Siis, kui y on tegelikult ü

Soome keeles just niimoodi ongi, nende “ü” täht kirjutatakse “y” kujul.

Juunikuus tuli meile tööle tüdruk, kellel nimeks Jenny. Meie igapäevane vestlus kulges umbes nii:

“Ja Jenni läheb…”

“Ma ei ole Jenni, ma olen Jennü!”

“Oi vabandust, Jennü…”

Umbes peaaegu kuu lõpuks sain ma selle nime selgeks. Jennü.

Juulikuus vahetusid suvenoored ja meile tuli tüdruk nimega Jenni….

Kusjuures mõlemad neiud olid veidi, noh, lihtsakesed.

Vahepeal mul tuli tunne, et ma olen ise teadmata ühe seriaali peaosasse sattunud. Siin maal on selline sari, nagu “Teistsugused sõbrad“, mis kajastab arengupuudega või -häiretega inimeste elusid. No ma aegajalt tunnen end selles seriaalis olevana.

Siis, kui ma lähen ühte üksusesse ja noor naine trimmerdab muru, ujumismask peas.

Siis, kui ma leian tööriistalaost katkise reha, millele on piid teibiga tagasi pandud.

Siis, kui inimene tuleb igal hommikul tööle, kaasas kolm poekilekotitäit riideid ja jalanõusid, mida ta mitte kunagi riietusruumi jätta ei julge, kuigi meil on lukustatavad kapid ja uksedki käivad lukku.

Siis, kui kogu kambaga ühte üksusesse läheme ja leian, et keegi on oma reinod kaasa võtnud. Iga pausi ajal tuleb ta kööki ja paneb sussid jalga.

Mitte, et selles kõiges midagi halba oleks, küllap meil igal on omad veidrused, minul ka. Ja tore, kui keegi või miski päeva toredamaks ja tuju lõbusamaks teeb.

 

 

 

Advertisements

Road trip

Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Ükskord ma käisin kokkutulekul

Tegelikult muidugi olen rohkem, kui korra kokkutulekutel käinud. Suguvõsakokkutulekud, klassikokkutulekud, koolikokkutulekud… Igas neis on mingine ühisosa, koosveedetud õpiaastad või lapsepõlveseosed või miski muu gruppi ühendav.

See siis oli üks ühist õpiosa ühendava rühma koosolek. Veerand sajandit oli möödunud kooli lõpetamisest ja palju aastaid ka eelmisest kokkutulekust, seega tundus hea mõte osaleda.

Ma ei tea, mõnedel oli aeg justkui sinna veerandsaja aasta taha kolhoosiaega seisma jäänud. Ühesõnaga, 25 aastaga polnud miskit muutunud. Aga see selleks. Meenus hoopis üks teema, mis seltskonnast läbi käis. See oli endise mupo-pealiku altkäemaksu-teema ja rootsi kardinate sattumise teema. “Liiga ahneks läks! ” konstateeris üks meist “olgem ausad, me kõik teeksime samamoodi”

Nagu mismõttes??? Ma olin ikka nii jahmunud, et ei osanud sellise avalduse peale ööd ega mööd kosta.

Seoses Danske panaga skandaaliga tuli see mulle mingipärast meelde. Ei pea vist mainima, et avalduse teinud isik nimetatud pangas töötab. Ja mitte lihtsa klienditeenindajana.

 

Introvertsusest ja selle ilust

Tõepoolest, paremini ei saakski neid asju kirja panna.

JA katsu sa siis  ekstroverd(tide)ga koos elada. Kes arvavad et sinu ignorantsus tähendab, et sa ei  hooli neist. Mis on muidugi vale. Aga introvert ei näita tundeid välja. Kui, siis vaid  äärmisel juhul.

 

 

Test

NPEQRZMB

Kallistus

Ma ei ole suurem asi kallistaja-inimene. Pole olnud lapsepõlve-harjumust või ma ei tea. Igatahes tekitab minus pigem kohmetust, kui keegi käed laiali läheneb.

Teine asi on jällenägemisrõõmu- ja lahkuminemiskurbuse kallistused. Oma lähedaste ja lastega.

Kolmas osa on üle pika aja kohtumine “minu inimesega”.

Meid ümbritseb määramatu hulk kõikvõimalikke isendeid. Mõnega neist on parem klapp, teistest on raskem aru saada, kolmandatel on sinuga sarnane huumorisoon, neljandatega on lihtsalt tore vestelda jne. See “minu inimene” neisse gruppidesse ei kuulu, see on midagi hoopis muud, seda lihtsalt peab tundma.

Te ei ole üksteist pikka aega näinud, aasta vähemalt, ja siis äkki satute samale töömaale. Sa näed, et ta on seal, tuleb kallakust üles, ja suu venib vägisi kõrvuni. Paned oma masina seisma ja hakkad vastu astuma. Hoomad, et teise suu venib kah kõrvuni. Joosta tahaks, te mõlemad, aga pole viisakas. Ja siis ühtäkki oletki ta embuses, selline suur ja sõbralik ja turvaline  karukalli. Ja maailm loksub taas paika.

“Kuidas sul läinud on?”, küsib ta.

“Töö ja töö ja töö. Ja siis veel natuke tööd” lõõbin. Ja toon näite, kuidas olin esmaspäeval töölt ära ja teisipäeval paari minutilise vahega kaks suurt masinat eri üksustes tuksi läksid. Teine neist just remondist tulnud.

“Jah, aga see pole ju ometigi sinu süü”

“Ei. Aga mina vastutan, et need jälle korda saaksid ja tööd seisma ei jää.”

“Nii võib väsida. See füüsiline väsimus polegi kõige hullem, aga vaat, see vaimne. Inimene on ju selline rumal, ei oska märgata, et stress kallal on, muudkui laseb aga edasi. Ära muretse kõige ja kõigi pärast, teed endale liiga.”

Jaa. Tal võib isegi õigus olla.

Jätkame kumbki oma tööd. Vaatamata seitsmekümnele eluaastale ja jupsivale südamele viskab ta mõne tunniga alt üles neli kanti liiva. Labidaga.

Ja maailm toimib.

Ajud on vahvad. Kui neid vaid kõigil oleks…

Leidsin sellise mõttejupi lõustaraamatust ja sobis kohe hästi siia.

Blogimine võtab ikkagi veits aega ja keskendumist ja igapäevaste pisitoimetuste vahele kohe üleüldse ei viitsi ega jaksa.

Aga no tänane päev oli kohe selline et…

No meil oli järjekordne tiimikoosolek.

Üldjoontes kõik meie hooajatöölised teevad kõvasti tööd. Peavad kinni töö- ja pausiaegadest ega venita neid. Sama ei saa öelda hauakaevajate pundi kohta. See nende põhitöö on tänu kasvavale tuhastamisele jäänud väga väheseks, peaaegu olematuks. Ühe-kahe haua kaevamise jaoks nädalas (teinekord pole sedagi) peetakse tööl kahte hauakaevajat ja lisaks veel see köstriõpilane, kes küll palgalehel pole. Kuidagi peab ju seegi kamp oma päevad õhtusse veeretama. Noh, natuke nokitse siit ja natuke sealt ja pause saab ju venitada poole tööpäeva pikkuseks ja nii ta läheb.

Koosolekul räägivad siis kõik oma tehtud töödest, kohal on igast üksusest üks inimene ja mõlemad hauakaevajad. Kõnepidajat täna kahjuks ei olnud.

Noor hauakaevaja siis räägib, kuidas tema käis kaugema nurga töömaal abiks põõsast langetamas. Jutt läks kuidagi nii, et miks seda üksi ei saanud teha ja ohtlik ja…mul läks igatahes täiesti lappama selle peale, kui tööjuht hakkas midagi rääkima, kuidas läbipaistva voolikuga saab vedelikke ühest anumast teise suunata. Mina olin omadega ikka täitsa metsas, mittemidagi ei saanud aru. Noh ja kui läbipaistvat voolikut kästi osta, siis küsisin pikkuse (10 meetrit kästi tuua) ja paksuse (10mm) ja läksin peale koosolekut poodi, sest muidki tööriistu oli vaja juurde hankida. Voolikut võtsin terve rulli (25m), kuna ei näinud mõtet seda jupitama hakata, hind polnud miskit hullu. Läksin järgmisesse üksusesse ja küsisin sealselt tüdrukult, et mille jaoks seda voolikut siis nüüd õieti vaja oli? Ja siis selgus et…see soomekeeles pensa(a) kaata tähendab nii põõsast langetama kui bensiini kallama (seda ma muidugi teadsin, aga nopühakuradipüss, ma lihtsalt ei tulnud selle pealegi) Et see noorem “meister” sõitis maha 30 km selle jaoks, et aidata kaugema nurga töömehel bensiini suuremast nõust väiksemasse kallata, sest see ise ei jaksavat. Need kanistrid onju pole mitmesajaliitrised, 30-40 liitrised on ja sellel vennikesel on seal väiksemaid kanistreid mõõdus 2-3-5 liitrit umbes 5 tükki ja iga jumalama kord, kui ma seal käin, vaatan ma üle, et tal benssu väikestes nõudes oleks, sest ma tegelt tean, et ta väga rasket tõsta ei saa/ei jaksa. Ja iga jumala kord ma toonitan, et kui mingi mure, siis andku teada. Mida ta väga ei tee.

Ja nüüd mul kästi osta 10 meetrit läbipaistvat voolikut selle jaoks, et saaks bensiini ühest nõust teise juhtida. JA ma ostsin 25 meetrit. JA pealegi 2 milli paksemat, sest 10mm läbimõõduga poes polnud. Ja oleks ma krt teadnud, mis otstarbeks seda vaja läheb, ma oleks voolikuotstesse korgid ka tellinud. No et järgmine kord tangin siis kogu selle vooliku benssu täis talle valmis. Mitte et kastmisvoolik meile ära ei kuluks, aga no ma ei saa üle sellest meeste loogikast…

Me mitu nädalat oleme jauranud kõnniteede äärelõikurite saamise üle. Eelmise koosoleku järel tõttasid mehed kohe traktorile miskit agregaati külge keevitama ja mina ei hakanud nende õhinat maha võtma, kuigi suure traktoriga igale poole ei pääse. Aga teisalt on meil laiemaid kõnniteid ka, kuhu pääseb ja las nad siis mässavad.  Aga vajadus väiksema ja käepärasema äärelõikuri järele püsis, sest päris käsitööna miskite raudadega kõnniteid sirgeks ajada on ikka liiga ränk. JA nõme nüüdsel tehnikaajastul.

Seega hakkasin ühel unetul ööl netist alternatiive otsima, sest enamaltjaolt on ju kõik jalgrattad leiutatud. Leidsin ka ja läksin kohalikku aia-metsatehnika poodi luurele. Seal oli selline trimmerimootoriga vars, millele sai erinevaid otsi integreerida, näiteks hekilõikuri, tavalise trimmeri, selle sama äärelõikuri jne. Rõõmsaks üllatuseks leidsin, et meil on tööriistade hulgas selline masin täitsa olemas, lihtsalt seda äärelõikurit vaja ja loa ma selle ostmiseks ka sain. Täna hommikul, kui ma seda masinat meie omadele esitlesin, teatas üks neist, et temateada peaks meil selline masin olemas olema. See tüdruk on tööl olnud enne mind, vahepeal oli paar aastat lapsepuhkusel ja nüüd siis taas. Minul jookseb neljas suvi ja ma ei olnud varem kuulnud ega näinud midagi sellest (kusjuures sel esimesel minu suvel oli see tüdruk ka veel tööl aga me olime eri nurkades ja palju kokku ei puutunud). No ma saatsin selle masina siis kolmandasse üksusesse ära ja ise läksin peale voolikuteostmisi kah sinna vaatama, et kuidas kulgeb. Noja arvake, mille me sealt tööriistakuuri kõige kõrgemalt riiulilt leidsime… Tera oli suht tömbiks kulunud aga no kkrdikrt, ma oleks selle uue äärelõikuri raja eest täpselt 18 uut tera saanud… Mind ei lohuta isegi see, et ma uute trimmerite hinnapakkumisest selle masina võrra hinda odavamaks sain…
Aga ega midagi. Seitse nädalat veel on jäänud. Kardetavasti igav juba ei hakka.