Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


“Kes see muu koera saba kergitab, kui mitte koer ise” ja kõik need muud vanasõnad.

Ühest küljest on ju asi õige. Inimene peab iseend hindama ja kiitma, oma isiku allasurumine on taas teine äärmus. Teisest küljest aga…suht nõmedalt ja tüütult mõjub, kui sama inimene kümneid aastaid kõigil kogukonnakoosolekutel oma sõnavõtte alustab stamplausega “Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” -lause lõpp siis vastavalt teemale. Kusjuures teema tegelikult on samuti kõik need aastad sama olnud ja muutuseid pole mittemingisuguseid.

Peaks vist sama teema ühe teise entusiasti hambusse viskama, see sai paarikuise lobitööga uuesti käima bussiliini, mis üle kümne aasta tagasi seisma pandi. Ei ole minu teada käinud kuskil rahvakoosolekutel käinud vastu rindu tagumas ega oma tähtsust tõstmas poliitikas tegutsevatele isiklikele tutvustele rõhudes. Minu meelest on Eesti nii väike, et pea kõigil on rikaste ja kuulsate hulgas tuttavaid-sugulasi, on minulgi minister külas käinud, ja siis?

Heategevus. Just tuli lapsega jutuks, et kui keegi vajab abi ja on sinu võimuses aidata, siis lähed ja teed-ja unustad. Ei oota, et keegi sind terve elu selle eest kummardama tuleb. Kui tänatakse, on hea, kui ei, ei juhtu ka midagi. Paraku on just meil omal üks lähedane, kes poolvägisi sunnib oma pakkumisi peale ja siis pool elu sulle nina peale viskab, et kuidas tema ikka meie heaks on kõike teinud, aga mitte keegi seda hinnata ei oska. Oma heategudega ta nagu ostaks omale võimaluse nõme ja vastik olla ning inimestega halvasti käituda.

Kolmas äärmus on tänu ja kiituse kerjamine läbi enese halvustamise. Inimene on kogu päeva tööd rabanud ja ikkagi mainib ära, et näe, seda ei jaksanud teha, olen nii laisk. Ja sina siis pead lohutama ja kiitma, et tegelikult on ta ikka tubli. Ja seda iga kord, kui kokku saate.

Või siis võistlusmoment. On inimesed, kes peavad igas asjas olema paremad, targemad, tugevamad, esikohal. Näiteks, kui läheme naabrinaisega kepikõnnile või rattasõidule, lasen tal rahumeeli pool meetrit eespool olla. Sest muidu tuleks üks mõttetu võiduajamine ja miskit rõõmu koosveedetud ajast enam poleks. Sama lugu on koos tööd tehes,  kui teised kogemata istutavad mõned taimed rohkem, tuleb jälle see, et “olen nii laisk, et ei jaksa rohkem”. Ja järgmine kord rebib või ribadeks, aga teeb rohkem. Läheb juba musta huumori alla, aga isegi matuseid pidi tema hooldataval surnuaial rohkem olema, kui teistel. Kahjuks võtab selline asi ära kogu töörõõmu.

Kõik me tuleme oma lapsepõlvest ja võtame ellu kaasa just kodunt kaasa antu. Kas on meid seal julgustatud ja kiidetud või aina tänitatud ja alavääristatud. Kõik me tahame oma vanemate tunnustust. Ja kui seda lapsepõlves pole piisavalt saadud, üritatakse seda kerjata lähedastelt, kogukonnalt, ühiskonnalt. Ükskõik mis hinnaga. Oskamata rõõmu tunda tehtud töödest ja kordaminekutest, vaid ikka ja jälle püüdes kõigile tõestada oma vajalikkust.

Ruuhkavuosien mitta
Lähdin lapsuuskodista
selässäni reppu
ja repussani mitta.
Sillä mittasin itseäni.
Ja aina oli tulos:
Ei riitä, ei riitä.
Kauan uskoin mittaani.
Sitten löysin uuden.
Se sanoi:
Riittää, riittää hyvinkin.
Silloin tajusin,
mittani oli virheellinen.
Sen ainoa lukema oli:
ei riitä

Vein sen takaisin,
ja äitini hämmästyi:
Ei se virheellinen ole,
se on perintömitta
ja kulkenut suvussa kauan.
-Anja Laurila

 

Ülekoormatud aastate mõõdik.

Ma lahkusin lapsepõlvekodunt

seljakott seljas seljakotis mõõdulint.

Sellega ma mõõtsin ennast.

Ja alati oli tulemus:

Ei piisa, ei piisa.

Ma uskusin pikka aega mõõtmisse.

Siis ma leidsin uue mõõdulindi.

See ütles:

Piisab küll, rohkemgi veel.

Sain aru, et minu mõõdulint oli veaga.

Selle ainus mõõt oli: “ei piisa”,
ma viisin selle tagasi

ja mu ema oli üllatunud:

Ei ole vigane, see on vana pärand

ja käinud peres põlvest põlve.

/vabatõlge Anja Laurila luuletusest/

Loodetavasti õnnestub oma lastele õige mõõdik ellu kaasa anda 🙂

Advertisements

Read Full Post »


Mõttelõng hakkas veerema sellest postitusest.

Ma jäin mõtlema, et ma olen ikka üsna õnnelik inimene. Olen teadlikult või mitteteadlikult suutnud minimeerida pea kõik need tegevused, mis tunduvad vastumeelsed. Või siis õppinud nautima neid.

Igapäevane söögitegu võib tunduda teinekord suhteliselt nürina, aga ma enamasti teengi süüa ülepäeva ja järgmisel päeval praen või soojendan eelmise päeva jääke. Ja kui kohe üldse ei viitsi, siis ostan ilma mingite süümepiinadeta poolfabrikaate.

Tööst ma juba olen kirjutanud eelmistes postitustes.

Jõulud. Kuna mu emal on jõulureedel sünnipäev, siis algavad me jõulud alati lapsepõlvekodust. Seltskond on läbi aegade muutunud, aga traditsioon on jäänud. Ja põhituumik-lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed-alati kohal. Või tegelikult on ette tulnud sedagi, et üks või teine on haiguse tõttu sunnitud eemale jääma, see on paratamatus. Ja näiteks mu mees pole seal mitmeid aastaid käinud ja keegi ei tee sellest numbrit. Tulevad need, kes tahavad kokku tulla ja olla. See ei ole kohustus, me oleksime kurvad, kui seda traditsiooni poleks.

Ma kunagi olen vist kirjutanud ka, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi jõululaupäeval ihuüksi olin ja paksult rahul. See hetk, kui ma vanima pojaga kahekesi olin. Tema oli oma isa juures jõuluõhtul ja kõigil teistel olid omad jõuluõhtud. Mina lugesin raamatut, rüüpasin viskit ja kuulasin raadiot ega olnud karvavõrdki õnnetu üksiolemise pärast. Ega saanud aru raadiost kuuldud väitest, et sel õhtul ei sooviks üksiolemist ka vaenlasele mitte.

Selle perioodi järel tulid taas pererohked jõuluajad. Mees, tema vennad ja ämmad-äiad. Meie õnneks elasime eestis kõik samas piirkonnas ja vahemaad olid lühikesed. Ja tekkisid uued traditsioonid, jõulu esimesel pühal oli alati ämma juures jõulusööma ja kingijagamine. Mäletan mehe vennanaise kirumist, et ei viitsi sinna minna, aina samad näod ja kingid ja jutud ja lapselaste ebavõrdne kohtlemine. Ma ei viitsinud oma pead sellega vaevata, see oli nagu rutiin ühest küljest ja teisest küljest-kui kauaks seda rutiini on, ei me ju kunagi tea. Ning kaks aastat tagasi see üsna ootamatult katkeski. Nüüd võib vaid naerda tüdrukutele kingitud meestelõhnade jms kräpi üle, mida pakkidest välja tuli. Aga see kinkija rõõm. Ja lapsed said maast madalast selgeks, et elu ongi ebaõiglane. Ma ei tea, kas parim aeg seda õpetada on jõulud, aga nii oli.

Eelmisel aastal tuli kogu see kamp meie eesti koju. Keegi hädaldas, et polegi pikka lauda, kuhu kõik sööma mahuvad ja… No korraldanud siis ise, aga vabatahtlikke paraku ei leidunud. Õhtu muidu oli tore, loosikinkide jagamisega ja lauamängude mängimisega.

Sel aastal ma ei tea, kas see suguvõsa pool ühise istumise teeb. Väga ei huvita ka, mul on võimalus saada hoopis taas jälle üksi-olemise jõulupühad. Kuna meil siin on koer ja kass, siis käime mehega Eestis pühi pidamas vahetustega, esimesel jõulupühal tulen mina tagasi ja tema läheb Eestisse. Ja siis on mul kolm päeva, enne kui mees lastega naaseb. Ja ma olen nii isekas, et ma ei taha oma siinsetele üksi elavatele sõbrannadele rääkidagi, et üksi olen. Et ei peaks neid külla kutsuma. See, mis on ühele õnnetus, võib teisele õnn olla. Tegelikult ma selle, kellega  mul vähem aega suhelda on olnud, ilmselt ikkagi kutsun sauna ja veinile. Pole nii ammu saanud 🙂 Ja ei kutsu mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast et tahan. Sest no lihtsalt teki all lebada ma väga pikalt ei viitsi. Pool päeva ehk kannatab olla, siis peab taas miskit tegevust leidma. Vat see võib tulla küll miskist süütundest-kohusetundest. No et kuidas sa molutad niisama 😛

Read Full Post »


Ma ei ole suurem asi kallistaja-inimene. Pole olnud lapsepõlve-harjumust või ma ei tea. Igatahes tekitab minus pigem kohmetust, kui keegi käed laiali läheneb.

Teine asi on jällenägemisrõõmu- ja lahkuminemiskurbuse kallistused. Oma lähedaste ja lastega.

Kolmas osa on üle pika aja kohtumine “minu inimesega”.

Meid ümbritseb määramatu hulk kõikvõimalikke isendeid. Mõnega neist on parem klapp, teistest on raskem aru saada, kolmandatel on sinuga sarnane huumorisoon, neljandatega on lihtsalt tore vestelda jne. See “minu inimene” neisse gruppidesse ei kuulu, see on midagi hoopis muud, seda lihtsalt peab tundma.

Te ei ole üksteist pikka aega näinud, aasta vähemalt, ja siis äkki satute samale töömaale. Sa näed, et ta on seal, tuleb kallakust üles, ja suu venib vägisi kõrvuni. Paned oma masina seisma ja hakkad vastu astuma. Hoomad, et teise suu venib kah kõrvuni. Joosta tahaks, te mõlemad, aga pole viisakas. Ja siis ühtäkki oletki ta embuses, selline suur ja sõbralik ja turvaline  karukalli. Ja maailm loksub taas paika.

“Kuidas sul läinud on?”, küsib ta.

“Töö ja töö ja töö. Ja siis veel natuke tööd” lõõbin. Ja toon näite, kuidas olin esmaspäeval töölt ära ja teisipäeval paari minutilise vahega kaks suurt masinat eri üksustes tuksi läksid. Teine neist just remondist tulnud.

“Jah, aga see pole ju ometigi sinu süü”

“Ei. Aga mina vastutan, et need jälle korda saaksid ja tööd seisma ei jää.”

“Nii võib väsida. See füüsiline väsimus polegi kõige hullem, aga vaat, see vaimne. Inimene on ju selline rumal, ei oska märgata, et stress kallal on, muudkui laseb aga edasi. Ära muretse kõige ja kõigi pärast, teed endale liiga.”

Jaa. Tal võib isegi õigus olla.

Jätkame kumbki oma tööd. Vaatamata seitsmekümnele eluaastale ja jupsivale südamele viskab ta mõne tunniga alt üles neli kanti liiva. Labidaga.

Ja maailm toimib.

Read Full Post »


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Read Full Post »


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…

 

 

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


Taas jõudis see küsimus koduste kaudu minuni.

Aus vastus: ma ei tea 🙂

Ma viimasel ajal mõtlen sellele päris tihti, et mis ja kuidas.

Olen üsna kindel, et mitte enne, kui ka nooremad lapsed on saanud “kaela kandma”, ehk siis iseseisvalt hakkamasaavateks kasvanud. Kuigi teisalt, seda ilmselt saaks nad-või siis pigem see noorim, sest järgmist ootab ju kah juba uuel aastal ametikool-eestis kasvada. Aga ma pole kindel, et see noorim eesti koolisüsteemiga kohaneks. Või siis…

Mida ma eestis teeksin? Ma ei ole sellele veel vastust leidnud. Viimased aastad enne äraminekut oli ikka täielik paigalseis, selline konna moodi koorekirnus ujumine-ära ei uppunud, aga koor võiks ka ei läinud. Kogu aeg rabelesid aga tolku ikka ei miskit…

Siin on mul töö, mis mulle väga-väga meeldib. Eestis samalaadne süsteem puudub.

Ma tegelikult ei tea eesti asjadest enam kuigi palju. Mäletan ainult turvatunde puudumist. Kui vaid iseenda eest vastutaks, ei oleks muret. Hetkel veel nii ei saa 🙂

Eesti elul-olul silma peal hoian ikka. Eriti mis puudutab kohalikku tasandit. KOV valimised ja selle ümber käiv möll paneb silmad särama 😛 Ahjaa, muidugi pakuti mullegi taaskord kandideerimist. Kahjuks polnud see võimalik.

Nii et jah. Veel ei tea. Iga asi omal ajal 🙂

Read Full Post »

Older Posts »