Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Hakka või uskuma…


…neid vandenõuteoreetikuid, kes räägivad, et rasedatel, kel olnud kokkupuude koroonavaktsiini saanutega, võib rasedus katkeda või muudel kaaskondsetel igasugu tervisehädasid tekkida. Eile kutsus naabrinaine, kel põlveliiges vahetati, mind kaasa jalutama, sest tal oma mees oli seljast ära jäänud ja üksinda kahe karguga jalutamine pole teabmis turvaline. Muidugi ma läksin ja täna valutab mul põlv….

Koroonavaktsiini esimese annuse sain ka kätte, teine on alles kolme kuu pärast. Mis on veits nõme, aga no mis teha. Loodetavasti ma pääsen ikka varem Eestisse käima.

Ja muidu on meil nagu maikuus ikka, tööl kiire ja siis peale tööd veel natuke kiiret metsaistutustööd. Ainuke häda, et mõnel hommikul tahaks veidi kauem magada ju ometigi, aga üldjuhul saab see kiire aeg maikuuga või juuni algusega läbi ja siis jäävad nädalavahetused logelemiseks. Töökiire tööl jätkub jaanipäevani, siis läheb selgi rahulikumaks ja rutiinsemaks.

Ja tööd ma naudin endiselt. Kuigi mul on ülemusega mõned nõmedad erimeelsused olnud, aga kõik muu on puhas lill.

Poiss on käinud nüüdseks juba kolm korda korona testis, õnneks on vastused negatiivsed olnud. Tütar sai suveks tööd endises paigas ja sügisel jätkab loodetavasti õppimist, loodetavasti laabub seegi.

Eestis elavad lapsed on ka, kes ühe, kes kaks vaktsiiniannust saanud, pääsevad nemad ehk enne siia käima 🙂

Ega muud, kui nii hoida 🙂 Olge teie ka tublid edasi 😉

Ma ei maga, ma ei söö…


Valetan. Söömisega pole mul küll mingit muret. Vabalt ja igast asendist võin süüa 😛 Aga magamisega on hoopis teised lood. Ööpimedus toob igasugu huvitavaid mõttekäike ja magama jäämist need igatahes ei soodusta.

Poisi koroona-testi vastus oli negatiivne. See oli küll määratu kergendus. Ja järgmisel nädalal algab mul töö.

Mu töö iseloom on selline, et seda ei saa keegi teine minu eest ära teha ja kõik, mis korra tegemata jääb, tuleb teha tagantjärele või jääbki tegemata. Noh, maailma lõppu tegemata jäämisest muidugi ei tule, väikeseid kohapealseid maavärinaid aint.

Mu siinne parim sõbranna plaanib siit linnast ära kolimist. Ta pidi minema küll millalgi järgmise aasta alguses ja me siin plaanisime suviseid väljasõite ja… aga ta täna läks sinna teise linna korterit vaatama. Nii umbes paarisaja kilomeetri kaugusele. Jah, Soome mõistes pole see miski vahemaa, aga ikkagi… See teeb mind nii kurvaks. Jumal teab, et ma pole mingi hea sõbranna, ma oma harvadel vabadel hetkedel tahan vaikust ja rahu, tema omakorda üksi elavana igatseb seltsi. Vaikust ja rahu on tal nii et tapab. Ja oma olemuselt pole ta üldse nii paigalistuja tüüp, kui mina. Need suvised spontaansed väljasõidud olid meil ikka üle prahi. Meie ühes taktis asjade uudistamine ja sarnane huumorimeel, mis meid teinekord pisarateni lõkerdama ajas. Oh jah…

Ma ikka aegajalt veeretan ju isegi mõtteid, et… Ah, las olla.

Igatahes päike paistab ja ilmad lähevad järjest soojemaks, kevad teeb juba pikki samme ja suvi ka ei kao kuhugile. Kõigest hoolimata.

Kirju liblika suvi


See oli kolm nädalat tagasi, kevade esimesel päeval, kui kirjut liblikat nägime. Ilm oli tõepoolest mõnusalt kevadine, tegime puid ja õues sai olla dressipluusi väel. Järgneval päeval, ja kõik päevad peale seda, on talv visalt kevadega vägikaigast vedanud ning isegi puid tehes oli jope JA dressipluusiga vahepeal vilu.

Täna hommikuks oli õues kena jõulumuinasjutt. Lund on sadanud umbes kümme sentimeetrit ja kõik loodus kenasti valge vaiba all. Muidugi nüüd päeval see sulab juba, kuid lumetehnika on välja aetud. Linna teed ja tänavad said just liivast ja tolmust puhtaks harjatud, loodetavasti ei hakata nüüd uuesti liivatama.

Tomatitaimed kasvavad nii et mühiseb ja kass pole nende vastu huvi tundnud. Näis-näis. Peaks nüüd kapsad kastidesse külvama. Või on vara veel?

Kirju tõotab see suvi küll tulla. Eriti tööalaselt. Käisime eile poisiga koroona-testi tegemas ja kui tulemus peaks positiivne olema, veedan ma oma esimese töönädala karantiinis. Just sain omale varasema tööde alguse välja kaubeldud, et saaks rahulikult teiste tööle tuleku ajaks kõik ette valmistatud….

Vahel mulle tundub, et olen eluteatris keset lava lükatud, ilma et õrna aimugi oleks, millist rolli ma mängima peaks. Ja teised ümberringi üritavad vihjata, mida ma täpselt tegema peaks, aga mina ei saa nende viibetest ja käemärkidest aru. Ja ennast liigutada ka ei julge, et pealtvaatajate poolele tagasi hiilida. Või tegelikult…kes me oma eluteatris olla tahame: kas näitlejad või lihtsalt pealtvaatajad, jälgimaks kuidas elu mööda läheb?

Kuulsin kuskilt nurgataguseid teid pidi, et meie koguduse töödejuhataja olevat asja-eest-teist-taga naaberkoguduses mu naabrinaist mustamas käinud. Naabrinaisel algab neljas hooaeg naaberkoguduses ja meie kogudusega pole tal mingit pistmist sama kaua. Mitte kuskilt otsast ei leia ma sellele teole motiivi. Miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad?

Pühade lummuses


Vaatasin, et Ritsiku juures tekkis elav arutelu usu teemadel. Olen mõelnud, et peaksin sellest Soome kontekstis kirjutama, aga noh. See mu kirjutamine on nagu on.

Ma panen siia selle video. Kuidas nelja eri koguduse (nais)papid leidsid ühe poplaulja väga sobiliku poplaulu ja tegid selle järgi oma video. Artikkel on siin. Ja naispapid väärib rõhutamist seetõttu, et idee tuli nii-öelda viimasel minutil ja nii kiiresti ei leitud ühtegi mees-kirikuõpetajat, kes oleks olnud nõus esinema. Kas see on nii, et mehed on konservatiivsemad ja neid on raskem kaasata ühiskonna muutumisse? Või puudutab see vaid usu-ringkondade mehi?

See video on toonud suurt poolehoidu, aga ka kriitikat.

Ma ise olen seda meelt, et konservatiivsus on küll hea, kuid kirikud ja usk ei pea aastasadu üht ja sama manitsust jagama. See, mis ehk vanal pimedal ajal oma keeldude-käskudega oli omal kohal, peletab tänapäeval inimesed kauge kaarega eemale.

Tuvi maandus


Sain tagasi endisele töökohale. Väljakutseid saab olema, aga see ongi põnev.

Kommunikatsioon on selles koguduses alla igasugust arvestust. Aga ega ma ei tea, kas mujal parem on.

Kindel on see, et me vähemasti esialgu ei saa eri surnuaedadega koostööd teha, st. käia üksteist suuremate tööde puhul aitamas. Ikka selle va taudi tõttu. Peame valmis olema, et keegi võib karantiini kukkuda, või veel hullem, haigestuda, see teeks me pingelise töö veelgi pingelisemaks, aga mis teha.

Arvasin, et nüüd, kui mõnigi töökoht on rahvast koondanud ja töötuid on rohkem, kui varem, on meilegi kandideerijaid rohkem, aga võta näpust! Homme on nõupidamine, eks paistab, kuidas asjad paika saavad.

Ja ajal, kui meil koroonapiiranguid lisatakse, plaanib naabrinaine oma koguduses talgute korras muldi vahetada-ehk siis kogu kambaga eri surnuaedades käia seda tööd tegemas. Neli surnuaeda neil on ja minu meelest on natuke liiga suured riskid sellise asjaga. Mitte et see minu asi oleks, aga kui me peaksime koos hakkama metsa istutamas käima, siis …. Noh vaatab siis. Variant on mul oma autoga käia ka.

Pikeerisin täna esimese portsu tomateid. Ma ei tea, kas võiks neid hakata verandal tasapisi hoidma ja ööseks sisse tõstma? Kogemus puudub, aga praegu on päeval veranda soe ja valge. Palju valgem, kui akende alused, kuhu ma taimede jaoks taburettidest ja lauajuppidest lauad olen konstrueerinud.

Ostsin ükspäev kasvuhoonekurgi seemneid. Pakk maksis 3.50 ja pakis oli 4 seemet! Neist neljast seemnest on tärganud üks… Ma arvan, et möödunud aastal ostetud pika kurgi taim maksis kokkuvõttes vähem 😛

Koroonapiiranguid on juurde tulemas, aga vist ainult nendes kohtades, kus nakatumine suur on. Ehk Helsingi ja selle satelliitlinnad ja Turu ning selle ümbrus. Õnneks on siinsed inimesed piirangute suhtes mõistlikud ja järgivad reegleid. Ilmselt järgmisel nädalal kuuleb täpsemalt.

Mõtlesin omale kududa töö-sokid. Ses suhtes, et muidugi mul on villaseid sokke omajagu, aga nüüd võtsin värvid tööriiete järgi. Noh inimeses peab ometi kõik ilus olema 🙂

Jessas, ma praegu otsisin kümme minutit, kuidas pilti lisada…saate aru nüüd, miks mul siin nii vähe pilte on.

Sokimuster on pärit siit. Et siis Martade pidusokid. Aga see tööle pääsemine ongi ju pidu. Eriti, kui töö meeldib 😉