Üks esmaspäev

Selline vaatepilt avanes me töötegijatele ühes kaugema nurga surnuaias täna hommikul tööle minnes. Olivad suht hämmingus. Mina ka olin. Kust või kuidas või mis….

Ise muidugi seda telki torkima minna polnud mõistlik. Kuna me otsene ülemus on puhkusel, võtsin ühendust ühe tüübiga kinnisvaraosakonnast-ma ei oska nende ametinimetust tõlkida, köster äkki eesti keeles, aga seda ametit vist enam Eestis ei eksisteeri? Või siis vöörmünder?-tema siis lubas asja uurima minna. Meie toimetasime vahepeal omi toimetusi ja kui ma tüübiga uuesti kokku sain, selgus, et tema omakorda oli ühendust võtnud oma ülemusega ehk majandusjuhatajaga. Kes on peaaegu et kõige kõrgem ülemus koguduses, no koguduse hingekarjane on veel üleval pool. Igatahes oli majandusjuhataja sellise vulgaarsuse peale endast väljunud ja oma alluval keelanud asja uurima minna, saatis hoopis turvafirma asjaga tegelema.

Mina jõudsin igasugu variante mõelda, kõige tõenäolisem tundus noorte lõpupidude jäänuk ja arvasin telgi tühja olevat. Sest mingisugust märki seal oleskelust polnud. Eksisin.

Kui ma lõuna paiku ise oma töötegijaid vaatama jõudsin, oli telk endiselt paigal. Turvafirmast ei kippu ega kõppu. Tüdrukud olid surnuaial trimmerdamas, läksin neid vaatama. Ja siis…

Telgist väljus umbes keskealine naisterahvas ja hakkas oma asju kokku pakkima. Jäime teda eemalt üsna jahmunult jõllitama, seljas oli väga lühike kleit ja tagumik püsti ta oma telgi kallal asjatas-peaaegu paljas tagument meie suunas…Rahumeeli korjas välja, kloppis ära ja pani kokku oma magamiskoti-madratsi ja muu tavaari.

Kui me sinna suunda liikusime, tuli ta meile rõõmsalt tervitades vastu, väitis end olevat pärit põhja poolt, karjala juurtega, olevat tulnud isa hauale käima ja rongist maha jäänud…

Olgu öeldud, et rongid selles külas ei peatugi…

Üks tüdrukutest proovis selgitada, et teinekord sellisel juhul vaadaku mõni parem koht, kiriku seina ääres ei tohi ööbida. Sellest läks tädi tuld täis.

“Teate, siinkandis elavad koroonafoobikud, mu sugulane, kes teie linnas elab, keeldus mulle koroona hirmus järele tulemast ja öömaja pakkumast. Tema soovitaski, et magagu ma sealsamas kiriku nurgas, hea turvaline koht. Soomlased on kõik oma majanduse ja elu tuksi keeranud liigsete piirangutega ja hirmu külvamisega. Mina loen rootsi uudiseid, seal ollakse rõõmsad ja optimistlikud, aga vaadake siin..”

“Ehk pole see ettevaatus paha” proovis tüdruk soome poliitikat kaitsta “Vaadake kui palju on Rootsis koroonasurmasid võrreldes Soomega..”

“Jah, aga samas on enesetappude arv viisteist protsenti sel põhjusel kasvanud, kas see on parem? Inimesed on lolliks läinud, minu sugulased ka, nõuavad töötegijatelt maske ja desoaineid ja…” läks tädi üha enam tuld täis, (ta oleks pidanud nägema, kuidas meil koguduses uute tööriiete proovimine käis. Uksest sisse, kätepesu ja -deso, maskid ette ja üksteisest võimalikult kaugele. Ja majandusjuhataja ise patseerimas mask ees ja pleksiklaas veel selle peal. Mul oli kohe natuke kahju, et see majandusjuhataja ise asja klaarima ei tulnud)

” kuhu me niimoodi jõuame, Karjala juba andsime käest ära! Teie olete noored, te pole elu näinud ega saa asjast aru. Sina eestlane”, pöördus minikleidiga rändur minu poole “oled sellist elu näinud ja tead kuidas asjad käivad”

Ei jäänud üle muud, kui noogutada 🙂

Kuidas me ükskord endale naabrid saime

Siis kui me siia maale kolisime ja omakorda veel linnast maale, saime omale ka väikese seltskonna jagu naabreid. Osad lähemal, teised kaugemal. Meie oma tupiktänavas on peale meie veel kolm majapidamist. Kahes neis elavad pensionäride paarid, kolmandas pensionärist ema ja politseinikust tütar. Kes omakorda on sugulased teiste naabritega.

Olgu öeldud, et varem mu juttudes mainitud naabrinaine ei ela meie tänaval, tehniliselt isegi mitte meie külas, sest külade piir läheb just kuskilt siit vahepealt seda sadat meetrit, mis me majapidamisi lahutab.

Kohe, kui siia kolisime, soovitasid samaskandis elavad sõbrad tänavapoolsele krundiosale läbipaistmatu kõrge aia ehitada, et liig uudishimulikud vastasnaabrid meie hoovi ei näeks. Mulle endale see aiamõte eriti ei imponeerinud ja mis sellest abi olekski. Esimese asjana nad inventeerisid ilmselgelt läbi meie mittelukustatava postkasti-et siis hiljem meile sünnipäeva- ja jõulukaarte saata. Sünnipäevade ajad said nad teada ilmselt me pojalt, keda nad oma hoovi külla kutsuma hakkasid-omal neil lapselapsi pole. Aga pea ainsatena oskavad nad meie nimesid õigesti kirjutada.

Põhjuseid, miks meid nende eest hoiatati, oli tegelikult veelgi. Väidetavalt on naabrimees teatud juhtudel vägivaldne olnud, samuti varastama tükkinud ja lisaks kasutanud (õhk)relva külakasside ründamiseks-peletamiseks. Meil ise ei ole õnneks selliseid kokkupuuteid-põrkeid olnud. Alguses tundsime küll oma kassi pärast muret…aga mis see muretsemine aitab..

Meie poiss, kes siin tihtipeale üksi kodus on, käis seal piljardit mängimas ja muidu juttu puhumas. Naabrimees ise on mõned julgenud meie hoovile tulla, kui meid aias askeldamas näeb, aga pikka juttu me pole nendega teinud, et nad liiga pealetükkivaks ei muutuks-ja see oht on täitsa olemas 😀

Vist esimene talv oli see, kui ma ühel hommikul köögiakna alt värsked jalajäljed avastasin. Mulle tegi see nalja ja kui nägin, kui leili mu oma pere ja kõik ümberkaudsed läksid, oleksin ma avastuse pigem oma teada hoidnud 😛

Meie oma hoov ja aed jääb maja teisele küljele, naabrite eest suuremas osas varjule. Aiamaal toimetamised paistavad küll neile kätte ära, aga samamoodi ka nende hoovil toimuv meile. Kord, kui mul eesti pere külas oli ja õde ning mu vanem tütar end lageda taeva alla madratsile magama sättisid, siis olid hoopis naabrid need, kes oma kõrge aiavärava kinni vedasid 😛 See on küll vist ainuke kord siinelatud aja jooksul, kui see värav kinni on olnud.

Samas on aegajalt olnud meie köögiaknast nende hoovi sama lõbus kiigata, kui neil meid vahtida. Tänagi olid need teised siitkandi sõbrad kohvil ja no teatri- ning kinovaesel ajal oli tore komöödia seegi seal-koos omade kommentaaridega 😀 Kuidas naabrinaine õues oleva pesumasina ust sulgema tormas-jajah, neil on pesumasin suveti õues, talvel seisab see kuuris. Tekkis pikem arutelu, kas või kuidas nad talvel pesu pesevad. Siis viidi muruniidukist ehitatud kärukesega sauna puid-see ehitis pakkus palju lõbu sõpradele… Misiganes. Nagu nad ise siin maal ütlevad: Mitte et ma uudishimulik olen, aga tahan teada, kuidas asjad tegelikult on 😀

Lastele on ilmunud postkasti kommipakke ja shokolaaditahvleid. Nüüd aga ühel väsitaval tööpäeval-nagu ikka, kõigepealt surnuaiatöö ja seejärel metsaistutus-koju saabudes leidsin postkastist kaks purki 8,5 % õlut ja paki kassitoitu… 😀 Kohe kahju, et ma ise õlut enam ei joo, tundus et oli just enne mu tulekut sinna pistetud, külmkapi külmus veel küljes 😀

Ilmselgelt oleks aia ehitusega me elu värvidevaesem olnud. Ja no kus sa ikka nalja saad, kui ise ei tee 😛

Koroonakriis: Mis meeldib ja mis mitte

Tom lasi meemi lendu, haarasin kohe sabast.

Mis teile selle kriisi juures meeldib, mis mitte, mis ei koti???
Kui viitsimist, kommenteerige või meemige omas blogis. Põnev oleks otse mitte ajakirjanduse üldistamise kaudu kuulda kuidas koroonakriis inimesi mõjutab.

Ei too eraldi välja, mis meeldib ja mis mitte, panen lihtsalt samas järjekorras, nagu Tomil oli.

1. LIIKLUS: Siin Soome väikelinnas märkimisväärset erinevust pole, ummikuid polnud meil ka varem. Inimesed käivad endiselt tööl ja poes, seega liiklus on tavapärane, samuti linnadevaheline liiklus meie kandis. Suurimat muutust oli ilmselt näha Helsingi ja Uusimaa ümbruse kiirteedel, kui maakond suletud oli, aga meisse see ei puutunud. Koolibusse ja -taksosid pole liikluses, aga neid pole ka näiteks suvevaheajal.
2. PÕNEVUS: alguses oli seda rohkem, nüüd juba harjumuspärane. Isegi uudiseid ei jälgi enam väga pingsalt
3. TOIT: süüa olen teinud endisest rohkem. Kuivaine-kapid ja sügavkülmikud on inventeeritud ja ülevaade olemas, samas igapäevane kokkamine muutub vahepeal tüütuks. Tahaks rohkem küpsetada, aga piirangud seab poja diabeet. Tegelikult ju otseselt pole keelatud midagi, lihtsalt insuliinikogused tõusevad ja veresuhkrut normis hoida on raske. See on meil niigi keeruline, ilmselt erinevate asjaolude kokkusattumise mõjul (murdeiga, organismi oma insuliini toodangu hääbumine), seega on mõistlikum lisastressi vältida
4. TÖÖ: algab homme. Vot see saab ilmselt põnev olema…
5. SOTSIAALNE DISTANTSEERUMINE: Poodides on vähem rahvast, samas ostetakse rohkem. Tuttavatega kallistma ei kipu.
6.  MAJANDUSOLUKORRA MÄÄRAMATUS: Üleüldine olukord teeb murelikuks.
7.  REISIPIIRANGUD: Polnud ma enne ju ka suurem asi reisisell. Eestisse peret vaatama pole pääsenud, sellest on kahju. Aga tõenäoliselt laevad ikka hakkavad varsti liikuma
8. ETTEMÄÄRAMATUS: Kardan, et tuleb viiruse teine laine ja halvendab olukorda veelgi
9. MURE EAKATE SUGULASTE PÄRAST: Ema hoiab kenasti distantsi ja väljas ei käi. Samas suhtleb palju, kõige hullem vast pole. Muidugi igatseb ta meid kõiki näha.
10. TOIDUPOODIDE KORRALDUS: Soomes pikendati paljude toidupoodide lahtiolekuaegu hajutamaks rahvamasside teket. Meie regioonis tehti miski hulk poode ööpäev läbi avatuks.
11. GRUPITRENNIDE ÄRAJÄÄMINE : Ma ise kuskil rühmatrennides ei käinud, aga ujulasse tahaks küll ja bowlingusse.
12. SELTSKONNAELU: See on mõõdukalt säilinud. Samade naabritega suhtleme samamoodi ikka, teeme koos puid või käime üksteisel abiks või lihtsalt kohvil ja lobisemas.
13. KOHVIKUD JA RESTOD: Nendest on kahju. Kuigi koju saab toitu endiselt tellida, siis osad neist on juba uksed kinni pannud, loodan, et ülejäänud ikka kriisi üle elavad. Eriti üks sushi- ja hiina toidu koht 🙂
14. POODLEMINE: Hea põhjus mitte poodides käia. Samas, kõik vajalik on ju avatud.
15. MASSIÜRITUSED: Pole ma neil varemgi käinud. Iroonilisel kombel oli just selleks suveks üks plaanikene idanemas..

 

Kuidas meil koroona-aegne koolitoit organiseeriti

Nii, nagu Eestiski, on ka Soomes distantsõppe ajal koolitoidu korraldamine antud kohalike omavalitsuste kanda. Ja kohustust koolirooga kompenseerida ei ole.

Erinevad omavalitsused on asjale erinevalt lähenenud. Osad jagavad igapäevased toiduportsjonid kord nädalas välja, osad jagavad toidukotte pikema aja peale, osad kannavad lihtsalt raha lapse/laste hooldaja(te) arvele…

Meie vallal läks alguses nädalaid aega, et üldse mingile otsusele jõuda. Esialgu vist üritati toidujagamist teha vaid puudustkannatavatele perede lastele, kuid seda pidanuks tegema muu, kui koolitoidu raames. Sest tasuta koolitoidule on õigus kõigil kooliskäivatel lastel. Muidugi on teretulnud toiduainete jagamine ka vähevarakaile või riskigruppidele, see on ka erinevate organisatsioonide poolt korraldatud.

Esialgu tuli vallasakstel “geniaalne” idee jagada igapäevaselt sooja koolitoitu igapäevaselt. Sel pealtnäha toredal algatusel oli aga liiga mitu liiga suurt puudust: Toidujagamise ajavahemik olnuks keset päeva paari tunni vältel…näiteks poja koolis õpib ca 400 last, kujutlege nüüd neid lapsi või nende vanemaid kahe tunni vältel seal söögisabas, üritades samal ajal eemal hoida kurikuulsat viirust. Teiseks: kaugemal elavatel vanematel oleks olnud toidu järel käimine läinud kokkuvõtteks kulukamaks, kui toit ise. Ja kolmandaks, kui vanemad käivad tööl ja pere elab koolist klaugemal, poleks võimalust olnudki seda koolitoitu saada. Seega oleks olnud ebavõrdsus suur.

Õnneks märgati enne lõplikku otsustamist lastevanematele küsitlus saata. Tõenäolistelt sealt vastustest kõik need miinuspooled selgusidki.

Igal juhul jõuti lõppude lõpuks vaat et parimale senikuuldud lahendusele. Lapsevanematele jagati nn. toidutalongid-mis tegelikult kujutas endast paberit, millel kirjas lapse ja tema hooldajate andmed, poed, kust on vanemal õigus toiduaineid osta ja summa, mille väärtuses saab süüa osta. Loomulikult oli välistatud alkoholi- ja tubakatoodete ost. Tingimus oli, et kogu summa tuleb ühekorraga ära kasutada ja seda raha oli 75 eurot per laps kahe ja poole kuu kohta. Mis laias laastus teeb poolteist eurot päev. Abiks igal juhul.

Tallink olevat hakanud laevapileteid müüma alates 14.mai seisuga. Huvitav, kas ollakse kindlad, et ei Soome ega Eesti eriolukorda ei pikenda? Iseenesest majanduse elavdamiseks oleks eriolukorra lõpetamine küll plusspooleks, samas suurürituste jms. piirangud tõenäoliselt kehtivad pikemalt.

Elame-näeme

Kuidas ma ükskord öösel hirmu tundsin

Müraki! Hüppan voodist üles vastu akent tulnud mütaka peale. Tormanud akent avama, kuulen vaid kaugusesse kaduvat kassi häda- ja võitluskisa…

Me Katjale on kevade lähenedes tekkinud nõme harjumus ööseks õue jääda/küsida. Kui välja ei lasta, siis käib ja vingub seni, kuni keegi alla annab. Samuti oli ka tol saatuslikul laupäeva öösel.

Õues on kottpime, kell on mingi poolneli öösel. Sajab. Käin ja kutsun kassi, midagi ei ole kuulda. Või on? Kui istun õuediivanile, kostab imelik hääl. Pole võimalik aru saada, kas see on räästast plekkvannile tilkuv vihmavesi või kuskilt eemalt tulev näugumine… Vaatama minna ei julge, õudne on. Päriselt ka. Esimest korda tunnen hirmu siinkandis luusivate huntide tõttu. Mõtlen hoopis, kas pääsen kiiresti tuppa, kui keegi tundmatu ründama peaks…

Poolteist tundi hiljem tuleb Katja. Veidi räsitud olemisega, ronib ta voodisse minu peale magama. Jään isegi lõpuks rahutusse unne, liigutada ei julge peljates kiisukese und segada 🙂

Hommikul on näha, et kassi esikäppadel on küünejäljed ja koht, kus saba liitub kehaga, on paistes. Muud häda ei tundu olevat. Tõsi, sülle ta end võtta ei lase, tagumine pool tundub hell olevat.  Pisitasa toibub. Paar päeva hiljem avastan, et saba alumisel poolel olnud sinikast on noolimise tõttu suht kole lahtine haav saanud. Pean plaani kiisuga arstile minna või vähemalt millegagi see kinni siduda, et ta seda lakkuda ei saaks. Algul siiski paar päeva vaadata, kuidas asjad arenevad.

Teen ära oma nädala-alguses lubatud tööd: sauna värvimine ühel perel ja õunapuude lõikamine teisel. Haav hakkab kiisul kinni kasvama. Õue me teda ööseks enam ei lase, isegi kui ta üritab. Ähvardan teda koos liivakastiga sauna tõsta, kui vingumist ei jäta. Vist saab aru ja väga ei hädalda.

Ühel õhtul näeb poiss üle põllu lonkivat rebast… Või oli see siiski mõni võõras kõuts?