Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘blogimine’ Category


Mu eelmine arvut saab kohe 10 aastat vanaks ja on üle elanud igasugust. Vist juba pool aastat olen mõlgutanud mõtteid uue ostmisest ja kui nüüd eestis käies see vana jälle jonnima hakkas-kiilus kinni, ei läinud restardile ja seejärel ei tahtnud üldse käivituda-jõudsin otsusele, et maksku mis maksab, uus arvut tuleb ära osta.

Võinoh. Maksta ma väga palju ei tahtnud.

Teise ringi korralikku arvutit ka mitte, sest puudub aeg ja oskused ise seda korralikku välja vaadata.

Hakkasin siis mõtlema, et milleks ma seda masinat õieti kasutan…ja ega peale blogimise väga muud ei jäänudki 😛 Aga seda ma teen pigem harva viimasel ajal (no tänane päev läheb ajalukku ilmselt :D) Miskit kiiret (ja kallist) mänguarvutit ei vaja, pildistamine on ka suht tahaplaanile jäänud (räägib inimene, kes uut fotokat nillib :P), seega võiks miski täitsa tavaline masin olla.

Käisin omaküla tehnikapoes vaatamas, leidsin miskise pooletuhande eurose pilli, mis võiks peaaegu sobida. Õnneks ära kohe ei ostnud. Netis surfates leidsin sama masina veidi vanema versiooni-kakssada raha odavama kah. Seda meieküla poes ei müüdud, küll aga naaberküla omas. Niisiis, naabrimutt kaasa ja naaberkülla teele me eelmine neljaba asusime.

Ega nad seal palju rääkida ei viitsinud, vaatasid et mul masin välja valitud, pakkusid vaid lisakindlustust, mida siin kõigile kodumasinatele pakutakse ja…

“Kas me paneme selle arvuti teile töökorda ka?”

“eee…”

“See maksab 79 eurot”

“Ei, aitäh, ma saan ise hakkama”

Sa pühakuradipüss!! Ma võiksin selle talvehooaja ilusti ära tiksuda, kui ma sellise raha eest kasvõi ühe arvuti päevas töökorda paneksin-selle väikse asjaga ma ikka hakkama saan. Ja muidugi jõuab neid masinaid üsna mitmeid “töökorda” panna päeva jooksul. Seega, pakkumised on teretulnud 😛

Advertisements

Read Full Post »


See blogimaailmas lahvatanud skandaal ühest suhtest otse teise hüppamise koha pealt (ei, ma ei lingi, kes teab, see teab) pani mindki mõtlema neil teemadel.

Õigemini meenutama. Ma oma kunagises elus olen olnud päevapealt väljavahetatu. Nii, et täna õhtul magasin mina veel ses sängis, homme oli sealsamas juba teine naine. Ja mina olin ühes teises kohas ja sängis, kus ma kohe mitte ei pidanud olema ega tahtnud olla. Ja ometi olin, nii umbes paar kuud, kuniks hullem mööda sai. Sõnaga-me mahajäetud olime lohutamas teineteist.

Lapsed, neid oli kokku kolm, minul tol ajal üks ja sel teisel paaril kaks. Minu oma ja nende noorim olid allakahesed, ma ei usu (aga ei tea muidugi), et neile sellest mingeid mälestusi-traumasid jäi. Tol ajal kolmene oli see, kes tõenäoliselt kõige rohkem kannatas, aga kuna see pole mu oma laps, siis ma taas ei tea… Mäletan vaid selle lapse silmi, seda süüdistavat pilku, millega ta mind tookord vaatas. Ja see süütunne saadab mind tegelikult tänini, kuigi mina olin nn. kannataja pool.

Mul/meil oli ausaltöeldes oma valudega nii palju tegemist, et lapsed jäid sootuks tagaplaanile. Minul, kes ma olin vastutav selle väikese kaitsetu inimese eest (kusjuures ei mõelnud kordagi, et lapsel on ju isa ka, huvitav kust on tulnud kinnisidee, et meeste peale ei saa loota?), ei tulnud kordagi pähe, et kui… Aga see teine kannataja võttis ja läkski metsa üks õhtu. Pime, võõras mets ja võõras koht ja mul oli laps-ei mingitki võimalust minna otsima päästma…

Ma ikka mõtlen aegajalt, et keegi kuskil paneb paika inimesi ja asju. Nimetage seda juhuseks või saatuseks või mistahes. Aga sel samal õhtul tuli sõber vaatama, kuidas meil läheb. Läks ja tõi selle mehe metsast ära. Oli teine istunud kännu otsas ja vedanud viimast suitsu, köis kõrval…

