Koroonakriis: Mis meeldib ja mis mitte

Tom lasi meemi lendu, haarasin kohe sabast.

Mis teile selle kriisi juures meeldib, mis mitte, mis ei koti???
Kui viitsimist, kommenteerige või meemige omas blogis. Põnev oleks otse mitte ajakirjanduse üldistamise kaudu kuulda kuidas koroonakriis inimesi mõjutab.

Ei too eraldi välja, mis meeldib ja mis mitte, panen lihtsalt samas järjekorras, nagu Tomil oli.

1. LIIKLUS: Siin Soome väikelinnas märkimisväärset erinevust pole, ummikuid polnud meil ka varem. Inimesed käivad endiselt tööl ja poes, seega liiklus on tavapärane, samuti linnadevaheline liiklus meie kandis. Suurimat muutust oli ilmselt näha Helsingi ja Uusimaa ümbruse kiirteedel, kui maakond suletud oli, aga meisse see ei puutunud. Koolibusse ja -taksosid pole liikluses, aga neid pole ka näiteks suvevaheajal.
2. PÕNEVUS: alguses oli seda rohkem, nüüd juba harjumuspärane. Isegi uudiseid ei jälgi enam väga pingsalt
3. TOIT: süüa olen teinud endisest rohkem. Kuivaine-kapid ja sügavkülmikud on inventeeritud ja ülevaade olemas, samas igapäevane kokkamine muutub vahepeal tüütuks. Tahaks rohkem küpsetada, aga piirangud seab poja diabeet. Tegelikult ju otseselt pole keelatud midagi, lihtsalt insuliinikogused tõusevad ja veresuhkrut normis hoida on raske. See on meil niigi keeruline, ilmselt erinevate asjaolude kokkusattumise mõjul (murdeiga, organismi oma insuliini toodangu hääbumine), seega on mõistlikum lisastressi vältida
4. TÖÖ: algab homme. Vot see saab ilmselt põnev olema…
5. SOTSIAALNE DISTANTSEERUMINE: Poodides on vähem rahvast, samas ostetakse rohkem. Tuttavatega kallistma ei kipu.
6.  MAJANDUSOLUKORRA MÄÄRAMATUS: Üleüldine olukord teeb murelikuks.
7.  REISIPIIRANGUD: Polnud ma enne ju ka suurem asi reisisell. Eestisse peret vaatama pole pääsenud, sellest on kahju. Aga tõenäoliselt laevad ikka hakkavad varsti liikuma
8. ETTEMÄÄRAMATUS: Kardan, et tuleb viiruse teine laine ja halvendab olukorda veelgi
9. MURE EAKATE SUGULASTE PÄRAST: Ema hoiab kenasti distantsi ja väljas ei käi. Samas suhtleb palju, kõige hullem vast pole. Muidugi igatseb ta meid kõiki näha.
10. TOIDUPOODIDE KORRALDUS: Soomes pikendati paljude toidupoodide lahtiolekuaegu hajutamaks rahvamasside teket. Meie regioonis tehti miski hulk poode ööpäev läbi avatuks.
11. GRUPITRENNIDE ÄRAJÄÄMINE : Ma ise kuskil rühmatrennides ei käinud, aga ujulasse tahaks küll ja bowlingusse.
12. SELTSKONNAELU: See on mõõdukalt säilinud. Samade naabritega suhtleme samamoodi ikka, teeme koos puid või käime üksteisel abiks või lihtsalt kohvil ja lobisemas.
13. KOHVIKUD JA RESTOD: Nendest on kahju. Kuigi koju saab toitu endiselt tellida, siis osad neist on juba uksed kinni pannud, loodan, et ülejäänud ikka kriisi üle elavad. Eriti üks sushi- ja hiina toidu koht 🙂
14. POODLEMINE: Hea põhjus mitte poodides käia. Samas, kõik vajalik on ju avatud.
15. MASSIÜRITUSED: Pole ma neil varemgi käinud. Iroonilisel kombel oli just selleks suveks üks plaanikene idanemas..

 

Read Full Post »

Vahi nalja

Koos märtsikuu lõppemisega lõppesid ka kirjatükid siin blogis. Karantiinis olles on kõik mu lemmikblogijad oma päevakirjad taas üles leidnud ja usinasti kirjutama hakanud, nii et feedlys on tavapärase paarikümne postituse asemel päevas poole rohkem. Olukord tuletab meelde vägijookidega turgutatud pidulauda, kus kõik üksteise võidu räägivad ja keegi enam ei kuula. Ja mina olen nüüd vabatahtlikult selle “kuulaja” rolli võtnud, sest no keegi peab ju kõik need blogid läbi ka lugema 😀

Osad blogijad on hakanud instagrami pilte oma blogidesse panema ja see on feedly lugejatele üks paras tüütus, sest need postitused tuleb siis eraldi lahti klõpsida. Ma ei tea, kas mõni muu luger annab parema pildi?

Tegelikult on ikkagi see uus arvut päevakorral, sest praegune on mul selline, et…no on… Ja sellepärast on blogide lahti klõpsimine seal kehvakene, et siis nad ketravad ilmatu aja ja ja…no kärss kärnas ja maa külmetanud ühesõnaga.

Üldiselt on karantiin läinud üllatavalt kiiresti. Päevad kuluvad ruttu, kuigi aega peaks nagu rohkem olema.

Oma aeg kulub söögitegemisele, tänu sellele on aga taas saanud sügavkülmad korda ja kokku tõstetud ning ülevaade, mis produkte seal leidub ja kui palju. Ja samas seda valmistoitudega täiendatud, et noh, kui tööle minek, saaks sealt karbiga kaasa haarata kui muud pole. Teoorias olen ma muidugi tugev, eks näis 😀

Töö ikka algab. Informeeriti meid sellest küll nädalaid lubatust hiljem, aga no mis sa teed. Üldse polnud mõnus niimoodi oodata ja praadida.

Seal Turu ülikoolihaiglas olen vahepeal lausa kolm korda käinud. Kaks korda poisiga, sest esimesel korral polnud kõrge veresuhkru tõttu võimalik testimist läbi viia. Teine kord oli sel nädalal ja muidugi see tore nali, et lihavõttega lõpeb siin maal naastrehvide periood, seega sai Suurel Reedel seaduskuulekalt suverehvid alla vahetatud. Ja hommikul, kui Turku minema hakkasime, oli maas 20cm sulalund…. Õnneks polnud meil liiga täpselt kella peale vaja minna ja see võttis pinget maha ning rahulikult kulgedes me kenasti kohale saime.

Ühe korra käis ise eriarstil kontrollis. Kurtsin kohalikule perearstile oma muret, see saatis eriarstile me oma linnakesse ja too omakorda suunas Turku röntgenisse. Helistasin, et aega broneerida ja muidugi vastati sealt, et panevad kirja ja röntgeni aeg tuleb kunagi tigupostiga. Siis oleks kohapeal pildid tehtud ja tulemusi/edasisi uuringuid taas tigupostiga oodanud. Nüüd aga inimesed ütlevad massiliselt oma arstiaegu ära ja seetõttu juhtus nii, et ühel päeval mulle helistati: kas oleks võimalik kohe homme tulla. Aegu jätkus terve päeva jagu. Ja kohapeal, kui pildid tehtud, tuli veidi oodata ning arst tuli kohe tulemustest rääkima. Ei mingiti lõputut tiguposti paberkirjade ootamist. Terveks tunnistati 🙂 Ja igatepidi positiivne kogemus, eriti kui tead, kui aeglaselt siin sellised asjad käivad.

Koolilastel läheb õppimine just nii, kuidas tagant lükata. Nooremal plikal algas ka nüüd kool, neil oli senini praktika. A tema hoiab oma asjad ise joonel. Poissi peab ikka pidevalt tagant torkima. Õnneks on õpetajad pea igapäevaselt lastega ühenduses ja tasapisi asjad laabuvad. Müts maha küll meie õpetajate ees, meeletu töö, mida nad seal teevad.

No ja eelmine nädal oligi vihma-lume-lörtsine. Tüüpiline aprill. Nüüd on päike, aga jubesuured tuuled.

Puid oleme teinud naabritel ja kodus.

Liha ja kana oleme suitsutanud.

Ühel lillepeenral on muld vahetatud ja kasvuhoones sõnnik sisse kaevatud. Järgmine nädal on viimane vaba ja nüüd on vaja enne ametlikku tööd lubatud haltuurad ära teha 😛

Paistab, et inimestel on nüüd kõigil korraga kopp ette kodus istumisest saanud. Tütar käis enne siiatulekut poes ja ütles, et peaaegu ei mahtunud liikuma. Eile pimeda hakul läks mööda mitmeid noorsoole kuuluvaid sõiduvahendeid ja linna raudteejaamas oli suur kogunemine olnud, oma poolsada masinat korraga. Tundub, et kõigil oli vaja korraks tuulutama pääseda, et siis jälle korralikult nädalate kaupa kontakte vältida. Piirangud jätkuvad.

Read Full Post »

Tavalised jõulud kakamängudega

Ilmselt on mul mingi karmavõlg või midagi, tõenäoliselt olen ma eelmistes eludes käinud salaja naabrite solgitorusid ummistamas. Jõulude ajal muidugi. Sest mille muuga seletada seda, et ajast, mil meil toas vesi ja kanalisatsioon on, on iga jumala jõul miski jama.

Vist esimene talv oli, kui kaevud täis said ja torud ummistusid nii, et pesuruumi põrandale järv tekkis.

Jamade sisse kuuluvad ka just sel ajal streikima hakkavad pesumasinad. Hea lõustaraamat tuletab kenasti meelde, mis ja millal. Näiteks 7aastat tagasi olen ma kõigile manitsemiseks kirjutanud, et ärge mitte kunagi ostke “zanussi” nõudepesumasinat. Võinoh, kui te korralikku ajun..i tahate, siis laske käia…

Neli aastat tagasi on streikima hakanud pesumasin, mis keeldub vett välja pumpamast ja samal ajal streigib ka kellegil lastest seedesüsteem, väljutades produkte tagurpidi. Vetsupõrandale. Ja kuna pesumasin asub samas ruumis, siis win-win, alt luugist saab masina vee välja lasta ja põrandad jälle puhtaks. Ja nii korduvalt.

Ühel aastal jõudis pool aastat varem tellitud settekaevutühjendaja kohale teisel jõulupühal keset kõige suuremat tormi. Vedas, et me sel momendil kaevu ümber ei passinud, kui läheduses kasvanud suurematsorti elupuu tormile alla andis.

Sel aastal sai settekaev tühjaks mitu nädalat enne jõulu. Nädal enne jõulu selgus, et tühjendati vale kaev…Mitte et seda poleks tühjendada võinud, aga teist oleks olnud hädavajalik tühjendada olnud. Õnneks mingil määral siiski ruumi veel oli ja seda suurem oli üllatus, kui jõulureede hommikul vetsupõrand ujus. Kiire truubikontroll näitas, et kaev täis pole, ummistus peab kuskil lähemal olema. Ilmselt põranda all. Mis just hea uudis pole, sest kuidas krt sa pääsed sinna ligi. Üritasime erinevate mehaaniliste ja keemiliste vahenditega, kuid lahti me seda ei saanud. Pimedaks läks juba ka ja ema sünnipäev ja jõulud algasid ja…

Õhtul enne vanemate juurest tagasitulekut sundisin kõik oma lapsed seal vetsus ära käima. Aga mu enda üliaeglane seedesüsteem oli otsustanud jõulude puhuks kiiremad tuurid võtta. Kuidas see siberlastel käiski, kaks kaigast, ühe torkad maasse ja teisega peletad hunte eemale 😛

Jõululaupäeva hommikuks oli seis vaatamata viimasele keemiale, mis kodus oli,-sooda ja äädikas- muutusteta. Käisime lapsega südaeesti maksimarketis ja ostsime veel keemiat. Tõin külapealt tangid, rauasae ja rellaka, et saaks terastrossist paraja jupi lõigata. Abi oli neist tööriisatadest alles siis, kui suur laps teisest külast rellakale lõikava ketta ka tõi.

Nüüdseks oli mul teada, et tegu on tõenäoliselt paberiummistusega, sest eelmisel õhtul oli väikevend voodis enne magamajäämist usaldanud, et ummistus on vist tema süü, kuna ta olla kätepesu järel kätekuivatuspaberit kogemata liiga palju kasutanud ja selle kõik vetsupotti visanud. Noh, abiks teadmine, vähemalt ei ole miskit tõsisemat ja põrandaid polegi vaja üles lõhkuma hakata-plaadid, betoon, küttekaabel, armatuur, betoon…

Igatahes sobiva trossijupiga sai pealelõunaks ummistus lahti ja ja mina sain uuesti kõik pesuruumid ära pesta. Väikevend tõi viie minutiga imeilusa kuuse ja koos õega said nad selle üles pandud. Süüa tegema sain küll alles siis hakata, kui kõik muu külarahvas oli kuuse alla kogunenud, aga see oli täpes. Traditsioonilisel surnuaia-ringil käisime ikkagi ja nagu traditsioon ette näeb, on sel ajal meil kodus päkapikk käinud ja kingitused kuuse alla toonud. Peale rikkalikku jõuluroa manustamist ja kingijagamist vaatasime kõik koos väikevenna soovil jõulufilmi ja meie noorema tütrega käisime mu vanemate juures õe koera jalutamas ja isa toimetamas.

Selline tavapärane jõul siis 😛

Nojaa, esimesel jõulupühal sõitsin ma tagasi Soome-koju ja mees omakorda Eestisse jõulu veetma. Teisel jõulupühal käisin siinses lemmikkkirikus kaunimate jõululauludega jumalateenistusel ja ülejäänud aja olengi üksindust nautinud, suheldes vaid ekraani kaudu. Kuna mu üksi elav sõbrants ei tulnud tervise tõttu sauna ja naabrinaisel olid lapsed külas, siis olingi täitsa üksi. Koer ja kass seltsiks 🙂 Ja tänane päev ka veel, homme naaseb ülejäänud pere.

Loodetavasti teil olid sama toredad jõulud 😉

Read Full Post »

Teie soov? S.taproov…

Igahommikuses lõputu uudistevoo vahel sotsiaalmeedias jäi silma jutulõim tüütutest ja agressiivsetest telefonimüüjatest. Muidugi polnud jutt telefone müüvatest firmadest, vaid telefoniteel kõikvõimalikku pähe määrijatest.  Eriti ülbed ja pealetükkivad pidavat hetkel olema D-vitamiini müüjad, kes pea esimese asjana küsivad aadressi, kuhu kaup ja arve saata ning eitava vastuse puhul kliendi näo täis sõimavad ja tervisest mittehoolimises süüdistavad. Ja ärge tulge mulle nüüd rääkima, et see on kellegi töö ja nende palk sõltub klientidest-sõimamisega sa vaevalt omale kliente saad.

Aga sellega seoses tuli mulle meelde, et millaski hilissuvel helistati mulle jumalteabmiskrdi(tervise?)keskusest ja pakuti, kusjuures ka üsna pealetungivalt, et saatku ma postiga (?!?!??) neile oma väljaheite proov ja nemad siis uurivad soolevähi võimalikkust mul. Ei heidutanud helistajat seegi, kui ma ütlesin, et ei ela eestis (enamik pakkumisi siinkohal tavaliselt lõpebki), toru viskas ta ära alles siis, kui ma ütlesin, et võin mõelda sellele (no üsna enesekindlaks läksin, aga õnneks sellest piisas), kui Eesti haigekassa kogu selle nalja kinni maksab…

Praegu netis surfates leidsin, et tegelikult saad vastava testi hoopis omale koju tellida. Noh, vähemasti ei pea oma p.ska kuhugi posti teel saatma 😛

Read Full Post »

Sajandat aastat me käime

Me kõik, Eesti rahvas, üheskoos.

Mulle väga meeldis Vabariigi aastapäeva Presidendi kõne ja kontsert Estonia kontserdisaalis. Natukene vähem meeldis, et külaliste vastuvõtul enam heeroldit ei olnud. Aga noh, uued ajad, uued kombed.

Halenaljakas oli Siim Kallase ütlus, et presidenti ja sellist institutsiooni meie riik ei vaja. Saagu ükskord üle juba oma lüüasaamisest, tundub, et need viinamarjad on seekord ikka õite hapud… Mu õde rääkis mulle, kuidas ta oli üritanud isalt välja pinnida, kes tema arvates võiks presidendiks saada. Pika mangumise peale oli paps vastanud, et noh, Kallas võiks saada. Ja kui õde siis uuris, et miks just Kallas, oli isa vastus ” Aga ta ise ju nii väga tahab” 😀 See oli tõepoolest naljakas ja piinlik ühekorraga, kui väga ta seda ikka tahtis ja milline möll reformierakonnas selle nimel käis…

Kaks toredat artiklit jäi aastapäeva-aegsest ajakirjandusest silma: “Valdur Mikita: Läänemeresoomlase viimane karje”  ja  “Jaanus Kangur: minu Eesti riik on isamaaline ja rahvas ilma auklike sokkideta” See tuletas mulle jälle meelde ühe sotsiaalvõrgustikes kellegi Ivari poolt tabavalt kokkuvõtva loo metsa- ja mere-eestlaste kohta:

“Olen palju mõelnud miks eestlastel on ajuti teiste eestlastega nii raske ühist keelt leida. Täna aga korraga tuli pähe mõte, et mingi osa eestlasi on ju metsarahvas, teine osa aga mererahvas. Metsarahvas – see on turvalisus läbi kaitstuse, suletuse, silmapiir on pisike ja koduke on tilluke, kuid ta on armas minule. See on too eesti, mille jaoks on oma just väike ja intiimne.
Mererahvas on aga paljuski selle vastand – meri on avarus, piirideta olek, metsikus … ja eelkõige avatus ettearvamatustele, sest teisel pool merd on rahvad, kellega kauplemisest saab kasu. Pole probleemi ära kodustada tumedasilmne laevamees, kes on tormiga kogemata siia randa sattunud …
Ja ometi on need mõlemad tüübid eestlased.
Väike maa, ent kaks väga erinevat hoiakut!”

Paremini ei oskagi enam öelda.

 

Read Full Post »