Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘blogimine’ Category


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Olgu see kohe algul ära öeldud 😀

Halli, vihmast ja pimedat novembrikuud sel aastal peaaegu polnudki, oli päikeselisi päevi omajagu ja kuidagi väga kiiresti sai see alati lõputuna näiv november otsa. Enne kuu lõppu läks temperatuur miinuspoolele ja on sinna jäänud. Täna, teisel advendil, on -16. Mõnus krõbe 🙂 Veidi võiks lund sadada, aga pole hullu ka nii.

Telekast tuleb suusatamine, tuba on soe ja kudutöö pooleli. Täitsa lapsepõlve tunne on, mäletan, kui sai kogu perega suusatamist vaadatud ja alati oli miski käsitöö ka pooleli.

Keegi kuskil rääkis, et unenäod pidavat olema mustvalged. Et unes pole võimalik värve näha. No üle-eelmine öö lükkas mul selle küll ümber: nimelt nägin unes, et ma sain omale kollase fordi kastika maastikuauto. Just see kollane värv on kenasti silme ees, ülejäänud uni võis vabalt mustvalge olla. Varalahkunud kolleegi nägin ka. Teist korda juba sel hooajal, esimest korda kümne aasta jooksul. Ja viis aastat tagasi lahkunud ämm käis mulle lõnga toomas. Temagi tuli täitsa esimest korda end ilmutama. Hea teada, et nad ikka olemas on. Kasvõi me oma alateadvuses.

Read Full Post »

Mida pekki


Mu blogisuhtluste indu võttis kõvasti maha asjaolu, et mingil veidral põhjusel ma ei saa blogspoti blogides kommenteerida wp kasutajana ega ka anonüümsena, vaid ainult mingi veidra blogspoti nimega, mille ma kunagi reganud olen ja mis mitte kuidagi ei viita mu siinsele blogile ja juttudele.

Ja nüüd siis tahtsin täna apelsinimarmelaadi wp blogisse toetava kommentaari panna ja seal mina ka ei saanud enam kommenteerida. Mida kurja ma teinud olen 😦

Read Full Post »


Epp kirjutas kõigepealt siin

Kus on siis kodumaalt ära kolinud inimeste kodu?

Minu kodu on praegu Soomes. Siin on me majake ja aed. Siin on töö ja sõbrad.

Mul on tohutult vedanud, et me algusest saadik oleme saanud omale soomlastest tuttavaid-sõpru ja nad on võtnud meid omaks ning suhtunud meisse väga heatahtlikult. Tegelikult nad suhtuvad sisserändajaisse üldse veidi leebemalt, kui eestlased, aga hoiavad siiski distantsi. Mina ei oska ette kujutada, et ma elaksin võõral maal ilma põlisrahvaga suhtlemata, nende kultuuri ja kommetega tutvumata. Et elaksin kuskil omas mullis ja suhtleksin ainult kaasmaalastega. Selliseid rahvusmulle on tõenäoliselt siin väga palju, kus vabal ajal kokku saades õlle ja siidri kõrvale põlisrahvust kirutakse ja iseenda saba kergitatakse.

Õnneks on Eesti meile siiski lähedal ja ma saan käia sealseid sugulasi-sõpru külastamas praktiliselt igal ajal. Ema, õed, õelapsed ja mu oma pooled lapsed ju Eestis. Koroona aeg pani vahepeal liikumispiirangud peale ja õpetas paremini hindama vabadust liikuda. Ja nautima iga hetke lähedastega koosolemisel.

Olen elanud Soomes 8 aastat. Alguses vedasime suurema osa toidust Eestist. Nüüd oleme harjunud siinse valikuga ja ainuke, mida Eestist alati toome või tellime, on tarplani majonees. Soome omad on liiga äädikased, nendega pole maitsemeel veel ära harjunud. Ja kui kord juba Eestis käimas ollakse, siis toome tavaliselt ka suitsulihatooteid: suitsukonte, -koote, -kanakoibi jms. Saia-leiba ostame Eestist kaasa odavama hinna pärast, samuti hapukoort. Epu blogi kommentaarides keegi kirjutas, kuidas sõbranna tassib Eestist Soome kilode kaupa kohukesi. Miks küll? Neid ju müüakse siin ka prismades. Eesti omi ja hinnalt vaat et odavamad, kui Eestis…

Oma kodu ja aed võimaldab värsket köögivilja kasvatada, kasvuhoone samuti. Süüa teen ikka eesti kombe kohaselt või siis vanade harjumuste järgi. Noorem tütar teeb rohkem seda, mida kohalikes köökides pakutakse. Hapukapsast tegin eelmisel aastal ise, aga kapsakasvatus on siin suht vaevaline. Pagana kapsaussid :P. Verivorste tegin ka ise, meeldivaks üllatuseks leidsin, et kõik algmaterjalid on kaubanduses saadaval. Sel aastal vist ei viitsi 🙂 Verivorst ei ole siinses kultuuris jõulusöök. Seda müüakse ja süüakse igapäevaselt. Liha, kana ja kala suitsutame ise.

