Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Eesti matus


 

Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.

Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.

Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid  … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…

Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)

Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.

Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.

Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.

 


Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.

Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.

Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.

Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:

“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”

“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde

Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”

“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”

“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”

Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.

Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.

Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…

 

Lible


Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.

Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema. 

Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni. 

Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…

Siis käis ta veel tööl.

(jätkub)

 

Vanad torisejad


See võikski olla uue loodava partei nimi ja sinna koonduksid kõik kodupartei poliitikas pettunud/noa selga saanud poliitikud.

Siim-poiss on presidendiks mittesaamisest nii solvunud, et ei tea enam, keda või mida süüdistada. Lahmib siis sinna-tänna ja lubab uue partei teha.

Ets, vana kala, tunnetab teravalt jalgealuse kõikumist ja lubab järgmistel valimistel keski ridades enam mitte kandideerida. Mis samamoodi tähendab uut parteid, sest kellegi ukse taha kaapima Ets ju ometigi ei lähe. Rääkimata, et keegi teda vastu võtaks…

Aga kaks uut parteid eestisse samal ajal? Vägagi kahtlane… Seega võiks nad kuidagi kompromissile jõuda ja ühise asja ette võtta.

Vanad torisejad on neile muidugi liiga leebe nimi. Vanad mölakad?


Kõikvõimsas moluvihikus levis eile hommikul teade, et keegi on Ülemiste parklast leidnud 520 eurot ja tüki ruudulist paberit. Omanik saab raha tagasi, kui ütleb, mis paberile kirjutatud on.

Päeva lõpuks oli raha “omanik” leitud tänu 1800le uudise jagajale. Jutt harukordsest aususest jõudis samuti ajakirjandusse. (kus kommentaarides kiidetakse taevani liigutavat ausust)

Kõik on ju kena, aga mind jäi selle loo juures painama hashtag #Primend. Jagatud fotol oli ka sama kirjaga pastapliiats. Just see pani mõtlema, kas tegemist pole äkki osava reklaaminipiga? Teisalt-kui paljud neist jagajatest tähele panid või teadvustasid sellist mitte midagi ütlevat hashtagi? See omakorda viib mõtted sotsiaalse eksperimendi juurde. Kui see nii on, siis loodetavasti me veel kuuleme sellest.

Primend muidu on siuke firma. 

 


Ma isegi ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et kas ja kuidas lastel nende sõprade (öö)külla kutsumine vastutust kasvatab. Marca ja Rentsi arutlused panid asju vaatama teisest vaatenurgast.

Tegelikkuses on see teema muidugi laiem, kui ainult külaskäigud ja öökülalised, aga see selleks.

Eestis me elasime, sellises kohas, et kui lapsed tahtsid omale külalisi kutsuda, siis polnud see ilma ööbimiseta peaaegu et võimalik. No oli, aga vanemad oleksid pidanud ette võtma mitmekümnekilomeetriseid sõite laste transamiseks ja kuna sügisõhtud on niigi üürikesed, ei näinud sellel miskit mõtet. Lihtsam oli kokku leppida, et laps jääb külasse (või võõras laps meile), koos õpivad-mängivad-ärkavad-lähevad kooli. Minu vastutus piirdus sooja toidu tegemisega ja laste enam-vähem normaalsel ajal magama ajamisega.

Lapsed on muidugi erinevad, üks mu lastest oleks kasvõi iga päev kellegil külas või oleks siis temal kogu aeg keegi külas, seda ma muidugi piirasin. Pea võimatu oli miskeid varasemaid kokkuleppeid sõlmida, kõige tavalisem oli koolibussilt tulev kõne, et kas see või too võib meile tulla või siis tema ise kuhugi minna. Ja ilmselt keskmiselt kord nädalas oli meil kindlasti keegi öökülas või ta ise kellegi juures. Teiste lastega nii suurt survet ei ole olnud ja üldse tundub see ööseks külla minemine-tulemine rohkem tüdrukute teema-vähemalt meil on nii. See muidugi ei tähenda, et poisid üldse kuskile ei käi(nud).

Muidugi meil on suur maja ja mul oli alati võimalus oma tuppa tõmbuda, et mitte möllavaid lapsi segada ja ennast segada lasta 😀 Väheke suuremate vanusevahedega lapsed paratamatult pidid väiksemate või suuremate õdede-vendadega arvestama. Samas võisid ka kõigile korraga külalised tulla, seega polnud ime, kui koolibussilt kolme lapse asemel kuus tuli 😛 Üle-eelmisel suvel eestis suvitades läks koguni nii, et vanaema läks lähimasse linna poodi ja tagasi tulles leidis ta nelja lapse aseme eest üheksa 😀 Okei, vanimad neist olid juba ise täisealised ja kogu kamp sai kokkuvõttes ise hakkama, ei midagi hullu 🙂

Meie oma kooliajal öökülas väga ei käinud-arusaadavalt eelpoolkirjeldatud internaadis-elamise tõttu. See oligi nagu üks kaheksa aastat kestev pidev ööküla ja oh õndsad nädala jooksul kolm ööd kodus magamist . Kui sai sauna ja pesu pesta ja… Mul selles kooliteemalises postituses jäi veel kirjutamata, et tolle aja internaadi-elu juurde ei kuulunud dušširuume, olid vaid wc-de kraanikausid. Külma veega. Seal kraanikausis pesti nii nägusid, hambaid, kui varbaid. Miskit juuste pesemist nädala sees ei toimunud. Isegi ei olnud seda vana maarahva juttu, et hommikul ülemine ots, õhtul alumine ots ja laupäeval sauna-sest seda alumise otsa pesemise osa ei olnud lihtsalt võimalik teha. Umbes teismeeas võitles üks kasvatajaist tüdrukutele välja õhtuse pesu koolisööklas-sest noh, seal oli soe vesi 😀 Ma praegu küll ei kujuta seda kõike enam ette hästi, aga noh, ellu jäime 🙂

Ametikooli ajal tulid aga hoopiski terved nädalalõpud kuskil koolikaaslaste juures ja üsna tavaline oli, et külla mindi ikka mitmekesi. Või tuldi. On minulgi paarikaupa sõbrannad külas käinud. Või siis minu peika ja sõbranna koos oma peikaga. Meil lapsepõlve kodus küll ruumiga väga laiutada ei saanud, aga õnneks oli (on siiamaani) seal saun, mille eesruumi põrandale saab vajadusel terve roodu magama mahutada.  Suvel olid muidugi aidad-küünid-lakad ja ruumiprobleemi polnud. Ja olematute kommunikatsioonivahendite kiuste sai siiski vanematele ikka varem teada antud, kas koju tullakse ja mitmekesi tullakse. Muidugi, selliseid plaane tehti tol ajal ka nädalaid varem, seega olid asjaosalised enam-vähem informeeritud.

Maal elades niisama olesklemine väga kõne alla ei tulnud, seega sai kõik külalised ka jõukohaselt tööle rakendatud-see lihtsalt oli elu loomulik osa, töö ja lõbu käsikäes. Päeval näiteks puusaagime ja -lõhkumine, õhtul saun ja istung. Suvel vältimatu heinategu-nii mõnigi tüüp õppis mu ema käe all rõugutegemise ära. Igasugu rohimised ja pisem nipet-näpet nagunii. Ülemäära me muidugi ei pingutanud, tegime täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju et vajalik-et lõbuks ikka rohkem aega jääks ja ema närvid ka enam-vähem püsiks 😛 Isa oli vana rahu ise, tema neil teemadel sõna ei võtnud mu mäletamist mööda. Ja teisalt-suuremate tööde puhul-nagu kartulipanek või -võtt-saigi vanemate soovil sõpru kaasa kutsutud, sest mida suurem talguvägi, seda kiiremini saab ju töö tehtud.

Näh kuhu välja nüüd mu heietus jõudis 😀

Ühesõnaga, ööseks külaliste kutsumine/ise külla minemine ei ole meie peres kunagi keelatud olnud, vaid mu teise poole suguvõsas on mõnigaid erimeelsusi olnud ja seal kah tehti nägude vahel vahet-noh et sama pere õde võis külapeale jääda aga vend mitte. Aga see oli nende mure.

Öökülas käiakse-ollekse ka soomemaal. Rohkem siiski hängivad lapsed koos väljas-aga siin on ka selleks väikelinnalikult-erinevalt meie eesti külast-rohkem võimalusi ja lähevad ööseks oma kodudesse.

Mulle meeldib


Mulle meeldib meie uue presidendi võrdlus Pipiga.

pipi

kersti-kaljulaid-70180501

Sest tegelikult -mis on esimesed asjad, mis Pipit iseloomustades meenuvad? Ta on õiglane ja tugev. Just selline ju peakski üks president olema. Ja seegi, et kõike tuleb teha rõõmu ja lustiga.