Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Selle aasta esimesel kuul


Üsna värvikirev on see jaanuarikuu siiamaani olnud. USA sai uue presidendi ja Eesti sai uue valitsuse. Selle viimase kohalt: Loodetavasti ei pea nüüd enam hommikul ärgates meediat avades mingit järjekordsest välismeediasse jõudnud sõnnikulaotamisest kuulma/lugema. Ja töörahu kuluks ära kõigile, et saaks sisuliste asjadega tegeleda, mitte pidevat mudavahtu üles peksta ja selle varjus krt teab mida otsustada…

Kodusel rindel kah igav ei hakka. Näiteid? Nooh..

Ühel hommikul ärkasin poja telefonikõne peale: “Emme, mul juhtus sitt lugu..”

“???”

“Mu diabeediasjad jäid liinibussi…”

Oh krt. Unesegaselt hüppan püsti ja riidesse. Auto sooja. Varu insuliinipliiats kaasa ja minekit. Poolel teel linna jõuab teadvusesse, et selle pliiatsiga pole tal midagi teha, kui pole nõelu…. Ots ringi ja tagasi koju. Aju hakkab tasapisi tööle. Sama buss, millega poiss hommikul kooli läheb, teeb tunni aja pärast uue ringi samal marsruudil. Äkki saaks otse bussist asjad kätte? Võtan kodunt nõelad (juhuks, kui asju bussis pole või on buss vahetunud vms.) ja uuele ringile. Kodupeatuses bussi oodata tundub ebamugav, siin pole õieti ruumi autoga peatuda ja pealegi tuleb ju nagunii linna sõita. Kaaludes erinevaid variante, leian, et just seal koolile lähimas peatuses ongi paras seda bussi oodata, seal on lähedal poe parkla ja saab asjad ka kohe ära viia. Poiss on ise sama mures, on samamoodi välja mõelnud, et sellelt bussilt ehk saaks asjad kätte ja kaubelnud õpetajalt loa minna neid otsima. Saadan ta siiski kooli tagasi.

Ootan mask ees bussi. Külm hommik on ja prillid lähevad nii uduseks, et lõpuks on mul võimatu eristada, milline liiklusvahendeist on buss ja milline see õige on. Rebin maski eest ja loodan parimat… Õige buss saabub ja kott on ka kenasti olemas. Uhh, kergendus… Ja jumal tänatud, et siit külast läbi sõidab kohalik buss, mitte mingi kogu kihelkonda läbiv… Muidu oleks ikka paras tuule püüdmine olnud.

Ühel teisel päeval pesen pesu ja panen järjest kuivatisse. Nii pesumasin, kui kuivati on arutoosiga samas pistikupesas ja käivad ka üheaegselt. On pidevalt nii olnud. Pesuruumist tuleva imeliku lõhna peale ei pööra ma väga tähelepanu, ilmselt on keegi jälle kruvisid pesnud ja mõni neist käiab trumli vahel, seda on enne ka olnud. Kui kruvi kulub, kaob hais…või kas ikka on? Järjekordset masinatäit vahetades kuulen pistikupesast särinat…Rebin stepslid välja, seejärel arutoosi. Pool arutoosi alusest on sulanud ja pistikupesas haigutab pruun kõrbenud auk….sapühakuradimüristus… Ime, et maja veel püsti on, ptuiptuiptui.

Kohaletulnud endisest elektrikust naabrimees ei suuda ära imestada, et masinate voolujuhtmetel eraldi kaitset pole. Nõudepesumasinal on, boileril on, igast pumbad ja valgusvoolud on eri kaitsmete all, aga see mitte. Ja meil pole mitte miski tilluke elektrikeskus, korke on mitukümmend… Mehed katsetavad igat pidi, aga konkreetsest pistikupesast muidu voolu välja ei saa, kui peakaitsme alt… No igatahes saab pistikupesa vahetatud ja naabrimees lubab edaspidigi mõlemad masinad korraga tööle panna, aga ma enam ei riski…

Lumetööd on nii tavalised, et ei vääri mainimistki. Võibolla ehk see üks kolmapäev katusel. No miski umbes hektari suurune sopiline lamekatus, kus kahe katusetasapinna puutekohast on vaja sinna tuisanud lumi maha kühveldada. See tähendab mitme tunnist tuima füüsilist tööd: võtad selle käsisaha (no see lai lumelabidas) lund täis ja sõidutad katuse servale ja lükkad lume teisele katusel. Kust omakorda teine selle alla lükkab. Selline umbes viiekümne meetrine ring keskmiselt. Nutikell näitas igatahes, et seda lumekoormaga jalutamist tuli peaaegu 8km. Ma isegi ei taha arvutada, kui mitu ringi see teeb…Ja me olime seal neljakesi, kolm ühel katusel lund ette kandmas, neljas teiselt katuselt alla lükkamas 😀 Aga no, talv ju 😉

Mamibot aka Sami


Eestist saime tänu väikesele õele kaasa uue kodumasina, robottolmuimeja. Mul oli talle nimi valmis mõeldud juba enne, kui üldse kindel oli, et masina saan. Selline nimi sellepärast, et mul on siin üks sellenimeline tuttav, kellest ma väga ei pea, ja siis oleks hea end välja elada, koristama sundida vms. Ja ükspäev, kui ta end poisi toas voodi alla tagumisse nurka kinni mässis, oli mul hea karjuda, et “Sami, krt, tule voodi alt välja!” 😛

Ma olin selle masina peale enne ka mõelnud, aga karjuvat vajadust polnud-noh, et kui pole, ei tea tahtagi-ja polnud viitsinud teemaga tegeleda. Praegu tundub, et kuidas see üldse võimalik on, elu ilma Samita 😀

Tegelikult mulle üldse ei meeldi, et kodumasinatel peavad nimed olema ja need nagu pereliikmed on. No ja kuna mul pole seda asjandust õnnestunud telefoniga ühendada, siis tehniliselt on ta nimetu. Aga oma töö teeb ausalt ja mina saan sel ajal sokke kududa. Väga kohanemisvõimeline tüüp tundub olevat ja naljalt alla ei anna. Kui vaiba nurk kortsu läheb, ronib üle, või läheb ringiga. Vaipade pikad narmad lõikasin lühemaks ja nüüd sujub koristamine kenasti. Ja põrandaid peseb ta ka! Väike probleem tundub olema tillukeste ruumidega, nagu näiteks meil wc või esik. Seal ta tiirutab seina ääri mööda ja lapike keset põrandat jääb tähelepanuta. Suuremates ruumides seda muret pole.

Kuskilt lugesin, et kodumasinatele ei tohiks panna naiste nimesid, muidu nad muutuvad kapriiseks ja pirtsakaks nagu naised 😛 Nooh, selle järgi vaadates vist ei saanud kõige parem nimi pandud, ehkki see on küll mehenimi. Inimesi on igasuguseid eksole 🙂

2021


Aasta kenasti vahetatud

Kirjutamissoont ei tule kohe üldse peale, sestap on tegemata kõik aastakokkuvõtted jms. Aga kui mõned heidavad nalja, et 2020 oli 2021 treiler, siis miks mitte. Juhul, kui läheb, nagu enamikul filmidel, et põnevamad kohad ongi treileris ära näidatud ja muu on igav kulgemine 😛

Jõuluajal käisime lastega Eestis. Vaja oli dokumendid uuendada ja need sai kenasti siis tehtud, valmis dokud peaks Soome tulema. Sest praeguses olukorras pole see pendeldamine kuigi mõistlik.

Ja muidugi sai oma väikese-suure perekonnaga koos oldud, vältides siiski rahvamassides liikumist. Kuna aga sealsed lapsed tööl käivad ja vanimal neist enne jõulu nohu tekkis, käis ta siiski jõululaupäeval testimas. Tartus, sest lähemal vabasid aegu polnud. Test oli õnneks negatiivne.

Viisin külanaisele kommid. Kontaktivabalt seekord, ma tavaliselt käin ikka seal kohvi joomas ja juttu ajamas. Ta tellib minult Soomest lahtiseid komme, mida siin kilohinnaga müüakse ja siis samal ajal räägib ära ka kõik külauudised. Mu põhikooliaegse pinginaabri ema, kuulengi siis kuidas sealkandis läheb.

Sõbra perele käisin ka jõulukinki viimas. Seal jõin kohvi seekordki-kenasti pikivahet hoides 😀 . Lobisesime maast ja ilmast ja hiljem mõtlesin, kui keeruline tal ikka on üksi lapsi kasvatades. Aga saavad hakkama muidugi, lihtsalt sellist sõbralikku jututuge oleks ilmselt tihedamini vaja, et kasvõi plikade päevade kohta nõu küsida …. Ja siis, et ta selle vanima lastest on kenasti oma tiiva alla võtnud ja vajadusel aitab ja toetab, kuigi see pole tema laps. Kõrvalt vaadates tundub, et ta ongi ainuke inimene, kes sellest ilma peale suht üksi jäänud noorest üldse hoolib. Müts maha igal juhul.

Soomes tagasi, olime üsna kodused. Otseselt karantiini ei pidanud jääda, kuid enda ja lähedaste huvides jälgisime ikkagi kümmekond päeva tervist.

Aastavahetusel tuli mehe sõber külla, siin siis söödi-joodi-saunatati. Mina olin vahepeal paar tundi naabrinaisele seltsiks. Soe ilm oli, kroksid palja jala otsas kõndisin naabri juurde. Oli udune ja niiske, rakette palju ei näinud.

Aasta esimesel päeval käisime naabrinaisega surnuaedades, siis oli selline udu, et ei näinud sõrme suhu pista, üsna julm oli sõita. Aga muidu ilus.

Nüüdseks on nädalajagu miinuskraadid olnud ja väga õrnake lumekiht. Aga seda lumekest lubatakse juurde ja see tõotab tööampse ka mulle. Senini oleme naabritega puid saaginud vabadel päevadel, naabrinaine käib sel talvel argipäeviti tööl ja siis me sätime tema järgi omad plaanid.

Olen siin taas kirglikult sokke-põlvikuid kudunud, sestap see kirjutamine kõrvale on jäänudki. Suurem sokiports sai Eestis jälle ära jagatud ja siingi on plika sõbrad sokke tellima hakanud 😀 Ma tädi juures ei käinud Eestis käies, noh et ikka kontakte vältida. Pärast, kui juba ära olime tulnud, ema helistas, et nad ka oleks sokke tahtnud…hakka või postiga saatma…

Ega midagi, uuel aastal uue hooga… 😀

Dušigeeli, mõtelge


Siin, maailma kõige õnnelikumal maal, on ümmarguselt kuuskümmend tuhat vaesuses elavat last.

Jõuluajal ootavad pisikest imet kõik ja nii korraldatakse ka siin erinevaid korjandusi, nii selle tarbeks, et oleks jõululaual pidurooga-või üldse toitu- ja et kuuse alt leiaks iga laps, olgu suur või väike, midagi.

Kingituste tegemiseks on levinud viis, kus soovid korjatakse kokku ja riputatakse anonüümsetena kaubanduskeskuste kuuskedele. Head inimesed saavad võtta sobiva sooviga kaardikese ja kellegi jõuluunistuse täita.

Eile leidis üks politseis töötav inimene (mitte, et ametikoht siinkohal tähtis oleks, aga ta twiidib just politseinikuna) jõulukuuselt soovikaardi: Tüdruk, 15.-aastane, dušigeel. Et siis. Kui vaesed võivad inimesed, lapsed, ka siin rikkal heaolumaal, olla. Kui su ainus soov on jõuluvanalt saada pesuseepi…. Mõnedel puudub õnnest PS5, teisel dušigeel…

Uudis ise siin.

Tapeedilaud


Te kõik muidugi teadsite, et selline asi olemas on? Mina igatahes kuulsin sellisest asjast umbes aasta tagasi esimest korda. See on selline paksust papist (nagu pappkastimaterjal) kokkupandav laud, mille peal siis tapeeti mõõdetakse ja liimi peale mökerdatakse. Et ei ole vaja põrandal mässata, saab püstijalu hakkama.

Peremees sai kolmeks kuuks ajutise koondamise-või misiganes see jälle eesti keeles on? Noh et märtsi alguseni istub kodus ja saab töötukassalt raha. (Sõnaraamat ütleb, et tegemist on sundpuhkusega. Aga raha jah tuleb töötukassalt või ametühingu töötukassalt, oleneb mille liige sa parasjagu oled ja liikmemaksu maksad). Ja see saadav raha on 70% palgast.

Mees teeb nüüd vetsu remonti, see on viimane remontimata ruum meil siin. Töömees käib ka vahepeal abiks.

Ma ei saanud seda töökohta (jess).