Kirjutaks midagi

Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….

Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.

Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛

Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.

Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.

Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….

Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀

Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀

Read Full Post »

Koroonapäevikud?

Neljapäeval ja reedel oli mees kodus miski viiruse pärast. Et palavik ja kondid valusad. Testi ta ei teinud ja laupäevaks sai enam vähem korda tervise.

Reedel tuli me riskilaps koolist paukuva köhaga.

Nädalavahetusel toimetasime omi toimetusi ja ma ei tulnud selle pealegi, et poisilt testi tegemist nõuda. Küll aga nõudis seda õekene, kes ise suvel koronat põdes ja tööl samuti sellega jätkuvalt kokku puutub.

Noh, esimese minuti jooksul oli testil kaks triipu…

Koolist jäi noormees loomulikult koju, me ise läksime tööle esmaspäeval.

Kõik oli normaalne peaaegu tööpäeva lõpuni. Siis masinat ära pannes ja kõrvaklappe peast võttes oli veider tunne, nagu klapid oleksid ikka veel peas. Hull väsimus oli ka, aga selle panin vähese magamise süüks-olin hommikul viiest ärganud, et mees tööle viia ja siis ise minna.

Kodus magasin paar tundi. Kummipea tunne jätkus.

Võtsin ibumaksi ja leidsin kapi ülemiselt riiulilt coldrexi. Nende varal tegin söögi.

Testi tegin ka. See oli negatiivne.

Mõtlesin mida töö suhtes ette võtta. Sest poja köhimisega levitatud pöböd vaevalt mind puutumata jätsid. Samas oli teisipäevaks just üks töö lubatud ära teha. Aga. Tegelikult ju ei kuku maailm kokku, kui ma paar päeva nüüd kodus olen? Jaa? Ei?

Tegelikult läksin eile ikka tööle. Andsin võtme edasi ja sõitsin teisele surnuaiale oma lubatud tööd ära tegema. Seal hoidsin pikivahet ja pausil koos teistega ei käinud. Ja kui töö valmis, tulin koju ära. Magasin jälle mitu tundi.

Test oli endiselt negatiivne.

Nüüd tiksun kodus oma kummise peaga. Vaatab, mis edasi.

Read Full Post »

Kevad tuleb ikkagi

Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »

Mis värk nende naljakate koduvideodega on?

Kui kunagi veerand sajandit tagasi ameerika naljakaid koduvideoid meie telekanalites näitama hakati, naersime kõhud kõveras ja (silma)munad märjad. Nüüd siin näitab neid samu aastate taguseid videoid ja enamus neist ajavad oigama, sest tundub, et asjaosalised saavad suuremaid või väiksemaid vigastusi, ime et päris invaliidiks ei jää (aga seda me ju ei tea).

Ma ostsin poolteist aastat tagasi omale uue auto, endine jäi nooremale tütrele. Muidugi, see, mis mulle oli uus, oli tegelikult kasutatud. Nüüd, umbes kuu aega tagasi, vahetasin selle enda “uue” taas välja. Sest muidu hea ja mugav auto jonnis liiga palju ning erinevaid vigu tuli riburada välja ja lõpuks muutusid kõik need kulutused juba veits rahakotile. Seega sai rootslane vahetatud väiksema ja ökonoomsema ning uuema aastakäigu sakslase vastu välja. Praeguste külmadega olen oma otsuse üle rohkem kui rahul, sest rootslasel puudus vebasto (oli rikkis ja ootas uut) ning selle käivitamine oleks paras vaev olnud. Kui see üldse oleks siis käivitunud. Ja muidugi pole vähetähtis ka väiksemad maksud, meil siin on ju automaks ja diislimaks ja jumalteabmismaksud veel. Heaoluriik, junõu

Samas, noorema tütre kümme aastat vanem ja veerand miljonit sõitnud rootslane töötab kenasti /sülitab kolm korda üle vasaku õla/, aga see on muidugi Rootsis kokku pandud ka. Minu endine jäi sinna hiinlaste ajajärku.

Read Full Post »

Noppeid

Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Eestis. Võrreldes eelmise suvega, kui sai vabalt eesti vahet liikuda, sel suvel asjad nii lihtsalt ei käi. Kui oled saanud mõlemad vaktsiinid või koroona läbi põdenud, pääsed liikuma vabalt, tõend ainult peab ette näidata olema. Kui pole ühtegi vaktsiini, peab laevale pääsemiseks oleme ette näidata alla 72 tundi vana negatiivne koroona test (see vist muudeti eelmisel nädalal ära, enam laevafirmad testi ei küsi). Kui oled saanud ühe vaktsiini, tuleb laevale pääsemiseks ette näidata tõend selle kohta. See kõik puudutab siis Eestist Soome tulekut, siit Eestisse minnes ei taheta mingeid tõendeid. Kuna tütrel veel vaktsiini polnud, ostsime testi laevalt Eestisse minnes (39 eurot). Läksime reede õhtul ja tulime esmaspäeval, nii mahtusime just täpselt selle 72 tunni sisse ära. Tagasi tulles Soome pool kontrolliti kõik paberid üle, kõigele muule lisaks tuleb täita veel finentry vorm kas netis või paberil ja see ette näidata. Sealt lähevad andmed ilmselt kohalikku terviseametisse. Rangelt soovituslik on vabatahtlik kolmepäevane eneseisolatsioon (no siis ei pea riik seda kinni maksma). Terviseamet võtab selle aja sees sinuga ühendust ja teeb saatekirja koroona-testile. 72-102 tunni jooksul peale maale saabumist tuleb koroonatest teha ja siis vastuse saabumiseni veel karantiinis olla. See kõik puudutab siis vaktsineerimata või ühe vaktsiini saanud inimesi.

Kultuuride erinevus torkas küll silma. Laeval oli mask kohustuslik, kuid maskiga inimesi heal juhul 10 protsenti. Reeglina soomlased. Eestlased, lätlased, leedukad, poolakad jms. maalased maske ei kandnud. Maski kandmine avalikes kohtades pole kohustuslik enam kumbalgi maal. Eestis ei näinud ma mitte ühtegi maskis inimest poodides vms kohtades, Soomes meie linnakeses käivad kõik poes maskiga…

Koroona olukord ise on praegusel hetkel Soomes tibake kehvem (tegelikult üldist rahvaarvu arvestades pigem on mõlemad riigid samal tasemel). Soomes hakkas olukord allamäge liikuma peale seda, kui nad Venemaalt tulnud jalgpallifännid ilma range kontrollita sisse lasid ja need süüdimatult tõve levitama hakkasid. Nüüd üritatakse olukorda kontrolli alla saada veelgi rangemate piirangutega.

Mina korraldasin oma tööd niimoodi, et teiste töökaaslastega lähikontaktis polnud, testil käisin ära ja sain negatiivse vastuse. Seega jätkame nüüd tavapäraselt.

Aga muust ka.

Jaanipäevaks said istutatud nii lilled kui puud. Kolme ja poole päevane nädalalõpp seejärel oli kena väike minipuhkus. Suur kuumus algas vist ka enne jaanipäeva? Igatahes me istutatud lilled elasid selle aja kenasti ja kadudeta üle. Töölised on mul tublid. No mõni on tublim kui teine ja mõni tahab taas rohkem juhendamist, aga see käib asja juurde.

Kuuma tõttu on meil kodus uksed aknad ööpäev ringi lahti, et õhk veidigi liiguks. Koos õhuga liiguvad ka kärbsed, see on paras tüütus. Aga peale eestis nähtud parmuparvi oleks patt paari pisikese kärbse pärast end häirida lasta 😛

Eestis nägime ära kõik oma tuumikpere ja lähisugulased, ainult õelaps oli just teise Eesti otsa tööle rännanud. Peale parmutapmise sai ikka veidi grillitud ja tsillitud ka, aga kuumus pani sellelegi piirid.

Kuna kodumaal olid just murakad valmis saanud ja väike õde läks kiirkorras neid korjama ja realiseerima, jäi ema kurgimaal toimunud kurgiuputus minu õlgadele. Tõin sealt siiamaale mingi mitukümmend kilo kurke vekkisin neist 35 purki hoidiseid :O Põhimõtteliselt poleks vaja rohkem kurke talveks sisse teha, aga me oma maa alles hakkab esimesi vilju tootma… 😀 Ja sellise kuumaga hoidiste kuumutamine pole ka kuigi lõbus. Ellu jäin 🙂

Reisiväsimus oli suht hull, tööl olles ei tahtnud murutraktoril istudes silmad lahti seista. Või oli see kuumusest, kes seda teab. Muru väga ei kasva selle kuumaga, aga tasandama ikka peab, et ilus oleks.

Jaanipäeval käisid meil külalised Hämeenlinnast ja peale seda nädalavahetusel Espoost. Toredad kohtumised olid. Ja mu ära kolinud sõbranna käis enne jaani veel ka külas, seega seltsielu on olnud omajagu. Blogima seetõttu väga ei jõua, et suvel on mul siin elu põhiliselt väljaspool netti. Talvepoolne poolaasta siis jällegi rohkem netis.

Kõigest hoolimata on igatahes väga mõnus suvi, nautigem 😉

Read Full Post »