Aasta 2023 oli nii kirju, et kurb oleks, kui sellest märki maha ei jääks.
Märtsis oli vanema poja juubel. Hästi toredas kohas ja parimate sõpradega.
Aprillis, lihavõtete aegu, kui lõunapool soome oli juba suht lumevaba, käisin Lahtis mäesuusatamas. Selleks oli vaja enam kui pool sajandit elada, et selline asi ära proovida. Tegelikult läksin ma muidugi sõbrannale külla ja tema mind mäele vedas. Esimesel päeval oli väike madal ja lauge mäekülg proovimiseks ja tunnetuse sisse saamiseks. See oli tore küll, aga muutus ruttu igavaks. Teine päev siis suure mäe pilet ja valikus kõik rajad. Alguses ikkagi suht lauge, aga kyllaltki pika sõiduga rada. See täitsa sobis, ma kõrgemale väga ei kippunudki. Sõbranna muidugi käis ja lõpuks vedas minu ka kaasa. Seal üleval oli tore. Kenad vaated kaugustesse ja puha. Allatulek polnud enam nii tore 😛 Muidugi ma kukkusin seal lumepudrus, väljas oli ikkagi juba üle kümne kraadi sooja ja lumi ka sula. Mägi oli eelviimast päeva avatud. Nii, kukkusin. Ja olin nagu sitasitik, püsti enam ei saa. See mäesuusavarustus on ju siuke rohmakas ja jäik. Ja mu füüsiline vorm suht olematu. Naermine võtab viimasegi jõu… 😀 Einoh, eks ma kuidagi ikka püsti sain ja alla ka, tasakesi ja ettevaatlikult. Põngerjad sõitsid viuh ja viuh mööda 😛 Igatahes äge kogemus oli! Samas pole kindel, kas see mu harrastuste hulka jääb. Ja ega ma ju väga tihti mägede lähedusse ei satu ka…samas hea tahtmise korral poleks see probleem.
Mökkireis. Sel aastal üürisime meile teist korda suvila. Seekord viieks päevaks. Kuigi neid mökke siin soomes on tuhandeid, siis meie tingimustele vastavat polegi nii lihtne leida. Tingimused: 7-8 magamiskohta, veekogu vahetus lähedus ja naabrid mitte nii lähedal. Igatahes just sellise me saime. Mökki oli kalju peal ja alla järveranda viis trepp, 89 astet. Korralik trenn, sest neid treppe me kulutasime ikka kordi päevas. Sest meie põhiline aktiviteet oli kalastamine 😀 Meie 7 inimese kambast said ühtäkki kõigist kirglikud kalamehed. Ja kala oli palju, jätkus kohapeal suitsetamiseks-grillimiseks ja koju viimiseks. Vahepeal sõitsime ringi, täinedasime ussivarusid ja vaatasime muidugi ringi ka. Mina käisin surnuaedades, teised kirbukatel :D. Aga kalamehekirg oli nii suur, et netist said välja otsitud parimad näkkamise kella-ajad ja selleks ajaks pidime kindlasti tagasi mökile ja randa saama 😀
See soome mökkikultuur on omaette teema. Muu maailma jaoks on põline aasta(kümnete) tagune mökkides käimine miski veider enesepiinamise vorm. Me keeleõpetaja kunagi rääkis sakslaste muijeid. Et kuidas soomlased vaimustunult räägivad, et tuleb puhkus ja siis pääseb mökkile. Ja mida kõike seal tehakse ja kui tore seal on ja mida kõike veel. Ja siis neil sakslastel oli võimalus sinna kaasa minna, et oma silmaga seda imelist kohta näha. Jõuavad kohele peale ülipikka sõitu ja ees ootab pime ja külm onn, Ilma elektrita. Kõigepealt tassid puud ja paned ahjud küdema. Tassid kuskilt jääaugust vett sauna ja söögitegemiseks. Elektrit pole, levi ka mitte. Wc on õues puutsee. Igal juhul jääb muule maailmale selleaegne mökkivaimustus suht kaugeks. Tänapäevased suvilad on enamjaolt mugavustega. Elekter on ja vesi tuleb kaevust. Pesumasin ja nõudepesumasin ka olemas. Ja ülimõnus on seal aega veeta ja argipäev hetkeks unustada.
Veidikene sama tüüpi on soomlaste ruska-aeg. Ehk siis septembrikuine lapimaa, kuhu kõik tahaksid matkama minna värvikirevat loodust nautima. Kes oma kujutluses on selle ülivõrdeliseks mõelnud, võib pettuda. Meie ei pettunud. Käisime Lapimaal oma pikaaegse eesti sõpruskonnaga ja see reis oli ülitore. Pikad bussisõidud pole muidugi teab mis mugavad, aga ei midagi ületamatut. Ja meil vedas ilma suhtes tohtutult, Esimesel päeval oli sõit läbi sombuse ja sajuse soome Helsingist Kemisse. Olime reisifirmaga ja ca pool bussitäit oli meie kamp. Õhtul Kemis käisime veel linnapeal ja mere ääres jalutamas. Kuna oli laupäeva õhtu ja hotell kesklinnas, siis paljudel oli uinumine raskendatud, sest plärin ja mürin… See on soome linnadele nii omane, et noorsugu kõikvõimalike mootorsõidukitega hilisõhtuti-öösiti ringi sõidab. Mida suurem plärin seda uhkem…Ma ise vist sellevõrra harjunud, et ei seganud, kuigi ma ise siin miskis suurlinnas just ei ela.
Järgmisel päeval taas bussi ja edasi Rovaniemele. Paduvihma sadas pea kogu päeva. Meil oli päevakavas sobivasti muuseum, Artikum. Okei kuskil jõulumaal hüppasime üle polaarjoone kah paduvihmas. See jõulumaa oli septembrikuus suht sürr, kõik jõulukaunistused ja kuused ja jõululaulud ja samas pelasrgoonid õitsevad õues uste ees. Aga sellise jõuluootuse tõi kenasti hinge 🙂
Päeva jooksul vihm jäi järgi, kunstniku majamuuseumis saime juba ilma märjaks saamata uudistada. Ja kelgukoerte juurde jõudes tuli päike välja. Ööbisime seekord Levi suusakülas ja nägime ka virmaliste täit ilu. Mul oli täitsa kahju neist reisikaaslastest, kes eelmise öö magamatusest varakult koikusse kobisid ja sellest vaatemängust ilma jäid. Järgmised kaks päeva möödusid sõites ja matkates teel Kuusamosse ja Kuusamos. Kõik me matkad olid ilusa ilmaga, Levil tuli päev peale meie lahkumist lumi maha, sama juhtus Kuusamos. Nii et jah, parim seltskond ja üliäge reis oli 🙂
Oktoober-november olid suht keerulised kuud, pool detsembrit sinna otsa. Üks väljakutse ajas teist taga. Tööl oli lihtsalt ülikiire, väga täpselt pidi valima tööde järjekorda, et mis on vaja tingimata ära teha ja mille võib tahaplaanile lükata. Mis kõik muidugi päädis sellega et ma jäin haigeks ja olin sunnitud mõneks päevaks haiguslehe võtma. Aga ellu jäime.
Jõul tuli traditsiooniliselt Eestis. Ikka nii, et reedel peale tööd otse laevale ja … juba esmaspäeval tagasi. Aga perega sai koos oldud suuremates ja väiksemates koosseisudes, söödud ja lobisetud ja lihtsalt oldud. Lapsukesed kinkisid mulle kohvimasina, millest ma aastaid olen unistanud. Et ükskord, kui rikkaks saan siis ostan. Ei, ma polnud lastele sellest unistusest rääkinud. Aga kord kui vanem poeg mulle kord sügisel helistas ja rääkis, et nad said omale kasutatud kohvimasina, olevat mu hääles nii äratuntav kadedusenoot olnud, et lapsukestel oli otsus valmis see mulle kinkida 🙂
Selline see 2023 oli.
Viimane kustutab tule 