sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.
Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.
Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.
Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…
Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.
Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.
Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.
Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…
Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀
Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…
See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…
Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.
Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.
Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.
Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.
Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.
Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.
Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.
Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.
Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛
Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.
No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀
Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.
Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…
Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.
Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.
Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂
