Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘elu soomes’ Category


Vaatasin, et Kuidas kasvatada inimest juures oli elav arutelu minu eilsest postitusest ajendatud postituse järel.

Mõned ääremärkused: See mu eilne kurgi-hinna võrdlus oli nüüd natukene kallutatud, sest minu välja toodud kurgi hind oli prisma selle nädala sooduspakkumises, tavahind on soome kodumaisel kurgil hetkel kuskil 3euro ringis (ikkagi palju odavam, kui eestis), sama oli see hind ka jõuluajal, mis on siingi kõige kallim aeg sellise kauba jaoks.

Ma arvan, et siin saab kodumaist kasvuhoonekaupa just seetõttu odavamalt kasvatada, et mahud on suuremad-see võimaldab veidi odavamalt toota. Samas on ka kasvuhoone-, või siis üleüldse aianditöötegijate palgad ühed kõige madalamad.

Ja sissetoodud lõunamaine kurk on ka siin kohalikust odavam, aga mitte nii drastiliselt. Ja soomlane eelistab üldjuhul kodumaist-ostab pigem vähem, aga kallimalt.

Ja siis söömisest ja toidust üleüldiselt:

Soomlased söövad ka praegu vähem liha, kui meie kaasmaalased. Mitte sellepärast, et see luksuskaup neile oleks, vaid et vähem liha on tervislikum. Rohkem süüakse köögivilju ja värskeid salateid. Au sees on kõikvõimalikud köögivilja-vormiroad, mis on väga maitsvad, kui nendega ära harjud 😛

Eestist tulnule tunduvad hõimuvendade toidud üsna magedad või maitsetud. Veidi ehk on lisatud soola, aga muid maitseaineid peaaegu ei tuntagi. Toorsalatid on täiesti maitsestamata.

Pooltoodete kohta ma ei oska öelda, minu meelest ostetakse neid üsna palju nii soomes kui eestis. Soomes ehk ostetakse soojendamise-valmis toiduportsjone rohkem tööle kaasa. Veel üks paradoks: Soome poodides on maitsestatud kana ja liha odavam, kui maitsestamata.

Üks erinevus on silma hakanud soome ja eesti sünnipäeva- ja pidulaudadest või ka niisama koosistumistest: eestlastel on kogu olengu ajal toit laual ja aina saab miskit näksida. Soomlastel on söögiaeg ja kui see on läbi, siis korjatakse laudadelt nii toit kui nõud. Suuremate olengute korral sööki laudadel ei olegi, on nö. rootsi laud, kust siis igaüks meelepärase toidu valib ja söömise lõppedes viiakse mustad nõud laualt ära. Kohvi serveerimiseni jääb umbes 2-3 tundi ja kui miskit eeskava pole, siis inimesed lihtsalt lobisevad omavahel. Tühjade laudade taga. Jooke küll saab enamasti vabalt võtta ka nn. söögivabal ajal.

Aga sellist näksimise kommet ei ole. Ka mitte söögiaegade vahepeal.

Ma ise olen kõige rohkem hädas enese ja oma pere näksimise-kombega: loll harjumus on käia söögikordade vahel külmkapist “midagi head”otsimas. Ebatervislik nii endale kui rahakotile, aga lahti krt sellest kombest ei saa. Pane või tabalukk külmkapile ette 😛

Advertisements

Read Full Post »


Kui ma jõulude ajal Eestis käisin, ostsin ilmselt elu kallimat värsket kurki, kilohind 5,29. Sama keti poodides leidus seda kilohinnaga 5.49. Tegemist siis Eesti kohaliku kurgiga. Praegu vaatan Soome kohaliku kurgi hinda, 1,99 on kilo. Sellise hinnaga poleks Eestis saanud isegi mädaplekilist hollandi kurki, see oli kahe ja poole euro kanti kilo.

Eile (10.1.18) tõusis diiselkütuse hind Eestis tanklates Soome tanklatest 3-10 senti kõrgemale.

Read Full Post »


Olgugi, et lähedased naabrid ja hõimurahvad ja mis kõik veel, jõulutoitude osas oleme soomlastega üksteisest ikka väga kaugel.

