Elu on

Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Põgenikud/pagulased ja mis neil vahet on

Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Kevad tuleb ikkagi

Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Veidi kõhedusttekitav

Soome president esines täna avaldusega, et olukord (poliitika?) maailmas on ärev ja võib muutuda hetkega ning lendas ise kiiresti Ameerikasse sealse presidendiga kohtuma.

Vene karu käitub nagu nurka aetud kiskja ikka ja kardan, et sealt võib oodata halvimat. Enam ei valita vahendeid.

Lisaks jäävad sel kevadel harimata euroopa “vilja-aida” põllud.

Ma arvan, et soola, tikkude, wc-paberi ja patareide mõningane varumine praegusel hetkel ei ole üldse halb mõte. Jooditabletid olid juba sõja teisel päeval nii Eestis kui Soomes läbi müüdud.

Slava Ukraine

Vaatan praegu otseülekannet Vabaduse väljakul toimuvast meeleavaldusest Ukraina toetuseks ja miski prügi tekib pidevalt silma…

Nii palju rahvast, kõik ei mahugi platsile, lähedal olevad tänavad, iga vaba lapike on tihedalt täis.

Ma siiralt loodan, et me omavahel lõhestunud kisklev ühiskond matab oma erimeelsused ja tõuseb ühiselt toetama Ukrainat.

Kuulsin just, et Eesti ettevõtted, kel palju Ukrainlastest töölisi, on saatnud oma kulu ja kirjadega bussid Poolasse Ukraina piiri äärde, et sõja eest pakku tuua oma töötajate pered. Näh, jälle see prügi..