Kuidas ometi oskas see inimene just sel õhtul sinna tulla? Jah, muuhulgas polnud meil ei telefoni ega autot. Lähimad naabrid paari kilomeetri kaugusel…

Kuskil paar kuud hiljem, kui valu juba veidi leevendus, kolisin tagasi lapsepõlvekoju ja elu läks tasapisi edasi. See mees pidas mind kogu ülejäänud elu-mida talle oli antud veel ligi 20 aastat-kaugelt liiga vähe, kuid siiski- mind oma elupäästjaks. Vahel oli tunne, et mis nüüd mina, mina ju ei saanud talle metsa järele minna…aga jah, küllap olid need ülejäänud paar kuud määravad, mil me üksteist seal toetasime.

See teine paar on tänini koos, küllap nemad leidsid oma eluõnne ja olematu pikivahe ei teinud miskit häda. Vist.

Nagu erinevatest blogidest on välja tulnud, et anna ka see nn. pikem pikivahe miskit garantiid uue suhte õnnestumisele ja lastega kohanemisele. Seega mingit vahet pole, kui pikka seda pikivahet hoida, võimalus on alati 50/50. Nii suhte õnnestumisel kui laste kohanemisel. Nii lihtne see ongi.

Blogikius…kui seda just nii nimetada. Teate, teil on veel vedanud, kui õelad ja kurjustavad kommentaarid teie kirjutatust tulevad otse te oma postituste alla. Ma ise olen kokku puutunud palju hullemate kiusuviisidega-sellistega, kus sa ennast mingilgi viisil ise kaitsta ei saa.

Esimene neist: igast mu blogipostitusest otsiti miskit, mida andis minu vastu keerata ja kanti ette mu mehele. (Mees ei loe blogi).  Näide: kui ma oma tööotsingutest kirjutasin, et pakutavates kohtades on nii väike palk, mille ma asukohast tulenevalt lihtsalt maha sõidaksin, jõudis mu meheni jutt, et “oi, prouakesele ei kõlba väikese palgaga töö, mugav on ju elada mehe rahakoti peal” jnejne

Teine: Minu kirjutatu põhjal korraldati nõiajaht kolmandatele inimestele ja karistati neid, et nad mulle olid julgenud kurtma tulla. Kusjuures ei ole kuskil ju mainitud nimesid-nägusid, minu anonüümsete kirjutiste põhjal said teised pähe. Minult ei küsinud mitte keegi, et mida ma kirjutatuga mõtlen (tegelikult on aegade jooksul küll üks sõber küsinud, aga tema ei olnud see päheandja). Minu jaoks oli selline käitumine kõigi alatuste tipp-aga jah, oma eesmärgi see saavutas. Ma ei kirjutanud enam neil teemadel…

Kolmas näide on kõige ekstreemsem. Nutke või naerge, aga üks, kellest ma oma blogis kirjutada julgesin (muidugi anonüümselt), tuli paar korda luupainajaks. Tagantjärgi tundub nagu eriti veider ja ajab ehk naermagi, aga kübetki polnud naljakas, kui tüüp sul öösel rinna peal istub, nii et sa hingata ei saa, ja täiest jõust raputab.

Tegelt jäi veel kripeldama see soorollide osa erinevates suhtedraamades, aga las see praegu olla 😉

 

Read Full Post »


-hei, sa käisid seenel, nüüd siis laata korraldama, kus sa kõik need maha müüd 🙂

-ega ma neid nii palju ka ei korjanud, paar kolm liitrit. tegin kastet ja oligi otsas. ma rohkem selline pühapäevaseenetaja.

-ma pidasin rohkem silmas, et sa võiksid laata korraldada

-oioi, selle jaoks on küll teised inimesed 😀

-no ei ole ju. jääb ära sel aastal 😦

-nagu jaanituligi? siis küll jama,kui ära jääb… see minu arvates suht lahe üritus olnud siiani 😛

-nojah…paistab, et seal külas tehakse kõik selle jaoks, et midagi enam ei toimu…

-niimoodi tundub ka meile,kes me seal külas veel oleme…. 😦

-miks üldse jaanipäev ära jäi?

-ei tea…keegi rääkis et kõik noored on ära…aga ei olnud ju

-äkki korraldajate noored? aga kas vanad ei väärigi enam jaanituld? või meiesugused?

-jah, isegi maakonna politseist helistati ja küsiti, millal jaanituli on. kuidagi ei tahetud uskuda, et üle maakonna kuulsad jaanituled lõppenud on…arvasid, et äkki korraldatakse salaja

-kellele nad helistasid?

-ah ühte kohta…ma ei saa öelda

….

*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.

Read Full Post »


Noor verisulis köster seisis, käed ülikonnapükste taskus, vana puukiriku trepil ja vaatas veidi pahakspaneval pilgul üles surnuaiale. Miks peavad need töötegijad neoonkollastes shortsides ja toppides käima, mõtles ta veidi pahuralt. Ja kivimehed, need rabelesid üldse ülakehad paljad ning suitsud suus värskeid hauakive paigele panna. Kuum ilm küll, aga mingi viisakus võiks ju ometi jääda. Ja peavad nad just siis oma masinatega surnuaiale sõitma, kui kirikus parasjagu miskit toimumas on. Kirik sai just sisse  helistatud, aga rahvast oli veel vähevõitu ja koolilapsi, kelle auks tänane kirik oli, polnud veel toodudki. Võiks ju inimesed teinekord ka aegsasti kohale tulla, mitte minutipealt või veidi hiljem. Ja kellatorni luugid kah ei avanenud jälle… Aga surnuaed on ilus ja korras. Teist suve oli siia tööle saadetud üks ei tea kust tulnud virolainen, aga oma tööd ta oskas ja paistis südamega tegevat. Erinevalt neist eelmistest, omamaistest töötegijatest, kes lõunatundi paariks venitasid või keda olla köögipõrandalt magamast leitud töötegemise asemel. Olgu ta siis pealegi napis riietuses selle kuumaga, peaasi, et päris paljaks ei kisu nagu kivimehed. Näe, lapsed tulevad, vaja veel kord kellad helisema panna ja vaadata, ehk avanevad torniluugitki. Pgn, palav on selle tumeda ülikonnaga siin…Õnneks jäävad kiriku uksed lahti ja loodetavasti oskavad need seal surnuaial vaikselt olla teenistuse ajal.

Töötegijad, eestlane ja soomlane, olid hommikul paika pannud tööplaanid. Reedeti oli kõige tähtsam töö kõnniteede riisumine, et nädalavahetuseks oleks kõik ilus ja korras, saaksid ära silutud kõik masinate jäljed veidi kruusasel liival. Selle maa kõigis surnuaedades võis suveperioodil reedeti näha välkumas rehasid ja kuulda kruusa krõbinat plastiku all. Värskeltkülvatud murulapid tuli kindlasti kasta ja üks suurem muruplats veel kiriku ümbert niita. Reedene tööpäev oli nagunii lühem, kuid hästi planeerides peaks aega jääma veel masinate pesemiseks ja tööruumide koristamiseks. Tööle tuldi täna tund tavalisest varem, ehk kella kuueks, et pääseda suuremast kuumusest. Külvid kastetud, alustasid nad riisumist, sest märga muru niites ei oleks see nii kena jäänud. Ja niitmata muruplats oli just seal, kus ei olnud liivatatud kõnniteid, et peaks pärast uuesti jäljed üle riisuma.

Veidi aega riisutud, saabusid kivimehed. Oh loomulikut sõidavad nad autodega otse surnuaiale, kivi vajavale hauale võimalikult lähedale, muudmoodi ju polegi võimalik neid suuri ja raskeid kive paigale saada. Jooksvalt tegid töölised oma plaanid ringi ja otsustasid peale kohvipausi muruniitmist alustada, kuuma ilmaga oli see juba piisavalt kuiv. Kohvipuru masinasse pannes parklat jälgides nägid nad köstrit tulemas, ülikond seljas. See tähendas vaid ühte-kohe on kirikus jumalateenistus algamas. Küsima minnes selgus, et laste koolivaheajale õnnistamine on sedakorda plaanis. Seega muruniitmine kirikuesisel platsil tuli samuti edasi lükata. Kommunikatsiooniga ei hiilga nad ka siin maal, mõtles eestlane.

Külast eemal põldude keskel seisev, saja ühekskümne teist aastaringi käiv väärikas puukirik vaatas muheledes ümbruskonda ja inimesi. Kirikujalamilt mitmeid meetreid kõrgemal olev surnuaed säras päikeses ja lillevärvides. Inimesed käisid, tõid ja istutasid uusi lilli, aga leidsid aega ringivaatamiseks ja pinkidel jalapuhkamiseks. Ärge muretsege, tahtnuks see kirik inimestele öelda, vaadake kui ilus ja rahulik aeg praegu on. Ja kõik laabub nagunii kord. See kirik oma pikas eas oli näinud sõdasid ja haiguseid, nälga ja muret. Olid ju siinsamal surnuaialgi pikad rivid mälestuskive sõjasangaritele, kes, pärit siitsamast ümbruskonna küladest, vaevu kaela kandvana sõtta läinud ja langenud kaugel põhjas suure idanaabri piiril või aladel. Sellised kivirivid on kõigis surnuaedades siin maal. Aga praegu, vaadake kui ilus on kõik praegu. Ja kui mõni töö nüüd täna pooleli jääb, siis neil allpool olevail asukail pole sellest sooja ega külma. Ja need, kes pealpool käivad omakseid mälestamas, küllap mäletavad seda mõne aasta tagust räämas surnuaeda. Kirik oli tänulik, et hoolimata muutuvatele aegadele siin ikka käidi. Ja et aeg oli selline, kus rõõmsaid ja pidulikke sündmusi oli palju rohkem, kui kurbi ärasaatmisi. Olid koolivahaejale õnnistamised ja leeripeod, oli pulmi ja saadeti eelkoolide lapsi pidulikult kooli, lisaks kontserdid ja tavapärased jumalateenistused. Ei, kurta siin küll ei saa. Veidikese nukrusega mõtles ta vaid meretagusel maal asuvale kolmveerand sajandit nooremale sõsarkirikule. Selle kiriku elukäik oli palju heitlikum olnud, riigikord oli rahva võõrutanud eemale, õpetajad aina vahetusid ja õieti keegi ei paistnud hoolivat, mis edasi saab. Kunagi üks kaunimaid surnuaedu tundus hüljatuna. Eiei, sealgi oli hooldaja ja inimesedki käisid, aga midagi oli nagu puudu. Ühtne kogukonnavaim?

Bussitäit lapsi kirikuplatsil nähes mõtles eestlane kurbusega oma koduküla rahvale teisel pool vett. Siin need lapsed nüüd on, kõik koos bussiga kirikus. Teisel pool peavad kaugemad kandid ise vaatma, kuidas saavad. Kuidas pääseda kooli eksamikonsultatsioonidele, eksamitele, laulupeole….Sest kool on läbi ja väljaspool kooliaega bussid ei käi. Peavad leidma trantspordi, öeldakse ja mis sul muud üle jääb? Kui peab, siis peab. Lähed või jalgrattaga, mis see viisteist kiltsa viluga visata siis pole. Kui on vilu. Kui on kõrvetav kuumus või paduvihm, siis higist või sadeveest tilkuvana pole küpsuseksmit vist väga mõnus teha? Aga kool tahab ju lõpetamist. Kuus aastat tagasi, veel omal maal elades oli eestlane maakonnapeole minekuks ka kaugemate külade lastele bussi välja võidelnud. Sattudes küll õpetajaskonna ja vallaametnike viha alla, kuid lapsevanemad olid tänulikud. Ilmselt on nüüd need muud tänulikud, et tülikas element minema on kolinud sealt maalt. Aga võta näpust, kõikvõimalikud sidemed, juured ja ladvad hoiavad ikka veel otsapidi sealpool vett. Ehk olengi ainult mina selline nõudlik ja õiglust taga ajav, oli ta mõnedki korrad mõelnud, kuid paari päeva tagune vestlus “kaaskannatajatega” tõi arusaamise, et nii see kaugelti pole. Teised lihtsalt ei julge erinevail põhjuseil sõna võtta. Ega ta ehk isegi tookord poleks julgenud, kui pidevalt “pakitud kohvrid” tagatoas valmis poleks olnud. Ehkki päris minemisele kulusid veel mõned aastad. Ei, aitab heietamisest, mõtles eestlane, tööga läheb nüüd kiireks. Homme on siinsetel lastel koolilõpp ja kirikusse minekuks transpordivajadust küsiti igalt lapse(vanemalt eraldi). Kes seda vajasid, need selle ka said. Vaid üks küsimus jäi eestlast kummitama-kuidas on ülejäänud eestimaal? Kas kõikide külakolgaste lõpuklasside lapsed peavad ise vaatama, kuidas kooli lõpetatud saavad? Kuidas eksamitele ja tagasi koju pääsevad? Kas see peabki nii olema?

