Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Imeline loodus’ Category

Asalea


2 aastat tagasi sai mees sünnipäevaks asalea nimelise lille.

Sellele järgnenud kevadel viisin pea kõik toalilled õue suvitama. Kahjuks polnud õuesolev koht neile parim ja paljud said päikesekahjustusi. Enamus siiski taastus. Ka asalea elas suve kuidagi üle ja kui ma ta sügisel uuesti tuppa tõin, hakkas ta suurest tänutundest rikkalikult õitsema. Ilmselt ikka sellepärast, et ma teda veel minema ei visanud, vaid ikka tuppa lubasin 😛

Sel kevadel läksid lilled taas õue, õnneks oli neil seekord suvitamiseks parem koht. Asalea hakkas igaks juhuks õitsema peaaegu kohe, kui õue pääses. Ja õitseb siiamaani, ehkki nüüd on ta juba uuesti tuppa sooja toodud.

 

Advertisements

Read Full Post »

Jõhvikal


Ma arvan, et me pole kunagi nii hilja jõhvikal käinud, aga mine tea. Niiöelda õigel jõhvikaajal ma polnud eestis ja nüüdki oli kõiki ilmaprgnoose vaadates ainuõige päev rabasse pääseda esimene eestisoleku päev ehk siis eile. Mille muigist siis plaani võtsime. Läksime kolmekesi-kaasas vanem tütar ja ristitütar. Mõlemad olid esimest korda jõhvikal, rabades ilmselt on jahiga seoses tütar omajagu varemgi trampinud.

Kõige rohkem kartsin, et nädalataguste paduvihmade pärast on raba üleujutatud. Õnneks väga hull polnudki ja paaripäevane külm oli sedavõrd mõjunud, et vahesoos kandis jää peal…

Jõhvikamättad olid ka muidugi külmunud, päikesepoolsed sulasid veidi päeval. Korjamine polnud seega suurem lõbu, kuigi marju oli 🙂 Aga elamus on omaette väärt-külmunud rabas kohvi juua ja ilma nautida 🙂

Jõhvikaid korjasime umbes paar liitrit per nägu, täitsa piisav kogus ju 😉

Ja tänane ilm on juba selline:

Jõhvikad rabas kindlasti magavad paksu lumevaiba all 😉

Read Full Post »


Laupäevastest uudistest: see ei olnud hea uudis, et president valimata jäi. Hea uudis oli, et Siim presidendiks ei saanud. Mitte, et need teised seal nüüd teabmis oleks olnud. Hea oli ka see, et eesti poliit-eliitladvik korralikult raputatud sai. Loodetavasti saavad nad sellest õppetunnist õpetatud ja lõpuks ikka Eesti uue presidendi saab praeguse miki-hiire asemele.

Aga rabas kasvavatel jõhvikatel ja ulguvatel huntidel on sellest kõigest täitsa savi. Ja hea on, et on. Jõhvikaid ja hunte ma mõtlen.

Read Full Post »


Ma ei tea, kas võib aastat kokku võtma hakata, kui see veel läbi pole? Igatahes viis (jah viis!!!) katki või mõraseks kukutud käeluud lähisuguvõsas teeb ettevaatlikuks. Aga olgu, sülitan eesti kombe kohaselt kolm korda üle vasaku õla ja koputan soome kombekohaselt kolm korda puud ning loodan, et rohkem ei juhtu. Lisaks sellele viiele käeluule (kõik naisterahvad) läheb kirja ka noore sõbra jalaluu, kel õnnestus see murda teel apteeki rohtu ostma…

Ühinen kõigi nendega, kes ütlevad, et raske ja keeruline aasta on olnud. Aga mitte halb.

Palju segaseid aegu, mis kokkuvõtteks on klaarinud selgeks-lausa säravaks.

Esimesed kuud möödusid veel koolituste tähe all. Kui keelekursus läbi sai, kauplesime kähku omale paarikuulise töötreeningu kursuse ja see aitas hästi nüriks kippuvat aega veeta. Hoolimata sellest kasvasid aprillis pinged ikkagi nii üle pea, et jäin haigeks. Püsti aitasid hoida siinsed sõbrad, kes aina korrutasid, et kõik saab korda. Ja selle mantraga saigi.

Aprilli lõpunädalal tuli esimene töö, kuhu läksin veel haigusest taastumata. Algus oli seetõttu veidi nutune, kartsin, et ma ei saa enam kunagi oma füüsilist vormi tagasi ega jõua korralikult tööd teha. Õnneks oli see asjatu kartus. Nädal hiljem ehk siis maikuu algusest algas kohe ka teine töö ja terve maikuu ning natuke juunit sai rabeldud kahel kohal. Siis tuli paaril korral pisar silma kohutavas väsimusest. Aga teadagi, kõik läheb mööda 😀

Suvi oli rahulik ja töine. Viletsad ilmad ei kõigutanud, sest nagunii olin tööl ja pealegi ma ei talu väga kuumust.

Augustis kolis vanem tütar eestisse tagasi. Olles kaks aastat siin koolis käinud, otsustas ta, et jätkab haridusteed kodumaal. Sai siit kogemuse ja lisakeele, kindlasti on sellest kasu edaspidi.

Septembris kolisime ise. Aga mitte eestisse, otsisime siin omale pesa linnast väljas väikses külas. Üsna samasuguses, kui me eesti küla.

Palju on meil käinud viimastel kuudel eestist külalisi ja see on tore. Ise käisime eestis muidugi ka, ikka mitmeid kordi.

Oktoobris lahkus elavate hulgast hea sõbranna, kel 35-eluaastast jäi puudu kaks nädalat. Shokk ja valu.

Öeldakse, et selline, nagu on aasta algus, tuleb kogu aasta. Mõneti on see paika pidanud: Aasta esimesel päeval sain kodu juures politseile alkotesti teha. Suvel sõitsin kaamerasse. Jõulude ajal nägin politseid küll eemalt- üks neist transas jõuluvana 😀 Kaks korda on mõlgitud mu parkivat autot, neil kordadel küll politseid vaja ei läinud.

Aasta esimene laevasõit oli tormine, ma polnud kõigi nende aastate jooksul kordagi tormiga sõitma sattunud. Aasta viimasest neljast laevasõidust kolm olid tormised 😀 No ma tegelikult ei kannata seda õõtsumist, kuid olen leidnud enda jaoks parima viisi selle üle elamiseks.

See aasta on andnud kinnitust aastatepikkusele usule, et kõik inimesed on tegelikult ilusad ja head. Nii ongi, päriselt 🙂 Olen lõpmata tänulik neile inimestele, kes mind siin aidanud ja toetanud on-nii nagu ealeski poleks oodata osanud.

Sel aastal on mulle mõnedki korrad öeldud: “Aitäh, et sa olemas oled.”  Sel aastal olen seda ise mõnedki korrad öelnud.

Olen kirjutanud ja pildistanud vähem, kui oleksin tahtnud. Samas õnnestus esimest korda pildistada virmalisi.

Olen olnud kurb, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ja olen olnud õnnelik, et mõned teised asjad ei muutu kunagi.

Olen tänulik inimestele enda ümber-ka neile, kellega ma vaid virtuaalselt suhelda saan. Aitäh, et te olemas olete!

Soovin kõigile Teile südameheadust ja hingesoojust uueks aastaks. Jätkugu meil endistviisi jaksu märgata ja hoolida!

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


Lisaks pihlakaile on sel aastal ka aroonia-aasta 🙂

IMG_9778

Väljaanne Daily Mail ristis aastal 2008 arooniamarja “maailma kõige tervislikumaks marjaks”, mis sisaldab rohkem vähivastaseid antioksüdante, kui vaarikad, mustikad või goji marjad. Isegi hoidise kujul sisaldab see mari rohkem vajalikke antioksüdante nagu flavonoide ja antotsüaniine, kui enamus teisi supertoiduaineks ristitud marju.  Antioksüdandid aitavad pidurdada rakke ründavaid vabu radikaale kehas ning sel moel aitavad kaitsta vähi ja degenratiivsete haiguste eest.

Arooniamarjad sisaldavad ohtralt C-vitamiini ja kiudaineid. Rasvlahustuvad vitamiinid E ja K on põhiosas koondunud seemnetesse. Veel sisaldab aroonia mõningaid B-rühma vitamiine. mikroelementidest leidub musta aroonia viljades joodi, vaske, rauda, mangaani ja boori.

Aroonia aitab ennetada ateroskleroosi teket ja südame-veresoonkonna haiguseid, ravida kuseteede põletikku tõhusamalt, kui jõhvikad, vältida neerukivide teket, taastada soolestiku limaskesta ning ravida silmapõletikku.

Jaapani teadlased on loomkatsete abil pakkunud välja hüpoteesi, et arooniaekstrakt võib olla tõhus looduslik ravim tõsiste soolestikuprobleemide jaoks nagu näiteks mao- ja soolestikuhaavandid. Kiudainete ja antioksüdanti kooslus selles marjas aitab ennetada käärsoolevähki.

Regulaarne arooniaviljade või -mahla tarvitamine aitab mõnevõrra taltsutada liiga kõrget vererõhku.

Must aroonia pärineb Põhja-Ameerika idapiirkonnast. Eestis hakati arooniat laialdasemalt kasvatama alles eelmise sajandi keskel. Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina. Aroonia ei ole toorelt kõige maitsvam, parkainete rohkus muudab suu limaskesta paksuks ja tuimastab maitsmismeelt, orgaanilised happed varjutavad suhkrusisaldusest tingitud magususe. Viljade maitseomadused paranevad tunduvalt pärast külmumist.

Ainult arooniatest tehtud hoidised pole eriti populaarsed. Küll aga kasutatakse arooniaid ohtralt koos teiste sügisandidega. Nii on väheses koguses happeline ja tume arooniamahl läägelt magusate ja heledate mahlade, mooside, siirupite, tarretiste ja veinide teretulnud lisand.

– See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Arooniamarjad-kodumaine-supertoit/l-24/c-1917/#sthash.gXCGZROe.qGbWFRkQ.dpuf

Tekst on kopitud siit.  

Kopisin terve lingi,  sest pahatihti juhtub, et hiljem otsima hakates selgub lingi all olev leht hingusele läinud olevat.

Read Full Post »


Ma ei mäleta nii pihlakarohket aastat, kui tänavune.

IMG_9751

Mulle esimesena meenus vanarahva ennustus, et kui on palju pihlakamarju, tuleb külm ja lumerohke talv, samuti ennustab see saagirikkust. Netis ringi vaadates leidsin veel palju muudki.

Aili Paju kirjutab nii:

Pihlakas on üks isevärki ravimtaim. Teda tunnustab teadusmeditsiin (pihlaka leiame igast ravimtaimi käsitlevast teatmikust) ja soovitab rahvameditsiin, ometi kohtame teda tavaravis harva, hoopis harvemini kui näiteks kõhuhädade puhul mustikat, reuma korral pohla või podagra vastu maasikat. Ent pihlakas kerkib esile siis, kui on tegemist erilise või koguni kriisiolukorraga. Pärast Tðernobõli katastroofi 1986. aasta kevadel helistasid nõukogude meditsiinikindralid taimraviga tegelejaile kõikides liiduvabariikides ning pärisid, millised ravimtaimed võiksid aidata kiiritusohvreid. Kui seda küsiti ka minult, meenus esimesena pihlakas.

Pihlamarjad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele

(ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Kui hea tuttav kord küsis, milliseid puid võiks istutada maakodu kaitseks pikse eest, siis meenus esimesena taas pihlakas. Vanasti toodi ikka metsast pihlapuu ning istutati kodukaitseks õue või väravasse… Aastaid hiljem, kui olin jõudnud oma soovituse juba unustada, rääkis seesama inimene, et ta toonudki puukoolist mitu poolemeetrist pihlahakatist ja paigutanud maja otstesse. Paaril esimesel aastal proovinud pikne ühe pihlaka tugevust: löönud 5-10 meetri kaugusele maasse, mispeale ehmatatud puu hakanud kärmemini kasvama ning on nüüd teistel üle pea. Pikne polevat enam tülitanud.

Linnupüüdja

Metsas kasvab pihlakas meil tavaliselt aluspuuna. Valguslembesena seab ta end ikka rohkem metsa serva. Soodsates tingimustes sirgub kuni 10 meetri kõrguseks ning võib elada 150 aastani.

Heal pihlaka-aastal nagu tänavu võib suur puu anda kuni 60 kg õunvilju. See on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud – siilid, närilised jt. – neid oma talveladudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad maiustamas ka põdrad, metskitsed ning karud.

Oma väärt viljadega meelitavad pihlakad kõikjal linde ligi, nii et Karl Linnél ei olnud raskusi sellele puule ladinakeelse liiginimetuse andmisega: aucuparia tähendab linnupüüdjat. Vahemere maades on aga ammustest aegadest rändlinde pihlamarjadega võrkudesse peibutatud.

Külmanäpistatud viljad muutuvad märksa suhkrurikkamaks ning ka nende kibe-mõrkjas maitse taandub. Siis on aeg meilgi pihlakale minna. Enese ja sõprade kogemustest tean, et pihlakakeedis, -siirup, -kompott, -marmelaad ja -liköör on proovimist väärt.

Raviained, mikroelemendid, vitamiinid…

Raviks tarvitatakse küll põhiliselt pihlaka vilju, kuid ka õisi, pungi, koort, lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on õiekobarate ja ka lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70 kraadi juures).

Juba nimetatud amügdaliini ja pektiini kõrval sisaldavad pihlakamarjad veel mitmeid raviaineid: flavonoide, parkaineid, fenoolkarboolhappeid, antotsüaane, katehhiine, eeterlikke õlisid, fosfolipiide. Lisaks veel erinevaid suhkruid, õun- sidrun- ja viinhapet, mikroelemente ja vitamiine (C, P, B1, E, A-provitamiin karotiini), mis teevad põhjamaade külmakindlast pihlakast väga väärtuslike viljadega puu.

Parkained, pektiin ja amügdaliin pidurdavad süsivesikute käärimist seedekulglas, sidudes sooltes tekkivaid mürgiseid aineid ja taastades normaalse mikrofloora. Üks lihtne retsept:

* Võetakse 2 supilusikatäit peenestatud marju, valatakse peale 1,5 klaasi keeva vett ja jäetakse seisma. Tõmmist juuakse hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga. Soovitav pruukida vähemalt kaks nädalat järjest.

Et pihlakas suurendab maonäärmete aktiivsust, siis soovitatakse teda mao alahappesuse korral. Sorbiinhape toimib sapiajatina, nii et kui kõhukinnisust põhjustavad sapiteede haigused või vähene sapieritus, siis võib abi loota pihlakaist.

Pihlakamarju (-mahla) on soovitatud ka kõrgenenud vererõhu ja veresoonte lupjumise puhul, ravikuur aitab vähendada vere kolesteroolisisaldust.

Rahvameditsiin

soovitab pihlamarja- või -õite teed hingamisteede ägedate põletike korral, samuti reumavalude ägenemisel.

*Teeks võetakse supilusikatäis õisi või peenestatud vilju klaasi vee kohta, keedetakse õrnal tulel 5 minutit, lastakse seejärel seista 10 minutit ja juuakse kuumalt.

Elias Lönnrot on soovitanud süüa pihlakamarju (kahe kuu vältel kaks korda päevas 10 marja enne sööki) sapi- ja neerukivitõve puhul, samuti veretugevdajana ja organismi kogunenud vedeliku eemaldajana.

Seedeelundite haiguste puhul süüakse pihlakavilju värskelt, supilusikatäis korraga koos meega enne sööki. Kuid ettevaatust! Ülihappesusest tingitud haavandtõbede korral peaks pihlamarjadest hoiduma.

Viimasel ajal on eriti tüütuks kujunenud igasugused seenhaigused. Siin võib aidata värsketest pihlakalehtedest kompress (jäetakse peale kogu ööks). Seda tuleb korrata mitme nädala jooksul. Soori puhul juuakse mahla ja süüakse vilju.

Tarbeesemeist amuletini

Kui idanaabrid on valmistanud pihlakapuidust nii toidunõusid, mööblit kui ka muusikariistu, siis meil on piirdutud enamasti vaid kirvevarte, rehapulkade ja vankritelgedega. Tartumaa vanarahva uskumuse kohaselt ei tohigi pihlakast tarbeesemeid valmistada: see toovat õnnetust. Ja veel: kui mees läheb valel ajal (siis, kui puu on lehtes!) sae või kirvega pihlapuu kallale, ei pääsevat ta karistusest – haigusest, millest on raske lahti saada. Küll aga on pihlapuust valmistatud amulette ja kaitsvaid keesid, palutud teda appi salasoovide täitumiseks, loodetud tema abil tõrjuda kurje jõude ning kaetamist. Eestlased on ikka pidanud pihlakat pühaks puuks.

Mõned nopped rahvatarkusest, millel praktiline maik man:

* Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.

* Kui sul on käes pihelgane kepp, siis ei hammusta sind uss ega ründa hunt.

* Kui kalur võtab merele kaasa pihlaoksa, siis kaitseb see teda tormis.

Tänapäeval võib ka mõne luksusauto esi- või tagaklaasi juures näha pihlakaoksakest – ju siis usuvad selle maailma vägevadki pihlaka kaitsevõimesse…

Tekst on pärit siit.

Kel rohkem huvi, võib lisa lugeda siit ja siit. Viimase viidatud lehe lõpus on omakorda mitmeid viiteid 🙂

 

Read Full Post »

Older Posts »