Õnne valem

Meie oma soomlane Mika Keränen rääkis lahti, mis on see õnn, mis viib Soome riigi õnnelike riikide edetabeli etteotsa.

Valem väga  lihtne: Vabadus 24/7/365 käia dressipükstes ja reedeõhtuti üksinda kodus aluspesu väel täis juua.

Uudis pärit siit.

Advertisements

Ei voi olla totta :D

Mida ma just praegu raadiost kuulsin…

Aga alustame algusest. Siin maal on kombeks valimisreklaam muuhulgas ka tänavate ja teede äärde laternapostide külge kinnitada. Ikka selline A2-A3 plakat näolapiga ja nimi ning number ka peal. Kandidaatide numbrid algavad number ühega.

Nüüd on tulnud politseile protest neist üles riputatud reklaamidest, et häirivad liiklust ja õhutavad eeskirju rikkuma. Ah et kuidas?

Uuematel autodel on pardaarvutid-kaamerad, mis loevad ka liiklusmärke, sealhulgas ka kiirusepiiranguid ja talitavad vastavalt sellele või vähemasti annavad juhile märku. Ma ei tea nende kaamera-arvutite tööpõhimõtet, kuid ilmselgelt ei tee nad vahet liikusmärgil ja plakatil, kuna protest tuli just sellelt suunalt, et 50km/h piirkonnas olid liiklusmärgi järel kandidaadi plakatid, kelle valimisnumber oli 100…

Politseist muidugi vastati viisakalt, et liikluseeskirjade järgimine on ikka autojuhi asi, liigselt uuema aja parda-arvuteid usaldada ei tasu 🙂

Maailma kõige õnnelikum maa

“Pruukis vaid Soome valitsusel tagasi astuda ja riigist tuligi maailma kõige õnnelikum maa”, leidis keegi naljahammas.

Tegelikult muidugi ei olnud need sündmused omavahel seotud, vist.

Eelmisel nädalal kuulutati taas välja maailma õnnelikemate riikide edetabel ja teist aastat järjest troonib esikohal Soome.

Valitsus kukkus paar nädalat tagasi küll. Põhjuseks koalitsiooni võimetus kokku leppida uues sotsiaalhoolekande seaduses.

Tüüpilised heaoluriigi mured, elanikkond vananeb, töötegijaid jääb vähemaks ja raha abivajajatele kulub rohkem, kui maksudest laekub.

Pealegi on suur osa hoolde- ja vanakodudest antud erakätesse, kuid teenuste eest maksavad siiski omavalitsused. Nutikad ärimehed on sellest omale lõppematu rahajõe teinud, enamus “vanadekodu-kettide” omanikud on ühed ja samad persoonid. Pakutav teenus aga on osades paikades alla igasugust arvestust ja nüüd on välja tulnud hulk õõvastavaid lugusid kuni selleni välja, et omane oma isa leidis põrandal lamamas nii nädalajagu surnuna ja mitte keegi polnud teda vaatamas käinud.

Pistelised kontrollid on leidnud sedavõrd ränkasid rikkumisi, et mõnigi hooldekodu on päevapealt suletud. Enamasti on paigad olnud ülerahvastatud ja alamehitatud. Tööle on võetud vastava hariduseta inimesi ja neid on tööl tunduvalt vähem, kui seadus ette näeb, küll aga saab selliste võtetega kenasti raha kokku hoida ja omanike taskuid täita.

Teisalt on valitsuse tagasi astumine napp kuu aega enne parlamendi valimisi muidugi kena poliitiline trikk. Nüüd ei pea ükski koalitsioonis olev erakond enam teisega arvestama ja saab pühas rahus oma kampaaniat teha ja siiski riiki edasi valitseda, sest kuu aega enne valimisi ei hakata ju ometigi uut valitsust moodustama.

Nätsu ja värvilist traati

Kusagilt on ajusoppidesse jäänud, et kui sügaval stagna-ajal keegi miski ime läbi ja struktuuride hakklihamasinatest läbi pääsenuna loa Soome sõita sai, siis paluti külakostiks tuua nätsu ja värvilist traati. Jenkki oli tol ajal küll popp toode, aga miks värvilist traati? Või on see miski linnalegend, mine võta kinni.

See lugu tuli mulle meelde, kui naabrinaise juures käisin ja tal vend juhtus seal olema. Tema siis rääkis, kuidas ta üheksakümnendate alguspoolel Venemaal miskeid ehitustöid tegemas käis. Meie linnakesse oli hangitud selle aja esimesi värviprinter-koopiamasinaid ja see ehitusmeeste kamp oli esimese tellimustööna palunud oma autojuhiluba ohtralt paljundada. See nimetatud lubagi oli tol ajal ju teatavasti papist, mitte plastikust, nagu tänapäeval. Ja neid juhilubade koopiaid vajasid nad selle jaoks, et ei jaksanud defitsiidiga ahneid miilitsaid toita, andsid siis pigem juhiloa ära. Aga altkäemaksuks kõlbas ka näiteks lusikatäis lahustuvat kohvi või purukohvi, ühe poolekilose kohvipakiga sai ilmselt päris palju patrulle ära toita. Samas muidugi eks vahemaad Venemaal on ka pikad ja küll miilitsad juba teadsid, kus passida. Ja põhjuse auto peatamiseks ja trahvi nõudmiseks leiab ju alati.

Aga siitpoolt Eestisse minnes keegi enam nätsu ei küsi. Küll aga juustu ja mähkmeid näiteks. Ja kana ja peekonit. Need kaubad on siin tüki odavamad. Eks selliseid kaubaartikleid on veelgi, ma väga palju pole hindasid võrrelnud, ise viin seda, mida küsitakse. Ja sealtpoolt toon seda, mida siin müügil pole-suitsulihatooted, normaalne majonees, hapukapsas-, või siis seda, mis endiselt sealpool tunduvalt odavam on, ntks. leivad-saiad, hapukoor.

Samas mu naabrid-soomlased toovad omakorda Eestist juustu, väidavad et pool kilo viilutatud “vene” või “hiirte” juustu maksab soodukaga umbes poolteist euroraha. Ma ise pole küll iial sellistele hindadele sattunud, aga mine hullu tea. Siinpool maksab tavalise igapäevase juustu kilo 3.75 raha, see muidugi pole viilutatud kah.

Tsirkust ja leiba…

Ma tahtsin Indigoaalase blogis kommenteerida, aga ju ma olen kuskil mustas nimekirjas või on seal mingi muu kala, igatahes minu kommentaarid läbi ei lähe…

Igatahes. Kõik need jutud, et EKRE muutub ja nad tegelikult ei ole sellised, kui välja paistab ja… See kõik tundub kui vägivaldse alkohoolikust abikaasa õigustamine. Ja naiivne lootus, et järgmine kord enam midagi taolist ei juhtu… Juhtub ikka küll ja seda on nüüd EKRE juba ilmekalt näidanud. Ei jää see aborditeemaline arstide solvang esimeseks ega viimaseks. Ning see, et Keskerakond EKRE asemel arstide ees vabandab, näitab taas vägivaldset sõltuvussuhet.

Teisalt on ehk hea, et inimesed nüüd EKRE tõelise pale ära näevad, enne kui nad tõepoolest enamusvalitsuse saama peaks…

Kolmandaks taas ei tea, kellele siis kokkuvõtteks president valitsuse moodustamiseks rohelise tee annab.

 

Mokkapalat ehk mokaruudud

Ükspäev eesti poolt küsiti, et mis kook see on ja ma avastasin, et siia ma pole retsepti pannudki.

Üks väga vana ja lihtne kohvi-shokolaadi kook on see. Kook on algselt pärit üldse Rootsist ja tuntakse ka nimega shokolaadinelinurk, armastuse kook ja armastuse ruudud.

Koogitaignale kuluvad materjalid on enamasti kodus olemas, seega saab koogiteo ette võtta mistahes ajahetkel, ilma et peaks poodi minema. Ja etteantud taignakogusest tuleb seda kooki ikka kohe palju, jätkub suuremale seltskonnale või mitmeks päevaks.

Retsepte on kahesuguseid, piimaga ja piimata, olen mõlemaid teinud ja panen mõlemad siia.

Vaja läheb:

Tainas:

4 muna

4,5 dl     suhkrut 

250 g     sulatatud võid

3 dl        piima

7-8 dl     nisujahu 

4-5 tl      küpsetuspulbrit 

4-5 tl      vanillisuhkrut

4-5 spl   kakaopulbrit (ilma suhkruta)

Glasuur:

75 g       sulatatud võid 
5-6 dl    tuhksuhkrut
5 spl      kanget kohvi (külmalt)
2 spl      kakaopulbrit (ilma suhkruta)
3 tl         vanillisuhkrut

Sulata või ja lase jahtuda.

Vahusta munad suhkruga. Lisa vaheldumisi piim ja omavahel segatud kuivained, samaaegselt segades. Viimasena lisa sulavõi. Sega läbi.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Lase koogil jahtuda.

Valmista glasuur. Sulata või, lisa kõik teised ained ja sega ühtlaseks. Määri glasuur ühtlaselt jahtunud koogipõhjale. Kaunista kookoshelveste või kommipuruga.

Vahetult enne serveerimist lõika kook tükkideks.

Teine versioon:

Taigen:
3 kanamuna
3 dl suhkrut
150 g vôid
5 dl nisujahu
3 suurt sl:t kakaopulbrit
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
2 dl kuuma kanget kohvi

Glasuur:
7 ½ sl kuuma kanget kohvi
100 g vôid
6 ½ dl tuhksuhrut
3 tl vaniljesuhkrut
4 ½ sl kakaopulbrit

Peale kaunistuseks:
shokolaadidekoori
värvilist dekoori

Vahusta munad ja suhkur omavahel vahuks. Lisa hulka sulatatud, veidi jahtunud vôi.

Sega kuivad ained omavahel. Lisa need sôela läbi vahetevahel kohvi lisades. Väldi üleliigset segamist.

Määri taigen tasaselt küpsetuspaberile ahjuplaadi peale ning küpseta ahju alumises osas 200 kraadis umbes 15 minutit.

Sulata vôi sisse kuum kohv. Lisa tuhk- ja vaniljesuhkur ning kakaopulber. Määri pehme glasuur jahtunud mokapalade pôhjale. Kaunista kohe shokolaadi – ja värvilisedekooriga. Tôsta külma, kus glasuur muutub kôvemaks. Lôika tükkideks.

Retsepid saadud siit ja siit.

–

Ma ei leia sobivat pealkirja.

Sõnaga. Tavaline arginädala algus. Lähevad siinsesse pealinna kive viima, mees ja suur ülemus. Veoautoga, auto nii 17t pluss kivikoorem 10 t. Mees roolis.

Umbes poolel teel käib pauk.

Ma selle juttu panin nüüd muljete põhjal kokku, aga ega asjaosalised sündmustekeerises isegi täpselt asjaolusid seletada oska.

Käib pauk, ja auto kogu koormaga veab vasakule. Siis langeb esiots järsult alla paremale kiiva ja sädemepilves veab auto paremale, oma sõiduvööndisse tagasi kuni peatub.

Mehed on terved, ei ühtki kriimu.

Paarsada meetrit tagapool käib veel üks pauk, lõhkeb rehv, mis enne kogu kronsteiniga, ehk siis veoauto kõrvalistujapoolne ratas, esisilla otsast minema lendas. Lõhkeb kuumusest, mis rikkiläinud kuivadest laagritest tekkinud.

Tee on sellel lõigul sirge.

Vastu ei tule mitte ühtegi autot.

Esimesel järele kutsutud treilerautol läheb rikki roolilati ots ja see lõpetab kraavis. Teine saab auto küüti.

Meestele järele tulnud takso sõidab politseikaamerasse (ületab kiirust ja saab ilmselt kena trahvi)

Aga kõik inimesed on elus ja terved.

Arvestades kõiki faktoreid, peavad neil ikka väga head kaitseinglid olema.