Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Nädala nopped ja mõtted


Räägi inimestega, mitte ametnikega, sai mulle eile selgeks. Inimene võtab ja lahendab probleemi, ametnik hakkab süüdlasi otsima, ennast puhtaks pesema ja õigustama.

Kummaline, et kõik need enne valimisi rahva heaolu eest seista lubavad volinikud nüüd tähtsate otsuste tegemise või valijatega kohtumise ajaks järku “haigeks” jäävad. Või siis lihtsalt vait on. Nojah, gripihooaeg eksole…

Seoses Rakvere lihatööstuse tapamaja streigiga riikliku lepitaja kuldsed sõnad: “Inimesi pole piisavalt austatud, neist pole lugu peetud ja nende soovidega pole arvestatud. Ükskõik kui palju sa palka tõstad, midagi ei muutu, kui teine pool on korrast ära. Rahaga ei saa halba suhtumist kinni maksta,” Sellise loosungi peaks iga tööandja oma kabinetiseinale riputama. Ja pirukate jagamine mittestreikijatele  on ikka täielik mõnitamine.

Advertisements

See riukalik soome keel


Üks mu armas sõbranna kolis ka lõpuks soome ja alustab märtsis pea aasta pikkust keelekursust. See pani mind mõtlema oma nelja aasta tagusele keelekursusele (aeg lendab, alles see ju oli). Mõtlesin siia kirja panna mõned eredamad hetked.

Ma pean ütlema, et enne keelekursust ei osanud ma soome keelt üldse. Mitte midagi ei saanud aru, mida kohalikud räägivad. Ja kuigi oli ütlejaid, et mis keelekursus, tööle ja keel tuleb ise, ei ole ma kindel, kas ma sedapidi oleks hakkama saanud. Igatahes olen ma siiani tänulik mulle võimaldatud keelekursuse eest.

Kursus kestis 10 kuud. Käisime koolis iga päev 9-15, lisaks kodused ülesanded. Sellele lisandusid 2nädalane ja 4nädalane praktika, kus tuli igaühel endale töökoht leida-võimalikult erialane, kus siis omakorda keelt praktiseerida. Meil oli väga äge õpetaja, kes pani meid kohe algusest nn. praktilisele tööle, st sundis omavahel soome keeles rääkima. Ikka, et ütled oma nime ja kust riigist oled pärit. Olgu veel öeldud, et oma kursusel olin esimese poole ajast ainus eestlane, teisel poolel lisandus veel üks. Niisiis, kätleme seal kõik kõigiga, mina ütlen, et olen see ja see, pärit Virosta. Kõik ütlevad omad nimed ja koduriigid ja teretulemast. Rahvast oli meil Venemaalt, Ukrainast, Slovakkiast, Türgist, Hiinast, Rumeeniast…vist said kõik riigid loetletud…

Järgmisel päeval pausi ajal tuleb nii mõnigi ütlema, et ahaa, sa oled Eestist jah 🙂 Eks nad õhtul sõnaraamatust uurisid järele, mis helvetti riik see Viro on. Ja tõepoolest, Eesti, Estonia, Estland ja siis järsku soome keeles Viro???

Üks teooriatest, miks Viro, ulatub muidugi piirituseveo aegadesse, kui Virumaa rannatalud oma rikkuse said Soome salapiiritust vedades-küllap sellest ajast on soomlaste jaoks kogu eesti rahva üldnimetuseks virolaiset saanud.

Aga miks Venemaa on vaid soome ja eesti keeles Venemaa (Venejä)?

Ja miks Soome ise on vaid soome ja eesti keeles Soome (Suomi)?

Aga tagasi riukaliku soome keele juurde. Nimelt on me hõimurahva keeles palju sõnu, mis on sarnased eesti keeles, kuid mille tähendus on hoopis teine.

Meie Soome-kolimise sügisel saadab mehe ülemus meid lastega lehti riisuma vastostetud vana koolimaja hoovile. Kohale jõudes on meil vastas ülemuse naine, kes küsib, et mida ülemus meil teha käskis? Tulime riisuma, vastan ma (eesti keeles, sest soomet ju ei oska veel), ega tee väljagi proua nõutust ilmest. Seda, et “riisuma” soome keeles tähendab riidest lahti võtmist, saan teada alles pool aastat hiljem, kui keelekursus algab…

Pea kõik on kuulnud, et “koristamine” tähendab kaunistamist, “korjamine” tähendab parandamist, “kalju” tähendab kiilakat jms.

Aga näiteks siunamine(n) on õnnistamine.

Sul(h)ane(n) on peigmees.

Pulma(d) tähendab probleemi või jama. No kahe viimase näite kohta võib musta huumoriga öelda, et ehk need tõlked väga valed polegi 😛

Samas huumoriga võiks vähemalt esialgu ettevaatlik olla. Eriti selle otselajatava musta huumoriga. Kõigepealt tasub vaadata, kas siinsetel inimestel on sarnane huumorimeel. Või kas neil üldse huumorimeelt on. Vastasel juhul pidage parem keel hammaste taga, muidu võivad need pealtnäha tuimana tunduvad kuid sisemiselt õrnahingelised hõimukaaslased sügavalt solvuda.

 

 

 

Teie soov? S.taproov…


Igahommikuses lõputu uudistevoo vahel sotsiaalmeedias jäi silma jutulõim tüütutest ja agressiivsetest telefonimüüjatest. Muidugi polnud jutt telefone müüvatest firmadest, vaid telefoniteel kõikvõimalikku pähe määrijatest.  Eriti ülbed ja pealetükkivad pidavat hetkel olema D-vitamiini müüjad, kes pea esimese asjana küsivad aadressi, kuhu kaup ja arve saata ning eitava vastuse puhul kliendi näo täis sõimavad ja tervisest mittehoolimises süüdistavad. Ja ärge tulge mulle nüüd rääkima, et see on kellegi töö ja nende palk sõltub klientidest-sõimamisega sa vaevalt omale kliente saad.

Aga sellega seoses tuli mulle meelde, et millaski hilissuvel helistati mulle jumalteabmiskrdi(tervise?)keskusest ja pakuti, kusjuures ka üsna pealetungivalt, et saatku ma postiga (?!?!??) neile oma väljaheite proov ja nemad siis uurivad soolevähi võimalikkust mul. Ei heidutanud helistajat seegi, kui ma ütlesin, et ei ela eestis (enamik pakkumisi siinkohal tavaliselt lõpebki), toru viskas ta ära alles siis, kui ma ütlesin, et võin mõelda sellele (no üsna enesekindlaks läksin, aga õnneks sellest piisas), kui Eesti haigekassa kogu selle nalja kinni maksab…

Praegu netis surfates leidsin, et tegelikult saad vastava testi hoopis omale koju tellida. Noh, vähemasti ei pea oma p.ska kuhugi posti teel saatma 😛

Soome pandakarud


Presidendivalimiste kõrval on kahe pandakaru tulek Soome olnud teine tähtsaim teema sel nädalal siin Soomemaal. Kogu rahvas rõõmustas ja elas kaasa pandade tulemisele Hiinast Soome, kogu reisist tehti otseülekandeid ja kõigis uudistes oli esimene teema Lumi ja Pyry (hääldus pürü, soome keeles lumesadu) hetkel olev matka punkt ja olukord.

Nüüd on tasapisi hakanud selguma, kui kalliks need karukesed kogu rahvale, aga eelkõige Ähtäri linnakese maksumaksjatele, lähevad. Hiina ei kingi enam  pandakarusid, nagu seda varasemalt tehtud on, vaid annab nad pikaajalisele rendile ja nende konkreetsete pandakarude rent koos söödaga (aga bambusvarred ju soomes ei kasva) ca miljon eurot aastas. Lepingud on sõlmitud 15 aastaks.

Ähtäri loomaaed, kus pandad elama hakkavad, tõstis järsult piletihindasid. Varem 15 eurot maksnud sissepääs maksab nüüd (väravast ostes, netist ostes tuleb mõned eurod odavam) 39 eurot. Tegelikult on võimalik piletit osta ka ainult pandade vaatamiseks (34 eurot) või siis ainult muude loomade vaatamiseks ilma pandasid nägemata (24 eurot). Võrdluseks-Helsingi Korkeasaare (ilma pandadeta) loomaaia pilet täiskasvanule on 12 eurot. Helsigist Ähtärisse on ca 350 km. Ja ehkki lastele on hinnad mõnevõrra soodsamad, läheb sellise loomaaia külastus kogu perega ikka väga kalliks isegi siinsete pärismaalaste jaoks.

Loomaaed ise peab kõrgeid piletihindasid põhjendatuks. Väidetavalt ei võrrelnud nad ainult Soome loomaaedade piletihindasid, vaid ka euroopa loomaaedade, kus saab näha pandakarusid, piletihindu. Peale siinse maa näeb nimetatud karukesi veel seitsme euroopa riigi loomaaedades. Ja siiski-siinne piletihind ületab neid kõiki pika puuga. Ähtärist järgmine on Prantsusmaa ZooParc de Beauval (pilet 28 eurot), järgneb Hollandi Ouwehands Zoo (pilet 20 eurot), soodsaim on Berliini loomaaed (pilet 15,50). Muud loomaaiad  ( Shotimaa Edinburgh Zoo, Austria Tiergarten Schönbrunn ja Hispaania Madrid Zoo Aquarium)  jäävad oma piletihinnaga sinna vahele.

Ähtäri linnakest võib Eesti mõistes võrrelda Raplaga-elanike arv on Ähtäris enam-vähem sama, mis Rapla linnas (mitte nüüdses Rapla suurvallas). Kui nüüd soomlased usinasti oma kauaoodatud karukesi vaatamas käima ei hakka-aga üsna tõenäoline, et selline piletihind peletab nii mõnedki eemale-siis jäävad need karukesed kohalike maksumaksjate ülal pidada (loomaaed on Ähtäri valla omand). Ja kohalikud juba pelgavadki, et need kauaoodatud pandakarud ajavad linnakese pankrotti. Loodetavasti nii hull see asi siiski pole 🙂

Pandajutt on refereeritud kohalikust õhtulehest

 

Tivoli heeringas


Retsept leitud fb lõputust uudisvoost. Panen selle siia muutmata kujul ja lõppu omad täiendused.

Ja vaja läks selleks:
2 suurt heeringat (mul oli 2 terve heeringa brutokaal kokku pea 1 kg)
1 sl äädikat
2 sl vett
3 sl suhkrut
3 sl õunaäädikat
1 dl tšillikastet või 2 sl tomatipastat, tšillipulbrit, 0,75 dl vett
10 nelgitera
10 pipratera
0,5 dl õli
1 suur porgand
1 väike roheline paprika (mina panin suure ja kollase)
10 cm porrulauku
1/2 tšillikauna

Lõika porgand ratasteks ja keeda väheses vees paar minutit. Tükelda paprika, tšillist lõika poolrõngad ja ka porru lõika rõngasteks. Marinaadiainetest sega marinaad. Lao heeringas aedviljade ja marinaadiga kihiti purki. Hoia paar päeva külmas.

Kuna mul olid paprika ja porru sügavkülmas, siis panin needki porgandi juurde potti, kui porgand juba veidi keenud oli.

Õunaäädika jätaksin ära, mulle ei meeldi selle lõhn.

Kogustega saab muidugi mängida. Lisaksin järgmisel korral ehk ka sibulat.

Heeringa segasin valmiskeenud marinaadile hulka, aga kuna ka see oli sügavkülmast tulnud, siis kipub ta kaotama kaubanduslikku välimust ehk pudisema. Maitseomadusi see ei muuda 🙂

Säh sulle


“Tugev tuul seiskas praamiliikluse Kihnu ja Prangli vahel” loen hommikusi lehepealkirju. On ikka vingelt pika liini teinud, mõtlen.

Tegelikult muidugi oli praamiliiklus, katkenud mõlemal saarel mandriga ja nüüdseks on pealkirigi parandatud.

Konkreetne värk


“Tere, helistan teile Tallinna kosmetoloogiakeskusest, kas teie, palun, olete ka Tallinna elanik?”

“Ei, ma olen Soome vabariigi elanik”

“Selge, vabandust, headaega”