Pamela Tolan ohjaama Teräsleidit (2020) on road movie, jossa ikä on tuskin edes numero.
75-vuotias Inkeri (Leena Uotila) on lyönyt miestään Tapiota (Heikki Nousiainen) paistinpannulla päähän ja suunnittelee tämän hautaamista puutarhaan. Loppuelämän mittainen vankeus odottaa, mutta ennen sitä olisi vielä hetki aikaa elää – vihdoin. Niinpä Inkerin on parasta lähteä nyt, kun on jo liian myöhäistä.
Isosiskojensa Railin (Seela Sella) ja Sylvin (Saara Pakkasvirta) kanssa Inkeri suuntaa matkalle vapauteen. Tien päällä kyytiin liftaa hurmaavaa nuorisoa, auto hajoaa ja yökerhossa tanssitaan syntisesti. Reissussa tapahtuu kaikkea sitä, mitä Sylvi ei kehtaa edes ääneen sanoa, mutta totuuden torvi Raili mielellään toitottaa.
Matkassa olevien mutkien kautta laitetaan uuteen uskoon niin menneisyyttä ja tulevaisuutta kuin perhe- ja parisuhteita. Perillä nuoruusmaisemissa paitsi päästetään irti, myös löydetään jotakin vuosien varrella kadonnutta.
Lopulta edes oma tytär (Pirjo Lonka) ei ole tuntea äitiään, kun Inkeri ratkaisee yhden elämänsä suurimmista kysymyksistä: Miten ihmeessä ihminen voi pitää itsensä järjissään, kun koko muu perhe on seinähullua sakkia?
Pamela Tola lavastatud “Raudsed leedid” (2020) on road-movie, kus iga pole isegi mitte number.
75. aastane Inkeri (Leena Uotila) on löönud oma meest Tapiot (Heikki Nousiainen) praepanniga pähe ja plaanib ta aeda maha maha matta. Eluaegne vanglakaristus ootab ees, kuid enne seda on veel aega tasa teha, mis elus jäänud tegemata. Seega on parim minna teele-enne kui on liiga hilja.
Koos vanemate õdede Raili (Seela Sella) ja Sylviga (Saara Pakkasvirta) võtab Inkeri ette reisi vabadusse. Teelt võetakse küüti noor hääletaja, auto läheb katki, ööklubis tantsitakse voodisse. Reisil juhtub kõike sellist, mida Sylvi ei julge väljagi öelda, aga tõekuulutaja Raili heameelega häälekalt jagab.
Kurvilisel teekonnal saab ümber hinnatud nii minevik kui tulevik, nii pere- kui paarisuhted. Noorusmaile kohale jõudes õnnestub lahti lasta vanadest mälestustest, samas leides midagi uut, mis aastatega ununenud.
Lõpuks isegi oma tütar (Pirjo Lonka) ei tunne ema enam ära, kui Inkeri lahendab ühe elu suurima küsimuse: Kuidas on võimalik inimesel normaalseks jääda, kui kogu ülejäänud pere on täiesti hullud?
Te vabandage mu konarliku tõlke pärast 🙂
Väga mitmekihiline film. Lõbusa ja musta huumoriga pikitud tempoka loo pealispinna all palju mõtlevapanevat. Klišeelikke elutõdesid, mida ikka ja jälle meelde tuletada. Et inimesed ei muutu kunagi. Et kunagi pole hilja otsast alustada. Et julge olla sina ise. Kõike seda ja palju muudki-minge kindlasti vaatama, kui võimalus peaks tulema.
Lõppev aasta on olnud sündmusterohke. Olen viimastel aastalõppudel aina mõelnud, et paganama raske aasta oli ja keegi kuskil kõrgemal on irvitanud ning veelgi hullema andnud. Ma seekord siis ei ütle, et oli raske 🙂
Tegelikult on sama efekt, kui pidevalt kurta et raha pole…no siis seda ei olegi.
Aasta oli sündmusterohke. Võtan ette eelmise aasta meemi, lihtsam heietusi raamis hoida 😀
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?
Hakkasin võtma antidepressante. Mitte siis, kui need 2018 lõpus välja kirjutati. Ma miski kümme kuud sain veel ilma hakkama, aga siis umbes augustis tulid väga halvad uudised mu siinse mentori tervise kohta ja kogu mu enese jaoks turvaliselt üles ehitatud maailm hakkas kõikuma ning murenema. Ja selleks ajaks, kui ma oktoobris ühele lapsele pidin minema psühhiaatriahaiglasse järele ja me teise lapsega novembris oma kodunt välja olime sunnitud kolima, olid rohud juba õnneks mõjuma hakanud.
Samas oli millaski siinsetes uudistes, et “õnnerohtusid” kirjutatakse liiga kergekäeliselt välja ja ca 16 000 inimest aastas saab põhjuseta retsepti. Ehk on seegi üks põhjusteks, miks siinne rahvas maailma õnnelikemate kilda kuulub?
Last õppisin süstima, veresuhkru mõõtmise andureid õppisin vahetama ja tegin endale selgeks l tüübi diabeediga kaasneva.
2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Ei andnud lubadusi ega plaani anda ka. Või ei, lubasin sõbrantsile temaga koos õhtuti jalutamas käima hakata. Näis-näis.
3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Tädipoeg. Käisid oma põnniga mu isa 85. juubelil.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Isa.
Möödunud aasta novembris sattus ta insuldiga haiglasse ja sealt edasi algas pikkamööda pöördumatu minek. Jõululauas ütles ta mu ühele õele, et järgmiseid jõule enam ei tule. Oma juubeli ta korraldas, kuigi ajamõõde ja kellaajad vahel lootusetult segi olid. Nii vinge vana oli, et enne pidustusi käis mu pojaga koos Lätist viinasid toomas. Jõudis käia vaatamas priitahtlike pritsuvõistlusi ja seal külameestega kärakat panna ning kümme aastat noorema venna juubelil. Kuu aega hiljem olid ta matused.
See viimane veidi üle poole aastane periood oli väga keeruline ja me muidu väga ühtehoidva pere suhted-sidemed kippusid mõnikord suht habrasteks kuluma.
Vikatimees on viimase pooleteise aasta jooksul me külas korraliku lõikuse teinud ja küla keskmine vanus on sellega üsna märgatavalt langenud.
Mehe isa oli ka äraminejate hulgas.
5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?
Olen möödunud aastal kirjutanud: Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik? Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…
Noh, just nii oligi. Seega -olen oma soovidega ettevaatlik 😉
6. Milliseid riike sa külastasid?
Endiselt vaid Eesti ja Soome vahet seilanud.
7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
24.7. Isa.
8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Taaskord see mu suvetöö. Lisaks toimivale meeskonnale saime kõigi surnuaedade taseme ühtlaseks ja üldsuse rahulolu. Ja ma loodan, et ma oma tüdrukuid ikka piisavalt kiitsin. Uskumatult äge kamp ikka.
Ühtlasi leidsime, et keskealised mehed on töömaal kõige keerulisem kontingent ja nendega hakkama saamine oli omaette väljakutse. Aeg ajalt tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda või käega lüüa. Kõike seda tuli ka ette.
9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Kas just ebaõnnestumine, aga endiselt ei oska ma alati suud kinni hoida, kui võiks. Õpin veel.
10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Ptuiptuiptui eksole. Hingehädad pole ju haigus või mis?
11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Tapeedid sinna majasse, kus ma isegi ei ela, höhö 😛 Ja valguskattest akendele kinnitatavad pimendavad kassettrulood. Ma olen siiralt tänulik, et ma sellise firma leidsin ja et selliseid asju üldse tehakse. Kui meil aknaid vahetati, said need paigaldatud siseseinaga tasa ja tavalist rulood oleks aknalink segama hakanud. Ja elutoas on meil veel kardinapuude taga valgustiriba, seega poleks seal ruloode paigaldamiseks isegi kohta olnud.
12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Vanema tütre eeskujulik koolilõpetamine ja autojuhilubade saamine. Suuremate laste maja remondi eest hoolitsemine. Noorema tütre tööle minek ja iseseisvumine. Noorema poja kohanemine diabeediga.
13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Naaberkoguduse kolleegide külaskäik ja nende juhi suhtumine meisse…midagi sellist polnud ma siin maal varem kohanud. See andis taaskord põhjuse olla tänulik oma koguduse seltskonnale, vaatamata üksikutele erimeelsustele ja arusaamatustele on meil ikka väga-väga toredad inimesed. Ja neil seal olid ka. Välja arvatud see üks, kes kogu kompoti ära rikkus. Ei muud, kui õnne tänada, et ta mõned aastad tagasi meie kogudusest naaberkogudusse siirdus.
14. Millele kulus enamik su rahast?
Küllap endiselt maksud ja söök.
15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma ei teagi. Inimsuhted? Jälgida kõrvalt miskeid arenguid, mida asjaosalised arvavad teisi mitte märkavat. Nurgatagune niiditõmbaja? See tuli mul külalaadal poolkogemata keelele ja lõppkokkuvõttes niimoodi välja kukkuski.
16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled: i) õnnelikum või kurvem? Nukram ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka iii) rikkam või vaesem? Sama
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ehh, ma ei teagi.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Igast jama südamesse võtnud, mis tegelikult tühiseks osutub
20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Kas unes armumine loeb? Siis jaa, muidu ei. Võinoh, miskid teooriad ju ütlevad, et tegelikult ongi uni päriselu ja vastupidi. Mine võta siis kinni…
21. Mis oli su lemmik telesaade?
Telekat ma endiselt ei vaata.
22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei.
23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Raamatuid lugesin küll, aga miskit erilist meelde ei jäänud.
24. Mida sa tahtsid ja said?
Sama töökoha, mis eelmisel aastal
25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
Ma “Eija jõulud Tondikakul” vaatasingi ära, oli väga hea. “Tõde ja õigust” pole vaadanud veel.
26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Tavaline argipäev vist oli. Oota, vaatan kas märkmikus on midagi…jah, puid tegime naabritega ja lapsi sõidutasin.
27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Mõtlen ja mõtlen, no ei leia vastust. Ju siis pidi kõik just nii olema, nagu oli.
28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Töö ja kolleegid. Ja lapsed.
29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Eesti president.
30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Tütre sõbranna, kellest suve jooksul sai poja pruut 🙂
31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?
Kõik on suhtumise küsimus. Või noh, teadsin seda ennegi, kinnitust sain sellele.
32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
Suve jooksul on ilmunud müstilisi lõngatokke mu käsitöö kastidesse. Mingi osa ilmumise lugu ma isegi tean. Näiteks oli mul suur soov poolpikk õhem jope hankida. Käisin poes ühest nurgast teise, kaalusin ja vaagisin. Sobilik jope oli olemas, aga numbrivõrra ehk suur. Teisalt, oma kaalukõikumist teades, oleks see jope ju kevadeks taas paras ja ema ei peaks küsima, kas suuremaid numbreid ei müüdud 😛 Hind oli sel jopel-jakil see, mis mõtlema pani. Et kas ma ikka võin seda endale lubada ja kas see on hädavajalik ja… Raske südamega ma selle siiski korvi panin. Igavesti toreda üllatusena selgus kassas, et jopp oli poole võrra alla hinnatud 🙂 Tunne oli, nagu oleksin loteriivõidu saanud, mitu päeva vedas suu kõrvuni. Ja otse loomulikult sa järele jäänud “vaba” raha eest paar tokki sokilõnga ostetud 😀
Eestlastel on mingi ütlus “heeringat vahukoorega”. Ma isegi ei tea, kust see täpselt tulnud on, aga… Käisime oma naabritega eelmise kuu algupoolel ühel siinsel suuremal aiandusmessil. Magasin hommikul peaaegu sisse ja söömiseks aega polnud, jõudsin vaid paar lonksu kohvi rüübata. Ees 100km sõitu. Kohapeal oli muidugi ka kohvi. Ja kaasteelised panid ette minna vahvlit sööma. Mina hommikuti esimese asjana magusat kunagi ei söö, kohvi on suhkruga. Aga mitte midagi soolast seal putkas ei müüdud, võinoh, tegelikult oligi vahvel ainuke asi mida seal müüdi, teed ja kohvi ka. See on see tänapäevane paks ja pehme vahvel, peale suur kuhi vahukoort ja maasikamoosi. Vot see oli selline magusalaks, et ma kolm päeva pärast seda toitusin heeringast ja magusat ei tahtnud nähagi. Kusjuures ma oma portsjoni vahukoorest suurema osa lükkasin naabrimehe taldrikule…
Tühjade purkide kadumine on muidugi omaette ooper. Võtsin plaani teha vaid neid hoidiseid, mis kindlalt ära süüakse ja üldse mitte palju.
Esimeste kurkide marineerimiseks kirsilehti tooma minnes leidsin, et kirsipuud on marjade all lookas. Ma pole ühelgi aastal seal marju näinud või kui, siis ehk mõnda. Otseloomulikult ei saanud ma neid korjamata ju jätta, korilane on korilane. Lausa kaks korda käisin korjamas. Seetõttu on mul nüüd mitmeid purke kirsikompotti ja -siirupit. Kirsisiirup, mida tegin esimest korda, on minu jaoks pettumus. Nagu arooniasiirup ilma arooniata 😛 Aga lastele meeldib, seega seisma ei jää.
Järgmine lugu oli ploomidega. Läksin peresõprade juurest õunu tooma, mida väga polnud ja tulin tagasi mitmekümne kilo ploomidega. Mille ma kõik mahlaks aurutasin.
Ja siis veidi “tervise” salatit ja natuke boršipõhja ja sutike rassolniku põhja ja. Kurke mõned purgid ja seeni näikse kah hoolimata kuivast suvest tulevat. Ning muidugimõista arooniad… Nii ma siis ühel hetkel avastasin, et riiulid on tühjadest purkidest tühjad ja suundusin täna purgijahile. Purke sain, aga ilma kaanteta ja nüüd avastasin, et kaaned saavad ka kohe otsa.
sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.
Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.
Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.
Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…
Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.
Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.
Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.
Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…
Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀
Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…
See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…
Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.
Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.
Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.
Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.
Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.
Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.
Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.
Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.
Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛
Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.
No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀
Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.
Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…
Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.
Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.
Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂
Kui elu tundub üksluisena, annab seda põnevamaks muuta erinevail viisidel. Kõik ei sõltu sinust, aga nii mõndagi saab ise ära teha 😛
Näiteid?
Aga palun:
Sul on vaja pesakond sünnimaalt ülemeremaale saada. Tee omaarust hea diil ja paku lähisugulasele, et tule külla, ma teen laevapiletid välja. Aga võta lapsed ka kaasa. Sina broneeri piletid. Seejärel (kindlasti mitte enne broneerimist!) loe laevafirma tingimusi “võõraste” laste ületoomiseks laevaga. Sealt selgub muidugi, et üle kahe lapse ei saa võõras inimene volitusega üle tuua-sul on pilet broneeritud neljale lapsele…(võõrad inimesed on kõik, kes ei ole pereliikmed eksju. igasugune muu lähisugulus ei loe). Algul hoia kahe käega peast kinni ja oiga. Seejärel mõtle välja jokk-skeem. Ja siis varuvariandid selleks puhuks, kui jokk-skeem läbi ei lähe. Aja ühtlasi närvi kõik asjaosalised-sest miks sinul üksi peab põnev olema-erinevate teooriatega, kes laevast maha jääb, kui jokk-skeem läbi ei lähe.
Tegelikkuses pääses kogu laev kampa ilma igasuguseid volitusi esitamata, ilmselgelt on see pesakond, lähisugulane kaasa arvatud, nii ühte nägu, et kellelgi ei tulnud pähegi kahelda, et see kõik sama perekond ei ole 😀
Sõbranna tellib kola vedamise Eestist Soome. Sina lahke inimesena muidugi aitad. Teed vana kalana broneeringud-vastavalt sõbranna soovidele kõige odavamatele laevadele-jäädes samas kindlaks “oma” laevafirmale, sest sina helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Pole kunagi käinud, ei oska ja võõras auto on ju piisavad argumendid. Broneeringut tehes on sul küll meeles fakt, et sõbranna on nüüd lahutatud, aga unusta ära fakt, et sõbrannal on dokumendid veel vahetamata. Õnneks koosnes perekonnanimi enne kahest nimest ja keegi piletikontrollis selle üle ei vingu, et tagumine nimedest broneerigust puudub. Muidugi unusta ära ka lähisugulase lapse jaoks volitus trükkida. Vedu, sedagi seekord ei küsita. Igav eksole? No siis annab elu põnevaks muuta järgmiste väljakutsetega. Ürita võõra, kola täis kaubikuga laevas teisele korrusele kaldteedpidi üles sõita kolmanda käiguga. Imesta, miks kaubik keskpaika kallakut välja sureb. Ürita käivitada ja minema saada, ilma, et masin kolinal allamäge ei veereks ja teisi autosid ära ei rihiks…Onju lõbus? 😛
Naabrimehelt autot laenates ära küsi midagi masina hingeelu kohta. Tema sulle juba põnevust tekitas, väites, et auto uksed võivad ise lukku minna ka siis, kui võti auto süütelukus on. Igaksjuhuks on ta sulle toonud varuvõtme, mida sa nüüd kaelas kannad. Kindluse mõttes isegi magades… Nüüd on sinu kord naabrimeest närvi ajada, saates talle näiteks sõnumeid küsimusega, milline küte masinasse käib. Tee seda keset merd, kui levi eriti pole…
Ära viitsi öösel tankima minna, sõida otse koju ja mine magama. Hommikul autot käivitades saate sõbrannaga teha äraarvamismängu, kas te jõuate bensukani või peab sõbranna kodulinna häälega minema…
Üle lahe tagasi saamiseks valige pikema sõiduajaga leav, sest see on odavam. Selle peale sa loomulikult ei tule, et broneeringust vaadata, kuhu see laev helsingis randub. Kõigi nende aastate jooksul oled sa sama laevafirmaga sõitnud ja need laevad on alati ühest ja samast sadamast väljunud ja samasse ka saabunud mõlemal pool lahte. Ka need pikema sõiduajaga laevad-millega sa tegelikult oled ainut ühe korra sõitnud ja tookord vastassuunas kui seekord.
Laevas loe ja ära pööra tähelepanu ümbritsevale. Oled ju omastarust peaaegu kodus, mis see paar tundi autosõitu veel ja… Alles siis tõsta pilk, kui sõbranna küsib, et kuhu sadamasse me nüüd siirdume. See ei ole mitte see kant, kuhu laev sinuarust minema peaks. Teised sama laevafirma laevad paistavad kusagil kaugustes…
Noh, sa ju ütlesid, et sa Helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Seda sa ju ei öelnud, et sa samast sadamast välja ei või sõita 😛
GPSi sul kaasas pole, sest vastav pistikupesa autos nagunii ei tööta. Telefon on selline, mis kaardid valmis laeb heal juhul järgmiseks päevaks. Aga mis sul üle jääb? Õnneks on piisavalt aega paberkaarti uurida ja tänavanimed, mida mööda lihtsamini linnast välja pääseda, pähe õppida. Vasak-parempöörded ka. Ja õnne tänada, et on suvi ja et on veel valge. Aga teinekord, kui elu taas igav on, võid sama eksperimenti ju pimedas katsetada, mõne muu sadamaga ntks 😀
Alati ei sõltu kõik põnevushetked sinust ja isegi, kui oled teinud kõik endast oleneva, et asjad laabuks, ei pruugi need nii minna. Inimene planeerib, jumal naerab, teadagi 😛
Su üks suurematest lastest on soome tulemas. Esimest korda üksi, esimest korda jalgsi. Kuna laeva saabumise kellaaeg ja naabripoisi tööpäeva lõppeminse kellaaeg pealinnas on peaaegu samad (naabripoisil küll veidi varem, ta jõuaks täpselt laeva saabumise ajaks sadamasse), siis ei pea sa vajalikuks ise helsingisse sõita, vaid lepid naabripoisiga kokku, et see su lapse peale võtab ja ära toob. Noored pole küll kunagi varem teineteist näinud ja naabripoiss pole seal sadamas kunagi parkinud ega kedagi oodanud, aga mis sellest. Telefonid on ju inimestel olemas, saab helistada ja küsida mida vaja-kui vaja.
Kõigepealt jääb laev hiljaks. Peaaegu tund aega. Ja siis selgub tõsiasi, et lapse telefon siinpool lahte ei tööta. Kõik rändlused-jutud peaks toimima, aga vot ei toimi. Tekib huvitav telefonimäng, kui sina üritad lapsega neti teel ühendust saada, samal ajal rääkides naabripoisi isaga telefonis, kes omakorda infot annab üle laua istuvalale naabripoisi emale, kes samal asja edastab telefoniteel naabripoisile… Miks ma ise naabripoisile ei helistanud? Ärge küsige, mina üritasin vaid oma lapsega ühendust saada 🙂 Lõpuks saavad noored kokku ikka nii, et naabripoiss lihtsalt läheb ja otsib selle eksleva tüdruku üles. Saad info, et laps on leitud ja kodupoole teel, naabripoisi isalt. Ohkad kergendatult ja siis küsib su oma mees, et kas ma olen kindel, et see naabripoiss ikka õige tüdruku kaasa võttis…:P Naabripoiss muidugi telefonile ei vasta…Paari tunni pärast selgub, et võttis 🙂
Noor verisulis köster seisis, käed ülikonnapükste taskus, vana puukiriku trepil ja vaatas veidi pahakspaneval pilgul üles surnuaiale. Miks peavad need töötegijad neoonkollastes shortsides ja toppides käima, mõtles ta veidi pahuralt. Ja kivimehed, need rabelesid üldse ülakehad paljad ning suitsud suus värskeid hauakive paigele panna. Kuum ilm küll, aga mingi viisakus võiks ju ometi jääda. Ja peavad nad just siis oma masinatega surnuaiale sõitma, kui kirikus parasjagu miskit toimumas on. Kirik sai just sisse helistatud, aga rahvast oli veel vähevõitu ja koolilapsi, kelle auks tänane kirik oli, polnud veel toodudki. Võiks ju inimesed teinekord ka aegsasti kohale tulla, mitte minutipealt või veidi hiljem. Ja kellatorni luugid kah ei avanenud jälle… Aga surnuaed on ilus ja korras. Teist suve oli siia tööle saadetud üks ei tea kust tulnud virolainen, aga oma tööd ta oskas ja paistis südamega tegevat. Erinevalt neist eelmistest, omamaistest töötegijatest, kes lõunatundi paariks venitasid või keda olla köögipõrandalt magamast leitud töötegemise asemel. Olgu ta siis pealegi napis riietuses selle kuumaga, peaasi, et päris paljaks ei kisu nagu kivimehed. Näe, lapsed tulevad, vaja veel kord kellad helisema panna ja vaadata, ehk avanevad torniluugitki. Pgn, palav on selle tumeda ülikonnaga siin…Õnneks jäävad kiriku uksed lahti ja loodetavasti oskavad need seal surnuaial vaikselt olla teenistuse ajal.
Töötegijad, eestlane ja soomlane, olid hommikul paika pannud tööplaanid. Reedeti oli kõige tähtsam töö kõnniteede riisumine, et nädalavahetuseks oleks kõik ilus ja korras, saaksid ära silutud kõik masinate jäljed veidi kruusasel liival. Selle maa kõigis surnuaedades võis suveperioodil reedeti näha välkumas rehasid ja kuulda kruusa krõbinat plastiku all. Värskeltkülvatud murulapid tuli kindlasti kasta ja üks suurem muruplats veel kiriku ümbert niita. Reedene tööpäev oli nagunii lühem, kuid hästi planeerides peaks aega jääma veel masinate pesemiseks ja tööruumide koristamiseks. Tööle tuldi täna tund tavalisest varem, ehk kella kuueks, et pääseda suuremast kuumusest. Külvid kastetud, alustasid nad riisumist, sest märga muru niites ei oleks see nii kena jäänud. Ja niitmata muruplats oli just seal, kus ei olnud liivatatud kõnniteid, et peaks pärast uuesti jäljed üle riisuma.
Veidi aega riisutud, saabusid kivimehed. Oh loomulikut sõidavad nad autodega otse surnuaiale, kivi vajavale hauale võimalikult lähedale, muudmoodi ju polegi võimalik neid suuri ja raskeid kive paigale saada. Jooksvalt tegid töölised oma plaanid ringi ja otsustasid peale kohvipausi muruniitmist alustada, kuuma ilmaga oli see juba piisavalt kuiv. Kohvipuru masinasse pannes parklat jälgides nägid nad köstrit tulemas, ülikond seljas. See tähendas vaid ühte-kohe on kirikus jumalateenistus algamas. Küsima minnes selgus, et laste koolivaheajale õnnistamine on sedakorda plaanis. Seega muruniitmine kirikuesisel platsil tuli samuti edasi lükata. Kommunikatsiooniga ei hiilga nad ka siin maal, mõtles eestlane.
Külast eemal põldude keskel seisev, saja ühekskümne teist aastaringi käiv väärikas puukirik vaatas muheledes ümbruskonda ja inimesi. Kirikujalamilt mitmeid meetreid kõrgemal olev surnuaed säras päikeses ja lillevärvides. Inimesed käisid, tõid ja istutasid uusi lilli, aga leidsid aega ringivaatamiseks ja pinkidel jalapuhkamiseks. Ärge muretsege, tahtnuks see kirik inimestele öelda, vaadake kui ilus ja rahulik aeg praegu on. Ja kõik laabub nagunii kord. See kirik oma pikas eas oli näinud sõdasid ja haiguseid, nälga ja muret. Olid ju siinsamal surnuaialgi pikad rivid mälestuskive sõjasangaritele, kes, pärit siitsamast ümbruskonna küladest, vaevu kaela kandvana sõtta läinud ja langenud kaugel põhjas suure idanaabri piiril või aladel. Sellised kivirivid on kõigis surnuaedades siin maal. Aga praegu, vaadake kui ilus on kõik praegu. Ja kui mõni töö nüüd täna pooleli jääb, siis neil allpool olevail asukail pole sellest sooja ega külma. Ja need, kes pealpool käivad omakseid mälestamas, küllap mäletavad seda mõne aasta tagust räämas surnuaeda. Kirik oli tänulik, et hoolimata muutuvatele aegadele siin ikka käidi. Ja et aeg oli selline, kus rõõmsaid ja pidulikke sündmusi oli palju rohkem, kui kurbi ärasaatmisi. Olid koolivahaejale õnnistamised ja leeripeod, oli pulmi ja saadeti eelkoolide lapsi pidulikult kooli, lisaks kontserdid ja tavapärased jumalateenistused. Ei, kurta siin küll ei saa. Veidikese nukrusega mõtles ta vaid meretagusel maal asuvale kolmveerand sajandit nooremale sõsarkirikule. Selle kiriku elukäik oli palju heitlikum olnud, riigikord oli rahva võõrutanud eemale, õpetajad aina vahetusid ja õieti keegi ei paistnud hoolivat, mis edasi saab. Kunagi üks kaunimaid surnuaedu tundus hüljatuna. Eiei, sealgi oli hooldaja ja inimesedki käisid, aga midagi oli nagu puudu. Ühtne kogukonnavaim?
Bussitäit lapsi kirikuplatsil nähes mõtles eestlane kurbusega oma koduküla rahvale teisel pool vett. Siin need lapsed nüüd on, kõik koos bussiga kirikus. Teisel pool peavad kaugemad kandid ise vaatma, kuidas saavad. Kuidas pääseda kooli eksamikonsultatsioonidele, eksamitele, laulupeole….Sest kool on läbi ja väljaspool kooliaega bussid ei käi. Peavad leidma trantspordi, öeldakse ja mis sul muud üle jääb? Kui peab, siis peab. Lähed või jalgrattaga, mis see viisteist kiltsa viluga visata siis pole. Kui on vilu. Kui on kõrvetav kuumus või paduvihm, siis higist või sadeveest tilkuvana pole küpsuseksmit vist väga mõnus teha? Aga kool tahab ju lõpetamist. Kuus aastat tagasi, veel omal maal elades oli eestlane maakonnapeole minekuks ka kaugemate külade lastele bussi välja võidelnud. Sattudes küll õpetajaskonna ja vallaametnike viha alla, kuid lapsevanemad olid tänulikud. Ilmselt on nüüd need muud tänulikud, et tülikas element minema on kolinud sealt maalt. Aga võta näpust, kõikvõimalikud sidemed, juured ja ladvad hoiavad ikka veel otsapidi sealpool vett. Ehk olengi ainult mina selline nõudlik ja õiglust taga ajav, oli ta mõnedki korrad mõelnud, kuid paari päeva tagune vestlus “kaaskannatajatega” tõi arusaamise, et nii see kaugelti pole. Teised lihtsalt ei julge erinevail põhjuseil sõna võtta. Ega ta ehk isegi tookord poleks julgenud, kui pidevalt “pakitud kohvrid” tagatoas valmis poleks olnud. Ehkki päris minemisele kulusid veel mõned aastad. Ei, aitab heietamisest, mõtles eestlane, tööga läheb nüüd kiireks. Homme on siinsetel lastel koolilõpp ja kirikusse minekuks transpordivajadust küsiti igalt lapse(vanemalt eraldi). Kes seda vajasid, need selle ka said. Vaid üks küsimus jäi eestlast kummitama-kuidas on ülejäänud eestimaal? Kas kõikide külakolgaste lõpuklasside lapsed peavad ise vaatama, kuidas kooli lõpetatud saavad? Kuidas eksamitele ja tagasi koju pääsevad? Kas see peabki nii olema?
Suur Vana istus pilveserval ja itsitas. Õnneks olid üle mitme kõrbekuuma selge päeva nüüd mõned pilvelaevad taevas liikumas ja Vana purjetas nendega kaasa, et vaadata üle olukord maapeal ja mõni vingerpuss visata. Näe, siin ongi üks kirik ja surnuaed, silutakse teist mis hirmus. Peab siis alati kõik joone järgi olema? No ei, seda asja annab parandada, mõtles vana lõbustatult ja lasi oma plaani käiku.
Töötegijad, ikka need soomlane ja eestlane, olid töid lõpetamas. Veel paar jalgrada riisuda ja valmis ta ongi. Muru sai niidetud, masinad ilmselt jäävad pesemata, aga olgu. Pool tunnikest enne tööaja lõppu tuleb kõne tööjuhatajalt. Üks hauaplatsidest, millele täna kivi pandi, tuleb täielikult korrastada. Kohe. See tähendab ka liiva ja mulla vedu masinatega või siis käsikäruga vastriisutud kõnniteedel…Oligi kõik veel liiga hästi sujunud peale mitmekordseid plaanimuutusi. Ja et asi täiuslik oleks, sõitis surnuaiale järgmine kivimeeste-auto…
-kui soovid siinseid tekste kasutada, küsi palun luba. Jäta kommentaaridesse oma emailiaadress ja ma kirjutan sulle :)
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
