Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….
Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.
Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛
Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.
Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.
Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….
Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀
Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