Kuidas siis nüüd nii?

Oeh, ma pole mitu kuud blogisse jõudnud ja wordpress on taas mingeid uuendusi teinud ja…

Kuidas sel aastal on nii, et suvi oli ainult kaks kuud? Maikuu oli külm, siis tulid kuumad, 25-30 kraadised juuni ja juuli ja augustis keeras järsku jälle külmaks. Ja nüüd, septembris, on teist kuud juba täitsa sügis. Kui tavaliselt on septembris veel t-särgi ilmasid, siis nüüd ei saa ka keset päeva jopet seljast. Temperatuur ei tõuse isegi päeval üle kümne kraadi… Ometigi ennustati pikka ja sooja sügist. Olen küll veidi pettunud.

Töö on töö on töö. Ei midagi väga erilist, võinoh, stabiilsus olekski vist üllatav, pidevad muutused on argipäev. Kahe kuu jooksul on kaks inimest enne tähtaega ära läinud, ühel on üsna pikk haigusleht ja üks läheb lõikusele. Õnneks on hooaja vaiksem periood, pidevat aega-on-vähe-tööd-palju kirvest peakohal pole, põhimõtteliselt pole vahet, kui palju rohkem või vähem lehti enne hooaja lõppu riisutud saab.

Sel hooajal on mul kaks aianduse õpilast juhendada olnud. Uus ja tore kogemus, õpime vastastikku. Teine neist on küll tugiõpilane ja osalise tööajaga, see teeb meie tööde planeerimise veits keerulisemaks, aga noo…muidu polegi ju see. Rääkimata sellest arengupuudega tüübist, kes koguduse tööl oli vist juba kaheteistkümnes suvi. Temagi on osalise tööajaga. Nendega on tore tööd teha, aga samuti suurem vastutus.

Kummaline väsimus kimbutab, ei tea, kas see liiga vara tulnud sügis või mis. Mitte ainult minul, paljud kurdavad seda. Ilmselt erinevate asjaolude kokkulangevus, kasvõi ilmselt alateadlik pinge kogu sellest pikast koroona ajast ja vastutusest.

Pidime eelmisel nädalavahetusel naabrinaisega minema arooniaid korjama, aga no üldse ei jaksanud. Nüüd reedel käisin arooniaid vaatamas, neid on küllaga, aga halvaks üllatuseks on kirsid kõik lehed maha visanud :O Leidsin õnneks niipalju lehti, et omad arooniad ära teha. Mul on tegelikult aroonia siirupit järel veel, aga Hämeenlinna sõbranna tellis siirupit ja omad marjad oli plaanis nagunii ära korjata.

Iseenesele meelespidamiseks: musta värvi tomatid näevad küll efektiivsed välja, aga maitse pole neil suurem asi :p Esimest korda elus kasvatasin tomatitaimed ise ette sel kevadel, õnnestus küll.

Olen üdini tänulik, et meile veranda ehitati, ilma selleta ei kujuta seda siinset kodu küll üldse ette. Verandal õnnestus isegi kaks melonit valmis kasvatada 🙂 Tšillid ja jalapenod mul sel aastal ongi verandal, ei hakanud neid kasvuhoonesse üldse viimagi.

Tasapisi hakkab sokikudumise isu tulema, vahepeal tundus, et seegi on kuhugi kadunud.

Ega muud polegi. Järgmine kord jälle 🙂

Hüvasti kollane koer

Mubi jaanuar 2003-21.07.2021

Selle koera pikk ja vaheldusrikas elu vääriks pikemat postitust. Mõned seigad ehk siiski:

Kutsikas saabus meile märtsis 2003. Kolis noorema plika pulkadega voodisse magama. Ühel hommikul oli sedavõrd kasvanud, et ei mahtunud enam pulkade vahelt läbi ja oli lapse voodisse loigukese lasknud. Peale seda magas ta meie voodi jalutsis. Kuni me samal sügisel võtsime omale ühe kodutu kassi, see peksis koera voodist maha ja tuli ise sinna magama….

Voodites, diivanitel ja tugitoolides armastas ta magada kogu elu, kuni jaksas sinna hüpata. Samas ta teadis, et ei tohi, ja kui öösel kuulis kedagi vetsu minemas, hüppas kähku diivanilt maha. Oleks ta vaikselt diivanil püsinud, poleks keegi märganudki, et paha peal on…

Peale seda, kui ta umbes neljakuusena praeahju ukselt suurest pitsast poole pintslisse pani ja selle eest riielda sai, ei läinud ta mitte kunagi enam praeahjust, pliidilt või laualt sööki nillima. Küll aga õnnestus koostöö kassidega, kui need laualt või pliidilt miskit alla lükkasid, siis see koera kõhtu ka kadus.

Kutsikapõlves näris lauajalgu, kui muu kõik oli närimisulatusest ära korjatud.

Kui meile tuli suure musta isase koera kutsikas, muutus Mubi elu mõneks aastaks pidevaks võimuvõitluseks-kaks isast ühe katuse all, no ei. Seda suurt musta vihkas väike kollane südamest. Kord oli must koos ketiga lahti pääsenud ja hulkuma läinud. Läksime Mubiga teda otsima. Mööda metsasihti minnes kuulsin kuskil kaugel metsasügavuses haukumist. Võin kihla vedada, et seda kuulis ka kollane koer, kuid tegi nagu ei kuuleks. Kui aasta-paar hiljem must koer auto alla jäi ja me tädimehega teda matsime, siis enne, kui mulda peale viskama hakkasime, hüppas väike kollane auku ja kusi peale sellele. Nii palju suur viha oli väikeses südames.

Kord, kui mu suuremad lapsed olid paaripäevasele reisile läinud ja Mubi kahe kassipojaga üksi koju jäi, võttis ta nii neljakuused kassipojad sabasse ja jalutas nendega paari kilomeetri kaugusele mehe venna juurde, arvates, et neid on hüljatud…

Meie Soome kolimisega muutusid me Eesti kodus peremehed ja aegajalt tuli ette, et koer oligi päeva-paar üksi. Mul on kahju, et ma teda varem Soome ära ei toonud, kuid südamest hea meel, et ta kolm aastat tagasi siia ikkagi sai toodud.

Soomes kohanemine läks üllatavalt lihtsalt. Koer, kes eluski polnud rihmas käinud ja pelgalt kaelarihma kaelapaneku peale võis solvuda nii, et mitu päeva laua all lebas ega kellestki välja ei teinud, leppis siin koheselt traksidega ja flexiga jalutamas käimisega.

Mida enam aastaid turjal, seda kehvemaks jäi nägemine ja kuulmine ning rihmas käimine andis turvatunde.

Käpad jäid küll järjest töntsimaks, kuid see ei takistanud teda iga päev ühte moodi kutsikalikult rõõmustamast, kui perenaine koju tuli 🙂 Siis tegi ta oma kuulsa rallijooksumööda libedat koridori.

Viimane kord, kui Eestist tulime, rallijooksu enam polnud, kuid rõõmus meie tuleku üle oli ta ikka loomulikult.

Mul on hea meel, et ta meid ära oodata jaksas.

Noppeid

Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Eestis. Võrreldes eelmise suvega, kui sai vabalt eesti vahet liikuda, sel suvel asjad nii lihtsalt ei käi. Kui oled saanud mõlemad vaktsiinid või koroona läbi põdenud, pääsed liikuma vabalt, tõend ainult peab ette näidata olema. Kui pole ühtegi vaktsiini, peab laevale pääsemiseks oleme ette näidata alla 72 tundi vana negatiivne koroona test (see vist muudeti eelmisel nädalal ära, enam laevafirmad testi ei küsi). Kui oled saanud ühe vaktsiini, tuleb laevale pääsemiseks ette näidata tõend selle kohta. See kõik puudutab siis Eestist Soome tulekut, siit Eestisse minnes ei taheta mingeid tõendeid. Kuna tütrel veel vaktsiini polnud, ostsime testi laevalt Eestisse minnes (39 eurot). Läksime reede õhtul ja tulime esmaspäeval, nii mahtusime just täpselt selle 72 tunni sisse ära. Tagasi tulles Soome pool kontrolliti kõik paberid üle, kõigele muule lisaks tuleb täita veel finentry vorm kas netis või paberil ja see ette näidata. Sealt lähevad andmed ilmselt kohalikku terviseametisse. Rangelt soovituslik on vabatahtlik kolmepäevane eneseisolatsioon (no siis ei pea riik seda kinni maksma). Terviseamet võtab selle aja sees sinuga ühendust ja teeb saatekirja koroona-testile. 72-102 tunni jooksul peale maale saabumist tuleb koroonatest teha ja siis vastuse saabumiseni veel karantiinis olla. See kõik puudutab siis vaktsineerimata või ühe vaktsiini saanud inimesi.

Kultuuride erinevus torkas küll silma. Laeval oli mask kohustuslik, kuid maskiga inimesi heal juhul 10 protsenti. Reeglina soomlased. Eestlased, lätlased, leedukad, poolakad jms. maalased maske ei kandnud. Maski kandmine avalikes kohtades pole kohustuslik enam kumbalgi maal. Eestis ei näinud ma mitte ühtegi maskis inimest poodides vms kohtades, Soomes meie linnakeses käivad kõik poes maskiga…

Koroona olukord ise on praegusel hetkel Soomes tibake kehvem (tegelikult üldist rahvaarvu arvestades pigem on mõlemad riigid samal tasemel). Soomes hakkas olukord allamäge liikuma peale seda, kui nad Venemaalt tulnud jalgpallifännid ilma range kontrollita sisse lasid ja need süüdimatult tõve levitama hakkasid. Nüüd üritatakse olukorda kontrolli alla saada veelgi rangemate piirangutega.

Mina korraldasin oma tööd niimoodi, et teiste töökaaslastega lähikontaktis polnud, testil käisin ära ja sain negatiivse vastuse. Seega jätkame nüüd tavapäraselt.

Aga muust ka.

Jaanipäevaks said istutatud nii lilled kui puud. Kolme ja poole päevane nädalalõpp seejärel oli kena väike minipuhkus. Suur kuumus algas vist ka enne jaanipäeva? Igatahes me istutatud lilled elasid selle aja kenasti ja kadudeta üle. Töölised on mul tublid. No mõni on tublim kui teine ja mõni tahab taas rohkem juhendamist, aga see käib asja juurde.

Kuuma tõttu on meil kodus uksed aknad ööpäev ringi lahti, et õhk veidigi liiguks. Koos õhuga liiguvad ka kärbsed, see on paras tüütus. Aga peale eestis nähtud parmuparvi oleks patt paari pisikese kärbse pärast end häirida lasta 😛

Eestis nägime ära kõik oma tuumikpere ja lähisugulased, ainult õelaps oli just teise Eesti otsa tööle rännanud. Peale parmutapmise sai ikka veidi grillitud ja tsillitud ka, aga kuumus pani sellelegi piirid.

Kuna kodumaal olid just murakad valmis saanud ja väike õde läks kiirkorras neid korjama ja realiseerima, jäi ema kurgimaal toimunud kurgiuputus minu õlgadele. Tõin sealt siiamaale mingi mitukümmend kilo kurke vekkisin neist 35 purki hoidiseid :O Põhimõtteliselt poleks vaja rohkem kurke talveks sisse teha, aga me oma maa alles hakkab esimesi vilju tootma… 😀 Ja sellise kuumaga hoidiste kuumutamine pole ka kuigi lõbus. Ellu jäin 🙂

Reisiväsimus oli suht hull, tööl olles ei tahtnud murutraktoril istudes silmad lahti seista. Või oli see kuumusest, kes seda teab. Muru väga ei kasva selle kuumaga, aga tasandama ikka peab, et ilus oleks.

Jaanipäeval käisid meil külalised Hämeenlinnast ja peale seda nädalavahetusel Espoost. Toredad kohtumised olid. Ja mu ära kolinud sõbranna käis enne jaani veel ka külas, seega seltsielu on olnud omajagu. Blogima seetõttu väga ei jõua, et suvel on mul siin elu põhiliselt väljaspool netti. Talvepoolne poolaasta siis jällegi rohkem netis.

Kõigest hoolimata on igatahes väga mõnus suvi, nautigem 😉

Hakka või uskuma…

…neid vandenõuteoreetikuid, kes räägivad, et rasedatel, kel olnud kokkupuude koroonavaktsiini saanutega, võib rasedus katkeda või muudel kaaskondsetel igasugu tervisehädasid tekkida. Eile kutsus naabrinaine, kel põlveliiges vahetati, mind kaasa jalutama, sest tal oma mees oli seljast ära jäänud ja üksinda kahe karguga jalutamine pole teabmis turvaline. Muidugi ma läksin ja täna valutab mul põlv….

Koroonavaktsiini esimese annuse sain ka kätte, teine on alles kolme kuu pärast. Mis on veits nõme, aga no mis teha. Loodetavasti ma pääsen ikka varem Eestisse käima.

Ja muidu on meil nagu maikuus ikka, tööl kiire ja siis peale tööd veel natuke kiiret metsaistutustööd. Ainuke häda, et mõnel hommikul tahaks veidi kauem magada ju ometigi, aga üldjuhul saab see kiire aeg maikuuga või juuni algusega läbi ja siis jäävad nädalavahetused logelemiseks. Töökiire tööl jätkub jaanipäevani, siis läheb selgi rahulikumaks ja rutiinsemaks.

Ja tööd ma naudin endiselt. Kuigi mul on ülemusega mõned nõmedad erimeelsused olnud, aga kõik muu on puhas lill.

Poiss on käinud nüüdseks juba kolm korda korona testis, õnneks on vastused negatiivsed olnud. Tütar sai suveks tööd endises paigas ja sügisel jätkab loodetavasti õppimist, loodetavasti laabub seegi.

Eestis elavad lapsed on ka, kes ühe, kes kaks vaktsiiniannust saanud, pääsevad nemad ehk enne siia käima 🙂

Ega muud, kui nii hoida 🙂 Olge teie ka tublid edasi 😉

Ma ei maga, ma ei söö…

Valetan. Söömisega pole mul küll mingit muret. Vabalt ja igast asendist võin süüa 😛 Aga magamisega on hoopis teised lood. Ööpimedus toob igasugu huvitavaid mõttekäike ja magama jäämist need igatahes ei soodusta.

Poisi koroona-testi vastus oli negatiivne. See oli küll määratu kergendus. Ja järgmisel nädalal algab mul töö.

Mu töö iseloom on selline, et seda ei saa keegi teine minu eest ära teha ja kõik, mis korra tegemata jääb, tuleb teha tagantjärele või jääbki tegemata. Noh, maailma lõppu tegemata jäämisest muidugi ei tule, väikeseid kohapealseid maavärinaid aint.

Mu siinne parim sõbranna plaanib siit linnast ära kolimist. Ta pidi minema küll millalgi järgmise aasta alguses ja me siin plaanisime suviseid väljasõite ja… aga ta täna läks sinna teise linna korterit vaatama. Nii umbes paarisaja kilomeetri kaugusele. Jah, Soome mõistes pole see miski vahemaa, aga ikkagi… See teeb mind nii kurvaks. Jumal teab, et ma pole mingi hea sõbranna, ma oma harvadel vabadel hetkedel tahan vaikust ja rahu, tema omakorda üksi elavana igatseb seltsi. Vaikust ja rahu on tal nii et tapab. Ja oma olemuselt pole ta üldse nii paigalistuja tüüp, kui mina. Need suvised spontaansed väljasõidud olid meil ikka üle prahi. Meie ühes taktis asjade uudistamine ja sarnane huumorimeel, mis meid teinekord pisarateni lõkerdama ajas. Oh jah…

Ma ikka aegajalt veeretan ju isegi mõtteid, et… Ah, las olla.

Igatahes päike paistab ja ilmad lähevad järjest soojemaks, kevad teeb juba pikki samme ja suvi ka ei kao kuhugile. Kõigest hoolimata.