Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.
Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.
Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.
Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).
Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂
Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂
Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada. Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.
Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.
Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀
Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.
Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.
Viimane kustutab tule 