Feeds:
Postitused
Kommentaarid


Sõitsin eile linna ja kui ühte põiktänavasse keerasin, oli pika tänava lõpus, täpselt keskpaika teed, suur punane loojuv päike. Hetkeks põikasin ühele hoovile ja tagasi pöördudes oli päike loojunud, vaid punetav taevas…

Nii kaovadki kaunimad hetked, pöörad vaid pilgu ja läinud nad ongi. Mitte miski, mitte kunagi ei anna neid tagasi. Ega inimesi.

Advertisements

Mida muud


kuumal laupäevaõhtul ikka teha, kui sokki kududa.

Mees pittu viidud, pubekas välja vihastatud ja ära läinud-vaesekeselt paluti kodutöödes abi-, noorim süstima ja sööma sunnitud…

Koristatud rohkem kui plaanis oli. Kasvuhoonesse lisaports tsillipipra taimi toodud. Naabrinaise sünnale üritatud minna, polnud tedagi kodus, kuigi väitis et plaane tänaseks pole.

Tegelikult vaba päev üle pika aja. Aga tundub, et kogu maailm keerleb pöörase kiirusega kuhugi…ma ei tea kuhu. Kogu aeg on kiire, aina ajab üks töö teist taga ja vahepeal on tunne, justkui sind üritatakse viide eri suunda samal ajal vedada. Vahel on tunne, et tahaks üksikule saarele…ei mitte päris, oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Tahaks lihtsalt…lennata, aga mitte eriti kõrgelt?

Ja nii seda kokkupõrget kartes ei teegi midagi.

Jüri mälestuseks


See lugu meenub esimesena miskipärast, kuigi “Maalehe” kolleegide meenutustest lugesin, et see oli ainus, mida ta mitte kunagi taasesitada ei tahtnud.

Eile metsas arutlesime, et ju ta kuskil kõrgemal nüüd kirub, et ta nii mõttetult surma sai. Aga ju siis oli aeg minna. Kurb.

24 tundi


Eile, kui ma just tööpäeva lõpus uksi lukustasin, sain kõne Turu Ülikoolihaiglast. Vaja minna noorimaga kohale ja kohe. Veresuhkur kõrge, näidud paari kuuga suurenenud ja insuliin peale. Mõneks päevaks haiglasse, vanem ka, et kurssi viia kõikide asjaoludega ja ravimi manustamisega…

Metsaminek läks metsa. Käisime mõlemad pesemas, pakkisime kaasa mõned hädavajalikud asjad ja minek. Seda, et teine vanem kah osaleks, ma muidugi ei lootnudki.

Vastuvõttu oli meie tulekust teada antud ja oodati. Ikkagi kõlas väga veidralt küsimus “Rääkige nüüd, mis teid vaevab ja miks te siin olete?” Ise käskisite tulla, krt küll…

Peale tundidepikkusi ootamisi, analüüside võtmist ja veel ootamist, saame palatisse. Kardina taga loeb isa oma nii kolme-neljaaastasele tütrekesele unejuttu ja suigutab teda magama. Meie teine vanem joob kodus ja helistab kümneid kordi, süüdistades mind kogu maailma hädades. Nagu ikka.

Pisarad tikuvad meile mõlemile silmi. Poisile seetõttu, et uus ja hirmutav olukord, minule enesehaletsusest. Poiss saab õhtueine, minule pole ette nähtud. Voodit ka mitte, madrats, mis suht täpselt voodi ja aknalaua vahele mahub, ajab asja ära. Insuliini laps veel peale ei saa, eelnevalt tahetakse täiendavaid mõõtmisi teha.

Eestis kutsutakse seda sissesöödud haiguseks, soomlased väidavad, et tekkepõhjused pole teada. Mul endal on asjast kolmas arvamus, aga las see jääb…

Delegeerin tööülesanded, suhtlen lastega. Kardina taga jääb tüdruk magama ja isa lahkub. Lõpuks uinume isegi heitlikku, tihedate ärkamistega, unne. Poisil käiakse öösel veresuhkrut mõõtmas. Kardinatagusel tüdrukul vahetatakse difuusereid. Kõik muidugi eri aegadel, iga korraga ärkvele võpatades. Siis ärkame difuuserimasina piiksumise peale, poeg läheb õde kutsuma. Pea ongi hommik.

Nooremal tütrel on sünnipäev. Saab õnnitlused netiteel. Siis me veel ei tea, et meid samal päeval koju lastakse. Tööasjad. Üle neti ja telefonis. Seda pole küll palju, teavad nad seal isegi, mida teha. Pigem kirja panna teemasid, mis koosolekul esile tuua.

Haiglaõed jagavad poisile veel kaks mõõdikut, üks anduriga automaatne veresuhkru mõõtja ja teine ketoosi mõõtmiseks. Tavaline, sõrmeotsa verest suhkrumõõtja oli meil olemas. Rohkelt juhtnööre ka muidugi.

Ootame. Arsti ootame. Lõpuks käib seegi ja pääseme koju. Käime omaküla toidupoes, ostame salatimaterjali ja õele tordi. Tuleme koju, panen söögid hakkama ja lähen keeran töökohal uksed lukku. Möödunud on 24 tundi, millest mul eile enne uste lukustamist veel aimugi polnud…

 


Nii kirjutavad Soome ajalehed täna.

Paistab, et siinmail on oodata valitsuse moodustamisel samasugust puntratantsu, kui Eestis, üks pudru ja kapsad kõik. Kuigi parempoolsed võitsid valimised, moodustavad vasakpoolsed valitsuse. Sellise meetodiga tõrjuti valitsusest välja “põlissoomlased”, siinne vaste meie EKREle ja koonderakond.  Sotsid, kes vaid ühe parlamendikohaga on ees põlissoomlastest ja kahe kohaga koonderakonnast, võtsid kampa valimistel tahapoole jäänud parteid, jättes kaks tugevat tegijat pika ninaga.

 

 

Maikuu vol2


No selline piisavalt jahe on hea, aga kas just nii külm peab kohe olema :O

Eestis oli täna hommikuks lumi maas. Meil siin ei olnud, aga selle eest olid selle -1 kraadiga kõigi surnuaedade kõik veekraanid kinni külmunud. Sest tuul. Külm, läbilõikav, vali tuul.

Täna ööseks lubab -4. Ja tuul on endiselt.

Kasvuhoonesse on majapidamisest kõik vähegi viisakamad küünlad süüdatud. Näis kas on abi ka või tuleb naabrinaise toodud tsillipiparde asemele uued osta. Ja lilleseemnete külvid tõusevad.

Metsas peaks homsega esimesed 10th taime maha saama. Järgmised 20th ootavad…aga need on veel külmunud, seega kohe istutama ei pääse. Ilmselt saame vahelduseks lihtsalt kaste laiali tassida, sest langid on pirakad.

Tööl ka juhtub ikka. Ühes köögis olid hiired kogu talve tühjana seisnud külmkapi tihendi läbi närinud ja sees läbustamas käinud. Ilmselt läksid sooja, sest kogu see maja on talvel kütteta. Enne seda kohalikku töömeest tulid maalrid ja need olid seina pistnud vana külmkapi, mida minema ei olnud viidud eelmisel aastal, kui uus kapp toodi. See kohalik töömees siis imestaski, et maja veel püsti on, vana külmkapi kompressor töötab kogu aja, ime et põlema ei läinud. Aga sealse maja elektrisüsteemide olukorda vaadates ma ei imestaks… Ja samal tüübil õnnestus ka üldvõti keldrisse jätta ja keldrivõti tuppa lukutaha…  Et siis igav meil jätkuvalt pole 🙂

Maikuu


Täna tulid tööle kõik ülejäänud “kurekesed”. Ja mõned rohkemgi 🙂 Nagu ikka, üllatusi igasse päeva. Aga pole hullu, tööpuudust meil pole 🙂

Suvi oli sel aastal aprillis ära. Ei tegelikult, küll ta tagasi tuleb. Aga tänane mõni kraad sooja ja vihm..prrr. Kuigi päeval väga ei sadanud ja vihma on väga-väga vaja.

See tänavune aprillikuumus on taas midagi uut. Kui kevadeti on nii kahenädalane vahe Põhja-Eeestis ja Lõuna-Eestis just looduse edenemise koha pealt, siis sel aastal seda vahet peaaegu polnud. Ja vahet Soomega ka mitte. Ülased õitsesid enne aprilli lõppu mõlemal pool lahte. Eelmisel nädalavahetusel käisin Helsingis rahvast laevale viimas ja tundus, et seal olid kaskede hiirekõrvad hoopis väiksemad kui siin. Kuigi me ju teabmis kaugel Helsingist pole. Aga mõned aastad tagasi, kui ma olude sunnil maikuus ikka kordi siinse pealinna vahet sõitsin, oli olukord vastupidine. Mis olekski normaalne.

Aga praegu on kevade kõige ilusam aeg. Kui kased on hiirekõrvul ja hele-helerohelised. Nartsissid õitsevad, tulbid veel mitte. Selles suhtes on see praegune jahedus mõnus, et pikendab seda kaunidust. Oleks kuumus jätkunud, oleksid puud kiiresti täies lehes ja suur suvi käes ja… Olete te mõnikord mõelnud, et midagi oodata on palju toredam, kui see, et oodatu juba käes on? Nautinud seda ootust, käesolevat hetke? Või üleüldse nautida hetke, mitte aina oodata.

Ma igatahes naudin.