Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘meenutused’ Category


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Advertisements

Read Full Post »


Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.

Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.

Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.

Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).

Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂

Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂

Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada.  Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.

Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.

Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀

Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.

Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.

Read Full Post »


Mõtlen, kas mul ikka on vaja seda kõike taas meenutada-aga teisalt, miks mitte. Saab see ometi kord välja kirjutatud.

Jutt siis kooliajast. Tõuke andsid see ja see postitus siin.

Mulle ei meeldinud koolis käia. Mitte selles alg- ja põhikooli osas, see meil oli samas koolis.

See kool oli sel ajal ja selle riigikorra ajal nagu…nagu kergematsorti kinnipidamisasutus. Minu jaoks. Küllap on neid, kel on asjast teine arvamus, siia saab kirja vaid minu kogemus. Ma karstin õpetajaid ja ma polnud ainus. Meil olid “surmatunnid”, kuhu mitte keegi minna ei tahtnud ja ometi me olime seal sunnitud käima.

Muidugi, mida oodatagi lapselt, kes oma lapsepõlve on elanud turvalises metsatalus vanemate ja vanavanemate selja taga ja kes siis päevapealt heidetakse nn. laia maailma. Meie, kaugema kandi laste, osaks oli elada internaadis. Ma ei olnud kuni selle ajani mitte kordagi väljaspool kodu ööbinud ja nüüd siis hops, kohe viis päeva korraga kodunt eemal. Esimesed paar nädalat nutsin igal õhtul kasvataja süles koduigatsusest. Aga inimene teadagi harjub… Igal võimalikul ja võimatul põhjusel püüdsin nädala sees vähemalt korra koju pääseda. Selleks oli vaja vanematelt kaasa nuiata avaldus internaadi kasvatajatele: palun lubada minu laps see ja see sel ja sel päeval koju… Vahel leiutasime miski põhjuse, näiteks tööõpetuse vahendeid tooma või midagi.

Meie algklasside õpetaja oli kohutavalt kuri. Ta karjus meie peale vist iga tund. Oma kehva kirjatehnikat pidime peale tunde internaadis ümber kirjutama ja siis talle koju ette näitama minema. Nii me siis seisime värisevil jalgeil ta korteri ukse taga ega julgenud koputada. Minema pääsedes oli kohutav kergendus.

See naine tappis oma kaks poega ja iseenda. See oli sügisel, kui me just olime tema alt pääsenud ja uue klassijuhataja saanud. Aga tema oli nüüd mu õe klassijuhataja. Samas klssis käis ka üks poegadest. Ma ei tea, kuidas tookord seda kõike üle elasime, ei olnud sel ajal miskeid tugipsühholooge ega nõustamist sellistel juhtumitel. Ja meil ei olnud ka toetavat kodu, meil, kes me internaadis olime. See oli selline vaikiv õudus, sügisvihmade ja tormide võimendada. Masendus. Ega sellest ju ei räägitud eriti. Ja mis ei tapa, võib küll tugevamaks teha, aga teeb ka kuradi palju haiget. Veel aastakümneid hiljem.

Ma enam ei mäleta, kas oli see samal aastal või varem või hiljem, kui suri veel üks õpetaja. Ja mu algklasside aeg sattus sellesse ajajärku, kus järjest lahkusid suure nõukogudemaa riigijuhid ja lisaks nende õpetajate leinamisele oli veel tänu “suurte juhtide” leinaaegadele üks pidev matusemuusika meeleolu rõhumas.

Meie järgmine õpetaja oli palju toredam. Oskas hästi õpetada ja oli selline kanaemalik. Ja ega mul polegi ju õpetajatele üksikult miskit ette heita, kogu süsteem oli selline kui oli. Siiski oli meie koolis kord mõnevõrra rangem ja karmim, kui näiteks linnakoolides. Meil ei tohtinud iial olla ühtegi ehet, keelatud olid sõrmused ja kõrvaaugud, küünte lakkimine ja kõikvõimalik mukkimine. Üks me klassiõdedest käis kolmveerand aastat suvepealinnas koolis ja saabus sealt tagasi värvitud juustega. Tema käitumishinne oli kuni värvi välja kasvamiseni mitterahuldav ja ta ise või siis vanemad pidid igal veerandilõpul õppenõukogus aru andmas käima. Ikka sellesama juuste värvi pärast.

Selline asi, nagu ülal viidatud postituses, õigemini kommentaarides läbi käib, et inimene ebameeldivates tundides lihtsalt ei käinud ja tegi vaid kontrolltööd-eksamid, ei oleks meie ajal või vähemasti meie koolis kohe kindlasti kõne alla tulnud. Tõenäeoline tagajärg oleks olnud mõni raskestikasvatatavate laste koloonia-koolidest.

Ma olen selline inimene, kel haige olles peaaegu kunagi palavikku ei ole. Kord miski suurema haiguslaine ajal, kui end väga halvasti tundsin, jäin koos teiste tõbistega internaati. Miskil ajal tuli velsker meid kraadima ja mind kupatati armutult kooli kui miskit simulanti. Ja oi seda mõnitamist, mis siis õpetajate suunalt tuli. Ühes tunnis küsis õpetaja mind vastama, arvates ilmselt, et ma sellepärast ei tahtnud kooli tulla, et õppimata on. Ja kui ma viiele vastasin, leidis ta miski muu pirni mu alandamiseks ja kogu klassi naeruks heita.

Ilmselt kuskilt sealt pean otsima ka põhjuseid, miks ma paaniliselt kardan avalikult rahva ees esineda. Seda hirmu saada alandatud ja mõnitatud, jääda naerualuseks. Koolilõpupeol, kui klassiõde esitas laulu, millele ma olin sõnad kirjutanud, keeldusin ma  püsti tõusmast, kui mind kui sõnade kirjutajat esitleti. Ma kartsin, ma ei tea mida, tähelepanu? Istusin kangekaelselt pea norus tegemata välja ümberkaudsete ärgitamisest püsti tõusta ja kummardada. Tegelikult ma tõmbasin sellega kindlasti palju rohkem tähelepanu, aga tol hetkel ma seda ei mõelnud.

Kord ühes “surmatunnis” juhtusime pinginaabriga millegi üle itsitama. Õpetaja kutsus mu klassi ette ja küsis, mis number harjutus tänaseks õppida jäi. Muidugi ma ei teadnud seda peast. Istu, kaks! Sest naerda nõukogude koolis teadagi ei tohi ja naerust saidki pisarad. See oli kas neljas või viies klass ja see oli mu esimene kaks. Mis sel hetkel oli maailma lõpp. Järgmisel päeva sain teise veel. Sama asja eest. Kõige piinlikum oli mul nende kahtedega isa ette ilmuda. Mitte, et isa miskit halba öelnud oleks, mul omal oli nii häbi lihtsalt.

Hiljem see õpetaja leebus mu suhtes tänu mu headele kirjanditele ja pigistas ehk mõnikord muus osas silma kinni. Kuigi ega põhjust polnud, mitte miskil tingimusel ei julgenud ma mitte kunagi õppimata jätta selleks tunniks. Ega muukski. Ja mul oli väga piinlik, kui õpetaja mu kirjandeid kogu klassile ette luges.

Kuuendas klassis saime me taas uue klassijuhataja. Seekord noore meesõpetaja ja mulle tundub, et sellest alates meil läks kogu õhkkond vähehaaval paremuse poole. Kogu koolis ja mitte ainult meie õpetajast johtuvalt, samal perioodil tuli kooli hulganisti noori õpetajaid, tuues justkui kaasa värskeid puhanguid.

Erinevalt eelmisest klassijuhatajast see uus meid enam ei nunnutanud vaid lasi kõike ise teha-klassiõhtud korraldada või isetegevuskavasid välja mõelda või midagi muud organiseerida. Klass muutus kokkuhoidvamaks-minu meelest. Teiste eest ma rääkida ei tea, meie hulgas on neid, kes kedagi oma klassikaaslastest näha ei taha. Ja mul pole aimu ka, mis tagamaad seal olla võivad, koolis tundusid nad pigem poppide kaaslastena.

Selle õpetaja ajast mäletan üht teatriskäiku, kus tüdrukud tulid bussi ootama värvitute-mukitutena. Ma ei mäleta täpselt, aga minu meelest kauplesid nad selle jaoks loa välja just klassijuhatajalt ja tema ei näinud probleemi, kuna tegu oli väljaspool kooli (ja kogu kolhoosi) oleva üritusega. Aga tüdrukute õnnetuseks sattus sel ajal, kui me kooli juures bussi ootasime, koolimajja tulema üks neist “surmatunni” õpetajatest ja pisarate saatel kraani alla see kamp saadeti. Meil, “intrakatel” silmad värvitud polnud, ei olnud selliseid vahendeidki. Aga tuju oli rikutud kõigil…

Nii möödus me kooliaeg rõõsade mukkimata nägudega. Järgmises koolis käisin ma mõnda aega ilmselt nagu miski kehvalt mukitud kloun, sest kõik tegematajäetu oli vaja kohe ja kiiresti tasa teha. Õnneks läks see ruttu mööda 🙂

Ja õnneks on sellised ajad jäädavalt möödas. Ja see vana kool on praegu hoopis sõbralikum ja toredam, oli juba peale meie lõpetamistki, kui kogu riigis uutmise tuuled käimas olid ja nõuka-kord vaikselt varisema hakkas.

Tegelikult on üks direktor veel selle sajandi alguses samast koolist miskit koloonia-laadset teha üritanud. See langes mu suure lapse seal õppimise aega ja mul tuli koolis käia aru andmas, miks poiss vaatas töömehi liiga lähedalt või et ta oli (kogemata) tooliga põrandale kriipsu tõmmanud. Ja politseis käisime tunnistusi andmas ühe meie poisist tükkmaad pisema klassivenna vastu, kes väidetavalt olla meie poissi rünnanud. Dire soov oli,et teeksime avaduse selle poisi vastu ning ta saaks selle suguvõsa viimase juurika koolist välja visata. Me ei teinud. Aga politsei oli sel ajal seal koolis kui mitte igapäevane, siis iganädalane külaline. Pole vist vaja lisada, et tolle dire eemine töökoht oli alaealiste asjade komisjon, ta suhtus absoluutselt kõigisse-nii õpilastesse, kui õpetajatesse-nagu potsentsiaalsetesse kurjategijatesse. Minu jätkuv kummardus selle õpetaja ees, kes tookord süsteemile nii palju vastu hakkas ja asja direktori lahkumiseni ja uue määramiseni viis.

Mulle meeldib, et mu lapsed saavad käia koolis ilma rõhuva hirmuta. Mul on hea meel, et neile meeldib koolis käia ja mulle ei meeldi, et vanemad inimesed siiani kooliorjusest räägivad. Kõik oleneb suhtumisest eksole: kas oled oma lapsele rõõmus ja toetav või siis haletsed seda vaesekest, kes taas orjuse ikkesse läheb.

Soovin toredat kooliaastat kõigile! 🙂

Read Full Post »


Ma ei mäleta nii pihlakarohket aastat, kui tänavune.

IMG_9751

Mulle esimesena meenus vanarahva ennustus, et kui on palju pihlakamarju, tuleb külm ja lumerohke talv, samuti ennustab see saagirikkust. Netis ringi vaadates leidsin veel palju muudki.

Aili Paju kirjutab nii:

Pihlakas on üks isevärki ravimtaim. Teda tunnustab teadusmeditsiin (pihlaka leiame igast ravimtaimi käsitlevast teatmikust) ja soovitab rahvameditsiin, ometi kohtame teda tavaravis harva, hoopis harvemini kui näiteks kõhuhädade puhul mustikat, reuma korral pohla või podagra vastu maasikat. Ent pihlakas kerkib esile siis, kui on tegemist erilise või koguni kriisiolukorraga. Pärast Tðernobõli katastroofi 1986. aasta kevadel helistasid nõukogude meditsiinikindralid taimraviga tegelejaile kõikides liiduvabariikides ning pärisid, millised ravimtaimed võiksid aidata kiiritusohvreid. Kui seda küsiti ka minult, meenus esimesena pihlakas.

Pihlamarjad sisaldavad rikkalikult pektiinühendeid, mis suhkrutega ühinedes moodustavad seedekulgla limaskestadele kaitsekihi, seovad ja viivad kehast välja mürgiseid ühendeid. Kuid pihlaka viljades on ka amügdaliini – ainet, mis suurendab organismi vastupanuvõimet radioaktiivsele

(ka röntgen-) kiirgusele, kaitstes hingamisensüüme kiire lagunemise eest. Nõnda korrastub kahjustatud ainevahetus.

Kui hea tuttav kord küsis, milliseid puid võiks istutada maakodu kaitseks pikse eest, siis meenus esimesena taas pihlakas. Vanasti toodi ikka metsast pihlapuu ning istutati kodukaitseks õue või väravasse… Aastaid hiljem, kui olin jõudnud oma soovituse juba unustada, rääkis seesama inimene, et ta toonudki puukoolist mitu poolemeetrist pihlahakatist ja paigutanud maja otstesse. Paaril esimesel aastal proovinud pikne ühe pihlaka tugevust: löönud 5-10 meetri kaugusele maasse, mispeale ehmatatud puu hakanud kärmemini kasvama ning on nüüd teistel üle pea. Pikne polevat enam tülitanud.

Linnupüüdja

Metsas kasvab pihlakas meil tavaliselt aluspuuna. Valguslembesena seab ta end ikka rohkem metsa serva. Soodsates tingimustes sirgub kuni 10 meetri kõrguseks ning võib elada 150 aastani.

Heal pihlaka-aastal nagu tänavu võib suur puu anda kuni 60 kg õunvilju. See on meeltmööda rästastele, tihastele, siidisabadele, tetredele ja paljudele teistele meil talvitujatele. Sageli rapsivad linnud puult vilju maha, kust teised metsaelanikud – siilid, närilised jt. – neid oma talveladudesse tassivad. Pärast esimesi öökülmi käivad maiustamas ka põdrad, metskitsed ning karud.

Oma väärt viljadega meelitavad pihlakad kõikjal linde ligi, nii et Karl Linnél ei olnud raskusi sellele puule ladinakeelse liiginimetuse andmisega: aucuparia tähendab linnupüüdjat. Vahemere maades on aga ammustest aegadest rändlinde pihlamarjadega võrkudesse peibutatud.

Külmanäpistatud viljad muutuvad märksa suhkrurikkamaks ning ka nende kibe-mõrkjas maitse taandub. Siis on aeg meilgi pihlakale minna. Enese ja sõprade kogemustest tean, et pihlakakeedis, -siirup, -kompott, -marmelaad ja -liköör on proovimist väärt.

Raviained, mikroelemendid, vitamiinid…

Raviks tarvitatakse küll põhiliselt pihlaka vilju, kuid ka õisi, pungi, koort, lehti. Pihlakas õitseb mais või juuni algul, siis on õiekobarate ja ka lehtede kogumise aeg. Vilju on õigem varuda pärast öökülmi. Enne kuivatamist soovitatakse puhastatud marju hoida ööpäev jahedas. Kuivatatakse kas päikese käes või kuivatis (60-70 kraadi juures).

Juba nimetatud amügdaliini ja pektiini kõrval sisaldavad pihlakamarjad veel mitmeid raviaineid: flavonoide, parkaineid, fenoolkarboolhappeid, antotsüaane, katehhiine, eeterlikke õlisid, fosfolipiide. Lisaks veel erinevaid suhkruid, õun- sidrun- ja viinhapet, mikroelemente ja vitamiine (C, P, B1, E, A-provitamiin karotiini), mis teevad põhjamaade külmakindlast pihlakast väga väärtuslike viljadega puu.

Parkained, pektiin ja amügdaliin pidurdavad süsivesikute käärimist seedekulglas, sidudes sooltes tekkivaid mürgiseid aineid ja taastades normaalse mikrofloora. Üks lihtne retsept:

* Võetakse 2 supilusikatäit peenestatud marju, valatakse peale 1,5 klaasi keeva vett ja jäetakse seisma. Tõmmist juuakse hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga. Soovitav pruukida vähemalt kaks nädalat järjest.

Et pihlakas suurendab maonäärmete aktiivsust, siis soovitatakse teda mao alahappesuse korral. Sorbiinhape toimib sapiajatina, nii et kui kõhukinnisust põhjustavad sapiteede haigused või vähene sapieritus, siis võib abi loota pihlakaist.

Pihlakamarju (-mahla) on soovitatud ka kõrgenenud vererõhu ja veresoonte lupjumise puhul, ravikuur aitab vähendada vere kolesteroolisisaldust.

Rahvameditsiin

soovitab pihlamarja- või -õite teed hingamisteede ägedate põletike korral, samuti reumavalude ägenemisel.

*Teeks võetakse supilusikatäis õisi või peenestatud vilju klaasi vee kohta, keedetakse õrnal tulel 5 minutit, lastakse seejärel seista 10 minutit ja juuakse kuumalt.

Elias Lönnrot on soovitanud süüa pihlakamarju (kahe kuu vältel kaks korda päevas 10 marja enne sööki) sapi- ja neerukivitõve puhul, samuti veretugevdajana ja organismi kogunenud vedeliku eemaldajana.

Seedeelundite haiguste puhul süüakse pihlakavilju värskelt, supilusikatäis korraga koos meega enne sööki. Kuid ettevaatust! Ülihappesusest tingitud haavandtõbede korral peaks pihlamarjadest hoiduma.

Viimasel ajal on eriti tüütuks kujunenud igasugused seenhaigused. Siin võib aidata värsketest pihlakalehtedest kompress (jäetakse peale kogu ööks). Seda tuleb korrata mitme nädala jooksul. Soori puhul juuakse mahla ja süüakse vilju.

Tarbeesemeist amuletini

Kui idanaabrid on valmistanud pihlakapuidust nii toidunõusid, mööblit kui ka muusikariistu, siis meil on piirdutud enamasti vaid kirvevarte, rehapulkade ja vankritelgedega. Tartumaa vanarahva uskumuse kohaselt ei tohigi pihlakast tarbeesemeid valmistada: see toovat õnnetust. Ja veel: kui mees läheb valel ajal (siis, kui puu on lehtes!) sae või kirvega pihlapuu kallale, ei pääsevat ta karistusest – haigusest, millest on raske lahti saada. Küll aga on pihlapuust valmistatud amulette ja kaitsvaid keesid, palutud teda appi salasoovide täitumiseks, loodetud tema abil tõrjuda kurje jõude ning kaetamist. Eestlased on ikka pidanud pihlakat pühaks puuks.

Mõned nopped rahvatarkusest, millel praktiline maik man:

* Kui pihlakas kannab sügisel palju marju, saab palju tüdrukuid mehele ja aasta kujuneb perele viljarikkaks.

* Kui sul on käes pihelgane kepp, siis ei hammusta sind uss ega ründa hunt.

* Kui kalur võtab merele kaasa pihlaoksa, siis kaitseb see teda tormis.

Tänapäeval võib ka mõne luksusauto esi- või tagaklaasi juures näha pihlakaoksakest – ju siis usuvad selle maailma vägevadki pihlaka kaitsevõimesse…

Tekst on pärit siit.

Kel rohkem huvi, võib lisa lugeda siit ja siit. Viimase viidatud lehe lõpus on omakorda mitmeid viiteid 🙂

 

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Kaitstud: Suvemälestus


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »