Ilmselt on mul mingi karmavõlg või midagi, tõenäoliselt olen ma eelmistes eludes käinud salaja naabrite solgitorusid ummistamas. Jõulude ajal muidugi. Sest mille muuga seletada seda, et ajast, mil meil toas vesi ja kanalisatsioon on, on iga jumala jõul miski jama.
Vist esimene talv oli, kui kaevud täis said ja torud ummistusid nii, et pesuruumi põrandale järv tekkis.
Jamade sisse kuuluvad ka just sel ajal streikima hakkavad pesumasinad. Hea lõustaraamat tuletab kenasti meelde, mis ja millal. Näiteks 7aastat tagasi olen ma kõigile manitsemiseks kirjutanud, et ärge mitte kunagi ostke “zanussi” nõudepesumasinat. Võinoh, kui te korralikku ajun..i tahate, siis laske käia…
Neli aastat tagasi on streikima hakanud pesumasin, mis keeldub vett välja pumpamast ja samal ajal streigib ka kellegil lastest seedesüsteem, väljutades produkte tagurpidi. Vetsupõrandale. Ja kuna pesumasin asub samas ruumis, siis win-win, alt luugist saab masina vee välja lasta ja põrandad jälle puhtaks. Ja nii korduvalt.
Ühel aastal jõudis pool aastat varem tellitud settekaevutühjendaja kohale teisel jõulupühal keset kõige suuremat tormi. Vedas, et me sel momendil kaevu ümber ei passinud, kui läheduses kasvanud suurematsorti elupuu tormile alla andis.
Sel aastal sai settekaev tühjaks mitu nädalat enne jõulu. Nädal enne jõulu selgus, et tühjendati vale kaev…Mitte et seda poleks tühjendada võinud, aga teist oleks olnud hädavajalik tühjendada olnud. Õnneks mingil määral siiski ruumi veel oli ja seda suurem oli üllatus, kui jõulureede hommikul vetsupõrand ujus. Kiire truubikontroll näitas, et kaev täis pole, ummistus peab kuskil lähemal olema. Ilmselt põranda all. Mis just hea uudis pole, sest kuidas krt sa pääsed sinna ligi. Üritasime erinevate mehaaniliste ja keemiliste vahenditega, kuid lahti me seda ei saanud. Pimedaks läks juba ka ja ema sünnipäev ja jõulud algasid ja…
Õhtul enne vanemate juurest tagasitulekut sundisin kõik oma lapsed seal vetsus ära käima. Aga mu enda üliaeglane seedesüsteem oli otsustanud jõulude puhuks kiiremad tuurid võtta. Kuidas see siberlastel käiski, kaks kaigast, ühe torkad maasse ja teisega peletad hunte eemale 😛
Jõululaupäeva hommikuks oli seis vaatamata viimasele keemiale, mis kodus oli,-sooda ja äädikas- muutusteta. Käisime lapsega südaeesti maksimarketis ja ostsime veel keemiat. Tõin külapealt tangid, rauasae ja rellaka, et saaks terastrossist paraja jupi lõigata. Abi oli neist tööriisatadest alles siis, kui suur laps teisest külast rellakale lõikava ketta ka tõi.
Nüüdseks oli mul teada, et tegu on tõenäoliselt paberiummistusega, sest eelmisel õhtul oli väikevend voodis enne magamajäämist usaldanud, et ummistus on vist tema süü, kuna ta olla kätepesu järel kätekuivatuspaberit kogemata liiga palju kasutanud ja selle kõik vetsupotti visanud. Noh, abiks teadmine, vähemalt ei ole miskit tõsisemat ja põrandaid polegi vaja üles lõhkuma hakata-plaadid, betoon, küttekaabel, armatuur, betoon…
Igatahes sobiva trossijupiga sai pealelõunaks ummistus lahti ja ja mina sain uuesti kõik pesuruumid ära pesta. Väikevend tõi viie minutiga imeilusa kuuse ja koos õega said nad selle üles pandud. Süüa tegema sain küll alles siis hakata, kui kõik muu külarahvas oli kuuse alla kogunenud, aga see oli täpes. Traditsioonilisel surnuaia-ringil käisime ikkagi ja nagu traditsioon ette näeb, on sel ajal meil kodus päkapikk käinud ja kingitused kuuse alla toonud. Peale rikkalikku jõuluroa manustamist ja kingijagamist vaatasime kõik koos väikevenna soovil jõulufilmi ja meie noorema tütrega käisime mu vanemate juures õe koera jalutamas ja isa toimetamas.
Selline tavapärane jõul siis 😛
Nojaa, esimesel jõulupühal sõitsin ma tagasi Soome-koju ja mees omakorda Eestisse jõulu veetma. Teisel jõulupühal käisin siinses lemmikkkirikus kaunimate jõululauludega jumalateenistusel ja ülejäänud aja olengi üksindust nautinud, suheldes vaid ekraani kaudu. Kuna mu üksi elav sõbrants ei tulnud tervise tõttu sauna ja naabrinaisel olid lapsed külas, siis olingi täitsa üksi. Koer ja kass seltsiks 🙂 Ja tänane päev ka veel, homme naaseb ülejäänud pere.
Ma jäin mõtlema, et ma olen ikka üsna õnnelik inimene. Olen teadlikult või mitteteadlikult suutnud minimeerida pea kõik need tegevused, mis tunduvad vastumeelsed. Või siis õppinud nautima neid.
Igapäevane söögitegu võib tunduda teinekord suhteliselt nürina, aga ma enamasti teengi süüa ülepäeva ja järgmisel päeval praen või soojendan eelmise päeva jääke. Ja kui kohe üldse ei viitsi, siis ostan ilma mingite süümepiinadeta poolfabrikaate.
Tööst ma juba olen kirjutanud eelmistes postitustes.
Jõulud. Kuna mu emal on jõulureedel sünnipäev, siis algavad me jõulud alati lapsepõlvekodust. Seltskond on läbi aegade muutunud, aga traditsioon on jäänud. Ja põhituumik-lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed-alati kohal. Või tegelikult on ette tulnud sedagi, et üks või teine on haiguse tõttu sunnitud eemale jääma, see on paratamatus. Ja näiteks mu mees pole seal mitmeid aastaid käinud ja keegi ei tee sellest numbrit. Tulevad need, kes tahavad kokku tulla ja olla. See ei ole kohustus, me oleksime kurvad, kui seda traditsiooni poleks.
Ma kunagi olen vist kirjutanud ka, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi jõululaupäeval ihuüksi olin ja paksult rahul. See hetk, kui ma vanima pojaga kahekesi olin. Tema oli oma isa juures jõuluõhtul ja kõigil teistel olid omad jõuluõhtud. Mina lugesin raamatut, rüüpasin viskit ja kuulasin raadiot ega olnud karvavõrdki õnnetu üksiolemise pärast. Ega saanud aru raadiost kuuldud väitest, et sel õhtul ei sooviks üksiolemist ka vaenlasele mitte.
Selle perioodi järel tulid taas pererohked jõuluajad. Mees, tema vennad ja ämmad-äiad. Meie õnneks elasime eestis kõik samas piirkonnas ja vahemaad olid lühikesed. Ja tekkisid uued traditsioonid, jõulu esimesel pühal oli alati ämma juures jõulusööma ja kingijagamine. Mäletan mehe vennanaise kirumist, et ei viitsi sinna minna, aina samad näod ja kingid ja jutud ja lapselaste ebavõrdne kohtlemine. Ma ei viitsinud oma pead sellega vaevata, see oli nagu rutiin ühest küljest ja teisest küljest-kui kauaks seda rutiini on, ei me ju kunagi tea. Ning kaks aastat tagasi see üsna ootamatult katkeski. Nüüd võib vaid naerda tüdrukutele kingitud meestelõhnade jms kräpi üle, mida pakkidest välja tuli. Aga see kinkija rõõm. Ja lapsed said maast madalast selgeks, et elu ongi ebaõiglane. Ma ei tea, kas parim aeg seda õpetada on jõulud, aga nii oli.
Eelmisel aastal tuli kogu see kamp meie eesti koju. Keegi hädaldas, et polegi pikka lauda, kuhu kõik sööma mahuvad ja… No korraldanud siis ise, aga vabatahtlikke paraku ei leidunud. Õhtu muidu oli tore, loosikinkide jagamisega ja lauamängude mängimisega.
Sel aastal ma ei tea, kas see suguvõsa pool ühise istumise teeb. Väga ei huvita ka, mul on võimalus saada hoopis taas jälle üksi-olemise jõulupühad. Kuna meil siin on koer ja kass, siis käime mehega Eestis pühi pidamas vahetustega, esimesel jõulupühal tulen mina tagasi ja tema läheb Eestisse. Ja siis on mul kolm päeva, enne kui mees lastega naaseb. Ja ma olen nii isekas, et ma ei taha oma siinsetele üksi elavatele sõbrannadele rääkidagi, et üksi olen. Et ei peaks neid külla kutsuma. See, mis on ühele õnnetus, võib teisele õnn olla. Tegelikult ma selle, kellega mul vähem aega suhelda on olnud, ilmselt ikkagi kutsun sauna ja veinile. Pole nii ammu saanud 🙂 Ja ei kutsu mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast et tahan. Sest no lihtsalt teki all lebada ma väga pikalt ei viitsi. Pool päeva ehk kannatab olla, siis peab taas miskit tegevust leidma. Vat see võib tulla küll miskist süütundest-kohusetundest. No et kuidas sa molutad niisama 😛
1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?
Läksin arstidelt masenduse vastu abi otsima. Mida ma nüüd kahetsen 😛
2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Ei ole andnud ega plaani ka 🙂
3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Ei.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Lähedastest mitte. Õnneks. Aga üks siinne väga hea tuttav läks väga ootamatult.
5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?
Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik? Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…
6. Milliseid riike sa külastasid?
Välismaal ei käinud, kui arvestada, et ma Soomes elan. Eestis muidugi käisin.
7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Ei ole sellist päeva.
8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Sain oma suvetööl kogu meeskonna toimima. Ja olen selle üle tõeliselt uhke 🙂
9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Et võtsin liiga südamesse- ja ka tõstsin häält- minusse otseselt mittepuutuvate kolleegide tegevusetust, ajaraiskamist ja varastamist tööandja tagant. Sest miskit sellest ei muutunud peale selle, et ma pole kindel, kas ma järgmisel aastal samale kohale valituks osutun. Aga see pole muidugi maailma lõpp.
10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Eelmise punkti põhjustest tingituna sain ma korraliku stressi ja algava depressiooni.
11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Auto.
12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Mu tüdrukud, kes aitasid läbi suve nurisemata mu vankrit vedada.
13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Nende eelmainitud kolleegide vt. p. 9. Vahel naabrinaise. Ja abikaasa. Ja ei ole nii, et suhtled ainult inimestega, kellega kõik klapib. Alati ei ole võimalik neid oma elust välja kirjutada kümnetel erinevatel põhjustel. Jääb üle vaid ignoreerida. Või taluda.
14. Millele kulus enamik su rahast?
Pole aimugi 😀 Maksud ja söök ilmselt 🙂
15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Mu töö. Ma nautisin kõigest hoolimata pea iga hetke. Ka siis, kui varjud selja taga kulgesid.
16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?
Hmm. See ilmselt:
17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled: i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka iii) rikkam või vaesem? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Rohkem ringi sõitnud nii Eestis kui Soomes.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Muretsenud.
20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Ei
21. Mis oli su lemmik telesaade?
Ma ei vaata telekat. Aga vaatasin tagantjärele ära kõik Tuuli Roosma “Meie aasta…” saated, mis tulid peale Siberit. Need meeldisid küll.
22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei. Vihkamine on üldse liiga iseend kulutav tunne.
23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Jaan Mikveldti “Vaikne suvi vanaema juures” See oli nii hea ja naljakas ja kerge ja helge-just kõike seda, millest mul siin viimasel ajal puudus on. Aitäh lapsele, kes selle mulle poolvägisi lugeda käskis 🙂
24. Mida sa tahtsid ja said?
Uue(ma) auto.
25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
Ma pole filmisõber. “Eia jõulusid” võiks vaadata ehk.
26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 46. Mitte midagi ei teinud vist. Ilmselt käis naabrinaine teed joomas ja tõi miski kingi ka. Oot, tegelt käisid poolteist nädalat peale mu sünnat eestist külalised, suur poeg ja väike õde ja keskmise õe laps. See oli tore ja armas 🙂
27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Ma ei oska vastata. Või siis ei taha.
28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Sokikudumine? Ma tegelikult ei tea, kas olen mõistuse juures 😛
29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Soome president
30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Võib kõlada vastuoluliselt, aga seesama, kellega ma töölt sõjajalal lahkusin. Tema oskas näha ja sõnastas meie töö tegeliku väärtuse.
31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?
Edit: Meelde tuli. Asjad ei ole mitte kunagi nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. See käis läbi korduvalt ja korduvalt. Loodetavasti sai selgeks 🙂
Et inimesed ei muutu. Kuigi ma teadsin seda ka enne. Tõdesin vaid uuesti uute inimestega seda.
32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
Vanimal sai kevadel täis veerandasada aastat. Teeb ja toimetab Eestimaa metsades. Ülikool on miski aine tõttu lõpetamata, sõbrad lubasid järgmiseks juubeliks ülikooli diplomi välja printida ja raamida… Ja suuremaid koristustöid tehes võib siiani imelikest kohtadest leida kotikesi mullaproovidega :P. Peale igapäevase metsatöö käib metsas ka vabal ajal, isalt on saanud jahipisiku ning kõik vastavad load ja relvad on olemas. Liha laual ka 🙂 Sõjaväkke ei võetud kõrge vererõhu tõttu. Kaaslast omale leidnud pole, põhiliseks pereks on õde ja kass :).
See õde õpib viimast aastat metsakoolis maastukuehitust. Kuu aega enne põhikooli lõppu tehtud otsust minna gümnaasiumi asemel ametikooli ei ole kahetsenud. Elukogemust ja praktilist poolt on saanud kindlasti kõvasti rohkem, kui seda gümnaasium oleks võimaldanud. Kaks aastat, mis ta Soomes elas, arendasid nii inglise kui soome keelt selle võrra, et esimese ametikoolikevade kolmenädalast praktikat lendas ta Belgiasse tegema ja ülejäänud praktikad-kuna kool enam muid välispraktikaid ei pakkunud-on ta Soomes teinud, samuti siin suvetööl omale kooliraha teeninud. Tubli õpilasena on kogu aeg stipendiumi saanud ja koolitab end oma rahakoti peal. Käsil on autojuhilubade tegemine, mis tänu suvisele praktikale ja tööle pausile jäi. Mis edasi, seda veel ei tea, maailm on suur ja lai ning valikuid palju :). Üks variantidest on näiteks suure venna asemel ise sõjaväkke minna 😉 Ja jahil käib ta ka koos vennaga 🙂
Vanuselt järgmine õde alustas, erinevalt vanemast õest, üldse mitte üllatuslikult ametikooli sel sügisel. Ametinimetus eesti keeles oleks vist lähihooldaja (parandage mind, kui parem sõna olemas on). Tegelikult oli tal plaan kursuse jagunemisel minna lastekasvatuse poolele ehk siis lasteaia kasvatajaks õppima, aga esimese kuuenädalase praktika järel pole ta selles enam nii kindel. Praktikakohti ei saanud nad ise valida ja plika määrati tööle füüsilise puudega inimeste hooldekoju. Ja talle väga meeldib see töö ja seltskond seal. Nii väga, et küsis suveks sinna tööd. Vot see on nüüd koht, kus mina mütsi maha võtan, sest ise ei suudaks seda teha. Töö hõlmab endas muuhulgas klientide-patsientide saunatamist, pesemist aga ka tagumike pühkimist ja vajadusel vere-okse-pasa koristamist.
Väikevend käib veel põhikooli ja temaga on omajagu tegemist. Nimelt arvab ta, et kool on mõttetu ajaraiskamine, tema hakkab suureks saades juutuuberiks ja selle jaoks pole vaja koolis käia. Eks me siis tasapisi üritame ikka selle kooli ka joonel hoida ja sellega on meil igapäevaselt suht palju vaeva, ta on sõnnile iseloomulikult aeglane ja kohati kangekaelne. Inglise keel ja matemaatika on talle lihtsad, samuti käsitöö, aga kõik muud ained tahavad pingutamist. Inglise keel on tulnud mängukonsoolil mängimisest ja sõpradega üle maailma suhtlemisest. Päriselu sõpradega väga tihedat läbikäimist pole, kuna elame linnast väljas ja võimalust lihtsalt ratta selga hüpata ning õue sõpradega hängima minna siin pole. Olukord võib muutuda ehk paari aasta pärast, kui rolleri load käes. Ja tegelikult on hakanud vaikselt vist kohale jõudma, et päris ilma koolita ikka ei pääse ja tulevikuplaanidest on autoremondi-eriala läbi jooksnud. Sõjaväe kohta ei oska öelda, siinsesse sõjaväkke ta ei pääse ilmselt, kuni siinset kodakondsust ei võta, kodumaa omast ma ei tea. Pole tõtt-öelda uurinud ka. Füüsiline vorm tänapäeva noortel on nagu on-meenub sügisest üks kurb-naljakas juhtum, kui kutt tuli koju ja teatas, et oli oma klassi poistest kõige rohkem kätekõverdusi teinud. Kui küsisin, et kui palju, oli vastus 2… Teised oli ühega hakkama saanud. Olgu öeldud, et neid “teisi” oli vaid kaks, kolmas klassivend puudus sel päeval, aga ikkagi…
Olen uhke ja õnnelik, et ma nii vahvad lapsed olen endale kaasteelisteks saanud. Kellega koos kasvada ja õppida ja kes ise mind õpetavad 🙂
Erinevate stressiallikate “koostöö” viis mind arstile abi otsima. Kes kirjutas välja antidepressandid ja haiguslehe.
See viimane on “saatanast”. Sest kui muidu oleks talvisel töövabal ajal kenasti ja reeglipäraselt tööturaha pangaarvele tiksunud, siis nüüd see kenasti katkes ja kohalik haigekassa menetleb haiguslehte, et otsustada, kas ja kui palju nad mulle maksavad. Menetlemise aeg kolm nädalat. Nagu f-ing fff… Noja nüüd, peale kahenädalast haiguslehte käisin ma pereõe juures, kes arvas, et võiks ikka pikendada haiguslehte kahe nädala võrra. Ainult et pereõel pole õigust haiguslehte kirjutada. Arstil võttis see aega neli päeva…Lisagem sinna kolm nädalat + jõulud. Tänks, vanad mured on igatahes unustatud, nüüd saab joosta nende paberitega piisavalt 😛
Ja nii tore on ümberringi kohata “toetavaid” kaaslasi, kes leiavad, et neid väljakirjutatud rohtusid pole vaja süüa, neist on rohkem kahju, kui kasu ja üleüldse on see mingi tänapäeva moehaigus, mida päriselt pole olemas. Nagu? Sa ise oma vähirohud jätad võtmata, eks seegi ole ju tänapäeva moodne katk?
Vastuvõtulauas olev tädi, vanus hinnanguliselt nii 80+ (tegelikult ma muidugi ei tea, see võib kõikuda 20 aastat siiapoole-sinnapoole), üritab tulutult mu pabereilt triipkoodi kätte saada. Piiksutab ja piiksutab oma masinaga, aga kuidagi ei õnnestu. Kummardub siis üle laua ja SOSISTAB:
“Tead, see masin jukerdab kogu aeg. Siin selle nupu all on kindlasti mingi koll!”
Tema kolm hammast-üks üleval, kaks all-rõhutavad, vaatamata ametivormile, sattumist kuhuiganes tänapäeva moodsatesse eso-medi-kõikmeümbertoimubmeistsõltumata üritusele, igal juhul mitte Tähtsasse Ametiasutusse.
“Aga ega seda masinat kasutav tädi ka enam kõige teravam pliiats pole!” lõpetab ta sosistamise naerusädemed silmis ja klõbistab arvutis probleemideta mu paberid korda.
-kui soovid siinseid tekste kasutada, küsi palun luba. Jäta kommentaaridesse oma emailiaadress ja ma kirjutan sulle :)
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
