Kes aasta esimesel päeval lõnga tellib…

…sellel on kolmekuningapäeval esimesed sokiostjad 🙂

Külm on olnud jah. Käisin ostsin karvamütsi omale ja selle suka mütsi alla tööle. Sest ka pisikesest õuesolemisest hakkasid põsesarnad ja kõrvanibud külmast kipitama. Meil temperatuur alla 23 palju ei langenud, aga tuul oli kogu aeg lisaks, mis tegi olemise eriti hulluks.

Vana-aasta eelviimasel päeval olin tööl. Läksin hommikul varem, et vajadusel lumega võidelda, aga tänu jumalale oli nädalavhetuse töövõtja oma osa ära teinud ja mulle jäid vaid kirstumatuste hauad surnuaial. Olin just traktorit käivitamas, kui Kari uksest sisse astus. Ta ka polnud magada saanud lume pärast muretsedes. Noh, tegime siis kahekesi traktoritega kogu surnuaia kõnniteed puhtaks. Tema läks veel laagrikeskust puhastama, mina alustasin kabelis matuste ettevalmistamist. Täispikk päev oli, neli talitlust.

Vana-aasta hommikul sai pikalt magada. Päeval tegime süüa ja õhtul läksin ajaviiteks oma koguduse kirikusse. Lootsin kolleege ja tuttavaid näha. Mu rõõmsaks üllatuseks oli hoopiski mu praeguse töökoguduse kolleeg ka kirikus. Jumalateenistuse järel pakuti kohvi ja küpsetisi, sai suhelda ja lobiseda. Jäin veel veidi ajaks endise kolleegiga jutustama, polnud ammu näinud.

Siis käisin kodus peremehel järel ja jõudsime linna parasjagu ilutulestiku ajaks. Me linnas lastakse see alati kell 21.00. Tegelikult ma loodan, et nad siingi sellest paugutamisest loobuvad, päris mitmed linnad-vallad on seda juba teinud.

Tulime pisikese tiiruga koju ja jälgisime meist ületee oleva rahvamaja õuel toimuvat möllu. Miskid noored olevat rahvamaja uusaastaööks üürinud, ainult et… Möll läks juba mitu tundi enne keskööd liigagi metsikuks. Rakette süüdati käes ja loobiti kuhu juhtub. Kui taas me postkastirivi ette jäi, läksin kurjaks. Ei, mitte rakette ei sihitud postkastide pihta, vaid rakett pandi postkasti põlema. Ja plahvatades lendas postkast pilbasteks. Seekord mitte meie oma, aga kui vaatama ja noori korrale kutsuma läksime, heideti rakette meie suunas. Ma kutsusin politsei. Ei, tegelt ma kõigepealt helistasin tütrele ja tema käskis häirekeskusesse helistada.

Politsei tuli miski veerand tunni pärast, kaks ekipaazi, ja olid paigal miski paar tundi, peale keskööd said siit minema. Saatsid selle läbu laiali siit, püha jumal, kus sealt tuli rahvast, üle saja noore kindlasti. Enamus alaealised. Enamus silmini täis.

Mul olid algul küll veidi süümekad, et noortel peo ära rikkusin, aga samas…järgmiseks oleks mõni hull kindlasti põleva raketi rahvamajs sees kuhugi massidesse visanud või midagi…

Hiljem lugesin twitterist, et see postkastide õhkimine on miski siinse maa noorte aastakümnete pikkune traditsioon-lollus. Et seda on tehtud vähemalt pool sajandit siinmaal… :O

Keskööl sõitsin ma ise hoopis linnavahel, viisime poja üht kustunud sõpra teise juurde magama. Neil on linna ääres üks garaaziga sõber, kelle juures vabalt käia saab ja kelle vanemad siis noorsool ka silma peal hoiavad, aga seal pole magamiskohti. Poeg tuli ka minuga koju ära.

Teisipäeval algas taas argipäev. Auto ei käivitunud. Sai lisavoolu ja hilinemisega tööle ma jõudsin. Õhtul käisin ostsin uue aku, ei viitsi kogu aeg jamada.

Tööl on rahulik sellevõrra, et lund ei sadanud enam ja aastalõpu hull kiirus on möödas. Samas omajagu tegemist on sellega, et viimasel ajal tahetakse uskumatult palju kirstumatuseid. See tähendab hauaplatsi välja mõõtmist, sulatamist, hauakaevaja tellimist (kes kah hilines masina külmana mittekäivitumise tõttu), sildade, plankude, hauakardinate ja kaane paigutamist. Hiljem, kui haud kinni on aetud, tuleb kogu träna kokku ka korjata.

Muidu sain osad ootel olevad paberitööd tehtud ja Kari omakorda tehtud tööd, mis eelmise aasta lõpul suure kiire ajal tegemata jäid.

Reedel oli üsna ränk matusepäev. Esimene talitus oli muusik, kes oleks vabalt võinud veel paarkümmend aastat elada ja luua, viimane kahekümne aastatane noor mees. Raske oli näha kirikuõpetajat enne talitlust silmi pühkimas-tema selle poisi oli kord ristinud ja leeritanud ja üsna lähedalt kaasa elanud kogu loole. Kabel täis noori inimesi. Jep, ei ole lihtne alati…

Kuna siin maal kolmekuningapäev on samuti püha, siis eile meil tööd ei olnud. Ja üldse mul järgmine töölaupäev on alles kuu lõpus.

Külm peaks ka hetkeks järele andma, et siis tagasi tulla. Saab näha.

Vaatame, kuna taas kirjutama jõuan 🙂

Ilusat jätkuvat aastat Teile.

Ootamatuid naeratusi või kuidas see uuema aja kirjade lõppu lisatav tervitus oligi 😉

Read Full Post »

Läksin ära

No ei ole aega ja inspiratsiooni ja motivatsiooni kirjutada…

Varakevadel tegin omale TikToki konto. Inspireerituna sellest, et leidsin ennast oma tööga seotult TikTokist, veel siis kui ma ise seal polnud. Ega käinud vaatmas ka, töökaaslase poeg oli leidnud mu seal. Ja sel päeval tööl olnud kirikuõpetaja ka. Ja…

No ma mõtlesin siis, et miks mitte.

Seal on peamiselt mu tööga seotud jutud ja näpuotsaga vaba aega.

Palju lihtsam ja kiirem viis, kui võtta arvuti ja aeg ja inspiratsioon ja motivatsioon ja…

Aga see on ka palju pealiskaudsem. Ei anna edasi tegelikke meeleolusid ja tundeid…vist. Ja päris kõike ma lihtsalt ei või seal kajastada ju. Mingi austus peab ka ikka olema, nagu klassikud ütlevad.

Igatahes. Ma eile (ehk laupäeval) olin taas tööl. Kirstumatus, hauda saatmine. Me surnuaial, sel suuremal läheb 74 protsenti lahkunuid krematooriumisse ja vastavalt siis 26 on kirstumatused. Mis ei ole õige sõna, sest matusetalitus viiakse ikkagi läbi nii, et kirst on kohapeal. Lihtsalt kirstu ei maeta talitluse järel, vaid ma lükkan selle külmkappi tagasi ja matusebüroo viib hiljem krematooriumisse. Mõnel juhul kannavad omased kirstu otse matusebüroo autosse, aga sedagi on suht harva.

Niisiis eilne tööpäev. Haud kaevati valmis neljapäeval. Sealses koguduses hauakaevajat palgal pole, ostame teenust. Hauapaiga märgin muidugi ise ja kõik vajalikud raamid ja toed viime kohale ja oleme alati juures mõõtmas ja hindamas.

Reede õhtul algas see suur torm, mis meie pool küll polnud nii võimas kui Eestis, aga piisav siiski. Ja vihma muidugi sadas ka kõvasti. Olin tööle minnes omajagu pabinas, et loodetavasti ei ole auk vett täis voolanud ja ei ole vaja hakata seda pumpama või kutsuda töömeest laupäeval tööle või…

Ei olnud. Väike loiguke siiski oli hauapõhjas ja selle jaoks oli Kari, see töömees, eelmisel päeval toonud haua äärde valmis kuuseoksad, et vajadusel nendega haua põhi katta. Mida ma ka tegin. Ja mind valdas tohutu tänutunne, et mulle on antud sellised töökaaslased.

