Kuidas siis nüüd nii?

Oeh, ma pole mitu kuud blogisse jõudnud ja wordpress on taas mingeid uuendusi teinud ja…

Kuidas sel aastal on nii, et suvi oli ainult kaks kuud? Maikuu oli külm, siis tulid kuumad, 25-30 kraadised juuni ja juuli ja augustis keeras järsku jälle külmaks. Ja nüüd, septembris, on teist kuud juba täitsa sügis. Kui tavaliselt on septembris veel t-särgi ilmasid, siis nüüd ei saa ka keset päeva jopet seljast. Temperatuur ei tõuse isegi päeval üle kümne kraadi… Ometigi ennustati pikka ja sooja sügist. Olen küll veidi pettunud.

Töö on töö on töö. Ei midagi väga erilist, võinoh, stabiilsus olekski vist üllatav, pidevad muutused on argipäev. Kahe kuu jooksul on kaks inimest enne tähtaega ära läinud, ühel on üsna pikk haigusleht ja üks läheb lõikusele. Õnneks on hooaja vaiksem periood, pidevat aega-on-vähe-tööd-palju kirvest peakohal pole, põhimõtteliselt pole vahet, kui palju rohkem või vähem lehti enne hooaja lõppu riisutud saab.

Sel hooajal on mul kaks aianduse õpilast juhendada olnud. Uus ja tore kogemus, õpime vastastikku. Teine neist on küll tugiõpilane ja osalise tööajaga, see teeb meie tööde planeerimise veits keerulisemaks, aga noo…muidu polegi ju see. Rääkimata sellest arengupuudega tüübist, kes koguduse tööl oli vist juba kaheteistkümnes suvi. Temagi on osalise tööajaga. Nendega on tore tööd teha, aga samuti suurem vastutus.

Kummaline väsimus kimbutab, ei tea, kas see liiga vara tulnud sügis või mis. Mitte ainult minul, paljud kurdavad seda. Ilmselt erinevate asjaolude kokkulangevus, kasvõi ilmselt alateadlik pinge kogu sellest pikast koroona ajast ja vastutusest.

Pidime eelmisel nädalavahetusel naabrinaisega minema arooniaid korjama, aga no üldse ei jaksanud. Nüüd reedel käisin arooniaid vaatamas, neid on küllaga, aga halvaks üllatuseks on kirsid kõik lehed maha visanud :O Leidsin õnneks niipalju lehti, et omad arooniad ära teha. Mul on tegelikult aroonia siirupit järel veel, aga Hämeenlinna sõbranna tellis siirupit ja omad marjad oli plaanis nagunii ära korjata.

Iseenesele meelespidamiseks: musta värvi tomatid näevad küll efektiivsed välja, aga maitse pole neil suurem asi :p Esimest korda elus kasvatasin tomatitaimed ise ette sel kevadel, õnnestus küll.

Olen üdini tänulik, et meile veranda ehitati, ilma selleta ei kujuta seda siinset kodu küll üldse ette. Verandal õnnestus isegi kaks melonit valmis kasvatada 🙂 Tšillid ja jalapenod mul sel aastal ongi verandal, ei hakanud neid kasvuhoonesse üldse viimagi.

Tasapisi hakkab sokikudumise isu tulema, vahepeal tundus, et seegi on kuhugi kadunud.

Ega muud polegi. Järgmine kord jälle 🙂

Read Full Post »

Kirju liblika suvi

See oli kolm nädalat tagasi, kevade esimesel päeval, kui kirjut liblikat nägime. Ilm oli tõepoolest mõnusalt kevadine, tegime puid ja õues sai olla dressipluusi väel. Järgneval päeval, ja kõik päevad peale seda, on talv visalt kevadega vägikaigast vedanud ning isegi puid tehes oli jope JA dressipluusiga vahepeal vilu.

Täna hommikuks oli õues kena jõulumuinasjutt. Lund on sadanud umbes kümme sentimeetrit ja kõik loodus kenasti valge vaiba all. Muidugi nüüd päeval see sulab juba, kuid lumetehnika on välja aetud. Linna teed ja tänavad said just liivast ja tolmust puhtaks harjatud, loodetavasti ei hakata nüüd uuesti liivatama.

Tomatitaimed kasvavad nii et mühiseb ja kass pole nende vastu huvi tundnud. Näis-näis. Peaks nüüd kapsad kastidesse külvama. Või on vara veel?

Kirju tõotab see suvi küll tulla. Eriti tööalaselt. Käisime eile poisiga koroona-testi tegemas ja kui tulemus peaks positiivne olema, veedan ma oma esimese töönädala karantiinis. Just sain omale varasema tööde alguse välja kaubeldud, et saaks rahulikult teiste tööle tuleku ajaks kõik ette valmistatud….

