Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Kui kunagi veerand sajandit tagasi ameerika naljakaid koduvideoid meie telekanalites näitama hakati, naersime kõhud kõveras ja (silma)munad märjad. Nüüd siin näitab neid samu aastate taguseid videoid ja enamus neist ajavad oigama, sest tundub, et asjaosalised saavad suuremaid või väiksemaid vigastusi, ime et päris invaliidiks ei jää (aga seda me ju ei tea).

Ma ostsin poolteist aastat tagasi omale uue auto, endine jäi nooremale tütrele. Muidugi, see, mis mulle oli uus, oli tegelikult kasutatud. Nüüd, umbes kuu aega tagasi, vahetasin selle enda “uue” taas välja. Sest muidu hea ja mugav auto jonnis liiga palju ning erinevaid vigu tuli riburada välja ja lõpuks muutusid kõik need kulutused juba veits rahakotile. Seega sai rootslane vahetatud väiksema ja ökonoomsema ning uuema aastakäigu sakslase vastu välja. Praeguste külmadega olen oma otsuse üle rohkem kui rahul, sest rootslasel puudus vebasto (oli rikkis ja ootas uut) ning selle käivitamine oleks paras vaev olnud. Kui see üldse oleks siis käivitunud. Ja muidugi pole vähetähtis ka väiksemad maksud, meil siin on ju automaks ja diislimaks ja jumalteabmismaksud veel. Heaoluriik, junõu

Samas, noorema tütre kümme aastat vanem ja veerand miljonit sõitnud rootslane töötab kenasti /sülitab kolm korda üle vasaku õla/, aga see on muidugi Rootsis kokku pandud ka. Minu endine jäi sinna hiinlaste ajajärku.

Read Full Post »


Olgu see kohe algul ära öeldud 😀

Halli, vihmast ja pimedat novembrikuud sel aastal peaaegu polnudki, oli päikeselisi päevi omajagu ja kuidagi väga kiiresti sai see alati lõputuna näiv november otsa. Enne kuu lõppu läks temperatuur miinuspoolele ja on sinna jäänud. Täna, teisel advendil, on -16. Mõnus krõbe 🙂 Veidi võiks lund sadada, aga pole hullu ka nii.

Telekast tuleb suusatamine, tuba on soe ja kudutöö pooleli. Täitsa lapsepõlve tunne on, mäletan, kui sai kogu perega suusatamist vaadatud ja alati oli miski käsitöö ka pooleli.

Keegi kuskil rääkis, et unenäod pidavat olema mustvalged. Et unes pole võimalik värve näha. No üle-eelmine öö lükkas mul selle küll ümber: nimelt nägin unes, et ma sain omale kollase fordi kastika maastikuauto. Just see kollane värv on kenasti silme ees, ülejäänud uni võis vabalt mustvalge olla. Varalahkunud kolleegi nägin ka. Teist korda juba sel hooajal, esimest korda kümne aasta jooksul. Ja viis aastat tagasi lahkunud ämm käis mulle lõnga toomas. Temagi tuli täitsa esimest korda end ilmutama. Hea teada, et nad ikka olemas on. Kasvõi me oma alateadvuses.

Read Full Post »


Epp kirjutas kõigepealt siin

Kus on siis kodumaalt ära kolinud inimeste kodu?

Minu kodu on praegu Soomes. Siin on me majake ja aed. Siin on töö ja sõbrad.

Mul on tohutult vedanud, et me algusest saadik oleme saanud omale soomlastest tuttavaid-sõpru ja nad on võtnud meid omaks ning suhtunud meisse väga heatahtlikult. Tegelikult nad suhtuvad sisserändajaisse üldse veidi leebemalt, kui eestlased, aga hoiavad siiski distantsi. Mina ei oska ette kujutada, et ma elaksin võõral maal ilma põlisrahvaga suhtlemata, nende kultuuri ja kommetega tutvumata. Et elaksin kuskil omas mullis ja suhtleksin ainult kaasmaalastega. Selliseid rahvusmulle on tõenäoliselt siin väga palju, kus vabal ajal kokku saades õlle ja siidri kõrvale põlisrahvust kirutakse ja iseenda saba kergitatakse.

Õnneks on Eesti meile siiski lähedal ja ma saan käia sealseid sugulasi-sõpru külastamas praktiliselt igal ajal. Ema, õed, õelapsed ja mu oma pooled lapsed ju Eestis. Koroona aeg pani vahepeal liikumispiirangud peale ja õpetas paremini hindama vabadust liikuda. Ja nautima iga hetke lähedastega koosolemisel.

Olen elanud Soomes 8 aastat. Alguses vedasime suurema osa toidust Eestist. Nüüd oleme harjunud siinse valikuga ja ainuke, mida Eestist alati toome või tellime, on tarplani majonees. Soome omad on liiga äädikased, nendega pole maitsemeel veel ära harjunud. Ja kui kord juba Eestis käimas ollakse, siis toome tavaliselt ka suitsulihatooteid: suitsukonte, -koote, -kanakoibi jms. Saia-leiba ostame Eestist kaasa odavama hinna pärast, samuti hapukoort. Epu blogi kommentaarides keegi kirjutas, kuidas sõbranna tassib Eestist Soome kilode kaupa kohukesi. Miks küll? Neid ju müüakse siin ka prismades. Eesti omi ja hinnalt vaat et odavamad, kui Eestis…

Oma kodu ja aed võimaldab värsket köögivilja kasvatada, kasvuhoone samuti. Süüa teen ikka eesti kombe kohaselt või siis vanade harjumuste järgi. Noorem tütar teeb rohkem seda, mida kohalikes köökides pakutakse. Hapukapsast tegin eelmisel aastal ise, aga kapsakasvatus on siin suht vaevaline. Pagana kapsaussid :P. Verivorste tegin ka ise, meeldivaks üllatuseks leidsin, et kõik algmaterjalid on kaubanduses saadaval. Sel aastal vist ei viitsi 🙂 Verivorst ei ole siinses kultuuris jõulusöök. Seda müüakse ja süüakse igapäevaselt. Liha, kana ja kala suitsutame ise.

Tööl koguduses on kõik soomlased, nii ülemused, kui alluvad. Hooajatööle või praktikale on vahel sattunud ka afgaane, hispaanlasi, brasiillasi või ukrainlasi, aga pigem harvem. Meie väiksemapoolses vallas on muumaalasi kindlasti vähem, kui suuremates linnades, kuid siiski omajagu.

Eestlasi on siin ka päris palju aga tihedamat suhtlust eriti pole. Tänaval või poes ikka tere ütleme ja mõne sõna vahetame. Ühe väga-väga hea eestlannast sõbranna olen küll siit saanud. Tema kolis kahjuks ära teise linna, enam ei näe me nii tihti ja spontaanseid ühiseid väljasõite enam ei juhtu. Millest on küll kahju.

Ma ei tea, kas ma kolin kunagi Eestisse tagasi. Kahe maa vahet pendeldama jään ma nii või teisiti, sest see koht ja need inimesed siin on võtnud kindla koha mu südames. Samamoodi nagu need teised sealpool merd.

Read Full Post »

Older Posts »