Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Ilusat Vabariigi Aastapäeva


Head Iseseisvuspäeva, armsad kaasteelised!

Imeilus päikeseline päev on tänaseks antud. See teeb kindlasti inimeste meeled rõõmsamaks ja aitab pidumeeleolule kaasa. Selleks üheks päevaks-ja tegelikult ka edaspidiseks-võiks nüüd unustada kõik solvamised ja solvumised ning minna edasi ühiselt koostööd tehes.

Kõike kaunist Teile!

Ah käib kah


Kas mäletate, vanasti oli  taolise nimega multikas, kus jänes rätsepaks hakkas ja ülikonda õmmeldes mõõdud ülejala lasi, ise pidevalt end veendes, et käib kah ja lõppude lõpuks hea, kui lipsu sai. Ma päris täpselt selle sisu ei mäleta, aga loo moraal on meeles. Enamus nõukaaegseid multikaid olid oma tarkuseteraga.

Novot. Seda “käib kah” suhtumist on tänapäeval häirivalt palju. Ma Eesti osas ei oska väga kaasa rääkida, aga siin Soome pool küll. Kui ise oled varajasest lapsepõlvest peale õppinud asju korralikult ja hoolega tegema, siis sellised ülejala viskamised on üsna (pehmelt öeldes) häirivad.

Muidugi ei tee kõik oma töid lohakalt aga siiski.

Koguduses on vaja igal talvel kilomeetrite viisi kuusehekke lõigata. Praeguse töövõtja tööjälg on selline…noh…laineline. Kusjuures selle puhul veel loen koguduse nõukogu protokollidest, et ollakse töö kvaliteediga väga rahul ja pikendatakse lepingut… Noh, mis siin öelda, ega nad seal kontoris ei tea väga, mis ja kuidas. Markantne näide, kuidas majandusjuht mulle suvise ringkäigu ajal ninna hüppas, et ühel surnuaial on prügikastide kaantel vale silt. Seal oli “biojäätmed”. Tema küsis, kas nendest tehakse siis kütet? Minu juhmi ilme peale teatas ta, et biojäätmetest tehakse biodiislit ja kui meil seda ei tehta, siis silt prügikastil on eksitav… Ma oma hämmelduses ei osanud muud, kui vaid suud maigutada…

Üks meie peretuttavatest oli veidi aega keevitajana tööl firmas, kus tehakse täkkudelt sperma võtmiseks spetsiaalseid pukke. See oli täppistöö ja eksimusmaa tohtis olla kuni üks millimeeter, mitte rohkem. Kui ta teist korda juba märkuse sai, et tuleb täpsem olla, viskas ta oma keevituspitsi nurka ja astus uksest välja sõnadega “rohkem eksimusi ei tule”. Ehk siis solvuvad rängalt, kui vigadele tähelepanu juhitakse. See polnud miski poisike, kuuekümne aastane mees oli. Nüüd hiljuti peremees tellis samalt mehelt kanalisatsiooni jaoks miski vahelulla, mis, ülla-ülla, ei sobinud. Noh, tegi peremees ise siis muudatused ja kolm korda rohkem tööd, et panna torud sobima poest ostetud lülidega…

Teine üsna lähedane tuttav teeb muude tööde kõrvalt ka õmblusmasinaga tikkimistöid. Käisin välja idee ja tõin materjali, et teha meie ühisele sõbrale juubelikink. Minu poolt siis materjalid ja idee, tema poolt teostus ja kink oleks meie mõlema poolt. Valmis tööle tulid peale juubilari lemmikloomad ja nende nimed. Ta kirjutas mõlema nime sinna valesti… Ah vahet pole, põhjendas ise. Ja minul on mõru maik suus, et kuidas nii saama… Sest midagi öelda ka ei või, teada on, et sealt pisarateni solvumine tuleb…

Sellist suhtumist siin maal on minu jaoks häirivalt palju. Töö tehakse kiiresti ja lohakalt, peaasi, et tehtud on. Võib olla peaks ise ka asja rahulikumalt võtma, aga lapsepõlvest peale on miski loll kohusetunne sisse jäänud. Kui vahel mõne töö tulemus pole see, mis võiks olla, ei saa ma seda jätta nii, vaid lähen teen üle…

Tapeedijutt


Seal, kus Eesti tavaliste ehituspoodide tapeedihinnad lõpevad (ehk umbes 20 euri/rull), sealtmaalt alles siinsete tavaliste ehituspoodide tapeedihinnad algavad. Ja lõpevad 50-60 euri rull.

Igasugustest eri poodidest ei hakka parem rääkimagi.

Sellepärast polegi imestada, et siin tapeetimise asemel seinu värvida eelistatakse. Igav on jah, aga tunduvalt odavam

Võidab see, kes…


…kõige rohkem asju ostab?

Eile käisime naabritega naabermaakonnas ja naabervallas üht kohtutäituri-oksjonilt ostetud tööriistakuuri tühjendamas.

Niisiis, tegusad inimesed on teinud omale mitmekülgse firma, kaevetöödest ehitustöödeni. Ühel hetkel tekivad maksuvõlad, tingituna tehtud tööde eest mittelaekumistega ja peremehe haigusega. Kuni lõpuks on maksuvõlad nii suured, et muu, kui pankrot, enam ei aita. Vara pannakse internetti oksjonile ja nii ta läheb. Üsna kurb lugu tegelikult. Seal konkreetses kohas ilmselt lähevad ka elumaja ja kogu kinnistu ning arvestades aukohta, väga kõrget hinda ilmselt nad ei saa. Ma küll ei tea võlgade suurust, kuid võimalik, et peale kõige müümist tuleb veelgi juurde maksta.

Noja me naabrid siis olid ostnud tööriistakuurist kõik seal olevad tööriistad ja tarvikud. Polnud väga suur kuur, aga kaks kaubikutäit träna tuli. Lisaks veel miski kümmekond roostevabast terasest kraanikaussi. Omajagu sorteerimist ja mõtlemist, mida selle kõigega peale hakata, no näiteks viie naelapüssiga või hunniku trellide-rellakatega. Küllap on mõistlik osa asju uuesti müüki panna.

Tegelikult pole sellised pankrotid üldse väga haruldased. Pigem on igal edukal ärimehel üks-kaks pankrotti selja taga, enne kui see oma “kullasoon” leitud. Ja vigadest õpitakse eksole.


Niisiis, kevadel viis aastat tagasi algas mu tööinimese põli siin maal. Olin kandideerinud kohalikku kogudusse surnuaia hooajatööliseks ja ühele kuuest surnuaiast ma ka tööle pääsesin.

Esimesel tööpäeval olin aegsasti kohal, tööpäev algab siin maal kell 7.oo. Umbes samal ajal tuli ka üks tüdruk rolleriga, seal me seisime kahekesi nõutult. Kuni tuli miski jõledalt pohmaka järgi haisev tüüp, tegi meile uksed lahti ja käskis tööle hakata. Ilmselt me ilmed olid piisavalt juhmid, meil kummalgil polnud õrna aimugi, mis tegema peab 😀

“No korjake küünlad ja kuuseoksad haudadelt ära, mis siin muud! Ma tulen päeval teid vaatama, toon teile võtmed ja…”

Läinud ta oligi.

Tüdruk, kes minuga koos tööle tuli, oli varem olnud surnuaias suvetööl, kuid mitte maikuus ja ega tema ka väga ei teadnud mis teha. Umbes poolteist kuud hiljem saime teada, et ühel suuremal surnuaial on tüüp, kes ka meie surnuaia eest vastutab ja kes meid juhendama oleks pidanud. Seda teada saimegi tookord tänu sellele, et ta meid lõpuks vaatama suvatses tulla 😛

Võtsime siis käsikäru ja hakkasime kuuseoksi ja küünlaid ja kanarbikke haudadelt ära koristama. Loopisime kogu sodi ühte suurde prügikonteinerisse, alles tüki hiljem selgus, et oleks pidanud küünlad eraldi sorteerima, aga me ei teadnud ju…

“Kas teil siin surnuaial kastmisvett juba kraanist tuleb?” kätsatab üks omaste haudadele tulnud tädi.

“Vabandust, me ei tea, oleme isegi alles esimest päeva tööl” pobiseme vastu

“Ise olete siin töölised ega tea, kas teil vett on” nähvab ta ja läheb vihaselt tuhisedes edasi

Paljutõotav algus, mõtlen. Tegelikult osutub see üheks halvaks erandiks ja tolle nurga surnuaia külalised on enamjaolt väga viisakad ja tänulikud meie tehtava töö ja hoole eest.

Saame õhtuks kõik hauad risust puhtaks korjatud. Võtmeid pole meile keegi toonud. Kaastööline googeldab koguduse lehelt tüübi telefoninumbri, mina helistan talle. Telefonist kostub segast mulinat, mees on ilmselgelt maani täis. Sellevõrra saan aru, et ta lubab meile järgmisel hommikul võtmed tuua. Egas midagi, lööme uksed lukku ja läheme koju ära.

Järgmisel hommikul on taas pohmaka järele haisev ja seda tualettveega peita püüdev koguduse kinnisvara hooldajaks osutuv mees koos võtmetega kohal. Küsib põgusalt, kuidas meil läheb ja teeb uuesti minekut.

Meie riisume päevaga pea kogu surnuaia üle. Viimane lõpp jääb kolmanda päeva hommikuks ja siis on meil töö otsas! Ma sel hetkel küll ei kujuta ette, mida me teeme seal surnuaial järgnevad kuus kuud…

Õnneks leidub hea inimene, kes meid vaatama ja juhendama tuleb. Näitab meile ette kõik maisinad, mida me ise kasutanud pole ja loetleb töid. Peale tema käiku oskame juba ise edasi vaadata, mida ja kuidas teha ning tööpuudust enam karta pole 🙂

Kinnisvara-tüüp mõlgib suvel sealsamas surnuaia parklas mu auto ära. Aga see on juba üks teine jutt.

Kaamose-maa paradoksid


Siin lõuna pool Soomes pole küll talvist kaamoslikku polaarööd, kuid päevad on siin talveperioodil tüki lühemad, kui eestis. Suvel see-eest jällegi pikemalt valged.

Ma ei tea, kas viga on selles talves-mida õigupoolest ju talveks ei saagi nimetada, sest pole ei lund ega külma-aga siinkandis on suurenenud enesetapjalike liiklusõnnetuste arv.

Kuigi maailma mastaabis on soomlased kõige õnnelikemate rahvaste tabeli tipus, siis paradoksaalsel kombel on nad ka esirinnas enesetappude koha pealt.

Siinseks populaarseimaks enesetapu-viisiks näikse olevat autoga end puruks sõita ja seetõttu jääb tihti ka selgusetuks, kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga. Ja alati ei pruugi selline üritus ka “õnnestuda”. Kõige koledam näide ilmselt on paari aasta tagune, kui pimedas ja täis peaga sõitma läinud mees enesetappu plaanides omaarust rekkale pihta sõitis, kuid vastas oli kõigest moboauto, milles olnud 16-17 aastased noored surma said… Harvad pole ka juhtumid, kus “enesetapja” kogu ülejäänud elu ratastoolis või hoopis sängis veedab…

Vahepeal tundubki, et siinse maa kliimast ja eluolust sõltuvalt ongi vaid kaks valikut: kas süüa “õnnetablette” ning püsida kõigest hoolimata roosa ja rõõmsana või elada (ise endale tunnistamata) masenduses ja/või depressioonis ja kuidagi nina “vee peal hoida”, samas ravist keeldudes.

Noh tegelikult pole elu muidugi nii mustvalge ja peale halli ilma on kindlasti ka palju muid tegureid ja pooltoone, mis ühes või teises suunas kallutab, aga selle talve lumevalguse puudus tundub küll omajagu masendust lisavat…

Wanad tantsud


(Wanhat tanssit)

Erinevalt penkkareista on vanad tantsud hoopis hilisem traditsioon, alguse saanud alles eelmise sajandi 70-80date vahetusel.

Gümnaasium on siinses koolisüsteemis eraldiseisev aste ja gümnaasiumi klasse loetakse 1. , 2. ja 3.

Nüüd, kui gümnaasiumi kolmas on pidanud oma “penkkarit”, saavad kooli vanimateks ja tulevasteks abiturientideks gümnaasiumi 2. klass. Selle auks korraldatakse üritus nimega “Vanad tantsud”.

Tegu on suurejoonelise kontserdiga, kus tantsitakse Euroopast ja Ameerikast pärit õukonnatantse ning vanu tantse. Kontserdi punktiks on üsna tihti oma koreograafia ja tänapäevasema muusikaga esitus.

Riietus, eriti tüdrukutel, on ülioluline ja tihti maksavad need kleidid vaat et enam, kui lõpupidude kleidid. Loomulikult saab kleite ka rentida, osta järelturult ja hiljem edasi müüa või hoopiski ise õmmelda. Ballil osalemine on küll vabatahtlik, kuid ülimalt harva sellest loobutakse. Poistel on riietuseks frakk või smoking, aga tihti ka tavaline ülikond. Kuna poisse on gümnaasiumides vähem, kui tüdrukuid, siis paarilisi leitakse ka noorematest klassidest, ka põhikooli osast. Nii leidubki poisse, kes on saanud tantsida mõnikord 3-4-5 aastat järjest.

Tantsukontserte antakse sel päeval mitu ja üks kontsert on tund-poolteist pikk. Päeval esinetakse oma valla kaasõpilastele algkoolidest alates, päeva punktiks on aga pidulik kontsert, kuhu saavad kõik soovijad vaatama tulla ja millele  on ka tavaliselt piletimüük.

Siin on ühe Soome linna lukio selleaastane vanade tantsude kontsert: