Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


Vahepeal mulle tundub, et kliimamuutusi tuuakse liiga kergekäeliselt kõikvõimalike ilmastikunähtuste põhjuseks nii siinpool kui sealpool merd ja tegelikult üldse ülemaailmselt.

See lumetu ja harukordselt soe talv ei ole miskit nii harukordne, tundub et inimmälu on lihtsalt lühike. Mitte, et kliima ei muutuks, kuid nii järsud need muutused ometi ei ole.

Ma hästi mäletan 2005a talve-uskumatu, et sellest juba 15 aastat möödas on-ka siis oli jaanuar soe ja tormine, tookord oli see jaanuaritorm, mis Pärnu linna poolenisti üle ujutas ja rannikualadel mujalgi palju pahandust tegi. Jaanuari lõpus tundus, et mis nüüd enam, kevad on käes, aga siis lajatas -30 ja seda veel esialgu paljale maale. Hiljem tuli lund ka, aga kõva külma oli pikalt ja talv kestis mu mäletamist mööda poole aprillini. Vaatab siis kuidas sel aastal. Ja 2007 jaanuar on samamoodi lumetu olnud, aga et kogu talv, seda küll ei mäleta. Ning kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis ema räägib, kuidas minu sündimise aasta ja veel mõned talved samal ajajärgul järgemööda olid ilma lumeta. Võta siis kinni…

Siinkandis sadas detsembris nii meeletult vihma, et tekkisid üleujutused, see vist on ikka üsna harukordne siin maal ja seda siin ka kliimamuutustega põhjendati. Eestis Soomaa nn. viies aastaeg sügiseti-talveti pole väga suur haruldus. Aga. Siin on olnud kaks väga kuiva ja kuuma suve, mis on põhjavee taseme viinud pool meetrit allapoole tavalisest ja on see üsnagi suur ohumärk magevee varude osas. Tänu nendele meeletutele sadudele peaks nüüd põhjavee tase küll taas normis olema ja miskeid väga hullusid üleujutusi siin väga ei olnud.

Tüütu ja nõme on muidu küll see pidev vihm ja hallus, kui vahel mõne päikselise päeva sekka pistab, on see topeltrõõm.

Aastavahetuse ilutulestikud. See on nüüd veits peale kaklust rusikatega vehklemise moodi, aga las ta ollagi. Nimelt nii Eestis kui Soomes loobusid osad linnad ja vallad ilutulestikest, põhjendades seda nii lemmikloomade hoidmisega kui looduse säästmisega. Mis iseenesest on väga tore ja õige, aga. Minu meelest oleks võinud alustada taas teisest otsast-jätta linnadele alles nende ilutulestikud ja keelata pürotehnika müük eraisikutele. Sest tegelikult on ju probleemiks, et paugutama hakatakse Eestis juba enne jõule ja suvalistel aegadel ning kohtades, hirmutades sellega väikelapsi ja loomi. Soomes hakatakse ilutulestikku rahvale müüma alles peale jõule ja suvalist paugutamist on ka mõnevõrra vähem, seadusega on rakettide laskmine lubatud vana-aasta õhtu kella 18.oo alates kuni uue aasta öö kella 2ni.

Selleaastane kogemus näitas mõlemal maal, et kui omavalitsus loobus ilutulestikust, siis rahvas ostis seda rohkem ise rakette ja kokkuvõttes paugutati ikkagi sama palju või veel rohkem, aga kaootilisemalt, mis kokkuvõttes tegi asja hoopis hullemaks nii lemmikloomade kui looduse hoidmise koha pealt.

Kõige enam pani mind aga imestama hoopis Austraalia, kus hoolimata põlevast maast ja rekordkuumusest siiski Sidneys maailma võimsaim ilutulestik korraldati.

Read Full Post »


Lõppev aasta on olnud sündmusterohke. Olen viimastel aastalõppudel aina mõelnud, et paganama raske aasta oli ja keegi kuskil kõrgemal on irvitanud ning veelgi hullema andnud. Ma seekord siis ei ütle, et oli raske 🙂

Tegelikult on sama efekt, kui pidevalt kurta et raha pole…no siis seda ei olegi.

