Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Imeline loodus’ Category


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Advertisements

Read Full Post »


pean ma jätkama sealt, kus pooleli jäi.

Või siiski mitte. Kuust rääkides, eile pidi olema suur ja punane kuuvarjutus. Olime end kõik valmis sättinud, saunas puhtaks pesnud ja puha 😛 Noh, et kui lubatud maailmalõpp ka ikka tuleb…olguolgu, see mu must huumor…

Olime valmis pannud kaamerad ja piknikuteki, mõtlesime lastega minna rahvamaja suurele muruplatsile taevast imetlema. Ainult et…kuud ei olnud. Käisime ikka aegajalt piilumas, no ei ole noh. Täitsa varjus oli teine…Ainuke lõbu oli lõustaraamatu telfi kuuvarjutuse otseülekande kommentaare lugeda, sest kuud ei olnud mitte kuskil. Lõpuks ikka miski haledake ilmus, aga jah, ootused olid palju enamad.

Aga jätkates eelmist- suvelilled tulid ja said maha istutatud. Napilt enne jaanipäeva, mõnes kohas veel viimasel hommikul enne pikka nädalavahetust. See, et kahte väiksemasse surnuaeda lilli tellides oli ühe liigi lilledel eksikombel üks null koguse lõpust ära jäänud, on muidugi pisiasi. Vist. No et 1500 viltlehe asemel tuli 150 aint. Aga see on nagunii ainult täiendav lill ja neid saab kombineerida ja kuna lilli tellitakse nagunii varuga ja kuna kogu koguduse portsjon on piisavalt suur, siis lootsin, et ei pea hakkama neid juurde otsima-tellima. Õnneks neid viltlehti jätkus. Peaaegu. See tähendab, et tagavarapeenardesse neid peaaegu ei jäänudki. Aga ega neid väga ei kulu ka, üsna vastupidavad on teised. Kui ainult trimmerdajad hoolsad on. Enamasti ikka on.

Jaanipäev on siin maal alati nädalavahetusel. Sel aastal jooksis see kokku eesti omaga, mis tähendas muidugi umbe täis laevu ja hulle rahvamasse sadamatepiirkonnas.

Soomes on jaanipäeva tähistamine üsna erinev eesti omast. No neil muidugi pole võidupüha ka. Ühine on linnadest ära sõitmine ja suur joomine. Selliseid eesti mõistes ansamblite ja muu meelelahutusega külajaanitulesid pole. Pered ja sõpruskonnad kogunevad suvilatesse, seal siis saunatatakse ja grillitakse. Ja juuakse. Kella üheteistkümne paiku õhtul kogunetakse küla keskele, kus süüdatakse suur jaanituli, see põleb poole tunniga lõpuni ja rahvas läheb oma suvilatesse laiali tagasi. Saunatamist ja joomist jätkama. Kuna enamus suvilaid on veekogu kaldal, siis veetakse enne jaanipäeva töökohtades kihla, kui mitu inimest üle soome seekord vees oma elu lõpetab. Suht küüniline jh.

Minul oli seekordne jaaniplaan hõlmas eestis-käiku. Mitte jaanipäeva pärast, aga üks koolilõpetamine (oh miks küll need koolilõpudki just jaanipäeval peavad olema…).

No igatahes kõigi muude ilmareeglite rikkumisega hakkama saanud kõigekõrgem pidas jaanipäeva siiski sellevõrra tähtsaks sündmuseks, et ei soostunud reegleid rikkuma. Seega vihm, paduvihm, rahe, tormituuled, äike, kõik oli kenasti saadaval. Isegi sellevõrra, et meie eestipoolses suurvallas oli poole ööpäeva pikkuseid elektrikatkestusi.

Ma Eestisse sõitsin üksi, mees oli just enne jaani venna juubelil käinud ja noorema poja sinna jätnud, tütardest noorem jäi siia oma sõpraderingi pidutsema. Merel nägime Tallinna kohal möllavat äikesetormi, mis küll selleks ajaks vaibus, kui maaleminek algas. Jäi vaid paduvihm. Ja nad olid sadamaümbruse ringi teinud ja mul polnud mingit krdima aimu ka, kuhu ma minema pean ja kuhu ma välja jõuan. Nii ma seal pimeduses ja paduvihmas Kadrioru tänavatel seiklesin, kuni lõpuks kenasti Tartu maanteele jõudsin. Edasi oli juba lihtne. Aga see oli jällegi kellegi kaval plaan mind stockmani ristmikust mööda juhtida, sest paduvihm oli tänavad üle ujutanud ja see ristmik oli lõks autodele, kust läbi väga ei pääsenud. Ja kui ma pabistasin, et kuidas ma uuenenud sadamasse tagasi sõita oskan, siis õdede lohutus, et sama teed, kust tulin, ei pädenud kuskilt otsast. Sest esiteks polnud mul seal pimedas ja sajus õrna aimu ka, kust ma tulin ja teiseks olid enamus neid Kadrioru tänavaid ühesuunalised…

Värske koolilõpetaja sai siiski väärikalt lilled-kingid. Läbi tormituulte ja paduvihma said mehed kuidagi ka grillimisega hakkama ja üleüldse oli tsill kogu suguvõsaga koos olla. Õhtuks, kui noorem rahvas end jaanipidudele orgunnis, sebisin mina end õe juurde appi lapsi hoidma. Seal me siis istusime ja lobisesime, miskil hetkel ühines laste vanaisa kah meiega ja juttu jätkus kauemaks 😀 Lapsed ise sellest muidugi ei hoolinud, et meie kaua üleval olime, nemad lõid ikkagi seitsmest luugid lahti ja hele kilkamine ei andnud väga võimalusi meile muilegi 🙂

Aga kuna meil mingeid erilisi plaane nagunii polnud, siis saigi kogu päeva rahulikult võtta. Veel mõned tuttavad üle vaadata, emaga lobiseda ja äraminekuks sättida. Sest paraku pole mul suvehooajal üle paari päeva korraga võimalik kodumaal viibida.

Igatahes oli jaanipäva järel  paar veidi jahedamat päeva ja siis naasis kuumus taas. Mis meie töös tähendab lõputut kastmist. Vahepeal natuke muruniitmist ja siis veel kastmist.

Juunikuu vahetus juulikuuks tõi meile taas tööväe vahetuse. Kõik kulges taas samamoodi-meile tuli üks rohkem, kui mul teada oli ja linnasurnuaiale tuli üks vähem. Taas tõstsin ma ühe töölise sinna. Paari päeva jooksul selgus, et sellest teisest meile tulnud noorest ei tule samuti töötegijat ja kolmas oli tulemas alles pooles juulis, seega jäime üldse ilma lisaväeta. Mis teisest küljest oli hea, sest andis mulle ülemuse nõusolekul ära teha üks valmisplaanitud vangerdus. Nimelt see meile kevadel tööle võetud hooldusmees-muruniitja ei osutunud just kõige teravamaks pliiatsiks masinate hoolduse poolest ja kui ma juba teise trimmeri tema “remontimise” järel pärisremonti pidin viima, hakkasid mul peas häirekellad helisema. Seega sai temalt võetud hooldusmehe tööd ja pandud selle asemel surnuaiatöödele. Ja masinate hooldust ostame nüüd väljaspoolt. Ja sellele endisele “hooldusmehele” sai see kenasti ära põhjendatud tööjõu puudusest tingitud struktuurimuutustega 😛

Mul oli hullult hea meel, et mu vanem tütar lõpuks tööle tuli, sest tolle surnuaiaga, kuhu tema läks, oli mul väike mure südames. See oli see koht, kus kevadest kõik uued töötegijad võeti ja kust üks juba varem lahti lasti ja kus nn. ülemuseks üks noor poiss on. Kes on pehmelt öeldes lohhiks osutunud. Ja keegi neist pole varem just seal töötanud, aga see meie pliks on. Nüüd tema oma kogemusega üritab seal korda majas hoida ja mul kohe süda rahulikum 🙂

Muidu on suur kuumus ja põud viinud selleni, et ühes metsanurga surnuaias lõppes kastmisvesi. Sealset kaevu toidab allikas ja kord kui meil oli vihmuti kogu päeva järel olnud, sai see kaev lihtsalt tühjaks. Õnneks hommikuks oli küll sellevõrra vett kogunenud, et lilli taas kasta sai, aga mis sealsest uuest murust ja muruvaibast saab, seda ma küll ei oska öelda. Tegelikult on see kogu maad hõlmava saagiikalduse, tuleohu, veevarude vähenemise ja muu sellesuvisest ilmast tingitud jamade kõrval muidugi suht täpes. Aga kuna vihma pole jätkuvalt sadanud, võib see allikas seal päris kuivale jääda ja siis on juba veits suurem jama..

Tegelikult on sadanud. Lausa paduvihma tuli eelmisel laupäeval pool tunnikest. Pisuke leevendus see maale oli, aga kindlasti ei jätkunud sellest allikate toitmiseks.

Meie olime kutsutud naabrite juubelitele, kahe peale kokku andis 130 välja. Ühel neist on tegelik sünna kevadel ja teisel sügisel, sestap nad kesksuvel koos tähistada otsustasidki. Pidu oli tore, oli tantsu ja tralli. Erinevus eesti pidudest teadagi puuduva lookas laua osas. Ja sünnipäevasöögiks pakuti suppi. Rootsilauast, nagu neil tavaline. Hiljem muidugi kohvi ja kooki ning päris lõpus veel karjalapirukaid ja riisiputru.

Pidu sai läbi, aga kuumus jätkub. Ei tea, kui kaua veel. Üritame lilli elus hoida ja ise vastu pidada. Kodus valmivad tomatid ja piprad, kasvavad kurgid ja suvikõrvitsad. Vahel, kui kuumas liiga mõistusele hakkab, raatsime õhksoojuspumbaga tube jahutada. Aga üldiselt pole viga 🙂

Read Full Post »

Asalea


2 aastat tagasi sai mees sünnipäevaks asalea nimelise lille.

Sellele järgnenud kevadel viisin pea kõik toalilled õue suvitama. Kahjuks polnud õuesolev koht neile parim ja paljud said päikesekahjustusi. Enamus siiski taastus. Ka asalea elas suve kuidagi üle ja kui ma ta sügisel uuesti tuppa tõin, hakkas ta suurest tänutundest rikkalikult õitsema. Ilmselt ikka sellepärast, et ma teda veel minema ei visanud, vaid ikka tuppa lubasin 😛

Sel kevadel läksid lilled taas õue, õnneks oli neil seekord suvitamiseks parem koht. Asalea hakkas igaks juhuks õitsema peaaegu kohe, kui õue pääses. Ja õitseb siiamaani, ehkki nüüd on ta juba uuesti tuppa sooja toodud.

 

Read Full Post »

Jõhvikal


Ma arvan, et me pole kunagi nii hilja jõhvikal käinud, aga mine tea. Niiöelda õigel jõhvikaajal ma polnud eestis ja nüüdki oli kõiki ilmaprgnoose vaadates ainuõige päev rabasse pääseda esimene eestisoleku päev ehk siis eile. Mille muigist siis plaani võtsime. Läksime kolmekesi-kaasas vanem tütar ja ristitütar. Mõlemad olid esimest korda jõhvikal, rabades ilmselt on jahiga seoses tütar omajagu varemgi trampinud.

Kõige rohkem kartsin, et nädalataguste paduvihmade pärast on raba üleujutatud. Õnneks väga hull polnudki ja paaripäevane külm oli sedavõrd mõjunud, et vahesoos kandis jää peal…

Jõhvikamättad olid ka muidugi külmunud, päikesepoolsed sulasid veidi päeval. Korjamine polnud seega suurem lõbu, kuigi marju oli 🙂 Aga elamus on omaette väärt-külmunud rabas kohvi juua ja ilma nautida 🙂

Jõhvikaid korjasime umbes paar liitrit per nägu, täitsa piisav kogus ju 😉

Ja tänane ilm on juba selline:

Jõhvikad rabas kindlasti magavad paksu lumevaiba all 😉

Read Full Post »


Laupäevastest uudistest: see ei olnud hea uudis, et president valimata jäi. Hea uudis oli, et Siim presidendiks ei saanud. Mitte, et need teised seal nüüd teabmis oleks olnud. Hea oli ka see, et eesti poliit-eliitladvik korralikult raputatud sai. Loodetavasti saavad nad sellest õppetunnist õpetatud ja lõpuks ikka Eesti uue presidendi saab praeguse miki-hiire asemele.

Aga rabas kasvavatel jõhvikatel ja ulguvatel huntidel on sellest kõigest täitsa savi. Ja hea on, et on. Jõhvikaid ja hunte ma mõtlen.

