Test

NPEQRZMB

Advertisements

Kallistus

Ma ei ole suurem asi kallistaja-inimene. Pole olnud lapsepõlve-harjumust või ma ei tea. Igatahes tekitab minus pigem kohmetust, kui keegi käed laiali läheneb.

Teine asi on jällenägemisrõõmu- ja lahkuminemiskurbuse kallistused. Oma lähedaste ja lastega.

Kolmas osa on üle pika aja kohtumine “minu inimesega”.

Meid ümbritseb määramatu hulk kõikvõimalikke isendeid. Mõnega neist on parem klapp, teistest on raskem aru saada, kolmandatel on sinuga sarnane huumorisoon, neljandatega on lihtsalt tore vestelda jne. See “minu inimene” neisse gruppidesse ei kuulu, see on midagi hoopis muud, seda lihtsalt peab tundma.

Te ei ole üksteist pikka aega näinud, aasta vähemalt, ja siis äkki satute samale töömaale. Sa näed, et ta on seal, tuleb kallakust üles, ja suu venib vägisi kõrvuni. Paned oma masina seisma ja hakkad vastu astuma. Hoomad, et teise suu venib kah kõrvuni. Joosta tahaks, te mõlemad, aga pole viisakas. Ja siis ühtäkki oletki ta embuses, selline suur ja sõbralik ja turvaline  karukalli. Ja maailm loksub taas paika.

“Kuidas sul läinud on?”, küsib ta.

“Töö ja töö ja töö. Ja siis veel natuke tööd” lõõbin. Ja toon näite, kuidas olin esmaspäeval töölt ära ja teisipäeval paari minutilise vahega kaks suurt masinat eri üksustes tuksi läksid. Teine neist just remondist tulnud.

“Jah, aga see pole ju ometigi sinu süü”

“Ei. Aga mina vastutan, et need jälle korda saaksid ja tööd seisma ei jää.”

“Nii võib väsida. See füüsiline väsimus polegi kõige hullem, aga vaat, see vaimne. Inimene on ju selline rumal, ei oska märgata, et stress kallal on, muudkui laseb aga edasi. Ära muretse kõige ja kõigi pärast, teed endale liiga.”

Jaa. Tal võib isegi õigus olla.

Jätkame kumbki oma tööd. Vaatamata seitsmekümnele eluaastale ja jupsivale südamele viskab ta mõne tunniga alt üles neli kanti liiva. Labidaga.

Ja maailm toimib.

Ajud on vahvad. Kui neid vaid kõigil oleks…

Leidsin sellise mõttejupi lõustaraamatust ja sobis kohe hästi siia.

Blogimine võtab ikkagi veits aega ja keskendumist ja igapäevaste pisitoimetuste vahele kohe üleüldse ei viitsi ega jaksa.

Aga no tänane päev oli kohe selline et…

No meil oli järjekordne tiimikoosolek.

Üldjoontes kõik meie hooajatöölised teevad kõvasti tööd. Peavad kinni töö- ja pausiaegadest ega venita neid. Sama ei saa öelda hauakaevajate pundi kohta. See nende põhitöö on tänu kasvavale tuhastamisele jäänud väga väheseks, peaaegu olematuks. Ühe-kahe haua kaevamise jaoks nädalas (teinekord pole sedagi) peetakse tööl kahte hauakaevajat ja lisaks veel see köstriõpilane, kes küll palgalehel pole. Kuidagi peab ju seegi kamp oma päevad õhtusse veeretama. Noh, natuke nokitse siit ja natuke sealt ja pause saab ju venitada poole tööpäeva pikkuseks ja nii ta läheb.

Koosolekul räägivad siis kõik oma tehtud töödest, kohal on igast üksusest üks inimene ja mõlemad hauakaevajad. Kõnepidajat täna kahjuks ei olnud.

Noor hauakaevaja siis räägib, kuidas tema käis kaugema nurga töömaal abiks põõsast langetamas. Jutt läks kuidagi nii, et miks seda üksi ei saanud teha ja ohtlik ja…mul läks igatahes täiesti lappama selle peale, kui tööjuht hakkas midagi rääkima, kuidas läbipaistva voolikuga saab vedelikke ühest anumast teise suunata. Mina olin omadega ikka täitsa metsas, mittemidagi ei saanud aru. Noh ja kui läbipaistvat voolikut kästi osta, siis küsisin pikkuse (10 meetrit kästi tuua) ja paksuse (10mm) ja läksin peale koosolekut poodi, sest muidki tööriistu oli vaja juurde hankida. Voolikut võtsin terve rulli (25m), kuna ei näinud mõtet seda jupitama hakata, hind polnud miskit hullu. Läksin järgmisesse üksusesse ja küsisin sealselt tüdrukult, et mille jaoks seda voolikut siis nüüd õieti vaja oli? Ja siis selgus et…see soomekeeles pensa(a) kaata tähendab nii põõsast langetama kui bensiini kallama (seda ma muidugi teadsin, aga nopühakuradipüss, ma lihtsalt ei tulnud selle pealegi) Et see noorem “meister” sõitis maha 30 km selle jaoks, et aidata kaugema nurga töömehel bensiini suuremast nõust väiksemasse kallata, sest see ise ei jaksavat. Need kanistrid onju pole mitmesajaliitrised, 30-40 liitrised on ja sellel vennikesel on seal väiksemaid kanistreid mõõdus 2-3-5 liitrit umbes 5 tükki ja iga jumalama kord, kui ma seal käin, vaatan ma üle, et tal benssu väikestes nõudes oleks, sest ma tegelt tean, et ta väga rasket tõsta ei saa/ei jaksa. Ja iga jumala kord ma toonitan, et kui mingi mure, siis andku teada. Mida ta väga ei tee.

Ja nüüd mul kästi osta 10 meetrit läbipaistvat voolikut selle jaoks, et saaks bensiini ühest nõust teise juhtida. JA ma ostsin 25 meetrit. JA pealegi 2 milli paksemat, sest 10mm läbimõõduga poes polnud. Ja oleks ma krt teadnud, mis otstarbeks seda vaja läheb, ma oleks voolikuotstesse korgid ka tellinud. No et järgmine kord tangin siis kogu selle vooliku benssu täis talle valmis. Mitte et kastmisvoolik meile ära ei kuluks, aga no ma ei saa üle sellest meeste loogikast…

Me mitu nädalat oleme jauranud kõnniteede äärelõikurite saamise üle. Eelmise koosoleku järel tõttasid mehed kohe traktorile miskit agregaati külge keevitama ja mina ei hakanud nende õhinat maha võtma, kuigi suure traktoriga igale poole ei pääse. Aga teisalt on meil laiemaid kõnniteid ka, kuhu pääseb ja las nad siis mässavad.  Aga vajadus väiksema ja käepärasema äärelõikuri järele püsis, sest päris käsitööna miskite raudadega kõnniteid sirgeks ajada on ikka liiga ränk. JA nõme nüüdsel tehnikaajastul.

