Ära tee teisele seda, mida…

Nii kulunud tõde, aga no ikka jälle ma mõtlen, miks ometi, miks…

Sõber helistas. Oli nii väsinud ja tüdinud häälega, justkui kannaks kogu maailma õlgadel. Ja ometi on ta puhkusel. Ütles, et kaaslased vinguvad nii võimatult. Ükski asi pole hea ja ei kõlba ja ….

Jäin siis mõtlema, miks ometi tehakse nii?

Miks sa karjud oma alluvate peale? Miks sa mõnitad ja alandad? Võtad sellega maha töömotivatsiooni ja hoiad pideva hirmu all? Miks sa nähvad klientidele? Nii, et nad sinu poole enam ei julge pöördudagi. Aga kas sa tead, et nende hiilgavad ideed ja ettepanekud võinuksid paremat elujärge kõigile võimaldada?

Kas sul on hea, kui sinu endaga nii tehakse? Mingi masohhist oled või? Või lihtsalt on sul haiglane vajadus oma võimu näidata? Kuule, see on iganenud arusaam, et ülemuse ees peab aina hirm olema. Või ametniku ees. Või klienditeenindaja ees. Või hea sõbra ees…

Mõtle, kas sellest salvamisest, nähvamisest, pröökamisest muutub maailm paremaks? Või? Muutub sinu päev paremaks, kui kellegi teise oma ära rikkusid? Et muidu pole päev korda läinud, kui kellegi teise oma rikkumata jäi? Las ta nüüd nutab kodus patja. Paras. Paras!!!

Oled sa kunagi kuulnud ütlust, et hea sõna võidab võõra väe? Ei? Äkki proovid? Proovid kellegi päeva hoopis särama panna? Kuulad kaaslase ära ja arutlete koos, milline oleks parim lahendus. Isegi, kui vestus ei lõppe kaaslase soovitud tulemusega, ei jää talle ometi tunnet, et ta on jälle kõik valesti, et ta ei saa mitte millegagi hakkama ja et ta on üleüldse üks mõttetu inimene.

Kuidas tundub? Utoopiline? Liiga keeruline?

Alati on lihtsam ise millegi sisulise asemel kõiki teisi ümberringi siunata. Eriti eelmist toolilistujat. Isegi kui üle-eelmine olid sina ise…

Õnneks on ka neid inimesi, kes oskavad märgata ja aidata. Ilma tähelepanu kerjamata, ilma tasu küsimata. Ilma, et peaks iga vestlust, kõnet, esinemist alustama sõnadega: ” Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” Minu armust olete te üldse siin ja saate nautida neid hüvesid mis teil on… No ega ikka ole küll.

Maailm sinu ümber ei muutu enne, kui sa ei muuda ennast ja oma suhtumist.

KOV-valimised Soomes

Soomes olid kohalike omavalitsuste volikogude valimised 9.aprillil.

Kuna meil oli nendel valimistel samuti võimalik hääletamas käia, panen siia väikese ülevaate.

Meie siinses vallas on ca 16,5 th elanikku, neist hääleõiguslikke 13,5th.

Volikogus on 43 saadikut. Kandidaate oli 150 ringis. Kandideeriti eranditult parteide nimekirjas, seda, kas siin ka valimisliite eksisteerib, ma ei tea. Samas on erakondadel mugav üleriigilist reklaami teha. Tasuta kohvi-pankooke-vorstikesi-pastakaid jms. oli võimalik  viimasel paaril nädalal enne valimisi saada pea igapäevaselt. Välireklaamid olid üleval kuni valimispäevani k.a. Üksikud kandidaadid käisid ka ukselt-uksele või jagasid kaubanduskeskustes oma nänni. Veidi suurem osa käis ja poetas postkastidesse pildikesi endast koos kandidaadi numbriga.

Siin olid valikus järgmised erakonnad: Keskerakond, Koonderakond, Kristlik erakond, Vasakliit, Põlissoomlased, Rohelised, Sotsiaaldemokraatlik partei ja Soome Kommunistlik partei. Mujal Soomes olid valimistules ka ntks. Piraadipartei, Feministlik partei, Liberaalpartei, Iseseisvuspartei, Soome Loomaõiguslaste partei ja Kommunistlik Töörahvapartei (viimane ei ole sama, mis Soome Kommunistlik Partei)

Siinses volikogus jagunesid kohad järgnevalt: Keskerakond 14 kohta, Koonderakond 11 kohta, Vasakliit 7kohta, Sotsiaaldemokraadid 5 kohta, Põlissoomlsed 4 kohta, Rohelised ja Kritlikud kumbki 1 koht. Ülesoomelist tulemust erakondade kaupa näeb siit.

Sarnaselt Eestile oli võimalik hääletada eelvalimiste ajal või siis õigel valimispäeval. Mina käisin kohal õigel päeval. Valimisjaoskondade töö sarnaneb üsna üks-ühele Eesti omale: Laua taga istuvatest inimestest esimene kontrollib dokumenti ja teeb su nime järele nimekirjas ristikese, järgmine annab hääletussedeli. Sellega lähed hääletuskabiini, kirjutad sedelile sobiva kandidaadi numbri, seejärel kolmas inimene lööb sellele templi ja sina kukutad sedeli valimiskasti.

Mittesoomlastest elanikest pääsevad valima need, kes on vähemalt 2 aastat Soomes alaliselt elanud. Ja muidugi käib see jutt kohalike valimiste kohta, Eduskunna (meie mõistes Riigikogu) valimistel meie osaleda ei saa.

Eesti vs. Soome

Nägin hiljuti kuskil graafikupilti Eesti ja Soome keskmiste palkade erinevusest 20 aastat tagasi ja nüüd (kahjuks ma ei leia seda enam).

20 aastat tagasi oli keskmiste palkade vahe üheteistkordne, ehk siis Soomes oli keskmine palk üksteist korda kõrgem, kui Eestis. Praeguseks hetkeks on see vahe vähenenud kolmekordseks. Kui nüüd vaadata kõikvõimalikke hinnavõrdlusi ja elatustaset, siis Eesti hakkab Soomest tasapisi mööda minema 🙂

Näiteks liikluskindlustus on Soomes ümmarguselt kümme korda kõrgem, kui Eestis. Kui Eestis oli me sõiduauto aastane kindlustus ümmarguselt 60 eurot, siis siin on see 600 eurot. Lisaks veel automaks, mida Eestis ei ole. Seda arvestatakse auto võimsuse järgi (ilmselt on muid tegureid ka, aga võimsus on põhiline) ja see algab umbes 200st eurost/aasta. Meil näiteks on kahe auto automaksud kogu aasta peale kokku umbes 500 eurot, aga sõprade uhkel ja vingel jeebil üksi on see 1000 eurot. Lisaks veel diislimaks diiselautodele.

Üürid meie väikelinnas on 2-3-4 korda kõrgemad, kui meie maakonnalinnas Eestis.

Soomes on maamaksu asemel kinnisvaramaks-hinnavahe umbes kümnekordne. Tegelikult seda ei saa muidugi 1:1 arvestada, ma ei tea täpselt, mida siinne kinnisvaramaks sisaldab ja kas sellega maksustatakse ka põllu- või metsamaid. Võrdlus on sellelt pinnalt, et Eestis on meil majake ja veidi alla 6ha maad, siin majake 0,24 ha krundil.

Elekter. Minu üllatuseks on see tõepoolest Soomes odavam. Ainult, et majapidamised on siin ehitatud selliselt, et seda lihtsalt kulub kordades rohkem (õhksoojuspumbad, põrandakütted, elektriradikad, elektrikeris…). Ja kuna elektrifirmade arved tulevad iga kahe kuu tagant, siis see tundubki üüratu.

Kodukindlustus: Eestis kahe majapidamise pealt ca 250 eurot/aasta, siin üks majapidamine ca 800 eurot/aasta.

Vee hinnavahet ei oska öelda, kuna Eestis meil on oma kaev.

Autokütus on Soomes ca 50% kallim, kui Eestis.

Kui maksud makstud, jääb ehk miskit söögi jaoks ka 🙂 Toit on Soomes laias laastus sama kallis, kui Eestis. Vaid leivad-saiad on 3-4 korda kallimad, pagaritooted veelgi enam. Teisalt-makaronid on jällegi odavamad (kui jahutoodetest rääkida). Üldine keskmine jääb Eestiga suhteliselt võrdseks, mõni asi on siin kallim, mõni seal.

Niisiis ei ole tänapäeval enam väga vahet, kumbal pool merd elada, sissetulekute-väljaminekute suhe hakkab muutuma pigem Eesti poole kasuks 🙂

Liha suitsutamine

Ämbritäie (sea)liha (6-7 1-2kilost tükki) soolamiseks tegin pool ämbrit soolalahust, st 5liitrit vett ja kaks kilo jämedat meresoola. Liha oli soolvees kolm päeva ja neli ööd. Kupatamine õnnestus seekord täiuslikult (eelmine kord keetsin kogemata üle ja see võttis tükiks ajaks katsetamise isu ära). See on selline täppistöö parajat momenti tabada. Liha mässisin marlisse enne kupatamist. Suitsus oli liha 5-6 tundi ja see pool on mehe täppistöö, minul kipub kannatus seal ahju ääres katkema ja panen liiga suure tule alla 🙂 Igatahes oli seekord tulemus suurepärane 🙂

Sajandat aastat me käime

Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”

Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Mõtteid haldusreformist

Ma siin jagan jälle teiste arvamusi, aga nii mõnegi koha tooks suurelt ja rasvaselt välja.

“Mina ei usu mõttesse, et „andis jumal ameti, annab ka mõistuse“. Ehk et volikogu või vallavalitsus ei ole müstiline tarkade kogu vaid me peame oluliste otsuste juures huvigruppide ehk spetsialistide poole pöörduma. Valla elanikud on kohaliku elu spetsialistid. Nii oleme teist aastat rakendamas kaasavat eelarvet ehk inimesed otsustavad ise, mida on vallas vaja teha.”

“Sotsiaalmeedias levib kõiksugu mõtteid, seega on oluline, et suudaksime valeinfot vältida. Näiteks väide, et sundliitmine tähendab kooli ja/või muuseumi sulgemist. Kooli jätkusuutlikkus on siiski kogukonna kätes.”

See viimane oli meie koduvalla võimukriisi põhjustajaist-hirm kooli sulgemise ees. Ja see hirm ei tulnud lapsevanematelt, vaid hoopis ametisolevailt õpetajailt. Kellele omakorda süstis hirmu-krt teab mis põhjusel-naabervalla volikogus olev direktor.

Ega naaberküla kooli pannud kinni omavalitsus. See on puhtalt kogukonna enda teha, kui ikka oma lapsi ei panda oma küla kooli, paljudel juhtudel isegi mitte oma valla kooli, siis tuleks küll peeglisse vaadata, mitte näpuga näidata “paha” vallavanema poole, kes sellise otsuse tegi. Liiatigi ei tee sellist otsust vallavanem, vaid ikka seesama volikogu, kus needsamad õpetajad kõik istuvad…

Ma eelmisele ja nüüd taasalustavale vallavanemale heitsin siin ette, et ta pidulike kooliaktuste kõned poliitikaga ära segas. Nüüd teeb sedasama direktor…

Meie oma külapoodi tahetakse jälle kinni panna. See on juba vist traditsioon, oligi pikalt vaikus. Ma esimest korda sellest kirjutasin siin. See aga polnud teps mitte esimene kord, kui poodi sulgeda ähvardati. Tundub, et sama kuulutuski on kõik need korrad kasutusel-ikka rõhutakse külarahva südametunnistusele ja näidatakse näpuga,et näe, teie pärast peame sulgema. Eks elame-näeme, täna oli seal nii palju rahvast ja käivet olnud, et kaasteelised seda vähetõenäoliseks peavad. Aga mine sa tea…

Ma austan vanu inimesi. Nende tarkust ja elukogemust. Julgust oma arvamust välja öelda. Tasakaalukust, positiivsust ja optimismi.

Hoopis omaette lugu on õelate vanamuttidega. Kes omale näoraamatusse konto teinud ja nüüd kõike ja kõiki valimatult tümitavad. Vahel on naljakas, vahel teeb viha aga enamasti teeb nõutuks. Et kuidas nad kohe üldse biiti ei jaga, seda elukogemust ja tarkust peaks ju ometigi olema…

Meie igapäevastest lõustaraamatust

Igahommikust moluvihiku ringi tehes leidsin Sihtasutuse Patriarhaadi ja Keskaja kaitseks. Õigemini jäi sealt silma nende jagatud link

Seksiõpik aastast 1894: mehele tuleb anda vähe ja haruharva!

Juurde oli veel lisatud nende oma kommentaar:

“Kirgastav on tänapäevase labasuse ning üldise allakäigu tingimustes midagi nii karget ja tervemõistuslikku lugeda! Siit on palju õppida kõigil vooruslikel naisterahvastel. Meie sihtasutus ei saa küll päriselt heaks kiita seda, kui naine oma mehe kallal õhtuti noomib ja näägutab, nii et omalt poolt soovitaksime pigem võimalikult liikumatult lamamise nippi — mis kõlbab igale hästikasvatatud naisele hästi pruukida ka mitmetes muudes keerulistes olukordades.”

Mhmh. Huvitav, millised need muud keerulised olukorrad on, kus võiks pikali visata ja liikumatult lamada?

Teisalt, seda lehte sirvides oli paar postitust allpool jagatud Peeter Ernitsa muret, et noored eesti mehed jäävad kuivale.

Nagu väike vastuolu või mis? Teisalt, see vähe ja haruharva ju ongi (valutu?) üleminek kuivalejäämisele…