Linnas elades oli poisil kõige mugavam jalgrattaga koolis käia, vahemaa just selline kilomeetri jagu. Samas meie kortermaja võrgust rattakuuri see ratas ei mahtunud, rahvas hoidis seal ka neid kaherattalisi, mis igapäevases kasutuses polnud ja mis vabalt võinuks keldris olla, aga see selleks. Me oma ratast ka muidugi igapäevaselt keldrisse ei tassinud, see oleks ikka üsna tülikas. seega seisis poisi ratas lihtsalt selle kuuri najal välisukse läheduses. Ega ta seda lukustada ju ka ei viitsinud. Me maja sisehoov ja sissekäik olid sellised üsna varjatud ka, aga no lukustada ikka oleks võinud.
Ratas oli lukustamata omal kohal kenasti kogu jõuluaja ja aastavahetuse, mil see kasutuses polnud ja kui me Eestis käisime. Ja siis ühel reede hommikul jaanuari lõpus oli ratas kadunud…
Poiss hakkas jalgsi koolis käima ega suuremat ei hädaldanud. Eks sai isegi aru, et täitsa ta enda süü oli. Politseile ma avaldust ei teinud. Algul plaanisin kohalikus võsaraadios kuulutada, sest olin kindel, et ratas kuskil linnavahel on alles, aga jäi seegi…
Käisin sel perioodil suht igapäevaselt kepikõndimas ja hoidsin alati hoovidel-aedadel silma peal, et äkki vedeleb kuskil. Siis tuli koroona ja kolisime maale tagasi.
Teisipäeval rääkis küllatulnud tütar, et nägi mingit tüüpi selle rattaga sõitmas, aga polnud kindel, kas on venna ratas. Ilmselgelt aga polnud selle tüübi ratas, oli väike ja madal tüübi jaoks. Samal õhtul käisime pojaga poes ja otsustasin veidi tiirutada selles linnaosas, kus ratast nähti. Meie midagi ei näinud, aga kuna me seal rattateedelgi veidi sõitsime, siis peatas meid üks suitsule tulnud tüüp. Selline üle keskea mees, kelle sarnaseid ajal-enne-koroonat võis näha kambakesi poodide sissekäikude ees või sees istumas ja kes alati täpselt kõik kohalikud uudised ära teavad, selleni välja, kes kellega ühist voodit jagab… Küsis, mida me otsime ja juteldes selgus, et temagi oli eelmisel päeval sama tüüpi veidralt väikese rattaga näinud. “Mina pole seda öelnud, aga tüüp on narkar”, valgustas ta meid, “nimi see ja see, elab koos selle ja sellega, nad elavad kolhoosis, minge vaadake sealt” “Kolhoos” on linna serval olev kahekorruseline puumaja imepisikeste korteritega, ehitatud ilmselt miski sajand tagasi. Maja vanadusest ja korterite väiksusest tulenevalt on seal ka üsna madalad üürihinnad ja elab igasugust kirjut rahvast. Oma kõnniringidel polnud ma sinna hoovi küll märganud põigata.
Sõitsime siis vaatama ja seal see ratas oligi! Kedagi õues polnud, seega ütlesin poisile, et võtku ratas ja sõitku veidi maad, ma ei tahtnud seal hoovis seda ratast hakata autosse toppima. Umbes poolesaja meetri kaugusel panime ratta autosse ja tegime sealt minekit. Teel tuli vastu sama kutt, kes ilmselt selle rattaga sõitmas käis, oli koera jalutamas. Koera tõttu me ta ära tundsimegi. Kas tema ka me ratta varastas, seda ma ei tea, ei huvita ka.
Poiss oli oma ratta üle nii õnnelik, et tahtis võõrale teenäitajale leiutasu viia, nagu siin kombeks on. Seda me ka tegime 🙂
Tegelikult on see kolmas kord siin maal, kui meilt ratas on varastatud.
Ma päris täpselt ei mäleta, kust plika ratas varastati, kas kooli juurest või trennis käies, aga temagi leidis tookord mitmeid aastaid tagasi oma ratta linnapealt üles ja tõi koju tagasi. Küll aga jäi kadunuks mu oma ratas, mille esimesel siinolemise kevadel naaberlinna kilakola laadalt ostsime. Elasime tookord linnaservas endises koolimajas ja sealsest varjualusest see “jalutama” läks. Sellest rattast on mul küll veidi kahju.
Kusjuures samast elukohast kadus meil jäljetult mehe nahkjakk ja gps, ilmselt kah keegi, kel järjekordse annuse jaoks raha vaja, need pihta pani me esikust. No ei osanud ma uksi lukustada koguaeg, näiteks juhul, kui maja taha pesu kuivama viisin või seal aiatöid tegime või grillisime…
Viimane kustutab tule 