Tööl koguduses on kõik soomlased, nii ülemused, kui alluvad. Hooajatööle või praktikale on vahel sattunud ka afgaane, hispaanlasi, brasiillasi või ukrainlasi, aga pigem harvem. Meie väiksemapoolses vallas on muumaalasi kindlasti vähem, kui suuremates linnades, kuid siiski omajagu.

Eestlasi on siin ka päris palju aga tihedamat suhtlust eriti pole. Tänaval või poes ikka tere ütleme ja mõne sõna vahetame. Ühe väga-väga hea eestlannast sõbranna olen küll siit saanud. Tema kolis kahjuks ära teise linna, enam ei näe me nii tihti ja spontaanseid ühiseid väljasõite enam ei juhtu. Millest on küll kahju.

Ma ei tea, kas ma kolin kunagi Eestisse tagasi. Kahe maa vahet pendeldama jään ma nii või teisiti, sest see koht ja need inimesed siin on võtnud kindla koha mu südames. Samamoodi nagu need teised sealpool merd.

Read Full Post »


Oeh, ma pole mitu kuud blogisse jõudnud ja wordpress on taas mingeid uuendusi teinud ja…

Kuidas sel aastal on nii, et suvi oli ainult kaks kuud? Maikuu oli külm, siis tulid kuumad, 25-30 kraadised juuni ja juuli ja augustis keeras järsku jälle külmaks. Ja nüüd, septembris, on teist kuud juba täitsa sügis. Kui tavaliselt on septembris veel t-särgi ilmasid, siis nüüd ei saa ka keset päeva jopet seljast. Temperatuur ei tõuse isegi päeval üle kümne kraadi… Ometigi ennustati pikka ja sooja sügist. Olen küll veidi pettunud.

Töö on töö on töö. Ei midagi väga erilist, võinoh, stabiilsus olekski vist üllatav, pidevad muutused on argipäev. Kahe kuu jooksul on kaks inimest enne tähtaega ära läinud, ühel on üsna pikk haigusleht ja üks läheb lõikusele. Õnneks on hooaja vaiksem periood, pidevat aega-on-vähe-tööd-palju kirvest peakohal pole, põhimõtteliselt pole vahet, kui palju rohkem või vähem lehti enne hooaja lõppu riisutud saab.

Sel hooajal on mul kaks aianduse õpilast juhendada olnud. Uus ja tore kogemus, õpime vastastikku. Teine neist on küll tugiõpilane ja osalise tööajaga, see teeb meie tööde planeerimise veits keerulisemaks, aga noo…muidu polegi ju see. Rääkimata sellest arengupuudega tüübist, kes koguduse tööl oli vist juba kaheteistkümnes suvi. Temagi on osalise tööajaga. Nendega on tore tööd teha, aga samuti suurem vastutus.

Kummaline väsimus kimbutab, ei tea, kas see liiga vara tulnud sügis või mis. Mitte ainult minul, paljud kurdavad seda. Ilmselt erinevate asjaolude kokkulangevus, kasvõi ilmselt alateadlik pinge kogu sellest pikast koroona ajast ja vastutusest.

Pidime eelmisel nädalavahetusel naabrinaisega minema arooniaid korjama, aga no üldse ei jaksanud. Nüüd reedel käisin arooniaid vaatamas, neid on küllaga, aga halvaks üllatuseks on kirsid kõik lehed maha visanud :O Leidsin õnneks niipalju lehti, et omad arooniad ära teha. Mul on tegelikult aroonia siirupit järel veel, aga Hämeenlinna sõbranna tellis siirupit ja omad marjad oli plaanis nagunii ära korjata.

Iseenesele meelespidamiseks: musta värvi tomatid näevad küll efektiivsed välja, aga maitse pole neil suurem asi :p Esimest korda elus kasvatasin tomatitaimed ise ette sel kevadel, õnnestus küll.

Olen üdini tänulik, et meile veranda ehitati, ilma selleta ei kujuta seda siinset kodu küll üldse ette. Verandal õnnestus isegi kaks melonit valmis kasvatada 🙂 Tšillid ja jalapenod mul sel aastal ongi verandal, ei hakanud neid kasvuhoonesse üldse viimagi.

Tasapisi hakkab sokikudumise isu tulema, vahepeal tundus, et seegi on kuhugi kadunud.

Ega muud polegi. Järgmine kord jälle 🙂

Read Full Post »

Older Posts »