Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘blogimine’ Category


Kohalikus tehnikapoes:

“Kuidas saan Teid aidata?”

“Teil on soodukas see honori telefon, sada nelikümmend üheksa eurot?”

“Jaa. Aga Meil on siin üks samade omadusega huawei ka, 10 eurot odavam”

“Ei ma tahaks seda honorit”

“Aga need on ju sama firma ja telefonid on täpselt samade omadustega, 32giga ja sama suured ja samad kaamerad…”

“Ei see läheb kingituseks ja taheti honorit!”

“Selge-selge, honor siis. Ainult sinine on jäänud”

“Ma võtan selle. Kas teil sellele kaaned ka on?”

“Ei ole kahjuks”

“Aga kaitseklaasi?”

“Ei. Ja telefon on ka viimane”

“Oot. Aga kas sellele huaweile on kaasi?”

“Jah on. Ja kaitseklaas on ka”

“Okei, ma võtan siis selle huawei!”

“Oot, te võtate sellepärast huawei, et honorile pole turvavarustust”

“Just!”

Müüja (mees) kehitab õlgu ja pakib veidi hämmeldunult telefoni koos turvavarustusega valmis…

Advertisements

Read Full Post »


Mõttelõng hakkas veerema sellest postitusest.

Ma jäin mõtlema, et ma olen ikka üsna õnnelik inimene. Olen teadlikult või mitteteadlikult suutnud minimeerida pea kõik need tegevused, mis tunduvad vastumeelsed. Või siis õppinud nautima neid.

Igapäevane söögitegu võib tunduda teinekord suhteliselt nürina, aga ma enamasti teengi süüa ülepäeva ja järgmisel päeval praen või soojendan eelmise päeva jääke. Ja kui kohe üldse ei viitsi, siis ostan ilma mingite süümepiinadeta poolfabrikaate.

Tööst ma juba olen kirjutanud eelmistes postitustes.

Jõulud. Kuna mu emal on jõulureedel sünnipäev, siis algavad me jõulud alati lapsepõlvekodust. Seltskond on läbi aegade muutunud, aga traditsioon on jäänud. Ja põhituumik-lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed-alati kohal. Või tegelikult on ette tulnud sedagi, et üks või teine on haiguse tõttu sunnitud eemale jääma, see on paratamatus. Ja näiteks mu mees pole seal mitmeid aastaid käinud ja keegi ei tee sellest numbrit. Tulevad need, kes tahavad kokku tulla ja olla. See ei ole kohustus, me oleksime kurvad, kui seda traditsiooni poleks.

Ma kunagi olen vist kirjutanud ka, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi jõululaupäeval ihuüksi olin ja paksult rahul. See hetk, kui ma vanima pojaga kahekesi olin. Tema oli oma isa juures jõuluõhtul ja kõigil teistel olid omad jõuluõhtud. Mina lugesin raamatut, rüüpasin viskit ja kuulasin raadiot ega olnud karvavõrdki õnnetu üksiolemise pärast. Ega saanud aru raadiost kuuldud väitest, et sel õhtul ei sooviks üksiolemist ka vaenlasele mitte.

Selle perioodi järel tulid taas pererohked jõuluajad. Mees, tema vennad ja ämmad-äiad. Meie õnneks elasime eestis kõik samas piirkonnas ja vahemaad olid lühikesed. Ja tekkisid uued traditsioonid, jõulu esimesel pühal oli alati ämma juures jõulusööma ja kingijagamine. Mäletan mehe vennanaise kirumist, et ei viitsi sinna minna, aina samad näod ja kingid ja jutud ja lapselaste ebavõrdne kohtlemine. Ma ei viitsinud oma pead sellega vaevata, see oli nagu rutiin ühest küljest ja teisest küljest-kui kauaks seda rutiini on, ei me ju kunagi tea. Ning kaks aastat tagasi see üsna ootamatult katkeski. Nüüd võib vaid naerda tüdrukutele kingitud meestelõhnade jms kräpi üle, mida pakkidest välja tuli. Aga see kinkija rõõm. Ja lapsed said maast madalast selgeks, et elu ongi ebaõiglane. Ma ei tea, kas parim aeg seda õpetada on jõulud, aga nii oli.

Eelmisel aastal tuli kogu see kamp meie eesti koju. Keegi hädaldas, et polegi pikka lauda, kuhu kõik sööma mahuvad ja… No korraldanud siis ise, aga vabatahtlikke paraku ei leidunud. Õhtu muidu oli tore, loosikinkide jagamisega ja lauamängude mängimisega.