Vahel mulle tundub, et olen eluteatris keset lava lükatud, ilma et õrna aimugi oleks, millist rolli ma mängima peaks. Ja teised ümberringi üritavad vihjata, mida ma täpselt tegema peaks, aga mina ei saa nende viibetest ja käemärkidest aru. Ja ennast liigutada ka ei julge, et pealtvaatajate poolele tagasi hiilida. Või tegelikult…kes me oma eluteatris olla tahame: kas näitlejad või lihtsalt pealtvaatajad, jälgimaks kuidas elu mööda läheb?

Kuulsin kuskilt nurgataguseid teid pidi, et meie koguduse töödejuhataja olevat asja-eest-teist-taga naaberkoguduses mu naabrinaist mustamas käinud. Naabrinaisel algab neljas hooaeg naaberkoguduses ja meie kogudusega pole tal mingit pistmist sama kaua. Mitte kuskilt otsast ei leia ma sellele teole motiivi. Miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad?

Read Full Post »

Tuvi maandus

Sain tagasi endisele töökohale. Väljakutseid saab olema, aga see ongi põnev.

Kommunikatsioon on selles koguduses alla igasugust arvestust. Aga ega ma ei tea, kas mujal parem on.

Kindel on see, et me vähemasti esialgu ei saa eri surnuaedadega koostööd teha, st. käia üksteist suuremate tööde puhul aitamas. Ikka selle va taudi tõttu. Peame valmis olema, et keegi võib karantiini kukkuda, või veel hullem, haigestuda, see teeks me pingelise töö veelgi pingelisemaks, aga mis teha.

Arvasin, et nüüd, kui mõnigi töökoht on rahvast koondanud ja töötuid on rohkem, kui varem, on meilegi kandideerijaid rohkem, aga võta näpust! Homme on nõupidamine, eks paistab, kuidas asjad paika saavad.

Ja ajal, kui meil koroonapiiranguid lisatakse, plaanib naabrinaine oma koguduses talgute korras muldi vahetada-ehk siis kogu kambaga eri surnuaedades käia seda tööd tegemas. Neli surnuaeda neil on ja minu meelest on natuke liiga suured riskid sellise asjaga. Mitte et see minu asi oleks, aga kui me peaksime koos hakkama metsa istutamas käima, siis …. Noh vaatab siis. Variant on mul oma autoga käia ka.

Pikeerisin täna esimese portsu tomateid. Ma ei tea, kas võiks neid hakata verandal tasapisi hoidma ja ööseks sisse tõstma? Kogemus puudub, aga praegu on päeval veranda soe ja valge. Palju valgem, kui akende alused, kuhu ma taimede jaoks taburettidest ja lauajuppidest lauad olen konstrueerinud.

Ostsin ükspäev kasvuhoonekurgi seemneid. Pakk maksis 3.50 ja pakis oli 4 seemet! Neist neljast seemnest on tärganud üks… Ma arvan, et möödunud aastal ostetud pika kurgi taim maksis kokkuvõttes vähem 😛

Koroonapiiranguid on juurde tulemas, aga vist ainult nendes kohtades, kus nakatumine suur on. Ehk Helsingi ja selle satelliitlinnad ja Turu ning selle ümbrus. Õnneks on siinsed inimesed piirangute suhtes mõistlikud ja järgivad reegleid. Ilmselt järgmisel nädalal kuuleb täpsemalt.

Mõtlesin omale kududa töö-sokid. Ses suhtes, et muidugi mul on villaseid sokke omajagu, aga nüüd võtsin värvid tööriiete järgi. Noh inimeses peab ometi kõik ilus olema 🙂

Jessas, ma praegu otsisin kümme minutit, kuidas pilti lisada…saate aru nüüd, miks mul siin nii vähe pilte on.

Sokimuster on pärit siit. Et siis Martade pidusokid. Aga see tööle pääsemine ongi ju pidu. Eriti, kui töö meeldib 😉

Read Full Post »

Kevad või?

Aga kuhu talv jäi? Kuidagi väga ruttu sai see mööda.

Ilma poolest on veel talve-poolne. Kuigi suurem osa lund jõudis enne hangekandu ära sulada, siis värsket on sel nädalal vist iga päev õhuke kiht juurde tulnud. Ja sulanud. Ja taas tulnud. Ja jälle sulanud… See kevadine värske lumi öeldakse vana lume surm olevat ja nii võtabki see uus lumi sulades ka hulganisti vana kaasa.

