Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘meenutused’ Category


Linnas elades oli poisil kõige mugavam jalgrattaga koolis käia, vahemaa just selline kilomeetri jagu. Samas meie kortermaja võrgust rattakuuri see ratas ei mahtunud, rahvas hoidis seal ka neid kaherattalisi, mis igapäevases kasutuses polnud ja mis vabalt võinuks keldris olla, aga see selleks. Me oma ratast ka muidugi igapäevaselt keldrisse ei tassinud, see oleks ikka üsna tülikas. seega seisis poisi ratas lihtsalt selle kuuri najal välisukse läheduses. Ega ta seda lukustada ju ka ei viitsinud. Me maja sisehoov ja sissekäik olid sellised üsna varjatud ka, aga no lukustada ikka oleks võinud.

Ratas oli lukustamata omal kohal kenasti kogu jõuluaja ja aastavahetuse, mil see kasutuses polnud ja kui me Eestis käisime. Ja siis ühel reede hommikul jaanuari lõpus oli ratas kadunud…

Poiss hakkas jalgsi koolis käima ega suuremat ei hädaldanud. Eks sai isegi aru, et täitsa ta enda süü oli. Politseile ma avaldust ei teinud. Algul plaanisin kohalikus võsaraadios kuulutada, sest olin kindel, et ratas kuskil linnavahel on alles, aga jäi seegi…

Käisin sel perioodil suht igapäevaselt kepikõndimas ja hoidsin alati hoovidel-aedadel silma peal, et äkki vedeleb kuskil. Siis tuli koroona ja kolisime maale tagasi.

Teisipäeval rääkis küllatulnud tütar, et nägi mingit tüüpi selle rattaga sõitmas, aga polnud kindel, kas on venna ratas. Ilmselgelt aga polnud selle tüübi ratas, oli väike ja madal tüübi jaoks. Samal õhtul käisime pojaga poes ja otsustasin veidi tiirutada selles linnaosas, kus ratast nähti. Meie midagi ei näinud, aga kuna me seal rattateedelgi veidi sõitsime, siis peatas meid üks suitsule tulnud tüüp. Selline üle keskea mees, kelle sarnaseid ajal-enne-koroonat võis näha kambakesi poodide sissekäikude ees või sees istumas ja kes alati täpselt kõik kohalikud uudised ära teavad, selleni välja, kes kellega ühist voodit jagab… Küsis, mida me otsime ja juteldes selgus, et temagi  oli eelmisel päeval sama tüüpi veidralt väikese rattaga näinud. “Mina pole seda öelnud, aga tüüp on narkar”, valgustas ta meid, “nimi see ja see, elab koos selle ja sellega, nad elavad kolhoosis, minge vaadake sealt” “Kolhoos” on linna serval olev kahekorruseline puumaja imepisikeste korteritega, ehitatud ilmselt miski sajand tagasi. Maja vanadusest ja korterite väiksusest tulenevalt on seal ka üsna madalad üürihinnad ja elab igasugust kirjut rahvast. Oma kõnniringidel polnud ma sinna hoovi küll märganud põigata.

Sõitsime siis vaatama ja seal see ratas oligi! Kedagi õues polnud, seega ütlesin poisile, et võtku ratas ja sõitku veidi maad, ma ei tahtnud seal hoovis seda ratast hakata autosse toppima. Umbes poolesaja meetri kaugusel panime ratta autosse ja tegime sealt minekit. Teel tuli vastu sama kutt, kes ilmselt selle rattaga sõitmas käis, oli koera jalutamas. Koera tõttu me ta ära tundsimegi. Kas tema ka me ratta varastas, seda ma ei tea, ei huvita ka.

Poiss oli oma ratta üle nii õnnelik, et tahtis võõrale teenäitajale leiutasu viia, nagu siin kombeks on. Seda me ka tegime 🙂

Tegelikult on see kolmas kord siin maal, kui meilt ratas on varastatud.

Ma päris täpselt ei mäleta, kust plika ratas varastati, kas kooli juurest või trennis käies, aga temagi leidis tookord mitmeid aastaid tagasi oma ratta linnapealt üles ja tõi koju tagasi. Küll aga jäi kadunuks mu oma ratas, mille esimesel siinolemise kevadel naaberlinna kilakola laadalt ostsime. Elasime tookord linnaservas endises koolimajas ja sealsest varjualusest see “jalutama” läks. Sellest rattast on mul küll veidi kahju.

