Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Sajandat aastat me käime


Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”
Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Mõtteid haldusreformist


Ma siin jagan jälle teiste arvamusi, aga nii mõnegi koha tooks suurelt ja rasvaselt välja.

“Mina ei usu mõttesse, et „andis jumal ameti, annab ka mõistuse“. Ehk et volikogu või vallavalitsus ei ole müstiline tarkade kogu vaid me peame oluliste otsuste juures huvigruppide ehk spetsialistide poole pöörduma. Valla elanikud on kohaliku elu spetsialistid. Nii oleme teist aastat rakendamas kaasavat eelarvet ehk inimesed otsustavad ise, mida on vallas vaja teha.”

“Sotsiaalmeedias levib kõiksugu mõtteid, seega on oluline, et suudaksime valeinfot vältida. Näiteks väide, et sundliitmine tähendab kooli ja/või muuseumi sulgemist. Kooli jätkusuutlikkus on siiski kogukonna kätes.”

See viimane oli meie koduvalla võimukriisi põhjustajaist-hirm kooli sulgemise ees. Ja see hirm ei tulnud lapsevanematelt, vaid hoopis ametisolevailt õpetajailt. Kellele omakorda süstis hirmu-krt teab mis põhjusel-naabervalla volikogus olev direktor.

Ega naaberküla kooli pannud kinni omavalitsus. See on puhtalt kogukonna enda teha, kui ikka oma lapsi ei panda oma küla kooli, paljudel juhtudel isegi mitte oma valla kooli, siis tuleks küll peeglisse vaadata, mitte näpuga näidata “paha” vallavanema poole, kes sellise otsuse tegi. Liiatigi ei tee sellist otsust vallavanem, vaid ikka seesama volikogu, kus needsamad õpetajad kõik istuvad…

Ma eelmisele ja nüüd taasalustavale vallavanemale heitsin siin ette, et ta pidulike kooliaktuste kõned poliitikaga ära segas. Nüüd teeb sedasama direktor…

Meie oma külapoodi tahetakse jälle kinni panna. See on juba vist traditsioon, oligi pikalt vaikus. Ma esimest korda sellest kirjutasin siin. See aga polnud teps mitte esimene kord, kui poodi sulgeda ähvardati. Tundub, et sama kuulutuski on kõik need korrad kasutusel-ikka rõhutakse külarahva südametunnistusele ja näidatakse näpuga,et näe, teie pärast peame sulgema. Eks elame-näeme, täna oli seal nii palju rahvast ja käivet olnud, et kaasteelised seda vähetõenäoliseks peavad. Aga mine sa tea…

Ma austan vanu inimesi. Nende tarkust ja elukogemust. Julgust oma arvamust välja öelda. Tasakaalukust, positiivsust ja optimismi.

Hoopis omaette lugu on õelate vanamuttidega. Kes omale näoraamatusse konto teinud ja nüüd kõike ja kõiki valimatult tümitavad. Vahel on naljakas, vahel teeb viha aga enamasti teeb nõutuks. Et kuidas nad kohe üldse biiti ei jaga, seda elukogemust ja tarkust peaks ju ometigi olema…


Igahommikust moluvihiku ringi tehes leidsin Sihtasutuse Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks. Õigemini jäi sealt silma nende jagatud link

Seksiõpik aastast 1894: mehele tuleb anda vähe ja haruharva!

Juurde oli veel lisatud nende oma kommentaar:

“Kirgastav on tänapäevase labasuse ning üldise allakäigu tingimustes midagi nii karget ja tervemõistuslikku lugeda! Siit on palju õppida kõigil vooruslikel naisterahvastel. Meie sihtasutus ei saa küll päriselt heaks kiita seda, kui naine oma mehe kallal õhtuti noomib ja näägutab, nii et omalt poolt soovitaksime pigem võimalikult liikumatult lamamise nippi — mis kõlbab igale hästikasvatatud naisele hästi pruukida ka mitmetes muudes keerulistes olukordades.”

Mhmh. Huvitav, millised need muud keerulised olukorrad on, kus võiks pikali visata ja liikumatult lamada?

Teisalt, seda lehte sirvides oli paar postitust allpool jagatud Peeter Ernitsa muret, et noored eesti mehed jäävad kuivale.

Nagu väike vastuolu või mis? Teisalt, see vähe ja haruharva ju ongi (valutu?) üleminek kuivalejäämisele…

Eesti matus


 

Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.

Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.

Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid  … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…

Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)

Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.

Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.

Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.

 

Elab arrrmastuse vägi…


Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.

Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.

Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.

Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:

“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”

“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde

Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”

“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”

“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”

Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.

Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.

Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…

 

Lible


Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.

Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema. 

Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni. 

Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…

Siis käis ta veel tööl.

(jätkub)

 

Vanad torisejad


See võikski olla uue loodava partei nimi ja sinna koonduksid kõik kodupartei poliitikas pettunud/noa selga saanud poliitikud.

Siim-poiss on presidendiks mittesaamisest nii solvunud, et ei tea enam, keda või mida süüdistada. Lahmib siis sinna-tänna ja lubab uue partei teha.

Ets, vana kala, tunnetab teravalt jalgealuse kõikumist ja lubab järgmistel valimistel keski ridades enam mitte kandideerida. Mis samamoodi tähendab uut parteid, sest kellegi ukse taha kaapima Ets ju ometigi ei lähe. Rääkimata, et keegi teda vastu võtaks…

Aga kaks uut parteid eestisse samal ajal? Vägagi kahtlane… Seega võiks nad kuidagi kompromissile jõuda ja ühise asja ette võtta.

Vanad torisejad on neile muidugi liiga leebe nimi. Vanad mölakad?