Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


Ma lihtsalt pean kasvõi enda jaoks siia kirja panema selle tööjutu, mis eelmises postituses plahvatuseni viis.

Ma olen nende aastate jooksul õppinud, et inimesi ei saa muuta, vaid oma suhtumist. Seegi võttis mul aega mitu aastat. Et leppida. Ja tegelikult oli endal peale seda palju lihtsam.

Mitu aastat tagasi ma ühel meeskonna koosolekul ütlesin välja, et kõige kehvem kontingent meie töötajatest on 40+ mehed. Nad ei viitsi kuulata ja teevad kõike oma äranägemise järgi. Sest nemad ju teavad, kuidas asjad käivad. Mis siis, et konkreetsel alal nad töötanud pole. Aga mingid naised, või veel hullem, noored plikad, neid juba õpetama ei tule.

Tookord ei olnud hauakaevajaid kohal ja neid ma silmas ei pidanud ka. Mu oma ülemus kah solvus, kuigi ka teda ma silmas ei pidanud. Ju astusin konnasilmale 🙂

Aga tookord tööl olnud kolmest selle ealisest mehest on meil siiamaani veel tööl üks. See, kes kõige asjalikum oli, ja kellega ma nüüd tülli läksin.

Me sel aastal ei korraldanud avalikke talguid, sest meil oli omal piisavalt töötegijaid ja talgute organiseerimise aeg ja vaev ei lähe tegelikult kokku nende kasuteguriga. Seevastu otsustasin, et teeme nn. sisemised talgud. Et võtame kõigi meie surnuaedade töötegijad ja käime viimasel nädalal külakorda üksteise töömaid riisumas. Mina veel võtan lehekorjaja lisaks ja saame suht puhtaks kõik kohad.

Esimene talgupäev oli planeeritud Kirikuküla surnuaiale. Me keskusest pidime minema kahe autoga, sest minu autosse poleks kogu kamp ära mahtunud. Teise autoga tuli toosama töömees, nimetagem teda Juhaniks, kes keskuses elab ja igapäevaselt Kirikukülla tööle sõidabki.

Me saime töö valmis veidi peale lõunapausi, ainult lehehunnikuid jäi veel vedada. Tööpäeva lõpuni veel mitu tundi aega. Seega, ei muud, kui lähme oma surnuaedadele jätkama, selle ajaga saab suur hulk tööd tehtud.

Linna surnuaia omad lähevad omale töömaale. Mina räägin lehti vedavale Juhanile, et lähme me nüüd tagasi keskusesse, küll see rändurrahva esindaja Penja paari teise töölisega need mõned lehehunnikud veetud saab. Niisiis, võtan oma masina ja töölised, ja lähen tagasi keskusesse.

Teised lähevad riisuma ja mina lehti korjama masinaga. Keda aga ei tule, on teine autotäis töölisi… Lõpuks helistan ja küsin naljatades, et mis juhtus, magama jäite või? Eeei, ma siin vean meie surnuaia pomoga lehehunnikuid ära.

Vot, ja mul viskas kaane pealt. Ma ütlesin kaks asja, mida teha ja tema esimesest ei saanud ilmselt aru ning teise lasi üle.

Ladusin siis talle ette, et saagu aru meie ühise töö põhimõtetest, kui keegi jätab midagi tegemata, siis tuleb see kellegi teise arvelt. Me töö iseloom on selline, et kui ka keegi ära on vms, siis teistel tuleb ka tema töö ära teha. Ja kui kellegil on vaja ära käia, siis saab ta need töötunnid hiljem tagasi teha, või läheb kogu päev puhkusepäevana või vaba päevana arvesse. Ja ma tegelikult tean, et tema oma suvised äraolekuid tagasi polnud teinud. Meil pole see arvestuslikult kuskil kirjas, olen puhtalt lootnud inimeste aususele. Ei või, nagu näha.

Muuhulgas küsin, mida siis ülejäänud viis inimest teevad. Koristavad kuuldavasti kuueruutmeetrist puhkeruumi. Viiekesi! Mu viha kasvab veelgi, krt, kas teil üldse mõtlemisvõimet pole. Löön telefoni kinni, mõttetu. Ise vahutan seesmiselt. Kahjutundega mõtlen, kui palju see seltskond oleks keskuse surnuaias jõudnud veel tööd teha, imeilus ilm ja puha.

Siis nad tulevad, paarkümmend minutit enne tööpäeva lõppu. Teised sätivad koju minema, Juhan tuleb vabandama, et näe see teine mees ikka ei oska masinat kasutada, tal läheb nii kaua aega. No kust krt ta õppima peaks, kui masinat kätte ei anta. Kirikuküla surnuaia juht on Penja meile tööle rääkinud ja taevani kiitnud, kuidas ta kõike teeb ja oskab. Jättes kõrvale kaks tõsiasja: sellel kultuuril pole töötegemine au sees ja sellele kultuurile on surnuaiad paigad, kust kauge kaarega mööda käiakse. Arvestades neid asjaolusid, sai too rändurrahva esindaja isegi üsna normaalselt hakkama.

Ütlen siis väsinult talle, et eks jah, nüüd mul tuleb ise tema töö ka ära teha, lehehunnikud siit ära viia, pean siis pikemalt tööle jääma. Ta lubab need hunnikud hommikul enne linnasurnuaiale minekut ära korjata. Löön käega ja jätkan tööd. Otsustan siiski, et ületunde ma tegema ei hakka ja lähen koos teistega koju. Saab näha, kas mees hommikul täidab oma lubaduse.

Järgmisel hommikul sajab paduvihma. Pime on muidugi ka, aga masinatel on ju tuled…Igatahes on need keskealised mehed kõigele lisaks veel ka suhkrust. Hunnikud vedelevad kiriku ees veel ühe ööpäeva…

Annan endale aru, et see pole mingi maailma lõpp, aga ikkagi… 😛 Niipalju olen ma vaese Juhani oma plahvatusega ära ehmatanud, et see on hauakaevajatelegi kurtmas käinud. Et hauakaevajad tulevad sel päeval veel küsima, et kas ma ikka veel olen Juhanile kuri. Sealt tõuseb väike diskusioon. Nemad väidavad, et asjadest peab rääkima (hahaaa, ise nad küll väga jutukad pole, kui asi koostööd puudutab), mina väidan, et sai räägitud, aga mõnel on kuulamise/kuulmisega probleeme.

Samal päeval näen, et Penja saab kopaga lehtede korjamisega väga hästi hakkama. Ei olnud aeglane ega midagi…

Read Full Post »


Mulle väga meeldib, kui (soki)lõngadele on antud toredad nimed. See paneb sokki kududes fantaasia lendama ja igasugu ägedaid kujutluspilte tuleb ette.

Selle lõnga nimi on “Suurlinna tuled”

See aga on “mererand”

Mõnikord mõtled lõnga nimele ja tead kohe, kellele sellised sokid võiks sobida. Mererand läheb inimesele, kelle vaba aja suurim harrastus ja kirg on kalapüük. Mine tea, ehk saab mõne kalagi mõnikord 😉

Read Full Post »


Ma ükspäev niitsin ühe surnuaia külje all olevat murulappi ja töökaaslane tuli sealtsamast kuurist oma paati ära viima. Ajasime veidi aega juttu ja naabruses elav naine oleks peaaegu metsa sõitnud, kui oma kalea kahekorra keeras, et näha, kes seal räägivad. Samamoodi, kael tagurpidi, seiras mind sealsamas metsa all üks hirv, et mismõttes ma nende heinamaa madalaks niidan…

Me peamises suurimas surnuaias käivad hirved haudadelt lilli ära söömas. See on kasvav ja süvenev probleem, lahendust esialgu ei paista.

Esimesed kaks Ukraina prouat on meil tööl. Mitte seal surnuaias, kus mu põhikoht on, ühes teises. Täiesti umbkeelsed. Okei, tere hommikust ja aitäh, oskavad öelda. Kõiges muus aitab google tõlge. Ja sellega saab hakkama täitsa. Ja vahel nalja ka. Näiteks miski nende jutu tõlkis googel: “Ettevaatust, lehmad”.

Nad on väga usinad ja ülitublid. Kui neil paluti haudu korrastada, tulid nad käsiharja küsima, et hauakivid ka ära pesta. Kivide pesemine ei kuulu meile. Kui neil paluti töökoda korda teha, olid nad valmis ka laed ja seinad ära pesema. Prouad ise on 55 ja 65-aastased. Õed, nagu on selgunud. Paberid neil ringlevad veel lõputus bürokraatiamasinas ja millal nad esimese palga võiks saada, seda teab bürokraatiajumal.

Me ise oleme töid alustanud tunduvalt väiksema koosseisuga, kui varasematel aastatel ja esimene maikuu nädal oli ikka väga ränk. Aga noh, keda see huvitab, töö tahab tegemist. Ja noh, see lubatud ukrainlaste töölesaamine on just bürokraatia tõttu viibinud. Samas on info ilmselt ukraina- ja venekeelsetes ringkondades liikunud, sest mitu inimest on ise otse surnuaiale tööd küsima tulnud.

Ühe venelase viskas ülemus pikema jututa välja, kui passist luges, et tegemist venelasega on. Ma juhtusin ise just samal ajal ülemus juures olema, see vanka oli väga ebameeldiva olekuga, ma ausalt poleks tahtnud temaga koos tööd teha. Samas, loodetavasti sellest mingeid sanktsioone ei tule kogudusele, et niimoodi rahvuse põhjal vahet tehakse. Ülemus oleks saanud seda tööle mittevõtmist teistmoodi ka serveerida, aga olgu. Pole minu asi muretseda. Samas teeb ettevaatlikuks, loodetavasti see tüüp mingit kättemaksu ei hau või midagi…

Noorem tütar tuleb praegu Vuokatist. Käisid kasupoja turvakoduga mökil seal. Neljapäeval läksid, täna tulevad, üks ots on nii seitse tundi sõitu. Tore, et saavad käia ja näha, kuigi väsitav ju ka.

Vanem tütar käis külas puhkamas ja mängimas. Mängib ta meil discgolfi ja käisid siin erinevaid radu proovimas. Ma ise sain oma põhitöö ja metsaistutuse kõrvalt just parasjagu ühe pooliku päeva napsata, et Pölkkivuori metsaaeda vaatamas käia kõigi siin olevate lastega. Ja magusa hulgilaos. Ja teele jäänud sel talvel ehitatud tuulegeneraatoreid vaatamas käia.

Pakkisin tütrele Eestisse kaasa tomati- ja kurgitaimi -seekord sedapidi. Varem toodi mulle tomatitaimed Eestist.

Siinsele taimekasvatajale viis ka paar omakasvatatud tomatitaime. Need, mis rohelisi tomateid kasvatavad. Ta varem polnud kuulnudki nedest ja oli väga põnevil.

Eih, aitab. Tuli käsk puid laduma minna 😛

Read Full Post »


Vahetult enne Ukraina sõda sattusin telekast vaatama miskit dokumentaalsaadet Soome põgenenud noortest meestest, päritolumaad Afganistaan, Iraak, Süüria jne. Näidati, kuidas nad siin kannatavad üksinduse ja koduigatsuse all. Samas, kui Soome neile elamisluba ei andnud, tegid nad kõik selleks, et mitte koju minna. Ja siis näidati pisaraist nõretavaid telefonikõnesid peredele, emadele… Ma ei mõista neid hukka, sest ma ei tea tegelikku tausta. Et miks nad põgenevad, miks just noored mehed?

Ma olen siin kokku puutunud ka nendega, kes on elamisloa saanud ning elavad/õpivad/töötavad ametlikult Soomes. Üks oli paar suve meil tööl, tore poiss ja tööd tegi väga hoolega, aga… Tema puhul ma ei saanud üle (ega ole siiani saanud) sellest, et minu meelest oli ta oma nn. “ametlikust” vanusest vähemalt kümme aastat vanem. Mitte kuidagi ei ei tahtnud ma uskuda tema passis olevat iga ja kaldun arvama, et on üks neist põgenikest, kel sünnimaa pass “kadunud” ja Soome paberites vanus ütlemise järgi kirjas. Sest alaealistele antakse elamislube lihtsamini vms. Ja ei, küsimus ei ole selles, et nende iga oleks raske hinnata (ehki välistada ei saa), aga ma ühes teises töökohas kohtusin tema kaasmaalasega, kes paberite järgi oli Anwarist mõni aasta vanem, aga välja nägi nagu poisike…

See selleks.

Nüüd siis Ukraina põgenikud. Eranditult naised ja lapsed. Mehed kaitsevad kodumaad. Jah, üks asi on see, et sõda on nüüd nn. meie kultuuriruumis ja meile lähemal. Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et ühelt maalt põgenevad naised ja lapsed sõja jalust, aga nendest teistest riikidest just parimas võitluseas mehed?

Ukraina põgenikega mul kokkupuude hetkel veel puudub, aga veidi rohkem, kui kuu aja pärast näeb ilmselt neidki. Võinoh, mis näeb, koos tööd tegema hakkame. Seda ma veel ei tea, kuidas suhtlus kujuneb, ma ise kardan, et mul tuleb välja mingi nelja keele segapudru. Inglise ja vene keel on mul väga algelised, kuna peale koolide lõpetamist pole neid vaja olnud. Ukrainlannad ise tõenäoliselt räägivad vene keelt, sest vanus olevat neil neljakümne ringis ja selleealised on Ukrainas koolid käinud puhtalt venekeelses keskkonnas. Ukrainakeelne kooliharidus tuli sinna hiljem. Noh, küllap google translate aitab vajadusel. Ja neil on soome keele õpe nagunii programmis. Ja töö on meil selline, et saab ette näidata, kuidas ja mida teha.

Ahjaa, mis on ukaraina ja vene keele vahe? Üks keelekursusel olnud ukrainlanna ütles kenasti, et sama, mis soome ja eesti keelel. Muumaalastele kõlavad üsna ühtemoodi, kuid üksteisest aru saada ei pruugi.

Ja veel. Senini on silme ees pilt, kui sõja esimestel päevadel kuskilt Ukraina linnast rongile trügivat rahvamassi näitas ja ja seal siis üle naiste-laste peade rongile üks ….eee…lõunamaa rassi suurtkasvu tugevama sugupoole esindaja ronis…

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Older Posts »