Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Külaelu’ Category


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Aga kuhu talv jäi? Kuidagi väga ruttu sai see mööda.

Ilma poolest on veel talve-poolne. Kuigi suurem osa lund jõudis enne hangekandu ära sulada, siis värsket on sel nädalal vist iga päev õhuke kiht juurde tulnud. Ja sulanud. Ja taas tulnud. Ja jälle sulanud… See kevadine värske lumi öeldakse vana lume surm olevat ja nii võtabki see uus lumi sulades ka hulganisti vana kaasa.

Sel talvel sai ainult ühe korra järvel tõukekelgutamas käidud. Viiekesi käisime ja kuna meil kambas olid väga erinevate tahtmistega soovidega inimesed, siis noh….oli nagu oli. Naabrinaine oma igipõlise võistlushimuga oleks tahtnud kindlasti oma paarkümmend kilti maha kihutada, opilt tulnud sõbranna omakorda tasakesi liikuda ja nautida. Ja tüdrukud tulid kaasa lihtsalt huvi pärast ja lõbutsesid omaette. Ehk et kuldne kesktee, mis kokkuvõttes jättis pisukese rahulolematuse hinge. Ja kuigi ma oleks võinud ju kasvõi üksi uuesti minna, siis heitlikud ilmad ja muud tegemised võtsid lõpuks tahtmise. Nokk ja saba ühesõnaga. Või hapud viinamarjad. Midaiganes.

Ühe varblase lasin taas lendu. Tegelikult ma polnud seda veel pihku saanudki. Ehk et ühest kohast küsiti, kas jätkan kandideerimist. Kümme soovijat sinna oli ja töösõit oleks olnud sada kilti üks ots. Ja nad paistsid eeldavat, et ma kolin sinna lähemale. Mida ehk oleksin kaalunud, kui asukoht oleks olnud me praegusest kohast pealinnale lähemal. Aga oli hoopis kaugemal. Seega…on nagu on.

Sel talvel suusatasin üle aastate mõned kümned kilomeetrid. Üksi komberdasin teeääri mööda. Kui me oma üle-tee põllule suusarajad tehti, läksin koos naabrinaisega. Ja olin esimese paarikilomeetrise ringi järel peaaegu surnt. Kui järgmisel päeval suuskadele õiged määrded alla sai, sain aru küll, et olin eelmisel päeval naabrinaisega võrreldes vähemalt kolm korda rohkem tööd teinud janoh, niimoodi juba maailmameistriks ei saa. Aga kogemus seegi.

Ühel pühapäeval maandus lennuk me küla põllule. Õnneks mitte mingi reisilennuk vaid see pisike harrastusmasin. Piloot jalutas minema ja lehvitas meile. Mõtlesime, et ei tea kas naabrimees tuli suvilat kütma. Tegelikult ma muidugi ei tea, mis seal juhtus, paari tunni pärast tuli juht tagasi ja lendas minema. Igatahes väikest elevust me vaiksesse igavasse külaellu see tõi.

Nädal tagasi külvasin tomatid kastidesse. Esimest korda elus proovin ise ette kasvatada, siiani sain igal kevadel Eestist taimed. Muidugi müüakse siin ka kõikvõimalikke taimi, aga vaatab, kuidas täitsa ise kasvatamine õnnestub. Ja kuidas me kassike taimedesse suhtub. Praeguseni pole ta igatahes nende kastide vastu huvi üles näidanud.

Eile, sel kevade esimesel päeval, kui lamemaalaste hordid üle maailma koroonapiirangute ja maskide ja vaktsiinide ja krt teab mille vastu protestimiseks miitinguid pidasid, niitis see sama taud järgmised me lähiringist maha. Rajult seda liigub ja leevendust ei paista. Ema sai oma esimese vaktsiinisutsaka kätte, samuti vanem tütar. Loodame, et on abiks.

Mina siin avastasin täna hommikul, et olen samibotti tühjendades ühe sõela kogemata ära kaotanud, ilmselt mingil eelmisel tühjenduskorral on see prügikotti kukkunud. Esimese hooga kukkusin googeldama, et kust ja kuidas uut võiks saada. Järgmisena läksin naabrinaise prügikasti kallale-meil on kahe peale üks kast-ja tassisin oma prügikotid kõik koju tagasi. Naabrid ilmselt arvasid, et oleme naabrinaisega tülli pööranud 😛 Kiskusin need õues laiali ja kõige viimasest leidsin kadunud jupi 😀 Pesin siis tolmuka kolu puhtaks ja panin sami hoopis põrandaid pesema-kuniks tolmukolu kuivab.

Ja saagisin druzbaga puid. Meil siin on kaks sedasorti saagi, pärandused me mõlema isadelt. Tahtsin proovida, kuidas sellise jurakaga saagida on-hakkama sain 😀 Ja need ca 35-aastased saed töötavad väga hästi veel ning jämedate puude jupitamiseks on täitsa asjad. Muidu vast rohkem muuseumi materjal 🙂

Ega muud, kui pidage vastu sel keerulisel ajal 🙂

Read Full Post »


Aasta kenasti vahetatud

Kirjutamissoont ei tule kohe üldse peale, sestap on tegemata kõik aastakokkuvõtted jms. Aga kui mõned heidavad nalja, et 2020 oli 2021 treiler, siis miks mitte. Juhul, kui läheb, nagu enamikul filmidel, et põnevamad kohad ongi treileris ära näidatud ja muu on igav kulgemine 😛

Jõuluajal käisime lastega Eestis. Vaja oli dokumendid uuendada ja need sai kenasti siis tehtud, valmis dokud peaks Soome tulema. Sest praeguses olukorras pole see pendeldamine kuigi mõistlik.

Ja muidugi sai oma väikese-suure perekonnaga koos oldud, vältides siiski rahvamassides liikumist. Kuna aga sealsed lapsed tööl käivad ja vanimal neist enne jõulu nohu tekkis, käis ta siiski jõululaupäeval testimas. Tartus, sest lähemal vabasid aegu polnud. Test oli õnneks negatiivne.

Viisin külanaisele kommid. Kontaktivabalt seekord, ma tavaliselt käin ikka seal kohvi joomas ja juttu ajamas. Ta tellib minult Soomest lahtiseid komme, mida siin kilohinnaga müüakse ja siis samal ajal räägib ära ka kõik külauudised. Mu põhikooliaegse pinginaabri ema, kuulengi siis kuidas sealkandis läheb.

Sõbra perele käisin ka jõulukinki viimas. Seal jõin kohvi seekordki-kenasti pikivahet hoides 😀 . Lobisesime maast ja ilmast ja hiljem mõtlesin, kui keeruline tal ikka on üksi lapsi kasvatades. Aga saavad hakkama muidugi, lihtsalt sellist sõbralikku jututuge oleks ilmselt tihedamini vaja, et kasvõi plikade päevade kohta nõu küsida …. Ja siis, et ta selle vanima lastest on kenasti oma tiiva alla võtnud ja vajadusel aitab ja toetab, kuigi see pole tema laps. Kõrvalt vaadates tundub, et ta ongi ainuke inimene, kes sellest ilma peale suht üksi jäänud noorest üldse hoolib. Müts maha igal juhul.

Soomes tagasi, olime üsna kodused. Otseselt karantiini ei pidanud jääda, kuid enda ja lähedaste huvides jälgisime ikkagi kümmekond päeva tervist.

Aastavahetusel tuli mehe sõber külla, siin siis söödi-joodi-saunatati. Mina olin vahepeal paar tundi naabrinaisele seltsiks. Soe ilm oli, kroksid palja jala otsas kõndisin naabri juurde. Oli udune ja niiske, rakette palju ei näinud.

Aasta esimesel päeval käisime naabrinaisega surnuaedades, siis oli selline udu, et ei näinud sõrme suhu pista, üsna julm oli sõita. Aga muidu ilus.

Nüüdseks on nädalajagu miinuskraadid olnud ja väga õrnake lumekiht. Aga seda lumekest lubatakse juurde ja see tõotab tööampse ka mulle. Senini oleme naabritega puid saaginud vabadel päevadel, naabrinaine käib sel talvel argipäeviti tööl ja siis me sätime tema järgi omad plaanid.

Olen siin taas kirglikult sokke-põlvikuid kudunud, sestap see kirjutamine kõrvale on jäänudki. Suurem sokiports sai Eestis jälle ära jagatud ja siingi on plika sõbrad sokke tellima hakanud 😀 Ma tädi juures ei käinud Eestis käies, noh et ikka kontakte vältida. Pärast, kui juba ära olime tulnud, ema helistas, et nad ka oleks sokke tahtnud…hakka või postiga saatma…

Ega midagi, uuel aastal uue hooga… 😀

Read Full Post »


Nojh. Kui eelmisest postitusest on ikka möödas pea kolm kuud, hakkab enesel kah sees sööma, et võta nüüd ennast kätte ja anna ilmarahvale teada, kuidas läinud on..

Juunis me käisime lastega korraks kiirelt Eestis, õelapse koolilõpupeol.

Ma olin esialgu täiesti kindel, et ma sinna pittu ei jõua, kuna tööl on meil see just kõige kiirem periood ja olin lausa valmis nädalavahetusel tööle minema, kui vaja…

Lihavõttes jäi ju Eestis käimata, kõik piirid olid kinni. Mul laevapiletid broneeritud, vaja need ringi tõsta ja kuna ma paremat aega ei osanud varakevadel välja mõelda, tõstsin need piletid õelapse peo nädalavahetuseks. Lootsin, et mu oma pliks siitpoolt vähemalt läheb ja no mu Eesti lapsed ka ju… Aga mida lähemale seesamune nädalavahetus jõudis, seda enam mõtlesin, mis ajale need piletid tõsta ja siis äkki muutus see mõte hoopis selleks, et aga mis oleks kui hoopis läheks ja käiks ära sealpool merd. Sest kes teab, kas ja millal jälle saab.

Ma ülemusele öelda ei tahtnud enne, kui majandusjuhataja (ehk tema ülemus) puhkusele jääb, sest kuigi sisuliselt olid piirangud maha võetud, siis osades töökohtades olid veelgi omad reeglid. Ja kahte nädalat karantiini poleks ma kuskilt otsast endale lubada saanud. Aga ülemus hakkas lihtsalt naerma ja ütles, et pole tema asi, mida ma teen :O No ega ei ole jah, muul ajal ma poleks talle hakanud mainimagi.

Tütar oma töökohast sai ka nõusoleku, tema töökoht on palju probleemsem levivate tõbede suhtes.

Niisiis saime pidus käidud. Aktusest vaatasime otseülekannet ja peale seda siis õe juurde grillima-tsillima. Õde oli tellinud päeva jäädvustamiseks fotograafi ja nüüd on meil ports imeilusaid pilte sellest päevast.

Ja siis järgmisel nädalavahetusel-mis oli Soome jaanipäev- tulid mu eesti lapsed ja õelapsed mulle külla 🙂 Ja see oli väga tore ja armas ja mõnus nädalavahetus.

Juulikuu kadus kuhugi. Isegi ei tea, kuidas, miskit meeldejäävat nagu pole. Võinoh, eks üksikud seiku ikka on, aga jh.

Augusti alguses käisime lastega jälle Eestis, võttes seekord paar päeva lisaks ületööde arvelt. Kuna mu oma ülemus oli taaskord puhkusel, siis majandusjuhatajat ma sellise pisiasjaga vaevama ei hakanud 😛 Tegin omale pika nädalalõpu, võttes lisaks reedese ja esmaspäevase päeva. Noh, esmaspäeval oli ülemus juba jälle tööl ja olin suht kindel, et ta mulle helistab, sestap saatsin pühapäeval talle meili, et olen töömaalt ära, kuid telefoniteel kättesaadav. Ta ei helistanud.

Seekord võtsime laevas mõlemale suunale kajutid. Tütar seda soovis, sest tema töökoht hooldekodus on jah kriitilisem ja viiruse levik on taas pead tõstmas. Niisiis laeval me ringi ei liikunud, autotekilt otse kajutisse ja samamoodi tagasi.

Eestis pidasime ära mu õelaste ja teise õe sünnad. Olime koos oma väikese-suure perega. Südaeesti poodides varusid täiendamas käisime ka. Ja õhtuti külaplatsil võrkpalli mängimas vaatamas. Seal ikka elu käib, laupäeval oli platsil üle kolmekümne inimese ja autod ei tahtnud parklasse ära mahtuda. Keegi juba viskaski, et vald võiks seda küla harrastussporti toetada, mitte maakonna kossumeeskonda, kellest midagi kuulda pole… A no see meie vald, seda miskid kolkakülad ei huvita. Ega ääremaade koolilõpetajad, eelarvest ei leitud mõndakümmet eurot lõpukinkide jaoks. Õnneks meil on aktiivne osavald ja külad, kes ise enda eest seisavad ja hakkama saavad.

Eestist tagasi, algas lastel kool.

Kased puistavad kollaseid lehti ja  vihmapilved keksivad üle kuldkollaste põldude. Kuigi päevad on veel kuumad, kipuvad öised temperatuurid mõnikord juba nulli poolele. Saak valmib ja kuigi ma miskeid suuri hoidistelaare ei plaaninud teha, siis tõenäoliselt läheb, nagu alati 😛

Read Full Post »

Older Posts »