Just enne jõule oligi juttu tolles mu töö cateringi-firmas, et millised on eestlaste jõulutoidud ja ühtegi ühist rooga ma ei leidnudki. Tinglikult võiks pakkuda, et rosolje, kuid sellest on ainult nimi ühine, retseptid ikka totaalselt erinevad. Ja siis need armsad kolleegid küsisid, et kui ma nüüd eestisse jõuluks lähen, siis kas ma soome jõulutoitudest ka puudust tunnen? Maksavorm, kartulivorm, bataadivorm, kaalikavorm, porgandivorm…jeah 😛 Mitte, et ma neid ülepea eriti söönudki olen 😀

Siiski. Nende kinkku. See on suur valmissoolatud seakints, mis jõululaupäeva hommikul praeahju pannakse ja seal ta siis küpseb tunde-olenevalt suurusest. Tavaliselt on need ikka suured, nii 10 kg kanti ja küpsetamine kestab 6-8 tundi. Kogu see käntsakas on tailiha, vaid peal on selline kuni pool cm pekki ja kamar. Muidugi irdub sellest pekist küpsetamise käigus ahjupannile rasva. Vähe küll, aga siiski. Vott, ja sellest rasvast saab prae kõrvale imehea kastme: sibulat, vett ja hapukoort-no viib keele alla. Pipart võib ka muidugi panna või soovi korral muid maitseaineid, soola enamasti pole vaja, sest seda on seal juba piisavalt.

Aga. Meie kallis naaberrahvas ei võta ju suusissegi midagi, mis mingilgi määral rasva sisaldab. Toit peab olema rasvavaba, laktoosivaba, gluteenivaba, toiduvaba… Ma ise täitsa imestan, et siin üldse 3,5% rasvasusega piima müüakse-no ilmselt ostavadki seda kõikvõimalikud sisserändajad, ma ise kaasaarvatud. Sest see, mida nad ise joovad…see ongi piimajook, rasvata, laktoosita ja maeiteaveel milleta või millega, säilib tavalistel poeriiulitel (mitte külmikus) 3kuud ja maitseb rõvemagusalt. (Ma pole pakendit uurinud, äkki nad lisavad suhkrut sinna säilimise huvides?)

Aga tagasi selle jõuluprae juurde. Kuna sellest siiski miskil määral rasvast praevedelikku tuleb ja kuna seda mitte keegi ei söö, siis tuleb sellest ka kuidagi lahti saada. Otse solgitorudesse seda kallata ei saa, sest no mõelge ise. Kui ka see kogus pole ühe prae kohta suur, siis kogu rahvastiku praerasvad ajaks umbe nii mõnegi linna solgitrassid. Seega teevad bensujaamad kampaaniaid, et tooge oma praerasv meile, me töötleme selle autokütuseks.

Kõik ju ilus-kena, aga ettevaatamatusest olin siin rääkinud, et näh, väärt kraam, millest head kastet saab, aga teie teete diislit hoopis…

Täna tegin talgutele tulnud põlismaalastele süüa. Lõikasin sellest samast suurest kintsust kenad viilakad potti ja panin peale kraanivett, et seda soojendada. Nimetet lahja vedelik oleks kõlvanud ju kuiva liha ja kartuli juurde kastmekski, aga kussa. Olgugi, et sellest kirjeldatud kastmest oli too vedelik ikka väga kaugel, puutumata see jäi. Sortsutati peale tiba ketšupit ja teine tiba majoneesi (sest majonees, teadagi, on ju RASVANE) ja nii see läks.

Ega tegelikult ise ka ju ei sööks miskit, millest tead, et sellest autokütust valmistatakse 😛

Ja ma olen jumala kindel, et seda kastet oleks söödud, kui ma poleks rääkinud, millest see tehtud on.

 

Read Full Post »


Nojah, siiamaale on ka jõudnud see black friday ostuhullus. Mul õnnestus seekord toetada seda teise poole kampaaniat, ehk et ma ei ostnud sel päeval mitte midagi.

Aga…

See tarbimishullus või -sundus on kohati ikka üle mõistuse. Mul sai sel nädalal täis kohaliku mobiilioperaatoriga liitumisega kaasnenud soodusaeg. Uus, nüüd juba täishinnaga kuutasu oleks olnud 10 eurot kõrgem. Ma muidugi ei teadnud miskit sellest muutusest, kui firmast poleks helistatud ja öeldud, et näed, nii ja nii on asjad. Aga kui te tahate soodusaja jätkumist, võtke meilt über-küber tahvel, teile jääb soodsam kuutasu, maksate vaid viis raha lisaks tahvli eest. Nojah, ma võtsin selle tahvli, sest kogu kuumaks tuleb ikkagi siis odavam täishinnast… Sulle makstakse peale, et sa tarbiksid rohkem…

Aga reedest päeva pole ma ammu nii suure igatsusega oodanud, kui seekord. Lihtsalt nii kopp on ees sellest poole öö ajal ärkamisest (mis siis, et ma suvel sel kellaajal juba tööl olin) ja pimedas sõitmisest-udu, vihm, lumesadu, märg asfalt, must jää, hirved, vastutulevad pimestavad autod jne. jne…

Töö ise kontimurdev pole, aga mu käed, eriti randmed, hakkavad vaikselt jälle märku andma. Jajah, need samad väikesed valged käekesed, mis ilma tõrkumata kogu suvehooaja, ehk siis mai algusest oktoobri lõpuni, kaevavad, tassivad, istutavad, trimmerdavad, käsiniidukit lükkavad, lõikavad, rohivad, riisuvad jne, hakkavad protesteerima tühipalja koristustööde peale 😛

Töökoht ise on põnev, põrandate nühkimise ajal on võimalik teinekord laborites piiluda katseklaasides ja karbikestes idanevaid-tärkavaid seemneid, vaadata viljapeade prepareerimist ja terade eraldamist jpms. Pealegi, ma ühest laborist leidsin Rentsi teisiku 😛 Rents, tunnista nüüd üles, et sa tegelikult töötad hoopis ühes poromaa seemnearetuskeskuse laboris teadurina 😀 Ja koer on sel teisikul ka, nii et kõik klapib (ah et kust ma tean, et koer? ta ütles mulle, et ma meenutavat tema koerakasvatajat). Ja see armas rasedapunu las jääb meie vahele eksju 😉

Okei-okei, kõik Rentsi puudutav oli nali, kes aru ei saanud. Lihtsalt üks mu praegune töökaaslane on väga sarnane temaga 🙂

Oi ja jõulupeole kutsuti mind ka, sama asutuse omale ikka. Aga ma tõepoolest ei jaksanud veel pimedas sõita sel nädala viimase tööpäeva õhtul.

Loen päevi ja loodan, et töötaja, keda ma asendan, ikka tagasi tuleb 😉

Read Full Post »


Taas mul õnnestus end tundmatutesse vetesse kroolida.

Ma eelmisel nädalal käisin oma kohaliku töötukonsuldandi juures. See on selline rutiin, kuna olin suvehoojal tööl  hooajatöölisena ja tähtajalise lepinguga, nagu eelmisedki suved. Ja talviste töötukindlustusrahade saamiseks pead sa loomulikult end tööotsijana arvele võtma ja töötuameti pakutud töökohtadele kandideerima ja nii edasi…Tööde lõppedes viid siis oma paberid taas töötuametisse ja töötukassasse ja …esimene ametkond ütleb, kas mulle võib maksta tööturaha või mitte ja teine siis vastavalt sellele maksab või mitte… 😛

Ühesõnaga küsis see ametnikuke, et kas ma ikka töökuulutusi olen vaadanud. Minu ausa vastuse peale, et pole aega olnud, pidi ta peaaegu tooli alla kukkuma 😀 (Samavõrd šokeeritud olid mu pärismaalastest naabrid, kui ma neile seda lugu rääkisin) Noh, siin maal ei ole selline otsekohene ausus kuigi tavapärane ja seega olen ma pahaaimamatult mõnigi kord inimesi jalust rabanud. Igatahes õiendas see mehike siis, et ma võiksin omale ikka püsiva töökoha leida, et ei peaks igal aastal selle hooajatööga jamama. Ja soovitas tungivalt metallitöö ja keevitamise kursustele kandideerida…

Mu enese rutiini hulka peale suvetöö lõppemist kuulub ka ühes renditööjõufirmas käimine ja neile teada andmine, et olen saadaval… Eelmine talv, peale esimest ebaõnnestunud tööotsa, sain ma nende kaudu mõneks nädalaks munapakkimisetehasesse tööle. See oli selline tore ja tempokas töö, millest sai mulle selgeks, et kogu elu ma sellist tööd küll teha ei tahaks (seal oli naine, kes 40 aastat oli mune pööritanud, imetlusväärne), aga vahelduseks selliseid otsi teha on päris lõbus.

See eelmise aasta esimene pekkikukkunud tööots oleks muidu päris nunnu olnud, kui tööandjad oleks kinni maksnud kogu mu tööaja, ehk siis päeva jooksul objektilt teisele sõitmine ei läinud tööaja sisse ja seda sõitmist tuli omajagu ette. Lisaks ei tahtnud nad mulle seadusega ettenähtud palka maksta. Seega viskas kogu see jama mul üle ja ma tulin päevapealt tulema. Mida ma muidugi teha poleks tohtinud, sest siis kaob ka õigus tööturahadele…Aga siis õnnestuski mul selle tööjõuvahendusfirma kaudu see munapakkimise ots leida ja edaspidi laabus kõik normaalselt.

See mu pool aastat kestev suvetöö on mulle tõsiselt hingelähedane ja kui vähegi võimalik, ei tahaks ma sellest loobuda. Ja vaba talv pole ka ju paha, saab rahus sokke kududa ja vahelduseks erinevaid töid proovida.

Tegelikult tahtsin ma selleni jõuda, et kaks päeva peale töötuametis käimist, ehk siis eile,  helistati mulle naaberküla tööjõurendifirmast ja pakuti tööd. (Töökuulutuste vaatamiseni pole ma siiani jõudnud, töötu inimese kiire elu 😛 ) Naaberküla on umbes poole suurem, kui meie oma, ma arvan et miski 17th inimest seal elab. Aga näd siis, tööjõudu netu. Ja mulle just sobivad sellised mõnenädalased otsad, vähemalt esialgu, kui ei tea päris täpselt, mida töö ennast kujutab. Kui leian miski sellise, mis mu suvetööst veel parem tundub, siis ehk võiks mõelda püsivamale tööle. Ja noh, see uuest nädalast algav töö on naaberküla külje all, ehk siis kodust veidi kaugemal ka, pimedal ajal sõitmine pole just mu meelistegevus. Aga jah, töö tuli seekord ise minuni, tuleb nüüd jälle vaest ametnikukest šokeerida 😛

 

 

Read Full Post »


Mu eelmine arvut saab kohe 10 aastat vanaks ja on üle elanud igasugust. Vist juba pool aastat olen mõlgutanud mõtteid uue ostmisest ja kui nüüd eestis käies see vana jälle jonnima hakkas-kiilus kinni, ei läinud restardile ja seejärel ei tahtnud üldse käivituda-jõudsin otsusele, et maksku mis maksab, uus arvut tuleb ära osta.

Võinoh. Maksta ma väga palju ei tahtnud.

Teise ringi korralikku arvutit ka mitte, sest puudub aeg ja oskused ise seda korralikku välja vaadata.

Hakkasin siis mõtlema, et milleks ma seda masinat õieti kasutan…ja ega peale blogimise väga muud ei jäänudki 😛 Aga seda ma teen pigem harva viimasel ajal (no tänane päev läheb ajalukku ilmselt :D) Miskit kiiret (ja kallist) mänguarvutit ei vaja, pildistamine on ka suht tahaplaanile jäänud (räägib inimene, kes uut fotokat nillib :P), seega võiks miski täitsa tavaline masin olla.

Käisin omaküla tehnikapoes vaatamas, leidsin miskise pooletuhande eurose pilli, mis võiks peaaegu sobida. Õnneks ära kohe ei ostnud. Netis surfates leidsin sama masina veidi vanema versiooni-kakssada raha odavama kah. Seda meieküla poes ei müüdud, küll aga naaberküla omas. Niisiis, naabrimutt kaasa ja naaberkülla teele me eelmine neljaba asusime.

Ega nad seal palju rääkida ei viitsinud, vaatasid et mul masin välja valitud, pakkusid vaid lisakindlustust, mida siin kõigile kodumasinatele pakutakse ja…

“Kas me paneme selle arvuti teile töökorda ka?”

“eee…”

“See maksab 79 eurot”

“Ei, aitäh, ma saan ise hakkama”

Sa pühakuradipüss!! Ma võiksin selle talvehooaja ilusti ära tiksuda, kui ma sellise raha eest kasvõi ühe arvuti päevas töökorda paneksin-selle väikse asjaga ma ikka hakkama saan. Ja muidugi jõuab neid masinaid üsna mitmeid “töökorda” panna päeva jooksul. Seega, pakkumised on teretulnud 😛

Read Full Post »

Varjude riigis


Siin maal on hingedepäev täna. Nende keeles Püha Päev, tähendus sama, mis meil, ehk et meenutatakse-mälestatakse lahkunuid.

Meie käisime noorema tütre ja naabritega läbi kolm kohalikku surnuaeda. Paari surnuaeda viidi küünlaid, ühes jalutamas-imetlemas.

 

Kirikud on siin valgustatud ja see on imeline vaatepilt pimedal ajal.

Siinmail on kõigis surnuaedades mälestuskivid  mujale maetud inimestele ja osades ka unustatud kadunukeste mälestamiseks. Vahemaad on pikad ja kõigil pole võimalust sõita tähtpäeviks lähedaste haudadele. Ühe sellise kivi juurde jätsime meiegi oma küünla:

 

Varasematel aegadel oli hingedepäev kindlal kuupäeval nagu meilgi(erinevalt meist 1.novembril), aga see oli ka nii suur püha, et oli vaba päev. Ilmselt arvati mingil hetkel, et töörahval on liiga palju vabu päevi ja püha muudeti liikuvaks. Nüüd on see alati laupäevasel päeval, ajavahemikus 31.10-6.11.

 

Read Full Post »

Older Posts »