Kusjuures samast elukohast kadus meil jäljetult mehe nahkjakk ja gps, ilmselt kah keegi, kel järjekordse annuse jaoks raha vaja, need pihta pani me esikust. No ei osanud ma uksi lukustada koguaeg, näiteks juhul, kui maja taha pesu kuivama viisin või seal aiatöid tegime või grillisime…

Read Full Post »


Tookord, kui siia kolisime, läksid tüdrukud vastavalt viiendasse ja seitsmendasse klassi.

Muudest maadest tulnute Soomes kooliminevate laste puhul kasutatakse erinevaid praktikaid. Üsna tihti jääb laps niiöelda klassikursust kordama, selle mõte on siis see, et kuna keelt veel ei osata, saaks juba tuttavaid asju õppida võõras keeles ja sedasi keelt harjutada.

Meie tüdrukuid istuma ei jäetud ja seetõttu oli vanema tütre kooli saamisega pisuke probleem. Soomes on algkool kuuenda klassini ja põhikool 7-9. klass. Meie linna algkool ei tahtnud, et tüdruk klassi kordama jääks, põhikool taas ei tahtnud teda 7ndasse klassi võtta, kuna üldse keelt ei oska. Lapse soostus oma põhikooli võtma naaberküla kooli direktor, kool asus linnakesest mõned kilomeetrid väljas, samas, kus noorema poja eelkoolgi. Ja see oli üks väga tore kool kõige oma suhtumiste poolest, mul lõppkokkuvõttes oli hea meel, et linna koolide dired me last ei tahtnud 😛

Laps ise kirjeldas oma koolielu algust Soomes nii:

Ma mõtlesin, et võik siis veits koolielust kirjutada 🙂
Mis erinev ja sama jne.. 🙂
 
Kool algab mul enamus päevadel kell 9:00, neljapäev kell 8:00.
Tunde on mul igapäev 6 väljaarvatud neljapäev, siis on 7.
 
Õppimise kohapealt on nii, et hetkel ma keelt ei oska ja siis on raske, aga mul on tunne, et kui keele kunagi selgeks saan, siis on asi juba väga lihtne 🙂
Hetkel olen ühe inde saanud mis on 10- (Mata..)
Varsti hakkan 4-si ja 5-si ka saama 😛 
See siin hea ei ole. 🙂
 
Kõige rohkem kardan töid ilmselt keemias ja bioloogias. Muusikas ka veits, aga see ei ole vast nii hull. 
Mul neljapäeval muusikas töö ja siis ülejärgmine nädal bios. Keemias tuleb ka varsti töö…
 
Meil on 7. klassis mitu paraleeli ja õpilasi tõstetakse suht tihti. Meil on ka päris mitu  kergemasse klassi tõstetud ja mõni on juurde tulnud.
Meil on klass 7C mis on lihtsam ja enamasti selle klassiga ongi see tõstmine, et tõstetakse sinna või tuleb mõni sealt ära. Seal lihtsam.
 
Muusika on meil siin 2 korda nädalas, Eestis oli 1 korra.
Muusika õps on lahe 😀
 Mees õpetaja ka ikkagi ju 🙂 Meil on üldse koolis suhteliselt palju meesõpetajaid.
Mussa õps teeb koguaeg nalja 🙂
Me oleme muusikas rääkinud hetkel erinevatest pillidest. Kitarrist, trummist ja basskitarrist.
Saime kõikidega mängimist ka proovida 🙂
 
Kunst on mul ainult korra nädalas. Oleks kaks korda, aga teise ajal on mul soome k 2. keelena.
 
Vene keelt mul ei ole. Mul on rootsi keel.
See pole väda lihtne, aga mega raske ka pole. Seal on sõnu, mis on inglise keelsete sõnadega sarnased, sest inglise ja rootsi k. on sugulaskeeled.
 
