Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘segiläbi lood’ Category


Kui elu tundub üksluisena, annab seda põnevamaks muuta erinevail viisidel. Kõik ei sõltu sinust, aga nii mõndagi saab ise ära teha 😛

Näiteid?

Aga palun:

Sul on vaja pesakond sünnimaalt ülemeremaale saada. Tee omaarust hea diil ja paku lähisugulasele, et tule külla, ma teen laevapiletid välja. Aga võta lapsed ka kaasa. Sina broneeri piletid. Seejärel (kindlasti mitte enne broneerimist!) loe laevafirma tingimusi “võõraste” laste ületoomiseks laevaga. Sealt selgub muidugi, et üle kahe lapse ei saa võõras inimene volitusega üle tuua-sul on pilet broneeritud neljale lapsele…(võõrad inimesed on kõik, kes ei ole pereliikmed eksju. igasugune muu lähisugulus ei loe). Algul hoia kahe käega peast kinni ja oiga. Seejärel mõtle välja jokk-skeem. Ja siis varuvariandid selleks puhuks, kui jokk-skeem läbi ei lähe. Aja ühtlasi närvi kõik asjaosalised-sest miks sinul üksi peab põnev olema-erinevate teooriatega, kes laevast maha jääb, kui jokk-skeem läbi ei lähe.

Tegelikkuses pääses kogu laev kampa ilma igasuguseid volitusi esitamata, ilmselgelt on see pesakond, lähisugulane kaasa arvatud, nii ühte nägu, et kellelgi ei tulnud pähegi kahelda, et see kõik sama perekond ei ole 😀

Sõbranna tellib kola vedamise Eestist Soome. Sina lahke inimesena muidugi aitad. Teed vana kalana broneeringud-vastavalt sõbranna soovidele kõige odavamatele laevadele-jäädes samas kindlaks “oma” laevafirmale, sest sina helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Pole kunagi käinud, ei oska ja võõras auto on ju piisavad argumendid. Broneeringut tehes on sul küll meeles fakt, et sõbranna on nüüd lahutatud, aga unusta ära fakt, et sõbrannal on dokumendid veel vahetamata. Õnneks koosnes perekonnanimi enne kahest nimest ja keegi piletikontrollis selle üle ei vingu, et tagumine nimedest broneerigust puudub. Muidugi unusta ära ka lähisugulase lapse jaoks volitus trükkida. Vedu, sedagi seekord ei küsita. Igav eksole? No siis annab elu põnevaks muuta järgmiste väljakutsetega. Ürita võõra, kola täis kaubikuga laevas teisele korrusele kaldteedpidi üles sõita kolmanda käiguga. Imesta, miks kaubik keskpaika kallakut välja sureb. Ürita käivitada ja minema saada, ilma, et masin kolinal allamäge ei veereks ja teisi autosid ära ei rihiks…Onju lõbus? 😛

Naabrimehelt autot laenates ära küsi midagi masina hingeelu kohta. Tema sulle juba põnevust tekitas, väites, et auto uksed võivad ise lukku minna ka siis, kui võti auto süütelukus on. Igaksjuhuks on ta sulle toonud varuvõtme, mida sa nüüd kaelas kannad. Kindluse mõttes isegi magades… Nüüd on sinu kord naabrimeest närvi ajada, saates talle näiteks sõnumeid küsimusega, milline küte masinasse käib. Tee seda keset merd, kui levi eriti pole…

Ära viitsi öösel tankima minna, sõida otse koju ja mine magama. Hommikul autot käivitades saate sõbrannaga teha äraarvamismängu, kas te jõuate bensukani või peab sõbranna kodulinna häälega minema…

Üle lahe tagasi saamiseks valige pikema sõiduajaga leav, sest see on odavam. Selle peale sa loomulikult ei tule, et broneeringust vaadata, kuhu see laev helsingis randub. Kõigi nende aastate jooksul oled sa sama laevafirmaga sõitnud ja need laevad on alati ühest ja samast sadamast väljunud ja samasse ka saabunud mõlemal pool lahte. Ka need pikema sõiduajaga laevad-millega sa tegelikult oled ainut ühe korra sõitnud ja tookord vastassuunas kui seekord.

Laevas loe ja ära pööra tähelepanu ümbritsevale. Oled ju omastarust peaaegu kodus, mis see paar tundi autosõitu veel ja… Alles siis tõsta pilk, kui sõbranna küsib, et kuhu sadamasse me nüüd siirdume. See ei ole mitte see kant, kuhu laev sinuarust minema peaks. Teised sama laevafirma laevad paistavad kusagil kaugustes…

Noh, sa ju ütlesid, et sa Helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Seda sa ju ei öelnud, et sa samast sadamast välja ei või sõita 😛

GPSi sul kaasas pole, sest vastav pistikupesa autos nagunii ei tööta. Telefon on selline, mis kaardid valmis laeb heal juhul järgmiseks päevaks. Aga mis sul üle jääb? Õnneks on piisavalt aega paberkaarti uurida ja tänavanimed, mida mööda lihtsamini linnast välja pääseda, pähe õppida. Vasak-parempöörded ka. Ja õnne tänada, et on suvi ja et on veel valge. Aga teinekord, kui elu taas igav on, võid sama eksperimenti ju pimedas katsetada, mõne muu sadamaga ntks 😀

Alati ei sõltu kõik põnevushetked sinust ja isegi, kui oled teinud kõik endast oleneva, et asjad laabuks, ei pruugi need nii minna. Inimene planeerib, jumal naerab, teadagi 😛

Su üks suurematest lastest on soome tulemas. Esimest korda üksi, esimest korda jalgsi. Kuna laeva saabumise kellaaeg ja naabripoisi tööpäeva lõppeminse kellaaeg pealinnas on peaaegu samad (naabripoisil küll veidi varem, ta jõuaks täpselt laeva saabumise ajaks sadamasse), siis ei pea sa vajalikuks ise helsingisse sõita, vaid lepid naabripoisiga kokku, et see su lapse peale võtab ja ära toob. Noored pole küll kunagi varem teineteist näinud ja naabripoiss pole seal sadamas kunagi parkinud ega kedagi oodanud, aga mis sellest. Telefonid on ju inimestel olemas, saab helistada ja küsida mida vaja-kui vaja.

Kõigepealt jääb laev hiljaks. Peaaegu tund aega. Ja siis selgub tõsiasi, et lapse telefon siinpool lahte ei tööta. Kõik rändlused-jutud peaks toimima, aga vot ei toimi. Tekib huvitav telefonimäng, kui sina üritad lapsega neti teel ühendust saada, samal ajal rääkides naabripoisi isaga telefonis, kes omakorda infot annab üle laua istuvalale naabripoisi emale, kes samal asja edastab telefoniteel naabripoisile… Miks ma ise naabripoisile ei helistanud? Ärge küsige, mina üritasin vaid oma lapsega ühendust saada 🙂 Lõpuks saavad noored kokku ikka nii, et naabripoiss lihtsalt läheb ja otsib selle eksleva tüdruku üles. Saad info, et laps on leitud ja kodupoole teel, naabripoisi isalt. Ohkad kergendatult ja siis küsib su oma mees, et kas ma olen kindel, et see naabripoiss ikka õige tüdruku kaasa võttis…:P Naabripoiss muidugi telefonile ei vasta…Paari tunni pärast selgub, et võttis 🙂

Advertisements

Read Full Post »


Noor verisulis köster seisis, käed ülikonnapükste taskus, vana puukiriku trepil ja vaatas veidi pahakspaneval pilgul üles surnuaiale. Miks peavad need töötegijad neoonkollastes shortsides ja toppides käima, mõtles ta veidi pahuralt. Ja kivimehed, need rabelesid üldse ülakehad paljad ning suitsud suus värskeid hauakive paigele panna. Kuum ilm küll, aga mingi viisakus võiks ju ometi jääda. Ja peavad nad just siis oma masinatega surnuaiale sõitma, kui kirikus parasjagu miskit toimumas on. Kirik sai just sisse  helistatud, aga rahvast oli veel vähevõitu ja koolilapsi, kelle auks tänane kirik oli, polnud veel toodudki. Võiks ju inimesed teinekord ka aegsasti kohale tulla, mitte minutipealt või veidi hiljem. Ja kellatorni luugid kah ei avanenud jälle… Aga surnuaed on ilus ja korras. Teist suve oli siia tööle saadetud üks ei tea kust tulnud virolainen, aga oma tööd ta oskas ja paistis südamega tegevat. Erinevalt neist eelmistest, omamaistest töötegijatest, kes lõunatundi paariks venitasid või keda olla köögipõrandalt magamast leitud töötegemise asemel. Olgu ta siis pealegi napis riietuses selle kuumaga, peaasi, et päris paljaks ei kisu nagu kivimehed. Näe, lapsed tulevad, vaja veel kord kellad helisema panna ja vaadata, ehk avanevad torniluugitki. Pgn, palav on selle tumeda ülikonnaga siin…Õnneks jäävad kiriku uksed lahti ja loodetavasti oskavad need seal surnuaial vaikselt olla teenistuse ajal.

Töötegijad, eestlane ja soomlane, olid hommikul paika pannud tööplaanid. Reedeti oli kõige tähtsam töö kõnniteede riisumine, et nädalavahetuseks oleks kõik ilus ja korras, saaksid ära silutud kõik masinate jäljed veidi kruusasel liival. Selle maa kõigis surnuaedades võis suveperioodil reedeti näha välkumas rehasid ja kuulda kruusa krõbinat plastiku all. Värskeltkülvatud murulapid tuli kindlasti kasta ja üks suurem muruplats veel kiriku ümbert niita. Reedene tööpäev oli nagunii lühem, kuid hästi planeerides peaks aega jääma veel masinate pesemiseks ja tööruumide koristamiseks. Tööle tuldi täna tund tavalisest varem, ehk kella kuueks, et pääseda suuremast kuumusest. Külvid kastetud, alustasid nad riisumist, sest märga muru niites ei oleks see nii kena jäänud. Ja niitmata muruplats oli just seal, kus ei olnud liivatatud kõnniteid, et peaks pärast uuesti jäljed üle riisuma.

Veidi aega riisutud, saabusid kivimehed. Oh loomulikut sõidavad nad autodega otse surnuaiale, kivi vajavale hauale võimalikult lähedale, muudmoodi ju polegi võimalik neid suuri ja raskeid kive paigale saada. Jooksvalt tegid töölised oma plaanid ringi ja otsustasid peale kohvipausi muruniitmist alustada, kuuma ilmaga oli see juba piisavalt kuiv. Kohvipuru masinasse pannes parklat jälgides nägid nad köstrit tulemas, ülikond seljas. See tähendas vaid ühte-kohe on kirikus jumalateenistus algamas. Küsima minnes selgus, et laste koolivaheajale õnnistamine on sedakorda plaanis. Seega muruniitmine kirikuesisel platsil tuli samuti edasi lükata. Kommunikatsiooniga ei hiilga nad ka siin maal, mõtles eestlane.

Külast eemal põldude keskel seisev, saja ühekskümne teist aastaringi käiv väärikas puukirik vaatas muheledes ümbruskonda ja inimesi. Kirikujalamilt mitmeid meetreid kõrgemal olev surnuaed säras päikeses ja lillevärvides. Inimesed käisid, tõid ja istutasid uusi lilli, aga leidsid aega ringivaatamiseks ja pinkidel jalapuhkamiseks. Ärge muretsege, tahtnuks see kirik inimestele öelda, vaadake kui ilus ja rahulik aeg praegu on. Ja kõik laabub nagunii kord. See kirik oma pikas eas oli näinud sõdasid ja haiguseid, nälga ja muret. Olid ju siinsamal surnuaialgi pikad rivid mälestuskive sõjasangaritele, kes, pärit siitsamast ümbruskonna küladest, vaevu kaela kandvana sõtta läinud ja langenud kaugel põhjas suure idanaabri piiril või aladel. Sellised kivirivid on kõigis surnuaedades siin maal. Aga praegu, vaadake kui ilus on kõik praegu. Ja kui mõni töö nüüd täna pooleli jääb, siis neil allpool olevail asukail pole sellest sooja ega külma. Ja need, kes pealpool käivad omakseid mälestamas, küllap mäletavad seda mõne aasta tagust räämas surnuaeda. Kirik oli tänulik, et hoolimata muutuvatele aegadele siin ikka käidi. Ja et aeg oli selline, kus rõõmsaid ja pidulikke sündmusi oli palju rohkem, kui kurbi ärasaatmisi. Olid koolivahaejale õnnistamised ja leeripeod, oli pulmi ja saadeti eelkoolide lapsi pidulikult kooli, lisaks kontserdid ja tavapärased jumalateenistused. Ei, kurta siin küll ei saa. Veidikese nukrusega mõtles ta vaid meretagusel maal asuvale kolmveerand sajandit nooremale sõsarkirikule. Selle kiriku elukäik oli palju heitlikum olnud, riigikord oli rahva võõrutanud eemale, õpetajad aina vahetusid ja õieti keegi ei paistnud hoolivat, mis edasi saab. Kunagi üks kaunimaid surnuaedu tundus hüljatuna. Eiei, sealgi oli hooldaja ja inimesedki käisid, aga midagi oli nagu puudu. Ühtne kogukonnavaim?

Bussitäit lapsi kirikuplatsil nähes mõtles eestlane kurbusega oma koduküla rahvale teisel pool vett. Siin need lapsed nüüd on, kõik koos bussiga kirikus. Teisel pool peavad kaugemad kandid ise vaatma, kuidas saavad. Kuidas pääseda kooli eksamikonsultatsioonidele, eksamitele, laulupeole….Sest kool on läbi ja väljaspool kooliaega bussid ei käi. Peavad leidma trantspordi, öeldakse ja mis sul muud üle jääb? Kui peab, siis peab. Lähed või jalgrattaga, mis see viisteist kiltsa viluga visata siis pole. Kui on vilu. Kui on kõrvetav kuumus või paduvihm, siis higist või sadeveest tilkuvana pole küpsuseksmit vist väga mõnus teha? Aga kool tahab ju lõpetamist. Kuus aastat tagasi, veel omal maal elades oli eestlane maakonnapeole minekuks ka kaugemate külade lastele bussi välja võidelnud. Sattudes küll õpetajaskonna ja vallaametnike viha alla, kuid lapsevanemad olid tänulikud. Ilmselt on nüüd need muud tänulikud, et tülikas element minema on kolinud sealt maalt. Aga võta näpust, kõikvõimalikud sidemed, juured ja ladvad hoiavad ikka veel otsapidi sealpool vett. Ehk olengi ainult mina selline nõudlik ja õiglust taga ajav, oli ta mõnedki korrad mõelnud, kuid paari päeva tagune vestlus “kaaskannatajatega” tõi arusaamise, et nii see kaugelti pole. Teised lihtsalt ei julge erinevail põhjuseil sõna võtta. Ega ta ehk isegi tookord poleks julgenud, kui pidevalt “pakitud kohvrid” tagatoas valmis poleks olnud. Ehkki päris minemisele kulusid veel mõned aastad. Ei, aitab heietamisest, mõtles eestlane, tööga läheb nüüd kiireks. Homme on siinsetel lastel koolilõpp ja kirikusse minekuks transpordivajadust küsiti igalt lapse(vanemalt eraldi). Kes seda vajasid, need selle ka said. Vaid üks küsimus jäi eestlast kummitama-kuidas on ülejäänud eestimaal? Kas kõikide külakolgaste lõpuklasside lapsed peavad ise vaatama, kuidas kooli lõpetatud saavad? Kuidas eksamitele ja tagasi koju pääsevad? Kas see peabki nii olema?

Suur Vana istus pilveserval ja itsitas. Õnneks olid üle mitme kõrbekuuma selge päeva nüüd mõned pilvelaevad taevas liikumas ja Vana purjetas nendega kaasa, et vaadata üle olukord maapeal ja mõni vingerpuss visata. Näe, siin ongi üks kirik ja surnuaed, silutakse teist mis hirmus. Peab siis alati kõik joone järgi olema? No ei, seda asja annab parandada, mõtles vana lõbustatult ja lasi oma plaani käiku.

Töötegijad, ikka need soomlane ja eestlane, olid töid lõpetamas. Veel paar jalgrada riisuda ja valmis ta ongi. Muru sai niidetud, masinad ilmselt jäävad pesemata, aga olgu. Pool tunnikest enne tööaja lõppu tuleb kõne tööjuhatajalt. Üks hauaplatsidest, millele täna kivi pandi, tuleb täielikult korrastada. Kohe. See tähendab ka liiva ja mulla vedu masinatega või siis käsikäruga vastriisutud kõnniteedel…Oligi kõik veel liiga hästi sujunud peale mitmekordseid plaanimuutusi. Ja et asi täiuslik oleks, sõitis surnuaiale järgmine kivimeeste-auto…

Vana lagistas pilvepiiril laia naeru.

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »