Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘meenutused’ Category


Aasta 2023 oli nii kirju, et kurb oleks, kui sellest märki maha ei jääks.

Märtsis oli vanema poja juubel. Hästi toredas kohas ja parimate sõpradega.

Aprillis, lihavõtete aegu, kui lõunapool soome oli juba suht lumevaba, käisin Lahtis mäesuusatamas. Selleks oli vaja enam kui pool sajandit elada, et selline asi ära proovida. Tegelikult läksin ma muidugi sõbrannale külla ja tema mind mäele vedas. Esimesel päeval oli väike madal ja lauge mäekülg proovimiseks ja tunnetuse sisse saamiseks. See oli tore küll, aga muutus ruttu igavaks. Teine päev siis suure mäe pilet ja valikus kõik rajad. Alguses ikkagi suht lauge, aga kyllaltki pika sõiduga rada. See täitsa sobis, ma kõrgemale väga ei kippunudki. Sõbranna muidugi käis ja lõpuks vedas minu ka kaasa. Seal üleval oli tore. Kenad vaated kaugustesse ja puha. Allatulek polnud enam nii tore 😛 Muidugi ma kukkusin seal lumepudrus, väljas oli ikkagi juba üle kümne kraadi sooja ja lumi ka sula. Mägi oli eelviimast päeva avatud. Nii, kukkusin. Ja olin nagu sitasitik, püsti enam ei saa. See mäesuusavarustus on ju siuke rohmakas ja jäik. Ja mu füüsiline vorm suht olematu. Naermine võtab viimasegi jõu… 😀 Einoh, eks ma kuidagi ikka püsti sain ja alla ka, tasakesi ja ettevaatlikult. Põngerjad sõitsid viuh ja viuh mööda 😛 Igatahes äge kogemus oli! Samas pole kindel, kas see mu harrastuste hulka jääb. Ja ega ma ju väga tihti mägede lähedusse ei satu ka…samas hea tahtmise korral poleks see probleem.

Mökkireis. Sel aastal üürisime meile teist korda suvila. Seekord viieks päevaks. Kuigi neid mökke siin soomes on tuhandeid, siis meie tingimustele vastavat polegi nii lihtne leida. Tingimused: 7-8 magamiskohta, veekogu vahetus lähedus ja naabrid mitte nii lähedal. Igatahes just sellise me saime. Mökki oli kalju peal ja alla järveranda viis trepp, 89 astet. Korralik trenn, sest neid treppe me kulutasime ikka kordi päevas. Sest meie põhiline aktiviteet oli kalastamine 😀 Meie 7 inimese kambast said ühtäkki kõigist kirglikud kalamehed. Ja kala oli palju, jätkus kohapeal suitsetamiseks-grillimiseks ja koju viimiseks. Vahepeal sõitsime ringi, täinedasime ussivarusid ja vaatasime muidugi ringi ka. Mina käisin surnuaedades, teised kirbukatel :D. Aga kalamehekirg oli nii suur, et netist said välja otsitud parimad näkkamise kella-ajad ja selleks ajaks pidime kindlasti tagasi mökile ja randa saama 😀

See soome mökkikultuur on omaette teema. Muu maailma jaoks on põline aasta(kümnete) tagune mökkides käimine miski veider enesepiinamise vorm. Me keeleõpetaja kunagi rääkis sakslaste muijeid. Et kuidas soomlased vaimustunult räägivad, et tuleb puhkus ja siis pääseb mökkile. Ja mida kõike seal tehakse ja kui tore seal on ja mida kõike veel. Ja siis neil sakslastel oli võimalus sinna kaasa minna, et oma silmaga seda imelist kohta näha. Jõuavad kohele peale ülipikka sõitu ja ees ootab pime ja külm onn, Ilma elektrita. Kõigepealt tassid puud ja paned ahjud küdema. Tassid kuskilt jääaugust vett sauna ja söögitegemiseks. Elektrit pole, levi ka mitte. Wc on õues puutsee. Igal juhul jääb muule maailmale selleaegne mökkivaimustus suht kaugeks. Tänapäevased suvilad on enamjaolt mugavustega. Elekter on ja vesi tuleb kaevust. Pesumasin ja nõudepesumasin ka olemas. Ja ülimõnus on seal aega veeta ja argipäev hetkeks unustada.

Veidikene sama tüüpi on soomlaste ruska-aeg. Ehk siis septembrikuine lapimaa, kuhu kõik tahaksid matkama minna värvikirevat loodust nautima. Kes oma kujutluses on selle ülivõrdeliseks mõelnud, võib pettuda. Meie ei pettunud. Käisime Lapimaal oma pikaaegse eesti sõpruskonnaga ja see reis oli ülitore. Pikad bussisõidud pole muidugi teab mis mugavad, aga ei midagi ületamatut. Ja meil vedas ilma suhtes tohtutult, Esimesel päeval oli sõit läbi sombuse ja sajuse soome Helsingist Kemisse. Olime reisifirmaga ja ca pool bussitäit oli meie kamp. Õhtul Kemis käisime veel linnapeal ja mere ääres jalutamas. Kuna oli laupäeva õhtu ja hotell kesklinnas, siis paljudel oli uinumine raskendatud, sest plärin ja mürin… See on soome linnadele nii omane, et noorsugu kõikvõimalike mootorsõidukitega hilisõhtuti-öösiti ringi sõidab. Mida suurem plärin seda uhkem…Ma ise vist sellevõrra harjunud, et ei seganud, kuigi ma ise siin miskis suurlinnas just ei ela.

Järgmisel päeval taas bussi ja edasi Rovaniemele. Paduvihma sadas pea kogu päeva. Meil oli päevakavas sobivasti muuseum, Artikum. Okei kuskil jõulumaal hüppasime üle polaarjoone kah paduvihmas. See jõulumaa oli septembrikuus suht sürr, kõik jõulukaunistused ja kuused ja jõululaulud ja samas pelasrgoonid õitsevad õues uste ees. Aga sellise jõuluootuse tõi kenasti hinge 🙂

Päeva jooksul vihm jäi järgi, kunstniku majamuuseumis saime juba ilma märjaks saamata uudistada. Ja kelgukoerte juurde jõudes tuli päike välja. Ööbisime seekord Levi suusakülas ja nägime ka virmaliste täit ilu. Mul oli täitsa kahju neist reisikaaslastest, kes eelmise öö magamatusest varakult koikusse kobisid ja sellest vaatemängust ilma jäid. Järgmised kaks päeva möödusid sõites ja matkates teel Kuusamosse ja Kuusamos. Kõik me matkad olid ilusa ilmaga, Levil tuli päev peale meie lahkumist lumi maha, sama juhtus Kuusamos. Nii et jah, parim seltskond ja üliäge reis oli 🙂

Oktoober-november olid suht keerulised kuud, pool detsembrit sinna otsa. Üks väljakutse ajas teist taga. Tööl oli lihtsalt ülikiire, väga täpselt pidi valima tööde järjekorda, et mis on vaja tingimata ära teha ja mille võib tahaplaanile lükata. Mis kõik muidugi päädis sellega et ma jäin haigeks ja olin sunnitud mõneks päevaks haiguslehe võtma. Aga ellu jäime.

Jõul tuli traditsiooniliselt Eestis. Ikka nii, et reedel peale tööd otse laevale ja … juba esmaspäeval tagasi. Aga perega sai koos oldud suuremates ja väiksemates koosseisudes, söödud ja lobisetud ja lihtsalt oldud. Lapsukesed kinkisid mulle kohvimasina, millest ma aastaid olen unistanud. Et ükskord, kui rikkaks saan siis ostan. Ei, ma polnud lastele sellest unistusest rääkinud. Aga kord kui vanem poeg mulle kord sügisel helistas ja rääkis, et nad said omale kasutatud kohvimasina, olevat mu hääles nii äratuntav kadedusenoot olnud, et lapsukestel oli otsus valmis see mulle kinkida 🙂

Selline see 2023 oli.

Read Full Post »


Linnas elades oli poisil kõige mugavam jalgrattaga koolis käia, vahemaa just selline kilomeetri jagu. Samas meie kortermaja võrgust rattakuuri see ratas ei mahtunud, rahvas hoidis seal ka neid kaherattalisi, mis igapäevases kasutuses polnud ja mis vabalt võinuks keldris olla, aga see selleks. Me oma ratast ka muidugi igapäevaselt keldrisse ei tassinud, see oleks ikka üsna tülikas. seega seisis poisi ratas lihtsalt selle kuuri najal välisukse läheduses. Ega ta seda lukustada ju ka ei viitsinud. Me maja sisehoov ja sissekäik olid sellised üsna varjatud ka, aga no lukustada ikka oleks võinud.

Ratas oli lukustamata omal kohal kenasti kogu jõuluaja ja aastavahetuse, mil see kasutuses polnud ja kui me Eestis käisime. Ja siis ühel reede hommikul jaanuari lõpus oli ratas kadunud…

Poiss hakkas jalgsi koolis käima ega suuremat ei hädaldanud. Eks sai isegi aru, et täitsa ta enda süü oli. Politseile ma avaldust ei teinud. Algul plaanisin kohalikus võsaraadios kuulutada, sest olin kindel, et ratas kuskil linnavahel on alles, aga jäi seegi…

Käisin sel perioodil suht igapäevaselt kepikõndimas ja hoidsin alati hoovidel-aedadel silma peal, et äkki vedeleb kuskil. Siis tuli koroona ja kolisime maale tagasi.

Teisipäeval rääkis küllatulnud tütar, et nägi mingit tüüpi selle rattaga sõitmas, aga polnud kindel, kas on venna ratas. Ilmselgelt aga polnud selle tüübi ratas, oli väike ja madal tüübi jaoks. Samal õhtul käisime pojaga poes ja otsustasin veidi tiirutada selles linnaosas, kus ratast nähti. Meie midagi ei näinud, aga kuna me seal rattateedelgi veidi sõitsime, siis peatas meid üks suitsule tulnud tüüp. Selline üle keskea mees, kelle sarnaseid ajal-enne-koroonat võis näha kambakesi poodide sissekäikude ees või sees istumas ja kes alati täpselt kõik kohalikud uudised ära teavad, selleni välja, kes kellega ühist voodit jagab… Küsis, mida me otsime ja juteldes selgus, et temagi  oli eelmisel päeval sama tüüpi veidralt väikese rattaga näinud. “Mina pole seda öelnud, aga tüüp on narkar”, valgustas ta meid, “nimi see ja see, elab koos selle ja sellega, nad elavad kolhoosis, minge vaadake sealt” “Kolhoos” on linna serval olev kahekorruseline puumaja imepisikeste korteritega, ehitatud ilmselt miski sajand tagasi. Maja vanadusest ja korterite väiksusest tulenevalt on seal ka üsna madalad üürihinnad ja elab igasugust kirjut rahvast. Oma kõnniringidel polnud ma sinna hoovi küll märganud põigata.

Sõitsime siis vaatama ja seal see ratas oligi! Kedagi õues polnud, seega ütlesin poisile, et võtku ratas ja sõitku veidi maad, ma ei tahtnud seal hoovis seda ratast hakata autosse toppima. Umbes poolesaja meetri kaugusel panime ratta autosse ja tegime sealt minekit. Teel tuli vastu sama kutt, kes ilmselt selle rattaga sõitmas käis, oli koera jalutamas. Koera tõttu me ta ära tundsimegi. Kas tema ka me ratta varastas, seda ma ei tea, ei huvita ka.

