Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Imeline loodus’ Category


päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.

Read Full Post »


Suvi on taas läinud.

Sellesuvised ilmad on olnud nagu lapsepõlves: päikest ja äikest ja vihmasadu. Augustikuu ja septembri algus on olnud siiski harduldaselt põuased. Põllumehed on oma viljad kenasti koristatud saanud.

Suvemälestusi olen korjanud oma telefoni ja väiksesse seljakotti, et neist ehk millaski kirjutada. Telefoni pildid tuleks enne ära sorteerida ja sobivad siia valmis laadida.

Kuu alguses tegi kuivale maale korralikku öökülma ja tundus, et seenesügis jääb seekord tulemata. Aga nüüd kolmapäeval ja neljapäeval sadas korralikult ning soe on ka, seega seeni vist ikka tuleb 🙂

Ma polnud vist neli kuud telekat avanud, aga nüüd on õhtud juba sedavõrd pimedad, et mõnus on end tugitoolis kerra tõmmata ja sokki kududes uudiseid vaadata. Neil ärevatel aegadel tahaks ikka toimuvaga kursis olla.

Ja siis kolmapäeva õhtul see imeloom enam pilti ei näidanud. Antennid on siin eelmisest sajandist, arvasin et tormituuled ja sadu on midagi paigast liigutanud või katki teinud. Kaks päeva kannatasin, täna hommikul kirjutasin naabrinaisele, et kas nad on kodus ja kas ta mees, kes igasugu masinaid parandab, teab antennidest midagi. Paar minutit hiljem oli naabrimees juba ukse taga 😀 Ja pildi ta telekale ette sai. Kuldaväärt naabrid meil siin 😉 Ja nüüd ma siin istun ja vaatan, mis maailmas toimub.

Read Full Post »


Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Older Posts »