Mul on probleem

Nimelt, ma jubedalt tahaks blogida, aga ei viitsi 😛

Täna on vaba päev, no panen siiski mõne rea..

Eile, kellakeeramise järgsel vabal hommikul ajas mees mu enne kukke ja koitu enne kella kaheksat voodist välja ja kamandas oma ülemuse juurde õunapuid lõikama. Ma olin õnneks saanud ennast välja puhata ja kõik eelmise nädalavahetuse unevõlad täis magada, muidu oleks ma ikka eriti okkaline olnud sellise matsluse peale 😛 Noh, käisime ja lõikasime ära need puud, iidvanad teised ja polnud vist kunagi kääre ja saagi näinud. Aga korraliku rappimise järel täitsa kenad said. Mehe ülemus ostis aastakese tagasi omale uue maatüki ja ehitab ja mässab seal, õunapuud tulid kah sellega kaasa.

Vastik rõvekülma tuulega ilm oli, ma lõpuks mõtlesin, et ei saagi sooja enam. Sestab polnud keset päeva sauna tegemine üldse halb mõte, vanad kondid said sooja 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Eestis. Vanima poja kolmekümnendat tähistamas. Ja kuna me kõik siin töö- ja kooliinimesed, siis sai väga lühike käik ning logistika minutipealt paigas. Mis õnneks toimis. Siinsed lapsed tulid reedel minu tööjuurde, seal ootasime ära veel teisest linnast tuleva neiukese ja siis algas minutipealt välja arvestatud sõit sadmasse. Läks õnneks, aga vaid üks ummik või takistus oleks kõik uppi keeranud.

Oma eesti koju jõudsime justtäpselt nii, et lapse isa pere oli meilt lahkumas. Sujuv külaliste vahetus 🙂 Ja õhtu venis poolde öösse…

Laupäeval oli pidu väga toredas turismitalus väga laheda seltskonnaga. Ma ise väga kaua ei jaksanud olla, noorim noorpaar kah kippus koju ja õde tuli samuti meiega ära. Vist kesköö paiku olime kodus tagasi. Ülejäänud seltskond jõudis pühapäeva keskpäeval ja siis läksime kohe edasi külasse naistepäevakontserti nautima. Ehh, me sealses külas on ikka uskumatud mehed, kes selliseid jaksavad igal aastal korraldada. Saal oli muidugi puupüsti täis ka ja palju tuttavaid nägi, keda muidu ei näe. Nii, et tore kuubis oli.

Järgmiseks plaanisin ema juurde noorpaariga minna, aga tema teatas bravuurikalt, et tõmbab nüüd sealt kolkast leebet 😛 No mis muud meilgi üle jäi, tõmbasime kah leebet, aga teise suunda. Viisin noorpaari ristitütre juurde, võtsin leskmehe küüti ja käisime seekord hoopis maakonnalinnas kaubareisil. Veel jõudsime nende peres kohvi juua ja lobiseda, kui ema helistas, et hakkab koju minema. Mis seals ikka, manitsesin, et ta roolis telefoni ei näpiks ja hakkasime ise ka tagasi kodupoole liikuma. Veetsime tunnikese-paar ema juures, saime kaasa seemnekartulid endale ja naabrinaisele ja egas muud kui koju kotile… Sest esmaspäevane hommik algas kell neli.

Kuna me keegi pole hommikuti kõige teravamad pliiatsid, siis umbes laevas selgus, et pojal jäi insuliini annustamist juhtiv telo maha… Ega teha polnud midagi, tütar viis selle kähku posti ja jäime kiiret saabumist ootama. Neljapäeval see siis tuligi 🙂

Aga jah, esmaspäev. Olin võtnud hommikusöögi laevas, seega sõime esimesel võimalusel kõhud täis ja keerasime magama. Ees ootas pikk sõit koju, 100km ringiga. Viisime nimelt neiukese oma koju ära ja sinna sõites väsis isegi mu autoga sõita armastav tütar nii ära, et võtsin ise rooli üle.

Minu töömaalt võttis tütar oma auto ja kihutas otse tööle. Pojal oli arsti aeg veidi hiljem, meie saime rahulikult kulgeda. Õhtuks olin igatahes väääga väsinud.

Teisipäeval pidi taas kiiresti töölainele end häälestama, sest Kari jäi nüüd omakorda puhkusele, vist õnnestus. Igatahes parasjagu tempokas on tööl, isegi katseaja viimane päev tuli mul järgmisel päeval meelde. Keegi teine kah midagi ei öelnud, ju siis sobin neile 😛

Täna on uus esmaspäev. Õnneks, oh õnneks on mul vaba päev. Sest siin on korralik lumemöll ja sõita on suht halb. Pehmelt öeldes.

Noh, tegelikult, lumesadu lubatakse siin kogu nädalaks, saab siis näha.

Tütar kirjutas mu tööjuurde tahvlile poistele “Toredat nädalavahetust” (poisid meil olid laupäeval tööl) ja esmaapäeval ootas meid selline sõnum 🫶

Ikka veel imestan

Ma tõepoolest olen jätkuvalt üllatunud, et ma selle töökoha sain, kus ma praegu töötan. Ja tänulik🙏

Ma sügisel lappasin küll töökuulutusi, aga see konkreetne mulle ette ei jäänud. Hoopis naabrinaine leidis selle ja näitas mulle. Ta ise kaalus ka sinna kandideerimist, oli helistanudki Marile, aga lõpuks ikkagi loobus. Mina algul ei plaaninud kandideerida, aga viimasel minutil saatsin ikkagi cv.

Pea kohe tuli küsimus, kas ma olen ELK liige, see oli neil üks tingimustest. Ühtlasi sain teada, et kandideerijaid oli viisteist.

Vestlusele jäin ma peaaegu hiljaks. Kuidagi uimerdasin hommikul kodus, arvates et aega on küll. Kui lõpuks kella juhtusin vaatama, oli vestluseni 30minutit. Sinna kohale aga sõidab 40 minutit… Noh, tsipake sai kiirust ületatud, aga kohale ma jõudsin 😇

Ja seal ma nüüd olen.

Paar “oma” kandidaati olid avaldused tagasi võtnud. Üks ei olevat saanud kandideerida, kuna nooruses olevat leerilaagrist välja visatud…

Juhus? Saatus? Või on sel vahet…Tänulik olen ikka 🙂

Riigikogu valimised olid eile. Tulemused on huvitavad. Tundub, et EKRE e-valimiste vastasus oli iseenesele augu kaevamine. Ja Jüril oli põhjust paanikaks, et ta isiklikult valijatele helistama pidi. Ja abi sellest polnud. Eks nad tõmbasid eelmistes valitsustes omale korralikult vee peale.

Palju uusi tulijaid: see on ainult tore. Ja vähemalt esialgu ehk Eesti julgeoleku pärast muret tundma ei pea 🙏

Täna said tomatiseemned külvatud. Hääästi vähe panin, õnneks polnud mulda kodus rohkem, kui üks kotike. Ma üldse pole kindel, et ma nendega nüüd tööl käies korralikult mässata saan, see verandale ja taas sisse tõstmine üldse ei õnnestu. Vaatab mis saab, eks peab siis taimed ostma, kui omad nässu lähevad… Ja mis hinnaga need tänavu üldse olla võiksid?

Kena päikselist kevadet kõigile 💓

Käes on märts

Veebruar jäi taas vahele. Nii lühike kuu ja ruttu läks mööda

Töö on ja kiire on. No nii parasjagu, mitte üleliia. Lihtsalt, kuna ma pole kõiki neid asju varem teinud, mida ma nüüd teen, võtab kõik rohkem aega. Ja koguaeg tuleb uusi asju peale, ettearvamatuid olukordi ja uusi väljakutseid. Jätkuvalt naudin.

Mari käis meile oma tutikat beebit näitamas. Õnneks mul rongisokid juba pikemat aega ootasid neid 🙂 Beebi, nüüd juba kuu aja vanune, tundus ikka nii tilluke. Nagu üldse enam ei mäleta, et omad nii väiksed kunagi olid 🙂

Ilmatuma vahva, et nad käima tulid. Kaasas veel üks hooajatööline ja matusebüroo omanik tuli tervitama. Taas naersime nii kõhud kõveras.

Kaks korda nädalas vesivõimlemine naabrimuttidega on kenasti jätkunud. Sain just sünnipäevaks uue kümne korra kaardi, jee! Ja pesamuna oli kaardi joonistanud sünnipäevaks 🙂 Et ta selles eas veel viitsib 😉

Talv on olnud vahelduv. Vahepeal sulab maa paljaks ja püsib plusspoolel, siis jälle viskab lumevaiba ja mituteist kraadi külma. Praegu on see külma-lume aeg jälle. Aga päike on ere ja soojendab-sulatab.

Ah jaa, Jüri helistas mulle sünnipäeval ja soovis õnne. Olin suht jahmunud. Noh, paar päeva hiljem helistas uuesti ja kutsus valima. Mai hakanud teda kurvastama teatega, et olin muud erakonda valinud. Vaatame, mis homne hommik toob.

Aga nüüd ma üritan veidi soomekeelseid tekste toota. Raske mu jaoks, aga hoiab virgena 😉

Teie olge ikka tublid edasi, eksju 🙂

Pese ise oma nõud, sest su ema ei tööta siin

Meil on töömaa köögis kraanikausi kohal kapi uksel see silt.

Mis tuletab meelde mu esimest töösuve koguduses. Juulikuised töötegijad ei viitsinud mitte kunagi oma järelt nõusid pesta. Algul pesin ise. Seejärel jätsin kraanikaussi-noh et äkki märkavad ja tulevad ise selle peale, et nõud ära pesta. Ei märganud. Siis ei jäänud muud üle, kui ühel õhtupoolikul panin nad lihtsalt kööki koristama.

Vaene tüdruk solvus niivõrd, et ei öelnud koju minnes headaegagi 😀 Poiss oli siuke flegma, sellel tundus savi olevat.

Järgmisel päeval oli tüdrukul oma taldrik ja riistad kodunt kaasas 😀 😀 😀

Mu ülemus küsis sel nädalal, kas mulle tundub mu tööle sõidu tee pikk. No ei tundu. Mõned aastad tagasi, kui ülenaabervallas mõnda aega asendaja olin ühes teises firmas, tundus see palju pikem. Kuigi oli lühem hoopis. Ilmselt põhjus selles, et ma hea meelega nüüd tööle lähen. Sest meeldib.

Reedel oli mu laps samas linnas koolis, kus mina praegu tööl. Oma lõunapausi ajal ta ostis poest valmistoidu ja tuli mu töö juurde seda soojendama -sööma. Peale sööki viis kahvli kraanikaussi. Siis luges kapiukselt silti: Pese oma nõud… Pesi kahvli ära. Ja jäi mõttesse…aga mu ema töötab ju siin… 😛 😛 😛

Selle aasta esimene

päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.