Tolmust ja ajast pole mõtet rääkidagi
Suve jooksul on ilmunud müstilisi lõngatokke mu käsitöö kastidesse. Mingi osa ilmumise lugu ma isegi tean. Näiteks oli mul suur soov poolpikk õhem jope hankida. Käisin poes ühest nurgast teise, kaalusin ja vaagisin. Sobilik jope oli olemas, aga numbrivõrra ehk suur. Teisalt, oma kaalukõikumist teades, oleks see jope ju kevadeks taas paras ja ema ei peaks küsima, kas suuremaid numbreid ei müüdud 😛 Hind oli sel jopel-jakil see, mis mõtlema pani. Et kas ma ikka võin seda endale lubada ja kas see on hädavajalik ja… Raske südamega ma selle siiski korvi panin. Igavesti toreda üllatusena selgus kassas, et jopp oli poole võrra alla hinnatud 🙂 Tunne oli, nagu oleksin loteriivõidu saanud, mitu päeva vedas suu kõrvuni. Ja otse loomulikult sa järele jäänud “vaba” raha eest paar tokki sokilõnga ostetud 😀
Eestlastel on mingi ütlus “heeringat vahukoorega”. Ma isegi ei tea, kust see täpselt tulnud on, aga… Käisime oma naabritega eelmise kuu algupoolel ühel siinsel suuremal aiandusmessil. Magasin hommikul peaaegu sisse ja söömiseks aega polnud, jõudsin vaid paar lonksu kohvi rüübata. Ees 100km sõitu. Kohapeal oli muidugi ka kohvi. Ja kaasteelised panid ette minna vahvlit sööma. Mina hommikuti esimese asjana magusat kunagi ei söö, kohvi on suhkruga. Aga mitte midagi soolast seal putkas ei müüdud, võinoh, tegelikult oligi vahvel ainuke asi mida seal müüdi, teed ja kohvi ka. See on see tänapäevane paks ja pehme vahvel, peale suur kuhi vahukoort ja maasikamoosi. Vot see oli selline magusalaks, et ma kolm päeva pärast seda toitusin heeringast ja magusat ei tahtnud nähagi. Kusjuures ma oma portsjoni vahukoorest suurema osa lükkasin naabrimehe taldrikule…
Tühjade purkide kadumine on muidugi omaette ooper. Võtsin plaani teha vaid neid hoidiseid, mis kindlalt ära süüakse ja üldse mitte palju.
Esimeste kurkide marineerimiseks kirsilehti tooma minnes leidsin, et kirsipuud on marjade all lookas. Ma pole ühelgi aastal seal marju näinud või kui, siis ehk mõnda. Otseloomulikult ei saanud ma neid korjamata ju jätta, korilane on korilane. Lausa kaks korda käisin korjamas. Seetõttu on mul nüüd mitmeid purke kirsikompotti ja -siirupit. Kirsisiirup, mida tegin esimest korda, on minu jaoks pettumus. Nagu arooniasiirup ilma arooniata 😛 Aga lastele meeldib, seega seisma ei jää.
Järgmine lugu oli ploomidega. Läksin peresõprade juurest õunu tooma, mida väga polnud ja tulin tagasi mitmekümne kilo ploomidega. Mille ma kõik mahlaks aurutasin.
Ja siis veidi “tervise” salatit ja natuke boršipõhja ja sutike rassolniku põhja ja. Kurke mõned purgid ja seeni näikse kah hoolimata kuivast suvest tulevat. Ning muidugimõista arooniad… Nii ma siis ühel hetkel avastasin, et riiulid on tühjadest purkidest tühjad ja suundusin täna purgijahile. Purke sain, aga ilma kaanteta ja nüüd avastasin, et kaaned saavad ka kohe otsa.
Nokk ja saba ma ütlen…
