Käisin ükspäev peresõpradel aknaid pesemas. Too perenaine on hullult töökas inimene, omab väikepoodi ja naudib oma tööd täie rinnaga, samavõrd ka muidugi muretseb hakkamasaamise pärast. Kodu on tal alati korras, aga paratamatult ei jõua ju igale poole ja nii ta mind aknaid pesema paluski.
Maja taga redelil turnides avastasin ühtäkki, millised nende õunapuud on. Iga kord külas käies me sealpool hoovis ju ei käi, eriti mitte raagus puude ajal. Ja lehtes puud ei paista nii metsikud.
No maitia, professionaalne kretinism eksole. Me kunagistel ametikooli-õpingute aegadel just seda tööd saime kooliümbruse aiandites kõige rohkem harjutada, jääb automaatselt silma. Eks ajad ja kombed muutuvad, aga põhitõed on samaks jäänud.
Ma siis sel aknapesule järgneval päeval pressisin end peaaegu vägisi neid õunapuid lõikama. Perenaine oli muidugi tööl, aga peremees kodus. Algul ta püüdis ise siit-ja sealt lõigata, aga miski hetk loobus ja läks aianurka mägimändi kärpima. Ma sain rahulikult keskenduda, sest ega see pole mu jaoks midagi, et hops ja valmis. Ikka vaja vaadata, mida jätta ja mida võtta. Pole liiga tihedat kogemust ka viimastel aastatel olnud.
Või tegelikult on, aga teistlaadne kogemus. Oleme naabritega kevadeti käinud siin-seal õunapuid lõikamas. Minul on olnud pigem okste korjamise roll…sest noh, see kuidas nemad siin lõikavad, oli minu jaoks jahmatav. Aga mitte sellest…
Olin juba peaagu lõpusirgel, kui peremees tuli taas juttu tegema.
“Sa seal Eestis oled muidugi lapsepõlvest saadik seda tööd teinud jah”
“Eem…nojaaa…ma tegelikult olen aednikuks õppinud”
“Oi, sa oled päriselt aednik!”
Issand, mida nad võisid mõelda, keegi tahab lambist poolvägisi nende õunapuid lõigata, asjast midagi teadmata 😀
Tegelikult on hoopis imelik see, et kogu selle viie aasta jooksul pole see aednikuamet jutuks tulnud. Rohkem ilmselt on metsatöödest ja sellest ametist juttu olnud ja küllap sinna see on jäänudki.
Pererahvas igatahes oli tulemusega väga rahul. Perenaine hiljem ütles, et keegi naabrimees on neil vahel kärpimas käinud neid puid. Kindlasti mitte polnud need valesti lõigatud, lihtsalt liiga suur vahe oli jäänud kahe lõikamise vahele 🙂
Ahjaa, see jutt, et “te seal eestis olete muidugi lapsestsaadik seda ja toda ja kolmandat teinud”, eks sellest on ju juttu olnud. Et kuidas meid kõiki maast madalast tööle pandi ja mis tööd kõik maamajapidamistes lapsest peale selged on. Meie siinne sõpradering on meist keskeltläbi 10-20 aastat vanem ja nende lapsepõlv on enamasti olnud suht sarnane meie omaga, aga kultuuride erinevust on tore võrrelda, et kuidas mingeid töid või toimetamisi siin maal oli kombeks teha.