Sel aastal ma ei tea, kas see suguvõsa pool ühise istumise teeb. Väga ei huvita ka, mul on võimalus saada hoopis taas jälle üksi-olemise jõulupühad. Kuna meil siin on koer ja kass, siis käime mehega Eestis pühi pidamas vahetustega, esimesel jõulupühal tulen mina tagasi ja tema läheb Eestisse. Ja siis on mul kolm päeva, enne kui mees lastega naaseb. Ja ma olen nii isekas, et ma ei taha oma siinsetele üksi elavatele sõbrannadele rääkidagi, et üksi olen. Et ei peaks neid külla kutsuma. See, mis on ühele õnnetus, võib teisele õnn olla. Tegelikult ma selle, kellega  mul vähem aega suhelda on olnud, ilmselt ikkagi kutsun sauna ja veinile. Pole nii ammu saanud 🙂 Ja ei kutsu mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast et tahan. Sest no lihtsalt teki all lebada ma väga pikalt ei viitsi. Pool päeva ehk kannatab olla, siis peab taas miskit tegevust leidma. Vat see võib tulla küll miskist süütundest-kohusetundest. No et kuidas sa molutad niisama 😛

Read Full Post »


Siili blogist näppasin.

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?

Läksin arstidelt masenduse vastu abi otsima. Mida ma nüüd kahetsen 😛

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ei ole andnud ega plaani ka 🙂

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Ei.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Lähedastest mitte. Õnneks. Aga üks siinne väga hea tuttav läks väga ootamatult.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2019, mida sul 2018. aastal ei olnud?

Vähem stressi? Vähem tegemist rumalate ja ebaausate inimestega? Vinguvate ja õelate inimestega, kellega suhtluse lõpetamine pole võimalik?  Ma tegelikult tean, et kui ma midagi taolist soovin, siis keegi kuskil kõrgemal arvab, et ma pole veel õigeid katsumusi näinudki ja…

6. Milliseid riike sa külastasid?

Välismaal ei käinud, kui arvestada, et ma Soomes elan. Eestis muidugi käisin.

7. Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Ei ole sellist päeva.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Sain oma suvetööl kogu meeskonna toimima. Ja olen selle üle tõeliselt uhke 🙂

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Et võtsin liiga südamesse- ja ka tõstsin häält- minusse otseselt mittepuutuvate kolleegide tegevusetust, ajaraiskamist ja varastamist tööandja tagant. Sest miskit sellest ei muutunud peale selle, et ma pole kindel, kas ma järgmisel aastal samale kohale valituks osutun. Aga see pole muidugi maailma lõpp.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Eelmise punkti põhjustest tingituna sain ma korraliku stressi ja algava depressiooni.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Auto.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Mu tüdrukud, kes aitasid läbi suve nurisemata mu vankrit vedada. 

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Nende eelmainitud kolleegide vt. p. 9. Vahel naabrinaise. Ja abikaasa. Ja ei ole nii, et suhtled ainult inimestega, kellega kõik klapib. Alati ei ole võimalik neid oma elust välja kirjutada kümnetel erinevatel põhjustel. Jääb üle vaid ignoreerida. Või taluda.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Pole aimugi 😀 Maksud ja söök ilmselt 🙂

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Mu töö. Ma nautisin kõigest hoolimata pea iga hetke. Ka siis, kui varjud selja taga kulgesid.

16. Milline laul jääb sulle alati 2018. aastat meenutama?

Hmm. See ilmselt:

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii) kõhnem või paksem? Samasugune ikka 
iii) rikkam või vaesem? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rohkem ringi sõitnud nii Eestis kui Soomes.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud.

