimane kustutab tule 