Suur Vana istus pilveserval ja itsitas. Õnneks olid üle mitme kõrbekuuma selge päeva nüüd mõned pilvelaevad taevas liikumas ja Vana purjetas nendega kaasa, et vaadata üle olukord maapeal ja mõni vingerpuss visata. Näe, siin ongi üks kirik ja surnuaed, silutakse teist mis hirmus. Peab siis alati kõik joone järgi olema? No ei, seda asja annab parandada, mõtles vana lõbustatult ja lasi oma plaani käiku.

Töötegijad, ikka need soomlane ja eestlane, olid töid lõpetamas. Veel paar jalgrada riisuda ja valmis ta ongi. Muru sai niidetud, masinad ilmselt jäävad pesemata, aga olgu. Pool tunnikest enne tööaja lõppu tuleb kõne tööjuhatajalt. Üks hauaplatsidest, millele täna kivi pandi, tuleb täielikult korrastada. Kohe. See tähendab ka liiva ja mulla vedu masinatega või siis käsikäruga vastriisutud kõnniteedel…Oligi kõik veel liiga hästi sujunud peale mitmekordseid plaanimuutusi. Ja et asi täiuslik oleks, sõitis surnuaiale järgmine kivimeeste-auto…

Vana lagistas pilvepiiril laia naeru.

Read Full Post »


Kui palju teid siin käib! 🙂 See oli nüüd küll üllatus, et olenemata mittekirjutamisest käib siin piilumas nii palju inimesi-ja muidugi veel palju rohkem siis, kui miskit üles on tulnud. Aitäh Teile, mu armsad 🙂

Pühade ajal oli meil traditsiooniline eestiskäik. Sinna sisse mahtus sünnikodune munadevärvimine ja lihavõtte jäneste peidetud kingituste otsimine lastel. Üks planeerimatu sünna-öö, kus varavalgeni sai kohalikku ja kaugemat poliitikat arutatud. Jajaa, ma olen alati öeld, et mis kasu on poe taga või pidulauas tehtavast poliitkast, kui see kuhugi ei vii, aga küllap on vahel harva kasuks seegi. Et erinevaist kildudest pusle kokku panna ntks. Või miskid lahendused leida. Või ennast tühjaks vahutada 😛

Käisin erinevis valla nurgis sõprade-sõbrannade pool külas. Oli tore üle pika aja näha, lobiseda ja uudiseid kuulata. Oli armas kuulda, kuidas asjad on paranenud-nii isiklikes kui üldises plaanis. Eks vigu teeme me ju kõik, peaasi, kui neist märgatakse õppida. Varem või hiljem.

Nii mahtus kolme ja poole päeva sisse hästi palju suhtlust ja erinevaid muljeid-suures osas positiivseid. Mina tänan.

Äraminekupäev jäi esmaspäevale, mis pea terves euroopas-välja arvatud Eesti ja Poola (ma tegelt pole kindel, kas see teine riik oli nüüd poola, arvestades nende usu-tausta)-oli veel vaba päev. Mis oli meie õnn, sest siinpool lahte oli veel vaba päev, mil lastel kooli polnud ja sealpool lahte sai külastada mitut vajalikku ametiasutust, sest seal oli tööpäev.

Stig Rästa “Minu Kennedy” lugesin läbi. (ma päriselt ka loen tegelt rohkem raamatuid, kuigi mitte nii palju, kui tahaksin, aga see on raamat, mis märkimist väärib. Erinevalt näiteks Veerpalu-raamatust). Stigi raamat oli meil kodus juba eelmine kord, kui eestis käisin-lapsele lugemiseks. Ma ise ei julgenud lugema hakata, pelgasin, et ei jõua loetud enne ärasõitu. Nüüd selgus, et laps ei olnud viitsinud seda lugeda, aga mina olin lugenud Rohelisemrohi blogist seda arvustust ja võtsin ikkagi raamatu ette 🙂 Ja kui me viimasel õhtul siis lapsega kahekesi meie laias voodis lebotasime, tema õppis ja mina lugesin ja naersin ja talle naljakamaid lõike ette lugesin, siis loomulikult tekkis tal endal huvi seda lugeda. Aga mina võtsin raamatu kaasa, sest kolmandik jäi lugemata-see sai poolel laevasõidul läbi muidugi. Eraldi arvustust polegi vaja, kahe käega kirjutan alla rohelisemrohi Kadi mõtetele.

Sedasi siis seekord 🙂

Read Full Post »

Kaitstud: Blogide (au)hindamine


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Read Full Post »

Older Posts »