Aasta oli sündmusterohke. Võtan ette eelmise aasta meemi, lihtsam heietusi raamis hoida 😀

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?

Hakkasin võtma antidepressante. Mitte siis, kui need 2018 lõpus välja kirjutati. Ma miski kümme kuud sain veel ilma hakkama, aga siis umbes augustis tulid väga halvad uudised mu siinse mentori tervise kohta ja kogu mu enese jaoks turvaliselt üles ehitatud maailm hakkas kõikuma ning murenema. Ja selleks ajaks, kui ma oktoobris ühele lapsele pidin minema psühhiaatriahaiglasse järele ja me teise lapsega novembris oma kodunt välja olime sunnitud kolima, olid rohud juba õnneks mõjuma hakanud.

Samas oli millaski siinsetes uudistes, et “õnnerohtusid” kirjutatakse liiga kergekäeliselt välja ja ca 16 000 inimest aastas saab põhjuseta retsepti. Ehk on seegi üks põhjusteks, miks siinne rahvas maailma õnnelikemate kilda kuulub?

Last õppisin süstima, veresuhkru mõõtmise andureid õppisin vahetama ja tegin endale selgeks l tüübi diabeediga kaasneva.

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ei andnud lubadusi ega plaani anda ka. Või ei,  lubasin sõbrantsile temaga koos õhtuti jalutamas käima hakata. Näis-näis.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Tädipoeg. Käisid oma põnniga mu isa 85. juubelil.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Isa.

Möödunud aasta novembris sattus ta insuldiga haiglasse ja sealt edasi algas pikkamööda pöördumatu minek. Jõululauas ütles ta mu ühele õele, et järgmiseid jõule enam ei tule. Oma juubeli ta korraldas, kuigi ajamõõde ja kellaajad vahel lootusetult segi olid. Nii vinge vana oli, et enne pidustusi käis mu pojaga koos Lätist viinasid toomas. Jõudis käia vaatamas priitahtlike pritsuvõistlusi ja seal külameestega kärakat panna ning kümme aastat noorema venna juubelil. Kuu aega hiljem olid ta matused.

See viimane veidi üle poole aastane periood oli väga keeruline ja me muidu väga ühtehoidva pere suhted-sidemed kippusid mõnikord suht habrasteks kuluma.

Vikatimees on viimase pooleteise aasta jooksul me külas korraliku lõikuse teinud ja küla keskmine vanus on sellega üsna märgatavalt langenud.

Mehe isa oli ka äraminejate hulgas.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?

Olen möödunud aastal kirjutanud: Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik?  Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…

Noh, just nii oligi. Seega -olen oma soovidega ettevaatlik 😉

6. Milliseid riike sa külastasid?

Endiselt vaid Eesti ja Soome vahet seilanud.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

24.7. Isa.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Taaskord see mu suvetöö. Lisaks toimivale meeskonnale saime kõigi surnuaedade taseme ühtlaseks ja üldsuse rahulolu. Ja ma loodan, et ma oma tüdrukuid ikka piisavalt kiitsin. Uskumatult äge kamp ikka.

Ühtlasi leidsime, et keskealised mehed on töömaal kõige keerulisem kontingent ja nendega hakkama saamine oli omaette väljakutse. Aeg ajalt tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda või käega lüüa. Kõike seda tuli ka ette.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Kas just ebaõnnestumine, aga endiselt ei oska ma alati suud kinni hoida, kui võiks. Õpin veel.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Ptuiptuiptui eksole. Hingehädad pole ju haigus või mis?

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Tapeedid sinna majasse, kus ma isegi ei ela, höhö 😛 Ja valguskattest akendele kinnitatavad pimendavad kassettrulood. Ma olen siiralt tänulik, et ma sellise firma leidsin ja et selliseid asju üldse tehakse. Kui meil aknaid vahetati, said need paigaldatud siseseinaga tasa ja tavalist rulood oleks aknalink segama hakanud. Ja elutoas on meil veel kardinapuude taga valgustiriba, seega poleks seal ruloode paigaldamiseks isegi kohta olnud.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Vanema tütre eeskujulik koolilõpetamine ja autojuhilubade saamine. Suuremate laste maja remondi eest hoolitsemine. Noorema tütre tööle minek ja iseseisvumine. Noorema poja kohanemine diabeediga.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Naaberkoguduse kolleegide külaskäik ja nende juhi suhtumine meisse…midagi sellist polnud ma siin maal varem kohanud. See andis taaskord põhjuse olla tänulik oma koguduse seltskonnale, vaatamata üksikutele erimeelsustele ja arusaamatustele on meil ikka väga-väga toredad inimesed. Ja neil seal olid ka. Välja arvatud see üks, kes kogu kompoti ära rikkus. Ei muud, kui õnne tänada, et ta mõned aastad tagasi meie kogudusest naaberkogudusse siirdus.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Küllap endiselt maksud ja söök.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Ma ei teagi. Inimsuhted? Jälgida kõrvalt miskeid arenguid, mida asjaosalised arvavad teisi mitte märkavat. Nurgatagune niiditõmbaja? See tuli mul külalaadal poolkogemata keelele ja lõppkokkuvõttes niimoodi välja kukkuski.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Nukram
ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka 
iii) rikkam või vaesem? Sama

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ehh, ma ei teagi.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Igast jama südamesse võtnud, mis tegelikult tühiseks osutub

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Kas unes armumine loeb? Siis jaa, muidu ei. Võinoh, miskid teooriad ju ütlevad, et tegelikult ongi uni päriselu ja vastupidi. Mine võta siis kinni…

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Telekat ma endiselt ei vaata.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Raamatuid lugesin küll, aga miskit erilist meelde ei jäänud.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Sama töökoha, mis eelmisel aastal

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma “Eija jõulud Tondikakul” vaatasingi ära, oli väga hea. “Tõde ja õigust” pole vaadanud veel.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Tavaline argipäev vist oli. Oota, vaatan kas märkmikus on midagi…jah, puid tegime naabritega ja lapsi sõidutasin.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Mõtlen ja mõtlen, no ei leia vastust. Ju siis pidi kõik just nii olema, nagu oli.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Töö ja kolleegid. Ja lapsed.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Eesti president.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Tütre sõbranna, kellest suve jooksul sai poja pruut 🙂

31.  Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Kõik on suhtumise küsimus. Või noh, teadsin seda ennegi, kinnitust sain sellele.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:

Meil on aega veel…

Read Full Post »


Tolmust ja ajast pole mõtet rääkidagi

Suve jooksul on ilmunud müstilisi lõngatokke mu käsitöö kastidesse. Mingi osa ilmumise lugu ma isegi tean. Näiteks oli mul suur soov poolpikk õhem jope hankida. Käisin poes ühest nurgast teise, kaalusin ja vaagisin. Sobilik jope oli olemas, aga numbrivõrra ehk suur. Teisalt, oma kaalukõikumist teades, oleks see jope ju kevadeks taas paras ja ema ei peaks küsima, kas suuremaid numbreid ei müüdud 😛 Hind oli sel jopel-jakil see, mis mõtlema pani. Et kas ma ikka võin seda endale lubada ja kas see on hädavajalik ja… Raske südamega ma selle siiski korvi panin. Igavesti toreda üllatusena selgus kassas, et jopp oli poole võrra alla hinnatud 🙂 Tunne oli, nagu oleksin loteriivõidu saanud, mitu päeva vedas suu kõrvuni. Ja otse loomulikult sa järele jäänud “vaba” raha eest paar tokki sokilõnga ostetud 😀

Eestlastel on mingi ütlus “heeringat vahukoorega”. Ma isegi ei tea, kust see täpselt tulnud on, aga… Käisime oma naabritega eelmise kuu algupoolel ühel siinsel suuremal aiandusmessil. Magasin hommikul peaaegu sisse ja söömiseks aega polnud, jõudsin vaid paar lonksu kohvi rüübata. Ees 100km sõitu. Kohapeal oli muidugi ka kohvi. Ja kaasteelised panid ette minna vahvlit sööma. Mina hommikuti esimese asjana magusat kunagi ei söö, kohvi on suhkruga. Aga mitte midagi soolast seal putkas ei müüdud, võinoh, tegelikult oligi vahvel ainuke asi mida seal müüdi, teed ja kohvi ka. See on see tänapäevane paks ja pehme vahvel, peale suur kuhi vahukoort ja maasikamoosi. Vot see oli selline magusalaks, et ma kolm päeva pärast seda toitusin heeringast ja magusat ei tahtnud nähagi. Kusjuures ma oma portsjoni vahukoorest suurema osa lükkasin naabrimehe taldrikule…

Tühjade purkide kadumine on muidugi omaette ooper. Võtsin plaani teha vaid neid hoidiseid, mis kindlalt ära süüakse ja üldse mitte palju.

Esimeste kurkide marineerimiseks kirsilehti tooma minnes leidsin, et kirsipuud on marjade all lookas. Ma pole ühelgi aastal seal marju näinud või kui, siis ehk mõnda. Otseloomulikult ei saanud ma neid korjamata ju jätta, korilane on korilane. Lausa kaks korda käisin korjamas. Seetõttu on mul nüüd mitmeid purke kirsikompotti ja -siirupit. Kirsisiirup, mida tegin esimest korda, on minu jaoks pettumus. Nagu arooniasiirup ilma arooniata 😛 Aga lastele meeldib, seega seisma ei jää.

Järgmine lugu oli ploomidega. Läksin peresõprade juurest õunu tooma, mida väga polnud ja tulin tagasi mitmekümne kilo ploomidega. Mille ma kõik mahlaks aurutasin.

Ja siis veidi “tervise” salatit ja natuke boršipõhja ja sutike rassolniku põhja ja. Kurke mõned purgid ja seeni näikse kah hoolimata kuivast suvest tulevat. Ning muidugimõista arooniad… Nii ma siis ühel hetkel avastasin, et riiulid on tühjadest purkidest tühjad ja suundusin täna purgijahile. Purke sain, aga ilma kaanteta ja nüüd avastasin, et kaaned saavad ka kohe otsa.

Nokk ja saba ma ütlen…

Read Full Post »


…käisin ikka pühade ajal kodus ka. See tähendab Eestis. Piletid sain küll ostetud enne, kui hinnad taevasse tõusid.

Korra käisin poolteist nädalat varem ka, lapsele autot viimas. Ma sellisel ühepäevasel tripil polnudki varem käinud.

Aga seekord siis traditsiooniline lihavõtt. Koos traditsioonilise sünnipäeva(de)peoga. Natuke suuremalt seekord, sest juubel tahtis pidamist vastavalt päevakangelase soovidele. Ja tänu sellele oli natukene kiire-kiire-kiire. Pidus oli inimesi. Neid keda igapäevaselt ei näe. Mina isegi iga-aastaselt mitte. Mõnda võibolla enam mitte. Sest noh, nooremaks ei saa meist keegi. Ja nagu vanem poeg märkis, et ta pole veel sellisel peol olnud, kus eeskambris olev noortelaud tähendas nii viiekümneaastaseid. Ja köögi pealauas oli enamus rahvast kaheksakümnendaid käimas. Mõned ka üheksakümnendaid. Aga noorim piduline oli kahenädalane. Seega kõik just nii, nagu peab 🙂

Mul seda sahaara tolmust punaseks värvunud päikest pildistada ei õnnestunud. Kuigi ilus oli vaadata küll. Aga kaameras muutus punane päike ikkagi kollaseks. Seega mälupildid vaid.

Kummaline nukruste aeg on. Küllap pea läheb jälle paremaks.

Read Full Post »


“Kes see muu koera saba kergitab, kui mitte koer ise” ja kõik need muud vanasõnad.

Ühest küljest on ju asi õige. Inimene peab iseend hindama ja kiitma, oma isiku allasurumine on taas teine äärmus. Teisest küljest aga…suht nõmedalt ja tüütult mõjub, kui sama inimene kümneid aastaid kõigil kogukonnakoosolekutel oma sõnavõtte alustab stamplausega “Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” -lause lõpp siis vastavalt teemale. Kusjuures teema tegelikult on samuti kõik need aastad sama olnud ja muutuseid pole mittemingisuguseid.

Peaks vist sama teema ühe teise entusiasti hambusse viskama, see sai paarikuise lobitööga uuesti käima bussiliini, mis üle kümne aasta tagasi seisma pandi. Ei ole minu teada käinud kuskil rahvakoosolekutel käinud vastu rindu tagumas ega oma tähtsust tõstmas poliitikas tegutsevatele isiklikele tutvustele rõhudes. Minu meelest on Eesti nii väike, et pea kõigil on rikaste ja kuulsate hulgas tuttavaid-sugulasi, on minulgi minister külas käinud, ja siis?

Heategevus. Just tuli lapsega jutuks, et kui keegi vajab abi ja on sinu võimuses aidata, siis lähed ja teed-ja unustad. Ei oota, et keegi sind terve elu selle eest kummardama tuleb. Kui tänatakse, on hea, kui ei, ei juhtu ka midagi. Paraku on just meil omal üks lähedane, kes poolvägisi sunnib oma pakkumisi peale ja siis pool elu sulle nina peale viskab, et kuidas tema ikka meie heaks on kõike teinud, aga mitte keegi seda hinnata ei oska. Oma heategudega ta nagu ostaks omale võimaluse nõme ja vastik olla ning inimestega halvasti käituda.

Kolmas äärmus on tänu ja kiituse kerjamine läbi enese halvustamise. Inimene on kogu päeva tööd rabanud ja ikkagi mainib ära, et näe, seda ei jaksanud teha, olen nii laisk. Ja sina siis pead lohutama ja kiitma, et tegelikult on ta ikka tubli. Ja seda iga kord, kui kokku saate.

Või siis võistlusmoment. On inimesed, kes peavad igas asjas olema paremad, targemad, tugevamad, esikohal. Näiteks, kui läheme naabrinaisega kepikõnnile või rattasõidule, lasen tal rahumeeli pool meetrit eespool olla. Sest muidu tuleks üks mõttetu võiduajamine ja miskit rõõmu koosveedetud ajast enam poleks. Sama lugu on koos tööd tehes,  kui teised kogemata istutavad mõned taimed rohkem, tuleb jälle see, et “olen nii laisk, et ei jaksa rohkem”. Ja järgmine kord rebib või ribadeks, aga teeb rohkem. Läheb juba musta huumori alla, aga isegi matuseid pidi tema hooldataval surnuaial rohkem olema, kui teistel. Kahjuks võtab selline asi ära kogu töörõõmu.

Kõik me tuleme oma lapsepõlvest ja võtame ellu kaasa just kodunt kaasa antu. Kas on meid seal julgustatud ja kiidetud või aina tänitatud ja alavääristatud. Kõik me tahame oma vanemate tunnustust. Ja kui seda lapsepõlves pole piisavalt saadud, üritatakse seda kerjata lähedastelt, kogukonnalt, ühiskonnalt. Ükskõik mis hinnaga. Oskamata rõõmu tunda tehtud töödest ja kordaminekutest, vaid ikka ja jälle püüdes kõigile tõestada oma vajalikkust.

Ruuhkavuosien mitta
Lähdin lapsuuskodista
selässäni reppu
ja repussani mitta.
Sillä mittasin itseäni.
Ja aina oli tulos:
Ei riitä, ei riitä.
Kauan uskoin mittaani.
Sitten löysin uuden.
Se sanoi:
Riittää, riittää hyvinkin.
Silloin tajusin,
mittani oli virheellinen.
Sen ainoa lukema oli:
ei riitä

Vein sen takaisin,
ja äitini hämmästyi:
Ei se virheellinen ole,
se on perintömitta
ja kulkenut suvussa kauan.
-Anja Laurila

 

Ülekoormatud aastate mõõdik.

Ma lahkusin lapsepõlvekodunt

seljakott seljas seljakotis mõõdulint.

Sellega ma mõõtsin ennast.

Ja alati oli tulemus:

Ei piisa, ei piisa.

Ma uskusin pikka aega mõõtmisse.

Siis ma leidsin uue mõõdulindi.

See ütles:

Piisab küll, rohkemgi veel.

Sain aru, et minu mõõdulint oli veaga.

Selle ainus mõõt oli: “ei piisa”,
ma viisin selle tagasi

ja mu ema oli üllatunud:

Ei ole vigane, see on vana pärand

ja käinud peres põlvest põlve.

/vabatõlge Anja Laurila luuletusest/

Loodetavasti õnnestub oma lastele õige mõõdik ellu kaasa anda 🙂

Read Full Post »


Mõttelõng hakkas veerema sellest postitusest.

Ma jäin mõtlema, et ma olen ikka üsna õnnelik inimene. Olen teadlikult või mitteteadlikult suutnud minimeerida pea kõik need tegevused, mis tunduvad vastumeelsed. Või siis õppinud nautima neid.

Igapäevane söögitegu võib tunduda teinekord suhteliselt nürina, aga ma enamasti teengi süüa ülepäeva ja järgmisel päeval praen või soojendan eelmise päeva jääke. Ja kui kohe üldse ei viitsi, siis ostan ilma mingite süümepiinadeta poolfabrikaate.

Tööst ma juba olen kirjutanud eelmistes postitustes.

Jõulud. Kuna mu emal on jõulureedel sünnipäev, siis algavad me jõulud alati lapsepõlvekodust. Seltskond on läbi aegade muutunud, aga traditsioon on jäänud. Ja põhituumik-lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed-alati kohal. Või tegelikult on ette tulnud sedagi, et üks või teine on haiguse tõttu sunnitud eemale jääma, see on paratamatus. Ja näiteks mu mees pole seal mitmeid aastaid käinud ja keegi ei tee sellest numbrit. Tulevad need, kes tahavad kokku tulla ja olla. See ei ole kohustus, me oleksime kurvad, kui seda traditsiooni poleks.

Ma kunagi olen vist kirjutanud ka, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi jõululaupäeval ihuüksi olin ja paksult rahul. See hetk, kui ma vanima pojaga kahekesi olin. Tema oli oma isa juures jõuluõhtul ja kõigil teistel olid omad jõuluõhtud. Mina lugesin raamatut, rüüpasin viskit ja kuulasin raadiot ega olnud karvavõrdki õnnetu üksiolemise pärast. Ega saanud aru raadiost kuuldud väitest, et sel õhtul ei sooviks üksiolemist ka vaenlasele mitte.

Selle perioodi järel tulid taas pererohked jõuluajad. Mees, tema vennad ja ämmad-äiad. Meie õnneks elasime eestis kõik samas piirkonnas ja vahemaad olid lühikesed. Ja tekkisid uued traditsioonid, jõulu esimesel pühal oli alati ämma juures jõulusööma ja kingijagamine. Mäletan mehe vennanaise kirumist, et ei viitsi sinna minna, aina samad näod ja kingid ja jutud ja lapselaste ebavõrdne kohtlemine. Ma ei viitsinud oma pead sellega vaevata, see oli nagu rutiin ühest küljest ja teisest küljest-kui kauaks seda rutiini on, ei me ju kunagi tea. Ning kaks aastat tagasi see üsna ootamatult katkeski. Nüüd võib vaid naerda tüdrukutele kingitud meestelõhnade jms kräpi üle, mida pakkidest välja tuli. Aga see kinkija rõõm. Ja lapsed said maast madalast selgeks, et elu ongi ebaõiglane. Ma ei tea, kas parim aeg seda õpetada on jõulud, aga nii oli.

Eelmisel aastal tuli kogu see kamp meie eesti koju. Keegi hädaldas, et polegi pikka lauda, kuhu kõik sööma mahuvad ja… No korraldanud siis ise, aga vabatahtlikke paraku ei leidunud. Õhtu muidu oli tore, loosikinkide jagamisega ja lauamängude mängimisega.

Sel aastal ma ei tea, kas see suguvõsa pool ühise istumise teeb. Väga ei huvita ka, mul on võimalus saada hoopis taas jälle üksi-olemise jõulupühad. Kuna meil siin on koer ja kass, siis käime mehega Eestis pühi pidamas vahetustega, esimesel jõulupühal tulen mina tagasi ja tema läheb Eestisse. Ja siis on mul kolm päeva, enne kui mees lastega naaseb. Ja ma olen nii isekas, et ma ei taha oma siinsetele üksi elavatele sõbrannadele rääkidagi, et üksi olen. Et ei peaks neid külla kutsuma. See, mis on ühele õnnetus, võib teisele õnn olla. Tegelikult ma selle, kellega  mul vähem aega suhelda on olnud, ilmselt ikkagi kutsun sauna ja veinile. Pole nii ammu saanud 🙂 Ja ei kutsu mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast et tahan. Sest no lihtsalt teki all lebada ma väga pikalt ei viitsi. Pool päeva ehk kannatab olla, siis peab taas miskit tegevust leidma. Vat see võib tulla küll miskist süütundest-kohusetundest. No et kuidas sa molutad niisama 😛

Read Full Post »


Ma ei ole suurem asi kallistaja-inimene. Pole olnud lapsepõlve-harjumust või ma ei tea. Igatahes tekitab minus pigem kohmetust, kui keegi käed laiali läheneb.

Teine asi on jällenägemisrõõmu- ja lahkuminemiskurbuse kallistused. Oma lähedaste ja lastega.

Kolmas osa on üle pika aja kohtumine “minu inimesega”.

Meid ümbritseb määramatu hulk kõikvõimalikke isendeid. Mõnega neist on parem klapp, teistest on raskem aru saada, kolmandatel on sinuga sarnane huumorisoon, neljandatega on lihtsalt tore vestelda jne. See “minu inimene” neisse gruppidesse ei kuulu, see on midagi hoopis muud, seda lihtsalt peab tundma.

Te ei ole üksteist pikka aega näinud, aasta vähemalt, ja siis äkki satute samale töömaale. Sa näed, et ta on seal, tuleb kallakust üles, ja suu venib vägisi kõrvuni. Paned oma masina seisma ja hakkad vastu astuma. Hoomad, et teise suu venib kah kõrvuni. Joosta tahaks, te mõlemad, aga pole viisakas. Ja siis ühtäkki oletki ta embuses, selline suur ja sõbralik ja turvaline  karukalli. Ja maailm loksub taas paika.

“Kuidas sul läinud on?”, küsib ta.

“Töö ja töö ja töö. Ja siis veel natuke tööd” lõõbin. Ja toon näite, kuidas olin esmaspäeval töölt ära ja teisipäeval paari minutilise vahega kaks suurt masinat eri üksustes tuksi läksid. Teine neist just remondist tulnud.

“Jah, aga see pole ju ometigi sinu süü”

“Ei. Aga mina vastutan, et need jälle korda saaksid ja tööd seisma ei jää.”

“Nii võib väsida. See füüsiline väsimus polegi kõige hullem, aga vaat, see vaimne. Inimene on ju selline rumal, ei oska märgata, et stress kallal on, muudkui laseb aga edasi. Ära muretse kõige ja kõigi pärast, teed endale liiga.”

Jaa. Tal võib isegi õigus olla.

Jätkame kumbki oma tööd. Vaatamata seitsmekümnele eluaastale ja jupsivale südamele viskab ta mõne tunniga alt üles neli kanti liiva. Labidaga.

Ja maailm toimib.

Read Full Post »

Older Posts »