Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Vihma


sadas siin maal viimati maikuu teisel päeval ja ööl enne seda. See oli meie suvetöö esimene tööpäev ja mõtlesime, et küll on paljutõotav algus. Seda vihma tuli ikka nii, et meie savistel maadel olid järvekesed muruplatsidel ja kuivenduskraavid tõusid ääreni täis.

Minu osaks jäi sel päeval vaadata, et kõik töötajad-jaotatuna viide erinevasse üksusesse-saaksid selga vihmariided ja et kõigil oleks olemas turvakingad. Sel aastal siis sedamoodi, varasematel aastatel on olnud tööjuhte kolm, iga kahe surnuaia peale üks. Sel aastal tuleb minul üksi hakkama saada kõigi kuue surnuaiaga, lisaks maakonnalinna kiriku ümbrus ja “vana kiriku” plats, seal enam kirikut füüsiliselt pole, aga me niidame ja trimmerdame seal rohtu ja hoiame platsi viisakana. Seal on miski paarkümmend hauda, kus omased isegi käivad ja ehkki ametlikult see enam matmispaik pole, on sinna siiski miski kümmekond aastat tagasi veel keegi maetud.

Pindala kokku 30hektarit, sellest umbes kaks kolmandikku surnuaiad ja kolmandik kirikute ning kogudusemajade ümbrused. Kirikuid kokku kuus, lisaks üks kabel.

Samal päeval tuli väikeõde soome metsa istutama. Seegi töö oli miskite kummaliste segaduste tõttu taimeaiaga ja pikalt külmunud maapinna pärast paari nädala võrra hiljem algamas. Kõik korraga ja täie hooga…

Maikuu viienda päeva hilisõhtul saabusid mu suured lapsed koos koera, kassi, tomati- ja paprikataimedega. Kõik said eluga kohale, vaid kaks tomatitaime ja üks paprika olid oma ladva kaotanud-või tegelikult suurema osa maapealsest kasvust-aga kosuvad needki kenasti kasvuhoones.

Algas ajajärk “minu pere ja muud loomad”. Eestist tulnud kass, isast tõugu ja ristitud Vellu ehk Velts ja penskar-koer olid pikast reisist omadega nii läbi, et esimese öö magasid täitsa rahulikult maha. Meie siin olev kass Kaatja näitas, kes on majas peremees, tema magas padjal ja külalised tema ümber põrandal.

Ma ei tahtnud Veltsi väga õue lasta, sest olgugi kiibitud, pole ta kiip rahvusvahelises registris ja suure poja soovile vastu tulles jätsime ta lõikamata. Meie Kaatja on lõigatud ja käib päeval iseseisvalt õues, ööseks tuleb koju magama. Vahepeal käib söömas ka, aga naabrite hoovid on millegipärast palju veetlevamad, kui meie oma ja nii ta suurema osa päevast seal tsillib.

Juba teisel ööl näitas Velts, mida ta kogu sellest vangipõlvest arvab. Nimelt kräunus ta pool ööd nii, et töörahvas magada ei saanud ja suur poeg viskas kassi dušširuumi, kust tema kisa enam tuppa ei kostnud. Hommikul pesuruumi minnes võttis sealne lebra hinge kinni ja silmist vee välja… Meil ei ole üldse mitte väikesed pesuruum ja saun ja siiski. Vaene solvunud isane oli kogu öö ilmselt möllanud ja suure vihaga välja pigistanud kõik oma ihuvedelikud, mis võimalik. Sama päeva õhtuks oli plaanitud väikse venna sünnipäev…sauna ja tünniga…

Kes läks tööle, kes kooli, kes praktikale ja suur vend jäi koju pesuruume küürima. Peale viiendat äädikapesu oli kassikuse hais veel täiesti tuntav. Kummalisel kombel hajutas haisu-ja jäädavalt- sauna tarbeks kingitut eukalüptiekstrakt. Igatahes pidu läks täie ette, kaheksa eelteismelist, pooled poisid, pooled tüdrukud, möllasid saunas-tünnis-batuudil täie raha eest. Ja kuna välja oli kuulutatud saunapidu, siis oligi ju hea mõte sünnipäevalapsele muuhulgas kinkida umbes miljon veepommi, mille kestad siis kõik kenasti mööda muruplatsi laiali laotatud said… 😀

Penskar-koer kohanes üllatavalt kergesti. Koer, kes kõige oma 15 eluaasta jooksul polnud kordagi rihmas olnud ja nooremas eas pelgalt kaelarihma kaelasaamise peale niimoodi ära solvus, et kaks päeva vaid lebas ja söömagi ei tulnud, püsib nüüd kenasti traksides. Jalutusrihma ta muidugi üritab paar korda päevas läbi närida, aga hambad, mis nooruses parema puudusel lauajalgu järasid, pole nüüd enam need…

See koer muide võttis sügisel kodumaal elades umbes neljakuused Veltsi ja Kaatja sappa ning läks nendega paari kilomeetri kaugusele mehevenna juurde. Mööda maanteed. Ise peaaegu kurt ja peaaegu pime. Arvates on neid on üksi jäetud-aga ei läinud üksi, tundis vastutust ka noorte kasside eest…

Veltsi meil aga taltsutada siin ei õnnestunud, seega pidime ise kohanema. Et mitte suure venna puhkust ära rikkuda-ta oli suht õnnetu ja arvas, et peab äkki eestisse tagasi oma kassiga sõitma-riskisime sellega, et lasime kõutsi õue jalutama. Peale seda muutus elu suht stabiilseks-kassid möllasid naabrite hoove pidi ja kui mina “hjeleda hjäälega” üle küla kiisutasin, tulid mõlemad koju sööma. Kaatja jäi ööseks tuppa magama ja Velts läks välja mehetegusid tegema. Ja selle hjeleda hjääle peale küsis vanem tütar, et miks ma “Tõe ja õiguse” filmi ei kandideerinud… No ei tea, ei tuld selle pealegi.

Tööl oli tööd ja peale tööd oli veel töö. Kuna sel aastal alustasime kõik tööd samal ajal mai alguses, aga varasematel aastatel oli mingi punt alustanud juba aprilli lõpus, siis olime umbes kahesaja töötunniga miinuses tööle minnes. Ma majandusjuhatajale küll ütlesin, et ei saa garanteerida istutuste valmissaamist jaanipäevaks-aga see on siin oluline tähtpäev, mispuhuks peab surnuaedades kõik viispluss ja viimase peal olema-ja tema ohkimise peale lõin letti lihtsad arvutused võrreldes viimase aasta töötajate hulga ja tööde algusega. Suht vakka jäi 😛 Ega ta meil miski tore tädi pole ka, pole mõtet hellitada. Iseasi muidugi, et kui ma liigselt suud pruugin, siis ei pruugi “loosiõnn” mind järgmisel aastal tabada-aga väidetavalt just loosimise teel selleaastane töötajate valik tehti. Meie koguduses on see nõme süsteem, et ka pool aastat tööl olevad hooajatöölised peavad igal aastal uuesti kandideerima, osades kohtades pääsevad vanad olijad automaatselt uuesti tööle. Päeval siis õpetada-juhendada uued olijad, peale tööd metsaistutus. Nähh, ei ole ma sellestki hobist siinmaal pääsenud. Nelja aastaga oleme oma kambaga maha istutanud ca 100 000 väikest puud, 50 hektarit noort metsa teeb see.

Selle suure põua ja kuumuse saatis jumal meile kindlasti sellepärast, et nad koguduses eelmise sügise oksjonil suure osa vihmutajatest müüki panid. Õnneks küll mõned säästeti ja seetõttu oli mul võimalus kasta ühe metsanurga surnuaia sügisel värskelt külvatud muru ja paigaldatud muruvaipa.

Kõik tavalised murud väga palju enam niitmist ei küsi. Ühtlaselt pruunikad nad kõik ja kastmine ..ma ei teagi. Seal kõige suuremas surnuaias tuleb kastmiseks veel linna veevõrgust puhas joogivesi, paaris väiksemas ka, see tänapäeva maailmas tundub ikka arutu ressursi-raiskamine. Isegi siin maal, kus puhast magevett on vist enim maailmas, aga ikkagi. Paar surnuaeda saavad oma kastmisveed jõgedest ja see on palju viisakam lahendus. Ainult et selle kuivusega on jõgede veetase samuti drastiliselt-et mitte öelda katastroofiliselt-langenud.

Me oma väikses aias-kasvuhoones kulub preagu kastmiseks kant vett nädalas. Hakkab ilmselt kuluma veidi rohkem, kui kasvuhoonest kõik taimed välja saab istutatud. Muru ei kasta ma kodus ka. See on siingi üsna pruun ja maapind kivikõva ning pragunenud.

Pruuniks saime kõik teiseks juuniks. Joodikupäevitus või kuidas nad seda nimetavadki? Sest tööjuures bikiinides loomulikult olla ei saa. Ja kollased turvavestid on meil ka nõutud. Aga isegi metsa istutamas käisin vahepeal lühikeste pükstega, sääred said küll koledasti ära kraabitud, aga missa hädaga teed. Kõige lõpuks oli parim lahendus ikkagi pikad jooksupüksid metsa.

Teine juuni oli siin viimane koolipäev. Kõigile, alates esimest klassist kuni keskooli lõpetajateni. Normaalne süsteem, ei mingit jaanipäevani jõlkumist ja-vaata-ise-kuidas-kooli-saad-sest-bussid-enam-ei-sõida kammi lõpuklassidel.

Kuna noorem tütardest lõpetas üheksanda klassi, tulid Eestist kohale mu ema, teine õde (see noorem oli vahepeal koju tagasi sõitnud) ja õetütar. Mitte väga tore polnud aga see, et üheksandate klasside lõpuaktus algas laupäeva hommikul kell 8. Jajah, just nii. Nagu tavaline koolipäev kõigil teistelgi tunnistuse saajatel. No mingit suguvõsa kokkutulekut, nagu eestis sellistel puhkudel, siin 9.klassi lõpu puhul ka tavaks pole. Hea kui ema või isa viitsib vaatama tulla. Aga lõpetajatel on pidulikud kleidid-ülikonnad ja veidikene pidulikum argipäevast see üritus siiski on.

Meie perele omaselt oli pliks kellaajad segi ajanud, väites et aktus algab poolüheksa ja seega jõudsid kõik teised kohale just siis, kui nende klass oli tunnistused saanud. Teistel parallellidel olid paberid veel saamata, seega tuli neil leppida selle osa nägemisega. Ime et see laps mul ise õigeks ajaks kohale jõudis 😛

Vahepalaks olgu öeldud, et keskoolide-ametikoolide aktused on natuke suurema pidulikkusega ja veidike normaalsemal ajal.

No oligi siis aktuse järel aega hinge tõmmata enne ohjeldamatut grillimaratoni 😀

Pühapäeval sõitis suguvõsa laiali. Osa perest ja muudest loomadest kah. Suurel vennal algas taas töö ja vanemal tütrel sai praktika läbi ning algas kool. Tema tuleb peagi tagasi siia tööle. Velts pääses tagasi Eestisse sealseid kasse kargama. Koer jäi siia pensionäripõlve pidama.

Minul polnud aega tühjana tunduva maja ja vähenenud perekonnakoosseisu pärast muretseda. Esmaspäev algas taas uute väljakutsetega. Tööle tuli ports uusi inimesi. Mu suurimasse surnuaeda tuli üks inimene rohkem, kui nimekirjas, järgmisesse pidi tulema kaks uut töötajat aga ei tulnud ühtegi, kolmandas jäi üks tööle tulemata. Kuna sellele oli juba teine esmaspäev mitte tööle ilmuda, sai tema samal päeval töölt lahti. Minu üleliigne vennike tõsteti sinna, kus oli kaks puudujat-teine neist on leerilaagris ja alustab järgmisel kolmapäeval. Üks, tundub, et on oma noorema venna asemel tööle tulnud. Kolmandasse kohta võeti teisipäevast uus tööline. Sain järjekordselt ära jagatud turvakingad, vihmariideid ei tulnud pähegi proovida. Vaatab, kui ükskord peaks vihma sadama hakkama. Kui hakkab…

Mullad on vahetatud ja lilled tulevad algaval nädalal. Seega oli aeg lihtsalt korrastuseks ja olemasoleva üle kontollimiseks-et ikka kõik koguduse hooldusele antud hauad tehtud oleks. Ja uute õpetamiseks-juhendamiseks.

Ja ega siis igav ei hakka, küll selle eest keegi hoolt kannab. Eelmisesse nädalasse saab veel kanda ühe murutraktori kokkujooksnud mootori, veevaesel ajal töömaal peale tööaega otsast lennanud kastmiskraani, mis meile kenakese purskaevu ja jõe tegi, lehekorjaja kõverad harjad, mahatrimmerdatud püsililled, valesse kohta tööle viidud arengupuudega nooruk (kes peale õiges kohas töö lõpetamist enam minu autosse istuda ei julgenud. no mine tea jah, kuhu jälle viib… 😛 ), igasugu pisemaid segadusi. Vürtsi ellu ja huumorit igasse päeva 🙂 Õnneks on meil tööl hea huumoritajuga inimesed, seega nalja saab omajagu. Ja hea, et see majandusjuhataja-tädi meid igapäevaselt (tegelikult üleüldse) ei näe, sest tema keelaks ära kogu maailmast huumori ja nalja kui saaks. Ja meie töömaalt eriti.

Ma pean ütlema, et ma armastan ja naudin oma tööd 🙂

 

Advertisements

Käisin ükspäev peresõpradel aknaid pesemas. Too perenaine on hullult töökas inimene, omab väikepoodi ja naudib oma tööd täie rinnaga, samavõrd ka muidugi muretseb hakkamasaamise pärast. Kodu on tal alati korras, aga paratamatult ei jõua ju igale poole ja nii ta mind aknaid pesema paluski.

Maja taga redelil turnides avastasin ühtäkki, millised nende õunapuud on. Iga kord külas käies me sealpool hoovis ju ei käi, eriti mitte raagus puude ajal. Ja lehtes puud ei paista nii metsikud.

No maitia, professionaalne kretinism eksole. Me kunagistel ametikooli-õpingute aegadel just seda tööd saime kooliümbruse aiandites kõige rohkem harjutada, jääb automaatselt silma. Eks ajad ja kombed muutuvad, aga põhitõed on samaks jäänud.

Ma siis sel aknapesule järgneval päeval pressisin end peaaegu vägisi neid õunapuid lõikama. Perenaine oli muidugi tööl, aga peremees kodus. Algul ta püüdis ise siit-ja sealt lõigata, aga miski hetk loobus ja läks aianurka mägimändi kärpima. Ma sain rahulikult keskenduda, sest ega see pole mu jaoks midagi, et hops ja valmis. Ikka vaja vaadata, mida jätta ja mida võtta. Pole liiga tihedat kogemust ka viimastel aastatel olnud.

Või tegelikult on, aga teistlaadne kogemus. Oleme naabritega kevadeti käinud siin-seal õunapuid lõikamas. Minul on olnud pigem okste korjamise roll…sest noh, see kuidas nemad siin lõikavad, oli minu jaoks jahmatav. Aga mitte sellest…

Olin juba peaagu lõpusirgel, kui peremees tuli taas juttu tegema.

“Sa seal Eestis oled muidugi lapsepõlvest saadik seda tööd teinud jah”

“Eem…nojaaa…ma tegelikult olen aednikuks õppinud”

“Oi, sa oled päriselt aednik!”

Issand, mida nad võisid mõelda, keegi tahab lambist poolvägisi nende õunapuid lõigata, asjast midagi teadmata 😀

Tegelikult on hoopis imelik see, et kogu selle viie aasta jooksul pole see aednikuamet jutuks tulnud. Rohkem ilmselt on metsatöödest ja sellest ametist juttu olnud ja küllap sinna see on jäänudki.

Pererahvas igatahes oli tulemusega väga rahul. Perenaine hiljem ütles, et keegi naabrimees on neil vahel kärpimas käinud neid puid. Kindlasti mitte polnud need valesti lõigatud, lihtsalt liiga suur vahe oli jäänud kahe lõikamise vahele 🙂

Ahjaa, see jutt, et “te seal eestis olete muidugi lapsestsaadik seda ja toda ja kolmandat teinud”, eks sellest on ju juttu olnud. Et kuidas meid kõiki maast madalast tööle pandi ja mis tööd kõik maamajapidamistes lapsest peale selged on. Meie siinne sõpradering on meist keskeltläbi 10-20 aastat vanem ja nende lapsepõlv on enamasti olnud suht sarnane meie omaga, aga kultuuride erinevust on tore võrrelda, et kuidas mingeid töid või toimetamisi siin maal oli kombeks teha.

Sel päeval


5a. tagasi käisin ma kiirabis tilgutite all vererõhku alandamas.

Sellest ajast on mul vererõhurohud-mida ma küll väga korrapäraselt tarbinud pole. Kuigi vist peaks. Loll uljus tõrjub vastu-ma pole ju veel nii vana, et elulõpuni igapäevaselt rohtusid süüa.

Nüüd tasapisi tuleb leppimine.

Ja rahustid on paanikahoogude taltsutamiseks, seda õnneks ei ole väga tihti vaja olnud. Või noh, mis on tihti? Need paanikahood on kaasavara sellest ühest eluetapist eelpoolnimetatud ajast ja ilmselt jäädavalt enam ei kaogi.

Lisaks aegajalt unehäired. Ohjummel, kõige selle jaoks on ju tsuti vara veel?

Kui vaid oskaks nii, et ei võtaks kõike kanda…

Ja jälle see vana laul


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Kohvist.


Tikker kutsus kommenteerima kohvijoomist, mõtlesin  hoopis siia kirjutada.

Mulle tundub, et miskit kohvilaadset toodet saime me juba põhikoolis internaadi hommikusöökide ja õhtuoodetet kõrvale. Selline väga lahja viljakohv piimaga pooleks ja suhkur ka veel. Vahel harva seda oli, enamasti oli siiski tee.

Niiöelda päriskohvi hakkasin ma jooma umbes 16-aastaselt kodus. Sel ajal oli see suures osas vist lahustuv kohv ja eriti head olid Kanada-vanatädi saadetud partiid. Praeguseks hetkeks ma jätan kohvi pigem joomata, kui lahustuvat kohvi võtan. Ilmselt oleneb kohvist, aga hiljuti ühe tuttava juures pakuti ja no, see oli rõve.

Mina olen just see inimene, kelle lemmikohvi on “pätikas”. Kodus me teeme endile just seda, kõigi nende aastate jooksul on käe sees hommikul esimese asjana veekann käima, puru tassi(desse), suhkur ka ja keev vesi otsa. Siinsete külaliste jaoks on meil presskann-soomlaste jaoks on see suht võõras asi ja alati seiravad nad imestunult-jahmunult mu kohvitegu. Lähemad sõbrad muidugi juba teavad ja oskavad isegi presskannu kasutada 😛 Veel paar aastat tagasi oli isegi presskannu leidmine siinsest kaubandusest väljakutse, nüüd neid siiski juba müüakse.

Siinmaal kõige levinumat tavalist masina-kohvi ma võimalusel jätan joomata. Olen küll sellevõrra kohvisõltlane, et päris ilma olla ei taha, aga sõltub. Kui masinakohvi on üle 10 minuti (ma tegelikult pole aega mõõtnud ja eks masinadki on erinevad) valmis olnud ja seal kuumal plaadil seisnud, siis minumeelest see enam ei kõlba. Võinoh, kõlbab koorega pooleks ehk.

Ma selle masinakohvi-vastase kiiksu sain tegelikult eestist, oma kontoritöö ajast. Seal oli millegipärast kombeks, et uut kohvi enne kunagi ei tehtud, kui vana otsas. Ja kohvi tehti olenemata joojate arvust alati kannutäis, vahel harva õhtupoolikul ka pool kannu. Ja nii see kohvi seal teinekord tundide viisi kärssas ja me ikkagi jõime seda. Ma praegu küll enam ei oskaks põhjendada, et miks küll?

Igasugu “peeneid” lattesid ja moccasid siinsetes kohvikutes ei ole-vähemalt meie linnakeses mitte. Arvukate kohvikute ja söögikohtade hulgas on vaid üks, kust saab erinevaid kohvisid tellida, igal pool pakutakse seda kõige tavalisemat masinakohvi. Mis üldjuhul on selle kuuma plaadi peal rohkem kui 10 minutit seisnud :P. Selles suhtes oli meeldivaks üllatuseks mu viimane töökoht, sinna kööki oli siginenud suur ja moodne masin, millest sai välja meelitada vist paarkümmend erinevat jooki.

Tavaliselt joon kohvi suhkruga, vahel harva suhkru ja koorega või ainult koorega. Koore kasutamine sõltub ka kohvi kangusest. Musta kohvi ilma suhkruta pole õppinud jooma, minu jaoks annab just suhkur selle õige maitse. Kodus mul tavaliselt kohvikoort või piima pole ja siinne lähim sõbrants käib oma piimaga mul külas 😀

Lapsed pole ise väiksena kohvi vastu huvi tundnud ja ma vist pole pakkunud ka. Suurem pliks õppis eelmisel suvel siin tööl olles kohvi jooma. Noorem plika armastab neid kohvijooke, ostame neid tihti kaasa eesti-reisi autosõidule. Niisama osta ei raatsi, aga vahel harva on nii mõnus 🙂

Nii pika jutu peale võiks nüüd ühe pätikohvi teha 😀

No oli vaja


Kui enda mõtete kirjapanekuks napib aega ja motivatsiooni, siis kasutame teiste omi 😛

Andke mulle mu…usk? tagasi


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…