Suure Neljapäeva hommik, ees on paar matusetalitust. Prindin talituste kavad ja lähen kabelisse. Õnneks ei ole kirstumatused. Seal koguduses läheb kolmveerandsada protsenti lahkunutest tuhastamisele. Sellegipoolest olen lumetööd teinud haual, kuhu urn lõpuks maetakse, omased soovivad lilled peale talitust hauale viia. Kabeli sätin valmis: kõik uksed lukkudest lahti, tuled põlema, lilled altarile, psalmide numbrid seinale. Lahkunud kärudele valmis matusebüroo töötajat ootama. Viimane tulebki. Naelutab lillekimbu kirstukaanele ja toob sisse omaste tellitud lillekimbud ja lilled. Jääme päeva käigust jutlema ja ühtäkki ma tajun, et teise haua lumetööd on tegemata. Kuidagi oli meelde jäänud, et see teine urn läheb urnide ühisesse matmispaikka…ja tegelikult olen ma kaks talitlust ja nende matmispaigad üldse segamini ajanud. Ja see teine omane on veel eraldi papilt palunud liivatamist ja armas Niina on minulegi helistanud ja muidugimõista olen ma lubanud kõik korraldada. Õnneks, oh õnneks on tibake aega… Jätan matusebüroo Jyrki kabelisse omaseid vastu võtma-juhuks kui mõni väga vara tuleb-ja torman halli traktorit käivitama. Üks-kaks on tee hauale liivatatud, traktor tagasi omal kohal ja ma ise tagasi kabelis.
Esimese talituse viimane külaline jõuab kohale täpselt siis, kui kellad kabelist välja löövad… Siiski saab ta oma lille kirstule viia ja pääseb kaasa matuselauda. Meie Jyrkiga valmistame ette järgmist. Kui kõik on valmis, märkan väljas suurtkasvu meeshinge tulemas surnuaial ja vägagi otsustavalt kõndimas mu kontori suunas. Seal on kõik uksed lukus, sest Kari on puhkusel, Sami haiguslehel ja mina ise ju kabelis. Mingi mure tal näib olevat, sestap lähen õue vastu. Küsin, et kas tal miski mure on. “Kus kõik töölised on, miks teed liivatamata on ??” kõmistab härra mulle sealt kõrgelt. Ta on suur ja pikk ja… tal on muljetavaldav nina (no ei saa märkimata jätta noh) Ehkki hääl on vali, siiski mitte hirmuäratav. Räägin, et teised on puhkusel, vaid mina olen tööl ja tee on liivatatud. Ta lepib sellega, ehkki tundub et pole rahul. Mõne hetke jooksul selgub, et me räägime erinevatest ligipääsudest nende hauale, tema käis kontrollimas ühte, liivatatud on teine. Nüüd juba täiesti rahunenult tuleb härra kabelisse. Läheb ja silitab kirstu, räägib lahkunuga. Siin maal ei avata kirste matuste ajal.
Kui talitlus läbi, tuleb häära lesk mind tänama ja kutsub matuselauda. See on ülimalt ootamatu ja keeldun viisakalt. Papid kutsutakse matuselauda üsna tihti (kuid mitte alati), organistid samuti, suntioid mitte kunagi. Ja ega meil ei oleks selleks aegagi, organistil ka mitte, sest järgmine talitlus ju ootab. “Kus nimesilt on??” müristab härra lesk. “Mis nimesilt?” olen ma segaduses. “Noh see sealt kirstu küljest” selgitab tema. Ah see…seda me ei jäta matusetalituse ajaks kirstu külge, see on seal külmhoones kapi peal. “Noh et oleks kindel, et ikka õige kirst on” selgitab härra. On-on rahustan teda. Kontrollin alati mitu korda üle ja silti enne ära ei võta, kui Jyrki või Marko on kimbu kirstukaanele kinnitanud.
Tegelikult oleks mul täna aega olnud matuselauda minna, sest see oli päeva viimane talitus. Aga meil oli ees hoopis ühe töötegija lahkumiskohvi ja ma tahtsin ilmtingimata seal kohal olla. Katri oli meil algul diakonina ja seejärel mõnda aega vabatahtliku töö koordinaatorina. Ta leping pidanuks järgmise aasta jaanuaris lõppema, aga ta leidis omale nüüd juba uue töökoha ja nii ta läks. Jättis meile ilmatu suure tühja koha, sest ta oli alati ja igal pool olemas. Piisas vaid mainida ja juba ta tormas…
Istun kohvilauda teise suntio kõrvale, hetke pärast tuleb organist ja istub samasse lauda, jättes me vahele ühe tühja paiga. Selle omakorda hõivab Eikka-papp, kiites, et saab kahe “suure” TikTokkari vahel istuda. Jajah, see TikTok. Seal koguduses on see meil väga popp. Mina vist olin veidi üle aasta tagasi esimene, kes selle kasutusele võttis, lihtsalt lambist. Sest miks mitte. Ma enne polnud isegi kunagi sealt videoid vaadanud, mu jaoks on see liiga, hm, lärmakas ja väsitav keskkond. No lapsed ikka aegajalt sheerisid miskit aga see oli ka kõik. Noh, sealt see algas, meie viiest papist on kolmel oma konto, organistidest on ühel, teine toimetab yotubes juba ammu. Ja noorsoo töö teeb TikTokke ja peretöö ka. Piiskopkonnast tuli vaid õhutust jätkamiseks. Ja noh, eluspüsimiseks kogudustel vaja end nähtavaks teha kõikvõimalike kanalite kaudu.
Mu enda konto peegeldab põhiliselt mu tööd ja vähem ka vaba aega. Ei ole konkreetese koguduse kanal, sest noh, mu tööleping seal koguduses lõpeb poole aasta pärast.
Võimsa kodukiriku vana, kõiksugu aegu näinud uks avanes ja sulgus veidra, häälest ära saksofoni meenutava kiunatusega. Kuulates seda korduvat vigatust, meenub, et meie pastor ju mängib saksofoni. Ja tema, see pastor ise, on kah veidi rivist väljas. Natuke rahvakauge ja…ei las ta olla. Teenimas oli seekord minu lemmikõpetaja. Tegelikult ma teisi väga ei tunnegi, Marite on lihtsalt nii oma ja soe. Ja koori kõla on väga võimas ja kaunis. Inimesi on mitte väga palju, eks see poolteist korda projektijoonistest suurem hoone mängib oma rolli.
Suure Reede hommikul on kirik pime. Isegi uks ei kääksata enam, tea, kas suntio on määrinud seda? Tuled ei põle, altar on tühi, pianiino on kinni kaetud. Inimesi on palju vähem, kui eelmisel õhtul. Kõik istuvad hiirvaikselt oma pinkidel, omis mõtetes. Vist kogu kirik võpatab, kui organist oma võimsal bassil psalmi laulma hakkab, nii ootamatult tuleb see. Suur ruum ei neela häält vaid kannab selle kõla kõikidesse nurkadesse ja toob külmavärinad ihule. Suur Reede, see kirikuaasta ainus kurbuse ja leina püha.
Vaikne laupäev. Jeesus on hauas ja inimkond teeb oma igapäevatoimetusi. Nii meiegi. Õhtul sätin end öökirikusse. Olen pähe võtnud, et kui kord olen lihavõtete ajal soome-kodus, käin selle pühaga seotud jumalateenistustel. Lihtsalt uudishimust, et kuidas see kõik käib. Lähen kirikusse varem, sest tean suntio-Pasin olevat paigal. Joome käärkambris kohvi ja lobiseme eri koguduste kogemustest. Aitan tal kirikut valmis sättida. Peagi tuleb Miia-papp ja riburada muidki. Teenistust on läbi viimas hulga abilisi ja Miia värbab mindki appi küünlaid süütama. Teenistus algab peaagu pimedas kirikus ja lõpeb täies valguses. Aitan Pasil kõik kraami jälle kokku korjata: armulaua peekrid-igale armulaual käijale on oma minipeeker, kuhu (alkovaba) vein kallatakse-, tema peseb kasutatud peekrid, mina laon kasutamata tagasi kastidesse. Küünlad tuleb kustutada ja lambid, psalmide numbrid seinalt ära korjata, annetused ära pakkida, kasutatud rüüd üle kontrollida… Nii see aeg läheb. Teenistus algas kell 23 ja koju pääsen pool kaks öösel. Surfan veel veidi aega netis ja ühtäkki ongi kell juba neli varahommikul. Upsi, kellasid ju keerati…
Pühapäeval oleks nagu pohmakas liiga hilisest magamaminekust. Jätan selle päeva kirikuvabaks, veidi palju on seda juba. Istutan hoopis kodus tomateid ja toimetan muidu.
Siin maal on teine ülestõusmispüha ka vaba päev, mõnus. Hommik on tuulevaikne ja päike paistab nagu õhukese kardina tagant. Ei ole külm ega liiga soe. Läheme naabrinaisega selle kevade esimesele rattaringile. Teel teeme mõned peatused poodides, mul on jänesed talvel noore õunapuu ära närinud ja tahaks proovida, kas sest saab veel elulooma. Haavasalvi me siiski ei leia, kõik poed pole täna lahti ka. Aga rattasõit on üsna värskendav. Mu tagumik ilmselt pole sama meelt, aga alguse asi :D. Kodus pikeerisin veel tomateid. Kui nüüd vaid niipalju soojemaks läheks, et öökülmasid väga poleks, saaks tomatibeebid verandale tõsta. Järgmiseks nädalaks paraku lubab omajagu lund ja pakast veel… Noh küll see kevad ka tuleb.
Mu TikToki leiate siit:
Viimane kustutab tule 