Poiss oli oma ratta üle nii õnnelik, et tahtis võõrale teenäitajale leiutasu viia, nagu siin kombeks on. Seda me ka tegime 🙂

Tegelikult on see kolmas kord siin maal, kui meilt ratas on varastatud.

Ma päris täpselt ei mäleta, kust plika ratas varastati, kas kooli juurest või trennis käies, aga temagi leidis tookord mitmeid aastaid tagasi oma ratta linnapealt üles ja tõi koju tagasi. Küll aga jäi kadunuks mu oma ratas, mille esimesel siinolemise kevadel naaberlinna kilakola laadalt ostsime. Elasime tookord linnaservas endises koolimajas ja sealsest varjualusest see “jalutama” läks. Sellest rattast on mul küll veidi kahju.

Kusjuures samast elukohast kadus meil jäljetult mehe nahkjakk ja gps, ilmselt kah keegi, kel järjekordse annuse jaoks raha vaja, need pihta pani me esikust. No ei osanud ma uksi lukustada koguaeg, näiteks juhul, kui maja taha pesu kuivama viisin või seal aiatöid tegime või grillisime…

Read Full Post »


Tookord, kui siia kolisime, läksid tüdrukud vastavalt viiendasse ja seitsmendasse klassi.

Muudest maadest tulnute Soomes kooliminevate laste puhul kasutatakse erinevaid praktikaid. Üsna tihti jääb laps niiöelda klassikursust kordama, selle mõte on siis see, et kuna keelt veel ei osata, saaks juba tuttavaid asju õppida võõras keeles ja sedasi keelt harjutada.

Meie tüdrukuid istuma ei jäetud ja seetõttu oli vanema tütre kooli saamisega pisuke probleem. Soomes on algkool kuuenda klassini ja põhikool 7-9. klass. Meie linna algkool ei tahtnud, et tüdruk klassi kordama jääks, põhikool taas ei tahtnud teda 7ndasse klassi võtta, kuna üldse keelt ei oska. Lapse soostus oma põhikooli võtma naaberküla kooli direktor, kool asus linnakesest mõned kilomeetrid väljas, samas, kus noorema poja eelkoolgi. Ja see oli üks väga tore kool kõige oma suhtumiste poolest, mul lõppkokkuvõttes oli hea meel, et linna koolide dired me last ei tahtnud 😛

Laps ise kirjeldas oma koolielu algust Soomes nii:

Ma mõtlesin, et võik siis veits koolielust kirjutada 🙂
Mis erinev ja sama jne.. 🙂
 
Kool algab mul enamus päevadel kell 9:00, neljapäev kell 8:00.
Tunde on mul igapäev 6 väljaarvatud neljapäev, siis on 7.
 
Õppimise kohapealt on nii, et hetkel ma keelt ei oska ja siis on raske, aga mul on tunne, et kui keele kunagi selgeks saan, siis on asi juba väga lihtne 🙂
Hetkel olen ühe inde saanud mis on 10- (Mata..)
Varsti hakkan 4-si ja 5-si ka saama 😛 
See siin hea ei ole. 🙂
 
Kõige rohkem kardan töid ilmselt keemias ja bioloogias. Muusikas ka veits, aga see ei ole vast nii hull. 
Mul neljapäeval muusikas töö ja siis ülejärgmine nädal bios. Keemias tuleb ka varsti töö…
 
Meil on 7. klassis mitu paraleeli ja õpilasi tõstetakse suht tihti. Meil on ka päris mitu  kergemasse klassi tõstetud ja mõni on juurde tulnud.
Meil on klass 7C mis on lihtsam ja enamasti selle klassiga ongi see tõstmine, et tõstetakse sinna või tuleb mõni sealt ära. Seal lihtsam.
 
Muusika on meil siin 2 korda nädalas, Eestis oli 1 korra.
Muusika õps on lahe 😀
 Mees õpetaja ka ikkagi ju 🙂 Meil on üldse koolis suhteliselt palju meesõpetajaid.
Mussa õps teeb koguaeg nalja 🙂
Me oleme muusikas rääkinud hetkel erinevatest pillidest. Kitarrist, trummist ja basskitarrist.
Saime kõikidega mängimist ka proovida 🙂
 
Kunst on mul ainult korra nädalas. Oleks kaks korda, aga teise ajal on mul soome k 2. keelena.
 
Vene keelt mul ei ole. Mul on rootsi keel.
See pole väda lihtne, aga mega raske ka pole. Seal on sõnu, mis on inglise keelsete sõnadega sarnased, sest inglise ja rootsi k. on sugulaskeeled.
 
Emakeel ei ole lihtne, aga väga raske ka pole, sest seal hea õps ja ta tõlgib mulle osasid asju inglise keelde niiet saan siis neid ikkagi teha 🙂
 
Meil on eraldi kokanduse tunnid. Need on ka suht lahedad, aga hetkel pole me midagi suurt teinud.
Ma ise olen täiendanud:
Kokandus ei ole tööõpetus, vaid ongi eraldi ainena. Selles nad õppisid näiteks teravilju ja ilmselt õpivad ka muud toidutegemisega seonduvat. Süüa teevad ka 🙂
Vanemal tütrel on  meessoost klassijuhataja ja üldse tundub  kooli(de)s meesõpetajaid üsna palju olevat.
Seitsmendas klassis on juba kutsenõustamine. Järgmisel nädalal algab lastel nädalane tööpraktika, meie oma on tööl linnakese ühes butiigis. Töökoht tuli omal otsida-õnneks on me headel sõpradel oma pood 🙂 Lapse jutu järgi on kõik nende klassi tüdrukud kuskil poodides tööl-ilmselt on see lihtsaim variant. Ahjaa, tüdrukuid on nende klassis vaid kuus, poisse kaksteist.  Aga nagu ta ise juba kirjutas, siis pidevalt tõstetakse neil õpilasi ringi, nii et see on muutuv suurus 🙂 Ja tavapärane on seegi, et ntks. muusika tunnis on “külaliskuulajad” ehk lisaõpilasi teistest klassidest.
Tüdrukul on pinginaaber ja sõbranna, kellega nad kahasse koolitöödega kenasti hakkama saavad. Vajadusel pinginaaber tõlgib talle läbi inglise keele. Eestlannast kekaõps tegi talle lühitõlked osadest koolimaterjalidest. Selle õpetajaga on aga selline lugu, et tütre jutu järgi (ja tänu sellele üha rohkem ka meile tundub) see õpetaja, noh, mitte just parimate iseloomuomadustega (kuigi meie lapsesse suhtub ta hästi) ja tüdruk ise üritab temaga võimalikult vähe kokku puutuda.
Selles koolis käis vanem tüdruk 7. ja 8. klassi, seejärel siirdus ta tagasi Eestisse ja jätkas kooliteed seal.
Uuesti tuli mõned asjad ringi harjutada. Osades ainetes tuli vahepealsel ajal selliseid mõisteid, mida ta ei teadnud ka varem eesti keeles (keemia, ajalugu), seega oli veidi segadust sellega. Ja eesti keele reeglitesse jäi pisuke lünk, kuid ei midagi hullu.

Read Full Post »


Mõnikord võib surm ilus olla.

Nii ütles peretuttav, kelle ema eelmisel nädalal suri. Oli varasemalt pannud elustamiskeelu ja ravimiskeelu ajaks, kui voodihaigeks jääb. Lubatud olid vaid valuvaigistid ja nii ta ühel õhtul igaveseks uinuski. Rahulikult, omas voodis.

Dementsuse all kannatavana oli ta viimased aastad erinevates hooldekodudes. Viimases nendest oli/on tööl ka mu tütar. Kord ühel argipäeval oli tüdruk energiajooki rüübanud ja mainitud daam oli poolnaljaga käratanud: “Töö ajal ei tohi juua! Mis siis, et on laupäev!” -pidades ilmselt silmas alkoholi joomist 🙂 Jah, laupäeviti töökohal joomine on siin maal keelatud. Nagu ka kõigil muil päevil 😛

 

 

Read Full Post »


Vahepeal mulle tundub, et kliimamuutusi tuuakse liiga kergekäeliselt kõikvõimalike ilmastikunähtuste põhjuseks nii siinpool kui sealpool merd ja tegelikult üldse ülemaailmselt.

See lumetu ja harukordselt soe talv ei ole miskit nii harukordne, tundub et inimmälu on lihtsalt lühike. Mitte, et kliima ei muutuks, kuid nii järsud need muutused ometi ei ole.

Ma hästi mäletan 2005a talve-uskumatu, et sellest juba 15 aastat möödas on-ka siis oli jaanuar soe ja tormine, tookord oli see jaanuaritorm, mis Pärnu linna poolenisti üle ujutas ja rannikualadel mujalgi palju pahandust tegi. Jaanuari lõpus tundus, et mis nüüd enam, kevad on käes, aga siis lajatas -30 ja seda veel esialgu paljale maale. Hiljem tuli lund ka, aga kõva külma oli pikalt ja talv kestis mu mäletamist mööda poole aprillini. Vaatab siis kuidas sel aastal. Ja 2007 jaanuar on samamoodi lumetu olnud, aga et kogu talv, seda küll ei mäleta. Ning kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis ema räägib, kuidas minu sündimise aasta ja veel mõned talved samal ajajärgul järgemööda olid ilma lumeta. Võta siis kinni…

Siinkandis sadas detsembris nii meeletult vihma, et tekkisid üleujutused, see vist on ikka üsna harukordne siin maal ja seda siin ka kliimamuutustega põhjendati. Eestis Soomaa nn. viies aastaeg sügiseti-talveti pole väga suur haruldus. Aga. Siin on olnud kaks väga kuiva ja kuuma suve, mis on põhjavee taseme viinud pool meetrit allapoole tavalisest ja on see üsnagi suur ohumärk magevee varude osas. Tänu nendele meeletutele sadudele peaks nüüd põhjavee tase küll taas normis olema ja miskeid väga hullusid üleujutusi siin väga ei olnud.

Tüütu ja nõme on muidu küll see pidev vihm ja hallus, kui vahel mõne päikselise päeva sekka pistab, on see topeltrõõm.

Aastavahetuse ilutulestikud. See on nüüd veits peale kaklust rusikatega vehklemise moodi, aga las ta ollagi. Nimelt nii Eestis kui Soomes loobusid osad linnad ja vallad ilutulestikest, põhjendades seda nii lemmikloomade hoidmisega kui looduse säästmisega. Mis iseenesest on väga tore ja õige, aga. Minu meelest oleks võinud alustada taas teisest otsast-jätta linnadele alles nende ilutulestikud ja keelata pürotehnika müük eraisikutele. Sest tegelikult on ju probleemiks, et paugutama hakatakse Eestis juba enne jõule ja suvalistel aegadel ning kohtades, hirmutades sellega väikelapsi ja loomi. Soomes hakatakse ilutulestikku rahvale müüma alles peale jõule ja suvalist paugutamist on ka mõnevõrra vähem, seadusega on rakettide laskmine lubatud vana-aasta õhtu kella 18.oo alates kuni uue aasta öö kella 2ni.

Selleaastane kogemus näitas mõlemal maal, et kui omavalitsus loobus ilutulestikust, siis rahvas ostis seda rohkem ise rakette ja kokkuvõttes paugutati ikkagi sama palju või veel rohkem, aga kaootilisemalt, mis kokkuvõttes tegi asja hoopis hullemaks nii lemmikloomade kui looduse hoidmise koha pealt.

Kõige enam pani mind aga imestama hoopis Austraalia, kus hoolimata põlevast maast ja rekordkuumusest siiski Sidneys maailma võimsaim ilutulestik korraldati.

Read Full Post »

Older Posts »