Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘mõtisklused’ Category


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Advertisements

Read Full Post »


Taas jõudis see küsimus koduste kaudu minuni.

Aus vastus: ma ei tea 🙂

Ma viimasel ajal mõtlen sellele päris tihti, et mis ja kuidas.

Olen üsna kindel, et mitte enne, kui ka nooremad lapsed on saanud “kaela kandma”, ehk siis iseseisvalt hakkamasaavateks kasvanud. Kuigi teisalt, seda ilmselt saaks nad-või siis pigem see noorim, sest järgmist ootab ju kah juba uuel aastal ametikool-eestis kasvada. Aga ma pole kindel, et see noorim eesti koolisüsteemiga kohaneks. Või siis…

Mida ma eestis teeksin? Ma ei ole sellele veel vastust leidnud. Viimased aastad enne äraminekut oli ikka täielik paigalseis, selline konna moodi koorekirnus ujumine-ära ei uppunud, aga koor võiks ka ei läinud. Kogu aeg rabelesid aga tolku ikka ei miskit…

Siin on mul töö, mis mulle väga-väga meeldib. Eestis samalaadne süsteem puudub.

Ma tegelikult ei tea eesti asjadest enam kuigi palju. Mäletan ainult turvatunde puudumist. Kui vaid iseenda eest vastutaks, ei oleks muret. Hetkel veel nii ei saa 🙂

Eesti elul-olul silma peal hoian ikka. Eriti mis puudutab kohalikku tasandit. KOV valimised ja selle ümber käiv möll paneb silmad särama 😛 Ahjaa, muidugi pakuti mullegi taaskord kandideerimist. Kahjuks polnud see võimalik.

Nii et jah. Veel ei tea. Iga asi omal ajal 🙂

Read Full Post »


Nii kulunud tõde, aga no ikka jälle ma mõtlen, miks ometi, miks…

Sõber helistas. Oli nii väsinud ja tüdinud häälega, justkui kannaks kogu maailma õlgadel. Ja ometi on ta puhkusel. Ütles, et kaaslased vinguvad nii võimatult. Ükski asi pole hea ja ei kõlba ja ….

Jäin siis mõtlema, miks ometi tehakse nii?

Miks sa karjud oma alluvate peale? Miks sa mõnitad ja alandad? Võtad sellega maha töömotivatsiooni ja hoiad pideva hirmu all? Miks sa nähvad klientidele? Nii, et nad sinu poole enam ei julge pöördudagi. Aga kas sa tead, et nende hiilgavad ideed ja ettepanekud võinuksid paremat elujärge kõigile võimaldada?

Kas sul on hea, kui sinu endaga nii tehakse? Mingi masohhist oled või? Või lihtsalt on sul haiglane vajadus oma võimu näidata? Kuule, see on iganenud arusaam, et ülemuse ees peab aina hirm olema. Või ametniku ees. Või klienditeenindaja ees. Või hea sõbra ees…

Mõtle, kas sellest salvamisest, nähvamisest, pröökamisest muutub maailm paremaks? Või? Muutub sinu päev paremaks, kui kellegi teise oma ära rikkusid? Et muidu pole päev korda läinud, kui kellegi teise oma rikkumata jäi? Las ta nüüd nutab kodus patja. Paras. Paras!!!

Oled sa kunagi kuulnud ütlust, et hea sõna võidab võõra väe? Ei? Äkki proovid? Proovid kellegi päeva hoopis särama panna? Kuulad kaaslase ära ja arutlete koos, milline oleks parim lahendus. Isegi, kui vestus ei lõppe kaaslase soovitud tulemusega, ei jää talle ometi tunnet, et ta on jälle kõik valesti, et ta ei saa mitte millegagi hakkama ja et ta on üleüldse üks mõttetu inimene.

Kuidas tundub? Utoopiline? Liiga keeruline?

Alati on lihtsam ise millegi sisulise asemel kõiki teisi ümberringi siunata. Eriti eelmist toolilistujat. Isegi kui üle-eelmine olid sina ise…

Õnneks on ka neid inimesi, kes oskavad märgata ja aidata. Ilma tähelepanu kerjamata, ilma tasu küsimata. Ilma, et peaks iga vestlust, kõnet, esinemist alustama sõnadega: ” Ma ei taha küll ennast kiita, aga tänu minule…” Minu armust olete te üldse siin ja saate nautida neid hüvesid mis teil on… No ega ikka ole küll.

Maailm sinu ümber ei muutu enne, kui sa ei muuda ennast ja oma suhtumist.

Read Full Post »


Nägin hiljuti kuskil graafikupilti Eesti ja Soome keskmiste palkade erinevusest 20 aastat tagasi ja nüüd (kahjuks ma ei leia seda enam).

20 aastat tagasi oli keskmiste palkade vahe üheteistkordne, ehk siis Soomes oli keskmine palk üksteist korda kõrgem, kui Eestis. Praeguseks hetkeks on see vahe vähenenud kolmekordseks. Kui nüüd vaadata kõikvõimalikke hinnavõrdlusi ja elatustaset, siis Eesti hakkab Soomest tasapisi mööda minema 🙂

Näiteks liikluskindlustus on Soomes ümmarguselt kümme korda kõrgem, kui Eestis. Kui Eestis oli me sõiduauto aastane kindlustus ümmarguselt 60 eurot, siis siin on see 600 eurot. Lisaks veel automaks, mida Eestis ei ole. Seda arvestatakse auto võimsuse järgi (ilmselt on muid tegureid ka, aga võimsus on põhiline) ja see algab umbes 200st eurost/aasta. Meil näiteks on kahe auto automaksud kogu aasta peale kokku umbes 500 eurot, aga sõprade uhkel ja vingel jeebil üksi on see 1000 eurot. Lisaks veel diislimaks diiselautodele.

Üürid meie väikelinnas on 2-3-4 korda kõrgemad, kui meie maakonnalinnas Eestis.

Soomes on maamaksu asemel kinnisvaramaks-hinnavahe umbes kümnekordne. Tegelikult seda ei saa muidugi 1:1 arvestada, ma ei tea täpselt, mida siinne kinnisvaramaks sisaldab ja kas sellega maksustatakse ka põllu- või metsamaid. Võrdlus on sellelt pinnalt, et Eestis on meil majake ja veidi alla 6ha maad, siin majake 0,24 ha krundil.

Elekter. Minu üllatuseks on see tõepoolest Soomes odavam. Ainult, et majapidamised on siin ehitatud selliselt, et seda lihtsalt kulub kordades rohkem (õhksoojuspumbad, põrandakütted, elektriradikad, elektrikeris…). Ja kuna elektrifirmade arved tulevad iga kahe kuu tagant, siis see tundubki üüratu.

Kodukindlustus: Eestis kahe majapidamise pealt ca 250 eurot/aasta, siin üks majapidamine ca 800 eurot/aasta.

Vee hinnavahet ei oska öelda, kuna Eestis meil on oma kaev.

Autokütus on Soomes ca 50% kallim, kui Eestis.

Kui maksud makstud, jääb ehk miskit söögi jaoks ka 🙂 Toit on Soomes laias laastus sama kallis, kui Eestis. Vaid leivad-saiad on 3-4 korda kallimad, pagaritooted veelgi enam. Teisalt-makaronid on jällegi odavamad (kui jahutoodetest rääkida). Üldine keskmine jääb Eestiga suhteliselt võrdseks, mõni asi on siin kallim, mõni seal.

Niisiis ei ole tänapäeval enam väga vahet, kumbal pool merd elada, sissetulekute-väljaminekute suhe hakkab muutuma pigem Eesti poole kasuks 🙂

Read Full Post »


Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”
Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Read Full Post »


Ma siin jagan jälle teiste arvamusi, aga nii mõnegi koha tooks suurelt ja rasvaselt välja.

“Mina ei usu mõttesse, et „andis jumal ameti, annab ka mõistuse“. Ehk et volikogu või vallavalitsus ei ole müstiline tarkade kogu vaid me peame oluliste otsuste juures huvigruppide ehk spetsialistide poole pöörduma. Valla elanikud on kohaliku elu spetsialistid. Nii oleme teist aastat rakendamas kaasavat eelarvet ehk inimesed otsustavad ise, mida on vallas vaja teha.”

“Sotsiaalmeedias levib kõiksugu mõtteid, seega on oluline, et suudaksime valeinfot vältida. Näiteks väide, et sundliitmine tähendab kooli ja/või muuseumi sulgemist. Kooli jätkusuutlikkus on siiski kogukonna kätes.”

See viimane oli meie koduvalla võimukriisi põhjustajaist-hirm kooli sulgemise ees. Ja see hirm ei tulnud lapsevanematelt, vaid hoopis ametisolevailt õpetajailt. Kellele omakorda süstis hirmu-krt teab mis põhjusel-naabervalla volikogus olev direktor.

Ega naaberküla kooli pannud kinni omavalitsus. See on puhtalt kogukonna enda teha, kui ikka oma lapsi ei panda oma küla kooli, paljudel juhtudel isegi mitte oma valla kooli, siis tuleks küll peeglisse vaadata, mitte näpuga näidata “paha” vallavanema poole, kes sellise otsuse tegi. Liiatigi ei tee sellist otsust vallavanem, vaid ikka seesama volikogu, kus needsamad õpetajad kõik istuvad…

Ma eelmisele ja nüüd taasalustavale vallavanemale heitsin siin ette, et ta pidulike kooliaktuste kõned poliitikaga ära segas. Nüüd teeb sedasama direktor…

Meie oma külapoodi tahetakse jälle kinni panna. See on juba vist traditsioon, oligi pikalt vaikus. Ma esimest korda sellest kirjutasin siin. See aga polnud teps mitte esimene kord, kui poodi sulgeda ähvardati. Tundub, et sama kuulutuski on kõik need korrad kasutusel-ikka rõhutakse külarahva südametunnistusele ja näidatakse näpuga,et näe, teie pärast peame sulgema. Eks elame-näeme, täna oli seal nii palju rahvast ja käivet olnud, et kaasteelised seda vähetõenäoliseks peavad. Aga mine sa tea…

Ma austan vanu inimesi. Nende tarkust ja elukogemust. Julgust oma arvamust välja öelda. Tasakaalukust, positiivsust ja optimismi.

Hoopis omaette lugu on õelate vanamuttidega. Kes omale näoraamatusse konto teinud ja nüüd kõike ja kõiki valimatult tümitavad. Vahel on naljakas, vahel teeb viha aga enamasti teeb nõutuks. Et kuidas nad kohe üldse biiti ei jaga, seda elukogemust ja tarkust peaks ju ometigi olema…

Read Full Post »


 

Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.

Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.

Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid  … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…

Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)

Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.

Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.

Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.

 

Read Full Post »

Older Posts »