Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Asalea


2 aastat tagasi sai mees sünnipäevaks asalea nimelise lille.

Sellele järgnenud kevadel viisin pea kõik toalilled õue suvitama. Kahjuks polnud õuesolev koht neile parim ja paljud said päikesekahjustusi. Enamus siiski taastus. Ka asalea elas suve kuidagi üle ja kui ma ta sügisel uuesti tuppa tõin, hakkas ta suurest tänutundest rikkalikult õitsema. Ilmselt ikka sellepärast, et ma teda veel minema ei visanud, vaid ikka tuppa lubasin 😛

Sel kevadel läksid lilled taas õue, õnneks oli neil seekord suvitamiseks parem koht. Asalea hakkas igaks juhuks õitsema peaaegu kohe, kui õue pääses. Ja õitseb siiamaani, ehkki nüüd on ta juba uuesti tuppa sooja toodud.

 

Advertisements

Piparmündimarmelaad


Siinse maa rahva teine maitsearmastus lagritsa järel on ilmselt piparmünt. Leidsin moluraamatust ühe tuttava seinalt piparmündimarmelaadi teo ja otsustasin ise ka proovida.

Vaja läheb:

4-5 dl õunamahla

100 gr piparmünti

2,4-3 dl suhkrut

moosipaksendajat (kasutasin 1 paki siin “melatini” nime all müüdavat asja)

rohelist toiduvärvi

veidi vett

Kalla potti õunamahl ja piparmünt ning keeda tasasel tulel umbes 10 minutit. Kurna saadud vedelik. Sega omavahel suhkur ja paksendaja ning kalla saadud vedeliku sisse. Samuti sega vesi ja toiduvärv ja lisa vedelikule. Keeda umbes 10 minutit, kuni segu pakseneb. Pane purki ja sulge õhukindlalt.

Mul ausaltöeldes ei paksenenud see segu õieti, võibolla keetsin vähe, võibolla oli seda paksendajat vähe. Selle paksendajaga oli üldse segane lugu, retseptides polnud kogust, kui palju seda panna ja takkapihta ei olnud kogust ka poes müüdavatel pakenditel, seega suht umbes ma seda sinna sumasin.

Teine asi on see, et ma päris täpselt veel ei tea, kus või kuidas seda kasutada 😛  Moluraamatus, kust ma selle retsepti leidsin, oli kommentaarides kirjas, et sobib kõige paremini salakütitud põdraliha maitsestamiseks 😛 Aga vaatab ja proovib, ma olen üsna kindel, et kasvõi tee põhjaks on see päris hea 😉

Ahjaa, selle piparmündi taga uhketes pudelites on jõhvikamahl 😉

 

Pea ees…


Taas mul õnnestus end tundmatutesse vetesse kroolida.

Ma eelmisel nädalal käisin oma kohaliku töötukonsuldandi juures. See on selline rutiin, kuna olin suvehoojal tööl  hooajatöölisena ja tähtajalise lepinguga, nagu eelmisedki suved. Ja talviste töötukindlustusrahade saamiseks pead sa loomulikult end tööotsijana arvele võtma ja töötuameti pakutud töökohtadele kandideerima ja nii edasi…Tööde lõppedes viid siis oma paberid taas töötuametisse ja töötukassasse ja …esimene ametkond ütleb, kas mulle võib maksta tööturaha või mitte ja teine siis vastavalt sellele maksab või mitte… 😛

Ühesõnaga küsis see ametnikuke, et kas ma ikka töökuulutusi olen vaadanud. Minu ausa vastuse peale, et pole aega olnud, pidi ta peaaegu tooli alla kukkuma 😀 (Samavõrd šokeeritud olid mu pärismaalastest naabrid, kui ma neile seda lugu rääkisin) Noh, siin maal ei ole selline otsekohene ausus kuigi tavapärane ja seega olen ma pahaaimamatult mõnigi kord inimesi jalust rabanud. Igatahes õiendas see mehike siis, et ma võiksin omale ikka püsiva töökoha leida, et ei peaks igal aastal selle hooajatööga jamama. Ja soovitas tungivalt metallitöö ja keevitamise kursustele kandideerida…

Mu enese rutiini hulka peale suvetöö lõppemist kuulub ka ühes renditööjõufirmas käimine ja neile teada andmine, et olen saadaval… Eelmine talv, peale esimest ebaõnnestunud tööotsa, sain ma nende kaudu mõneks nädalaks munapakkimisetehasesse tööle. See oli selline tore ja tempokas töö, millest sai mulle selgeks, et kogu elu ma sellist tööd küll teha ei tahaks (seal oli naine, kes 40 aastat oli mune pööritanud, imetlusväärne), aga vahelduseks selliseid otsi teha on päris lõbus.

See eelmise aasta esimene pekkikukkunud tööots oleks muidu päris nunnu olnud, kui tööandjad oleks kinni maksnud kogu mu tööaja, ehk siis päeva jooksul objektilt teisele sõitmine ei läinud tööaja sisse ja seda sõitmist tuli omajagu ette. Lisaks ei tahtnud nad mulle seadusega ettenähtud palka maksta. Seega viskas kogu see jama mul üle ja ma tulin päevapealt tulema. Mida ma muidugi teha poleks tohtinud, sest siis kaob ka õigus tööturahadele…Aga siis õnnestuski mul selle tööjõuvahendusfirma kaudu see munapakkimise ots leida ja edaspidi laabus kõik normaalselt.

See mu pool aastat kestev suvetöö on mulle tõsiselt hingelähedane ja kui vähegi võimalik, ei tahaks ma sellest loobuda. Ja vaba talv pole ka ju paha, saab rahus sokke kududa ja vahelduseks erinevaid töid proovida.

Tegelikult tahtsin ma selleni jõuda, et kaks päeva peale töötuametis käimist, ehk siis eile,  helistati mulle naaberküla tööjõurendifirmast ja pakuti tööd. (Töökuulutuste vaatamiseni pole ma siiani jõudnud, töötu inimese kiire elu 😛 ) Naaberküla on umbes poole suurem, kui meie oma, ma arvan et miski 17th inimest seal elab. Aga näd siis, tööjõudu netu. Ja mulle just sobivad sellised mõnenädalased otsad, vähemalt esialgu, kui ei tea päris täpselt, mida töö ennast kujutab. Kui leian miski sellise, mis mu suvetööst veel parem tundub, siis ehk võiks mõelda püsivamale tööle. Ja noh, see uuest nädalast algav töö on naaberküla külje all, ehk siis kodust veidi kaugemal ka, pimedal ajal sõitmine pole just mu meelistegevus. Aga jah, töö tuli seekord ise minuni, tuleb nüüd jälle vaest ametnikukest šokeerida 😛

 

 


Mu eelmine arvut saab kohe 10 aastat vanaks ja on üle elanud igasugust. Vist juba pool aastat olen mõlgutanud mõtteid uue ostmisest ja kui nüüd eestis käies see vana jälle jonnima hakkas-kiilus kinni, ei läinud restardile ja seejärel ei tahtnud üldse käivituda-jõudsin otsusele, et maksku mis maksab, uus arvut tuleb ära osta.

Võinoh. Maksta ma väga palju ei tahtnud.

Teise ringi korralikku arvutit ka mitte, sest puudub aeg ja oskused ise seda korralikku välja vaadata.

Hakkasin siis mõtlema, et milleks ma seda masinat õieti kasutan…ja ega peale blogimise väga muud ei jäänudki 😛 Aga seda ma teen pigem harva viimasel ajal (no tänane päev läheb ajalukku ilmselt :D) Miskit kiiret (ja kallist) mänguarvutit ei vaja, pildistamine on ka suht tahaplaanile jäänud (räägib inimene, kes uut fotokat nillib :P), seega võiks miski täitsa tavaline masin olla.

Käisin omaküla tehnikapoes vaatamas, leidsin miskise pooletuhande eurose pilli, mis võiks peaaegu sobida. Õnneks ära kohe ei ostnud. Netis surfates leidsin sama masina veidi vanema versiooni-kakssada raha odavama kah. Seda meieküla poes ei müüdud, küll aga naaberküla omas. Niisiis, naabrimutt kaasa ja naaberkülla teele me eelmine neljaba asusime.

Ega nad seal palju rääkida ei viitsinud, vaatasid et mul masin välja valitud, pakkusid vaid lisakindlustust, mida siin kõigile kodumasinatele pakutakse ja…

“Kas me paneme selle arvuti teile töökorda ka?”

“eee…”

“See maksab 79 eurot”

“Ei, aitäh, ma saan ise hakkama”

Sa pühakuradipüss!! Ma võiksin selle talvehooaja ilusti ära tiksuda, kui ma sellise raha eest kasvõi ühe arvuti päevas töökorda paneksin-selle väikse asjaga ma ikka hakkama saan. Ja muidugi jõuab neid masinaid üsna mitmeid “töökorda” panna päeva jooksul. Seega, pakkumised on teretulnud 😛


Selle retsepti leidis mees kuskilt internetiavarustest. Leidis ja kaotas ja leidis jälle. Õnneks kirjutasin selle siis paberile ja saagu see nüüd ka siia talletatud, et ei häviks jälle…

3kg suvikõrvitsaid riivituna

300-500 gr tomatipastat

1 klaas suhkrut

1 klaas õli

2 spl soola

5-6 tšillipipra kauna

1-1,5 klaasitäit küüslauguküüsi riivituna või hakituna

tilli, peterselli, koriandrit

1 spl äädikat

1 tl jahvatatud musta pipart

Riivi suvikõrvitsad ja keeda neid umbes 15 min, siis lisa tomatipasta, küüslauk, sool, suhkur, hakitud ja seemnetest puhastatud tšillipipar. Soovi korral ka äädikas. Keeda 20-30 min, lisa jahvatatud pipar ja ürdid. Kontrolli maitseid, lisa vajadusel soola-suhkrut-äädikat. Kalla steriliseeritud purkidesse ja kaaneta.

Sobib hästi lihakõrvaseks salatiks, niisama ampsuks või suppidesse maitse andmiseks. Koorega segades saab maitsva kastme.

Tomati-sibulahoidis


November on käes ja meie tegeleme endiselt hoidistamisega 😀

Tegelikult on süü muidugi külmavõitu kevades ja jahedas suves, sestap sai enne külmasid hulk tomateid kasvuhoonest korjatud ja järelvalmima pandud. Nüüd olid need küpsenud, aga süüa enam keegi ei jaksa väga, ja ega maitseomadusedki pole enam need, mis enne. Seega ei muud, kui paneme aga talveks purki need tomatid. Ma seda hoidist polnud aastaid teinud ja retsepti polnud siin blogis kirjaski. Saagu nüüd seegi viga parandatud 😉

Retsept on taas sellest raamatust, kuid mugandatud variant.

1 kg tomateid

500 gr sibulat (just avastasin, et raamatus on mõnus näpukas, kirjas on 500 kg sibulaid 😀 )

4 tl soola (pigem veidi vähem paneks)

4 tl suhkrut (seda taas võiks rohkem panna)

0,25 tl jahvatatud nelki (mul polnud jahvatatud, viskasin mõned terad potti)

0,25 tl jahvatatud kaneeli

0,25 tl jahvatatud muskaati (selle jätsin ära)

Omalt poolt lisasin sortsu õli ja enne purkipanekut ka äädikat (1-2 spl ülaltoodud koguse kohta)

 

Haki tomatid ja sibulad. Sega kõik ained omavahel kastrulis ning kuumuta keemiseni. Vähenda kuumust ja hauta kaane all 20 minutit. Vala kuum hoidis purkidesse ja sule õhukindlalt.

 

Varjude riigis


Siin maal on hingedepäev täna. Nende keeles Püha Päev, tähendus sama, mis meil, ehk et meenutatakse-mälestatakse lahkunuid.

Meie käisime noorema tütre ja naabritega läbi kolm kohalikku surnuaeda. Paari surnuaeda viidi küünlaid, ühes jalutamas-imetlemas.

 

Kirikud on siin valgustatud ja see on imeline vaatepilt pimedal ajal.

Siinmail on kõigis surnuaedades mälestuskivid  mujale maetud inimestele ja osades ka unustatud kadunukeste mälestamiseks. Vahemaad on pikad ja kõigil pole võimalust sõita tähtpäeviks lähedaste haudadele. Ühe sellise kivi juurde jätsime meiegi oma küünla:

 

Varasematel aegadel oli hingedepäev kindlal kuupäeval nagu meilgi(erinevalt meist 1.novembril), aga see oli ka nii suur püha, et oli vaba päev. Ilmselt arvati mingil hetkel, et töörahval on liiga palju vabu päevi ja püha muudeti liikuvaks. Nüüd on see alati laupäevasel päeval, ajavahemikus 31.10-6.11.