Vahel need “poisid” ajavad mul närvi püsti ka ja vahel lihtsalt ei tea, kas nutta või naerda (“poisid” siis vanuses 52 ja 62). Näiteks siis, kui nad ei kuula mind ja lähevad midagi muud tegema. Või mulle tundub, et nad kulutavad liiga palju aega miskite pisisasjade ümber jahumiseks. Või üritavad kütteõlide erinevust testida…maitsmise teel 😀

Ja kõik mu hooajatöölised on kuldsete kätega. Ka see, kelle kevadel uuena tööle võtsin, sest üks eelmise aasta omadest ei tulnud. Kõik erinevate iseloomudega ja siiski kohanduvad. Mul on ikka nii hullupööra vedanud, ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud. Ega ma muidugi ei tea, mida nad minust arvavadn:D Järgmisel nädalal algavad arenguvestlused, näis, mis sealt koorub :).

Arenguvestlused on minu jaoks taas üks puhtalt lehelt teema. Mu eelmises töökohas neid ei tehtud, kuigi seadus nõuab. Ja praeguses pole mu oma ülemus ka veel teinud, sellega on veidi aega. Mul aint omadega on kiire, sest nende töö lõpeb kohe…oh jah.

Naabrinaise juures käisin kohvil ja jälle ta rääkis töökohal kiusamisest teistes kogudustes, oli käinud sel nädalal kuskil koolitusel just ja sealt muudelt sama juttu kuulnud. Ja kui ma mõtlen oma endisele töökogudusele, siis, ohjah….

Mu määratud ajaga tööleping pikenes pea aasta võrra, sest mu eelkäija otsustas ikkagi veidi pikemalt kodus olla, kui vaid emapalga aegu.

Juba praegu olen ma selle vähem kui aastaga saanud kogemuse, mida teised ei saa ka paarikümne aastaga, kõik sellised üliharvad juhused.

Näiteks:

Paarismatus, kaks kirstu sama hauda kõrvuti

Nelisada kilo kaaluv kirst, mis võtab kahe kirstu koha ja mis on sama lai kui pikk. Kopaga viiakse hauda. Ühtegi Soome krematooriumisse se ei mahu.

Matusetalitus, mis on üliturvatud politsei ja vangivalvurite poolt. Õues ja parklates on relvastatud üksused. Kabeli kõigis nurgis relvastatud valvurid. Vangid kahest eri vanglast, teine neist eluaegne. Hiljem kuulen, et põhjus oli mitte lihtsalt vangides vaid ka ähvardavas veritasus, mis sellele rahvusele omane. Läbiotsimisi inimestel (et relva tuvastada) siiski ei tehtud.

Mu töö ei ole tegelikult seotud vaid matustega. Põhitöö on siiski surnuaia eest hoolt kanda, sel suvel suhteliselt suur osa ka kabeli ja töökodade remondi eest, kuna vastava ala inimene läks just sobivasti nende tööde alguses meilt töölt ära ja uut nad kohe ei saanud. Ega ole saanud veelgi. Nüüd oli uus värbamisprotsess ja uus peaks tööle hakkama just siis, kui remont peaks valmis saama 😛

Noniih, vähemasti andsin märku endast. Kas või millal jälle-ei oska vastata. Tiktokist, kui viitsite vaadata, saate üsna hea pildi, millega ma olen tegelenud ja tegelen 🙂

Read Full Post »

Elu on

Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »

Põgenikud/pagulased ja mis neil vahet on

Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »

Veidi kõhedusttekitav

Soome president esines täna avaldusega, et olukord (poliitika?) maailmas on ärev ja võib muutuda hetkega ning lendas ise kiiresti Ameerikasse sealse presidendiga kohtuma.

Vene karu käitub nagu nurka aetud kiskja ikka ja kardan, et sealt võib oodata halvimat. Enam ei valita vahendeid.

Lisaks jäävad sel kevadel harimata euroopa “vilja-aida” põllud.

Ma arvan, et soola, tikkude, wc-paberi ja patareide mõningane varumine praegusel hetkel ei ole üldse halb mõte. Jooditabletid olid juba sõja teisel päeval nii Eestis kui Soomes läbi müüdud.

Read Full Post »