Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


Ritsik siin kirjutab, kuidas turunduse-teema teda käima tõmbab, mul sama asi kommunikatsiooniga. Mis tänase teema puhul puudutab ka turundust.

Nädalajagu tagasi, täpsemalt Jüriöö eelõhtul, toimus suurejooneline tõrvikute-süütamise üritus üle Eestimaa. Näe selline:

Südaeesti pealinnast nelja suunda hargnevad teed olid inimkettidega kaetud ja kui inimene nägi ühel pool tõrvikut süttimas, siis pidi ta oma tõrviku süütama ja nii edasi-kuni süüdatud tõrvikute kett jõudis vastavalt Tallinnasse-Pärnusse-Rakverre- Tartusse.

Väga-väga lahe üritus ja vabatahtlikud tegid tohutult palju tööd eelnevalt. Käidi läbi kõik teele jäävad külad-kogukonnad, õpetati tõrvikute tegemist ja jaotati kohad teedel, et kõikidele lõikudele inimesi jätkuks ja märgutuld näeksid.

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…” Tule ja tõesta, et Eestimaa küla veel elab ja elu ei ole ainult Tallinnas!

Niimoodi kutsus rahvast üles ajakeskus Wittenstein.

Kogu üritusest oli peaaegu null meediakajastust.

Sest noh, järgmisel õhtul reporteris näidatud peaministri nimepäevajutt koos “päevakangelasega” ei olnud ju kaugeltki mitte see, mis oli kogu asja eesmärk. Isegi südaeestist hargnevat tulede süütamist ei näidatud.

Mina lollike kujutasin ette, kuidas droonide või väikelennukitega saaks otse näidata seda tulede levimist, mu vaimusilmas oleks see ülevalt võetuna väga võimas pilt olnud. Või ka maapealt. Kasvõi midagigi…

See üleskutse-tule ja tõesta, et Eestimaa külad elavad…kellele? Inimesed, kes külades elavad ja üritusel osalesid, teavad seda niigi. Jah, külad elavad. Aga kas nn. linnarahvas sellest aimu sai? Ei. Kahjuks.

Janoh, ega siis polegi imestada, kui sünnivad sellised avaldused, nagu see siin. Paistab, et järjekordne rätsep Kiir on põllumeheks hakanud.

Advertisements

Read Full Post »


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…

 

 

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


Taas jõudis see küsimus koduste kaudu minuni.

Aus vastus: ma ei tea 🙂

Ma viimasel ajal mõtlen sellele päris tihti, et mis ja kuidas.

Olen üsna kindel, et mitte enne, kui ka nooremad lapsed on saanud “kaela kandma”, ehk siis iseseisvalt hakkamasaavateks kasvanud. Kuigi teisalt, seda ilmselt saaks nad-või siis pigem see noorim, sest järgmist ootab ju kah juba uuel aastal ametikool-eestis kasvada. Aga ma pole kindel, et see noorim eesti koolisüsteemiga kohaneks. Või siis…

Mida ma eestis teeksin? Ma ei ole sellele veel vastust leidnud. Viimased aastad enne äraminekut oli ikka täielik paigalseis, selline konna moodi koorekirnus ujumine-ära ei uppunud, aga koor võiks ka ei läinud. Kogu aeg rabelesid aga tolku ikka ei miskit…

Siin on mul töö, mis mulle väga-väga meeldib. Eestis samalaadne süsteem puudub.

Ma tegelikult ei tea eesti asjadest enam kuigi palju. Mäletan ainult turvatunde puudumist. Kui vaid iseenda eest vastutaks, ei oleks muret. Hetkel veel nii ei saa 🙂

Eesti elul-olul silma peal hoian ikka. Eriti mis puudutab kohalikku tasandit. KOV valimised ja selle ümber käiv möll paneb silmad särama 😛 Ahjaa, muidugi pakuti mullegi taaskord kandideerimist. Kahjuks polnud see võimalik.

Nii et jah. Veel ei tea. Iga asi omal ajal 🙂

Read Full Post »


Nii kulunud tõde, aga no ikka jälle ma mõtlen, miks ometi, miks…

Sõber helistas. Oli nii väsinud ja tüdinud häälega, justkui kannaks kogu maailma õlgadel. Ja ometi on ta puhkusel. Ütles, et kaaslased vinguvad nii võimatult. Ükski asi pole hea ja ei kõlba ja ….

Jäin siis mõtlema, miks ometi tehakse nii?

Miks sa karjud oma alluvate peale? Miks sa mõnitad ja alandad? Võtad sellega maha töömotivatsiooni ja hoiad pideva hirmu all? Miks sa nähvad klientidele? Nii, et nad sinu poole enam ei julge pöördudagi. Aga kas sa tead, et nende hiilgavad ideed ja ettepanekud võinuksid paremat elujärge kõigile võimaldada?

Kas sul on hea, kui sinu endaga nii tehakse? Mingi masohhist oled või? Või lihtsalt on sul haiglane vajadus oma võimu näidata? Kuule, see on iganenud arusaam, et ülemuse ees peab aina hirm olema. Või ametniku ees. Või klienditeenindaja ees. Või hea sõbra ees…

Mõtle, kas sellest salvamisest, nähvamisest, pröökamisest muutub maailm paremaks? Või? Muutub sinu päev paremaks, kui kellegi teise oma ära rikkusid? Et muidu pole päev korda läinud, kui kellegi teise oma rikkumata jäi? Las ta nüüd nutab kodus patja. Paras. Paras!!!

Oled sa kunagi kuulnud ütlust, et hea sõna võidab võõra väe? Ei? Äkki proovid? Proovid kellegi päeva hoopis särama panna? Kuulad kaaslase ära ja arutlete koos, milline oleks parim lahendus. Isegi, kui vestus ei lõppe kaaslase soovitud tulemusega, ei jää talle ometi tunnet, et ta on jälle kõik valesti, et ta ei saa mitte millegagi hakkama ja et ta on üleüldse üks mõttetu inimene.

Kuidas tundub? Utoopiline? Liiga keeruline?

Alati on lihtsam ise millegi sisulise asemel kõiki teisi ümberringi siunata. Eriti eelmist toolilistujat. Isegi kui üle-eelmine olid sina ise…

Õnneks on ka neid inimesi, kes oskavad märgata ja aidata. Ilma tähelepanu kerjamata, ilma tasu küsimata. Ilma, et peaks iga vestlust, kõnet, esinemist alustama sõnadega: ” Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” Minu armust olete te üldse siin ja saate nautida neid hüvesid mis teil on… No ega ikka ole küll.

Maailm sinu ümber ei muutu enne, kui sa ei muuda ennast ja oma suhtumist.

Read Full Post »


Nägin hiljuti kuskil graafikupilti Eesti ja Soome keskmiste palkade erinevusest 20 aastat tagasi ja nüüd (kahjuks ma ei leia seda enam).

20 aastat tagasi oli keskmiste palkade vahe üheteistkordne, ehk siis Soomes oli keskmine palk üksteist korda kõrgem, kui Eestis. Praeguseks hetkeks on see vahe vähenenud kolmekordseks. Kui nüüd vaadata kõikvõimalikke hinnavõrdlusi ja elatustaset, siis Eesti hakkab Soomest tasapisi mööda minema 🙂

Näiteks liikluskindlustus on Soomes ümmarguselt kümme korda kõrgem, kui Eestis. Kui Eestis oli me sõiduauto aastane kindlustus ümmarguselt 60 eurot, siis siin on see 600 eurot. Lisaks veel automaks, mida Eestis ei ole. Seda arvestatakse auto võimsuse järgi (ilmselt on muid tegureid ka, aga võimsus on põhiline) ja see algab umbes 200st eurost/aasta. Meil näiteks on kahe auto automaksud kogu aasta peale kokku umbes 500 eurot, aga sõprade uhkel ja vingel jeebil üksi on see 1000 eurot. Lisaks veel diislimaks diiselautodele.

Üürid meie väikelinnas on 2-3-4 korda kõrgemad, kui meie maakonnalinnas Eestis.

Soomes on maamaksu asemel kinnisvaramaks-hinnavahe umbes kümnekordne. Tegelikult seda ei saa muidugi 1:1 arvestada, ma ei tea täpselt, mida siinne kinnisvaramaks sisaldab ja kas sellega maksustatakse ka põllu- või metsamaid. Võrdlus on sellelt pinnalt, et Eestis on meil majake ja veidi alla 6ha maad, siin majake 0,24 ha krundil.

Elekter. Minu üllatuseks on see tõepoolest Soomes odavam. Ainult, et majapidamised on siin ehitatud selliselt, et seda lihtsalt kulub kordades rohkem (õhksoojuspumbad, põrandakütted, elektriradikad, elektrikeris…). Ja kuna elektrifirmade arved tulevad iga kahe kuu tagant, siis see tundubki üüratu.

Kodukindlustus: Eestis kahe majapidamise pealt ca 250 eurot/aasta, siin üks majapidamine ca 800 eurot/aasta.

Vee hinnavahet ei oska öelda, kuna Eestis meil on oma kaev.

Autokütus on Soomes ca 50% kallim, kui Eestis.

Kui maksud makstud, jääb ehk miskit söögi jaoks ka 🙂 Toit on Soomes laias laastus sama kallis, kui Eestis. Vaid leivad-saiad on 3-4 korda kallimad, pagaritooted veelgi enam. Teisalt-makaronid on jällegi odavamad (kui jahutoodetest rääkida). Üldine keskmine jääb Eestiga suhteliselt võrdseks, mõni asi on siin kallim, mõni seal.

Niisiis ei ole tänapäeval enam väga vahet, kumbal pool merd elada, sissetulekute-väljaminekute suhe hakkab muutuma pigem Eesti poole kasuks 🙂

Read Full Post »


Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”
Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Read Full Post »

Older Posts »