Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘elu soomes’ Category


Siili blogist näppasin.

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?

Läksin arstidelt masenduse vastu abi otsima. Mida ma nüüd kahetsen 😛

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ei ole andnud ega plaani ka 🙂

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Ei.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Lähedastest mitte. Õnneks. Aga üks siinne väga hea tuttav läks väga ootamatult.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?

Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik?  Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…

6. Milliseid riike sa külastasid?

Välismaal ei käinud, kui arvestada, et ma Soomes elan. Eestis muidugi käisin.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Ei ole sellist päeva.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Sain oma suvetööl kogu meeskonna toimima. Ja olen selle üle tõeliselt uhke 🙂

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Et võtsin liiga südamesse- ja ka tõstsin häält- minusse otseselt mittepuutuvate kolleegide tegevusetust, ajaraiskamist ja varastamist tööandja tagant. Sest miskit sellest ei muutunud peale selle, et ma pole kindel, kas ma järgmisel aastal samale kohale valituks osutun. Aga see pole muidugi maailma lõpp.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Eelmise punkti põhjustest tingituna sain ma korraliku stressi ja algava depressiooni.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Auto.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Mu tüdrukud, kes aitasid läbi suve nurisemata mu vankrit vedada. 

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Nende eelmainitud kolleegide vt. p. 9. Vahel naabrinaise. Ja abikaasa. Ja ei ole nii, et suhtled ainult inimestega, kellega kõik klapib. Alati ei ole võimalik neid oma elust välja kirjutada kümnetel erinevatel põhjustel. Jääb üle vaid ignoreerida. Või taluda.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Pole aimugi 😀 Maksud ja söök ilmselt 🙂

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Mu töö. Ma nautisin kõigest hoolimata pea iga hetke. Ka siis, kui varjud selja taga kulgesid.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

Hmm. See ilmselt:

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka 
iii) rikkam või vaesem? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rohkem ringi sõitnud nii Eestis kui Soomes.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud.

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei vaata telekat. Aga vaatasin tagantjärele ära kõik Tuuli Roosma “Meie aasta…” saated, mis tulid peale Siberit. Need meeldisid küll.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. Vihkamine on üldse liiga iseend kulutav tunne. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Jaan Mikveldti “Vaikne suvi vanaema juures” See oli nii hea ja naljakas ja kerge ja helge-just kõike seda, millest mul siin viimasel ajal puudus on. Aitäh lapsele, kes selle mulle poolvägisi lugeda käskis 🙂

24. Mida sa tahtsid ja said?

Uue(ma) auto.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma pole filmisõber. “Eia jõulusid” võiks vaadata ehk.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 46. Mitte midagi ei teinud vist. Ilmselt käis naabrinaine teed joomas ja tõi miski kingi ka. Oot, tegelt käisid poolteist nädalat peale mu sünnat eestist külalised, suur poeg ja väike õde ja keskmise õe laps. See oli tore ja armas 🙂

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Ma ei oska vastata. Või siis ei taha.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sokikudumine? Ma tegelikult ei tea, kas olen mõistuse juures 😛

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Soome president

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Võib kõlada vastuoluliselt, aga seesama, kellega ma töölt sõjajalal lahkusin. Tema oskas näha ja  sõnastas  meie töö tegeliku väärtuse. 

31.  Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Edit: Meelde tuli. Asjad ei ole mitte kunagi nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. See käis läbi korduvalt ja korduvalt. Loodetavasti sai selgeks 🙂

Et inimesed ei muutu. Kuigi ma teadsin seda ka enne. Tõdesin vaid uuesti uute inimestega seda.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:

Kuka kiittää sua

Kun sä kaikkesi teet

Kuka jää kun muut on menneet

Kun sä hyppäät korkealta kuka ottaa kiinni

Laul ise 16. punktis

vabatõlge:

Kes tänab sind, kui sa kõike ise teed,

kes jääb, kui kõik muud on läinud,

kui sa hüppad kõrgelt, kes sind püüab kinni

Advertisements

Read Full Post »


Irvhammaste sõnul olla siinsetelt pärismaaslastelt kord küsitud, kumb on parem, jõulud või seks? “Jõulud”, vastanud nemad, “sest need on tihedamini”

Aga see, mida siia kolides hirmus naljakaks pidasin, ei pruugi seda olla. Sest see polegi nali… Kuniks ise sama teed käid…

Aga mitte sellest ei tahtnud ma.

Ritsik ükskord kutsus kirjutama üle neljakümneseid blogijaid elust-olust ja lastest. Ma seda konkreetset postitust ei leia, seega lingin kogu blogi.

Lastest ma pole iidammu kirjutanud.

Vanimal sai kevadel täis veerandasada aastat. Teeb ja toimetab Eestimaa metsades. Ülikool on miski aine tõttu lõpetamata, sõbrad lubasid järgmiseks juubeliks ülikooli diplomi välja printida ja raamida… Ja suuremaid koristustöid tehes võib siiani imelikest kohtadest leida kotikesi mullaproovidega :P. Peale igapäevase metsatöö käib metsas ka vabal ajal, isalt on saanud jahipisiku ning kõik vastavad load ja relvad on olemas. Liha laual ka 🙂 Sõjaväkke ei võetud kõrge vererõhu tõttu. Kaaslast omale leidnud pole, põhiliseks pereks on õde ja kass :).

See õde õpib viimast aastat metsakoolis maastukuehitust. Kuu aega enne põhikooli lõppu tehtud otsust minna gümnaasiumi asemel ametikooli ei ole kahetsenud. Elukogemust ja praktilist poolt on saanud kindlasti kõvasti rohkem, kui seda gümnaasium oleks võimaldanud. Kaks aastat, mis ta Soomes elas, arendasid nii inglise kui soome keelt selle võrra, et esimese ametikoolikevade kolmenädalast praktikat lendas ta Belgiasse tegema ja ülejäänud praktikad-kuna kool enam muid välispraktikaid ei pakkunud-on ta Soomes teinud, samuti siin suvetööl omale kooliraha teeninud. Tubli õpilasena on kogu aeg stipendiumi saanud ja koolitab end oma rahakoti peal. Käsil on autojuhilubade tegemine, mis tänu suvisele praktikale ja tööle pausile jäi. Mis edasi, seda veel ei tea, maailm on suur ja lai ning valikuid palju :). Üks variantidest on näiteks suure venna asemel ise sõjaväkke minna 😉 Ja jahil käib ta ka koos vennaga 🙂

Vanuselt järgmine õde alustas, erinevalt vanemast õest, üldse mitte üllatuslikult ametikooli sel sügisel. Ametinimetus eesti keeles oleks vist lähihooldaja (parandage mind, kui parem sõna olemas on). Tegelikult oli tal plaan kursuse jagunemisel minna lastekasvatuse poolele ehk siis  lasteaia kasvatajaks õppima, aga esimese kuuenädalase praktika järel pole ta selles enam nii kindel. Praktikakohti ei saanud nad ise valida ja plika määrati tööle füüsilise puudega inimeste hooldekoju. Ja talle väga meeldib see töö ja seltskond seal. Nii väga, et küsis suveks sinna tööd. Vot see on nüüd koht, kus mina mütsi maha võtan, sest ise ei suudaks seda teha. Töö hõlmab endas muuhulgas klientide-patsientide saunatamist, pesemist aga ka tagumike pühkimist ja vajadusel vere-okse-pasa koristamist.

Väikevend käib veel põhikooli ja temaga on omajagu tegemist. Nimelt arvab ta, et kool on mõttetu ajaraiskamine, tema hakkab suureks saades juutuuberiks ja selle jaoks pole vaja koolis käia. Eks me siis tasapisi üritame ikka selle kooli ka joonel hoida ja sellega on meil igapäevaselt suht palju vaeva, ta on sõnnile iseloomulikult aeglane ja kohati kangekaelne. Inglise keel ja matemaatika on talle lihtsad, samuti käsitöö, aga kõik muud ained tahavad pingutamist. Inglise keel on tulnud mängukonsoolil mängimisest ja  sõpradega üle maailma suhtlemisest. Päriselu sõpradega väga tihedat läbikäimist pole, kuna elame linnast väljas ja võimalust lihtsalt ratta selga hüpata ning õue sõpradega hängima minna siin pole. Olukord võib muutuda ehk paari aasta pärast, kui rolleri load käes. Ja tegelikult on hakanud vaikselt vist kohale jõudma, et päris ilma koolita ikka ei pääse ja tulevikuplaanidest on autoremondi-eriala läbi jooksnud. Sõjaväe kohta ei oska öelda, siinsesse sõjaväkke ta ei pääse ilmselt, kuni siinset kodakondsust ei võta, kodumaa omast ma ei tea. Pole tõtt-öelda uurinud ka. Füüsiline vorm tänapäeva noortel on nagu on-meenub sügisest üks kurb-naljakas juhtum, kui kutt tuli koju ja teatas, et oli oma klassi poistest kõige rohkem kätekõverdusi teinud. Kui küsisin, et kui palju, oli vastus 2… Teised oli ühega hakkama saanud. Olgu öeldud, et neid “teisi” oli vaid kaks, kolmas klassivend puudus sel päeval, aga ikkagi…

Olen uhke ja õnnelik, et ma nii vahvad lapsed olen endale kaasteelisteks saanud. Kellega koos kasvada ja õppida ja kes ise mind õpetavad 🙂

Read Full Post »


Loomulikult uue stressiga.

Erinevate stressiallikate “koostöö” viis mind arstile abi otsima. Kes kirjutas välja antidepressandid ja haiguslehe.

See viimane on “saatanast”. Sest kui muidu oleks talvisel töövabal ajal kenasti ja reeglipäraselt tööturaha pangaarvele tiksunud, siis nüüd see kenasti katkes ja kohalik haigekassa menetleb haiguslehte, et otsustada, kas ja kui palju nad mulle maksavad. Menetlemise aeg kolm nädalat. Nagu f-ing fff… Noja nüüd, peale kahenädalast haiguslehte käisin ma pereõe juures, kes arvas, et võiks ikka pikendada haiguslehte kahe nädala võrra. Ainult et pereõel pole õigust haiguslehte kirjutada. Arstil võttis see aega neli päeva…Lisagem sinna kolm nädalat + jõulud. Tänks, vanad mured on igatahes unustatud, nüüd saab joosta nende paberitega piisavalt 😛

Ja nii tore on ümberringi kohata “toetavaid” kaaslasi, kes leiavad, et neid väljakirjutatud rohtusid pole vaja süüa, neist on rohkem kahju, kui kasu ja üleüldse on see mingi tänapäeva moehaigus, mida päriselt pole olemas. Nagu? Sa ise oma vähirohud jätad võtmata, eks seegi ole ju tänapäeva moodne katk?

/Puhisedes vasakule ära…

Read Full Post »


Soome keeles just niimoodi ongi, nende “ü” täht kirjutatakse “y” kujul.

Juunikuus tuli meile tööle tüdruk, kellel nimeks Jenny. Meie igapäevane vestlus kulges umbes nii:

“Ja Jenni läheb…”

“Ma ei ole Jenni, ma olen Jennü!”

“Oi vabandust, Jennü…”

Umbes peaaegu kuu lõpuks sain ma selle nime selgeks. Jennü.

Juulikuus vahetusid suvenoored ja meile tuli tüdruk nimega Jenni….

Kusjuures mõlemad neiud olid veidi, noh, lihtsakesed.

Vahepeal mul tuli tunne, et ma olen ise teadmata ühe seriaali peaosasse sattunud. Siin maal on selline sari, nagu “Teistsugused sõbrad“, mis kajastab arengupuudega või -häiretega inimeste elusid. No ma aegajalt tunnen end selles seriaalis olevana.

Siis, kui ma lähen ühte üksusesse ja noor naine trimmerdab muru, ujumismask peas.

Siis, kui ma leian tööriistalaost katkise reha, millele on piid teibiga tagasi pandud.

Siis, kui inimene tuleb igal hommikul tööle, kaasas kolm poekilekotitäit riideid ja jalanõusid, mida ta mitte kunagi riietusruumi jätta ei julge, kuigi meil on lukustatavad kapid ja uksedki käivad lukku.

Siis, kui kogu kambaga ühte üksusesse läheme ja leian, et keegi on oma reinod kaasa võtnud. Iga pausi ajal tuleb ta kööki ja paneb sussid jalga.

Mitte, et selles kõiges midagi halba oleks, küllap meil igal on omad veidrused, minul ka. Ja tore, kui keegi või miski päeva toredamaks ja tuju lõbusamaks teeb.

 

 

 

Read Full Post »


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Read Full Post »


Leidsin sellise mõttejupi lõustaraamatust ja sobis kohe hästi siia.

Blogimine võtab ikkagi veits aega ja keskendumist ja igapäevaste pisitoimetuste vahele kohe üleüldse ei viitsi ega jaksa.

Aga no tänane päev oli kohe selline et…

No meil oli järjekordne tiimikoosolek.

Üldjoontes kõik meie hooajatöölised teevad kõvasti tööd. Peavad kinni töö- ja pausiaegadest ega venita neid. Sama ei saa öelda hauakaevajate pundi kohta. See nende põhitöö on tänu kasvavale tuhastamisele jäänud väga väheseks, peaaegu olematuks. Ühe-kahe haua kaevamise jaoks nädalas (teinekord pole sedagi) peetakse tööl kahte hauakaevajat ja lisaks veel see köstriõpilane, kes küll palgalehel pole. Kuidagi peab ju seegi kamp oma päevad õhtusse veeretama. Noh, natuke nokitse siit ja natuke sealt ja pause saab ju venitada poole tööpäeva pikkuseks ja nii ta läheb.

Koosolekul räägivad siis kõik oma tehtud töödest, kohal on igast üksusest üks inimene ja mõlemad hauakaevajad. Kõnepidajat täna kahjuks ei olnud.

Noor hauakaevaja siis räägib, kuidas tema käis kaugema nurga töömaal abiks põõsast langetamas. Jutt läks kuidagi nii, et miks seda üksi ei saanud teha ja ohtlik ja…mul läks igatahes täiesti lappama selle peale, kui tööjuht hakkas midagi rääkima, kuidas läbipaistva voolikuga saab vedelikke ühest anumast teise suunata. Mina olin omadega ikka täitsa metsas, mittemidagi ei saanud aru. Noh ja kui läbipaistvat voolikut kästi osta, siis küsisin pikkuse (10 meetrit kästi tuua) ja paksuse (10mm) ja läksin peale koosolekut poodi, sest muidki tööriistu oli vaja juurde hankida. Voolikut võtsin terve rulli (25m), kuna ei näinud mõtet seda jupitama hakata, hind polnud miskit hullu. Läksin järgmisesse üksusesse ja küsisin sealselt tüdrukult, et mille jaoks seda voolikut siis nüüd õieti vaja oli? Ja siis selgus et…see soomekeeles pensa(a) kaata tähendab nii põõsast langetama kui bensiini kallama (seda ma muidugi teadsin, aga nopühakuradipüss, ma lihtsalt ei tulnud selle pealegi) Et see noorem “meister” sõitis maha 30 km selle jaoks, et aidata kaugema nurga töömehel bensiini suuremast nõust väiksemasse kallata, sest see ise ei jaksavat. Need kanistrid onju pole mitmesajaliitrised, 30-40 liitrised on ja sellel vennikesel on seal väiksemaid kanistreid mõõdus 2-3-5 liitrit umbes 5 tükki ja iga jumalama kord, kui ma seal käin, vaatan ma üle, et tal benssu väikestes nõudes oleks, sest ma tegelt tean, et ta väga rasket tõsta ei saa/ei jaksa. Ja iga jumala kord ma toonitan, et kui mingi mure, siis andku teada. Mida ta väga ei tee.

Ja nüüd mul kästi osta 10 meetrit läbipaistvat voolikut selle jaoks, et saaks bensiini ühest nõust teise juhtida. JA ma ostsin 25 meetrit. JA pealegi 2 milli paksemat, sest 10mm läbimõõduga poes polnud. Ja oleks ma krt teadnud, mis otstarbeks seda vaja läheb, ma oleks voolikuotstesse korgid ka tellinud. No et järgmine kord tangin siis kogu selle vooliku benssu täis talle valmis. Mitte et kastmisvoolik meile ära ei kuluks, aga no ma ei saa üle sellest meeste loogikast…

Me mitu nädalat oleme jauranud kõnniteede äärelõikurite saamise üle. Eelmise koosoleku järel tõttasid mehed kohe traktorile miskit agregaati külge keevitama ja mina ei hakanud nende õhinat maha võtma, kuigi suure traktoriga igale poole ei pääse. Aga teisalt on meil laiemaid kõnniteid ka, kuhu pääseb ja las nad siis mässavad.  Aga vajadus väiksema ja käepärasema äärelõikuri järele püsis, sest päris käsitööna miskite raudadega kõnniteid sirgeks ajada on ikka liiga ränk. JA nõme nüüdsel tehnikaajastul.

Seega hakkasin ühel unetul ööl netist alternatiive otsima, sest enamaltjaolt on ju kõik jalgrattad leiutatud. Leidsin ka ja läksin kohalikku aia-metsatehnika poodi luurele. Seal oli selline trimmerimootoriga vars, millele sai erinevaid otsi integreerida, näiteks hekilõikuri, tavalise trimmeri, selle sama äärelõikuri jne. Rõõmsaks üllatuseks leidsin, et meil on tööriistade hulgas selline masin täitsa olemas, lihtsalt seda äärelõikurit vaja ja loa ma selle ostmiseks ka sain. Täna hommikul, kui ma seda masinat meie omadele esitlesin, teatas üks neist, et temateada peaks meil selline masin olemas olema. See tüdruk on tööl olnud enne mind, vahepeal oli paar aastat lapsepuhkusel ja nüüd siis taas. Minul jookseb neljas suvi ja ma ei olnud varem kuulnud ega näinud midagi sellest (kusjuures sel esimesel minu suvel oli see tüdruk ka veel tööl aga me olime eri nurkades ja palju kokku ei puutunud). No ma saatsin selle masina siis kolmandasse üksusesse ära ja ise läksin peale voolikuteostmisi kah sinna vaatama, et kuidas kulgeb. Noja arvake, mille me sealt tööriistakuuri kõige kõrgemalt riiulilt leidsime… Tera oli suht tömbiks kulunud aga no kkrdikrt, ma oleks selle uue äärelõikuri raja eest täpselt 18 uut tera saanud… Mind ei lohuta isegi see, et ma uute trimmerite hinnapakkumisest selle masina võrra hinda odavamaks sain…
Aga ega midagi. Seitse nädalat veel on jäänud. Kardetavasti igav juba ei hakka.

 

Read Full Post »


Just selline tundub olevat mu selleaastane eluõppetund.

Meil oli sel nädalal tiimikoosolek ja ootamatult küsis kõnevooru ja pidaski maha kõne üks köstriõpilane. Ja tema kõne hõlmas meie hooajatööliste ja suvetööliste kiitmist maast kuuni ja tagasi-ja teist samapalju juhtkonna ja kontorirottide kirumist. Höhh, ma peaaegu pidin nutma hakkama seal suurest liigutusest, nii ootamatu oli see.

Me suur ülemus ei osanud väga miskit öelda, möönis vaid, et miskite uuringute järgi pidavat siin maal kogudused ja sotsiaalvaldkond kõige viletsama töökeskkonnaga ametkonnad olema. Seda just kehva seltskonna ja tööpaiga kiusamiste tõttu. Ja lisas, et oleks väga huvitav, kui see köstriõpilane oma kõne ka järgneval kohe algaval asjapulkade koosolekul maha peaks. Sinna teisele koosolekule see õpipoiss jättis minemata, mainides sarkastiliselt, et säästab kogudusele raha, kui oma suure supiportsjoni söömata jätab.

Ja natuke seda meie hoojatöölistesse suhtumist ja nende panuse hindamist näitabki see, et järgmise koosoleku tarbeks olid juba söömalauad kaetud, aga meile ei raatsitud isegi kohvi pakkuda.

Kevadel tööle minnes ei jätnud see inime mingit asjalikku muljet. Ta on olnud kohal kõigil meie tiimikoosolekutel ja esimesel neist hakkasid nad me ülemusega oma sõjaväemuljeid jagama-no see pole esimeses nooruses enam, see õpipoiss. Ja meie ülemusel ka nõksa vaid pensionist puudu. Ja nii me ülejäänud seal istusime ja nihelesime, sest noh, mida värki…Kuramuse jutupaunikud, laske meil tööle minna või…

Ja siis teine või kolmas koosolek oli selline, kus ma vaese noore hauakaevaja ja selle õpipoisi ära solvasin. Olles nende meelest liiga karm ja ebaõiglane. Pidasime peale koosolekut kolmekesi maha korraliku väitluse, mille kestel said paljugi selgemaks ja millest alates paranes tuntavalt ka noore hauakaevaja ja õpipoisi suhe ning nende töö muutus täitsa asjalikuks ja mõtekaks. Vanem hauakaevaja, vana rebane, oli sel ajal puhkusel, aga küllap tedagi asjade käigust informeeriti.

Aga muidu teeme ikka tööd. Veidike on vihma tulnud-just sellevõrra, et muru uuesti kasvama panna, aga lillede kastmist tuleb jätkata. Uue kuu vahetus seekord erilisi ootamatusi ei toonud, oli vaid üks uustulnuk. Võrreldes juunikuu suvenoortega, kes olid vägagi asjalikud ja toredad töötegijad, olid juulikuisest portsust osad ikka täitsa teiselt planeedilt. Meie suurimale surnuaiale tulnud nooruk, veel neljateistaastane poisiklutt, kui murutraktori kätte sai, kujutas ette, et on pääsenud atv pulkade taha ja sõitis sellega ringiratast kasvõi tunde. Iga väikse mururiba pidi talle eraldi kätte näitama, et nüüd niida siit ja nüüd siit… Teisalt, sellest vist oli ikkagi rohkem tolku, kui naaberüksuse veidi vanemast poisist, kes muru “niitis” niiduk üleval (ehk siis terad mitte töötamas). Vägisi tulid meelde kõik need videoklipid, kuidas tolmuimejat üritatakse juhtmest käima tõmmata või kuidas keegi niidab meeleheitlikult elektriniidukiga muru, pistik tühjalt järgi lohisemas… Aga tegelikult on ikkagi tore olnud neid noori õpetada ja juhendada ja siis nende arengut näha. Ja seda, et ka meie kambas kiusamist võiks ette tulla, ei osanud ma ka näha, enne kui me oma endise hooldemehe teise üksusesse tõstsime ja ma märkasin, et üks meie töötegijatest päevapealt (uuesti) rõõmsameelseks ja jutukaks muutus. Ei olnud ma osanud enne tähele panna, et see pidev lõõpimine ja narrimine oli juba liiga suured mõõtmed võtnud. Loodetavasti kõik laabub nüüd sel järelejäänud hooajal. Mitte et ma mingeid illusioone siin looks, elu pakub jätkuvaid üllatusi igaks päevaks ja alati pole need positiivsed.

Kurb üllatus tabas meid reede hommikul teatega vana surnuaiavahi ootamatust lahkumisest eelmisel päeval. Mina nägin teda veel neljapäeva hommikul, ta palus mul tema autoakna varahommikusest uduniiskusest puhastada. Ta oli minemas naaberkülla autoremonditöökotta ja sinna ta ka jäi, autot oodates oli ühtäkki halb hakanud ja…Ilmselgelt ei teadnud me kumbki, et see meie viimseks kohtumiseks jääb. Ja tagantjärele tunduvad hoopis teise tähendusega tema viimased sõnad mulle: ” Ära nüüd järele anna..” (see puudutab ühte (paljudest) vanema hauakaevaja ebaseaduslikest tegemistest tööajal)

Ja üks teine, keda ma juba veidi aega tabada olen proovinud ja kes mu töötelefonile ei vastanud ja nüüd siis kui ta telefoni võttis, oli ta haiglas ja ma võin vaid aimata miks…

Nonii, nüüd kisub suht nukraks see postitus, aga eks seegi ole elu. Ei ole kogu aeg ainult lust ja lillepidu. Pigem ikka selline ameerikamäed-tüüpi.

🙂

 

Read Full Post »

Older Posts »