Emakeel ei ole lihtne, aga väga raske ka pole, sest seal hea õps ja ta tõlgib mulle osasid asju inglise keelde niiet saan siis neid ikkagi teha 🙂
 
Meil on eraldi kokanduse tunnid. Need on ka suht lahedad, aga hetkel pole me midagi suurt teinud.
Ma ise olen täiendanud:
Kokandus ei ole tööõpetus, vaid ongi eraldi ainena. Selles nad õppisid näiteks teravilju ja ilmselt õpivad ka muud toidutegemisega seonduvat. Süüa teevad ka 🙂
Vanemal tütrel on  meessoost klassijuhataja ja üldse tundub  kooli(de)s meesõpetajaid üsna palju olevat.
Seitsmendas klassis on juba kutsenõustamine. Järgmisel nädalal algab lastel nädalane tööpraktika, meie oma on tööl linnakese ühes butiigis. Töökoht tuli omal otsida-õnneks on me headel sõpradel oma pood 🙂 Lapse jutu järgi on kõik nende klassi tüdrukud kuskil poodides tööl-ilmselt on see lihtsaim variant. Ahjaa, tüdrukuid on nende klassis vaid kuus, poisse kaksteist.  Aga nagu ta ise juba kirjutas, siis pidevalt tõstetakse neil õpilasi ringi, nii et see on muutuv suurus 🙂 Ja tavapärane on seegi, et ntks. muusika tunnis on “külaliskuulajad” ehk lisaõpilasi teistest klassidest.
Tüdrukul on pinginaaber ja sõbranna, kellega nad kahasse koolitöödega kenasti hakkama saavad. Vajadusel pinginaaber tõlgib talle läbi inglise keele. Eestlannast kekaõps tegi talle lühitõlked osadest koolimaterjalidest. Selle õpetajaga on aga selline lugu, et tütre jutu järgi (ja tänu sellele üha rohkem ka meile tundub) see õpetaja, noh, mitte just parimate iseloomuomadustega (kuigi meie lapsesse suhtub ta hästi) ja tüdruk ise üritab temaga võimalikult vähe kokku puutuda.
Selles koolis käis vanem tüdruk 7. ja 8. klassi, seejärel siirdus ta tagasi Eestisse ja jätkas kooliteed seal.
Uuesti tuli mõned asjad ringi harjutada. Osades ainetes tuli vahepealsel ajal selliseid mõisteid, mida ta ei teadnud ka varem eesti keeles (keemia, ajalugu), seega oli veidi segadust sellega. Ja eesti keele reeglitesse jäi pisuke lünk, kuid ei midagi hullu.

Read Full Post »


Mõnikord võib surm ilus olla.

Nii ütles peretuttav, kelle ema eelmisel nädalal suri. Oli varasemalt pannud elustamiskeelu ja ravimiskeelu ajaks, kui voodihaigeks jääb. Lubatud olid vaid valuvaigistid ja nii ta ühel õhtul igaveseks uinuski. Rahulikult, omas voodis.

Dementsuse all kannatavana oli ta viimased aastad erinevates hooldekodudes. Viimases nendest oli/on tööl ka mu tütar. Kord ühel argipäeval oli tüdruk energiajooki rüübanud ja mainitud daam oli poolnaljaga käratanud: “Töö ajal ei tohi juua! Mis siis, et on laupäev!” -pidades ilmselt silmas alkoholi joomist 🙂 Jah, laupäeviti töökohal joomine on siin maal keelatud. Nagu ka kõigil muil päevil 😛

 

 

Read Full Post »


Vahepeal mulle tundub, et kliimamuutusi tuuakse liiga kergekäeliselt kõikvõimalike ilmastikunähtuste põhjuseks nii siinpool kui sealpool merd ja tegelikult üldse ülemaailmselt.

See lumetu ja harukordselt soe talv ei ole miskit nii harukordne, tundub et inimmälu on lihtsalt lühike. Mitte, et kliima ei muutuks, kuid nii järsud need muutused ometi ei ole.

Ma hästi mäletan 2005a talve-uskumatu, et sellest juba 15 aastat möödas on-ka siis oli jaanuar soe ja tormine, tookord oli see jaanuaritorm, mis Pärnu linna poolenisti üle ujutas ja rannikualadel mujalgi palju pahandust tegi. Jaanuari lõpus tundus, et mis nüüd enam, kevad on käes, aga siis lajatas -30 ja seda veel esialgu paljale maale. Hiljem tuli lund ka, aga kõva külma oli pikalt ja talv kestis mu mäletamist mööda poole aprillini. Vaatab siis kuidas sel aastal. Ja 2007 jaanuar on samamoodi lumetu olnud, aga et kogu talv, seda küll ei mäleta. Ning kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis ema räägib, kuidas minu sündimise aasta ja veel mõned talved samal ajajärgul järgemööda olid ilma lumeta. Võta siis kinni…

Siinkandis sadas detsembris nii meeletult vihma, et tekkisid üleujutused, see vist on ikka üsna harukordne siin maal ja seda siin ka kliimamuutustega põhjendati. Eestis Soomaa nn. viies aastaeg sügiseti-talveti pole väga suur haruldus. Aga. Siin on olnud kaks väga kuiva ja kuuma suve, mis on põhjavee taseme viinud pool meetrit allapoole tavalisest ja on see üsnagi suur ohumärk magevee varude osas. Tänu nendele meeletutele sadudele peaks nüüd põhjavee tase küll taas normis olema ja miskeid väga hullusid üleujutusi siin väga ei olnud.

Tüütu ja nõme on muidu küll see pidev vihm ja hallus, kui vahel mõne päikselise päeva sekka pistab, on see topeltrõõm.

Aastavahetuse ilutulestikud. See on nüüd veits peale kaklust rusikatega vehklemise moodi, aga las ta ollagi. Nimelt nii Eestis kui Soomes loobusid osad linnad ja vallad ilutulestikest, põhjendades seda nii lemmikloomade hoidmisega kui looduse säästmisega. Mis iseenesest on väga tore ja õige, aga. Minu meelest oleks võinud alustada taas teisest otsast-jätta linnadele alles nende ilutulestikud ja keelata pürotehnika müük eraisikutele. Sest tegelikult on ju probleemiks, et paugutama hakatakse Eestis juba enne jõule ja suvalistel aegadel ning kohtades, hirmutades sellega väikelapsi ja loomi. Soomes hakatakse ilutulestikku rahvale müüma alles peale jõule ja suvalist paugutamist on ka mõnevõrra vähem, seadusega on rakettide laskmine lubatud vana-aasta õhtu kella 18.oo alates kuni uue aasta öö kella 2ni.

Selleaastane kogemus näitas mõlemal maal, et kui omavalitsus loobus ilutulestikust, siis rahvas ostis seda rohkem ise rakette ja kokkuvõttes paugutati ikkagi sama palju või veel rohkem, aga kaootilisemalt, mis kokkuvõttes tegi asja hoopis hullemaks nii lemmikloomade kui looduse hoidmise koha pealt.

Kõige enam pani mind aga imestama hoopis Austraalia, kus hoolimata põlevast maast ja rekordkuumusest siiski Sidneys maailma võimsaim ilutulestik korraldati.

Read Full Post »


Tegelikult muidugi olen rohkem, kui korra kokkutulekutel käinud. Suguvõsakokkutulekud, klassikokkutulekud, koolikokkutulekud… Igas neis on mingine ühisosa, koosveedetud õpiaastad või lapsepõlveseosed või miski muu gruppi ühendav.

See siis oli üks ühist õpiosa ühendava rühma koosolek. Veerand sajandit oli möödunud kooli lõpetamisest ja palju aastaid ka eelmisest kokkutulekust, seega tundus hea mõte osaleda.

Ma ei tea, mõnedel oli aeg justkui sinna veerandsaja aasta taha kolhoosiaega seisma jäänud. Ühesõnaga, 25 aastaga polnud miskit muutunud. Aga see selleks. Meenus hoopis üks teema, mis seltskonnast läbi käis. See oli endise mupo-pealiku altkäemaksu-teema ja rootsi kardinate sattumise teema. “Liiga ahneks läks! ” konstateeris üks meist “olgem ausad, me kõik teeksime samamoodi”

Nagu mismõttes??? Ma olin ikka nii jahmunud, et ei osanud sellise avalduse peale ööd ega mööd kosta.

Seoses Danske panaga skandaaliga tuli see mulle mingipärast meelde. Ei pea vist mainima, et avalduse teinud isik nimetatud pangas töötab. Ja mitte lihtsa klienditeenindajana.

 

Read Full Post »

Older Posts »