Kes aasta esimesel päeval lõnga tellib…

…sellel on kolmekuningapäeval esimesed sokiostjad 🙂

Külm on olnud jah. Käisin ostsin karvamütsi omale ja selle suka mütsi alla tööle. Sest ka pisikesest õuesolemisest hakkasid põsesarnad ja kõrvanibud külmast kipitama. Meil temperatuur alla 23 palju ei langenud, aga tuul oli kogu aeg lisaks, mis tegi olemise eriti hulluks.

Vana-aasta eelviimasel päeval olin tööl. Läksin hommikul varem, et vajadusel lumega võidelda, aga tänu jumalale oli nädalavhetuse töövõtja oma osa ära teinud ja mulle jäid vaid kirstumatuste hauad surnuaial. Olin just traktorit käivitamas, kui Kari uksest sisse astus. Ta ka polnud magada saanud lume pärast muretsedes. Noh, tegime siis kahekesi traktoritega kogu surnuaia kõnniteed puhtaks. Tema läks veel laagrikeskust puhastama, mina alustasin kabelis matuste ettevalmistamist. Täispikk päev oli, neli talitlust.

Vana-aasta hommikul sai pikalt magada. Päeval tegime süüa ja õhtul läksin ajaviiteks oma koguduse kirikusse. Lootsin kolleege ja tuttavaid näha. Mu rõõmsaks üllatuseks oli hoopiski mu praeguse töökoguduse kolleeg ka kirikus. Jumalateenistuse järel pakuti kohvi ja küpsetisi, sai suhelda ja lobiseda. Jäin veel veidi ajaks endise kolleegiga jutustama, polnud ammu näinud.

Siis käisin kodus peremehel järel ja jõudsime linna parasjagu ilutulestiku ajaks. Me linnas lastakse see alati kell 21.00. Tegelikult ma loodan, et nad siingi sellest paugutamisest loobuvad, päris mitmed linnad-vallad on seda juba teinud.

Tulime pisikese tiiruga koju ja jälgisime meist ületee oleva rahvamaja õuel toimuvat möllu. Miskid noored olevat rahvamaja uusaastaööks üürinud, ainult et… Möll läks juba mitu tundi enne keskööd liigagi metsikuks. Rakette süüdati käes ja loobiti kuhu juhtub. Kui taas me postkastirivi ette jäi, läksin kurjaks. Ei, mitte rakette ei sihitud postkastide pihta, vaid rakett pandi postkasti põlema. Ja plahvatades lendas postkast pilbasteks. Seekord mitte meie oma, aga kui vaatama ja noori korrale kutsuma läksime, heideti rakette meie suunas. Ma kutsusin politsei. Ei, tegelt ma kõigepealt helistasin tütrele ja tema käskis häirekeskusesse helistada.

Politsei tuli miski veerand tunni pärast, kaks ekipaazi, ja olid paigal miski paar tundi, peale keskööd said siit minema. Saatsid selle läbu laiali siit, püha jumal, kus sealt tuli rahvast, üle saja noore kindlasti. Enamus alaealised. Enamus silmini täis.

Mul olid algul küll veidi süümekad, et noortel peo ära rikkusin, aga samas…järgmiseks oleks mõni hull kindlasti põleva raketi rahvamajs sees kuhugi massidesse visanud või midagi…

Hiljem lugesin twitterist, et see postkastide õhkimine on miski siinse maa noorte aastakümnete pikkune traditsioon-lollus. Et seda on tehtud vähemalt pool sajandit siinmaal… :O

Keskööl sõitsin ma ise hoopis linnavahel, viisime poja üht kustunud sõpra teise juurde magama. Neil on linna ääres üks garaaziga sõber, kelle juures vabalt käia saab ja kelle vanemad siis noorsool ka silma peal hoiavad, aga seal pole magamiskohti. Poeg tuli ka minuga koju ära.

Teisipäeval algas taas argipäev. Auto ei käivitunud. Sai lisavoolu ja hilinemisega tööle ma jõudsin. Õhtul käisin ostsin uue aku, ei viitsi kogu aeg jamada.

Tööl on rahulik sellevõrra, et lund ei sadanud enam ja aastalõpu hull kiirus on möödas. Samas omajagu tegemist on sellega, et viimasel ajal tahetakse uskumatult palju kirstumatuseid. See tähendab hauaplatsi välja mõõtmist, sulatamist, hauakaevaja tellimist (kes kah hilines masina külmana mittekäivitumise tõttu), sildade, plankude, hauakardinate ja kaane paigutamist. Hiljem, kui haud kinni on aetud, tuleb kogu träna kokku ka korjata.

Muidu sain osad ootel olevad paberitööd tehtud ja Kari omakorda tehtud tööd, mis eelmise aasta lõpul suure kiire ajal tegemata jäid.

Reedel oli üsna ränk matusepäev. Esimene talitus oli muusik, kes oleks vabalt võinud veel paarkümmend aastat elada ja luua, viimane kahekümne aastatane noor mees. Raske oli näha kirikuõpetajat enne talitlust silmi pühkimas-tema selle poisi oli kord ristinud ja leeritanud ja üsna lähedalt kaasa elanud kogu loole. Kabel täis noori inimesi. Jep, ei ole lihtne alati…

Kuna siin maal kolmekuningapäev on samuti püha, siis eile meil tööd ei olnud. Ja üldse mul järgmine töölaupäev on alles kuu lõpus.

Külm peaks ka hetkeks järele andma, et siis tagasi tulla. Saab näha.

Vaatame, kuna taas kirjutama jõuan 🙂

Ilusat jätkuvat aastat Teile.

Ootamatuid naeratusi või kuidas see uuema aja kirjade lõppu lisatav tervitus oligi 😉

Read Full Post »

Selle aasta esimene

päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.

Read Full Post »

Kevad tuleb ikkagi

Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »

Märksõnu läinud jõuludest ja mööduvast aastast

Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »

Kevad või?

Aga kuhu talv jäi? Kuidagi väga ruttu sai see mööda.

Ilma poolest on veel talve-poolne. Kuigi suurem osa lund jõudis enne hangekandu ära sulada, siis värsket on sel nädalal vist iga päev õhuke kiht juurde tulnud. Ja sulanud. Ja taas tulnud. Ja jälle sulanud… See kevadine värske lumi öeldakse vana lume surm olevat ja nii võtabki see uus lumi sulades ka hulganisti vana kaasa.

Sel talvel sai ainult ühe korra järvel tõukekelgutamas käidud. Viiekesi käisime ja kuna meil kambas olid väga erinevate tahtmistega soovidega inimesed, siis noh….oli nagu oli. Naabrinaine oma igipõlise võistlushimuga oleks tahtnud kindlasti oma paarkümmend kilti maha kihutada, opilt tulnud sõbranna omakorda tasakesi liikuda ja nautida. Ja tüdrukud tulid kaasa lihtsalt huvi pärast ja lõbutsesid omaette. Ehk et kuldne kesktee, mis kokkuvõttes jättis pisukese rahulolematuse hinge. Ja kuigi ma oleks võinud ju kasvõi üksi uuesti minna, siis heitlikud ilmad ja muud tegemised võtsid lõpuks tahtmise. Nokk ja saba ühesõnaga. Või hapud viinamarjad. Midaiganes.

Ühe varblase lasin taas lendu. Tegelikult ma polnud seda veel pihku saanudki. Ehk et ühest kohast küsiti, kas jätkan kandideerimist. Kümme soovijat sinna oli ja töösõit oleks olnud sada kilti üks ots. Ja nad paistsid eeldavat, et ma kolin sinna lähemale. Mida ehk oleksin kaalunud, kui asukoht oleks olnud me praegusest kohast pealinnale lähemal. Aga oli hoopis kaugemal. Seega…on nagu on.

Sel talvel suusatasin üle aastate mõned kümned kilomeetrid. Üksi komberdasin teeääri mööda. Kui me oma üle-tee põllule suusarajad tehti, läksin koos naabrinaisega. Ja olin esimese paarikilomeetrise ringi järel peaaegu surnt. Kui järgmisel päeval suuskadele õiged määrded alla sai, sain aru küll, et olin eelmisel päeval naabrinaisega võrreldes vähemalt kolm korda rohkem tööd teinud janoh, niimoodi juba maailmameistriks ei saa. Aga kogemus seegi.

Ühel pühapäeval maandus lennuk me küla põllule. Õnneks mitte mingi reisilennuk vaid see pisike harrastusmasin. Piloot jalutas minema ja lehvitas meile. Mõtlesime, et ei tea kas naabrimees tuli suvilat kütma. Tegelikult ma muidugi ei tea, mis seal juhtus, paari tunni pärast tuli juht tagasi ja lendas minema. Igatahes väikest elevust me vaiksesse igavasse külaellu see tõi.

Nädal tagasi külvasin tomatid kastidesse. Esimest korda elus proovin ise ette kasvatada, siiani sain igal kevadel Eestist taimed. Muidugi müüakse siin ka kõikvõimalikke taimi, aga vaatab, kuidas täitsa ise kasvatamine õnnestub. Ja kuidas me kassike taimedesse suhtub. Praeguseni pole ta igatahes nende kastide vastu huvi üles näidanud.

Eile, sel kevade esimesel päeval, kui lamemaalaste hordid üle maailma koroonapiirangute ja maskide ja vaktsiinide ja krt teab mille vastu protestimiseks miitinguid pidasid, niitis see sama taud järgmised me lähiringist maha. Rajult seda liigub ja leevendust ei paista. Ema sai oma esimese vaktsiinisutsaka kätte, samuti vanem tütar. Loodame, et on abiks.

Mina siin avastasin täna hommikul, et olen samibotti tühjendades ühe sõela kogemata ära kaotanud, ilmselt mingil eelmisel tühjenduskorral on see prügikotti kukkunud. Esimese hooga kukkusin googeldama, et kust ja kuidas uut võiks saada. Järgmisena läksin naabrinaise prügikasti kallale-meil on kahe peale üks kast-ja tassisin oma prügikotid kõik koju tagasi. Naabrid ilmselt arvasid, et oleme naabrinaisega tülli pööranud 😛 Kiskusin need õues laiali ja kõige viimasest leidsin kadunud jupi 😀 Pesin siis tolmuka kolu puhtaks ja panin sami hoopis põrandaid pesema-kuniks tolmukolu kuivab.

Ja saagisin druzbaga puid. Meil siin on kaks sedasorti saagi, pärandused me mõlema isadelt. Tahtsin proovida, kuidas sellise jurakaga saagida on-hakkama sain 😀 Ja need ca 35-aastased saed töötavad väga hästi veel ning jämedate puude jupitamiseks on täitsa asjad. Muidu vast rohkem muuseumi materjal 🙂

Ega muud, kui pidage vastu sel keerulisel ajal 🙂

Read Full Post »