Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘elu soomes’ Category


Loomulikult uue stressiga.

Erinevate stressiallikate “koostöö” viis mind arstile abi otsima. Kes kirjutas välja antidepressandid ja haiguslehe.

See viimane on “saatanast”. Sest kui muidu oleks talvisel töövabal ajal kenasti ja reeglipäraselt tööturaha pangaarvele tiksunud, siis nüüd see kenasti katkes ja kohalik haigekassa menetleb haiguslehte, et otsustada, kas ja kui palju nad mulle maksavad. Menetlemise aeg kolm nädalat. Nagu f-ing fff… Noja nüüd, peale kahenädalast haiguslehte käisin ma pereõe juures, kes arvas, et võiks ikka pikendada haiguslehte kahe nädala võrra. Ainult et pereõel pole õigust haiguslehte kirjutada. Arstil võttis see aega neli päeva…Lisagem sinna kolm nädalat + jõulud. Tänks, vanad mured on igatahes unustatud, nüüd saab joosta nende paberitega piisavalt 😛

Ja nii tore on ümberringi kohata “toetavaid” kaaslasi, kes leiavad, et neid väljakirjutatud rohtusid pole vaja süüa, neist on rohkem kahju, kui kasu ja üleüldse on see mingi tänapäeva moehaigus, mida päriselt pole olemas. Nagu? Sa ise oma vähirohud jätad võtmata, eks seegi ole ju tänapäeva moodne katk?

/Puhisedes vasakule ära…

Advertisements

Read Full Post »


Soome keeles just niimoodi ongi, nende “ü” täht kirjutatakse “y” kujul.

Juunikuus tuli meile tööle tüdruk, kellel nimeks Jenny. Meie igapäevane vestlus kulges umbes nii:

“Ja Jenni läheb…”

“Ma ei ole Jenni, ma olen Jennü!”

“Oi vabandust, Jennü…”

Umbes peaaegu kuu lõpuks sain ma selle nime selgeks. Jennü.

Juulikuus vahetusid suvenoored ja meile tuli tüdruk nimega Jenni….

Kusjuures mõlemad neiud olid veidi, noh, lihtsakesed.

Vahepeal mul tuli tunne, et ma olen ise teadmata ühe seriaali peaosasse sattunud. Siin maal on selline sari, nagu “Teistsugused sõbrad“, mis kajastab arengupuudega või -häiretega inimeste elusid. No ma aegajalt tunnen end selles seriaalis olevana.

Siis, kui ma lähen ühte üksusesse ja noor naine trimmerdab muru, ujumismask peas.

Siis, kui ma leian tööriistalaost katkise reha, millele on piid teibiga tagasi pandud.

Siis, kui inimene tuleb igal hommikul tööle, kaasas kolm poekilekotitäit riideid ja jalanõusid, mida ta mitte kunagi riietusruumi jätta ei julge, kuigi meil on lukustatavad kapid ja uksedki käivad lukku.

Siis, kui kogu kambaga ühte üksusesse läheme ja leian, et keegi on oma reinod kaasa võtnud. Iga pausi ajal tuleb ta kööki ja paneb sussid jalga.

Mitte, et selles kõiges midagi halba oleks, küllap meil igal on omad veidrused, minul ka. Ja tore, kui keegi või miski päeva toredamaks ja tuju lõbusamaks teeb.

 

 

 

Read Full Post »


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Read Full Post »


Leidsin sellise mõttejupi lõustaraamatust ja sobis kohe hästi siia.

Blogimine võtab ikkagi veits aega ja keskendumist ja igapäevaste pisitoimetuste vahele kohe üleüldse ei viitsi ega jaksa.

Aga no tänane päev oli kohe selline et…

No meil oli järjekordne tiimikoosolek.

Üldjoontes kõik meie hooajatöölised teevad kõvasti tööd. Peavad kinni töö- ja pausiaegadest ega venita neid. Sama ei saa öelda hauakaevajate pundi kohta. See nende põhitöö on tänu kasvavale tuhastamisele jäänud väga väheseks, peaaegu olematuks. Ühe-kahe haua kaevamise jaoks nädalas (teinekord pole sedagi) peetakse tööl kahte hauakaevajat ja lisaks veel see köstriõpilane, kes küll palgalehel pole. Kuidagi peab ju seegi kamp oma päevad õhtusse veeretama. Noh, natuke nokitse siit ja natuke sealt ja pause saab ju venitada poole tööpäeva pikkuseks ja nii ta läheb.

Koosolekul räägivad siis kõik oma tehtud töödest, kohal on igast üksusest üks inimene ja mõlemad hauakaevajad. Kõnepidajat täna kahjuks ei olnud.

Noor hauakaevaja siis räägib, kuidas tema käis kaugema nurga töömaal abiks põõsast langetamas. Jutt läks kuidagi nii, et miks seda üksi ei saanud teha ja ohtlik ja…mul läks igatahes täiesti lappama selle peale, kui tööjuht hakkas midagi rääkima, kuidas läbipaistva voolikuga saab vedelikke ühest anumast teise suunata. Mina olin omadega ikka täitsa metsas, mittemidagi ei saanud aru. Noh ja kui läbipaistvat voolikut kästi osta, siis küsisin pikkuse (10 meetrit kästi tuua) ja paksuse (10mm) ja läksin peale koosolekut poodi, sest muidki tööriistu oli vaja juurde hankida. Voolikut võtsin terve rulli (25m), kuna ei näinud mõtet seda jupitama hakata, hind polnud miskit hullu. Läksin järgmisesse üksusesse ja küsisin sealselt tüdrukult, et mille jaoks seda voolikut siis nüüd õieti vaja oli? Ja siis selgus et…see soomekeeles pensa(a) kaata tähendab nii põõsast langetama kui bensiini kallama (seda ma muidugi teadsin, aga nopühakuradipüss, ma lihtsalt ei tulnud selle pealegi) Et see noorem “meister” sõitis maha 30 km selle jaoks, et aidata kaugema nurga töömehel bensiini suuremast nõust väiksemasse kallata, sest see ise ei jaksavat. Need kanistrid onju pole mitmesajaliitrised, 30-40 liitrised on ja sellel vennikesel on seal väiksemaid kanistreid mõõdus 2-3-5 liitrit umbes 5 tükki ja iga jumalama kord, kui ma seal käin, vaatan ma üle, et tal benssu väikestes nõudes oleks, sest ma tegelt tean, et ta väga rasket tõsta ei saa/ei jaksa. Ja iga jumala kord ma toonitan, et kui mingi mure, siis andku teada. Mida ta väga ei tee.

Ja nüüd mul kästi osta 10 meetrit läbipaistvat voolikut selle jaoks, et saaks bensiini ühest nõust teise juhtida. JA ma ostsin 25 meetrit. JA pealegi 2 milli paksemat, sest 10mm läbimõõduga poes polnud. Ja oleks ma krt teadnud, mis otstarbeks seda vaja läheb, ma oleks voolikuotstesse korgid ka tellinud. No et järgmine kord tangin siis kogu selle vooliku benssu täis talle valmis. Mitte et kastmisvoolik meile ära ei kuluks, aga no ma ei saa üle sellest meeste loogikast…

Me mitu nädalat oleme jauranud kõnniteede äärelõikurite saamise üle. Eelmise koosoleku järel tõttasid mehed kohe traktorile miskit agregaati külge keevitama ja mina ei hakanud nende õhinat maha võtma, kuigi suure traktoriga igale poole ei pääse. Aga teisalt on meil laiemaid kõnniteid ka, kuhu pääseb ja las nad siis mässavad.  Aga vajadus väiksema ja käepärasema äärelõikuri järele püsis, sest päris käsitööna miskite raudadega kõnniteid sirgeks ajada on ikka liiga ränk. JA nõme nüüdsel tehnikaajastul.

Seega hakkasin ühel unetul ööl netist alternatiive otsima, sest enamaltjaolt on ju kõik jalgrattad leiutatud. Leidsin ka ja läksin kohalikku aia-metsatehnika poodi luurele. Seal oli selline trimmerimootoriga vars, millele sai erinevaid otsi integreerida, näiteks hekilõikuri, tavalise trimmeri, selle sama äärelõikuri jne. Rõõmsaks üllatuseks leidsin, et meil on tööriistade hulgas selline masin täitsa olemas, lihtsalt seda äärelõikurit vaja ja loa ma selle ostmiseks ka sain. Täna hommikul, kui ma seda masinat meie omadele esitlesin, teatas üks neist, et temateada peaks meil selline masin olemas olema. See tüdruk on tööl olnud enne mind, vahepeal oli paar aastat lapsepuhkusel ja nüüd siis taas. Minul jookseb neljas suvi ja ma ei olnud varem kuulnud ega näinud midagi sellest (kusjuures sel esimesel minu suvel oli see tüdruk ka veel tööl aga me olime eri nurkades ja palju kokku ei puutunud). No ma saatsin selle masina siis kolmandasse üksusesse ära ja ise läksin peale voolikuteostmisi kah sinna vaatama, et kuidas kulgeb. Noja arvake, mille me sealt tööriistakuuri kõige kõrgemalt riiulilt leidsime… Tera oli suht tömbiks kulunud aga no kkrdikrt, ma oleks selle uue äärelõikuri raja eest täpselt 18 uut tera saanud… Mind ei lohuta isegi see, et ma uute trimmerite hinnapakkumisest selle masina võrra hinda odavamaks sain…
Aga ega midagi. Seitse nädalat veel on jäänud. Kardetavasti igav juba ei hakka.

 

Read Full Post »


Just selline tundub olevat mu selleaastane eluõppetund.

Meil oli sel nädalal tiimikoosolek ja ootamatult küsis kõnevooru ja pidaski maha kõne üks köstriõpilane. Ja tema kõne hõlmas meie hooajatööliste ja suvetööliste kiitmist maast kuuni ja tagasi-ja teist samapalju juhtkonna ja kontorirottide kirumist. Höhh, ma peaaegu pidin nutma hakkama seal suurest liigutusest, nii ootamatu oli see.

Me suur ülemus ei osanud väga miskit öelda, möönis vaid, et miskite uuringute järgi pidavat siin maal kogudused ja sotsiaalvaldkond kõige viletsama töökeskkonnaga ametkonnad olema. Seda just kehva seltskonna ja tööpaiga kiusamiste tõttu. Ja lisas, et oleks väga huvitav, kui see köstriõpilane oma kõne ka järgneval kohe algaval asjapulkade koosolekul maha peaks. Sinna teisele koosolekule see õpipoiss jättis minemata, mainides sarkastiliselt, et säästab kogudusele raha, kui oma suure supiportsjoni söömata jätab.

Ja natuke seda meie hoojatöölistesse suhtumist ja nende panuse hindamist näitabki see, et järgmise koosoleku tarbeks olid juba söömalauad kaetud, aga meile ei raatsitud isegi kohvi pakkuda.

Kevadel tööle minnes ei jätnud see inime mingit asjalikku muljet. Ta on olnud kohal kõigil meie tiimikoosolekutel ja esimesel neist hakkasid nad me ülemusega oma sõjaväemuljeid jagama-no see pole esimeses nooruses enam, see õpipoiss. Ja meie ülemusel ka nõksa vaid pensionist puudu. Ja nii me ülejäänud seal istusime ja nihelesime, sest noh, mida värki…Kuramuse jutupaunikud, laske meil tööle minna või…

Ja siis teine või kolmas koosolek oli selline, kus ma vaese noore hauakaevaja ja selle õpipoisi ära solvasin. Olles nende meelest liiga karm ja ebaõiglane. Pidasime peale koosolekut kolmekesi maha korraliku väitluse, mille kestel said paljugi selgemaks ja millest alates paranes tuntavalt ka noore hauakaevaja ja õpipoisi suhe ning nende töö muutus täitsa asjalikuks ja mõtekaks. Vanem hauakaevaja, vana rebane, oli sel ajal puhkusel, aga küllap tedagi asjade käigust informeeriti.

Aga muidu teeme ikka tööd. Veidike on vihma tulnud-just sellevõrra, et muru uuesti kasvama panna, aga lillede kastmist tuleb jätkata. Uue kuu vahetus seekord erilisi ootamatusi ei toonud, oli vaid üks uustulnuk. Võrreldes juunikuu suvenoortega, kes olid vägagi asjalikud ja toredad töötegijad, olid juulikuisest portsust osad ikka täitsa teiselt planeedilt. Meie suurimale surnuaiale tulnud nooruk, veel neljateistaastane poisiklutt, kui murutraktori kätte sai, kujutas ette, et on pääsenud atv pulkade taha ja sõitis sellega ringiratast kasvõi tunde. Iga väikse mururiba pidi talle eraldi kätte näitama, et nüüd niida siit ja nüüd siit… Teisalt, sellest vist oli ikkagi rohkem tolku, kui naaberüksuse veidi vanemast poisist, kes muru “niitis” niiduk üleval (ehk siis terad mitte töötamas). Vägisi tulid meelde kõik need videoklipid, kuidas tolmuimejat üritatakse juhtmest käima tõmmata või kuidas keegi niidab meeleheitlikult elektriniidukiga muru, pistik tühjalt järgi lohisemas… Aga tegelikult on ikkagi tore olnud neid noori õpetada ja juhendada ja siis nende arengut näha. Ja seda, et ka meie kambas kiusamist võiks ette tulla, ei osanud ma ka näha, enne kui me oma endise hooldemehe teise üksusesse tõstsime ja ma märkasin, et üks meie töötegijatest päevapealt (uuesti) rõõmsameelseks ja jutukaks muutus. Ei olnud ma osanud enne tähele panna, et see pidev lõõpimine ja narrimine oli juba liiga suured mõõtmed võtnud. Loodetavasti kõik laabub nüüd sel järelejäänud hooajal. Mitte et ma mingeid illusioone siin looks, elu pakub jätkuvaid üllatusi igaks päevaks ja alati pole need positiivsed.

Kurb üllatus tabas meid reede hommikul teatega vana surnuaiavahi ootamatust lahkumisest eelmisel päeval. Mina nägin teda veel neljapäeva hommikul, ta palus mul tema autoakna varahommikusest uduniiskusest puhastada. Ta oli minemas naaberkülla autoremonditöökotta ja sinna ta ka jäi, autot oodates oli ühtäkki halb hakanud ja…Ilmselgelt ei teadnud me kumbki, et see meie viimseks kohtumiseks jääb. Ja tagantjärele tunduvad hoopis teise tähendusega tema viimased sõnad mulle: ” Ära nüüd järele anna..” (see puudutab ühte (paljudest) vanema hauakaevaja ebaseaduslikest tegemistest tööajal)

Ja üks teine, keda ma juba veidi aega tabada olen proovinud ja kes mu töötelefonile ei vastanud ja nüüd siis kui ta telefoni võttis, oli ta haiglas ja ma võin vaid aimata miks…

Nonii, nüüd kisub suht nukraks see postitus, aga eks seegi ole elu. Ei ole kogu aeg ainult lust ja lillepidu. Pigem ikka selline ameerikamäed-tüüpi.

🙂

 

Read Full Post »


pean ma jätkama sealt, kus pooleli jäi.

Või siiski mitte. Kuust rääkides, eile pidi olema suur ja punane kuuvarjutus. Olime end kõik valmis sättinud, saunas puhtaks pesnud ja puha 😛 Noh, et kui lubatud maailmalõpp ka ikka tuleb…olguolgu, see mu must huumor…

Olime valmis pannud kaamerad ja piknikuteki, mõtlesime lastega minna rahvamaja suurele muruplatsile taevast imetlema. Ainult et…kuud ei olnud. Käisime ikka aegajalt piilumas, no ei ole noh. Täitsa varjus oli teine…Ainuke lõbu oli lõustaraamatu telfi kuuvarjutuse otseülekande kommentaare lugeda, sest kuud ei olnud mitte kuskil. Lõpuks ikka miski haledake ilmus, aga jah, ootused olid palju enamad.

Aga jätkates eelmist- suvelilled tulid ja said maha istutatud. Napilt enne jaanipäeva, mõnes kohas veel viimasel hommikul enne pikka nädalavahetust. See, et kahte väiksemasse surnuaeda lilli tellides oli ühe liigi lilledel eksikombel üks null koguse lõpust ära jäänud, on muidugi pisiasi. Vist. No et 1500 viltlehe asemel tuli 150 aint. Aga see on nagunii ainult täiendav lill ja neid saab kombineerida ja kuna lilli tellitakse nagunii varuga ja kuna kogu koguduse portsjon on piisavalt suur, siis lootsin, et ei pea hakkama neid juurde otsima-tellima. Õnneks neid viltlehti jätkus. Peaaegu. See tähendab, et tagavarapeenardesse neid peaaegu ei jäänudki. Aga ega neid väga ei kulu ka, üsna vastupidavad on teised. Kui ainult trimmerdajad hoolsad on. Enamasti ikka on.

Jaanipäev on siin maal alati nädalavahetusel. Sel aastal jooksis see kokku eesti omaga, mis tähendas muidugi umbe täis laevu ja hulle rahvamasse sadamatepiirkonnas.

Soomes on jaanipäeva tähistamine üsna erinev eesti omast. No neil muidugi pole võidupüha ka. Ühine on linnadest ära sõitmine ja suur joomine. Selliseid eesti mõistes ansamblite ja muu meelelahutusega külajaanitulesid pole. Pered ja sõpruskonnad kogunevad suvilatesse, seal siis saunatatakse ja grillitakse. Ja juuakse. Kella üheteistkümne paiku õhtul kogunetakse küla keskele, kus süüdatakse suur jaanituli, see põleb poole tunniga lõpuni ja rahvas läheb oma suvilatesse laiali tagasi. Saunatamist ja joomist jätkama. Kuna enamus suvilaid on veekogu kaldal, siis veetakse enne jaanipäeva töökohtades kihla, kui mitu inimest üle soome seekord vees oma elu lõpetab. Suht küüniline jh.

Minul oli seekordne jaaniplaan hõlmas eestis-käiku. Mitte jaanipäeva pärast, aga üks koolilõpetamine (oh miks küll need koolilõpudki just jaanipäeval peavad olema…).

No igatahes kõigi muude ilmareeglite rikkumisega hakkama saanud kõigekõrgem pidas jaanipäeva siiski sellevõrra tähtsaks sündmuseks, et ei soostunud reegleid rikkuma. Seega vihm, paduvihm, rahe, tormituuled, äike, kõik oli kenasti saadaval. Isegi sellevõrra, et meie eestipoolses suurvallas oli poole ööpäeva pikkuseid elektrikatkestusi.

Ma Eestisse sõitsin üksi, mees oli just enne jaani venna juubelil käinud ja noorema poja sinna jätnud, tütardest noorem jäi siia oma sõpraderingi pidutsema. Merel nägime Tallinna kohal möllavat äikesetormi, mis küll selleks ajaks vaibus, kui maaleminek algas. Jäi vaid paduvihm. Ja nad olid sadamaümbruse ringi teinud ja mul polnud mingit krdima aimu ka, kuhu ma minema pean ja kuhu ma välja jõuan. Nii ma seal pimeduses ja paduvihmas Kadrioru tänavatel seiklesin, kuni lõpuks kenasti Tartu maanteele jõudsin. Edasi oli juba lihtne. Aga see oli jällegi kellegi kaval plaan mind stockmani ristmikust mööda juhtida, sest paduvihm oli tänavad üle ujutanud ja see ristmik oli lõks autodele, kust läbi väga ei pääsenud. Ja kui ma pabistasin, et kuidas ma uuenenud sadamasse tagasi sõita oskan, siis õdede lohutus, et sama teed, kust tulin, ei pädenud kuskilt otsast. Sest esiteks polnud mul seal pimedas ja sajus õrna aimu ka, kust ma tulin ja teiseks olid enamus neid Kadrioru tänavaid ühesuunalised…

Värske koolilõpetaja sai siiski väärikalt lilled-kingid. Läbi tormituulte ja paduvihma said mehed kuidagi ka grillimisega hakkama ja üleüldse oli tsill kogu suguvõsaga koos olla. Õhtuks, kui noorem rahvas end jaanipidudele orgunnis, sebisin mina end õe juurde appi lapsi hoidma. Seal me siis istusime ja lobisesime, miskil hetkel ühines laste vanaisa kah meiega ja juttu jätkus kauemaks 😀 Lapsed ise sellest muidugi ei hoolinud, et meie kaua üleval olime, nemad lõid ikkagi seitsmest luugid lahti ja hele kilkamine ei andnud väga võimalusi meile muilegi 🙂

Aga kuna meil mingeid erilisi plaane nagunii polnud, siis saigi kogu päeva rahulikult võtta. Veel mõned tuttavad üle vaadata, emaga lobiseda ja äraminekuks sättida. Sest paraku pole mul suvehooajal üle paari päeva korraga võimalik kodumaal viibida.

Igatahes oli jaanipäva järel  paar veidi jahedamat päeva ja siis naasis kuumus taas. Mis meie töös tähendab lõputut kastmist. Vahepeal natuke muruniitmist ja siis veel kastmist.

Juunikuu vahetus juulikuuks tõi meile taas tööväe vahetuse. Kõik kulges taas samamoodi-meile tuli üks rohkem, kui mul teada oli ja linnasurnuaiale tuli üks vähem. Taas tõstsin ma ühe töölise sinna. Paari päeva jooksul selgus, et sellest teisest meile tulnud noorest ei tule samuti töötegijat ja kolmas oli tulemas alles pooles juulis, seega jäime üldse ilma lisaväeta. Mis teisest küljest oli hea, sest andis mulle ülemuse nõusolekul ära teha üks valmisplaanitud vangerdus. Nimelt see meile kevadel tööle võetud hooldusmees-muruniitja ei osutunud just kõige teravamaks pliiatsiks masinate hoolduse poolest ja kui ma juba teise trimmeri tema “remontimise” järel pärisremonti pidin viima, hakkasid mul peas häirekellad helisema. Seega sai temalt võetud hooldusmehe tööd ja pandud selle asemel surnuaiatöödele. Ja masinate hooldust ostame nüüd väljaspoolt. Ja sellele endisele “hooldusmehele” sai see kenasti ära põhjendatud tööjõu puudusest tingitud struktuurimuutustega 😛

Mul oli hullult hea meel, et mu vanem tütar lõpuks tööle tuli, sest tolle surnuaiaga, kuhu tema läks, oli mul väike mure südames. See oli see koht, kus kevadest kõik uued töötegijad võeti ja kust üks juba varem lahti lasti ja kus nn. ülemuseks üks noor poiss on. Kes on pehmelt öeldes lohhiks osutunud. Ja keegi neist pole varem just seal töötanud, aga see meie pliks on. Nüüd tema oma kogemusega üritab seal korda majas hoida ja mul kohe süda rahulikum 🙂

Muidu on suur kuumus ja põud viinud selleni, et ühes metsanurga surnuaias lõppes kastmisvesi. Sealset kaevu toidab allikas ja kord kui meil oli vihmuti kogu päeva järel olnud, sai see kaev lihtsalt tühjaks. Õnneks hommikuks oli küll sellevõrra vett kogunenud, et lilli taas kasta sai, aga mis sealsest uuest murust ja muruvaibast saab, seda ma küll ei oska öelda. Tegelikult on see kogu maad hõlmava saagiikalduse, tuleohu, veevarude vähenemise ja muu sellesuvisest ilmast tingitud jamade kõrval muidugi suht täpes. Aga kuna vihma pole jätkuvalt sadanud, võib see allikas seal päris kuivale jääda ja siis on juba veits suurem jama..

Tegelikult on sadanud. Lausa paduvihma tuli eelmisel laupäeval pool tunnikest. Pisuke leevendus see maale oli, aga kindlasti ei jätkunud sellest allikate toitmiseks.

Meie olime kutsutud naabrite juubelitele, kahe peale kokku andis 130 välja. Ühel neist on tegelik sünna kevadel ja teisel sügisel, sestap nad kesksuvel koos tähistada otsustasidki. Pidu oli tore, oli tantsu ja tralli. Erinevus eesti pidudest teadagi puuduva lookas laua osas. Ja sünnipäevasöögiks pakuti suppi. Rootsilauast, nagu neil tavaline. Hiljem muidugi kohvi ja kooki ning päris lõpus veel karjalapirukaid ja riisiputru.

Pidu sai läbi, aga kuumus jätkub. Ei tea, kui kaua veel. Üritame lilli elus hoida ja ise vastu pidada. Kodus valmivad tomatid ja piprad, kasvavad kurgid ja suvikõrvitsad. Vahel, kui kuumas liiga mõistusele hakkab, raatsime õhksoojuspumbaga tube jahutada. Aga üldiselt pole viga 🙂

Read Full Post »


sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.

Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.

Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.

Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…

Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.

Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.

Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.

Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…

Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀

Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…

See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…

Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.

Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.

Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.

Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.

Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.

Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.

Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.

Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.

Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛

Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.

No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀

Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.

Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…

Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.

Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.

Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂

 

Read Full Post »

Older Posts »