Kui palju teid siin käib! 🙂 See oli nüüd küll üllatus, et olenemata mittekirjutamisest käib siin piilumas nii palju inimesi-ja muidugi veel palju rohkem siis, kui miskit üles on tulnud. Aitäh Teile, mu armsad 🙂
Pühade ajal oli meil traditsiooniline eestiskäik. Sinna sisse mahtus sünnikodune munadevärvimine ja lihavõtte jäneste peidetud kingituste otsimine lastel. Üks planeerimatu sünna-öö, kus varavalgeni sai kohalikku ja kaugemat poliitikat arutatud. Jajaa, ma olen alati öeld, et mis kasu on poe taga või pidulauas tehtavast poliitkast, kui see kuhugi ei vii, aga küllap on vahel harva kasuks seegi. Et erinevaist kildudest pusle kokku panna ntks. Või miskid lahendused leida. Või ennast tühjaks vahutada 😛
Käisin erinevis valla nurgis sõprade-sõbrannade pool külas. Oli tore üle pika aja näha, lobiseda ja uudiseid kuulata. Oli armas kuulda, kuidas asjad on paranenud-nii isiklikes kui üldises plaanis. Eks vigu teeme me ju kõik, peaasi, kui neist märgatakse õppida. Varem või hiljem.
Nii mahtus kolme ja poole päeva sisse hästi palju suhtlust ja erinevaid muljeid-suures osas positiivseid. Mina tänan.
Äraminekupäev jäi esmaspäevale, mis pea terves euroopas-välja arvatud Eesti ja Poola (ma tegelt pole kindel, kas see teine riik oli nüüd poola, arvestades nende usu-tausta)-oli veel vaba päev. Mis oli meie õnn, sest siinpool lahte oli veel vaba päev, mil lastel kooli polnud ja sealpool lahte sai külastada mitut vajalikku ametiasutust, sest seal oli tööpäev.
Stig Rästa “Minu Kennedy” lugesin läbi. (ma päriselt ka loen tegelt rohkem raamatuid, kuigi mitte nii palju, kui tahaksin, aga see on raamat, mis märkimist väärib. Erinevalt näiteks Veerpalu-raamatust). Stigi raamat oli meil kodus juba eelmine kord, kui eestis käisin-lapsele lugemiseks. Ma ise ei julgenud lugema hakata, pelgasin, et ei jõua loetud enne ärasõitu. Nüüd selgus, et laps ei olnud viitsinud seda lugeda, aga mina olin lugenud Rohelisemrohi blogist seda arvustust ja võtsin ikkagi raamatu ette 🙂 Ja kui me viimasel õhtul siis lapsega kahekesi meie laias voodis lebotasime, tema õppis ja mina lugesin ja naersin ja talle naljakamaid lõike ette lugesin, siis loomulikult tekkis tal endal huvi seda lugeda. Aga mina võtsin raamatu kaasa, sest kolmandik jäi lugemata-see sai poolel laevasõidul läbi muidugi. Eraldi arvustust polegi vaja, kahe käega kirjutan alla rohelisemrohi Kadi mõtetele.
Sedasi siis seekord 🙂
Viimane kustutab tule 