Read Full Post »


Ma ei tea, kas võib aastat kokku võtma hakata, kui see veel läbi pole? Igatahes viis (jah viis!!!) katki või mõraseks kukutud käeluud lähisuguvõsas teeb ettevaatlikuks. Aga olgu, sülitan eesti kombe kohaselt kolm korda üle vasaku õla ja koputan soome kombekohaselt kolm korda puud ning loodan, et rohkem ei juhtu. Lisaks sellele viiele käeluule (kõik naisterahvad) läheb kirja ka noore sõbra jalaluu, kel õnnestus see murda teel apteeki rohtu ostma…

Ühinen kõigi nendega, kes ütlevad, et raske ja keeruline aasta on olnud. Aga mitte halb.

Palju segaseid aegu, mis kokkuvõtteks on klaarinud selgeks-lausa säravaks.

Esimesed kuud möödusid veel koolituste tähe all. Kui keelekursus läbi sai, kauplesime kähku omale paarikuulise töötreeningu kursuse ja see aitas hästi nüriks kippuvat aega veeta. Hoolimata sellest kasvasid aprillis pinged ikkagi nii üle pea, et jäin haigeks. Püsti aitasid hoida siinsed sõbrad, kes aina korrutasid, et kõik saab korda. Ja selle mantraga saigi.

Aprilli lõpunädalal tuli esimene töö, kuhu läksin veel haigusest taastumata. Algus oli seetõttu veidi nutune, kartsin, et ma ei saa enam kunagi oma füüsilist vormi tagasi ega jõua korralikult tööd teha. Õnneks oli see asjatu kartus. Nädal hiljem ehk siis maikuu algusest algas kohe ka teine töö ja terve maikuu ning natuke juunit sai rabeldud kahel kohal. Siis tuli paaril korral pisar silma kohutavas väsimusest. Aga teadagi, kõik läheb mööda 😀

Suvi oli rahulik ja töine. Viletsad ilmad ei kõigutanud, sest nagunii olin tööl ja pealegi ma ei talu väga kuumust.

Augustis kolis vanem tütar eestisse tagasi. Olles kaks aastat siin koolis käinud, otsustas ta, et jätkab haridusteed kodumaal. Sai siit kogemuse ja lisakeele, kindlasti on sellest kasu edaspidi.

Septembris kolisime ise. Aga mitte eestisse, otsisime siin omale pesa linnast väljas väikses külas. Üsna samasuguses, kui me eesti küla.

Palju on meil käinud viimastel kuudel eestist külalisi ja see on tore. Ise käisime eestis muidugi ka, ikka mitmeid kordi.

Oktoobris lahkus elavate hulgast hea sõbranna, kel 35-eluaastast jäi puudu kaks nädalat. Shokk ja valu.

Öeldakse, et selline, nagu on aasta algus, tuleb kogu aasta. Mõneti on see paika pidanud: Aasta esimesel päeval sain kodu juures politseile alkotesti teha. Suvel sõitsin kaamerasse. Jõulude ajal nägin politseid küll eemalt- üks neist transas jõuluvana 😀 Kaks korda on mõlgitud mu parkivat autot, neil kordadel küll politseid vaja ei läinud.

Aasta esimene laevasõit oli tormine, ma polnud kõigi nende aastate jooksul kordagi tormiga sõitma sattunud. Aasta viimasest neljast laevasõidust kolm olid tormised 😀 No ma tegelikult ei kannata seda õõtsumist, kuid olen leidnud enda jaoks parima viisi selle üle elamiseks.

See aasta on andnud kinnitust aastatepikkusele usule, et kõik inimesed on tegelikult ilusad ja head. Nii ongi, päriselt 🙂 Olen lõpmata tänulik neile inimestele, kes mind siin aidanud ja toetanud on-nii nagu ealeski poleks oodata osanud.

Sel aastal on mulle mõnedki korrad öeldud: “Aitäh, et sa olemas oled.”  Sel aastal olen seda ise mõnedki korrad öelnud.

Olen kirjutanud ja pildistanud vähem, kui oleksin tahtnud. Samas õnnestus esimest korda pildistada virmalisi.

Olen olnud kurb, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ja olen olnud õnnelik, et mõned teised asjad ei muutu kunagi.

Olen tänulik inimestele enda ümber-ka neile, kellega ma vaid virtuaalselt suhelda saan. Aitäh, et te olemas olete!

Soovin kõigile Teile südameheadust ja hingesoojust uueks aastaks. Jätkugu meil endistviisi jaksu märgata ja hoolida!

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »