Üsna värvikirev on see jaanuarikuu siiamaani olnud. USA sai uue presidendi ja Eesti sai uue valitsuse. Selle viimase kohalt: Loodetavasti ei pea nüüd enam hommikul ärgates meediat avades mingit järjekordsest välismeediasse jõudnud sõnnikulaotamisest kuulma/lugema. Ja töörahu kuluks ära kõigile, et saaks sisuliste asjadega tegeleda, mitte pidevat mudavahtu üles peksta ja selle varjus krt teab mida otsustada…
Kodusel rindel kah igav ei hakka. Näiteid? Nooh..
Ühel hommikul ärkasin poja telefonikõne peale: “Emme, mul juhtus sitt lugu..”
“???”
“Mu diabeediasjad jäid liinibussi…”
Oh krt. Unesegaselt hüppan püsti ja riidesse. Auto sooja. Varu insuliinipliiats kaasa ja minekit. Poolel teel linna jõuab teadvusesse, et selle pliiatsiga pole tal midagi teha, kui pole nõelu…. Ots ringi ja tagasi koju. Aju hakkab tasapisi tööle. Sama buss, millega poiss hommikul kooli läheb, teeb tunni aja pärast uue ringi samal marsruudil. Äkki saaks otse bussist asjad kätte? Võtan kodunt nõelad (juhuks, kui asju bussis pole või on buss vahetunud vms.) ja uuele ringile. Kodupeatuses bussi oodata tundub ebamugav, siin pole õieti ruumi autoga peatuda ja pealegi tuleb ju nagunii linna sõita. Kaaludes erinevaid variante, leian, et just seal koolile lähimas peatuses ongi paras seda bussi oodata, seal on lähedal poe parkla ja saab asjad ka kohe ära viia. Poiss on ise sama mures, on samamoodi välja mõelnud, et sellelt bussilt ehk saaks asjad kätte ja kaubelnud õpetajalt loa minna neid otsima. Saadan ta siiski kooli tagasi.
Ootan mask ees bussi. Külm hommik on ja prillid lähevad nii uduseks, et lõpuks on mul võimatu eristada, milline liiklusvahendeist on buss ja milline see õige on. Rebin maski eest ja loodan parimat… Õige buss saabub ja kott on ka kenasti olemas. Uhh, kergendus… Ja jumal tänatud, et siit külast läbi sõidab kohalik buss, mitte mingi kogu kihelkonda läbiv… Muidu oleks ikka paras tuule püüdmine olnud.
Ühel teisel päeval pesen pesu ja panen järjest kuivatisse. Nii pesumasin, kui kuivati on arutoosiga samas pistikupesas ja käivad ka üheaegselt. On pidevalt nii olnud. Pesuruumist tuleva imeliku lõhna peale ei pööra ma väga tähelepanu, ilmselt on keegi jälle kruvisid pesnud ja mõni neist käiab trumli vahel, seda on enne ka olnud. Kui kruvi kulub, kaob hais…või kas ikka on? Järjekordset masinatäit vahetades kuulen pistikupesast särinat…Rebin stepslid välja, seejärel arutoosi. Pool arutoosi alusest on sulanud ja pistikupesas haigutab pruun kõrbenud auk….sapühakuradimüristus… Ime, et maja veel püsti on, ptuiptuiptui.
Kohaletulnud endisest elektrikust naabrimees ei suuda ära imestada, et masinate voolujuhtmetel eraldi kaitset pole. Nõudepesumasinal on, boileril on, igast pumbad ja valgusvoolud on eri kaitsmete all, aga see mitte. Ja meil pole mitte miski tilluke elektrikeskus, korke on mitukümmend… Mehed katsetavad igat pidi, aga konkreetsest pistikupesast muidu voolu välja ei saa, kui peakaitsme alt… No igatahes saab pistikupesa vahetatud ja naabrimees lubab edaspidigi mõlemad masinad korraga tööle panna, aga ma enam ei riski…
Lumetööd on nii tavalised, et ei vääri mainimistki. Võibolla ehk see üks kolmapäev katusel. No miski umbes hektari suurune sopiline lamekatus, kus kahe katusetasapinna puutekohast on vaja sinna tuisanud lumi maha kühveldada. See tähendab mitme tunnist tuima füüsilist tööd: võtad selle käsisaha (no see lai lumelabidas) lund täis ja sõidutad katuse servale ja lükkad lume teisele katusel. Kust omakorda teine selle alla lükkab. Selline umbes viiekümne meetrine ring keskmiselt. Nutikell näitas igatahes, et seda lumekoormaga jalutamist tuli peaaegu 8km. Ma isegi ei taha arvutada, kui mitu ringi see teeb…Ja me olime seal neljakesi, kolm ühel katusel lund ette kandmas, neljas teiselt katuselt alla lükkamas 😀 Aga no, talv ju 😉
