Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Käisin ükspäev peresõpradel aknaid pesemas. Too perenaine on hullult töökas inimene, omab väikepoodi ja naudib oma tööd täie rinnaga, samavõrd ka muidugi muretseb hakkamasaamise pärast. Kodu on tal alati korras, aga paratamatult ei jõua ju igale poole ja nii ta mind aknaid pesema paluski.

Maja taga redelil turnides avastasin ühtäkki, millised nende õunapuud on. Iga kord külas käies me sealpool hoovis ju ei käi, eriti mitte raagus puude ajal. Ja lehtes puud ei paista nii metsikud.

No maitia, professionaalne kretinism eksole. Me kunagistel ametikooli-õpingute aegadel just seda tööd saime kooliümbruse aiandites kõige rohkem harjutada, jääb automaatselt silma. Eks ajad ja kombed muutuvad, aga põhitõed on samaks jäänud.

Ma siis sel aknapesule järgneval päeval pressisin end peaaegu vägisi neid õunapuid lõikama. Perenaine oli muidugi tööl, aga peremees kodus. Algul ta püüdis ise siit-ja sealt lõigata, aga miski hetk loobus ja läks aianurka mägimändi kärpima. Ma sain rahulikult keskenduda, sest ega see pole mu jaoks midagi, et hops ja valmis. Ikka vaja vaadata, mida jätta ja mida võtta. Pole liiga tihedat kogemust ka viimastel aastatel olnud.

Või tegelikult on, aga teistlaadne kogemus. Oleme naabritega kevadeti käinud siin-seal õunapuid lõikamas. Minul on olnud pigem okste korjamise roll…sest noh, see kuidas nemad siin lõikavad, oli minu jaoks jahmatav. Aga mitte sellest…

Olin juba peaagu lõpusirgel, kui peremees tuli taas juttu tegema.

“Sa seal Eestis oled muidugi lapsepõlvest saadik seda tööd teinud jah”

“Eem…nojaaa…ma tegelikult olen aednikuks õppinud”

“Oi, sa oled päriselt aednik!”

Issand, mida nad võisid mõelda, keegi tahab lambist poolvägisi nende õunapuid lõigata, asjast midagi teadmata 😀

Tegelikult on hoopis imelik see, et kogu selle viie aasta jooksul pole see aednikuamet jutuks tulnud. Rohkem ilmselt on metsatöödest ja sellest ametist juttu olnud ja küllap sinna see on jäänudki.

Pererahvas igatahes oli tulemusega väga rahul. Perenaine hiljem ütles, et keegi naabrimees on neil vahel kärpimas käinud neid puid. Kindlasti mitte polnud need valesti lõigatud, lihtsalt liiga suur vahe oli jäänud kahe lõikamise vahele 🙂

Ahjaa, see jutt, et “te seal eestis olete muidugi lapsestsaadik seda ja toda ja kolmandat teinud”, eks sellest on ju juttu olnud. Et kuidas meid kõiki maast madalast tööle pandi ja mis tööd kõik maamajapidamistes lapsest peale selged on. Meie siinne sõpradering on meist keskeltläbi 10-20 aastat vanem ja nende lapsepõlv on enamasti olnud suht sarnane meie omaga, aga kultuuride erinevust on tore võrrelda, et kuidas mingeid töid või toimetamisi siin maal oli kombeks teha.

Advertisements

Sel päeval


5a. tagasi käisin ma kiirabis tilgutite all vererõhku alandamas.

Sellest ajast on mul vererõhurohud-mida ma küll väga korrapäraselt tarbinud pole. Kuigi vist peaks. Loll uljus tõrjub vastu-ma pole ju veel nii vana, et elulõpuni igapäevaselt rohtusid süüa.

Nüüd tasapisi tuleb leppimine.

Ja rahustid on paanikahoogude taltsutamiseks, seda õnneks ei ole väga tihti vaja olnud. Või noh, mis on tihti? Need paanikahood on kaasavara sellest ühest eluetapist eelpoolnimetatud ajast ja ilmselt jäädavalt enam ei kaogi.

Lisaks aegajalt unehäired. Ohjummel, kõige selle jaoks on ju tsuti vara veel?

Kui vaid oskaks nii, et ei võtaks kõike kanda…

Ja jälle see vana laul


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Kohvist.


Tikker kutsus kommenteerima kohvijoomist, mõtlesin  hoopis siia kirjutada.

Mulle tundub, et miskit kohvilaadset toodet saime me juba põhikoolis internaadi hommikusöökide ja õhtuoodetet kõrvale. Selline väga lahja viljakohv piimaga pooleks ja suhkur ka veel. Vahel harva seda oli, enamasti oli siiski tee.

Niiöelda päriskohvi hakkasin ma jooma umbes 16-aastaselt kodus. Sel ajal oli see suures osas vist lahustuv kohv ja eriti head olid Kanada-vanatädi saadetud partiid. Praeguseks hetkeks ma jätan kohvi pigem joomata, kui lahustuvat kohvi võtan. Ilmselt oleneb kohvist, aga hiljuti ühe tuttava juures pakuti ja no, see oli rõve.

Mina olen just see inimene, kelle lemmikohvi on “pätikas”. Kodus me teeme endile just seda, kõigi nende aastate jooksul on käe sees hommikul esimese asjana veekann käima, puru tassi(desse), suhkur ka ja keev vesi otsa. Siinsete külaliste jaoks on meil presskann-soomlaste jaoks on see suht võõras asi ja alati seiravad nad imestunult-jahmunult mu kohvitegu. Lähemad sõbrad muidugi juba teavad ja oskavad isegi presskannu kasutada 😛 Veel paar aastat tagasi oli isegi presskannu leidmine siinsest kaubandusest väljakutse, nüüd neid siiski juba müüakse.

Siinmaal kõige levinumat tavalist masina-kohvi ma võimalusel jätan joomata. Olen küll sellevõrra kohvisõltlane, et päris ilma olla ei taha, aga sõltub. Kui masinakohvi on üle 10 minuti (ma tegelikult pole aega mõõtnud ja eks masinadki on erinevad) valmis olnud ja seal kuumal plaadil seisnud, siis minumeelest see enam ei kõlba. Võinoh, kõlbab koorega pooleks ehk.

Ma selle masinakohvi-vastase kiiksu sain tegelikult eestist, oma kontoritöö ajast. Seal oli millegipärast kombeks, et uut kohvi enne kunagi ei tehtud, kui vana otsas. Ja kohvi tehti olenemata joojate arvust alati kannutäis, vahel harva õhtupoolikul ka pool kannu. Ja nii see kohvi seal teinekord tundide viisi kärssas ja me ikkagi jõime seda. Ma praegu küll enam ei oskaks põhjendada, et miks küll?

Igasugu “peeneid” lattesid ja moccasid siinsetes kohvikutes ei ole-vähemalt meie linnakeses mitte. Arvukate kohvikute ja söögikohtade hulgas on vaid üks, kust saab erinevaid kohvisid tellida, igal pool pakutakse seda kõige tavalisemat masinakohvi. Mis üldjuhul on selle kuuma plaadi peal rohkem kui 10 minutit seisnud :P. Selles suhtes oli meeldivaks üllatuseks mu viimane töökoht, sinna kööki oli siginenud suur ja moodne masin, millest sai välja meelitada vist paarkümmend erinevat jooki.

Tavaliselt joon kohvi suhkruga, vahel harva suhkru ja koorega või ainult koorega. Koore kasutamine sõltub ka kohvi kangusest. Musta kohvi ilma suhkruta pole õppinud jooma, minu jaoks annab just suhkur selle õige maitse. Kodus mul tavaliselt kohvikoort või piima pole ja siinne lähim sõbrants käib oma piimaga mul külas 😀

Lapsed pole ise väiksena kohvi vastu huvi tundnud ja ma vist pole pakkunud ka. Suurem pliks õppis eelmisel suvel siin tööl olles kohvi jooma. Noorem plika armastab neid kohvijooke, ostame neid tihti kaasa eesti-reisi autosõidule. Niisama osta ei raatsi, aga vahel harva on nii mõnus 🙂

Nii pika jutu peale võiks nüüd ühe pätikohvi teha 😀

No oli vaja


Kui enda mõtete kirjapanekuks napib aega ja motivatsiooni, siis kasutame teiste omi 😛

Andke mulle mu…usk? tagasi


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…

 

 

#EV100 #hakkamesättima


Mõtlesin, et mida  seekord kirjutada. On siin omajagu nukra alatooniga Vabariigi aastapäeva postitusi. Aga sünnipäev võiks ju ometi rõõmus olla.

Ja kui sünnipäev, siis ju kingitused.

Ma kingin Eestile kolm toredat ideed, mis on siin maal silma hakanud ja väga sooja vastuvõtu saanud. Need ideed ei maksa palju, vaid veidi ettevõtlikust ja kättevõtmist. Need on täiesti eraalgatuslikud, inimesed ja ettevõtjad on mõelnud ja tegutsenud selleks, et oma kodukanti ligitõmbavamaks  muuta. Ja selline koostegutsemine ühendab ja liidab. Ja mul on rõõm näha, et kodukandis Eestis on selline isetegemine ja ühtekuulumine samamoodi pead tõstmas.

Aga kingitused:

Sel suvel maaliti meie väikelinna pisipoodide, butiikide ja söögikohtade ette kõnniteedele triibuvaibad. Lihtne ja geniaalne idee.

Suvel, kui siin toimus iga-aastane vanavara-laat, mis on üks Soome suurimaid ja toob kokku kümneid tuhandeid inimesi üle maa, saime lugematul hulgal sooje kiidusõnu selle vahva idee eest. Ma ei oska öelda, milliste värvidega vaibad maalitud on, kuid kenasti peavad nad vastu ilmastikule ja piiluvad veel praegugi lume alt välja 🙂

Pealtnäha tavaline kuivkäimla. Aga südemekujuline silt üleval paremal väidab, et tegemist on peldikuraamatukoguga. Praegu avastasin, et pliiatsiga on veel uksele kraabitud “ilotalo” ehk siis rõõmumaja 😀

Selle leidsin ma siinse naaberküla seltsimaja hoovilt. Endine kuivkäimla oli õdusaks lugemisnurgaks sisustatud. Ma selle idee käisin tegelikult juba suvel oma eesti naabrimehele välja, sest meiekandist läbimineva populaarse matkaraja äärde sobiks see ideaalselt. Ja võiks olla see aukudega variant, selline tänapäevane, turbapuistega ja haisuta. Sest ega neid wc-sid, või õigemini puu-tseesid selle matkaraja ääres ju ülemäära palju pole. Ja raamatuid ning kaltsuvaipasid lubasin ma ise ka annetada.

Järv, kuhu talvel on aetud sisse uisu- ja tõukekelgurajad. Ideena pole see ilmselt miski uus asi, kuid selle konkreetse järve teeb ligitõmbavaks see, et siia on vabaks kasutamiseks toodud lugematul hulgal tõukekelke.

Kelgud on suuremas osas annetatud firmade poolt, neid on mitmes eri mõõdus ja paljudel kelkudel on peal ka reklaamid. Ja rahvast voolab kokku sadade kilomeetrite kauguselt. Sest mis on veel mõnusam sellise kauni talveilmaga, kui võtta seljakott, milles on termosega kuum kohvi, ketšup, sinep ja vorstikesed grillimiseks (siinse maa väliürituste kohustuslik osa-grillvorst ketšupi ja (soome) sinepiga, ei mingit leiba-salatit ega muud nänni kõrvale), ning minna järvele kelgutama. Radu on seal mitmeid erinevaid, kokku kümnete kilomeetrite ulatuses, igaüks saab sobiva valida. Just need nn. vanad soome kelgud on parimad võrreldes uute ja modernsetega, sest sinna saab kenasti oma seljakoti istumisosale panna või siis kaaslasega üksteist sõidutada. Kelgud on tasuta kasutamiseks, raha nendega sõitmise eest ei küsita. Samuti on järve ümber ja ka järvesaarel mitmeid grillimiskohti, kus lõkkepuud on olemas.

PÕS Eesti!