Karantiinipäevik: päev 17

Söödame parte 😀

Käisin eile sõbrannaga Turu ülikoolihaigla polikliinikus. Kui meil siin oli tavaline kevadine ilm, õrn lumekirme ja mõni kraad külma, siis Turus oli talv täie raha eest: nii 30 cm lund, kõik teed ja tänavad puhastamata ja teeääred täis teel mittepüsinud autosid. Tuli tunne, justkui oleks valesse suunda sõitnud, nagu oleks hoopis Lappi sattunud.

Polikliiniku-uksest mind sisse ei lastud, seega ootasin kolm tundi autos, kuni sõbranna välja pääses. Välja aitama teda siiski sain minna ja ühtlasi ka vetsus ära käia. Selleks ajaks olid ka teed ja tänavad soolatatud-puhastatud.

Soome pikendas eile distantsõpet kuu aja võrra, ehk et 13. maini. Lisaks suleti nüüd restoranid, kohapeal enam süüa ei saa, aga kaasa tellida saab.

Uusimaa maakond suleti reedel vastu laupäeva. Nädalavahetusel leidus muidugi kaskadöre, kes piiripunktidest üritasid põhjuseta läbi saada, aga see rahunes. Esmaspäeva hommikul kontrollitud 14 000 autost saadeti tagasi vaid alla saja. See arv siis näitab, kui palju rahvast käib pealinna piirkonda tööle, samuti ka kaubavedu. Järjekord võis mõnes “piiripunktis” hommikul kuni tund aega kesta ja autord ummistasid maanteed mitmete kilomeetrite ulatuses. Aga küllap seegi hajub tasapisi.

Uueks piiranguks suleti eile riigipiirid kõvemini, et enam ei lasta Rootsi poole tööle-koju käima ega ka üle mere Eestisse. Laevafirmad ei tohi enam tavareisijaid peale võtta. Seega oleme praegusel hetkel kodumaast ära lõigatud.

Õelapse koroona-koduõppe tegevust ka:

Kõige suuremad munejad

Nagu igale korralikule vallale-kihelkonnale-maakonnale kohane, käib meil siin ka kohalik leht. Küll meie valla nimega, kuid uudiseid on tihtipeale ka ümbruskonna väiksematest valdadest, seega on ta ikkagi veidi suurema lugejaskonnaga. Ilmub kolm korda nädalas ja tuleb raha eest tellida.

Siinsete lehtede eripära võrreldes Eesti kohalike lehtedega- surmakuulutused on kohe alguses ehk siis esikaane sisepoolel. Ja surmakuulutusi ei panda lehte omastele kaastunde avaldamiseks, vaid omased ise panevad, andes sellega teada oma leinast. Vahel harva kutsutakse ka sedakaudu matustele, tihedamini pannakse kuulutus siis lehte, kui matused on juba olnud.

Nagu sellistele lehtedele kohane, kirjutatakse lähikonna elust-olust, antakse teada toimunust ja tulevastest sündmustest jne.

Lehe kõige huvitavamaks ja lõbusamaks nurgakeseks on “kopid”, ehk siis nn. lihtinimeste kommentaarid. Sealt leidub tänusõnu võõrastele abilistele, aga tihtipeale ka manitsemist, kui naabrid su tegemisi liigselt valvavad või siis vastupidi, kui naabrite tegemised liiga silma jäävad 😛 Loomulikult ka kõikvõimalikku kriitikat valla- ja valitsusjuhtide poole.

Sellest ongi meelde jäänud mõne aasta tagune lehejutt meie kandi kanamunatoodangust, pealkirjaks sellel lool oli “Kõige suurem munejate piirkond Soomes”. Järgmises lehes oli keegi teravmeelne kodanik pealkirjale viidates kommenteerinud, et: “kas kanade või otsustajate poolest?”

Kusjuures ega ta otsustajate pihta käiva nooleteravikuga väga mööda ei pannudki. Alles siin oli, kui ettevõtjad tahtsid meie linna tuua ühte maavõistlust, mis oleks rahvast üle riigi kokku toonud ja kasuks ning reklaamiks olnud. Otsustajad aga veeretasid “mune” edasi-tagasi aastat paar, kuni aktiivil üle viskas ja nad pisikese naabervalla jutule läksid. Kuu ajaga oli koht võistluste jaoks leitud, kõik paberid korda aetud ba töö võis alata… Ja see pole esimene kord siin linnas sellist munemist näha…

Mina, introvert

Isegi mina introverdina tunnen hetkel mingisugust ahistust praeguse olukorra pärast. Mulle on alati meeldinud kodus olla ja siin tegevusi leida ja vajadusel netis suhelda-pigem kirjutada, kui rääkida- ja nüüd tundub maailm kuidagi eriti ahtake. Ilmselt oli enne abiks teadmine, et kui ma tahan, siis ma võin minna kuhu iganes, aga nüüd ma ei või. Tihtipeale tegingi igasugu erinevaid plaane, kuid lõpuks otsustasin ikkagi kodusolemise kasuks. Ja noh, kõndima pääsen ma ju praegugi ja rattaga sõitma. Võrreldes korterielanikega olen ikka lausa või sees, oma hoov ja metsarajad lähedal. Ja tegelikult polegi häda midagi, ilmselt lihtsalt olukorraga harjumise üks etappidest.

Distantsiõpe poisil edeneb pisitasa. Nüüd nädala lõpuks selgus, et on esitamata miskeid tegemata töid, aga osad õnneks olid ikkagi tehtud, tõepoolest vaid saatmata. Midagi oli tegemata ka.

Selleks, et õpetajaga videokõnet pidada, mässasin ma neljapäeva õhtul ligi tund oma arvutiga. Enne oli nii, et minu asjad olid ühes brauseris ja poisi asjad teises (exploreris) ja saime kenasti hakkama.  Aga selleks, et videokõnet teha, nõudis arvut microsoft edge allalaadimist ja sinna enam ei andnud poisi kontoga sisse logida minu kasutajas. Seega tegin talle eraldi kasutaja oma arvutisse. Et siis reede hommikul jõuda tõdemuseni, et aeglane arvuti+aeglane nett ei lase videokõnesid pidada… Noh, kõned peeti siis whatsapi kaudu ja said hakkama küll.

Positiivse poole pealt: noorem tütar külastab meid üsna tihedasti ja kokkab siis koos minuga. St. tellib, et ma mingit toitu teen ja aitab ise koorida-lõikuda-hakkida. Kapsahautist tegime ja üle aastate ühepajatoitu. Varem oli tal koguaeg muid tegemisi-minemisi-sõpru ja söögitegu teda üldse ei huvitanud. Ja ta ongi suur köögiviljade sõber, üksi elades toitub peamiselt kurgist-tomatist ja dipikastmest. Ja kartulikrõpsudest 😛 Ja kui raha on, siis pigem tellib söögi või käib väljas söömas.

Viirus on meiegi linna jõudnud ja ega linnavahele ei kisu küll. Kolmapäeval käisin arstil ja siis poes ka, rahvast oli vähe ja kassasabas ei elatud seljas. Ja näha oli, et inimesed ostsid korraga  rohkem, igapäevaselt enam poes ei käida.

 

 

Hundijaht

Täna helistati naabrimehele, et läheduses on hunt, minge vaatama. Noh muidugi hüppasime autosse ja minek. Ainult et ma pole veel elusees kohanud hunti, kes kuskil keset põldu istub ja ootab 😛 Igatahes hunti me ei näinud, aga väikest ergutavat vaheldust päeva saime küll.

Oleme noorema pojaga siin üsna kodused. Mina küll käisin eile linnas ja tõin tütre siia sööma ning hiljem viisin tööle.

Mees käib tööl veel esialgu, kuid ilmselt saab nende töö otsa, sest tellimusi pole lihtsalt. Siis saab “huvitav” olema, kui me kõik koos kodus oleme 😛 Samas oleks mu meel rahulikum, sest lisaks tööle käib mees iga päev poes ka.

Ma oma tööst ei tea endiselt midagi ja see ebaselgus on kõige vastikum. Oleks siis, et helistataks, et vaatame kuu aja pärast vms…

Poisi hommikupoolikud kuluvad õppimisele, tugiõpetuse õpetaja helistab talle igapäevaselt ja juhendab, oma klassijuhataja harvemini. Õpetajatel on ikka kenake koormus, samas üks-ühele suhelda nende eelteismelistega on äkki lihtsam. Ega ma ei tea muidugi. Aga meil on siin kena oma rütm tekkinud, poiss ärkab kuskil pool kaheksa, teeb oma hommiku-toimingud ning sööb ja siis alustab neti kaudu tulnud õppimistega. Umbes pool üheks-üheksa helistab õpetaja.

Mina sel ajal jalutan koera ja käin oma kõnniringil. Või üksi elava naabrinaisega juttu ajamas.

Vanem poeg on Rootsis ja kuni seal on tööd, siis praegu koju ei kipu, muidu istuks ilma tööta karantiinis.

Soomes tahetakse täiendavaid piiranguid seoses koroonaga sisse viia, kuid kehtivad seadused seda ei luba-näiteks kehtivate seaduste järgi ei tohi nad restorane/söögikohti sulgeda-seega tegeldakse praegu kiirkorras seaduste muutmisega. Ja isegi kui selliseid asju võimalikult kiiresti teha, võtab see ikkagi aega, et kõik juriidilised nüansid jonksu saaksid.

Huulepulga-valitsus vs. hanerasva-valitsus

Mart Helme muidugi tuntud “headuses”.

Nüüd, kus hanerasvast ei paista leviva viiruse vastu abi olevat, teeb muidugi meele mõruks, kui riigid üha rangemaid sanktsioone ja piiranguid  rakendavad. Ja igasugustest piirangutest on vähe tolku, kui endiselt tuhandeid inimesi edasi-tagasi siiberdab.

Esime koroona-surm Soomes ja viiruse järsk leviku tõus viis selleni, et valitsus plaanib kogu Helsingi ja seda ümbritseva Uudenmaa maakonna sulgeda. Kas sellest johtuvalt või siis teisalt tulnud uudisest, et suusakeskused suletakse täielikult alles järgmise nädala algul, igatahes kogu pealinna ümbrus, kel vähegi võimalust, pani põhja poole ajama, ummistades kiirteid ja viies kaasa tõenäoliselt ka kardetud viirust. Ma ei tea, mis nende inimeste arus on, kes sellisel hetkel sinna põhjamaale tormasid, kus poole Eesti suuruse ala peale teenindab inimesi vaid kaks kiirabi ning tervisekeskused-haiglad-toidupoed on tihtipeale sadade kilomeetrite kaugusel…

Samas võttis valitsuse tegevuse vastu teravalt sõna soome hokilegend , väites, et valitsuse tegevus on mannetu ja juba ammu tulnuks kogu ühiskond isoleerida. Väga rumal minumeelest. Paljudele, eriti noortele eeskujuks ja iidoliks olev inimene võinuks pigem oma eeskuju näidata ning kutsuda noori üles mitte jõukudesse kogunema ja rahulikult kodudes püsima või siis looduses sportima. Praegu sellist rahulolematuse signaali andes võib see tuua vastupidise efekti.

Aga jah, arvesse võttes kõike eelnevat, tundub, et karmimad meetmed on hädavajalikud, inimesed ise ei oska-taha-viitsi piirangutest kinni pidada…

Suusakeskused suleti juba täna, ehk siis nädal varem planeeritust. Ikka masside kogunemise vältimiseks.

Rott mis rott

“Sa oled ikka ehtne rott”, ütles ema mulle eile, kui ma talle rääkisin, kuidas ma kolimise ja koristamise käigus erinevatest kohtadest ostetud lõngatokke leidsin 😛

Rotil on eesti keeles halvakõlaline mekk man.

“Vaene kui kirikurott”, öeldakse.

“Pani selle rotti”, öeldakse, kui keegi miskit varastanud on.

Ega see rott paljude arvates mingi meeldiv loom pole. Närib ja sööb kõike, kohaneb kiiresti oludega, julm ja agressiivne, samas ülimalt ettevaatlik. Pealekauba paljude tõbede kandja.

Mina olen rotiaastal sündinud.  Huvitav, kas sellest on tulnud varude soetamine? Isegi asja mõistusega võttes ja ülemäärast laiali jagades või kinkides täituvad mu panipaigad ikka ja jälle kõikvõimaliku kraamiga. Sahver ja sügavkülmad peavad toitu täis olema, muidu on paanika-ja seda mitte ainult nüüdsel ajal.

Samas seda tagavarade kokkuostmist on Eestis hakatud soomlaste kombel hamsterdamiseks kutsuma. Eks hamster olegi veidi nunnum loom rotiga võrreldes. Närilised on nad mõlemad, aga eri sugukondadest. Hamster on populaarne lemmikloom. Mul endal on kunagi rott lemmikloomaks olnud. Käis minuga kaasas tööl ja koolis. Lõpuks tegi vehkat ja segunes metsikute rottidega. Veel mitmeid aastaid hiljem kodutalu aidas valgekirjuid elukaid vilksamisi näha…

 

Ebakindlus

Seoses leviva viirusega ja sellega seotud piirangutega olen ma praegusel üsna ebakindlas olekus oma suvetöö pärast.

Ülemus on lubas helistada üle-eelmisel nädalal ja siis eelmisel nädalal, seda pole ta ometigi teinud. Samas see on üsna temalik, aga f.king nõme on selline ootamine. Ja kui valitsus ähvardatud  liikumiskeelu kah veel peale paneb, siis ma ei tea…

Elame-näeme, mis muud.