Sel talvel sai ainult ühe korra järvel tõukekelgutamas käidud. Viiekesi käisime ja kuna meil kambas olid väga erinevate tahtmistega soovidega inimesed, siis noh….oli nagu oli. Naabrinaine oma igipõlise võistlushimuga oleks tahtnud kindlasti oma paarkümmend kilti maha kihutada, opilt tulnud sõbranna omakorda tasakesi liikuda ja nautida. Ja tüdrukud tulid kaasa lihtsalt huvi pärast ja lõbutsesid omaette. Ehk et kuldne kesktee, mis kokkuvõttes jättis pisukese rahulolematuse hinge. Ja kuigi ma oleks võinud ju kasvõi üksi uuesti minna, siis heitlikud ilmad ja muud tegemised võtsid lõpuks tahtmise. Nokk ja saba ühesõnaga. Või hapud viinamarjad. Midaiganes.

Ühe varblase lasin taas lendu. Tegelikult ma polnud seda veel pihku saanudki. Ehk et ühest kohast küsiti, kas jätkan kandideerimist. Kümme soovijat sinna oli ja töösõit oleks olnud sada kilti üks ots. Ja nad paistsid eeldavat, et ma kolin sinna lähemale. Mida ehk oleksin kaalunud, kui asukoht oleks olnud me praegusest kohast pealinnale lähemal. Aga oli hoopis kaugemal. Seega…on nagu on.

Sel talvel suusatasin üle aastate mõned kümned kilomeetrid. Üksi komberdasin teeääri mööda. Kui me oma üle-tee põllule suusarajad tehti, läksin koos naabrinaisega. Ja olin esimese paarikilomeetrise ringi järel peaaegu surnt. Kui järgmisel päeval suuskadele õiged määrded alla sai, sain aru küll, et olin eelmisel päeval naabrinaisega võrreldes vähemalt kolm korda rohkem tööd teinud janoh, niimoodi juba maailmameistriks ei saa. Aga kogemus seegi.

Ühel pühapäeval maandus lennuk me küla põllule. Õnneks mitte mingi reisilennuk vaid see pisike harrastusmasin. Piloot jalutas minema ja lehvitas meile. Mõtlesime, et ei tea kas naabrimees tuli suvilat kütma. Tegelikult ma muidugi ei tea, mis seal juhtus, paari tunni pärast tuli juht tagasi ja lendas minema. Igatahes väikest elevust me vaiksesse igavasse külaellu see tõi.

Nädal tagasi külvasin tomatid kastidesse. Esimest korda elus proovin ise ette kasvatada, siiani sain igal kevadel Eestist taimed. Muidugi müüakse siin ka kõikvõimalikke taimi, aga vaatab, kuidas täitsa ise kasvatamine õnnestub. Ja kuidas me kassike taimedesse suhtub. Praeguseni pole ta igatahes nende kastide vastu huvi üles näidanud.

Eile, sel kevade esimesel päeval, kui lamemaalaste hordid üle maailma koroonapiirangute ja maskide ja vaktsiinide ja krt teab mille vastu protestimiseks miitinguid pidasid, niitis see sama taud järgmised me lähiringist maha. Rajult seda liigub ja leevendust ei paista. Ema sai oma esimese vaktsiinisutsaka kätte, samuti vanem tütar. Loodame, et on abiks.

Mina siin avastasin täna hommikul, et olen samibotti tühjendades ühe sõela kogemata ära kaotanud, ilmselt mingil eelmisel tühjenduskorral on see prügikotti kukkunud. Esimese hooga kukkusin googeldama, et kust ja kuidas uut võiks saada. Järgmisena läksin naabrinaise prügikasti kallale-meil on kahe peale üks kast-ja tassisin oma prügikotid kõik koju tagasi. Naabrid ilmselt arvasid, et oleme naabrinaisega tülli pööranud 😛 Kiskusin need õues laiali ja kõige viimasest leidsin kadunud jupi 😀 Pesin siis tolmuka kolu puhtaks ja panin sami hoopis põrandaid pesema-kuniks tolmukolu kuivab.

Ja saagisin druzbaga puid. Meil siin on kaks sedasorti saagi, pärandused me mõlema isadelt. Tahtsin proovida, kuidas sellise jurakaga saagida on-hakkama sain 😀 Ja need ca 35-aastased saed töötavad väga hästi veel ning jämedate puude jupitamiseks on täitsa asjad. Muidu vast rohkem muuseumi materjal 🙂

Ega muud, kui pidage vastu sel keerulisel ajal 🙂

Read Full Post »

Varblased ja tuvid. Ventileerin

No ikka see vanasõna, et parem varblane peos, kui tuvi katusel.

Lasin poolvabatahtlikult sel varblasel minna ja jäin tuvi ootama. Ehk siis, tööjutud.

Eelmise hooaja lõpul oli selge, et kevadel on mõistlik kandideerida mitmesse kohta ja igaks juhuks mitte jääda lootma heale õnnele tagasivalimise kohalt. Kui üldiselt on koguduste hooajatööliste koht niiöelda alaline, ehkki igal ajal tehakse uued tähtajalised lepingud, siis meie koguduses see ei kehti. Nii on igal aastal põnevust ja pinget, kes ja kas tööle pääsevad.

