Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘meeletu maailm’ Category


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »


Soome president esines täna avaldusega, et olukord (poliitika?) maailmas on ärev ja võib muutuda hetkega ning lendas ise kiiresti Ameerikasse sealse presidendiga kohtuma.

Vene karu käitub nagu nurka aetud kiskja ikka ja kardan, et sealt võib oodata halvimat. Enam ei valita vahendeid.

Lisaks jäävad sel kevadel harimata euroopa “vilja-aida” põllud.

Ma arvan, et soola, tikkude, wc-paberi ja patareide mõningane varumine praegusel hetkel ei ole üldse halb mõte. Jooditabletid olid juba sõja teisel päeval nii Eestis kui Soomes läbi müüdud.

Read Full Post »


Ma olin jumala kindel, et ma viimati kirjutasin sel aastal, aga võta näpust…

Sain neljapäeval kolmanda koroona-vaktsiini, teisest oli möödas viis kuud. Kui ma enne uut aastat olin veel veidi kahevahel kolmanda võtmisega, siis uusaastaööl õe sõnad, et tema võtaks enne sada vaktsiini, kui uuesti põeks, andsid kindluse. Ja kuna see taud levib nüüd kulutulena taas mõlemal pool piiri, siis seda enam. Seekord siis moderna. Võrreldes eelmiste kordadega oli see sutsakas valusam või rohi kibedam võimaitea. Võib-olla sõltus ka süstijast, ei tea ju. Ja eilseks tekkis väsimus ka, aga see oli ka kõik. Võibolla oli väsimust ka suvel, aga siis tööl käies ei pööranud sellele tähelepanu.

Soomes on nakatunute määrad nii suured, et valitsus valmistub erakorralise olukorra kasutusele võtuks. Samas meil koolid on lahti ja laste harrastused vist ka. Täiskasvanud jõusaalidesse ja ujulatesse ei pääse, sellest on kahju.

Eestis on koronale lisaks veel energiakriis ja ülikõrged elektrihinnad. Ja peaminister teatab süüdimatult, et ootab, kuni kriisid möödas, siis saab valitsema ka hakata. Püha lihtsameelsus!! Need pärlid tema suust on ikka…ma ei tea…see võiks naljakas olla, kui poleks kurb.

Tegelikult paneb muretsema hoopis venemaa oma käitumisega. Soome, kes on Venega püüdnud alati häid suhteid hoida, on nüüd pehmelt öeldes ärritunud. Kui Putin eelmisel sügisel püüdis Soomel keelata Natosse astumist, vastas Niinistö üsna nipsakalt, et see on iga riigi oma otsustada ja keegi teine ei saa seda keelata. Mille peale Putin saatis vene jäähoki meeskonna Soome vastu mängima CCCP särkides…

Nüüd aga on Putini jüngrite hulgast kerkinud esile uusi ja ambitsioonikamaid hulle. Enam ei unistata ainult endise Nõukogude liidu taastamisest vaid riigipiiride nihutamisest endise Tsaari-Venemaa piiridesse. See tähendab, et lisaks Baltikumile kuuluks Venemaale ka Soome ja Poola. Kusjuures Tolstoil (jätke see nimi meelde) on ülbust arvata, et kui Venemaa on juba osa endistest liiduvabariikidest saanud tagasi, küllap siis Baltikum ja Soome ise kohale roomavad… Ja see plaan võiks õnnestuda juba lähima kümne aasta jooksul. Eks elame-näeme. Kõikvõimalike maailmas möllavate kriiside varjus on Petjal ja tema käsilastel igatahes hea toimetada.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Eesti on koroonanumbritega esimene maailmas. Lõpuks ometi milleski esimene, aga kas nüüd selle üle uhke olla….

Umbes 70 aastat tagasi möllas Eestis poliomüeliit ehk lastehalvatus, mis viis suurema osa nakkuse saanutest hauda. Väheste pääsenute hulgas oli ka mu isa. Esimesed seitse aastat mööda haiglaid ja taastusraviasutusi, järgmised seitse kodus voodis, vedades iga päev jalgu laes oleva taliga sadu kordi üles alla ja lõpuks kogu elu “jalutu” invaliidina. Jalad olid küll olemas, ega need ei kandnud. Oleks tookordne vaktsiin veidi enne turule tulnud, oleks mul terve isa olnud. Oleks, poleks…

Wikipeedia ütleb lastehalvatuse kohta järgmist:

20. sajandil oli poliomüeliit üks kardetumatest lastehaigustest. 1950. aastatel välja töötatud vaktsiinid on aidanud epideemiaid vähendada.

Eestis oli viimane lastehalvatuse puhang 1958. aastal, kui haigestus ligi 1000 inimest. 1959. aastal alustati lastehalvatuse vastast lausvaktsineerimist, mis kestis kaks aastat. 1961 registreeriti viimane lastehalvatuse juhtum ning Eestist sai esimene lastehalvatusest vaba piirkond maailmas.

Niisiis, kuuskümmend aastat tagasi olime esimene riik maailmas, kel õnnestus surmaviirusest jagu saada tänu vaktsineerimisele ja nüüd…

Ilmselgelt ei olnud (õnneks) tookord alternatiivseid kättesaadavaid infokanaleid, mis vandenõuteoreetikute ajupesu edastaksid ja inimesed uskusid tavalisi velskreid ning lasid tõrkumata end ja oma lapsi vaktsineerida. Jah, ega vist ei olnud palju vabadust ise otsustadagi… Aga ärgem unustagem, et vabadusega kaasneb ka vastutus.

Read Full Post »

Older Posts »