Valguses ja varjus

Eks see on ju teada, et elu käib tõusude ja mõõnadega.

Ja kui möödunud aasta teine pool läks järjest tõusvas joones, hakkas tahes-tahtmata kuklas tiksuma, et kust poolt nüüd mõni pauk tuleb. Ja neid tuli. Juba enne jõulu. Ja jätkub nüüd peale uut aastat. Ja lõpuks on tunne, et absoluutselt kõik on halvasti, kuigi tegelikult ju ei ole…

Palun nüüd jälle valgust 🙏

Koronast, elektrist ja Venemaast.

Ma olin jumala kindel, et ma viimati kirjutasin sel aastal, aga võta näpust…

Sain neljapäeval kolmanda koroona-vaktsiini, teisest oli möödas viis kuud. Kui ma enne uut aastat olin veel veidi kahevahel kolmanda võtmisega, siis uusaastaööl õe sõnad, et tema võtaks enne sada vaktsiini, kui uuesti põeks, andsid kindluse. Ja kuna see taud levib nüüd kulutulena taas mõlemal pool piiri, siis seda enam. Seekord siis moderna. Võrreldes eelmiste kordadega oli see sutsakas valusam või rohi kibedam võimaitea. Võib-olla sõltus ka süstijast, ei tea ju. Ja eilseks tekkis väsimus ka, aga see oli ka kõik. Võibolla oli väsimust ka suvel, aga siis tööl käies ei pööranud sellele tähelepanu.

Soomes on nakatunute määrad nii suured, et valitsus valmistub erakorralise olukorra kasutusele võtuks. Samas meil koolid on lahti ja laste harrastused vist ka. Täiskasvanud jõusaalidesse ja ujulatesse ei pääse, sellest on kahju.

Eestis on koronale lisaks veel energiakriis ja ülikõrged elektrihinnad. Ja peaminister teatab süüdimatult, et ootab, kuni kriisid möödas, siis saab valitsema ka hakata. Püha lihtsameelsus!! Need pärlid tema suust on ikka…ma ei tea…see võiks naljakas olla, kui poleks kurb.

Tegelikult paneb muretsema hoopis venemaa oma käitumisega. Soome, kes on Venega püüdnud alati häid suhteid hoida, on nüüd pehmelt öeldes ärritunud. Kui Putin eelmisel sügisel püüdis Soomel keelata Natosse astumist, vastas Niinistö üsna nipsakalt, et see on iga riigi oma otsustada ja keegi teine ei saa seda keelata. Mille peale Putin saatis vene jäähoki meeskonna Soome vastu mängima CCCP särkides…

Nüüd aga on Putini jüngrite hulgast kerkinud esile uusi ja ambitsioonikamaid hulle. Enam ei unistata ainult endise Nõukogude liidu taastamisest vaid riigipiiride nihutamisest endise Tsaari-Venemaa piiridesse. See tähendab, et lisaks Baltikumile kuuluks Venemaale ka Soome ja Poola. Kusjuures Tolstoil (jätke see nimi meelde) on ülbust arvata, et kui Venemaa on juba osa endistest liiduvabariikidest saanud tagasi, küllap siis Baltikum ja Soome ise kohale roomavad… Ja see plaan võiks õnnestuda juba lähima kümne aasta jooksul. Eks elame-näeme. Kõikvõimalike maailmas möllavate kriiside varjus on Petjal ja tema käsilastel igatahes hea toimetada.

Märksõnu läinud jõuludest ja mööduvast aastast

Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Veel autodest

Eelmise postituse jätkuks veel killukesi.

Eilne autojutt tuli üldse sellest, et vanem tütar Eestist helistas ja oli oma jaapanlasega remonti minemas, sest autos oli hiir olnud ja selle tagajärjel kliimaseade enam sooja ei puhunud. Suht ebameeldiv talveajal. Õnneks oli leidnud remonditöökoja, kus ta järjekorrale vahele mahtus ja nüüd ta pealinna suunda vuraski. Kordamööda käsi tagumiku all istmesoojendusel soojendades-see õnneks töötas. Pea poole tööpäeva jagu läks aega, kuniks mehaanikud kliimaseadme torudest sinna veetud maski kätte said… Ära vahetati ka katkinäritud salongifilter…

See, et talvekülma eest hiired autosse sooja lähevad, polnud meil esmakordne kogemus. Me esimeses jaapanlases tegi üks elukas tagumise istme sisse pesa ja pistis pintslisse ämma jõulukingis olnud pool shokolaadi 😛 No ei tulnud selle pealegi, et kingikorv tuppa tuua, tookord ei olnud nii külm talv ka.

Siin me ühtedel peretuttavatel oli mõned aastad tagasi mu praeguse sakslase suurem ja uhkem vend. Selline, kus auto pult pidi ainult kaasas olema, auto käivitus nupust. Käinud siis mees hommikul hambaarstil ja oli seejärel naaberlinna tööle minemas. Jättis auto koduhoovile käima ja läks tuppa riideid vahetama. Tööriided seljas, hüppas rooli ja kimas naaberlinna. Sellele, et auto vahepeal midagi piiksatas, ta tähelepanu ei pööranud. Kuni töömaale jõudes selgus, et pult oli koju teiste pükste taskusse jäänud…

Teisel korral tal auto lihtsalt ei käivitunud. Kui kõik trikid-nipid proovitud, ei jäänud muud üle, kui treiler järele kutsuda ja auto töökotta viia. Sealsed mehaanikud said ka päris pikalt viga otsida, kuniks selgus, et autot võiks mõnikord tankida ka….

Mu oma sõtseke aga rääkis, kuidas tema äsjaostetud auto teda lolliks pidas. Sõsar ostis hiljuti kah saksa marki suht uue aastakäigu masina. Oli teine õhtul puldi autosse unustanud ja järgmisel päeval olla ekraanil kiri olnud: “Kas sa teadsid, et sellel autol saab uksi ka lukustada? Loe kasutusjuhendit!”….

Mis värk nende naljakate koduvideodega on?

Kui kunagi veerand sajandit tagasi ameerika naljakaid koduvideoid meie telekanalites näitama hakati, naersime kõhud kõveras ja (silma)munad märjad. Nüüd siin näitab neid samu aastate taguseid videoid ja enamus neist ajavad oigama, sest tundub, et asjaosalised saavad suuremaid või väiksemaid vigastusi, ime et päris invaliidiks ei jää (aga seda me ju ei tea).

Ma ostsin poolteist aastat tagasi omale uue auto, endine jäi nooremale tütrele. Muidugi, see, mis mulle oli uus, oli tegelikult kasutatud. Nüüd, umbes kuu aega tagasi, vahetasin selle enda “uue” taas välja. Sest muidu hea ja mugav auto jonnis liiga palju ning erinevaid vigu tuli riburada välja ja lõpuks muutusid kõik need kulutused juba veits rahakotile. Seega sai rootslane vahetatud väiksema ja ökonoomsema ning uuema aastakäigu sakslase vastu välja. Praeguste külmadega olen oma otsuse üle rohkem kui rahul, sest rootslasel puudus vebasto (oli rikkis ja ootas uut) ning selle käivitamine oleks paras vaev olnud. Kui see üldse oleks siis käivitunud. Ja muidugi pole vähetähtis ka väiksemad maksud, meil siin on ju automaks ja diislimaks ja jumalteabmismaksud veel. Heaoluriik, junõu

Samas, noorema tütre kümme aastat vanem ja veerand miljonit sõitnud rootslane töötab kenasti /sülitab kolm korda üle vasaku õla/, aga see on muidugi Rootsis kokku pandud ka. Minu endine jäi sinna hiinlaste ajajärku.