Saatsingi siis avaldusi lähemale ja kaugemale. Töökuulutused on erinevad, mõnes on välja toodud nii nõudmised kui palk, teises jälle üldsõnaline jutt. Ja kuigi kõik kirikud-kogudused kuuluvad üleriigilisse ühtsesse süsteemi, on siiski iga kogudus erinev nii töötavadelt, kui palkadelt. Ehkki palgad taas tulevad ametühingu kokkuleppest. See tähendab, et palgaklassid ongi ühtsed, kuid kogudused kasutavad erinevaid palgaklasse.

Erinevad on ka kandideerimiste ajad ja seega pole ma veel kõiki vastuseid saanud. Ühes naaberkoguduses käisin ma vestlusel ja oleksin selle koha saanudki, aga…

Nad tahtsid vastust ööpäeva jooksul ja ma olin kogu selle ööpäeva ikka tulistel sütel. Lõpuks saatsin vastuse, et võtan koha, kuid olukorra muutudes võin mujale minna. See neile muidugi ei sobinud ja ma jäin tagavara-variandiks. Mis siis viga oli? Kõige suurem miinus minu jaoks sellel kohal oli see, et ma oleksin ilma jäänud oma viimasestki vabadusest. Sest mu ülemus olnuks mu naabrinaine, kes, ise üksi elava inimesena, kipub teiste elusid elama ja loomulikult teab kõige paremini, kuidas kõik teised peaks elama-käituma ja mida tegema… Ma niigi olen aeg-ajalt sunnitud talle aru andma asjust, mis pole tema asi ja tüllimineku ära hoidmiseks ma siis üritan kompromisse leida, mida rääkida ja mida mitte. Ja mul on kõriauguni sellest. Ja see, et minegi tülli või ärge suhelge, ei ole siinkohal teemaks. Elu ei ole must-valge.

Naabritele ma serveerisin selle koha mitte vastuvõtmise süüks väiksema palga. Isegi sellepärast olid nad solvunud. Ja see polekski muidu ehk teema olnud, sest vastutus on ka väiksem. Ja koht oleks kindel olnud ka järgnevatel aastatel.

Oh jessas, kuidas ma ise põdesin.

Oma eelmise töökoha ülemusega oleme paar meili vahetanud ja kerge lootus on, et ma ikka pääsen sinna tööle tagasi. Sest kõigest hoolimata meeldib mulle väga see töö ja see seltskond, kellega ma siin kodukoguduses olen paar aastat möllanud.

Eelmisel aastal läks poole hooaja pealt töölt ära edasi õppima üks tüdruk, kellega me kunagi koos alustasime ja kõik need hooajad oleme koos tööd teinud ja viimastel aastatel ühiselt vankrit vedanud. Ja siis ta viimasel tööpäeval kirjutas mulle sõnumi-ma olin just autosse istumas, et Eestisse sõita- ja ma oma kümme minutit löristasin nutta ja pidin end koguma, et üldse sõita saaks…

Ei keretty näkemään tänään mut halusin vaan sanoo et onhan tää aika haikeeta lähtee tuolta töistä ku meijän porukasta on tullu kuitenki aika tiivis ja meki ku ollaan tehty yhessä töitä ihan alusta saakka ja yhdessä menty kaikennäkösten vaikeuksien läpi ja sulta on saanu aina tukee niin työjutuissa ku jossain henkilökohtasissaki jutuissa, kiitos siitä ja kiitos siitä miten jaksat aina pitää kaikki langat käsissä vaikka joskus meiltä muilta usko loppuiskin

Jäägu see siia, et ma ei unustaks 🙂 Sest see on suur tühi koht, mis sellest tüdrukust maha jäi.

Jaa, me suhtleme endiselt ja oleme kokkugi saanud mõned korrad 🙂

Oehh. Nüüd läks päris enese haletsemiseks kätte ära.

Aga mis muud? Naudin kodus vaikust ha rahu, sest mees läks peale kolmekuist sundpuhkust lõpuks tööle ja poiss käib väikeklassi õpilasena endiselt koolis. Plaanin üle aastate proovida ise tomatitaimi ette kasvatada ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas me kassike külvikastidesse suhtub. Ilmselt saab seegi väljakutse olema. Lund õnneks pole juurde tulnud ja oleme naabritega küttepuid saaginud. Seda tööd on kuuldavasti veel tulemas enne kevadisi kiireid aegu. Ja metsaistutus on ka jälle ootamas. Olen õnnelik, et oleme sellisesse kohta elama sattunud, et kõik need piirangud siiski teatava liikumisvabaduse jätavad.

Read Full Post »