Seega hakkasin ühel unetul ööl netist alternatiive otsima, sest enamaltjaolt on ju kõik jalgrattad leiutatud. Leidsin ka ja läksin kohalikku aia-metsatehnika poodi luurele. Seal oli selline trimmerimootoriga vars, millele sai erinevaid otsi integreerida, näiteks hekilõikuri, tavalise trimmeri, selle sama äärelõikuri jne. Rõõmsaks üllatuseks leidsin, et meil on tööriistade hulgas selline masin täitsa olemas, lihtsalt seda äärelõikurit vaja ja loa ma selle ostmiseks ka sain. Täna hommikul, kui ma seda masinat meie omadele esitlesin, teatas üks neist, et temateada peaks meil selline masin olemas olema. See tüdruk on tööl olnud enne mind, vahepeal oli paar aastat lapsepuhkusel ja nüüd siis taas. Minul jookseb neljas suvi ja ma ei olnud varem kuulnud ega näinud midagi sellest (kusjuures sel esimesel minu suvel oli see tüdruk ka veel tööl aga me olime eri nurkades ja palju kokku ei puutunud). No ma saatsin selle masina siis kolmandasse üksusesse ära ja ise läksin peale voolikuteostmisi kah sinna vaatama, et kuidas kulgeb. Noja arvake, mille me sealt tööriistakuuri kõige kõrgemalt riiulilt leidsime… Tera oli suht tömbiks kulunud aga no kkrdikrt, ma oleks selle uue äärelõikuri raja eest täpselt 18 uut tera saanud… Mind ei lohuta isegi see, et ma uute trimmerite hinnapakkumisest selle masina võrra hinda odavamaks sain…
Aga ega midagi. Seitse nädalat veel on jäänud. Kardetavasti igav juba ei hakka.

 

Asjad ei ole kunagi päris nii, nagu nad välja paistavad

Just selline tundub olevat mu selleaastane eluõppetund.

Meil oli sel nädalal tiimikoosolek ja ootamatult küsis kõnevooru ja pidaski maha kõne üks köstriõpilane. Ja tema kõne hõlmas meie hooajatööliste ja suvetööliste kiitmist maast kuuni ja tagasi-ja teist samapalju juhtkonna ja kontorirottide kirumist. Höhh, ma peaaegu pidin nutma hakkama seal suurest liigutusest, nii ootamatu oli see.

Me suur ülemus ei osanud väga miskit öelda, möönis vaid, et miskite uuringute järgi pidavat siin maal kogudused ja sotsiaalvaldkond kõige viletsama töökeskkonnaga ametkonnad olema. Seda just kehva seltskonna ja tööpaiga kiusamiste tõttu. Ja lisas, et oleks väga huvitav, kui see köstriõpilane oma kõne ka järgneval kohe algaval asjapulkade koosolekul maha peaks. Sinna teisele koosolekule see õpipoiss jättis minemata, mainides sarkastiliselt, et säästab kogudusele raha, kui oma suure supiportsjoni söömata jätab.

Ja natuke seda meie hoojatöölistesse suhtumist ja nende panuse hindamist näitabki see, et järgmise koosoleku tarbeks olid juba söömalauad kaetud, aga meile ei raatsitud isegi kohvi pakkuda.

Kevadel tööle minnes ei jätnud see inime mingit asjalikku muljet. Ta on olnud kohal kõigil meie tiimikoosolekutel ja esimesel neist hakkasid nad me ülemusega oma sõjaväemuljeid jagama-no see pole esimeses nooruses enam, see õpipoiss. Ja meie ülemusel ka nõksa vaid pensionist puudu. Ja nii me ülejäänud seal istusime ja nihelesime, sest noh, mida värki…Kuramuse jutupaunikud, laske meil tööle minna või…

Ja siis teine või kolmas koosolek oli selline, kus ma vaese noore hauakaevaja ja selle õpipoisi ära solvasin. Olles nende meelest liiga karm ja ebaõiglane. Pidasime peale koosolekut kolmekesi maha korraliku väitluse, mille kestel said paljugi selgemaks ja millest alates paranes tuntavalt ka noore hauakaevaja ja õpipoisi suhe ning nende töö muutus täitsa asjalikuks ja mõtekaks. Vanem hauakaevaja, vana rebane, oli sel ajal puhkusel, aga küllap tedagi asjade käigust informeeriti.

Aga muidu teeme ikka tööd. Veidike on vihma tulnud-just sellevõrra, et muru uuesti kasvama panna, aga lillede kastmist tuleb jätkata. Uue kuu vahetus seekord erilisi ootamatusi ei toonud, oli vaid üks uustulnuk. Võrreldes juunikuu suvenoortega, kes olid vägagi asjalikud ja toredad töötegijad, olid juulikuisest portsust osad ikka täitsa teiselt planeedilt. Meie suurimale surnuaiale tulnud nooruk, veel neljateistaastane poisiklutt, kui murutraktori kätte sai, kujutas ette, et on pääsenud atv pulkade taha ja sõitis sellega ringiratast kasvõi tunde. Iga väikse mururiba pidi talle eraldi kätte näitama, et nüüd niida siit ja nüüd siit… Teisalt, sellest vist oli ikkagi rohkem tolku, kui naaberüksuse veidi vanemast poisist, kes muru “niitis” niiduk üleval (ehk siis terad mitte töötamas). Vägisi tulid meelde kõik need videoklipid, kuidas tolmuimejat üritatakse juhtmest käima tõmmata või kuidas keegi niidab meeleheitlikult elektriniidukiga muru, pistik tühjalt järgi lohisemas… Aga tegelikult on ikkagi tore olnud neid noori õpetada ja juhendada ja siis nende arengut näha. Ja seda, et ka meie kambas kiusamist võiks ette tulla, ei osanud ma ka näha, enne kui me oma endise hooldemehe teise üksusesse tõstsime ja ma märkasin, et üks meie töötegijatest päevapealt (uuesti) rõõmsameelseks ja jutukaks muutus. Ei olnud ma osanud enne tähele panna, et see pidev lõõpimine ja narrimine oli juba liiga suured mõõtmed võtnud. Loodetavasti kõik laabub nüüd sel järelejäänud hooajal. Mitte et ma mingeid illusioone siin looks, elu pakub jätkuvaid üllatusi igaks päevaks ja alati pole need positiivsed.

Kurb üllatus tabas meid reede hommikul teatega vana surnuaiavahi ootamatust lahkumisest eelmisel päeval. Mina nägin teda veel neljapäeva hommikul, ta palus mul tema autoakna varahommikusest uduniiskusest puhastada. Ta oli minemas naaberkülla autoremonditöökotta ja sinna ta ka jäi, autot oodates oli ühtäkki halb hakanud ja…Ilmselgelt ei teadnud me kumbki, et see meie viimseks kohtumiseks jääb. Ja tagantjärele tunduvad hoopis teise tähendusega tema viimased sõnad mulle: ” Ära nüüd järele anna..” (see puudutab ühte (paljudest) vanema hauakaevaja ebaseaduslikest tegemistest tööajal)

Ja üks teine, keda ma juba veidi aega tabada olen proovinud ja kes mu töötelefonile ei vastanud ja nüüd siis kui ta telefoni võttis, oli ta haiglas ja ma võin vaid aimata miks…

Nonii, nüüd kisub suht nukraks see postitus, aga eks seegi ole elu. Ei ole kogu aeg ainult lust ja lillepidu. Pigem ikka selline ameerikamäed-tüüpi.

🙂

 

Ämbrisalat

Retsept leitud internetiavarustest ja varasemalt siia pandud pangesalatist erineb ta kapsa puudumise ja suure koguse kurkide ära kasutamisega.

6kg kurki
1,5kg porgandit
1kg sibulat
100g aedtilli
4sl sool
2sl suhkrut
400g õli
4sl äädikat

Koorega kurgid lõika seibideks, sega soola, tilliga ja piserda peale 0,5 klaasi vees lahustatud 30% line äädikas.
Lase seista 4-6 tundi.
Vahepeal sega.
Jämedal riivil riivitud porgandi ja hakitud sibula hauta õli ja suhkruga pool pehmeks.
Saadud segu sega kurkidega.
Siis tõsta salati steriliseeritud purkidesse ja kuumuta 80 o C juures 25 min.

(minul jäi tilli puudumisel till panemata)

Satsibeli ja adžika

Kuna tavapärased hoidised olid miskil määral ammendunud, olin meeldivalt üllatunud, kui Ville Haapasalo raamatu “Maitsete reis, Gruusia (Georgia)” lõpust pinutäie sealseid retsepte leidsin. Võtsin prooviks teha satsibelit ja adžikat.

Niisiis adžika:

See on tuline tomatikaste, ilma milleta Gruusias hakkama ei saa. Selle soolane, tuline, maalähedane maitse kuulub alati lauale.

3 tomatit hakituna

1/2 punane paprika

2 punast tsillikauna

4 küüslauguküünt

1 tl koriandriseemneid

1dl värskeid koriandrilehti

1 tl tsillihelbeid

soola

Purusta ained ettevaatlikult sauseguriga ja lase külmas maitsestuda mõnest tunnist kuni järgmise päevani. Kasuta kastete maitsestamiseks või kastme tooraineks.

(mina jätsin ära tsillihelbed ja värskete koriandrilehtede asemel kasutasin kuivatatuid, neid panin veidi vähem)

 

Satsibeli:

See on tavaline kaste, mida Gruusias kasutatakse erinevate roogade kõrvale. Säilitatakse kaelusega pudelis.

1kg väga küpseid tomateid (või tomatipastat)

1 paprika

1 spl. kuivatatud koriandrilehti

1 tl. jahvatatud koriandriseemneid

1 tl. fenkoliseemneid

2 tl. paprikajahu

2 loorberi lehte

5 küüslauguküünt

2 spl. jämedat meresoola

2-3 spl. purustatud musta pipart

Lõigu tomatid potti ja lisa veidike vett. Lisa potti samuti koriandrid, paprikajahu ja loorberilehed. Keeda kümmekond minutit ja kurna läbi sõela. Võta välja loorberilehed. Purusta tomatid, paprika ja kuivaoined sauseguriga või köögikombainiga. Tambi kooritud küüslauguküüned meresoolaga ühtlaseks massiks ja lisa kastmele. Lase kastmel maitsestuda mõnest tunnist kuni järgmise päevani.

(mina jätsin ära fenkoliseemned, kuna see maitseaine mulle lihtsalt ei istu)

 

Kuigi möödas on enam kui kuu,

pean ma jätkama sealt, kus pooleli jäi.

Või siiski mitte. Kuust rääkides, eile pidi olema suur ja punane kuuvarjutus. Olime end kõik valmis sättinud, saunas puhtaks pesnud ja puha 😛 Noh, et kui lubatud maailmalõpp ka ikka tuleb…olguolgu, see mu must huumor…

Olime valmis pannud kaamerad ja piknikuteki, mõtlesime lastega minna rahvamaja suurele muruplatsile taevast imetlema. Ainult et…kuud ei olnud. Käisime ikka aegajalt piilumas, no ei ole noh. Täitsa varjus oli teine…Ainuke lõbu oli lõustaraamatu telfi kuuvarjutuse otseülekande kommentaare lugeda, sest kuud ei olnud mitte kuskil. Lõpuks ikka miski haledake ilmus, aga jah, ootused olid palju enamad.

Aga jätkates eelmist- suvelilled tulid ja said maha istutatud. Napilt enne jaanipäeva, mõnes kohas veel viimasel hommikul enne pikka nädalavahetust. See, et kahte väiksemasse surnuaeda lilli tellides oli ühe liigi lilledel eksikombel üks null koguse lõpust ära jäänud, on muidugi pisiasi. Vist. No et 1500 viltlehe asemel tuli 150 aint. Aga see on nagunii ainult täiendav lill ja neid saab kombineerida ja kuna lilli tellitakse nagunii varuga ja kuna kogu koguduse portsjon on piisavalt suur, siis lootsin, et ei pea hakkama neid juurde otsima-tellima. Õnneks neid viltlehti jätkus. Peaaegu. See tähendab, et tagavarapeenardesse neid peaaegu ei jäänudki. Aga ega neid väga ei kulu ka, üsna vastupidavad on teised. Kui ainult trimmerdajad hoolsad on. Enamasti ikka on.

Jaanipäev on siin maal alati nädalavahetusel. Sel aastal jooksis see kokku eesti omaga, mis tähendas muidugi umbe täis laevu ja hulle rahvamasse sadamatepiirkonnas.

Soomes on jaanipäeva tähistamine üsna erinev eesti omast. No neil muidugi pole võidupüha ka. Ühine on linnadest ära sõitmine ja suur joomine. Selliseid eesti mõistes ansamblite ja muu meelelahutusega külajaanitulesid pole. Pered ja sõpruskonnad kogunevad suvilatesse, seal siis saunatatakse ja grillitakse. Ja juuakse. Kella üheteistkümne paiku õhtul kogunetakse küla keskele, kus süüdatakse suur jaanituli, see põleb poole tunniga lõpuni ja rahvas läheb oma suvilatesse laiali tagasi. Saunatamist ja joomist jätkama. Kuna enamus suvilaid on veekogu kaldal, siis veetakse enne jaanipäeva töökohtades kihla, kui mitu inimest üle soome seekord vees oma elu lõpetab. Suht küüniline jh.

Minul oli seekordne jaaniplaan hõlmas eestis-käiku. Mitte jaanipäeva pärast, aga üks koolilõpetamine (oh miks küll need koolilõpudki just jaanipäeval peavad olema…).

No igatahes kõigi muude ilmareeglite rikkumisega hakkama saanud kõigekõrgem pidas jaanipäeva siiski sellevõrra tähtsaks sündmuseks, et ei soostunud reegleid rikkuma. Seega vihm, paduvihm, rahe, tormituuled, äike, kõik oli kenasti saadaval. Isegi sellevõrra, et meie eestipoolses suurvallas oli poole ööpäeva pikkuseid elektrikatkestusi.

Ma Eestisse sõitsin üksi, mees oli just enne jaani venna juubelil käinud ja noorema poja sinna jätnud, tütardest noorem jäi siia oma sõpraderingi pidutsema. Merel nägime Tallinna kohal möllavat äikesetormi, mis küll selleks ajaks vaibus, kui maaleminek algas. Jäi vaid paduvihm. Ja nad olid sadamaümbruse ringi teinud ja mul polnud mingit krdima aimu ka, kuhu ma minema pean ja kuhu ma välja jõuan. Nii ma seal pimeduses ja paduvihmas Kadrioru tänavatel seiklesin, kuni lõpuks kenasti Tartu maanteele jõudsin. Edasi oli juba lihtne. Aga see oli jällegi kellegi kaval plaan mind stockmani ristmikust mööda juhtida, sest paduvihm oli tänavad üle ujutanud ja see ristmik oli lõks autodele, kust läbi väga ei pääsenud. Ja kui ma pabistasin, et kuidas ma uuenenud sadamasse tagasi sõita oskan, siis õdede lohutus, et sama teed, kust tulin, ei pädenud kuskilt otsast. Sest esiteks polnud mul seal pimedas ja sajus õrna aimu ka, kust ma tulin ja teiseks olid enamus neid Kadrioru tänavaid ühesuunalised…

Värske koolilõpetaja sai siiski väärikalt lilled-kingid. Läbi tormituulte ja paduvihma said mehed kuidagi ka grillimisega hakkama ja üleüldse oli tsill kogu suguvõsaga koos olla. Õhtuks, kui noorem rahvas end jaanipidudele orgunnis, sebisin mina end õe juurde appi lapsi hoidma. Seal me siis istusime ja lobisesime, miskil hetkel ühines laste vanaisa kah meiega ja juttu jätkus kauemaks 😀 Lapsed ise sellest muidugi ei hoolinud, et meie kaua üleval olime, nemad lõid ikkagi seitsmest luugid lahti ja hele kilkamine ei andnud väga võimalusi meile muilegi 🙂

Aga kuna meil mingeid erilisi plaane nagunii polnud, siis saigi kogu päeva rahulikult võtta. Veel mõned tuttavad üle vaadata, emaga lobiseda ja äraminekuks sättida. Sest paraku pole mul suvehooajal üle paari päeva korraga võimalik kodumaal viibida.

Igatahes oli jaanipäva järel  paar veidi jahedamat päeva ja siis naasis kuumus taas. Mis meie töös tähendab lõputut kastmist. Vahepeal natuke muruniitmist ja siis veel kastmist.

Juunikuu vahetus juulikuuks tõi meile taas tööväe vahetuse. Kõik kulges taas samamoodi-meile tuli üks rohkem, kui mul teada oli ja linnasurnuaiale tuli üks vähem. Taas tõstsin ma ühe töölise sinna. Paari päeva jooksul selgus, et sellest teisest meile tulnud noorest ei tule samuti töötegijat ja kolmas oli tulemas alles pooles juulis, seega jäime üldse ilma lisaväeta. Mis teisest küljest oli hea, sest andis mulle ülemuse nõusolekul ära teha üks valmisplaanitud vangerdus. Nimelt see meile kevadel tööle võetud hooldusmees-muruniitja ei osutunud just kõige teravamaks pliiatsiks masinate hoolduse poolest ja kui ma juba teise trimmeri tema “remontimise” järel pärisremonti pidin viima, hakkasid mul peas häirekellad helisema. Seega sai temalt võetud hooldusmehe tööd ja pandud selle asemel surnuaiatöödele. Ja masinate hooldust ostame nüüd väljaspoolt. Ja sellele endisele “hooldusmehele” sai see kenasti ära põhjendatud tööjõu puudusest tingitud struktuurimuutustega 😛

Mul oli hullult hea meel, et mu vanem tütar lõpuks tööle tuli, sest tolle surnuaiaga, kuhu tema läks, oli mul väike mure südames. See oli see koht, kus kevadest kõik uued töötegijad võeti ja kust üks juba varem lahti lasti ja kus nn. ülemuseks üks noor poiss on. Kes on pehmelt öeldes lohhiks osutunud. Ja keegi neist pole varem just seal töötanud, aga see meie pliks on. Nüüd tema oma kogemusega üritab seal korda majas hoida ja mul kohe süda rahulikum 🙂

Muidu on suur kuumus ja põud viinud selleni, et ühes metsanurga surnuaias lõppes kastmisvesi. Sealset kaevu toidab allikas ja kord kui meil oli vihmuti kogu päeva järel olnud, sai see kaev lihtsalt tühjaks. Õnneks hommikuks oli küll sellevõrra vett kogunenud, et lilli taas kasta sai, aga mis sealsest uuest murust ja muruvaibast saab, seda ma küll ei oska öelda. Tegelikult on see kogu maad hõlmava saagiikalduse, tuleohu, veevarude vähenemise ja muu sellesuvisest ilmast tingitud jamade kõrval muidugi suht täpes. Aga kuna vihma pole jätkuvalt sadanud, võib see allikas seal päris kuivale jääda ja siis on juba veits suurem jama..

Tegelikult on sadanud. Lausa paduvihma tuli eelmisel laupäeval pool tunnikest. Pisuke leevendus see maale oli, aga kindlasti ei jätkunud sellest allikate toitmiseks.

Meie olime kutsutud naabrite juubelitele, kahe peale kokku andis 130 välja. Ühel neist on tegelik sünna kevadel ja teisel sügisel, sestap nad kesksuvel koos tähistada otsustasidki. Pidu oli tore, oli tantsu ja tralli. Erinevus eesti pidudest teadagi puuduva lookas laua osas. Ja sünnipäevasöögiks pakuti suppi. Rootsilauast, nagu neil tavaline. Hiljem muidugi kohvi ja kooki ning päris lõpus veel karjalapirukaid ja riisiputru.

Pidu sai läbi, aga kuumus jätkub. Ei tea, kui kaua veel. Üritame lilli elus hoida ja ise vastu pidada. Kodus valmivad tomatid ja piprad, kasvavad kurgid ja suvikõrvitsad. Vahel, kui kuumas liiga mõistusele hakkab, raatsime õhksoojuspumbaga tube jahutada. Aga üldiselt pole viga 🙂