Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘blogimine’ Category


Neljapäeval ja reedel oli mees kodus miski viiruse pärast. Et palavik ja kondid valusad. Testi ta ei teinud ja laupäevaks sai enam vähem korda tervise.

Reedel tuli me riskilaps koolist paukuva köhaga.

Nädalavahetusel toimetasime omi toimetusi ja ma ei tulnud selle pealegi, et poisilt testi tegemist nõuda. Küll aga nõudis seda õekene, kes ise suvel koronat põdes ja tööl samuti sellega jätkuvalt kokku puutub.

Noh, esimese minuti jooksul oli testil kaks triipu…

Koolist jäi noormees loomulikult koju, me ise läksime tööle esmaspäeval.

Kõik oli normaalne peaaegu tööpäeva lõpuni. Siis masinat ära pannes ja kõrvaklappe peast võttes oli veider tunne, nagu klapid oleksid ikka veel peas. Hull väsimus oli ka, aga selle panin vähese magamise süüks-olin hommikul viiest ärganud, et mees tööle viia ja siis ise minna.

Kodus magasin paar tundi. Kummipea tunne jätkus.

Võtsin ibumaksi ja leidsin kapi ülemiselt riiulilt coldrexi. Nende varal tegin söögi.

Testi tegin ka. See oli negatiivne.

Mõtlesin mida töö suhtes ette võtta. Sest poja köhimisega levitatud pöböd vaevalt mind puutumata jätsid. Samas oli teisipäevaks just üks töö lubatud ära teha. Aga. Tegelikult ju ei kuku maailm kokku, kui ma paar päeva nüüd kodus olen? Jaa? Ei?

Tegelikult läksin eile ikka tööle. Andsin võtme edasi ja sõitsin teisele surnuaiale oma lubatud tööd ära tegema. Seal hoidsin pikivahet ja pausil koos teistega ei käinud. Ja kui töö valmis, tulin koju ära. Magasin jälle mitu tundi.

Test oli endiselt negatiivne.

Nüüd tiksun kodus oma kummise peaga. Vaatab, mis edasi.

Read Full Post »


Suvi on taas läinud.

Sellesuvised ilmad on olnud nagu lapsepõlves: päikest ja äikest ja vihmasadu. Augustikuu ja septembri algus on olnud siiski harduldaselt põuased. Põllumehed on oma viljad kenasti koristatud saanud.

Suvemälestusi olen korjanud oma telefoni ja väiksesse seljakotti, et neist ehk millaski kirjutada. Telefoni pildid tuleks enne ära sorteerida ja sobivad siia valmis laadida.

Kuu alguses tegi kuivale maale korralikku öökülma ja tundus, et seenesügis jääb seekord tulemata. Aga nüüd kolmapäeval ja neljapäeval sadas korralikult ning soe on ka, seega seeni vist ikka tuleb 🙂

Ma polnud vist neli kuud telekat avanud, aga nüüd on õhtud juba sedavõrd pimedad, et mõnus on end tugitoolis kerra tõmmata ja sokki kududes uudiseid vaadata. Neil ärevatel aegadel tahaks ikka toimuvaga kursis olla.

Ja siis kolmapäeva õhtul see imeloom enam pilti ei näidanud. Antennid on siin eelmisest sajandist, arvasin et tormituuled ja sadu on midagi paigast liigutanud või katki teinud. Kaks päeva kannatasin, täna hommikul kirjutasin naabrinaisele, et kas nad on kodus ja kas ta mees, kes igasugu masinaid parandab, teab antennidest midagi. Paar minutit hiljem oli naabrimees juba ukse taga 😀 Ja pildi ta telekale ette sai. Kuldaväärt naabrid meil siin 😉 Ja nüüd ma siin istun ja vaatan, mis maailmas toimub.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Olgu see kohe algul ära öeldud 😀

Halli, vihmast ja pimedat novembrikuud sel aastal peaaegu polnudki, oli päikeselisi päevi omajagu ja kuidagi väga kiiresti sai see alati lõputuna näiv november otsa. Enne kuu lõppu läks temperatuur miinuspoolele ja on sinna jäänud. Täna, teisel advendil, on -16. Mõnus krõbe 🙂 Veidi võiks lund sadada, aga pole hullu ka nii.

Telekast tuleb suusatamine, tuba on soe ja kudutöö pooleli. Täitsa lapsepõlve tunne on, mäletan, kui sai kogu perega suusatamist vaadatud ja alati oli miski käsitöö ka pooleli.

Keegi kuskil rääkis, et unenäod pidavat olema mustvalged. Et unes pole võimalik värve näha. No üle-eelmine öö lükkas mul selle küll ümber: nimelt nägin unes, et ma sain omale kollase fordi kastika maastikuauto. Just see kollane värv on kenasti silme ees, ülejäänud uni võis vabalt mustvalge olla. Varalahkunud kolleegi nägin ka. Teist korda juba sel hooajal, esimest korda kümne aasta jooksul. Ja viis aastat tagasi lahkunud ämm käis mulle lõnga toomas. Temagi tuli täitsa esimest korda end ilmutama. Hea teada, et nad ikka olemas on. Kasvõi me oma alateadvuses.

Read Full Post »

Mida pekki


Mu blogisuhtluste indu võttis kõvasti maha asjaolu, et mingil veidral põhjusel ma ei saa blogspoti blogides kommenteerida wp kasutajana ega ka anonüümsena, vaid ainult mingi veidra blogspoti nimega, mille ma kunagi reganud olen ja mis mitte kuidagi ei viita mu siinsele blogile ja juttudele.

Ja nüüd siis tahtsin täna apelsinimarmelaadi wp blogisse toetava kommentaari panna ja seal mina ka ei saanud enam kommenteerida. Mida kurja ma teinud olen 😦

Read Full Post »

Older Posts »