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Ma ei vaata telekat. Aga vaatasin tagantjärele ära kõik Tuuli Roosma “Meie aasta…” saated, mis tulid peale Siberit. Need meeldisid küll.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. Vihkamine on üldse liiga iseend kulutav tunne. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Jaan Mikveldti “Vaikne suvi vanaema juures” See oli nii hea ja naljakas ja kerge ja helge-just kõike seda, millest mul siin viimasel ajal puudus on. Aitäh lapsele, kes selle mulle poolvägisi lugeda käskis 🙂

24. Mida sa tahtsid ja said?

Uue(ma) auto.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma pole filmisõber. “Eia jõulusid” võiks vaadata ehk.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 46. Mitte midagi ei teinud vist. Ilmselt käis naabrinaine teed joomas ja tõi miski kingi ka. Oot, tegelt käisid poolteist nädalat peale mu sünnat eestist külalised, suur poeg ja väike õde ja keskmise õe laps. See oli tore ja armas 🙂

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Ma ei oska vastata. Või siis ei taha.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sokikudumine? Ma tegelikult ei tea, kas olen mõistuse juures 😛

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Soome president

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Võib kõlada vastuoluliselt, aga seesama, kellega ma töölt sõjajalal lahkusin. Tema oskas näha ja  sõnastas  meie töö tegeliku väärtuse. 

31.  Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2018. aastal said?

Edit: Meelde tuli. Asjad ei ole mitte kunagi nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. See käis läbi korduvalt ja korduvalt. Loodetavasti sai selgeks 🙂

Et inimesed ei muutu. Kuigi ma teadsin seda ka enne. Tõdesin vaid uuesti uute inimestega seda.

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:

Kuka kiittää sua

Kun sä kaikkesi teet

Kuka jää kun muut on menneet

Kun sä hyppäät korkealta kuka ottaa kiinni

Laul ise 16. punktis

vabatõlge:

Kes tänab sind, kui sa kõike ise teed,

kes jääb, kui kõik muud on läinud,

kui sa hüppad kõrgelt, kes sind püüab kinni

Read Full Post »


Käisime täna töökaaslastega oma eelmise aasta töökaaslast-aednikku vaatamas. Põhjus selles, et Sari viis täide oma ammuse unistuse ja avas lillepoe. Kaasas meil oli muidugi kingitus vastsele poe-omanikule ja autotäis tervitusi endistelt töökaaslastelt. Loomulikult oli ta väga õnnelik meid nähes-et kuidas me küll tema pärast nii kaugele sõitsime. Hiljem hakkasin mõtlema, et kas tervitused hauakaevajatelt kuidagi morbiidselt ei mõju… 😛

See, kuidas töö mõnikord ajudele hakkab-tulime kord tütrega töölt ja kohaliku prisma kõrval torutöödest tingituna suurt liivahunnikut nähes, mõtles pliks, et huvitav, kes siia maetakse… 😀

Aga täna oli esimene öökülm, õhus -3,5 kraadi, seega maapinnal veel rohkem. Ilm oli imeline ja tore oli sõita läbi värviderohke maa. Tõsi, ise roolis olles ei näe nii palju, aga siiski. Eriti, kui saab sõita selliseid teid, kus varem pole käidud 🙂

Sügis on täiega käima läinud. Kuna tööd on palju, samuti logistikat-pidev mõtlemine, kes millisesse üksusesse miskil päeval saata-siis ajud on õhtuks üsna pehmed. Ja selle vastu aitab heasti õhtune sokikudumine-et siis muidugi jälle mõelda, mismoodi kõige optimaalsemalt vähest tööjõudu ära kasutada 😛 A naabrinaine õhutas mind taas Adlibrisest lõngu tellima-ta tahtis miskeid saada ja siis tellisin kohe mu eesti sõbrannale ka ja endale kõige vähem. Ja kui ma need kätte sain, siis süda ei andnud rahu ja tellisin endale ikkagi ühe portsu veel… 😛 No maitea, lõnga- ja lillepoodides kipun ma natuke hulluks minema…

Lugesin seda, ja irvitasin südamest 

 

Read Full Post »


Tõepoolest, paremini ei saakski neid asju kirja panna.

JA katsu sa siis  ekstroverd(tide)ga koos elada. Kes arvavad et sinu ignorantsus tähendab, et sa ei  hooli neist. Mis on muidugi vale. Aga introvert ei näita tundeid välja. Kui, siis vaid  äärmisel juhul.

 

 

Read Full Post »

Kohvist.


Tikker kutsus kommenteerima kohvijoomist, mõtlesin  hoopis siia kirjutada.

Mulle tundub, et miskit kohvilaadset toodet saime me juba põhikoolis internaadi hommikusöökide ja õhtuoodetet kõrvale. Selline väga lahja viljakohv piimaga pooleks ja suhkur ka veel. Vahel harva seda oli, enamasti oli siiski tee.

Niiöelda päriskohvi hakkasin ma jooma umbes 16-aastaselt kodus. Sel ajal oli see suures osas vist lahustuv kohv ja eriti head olid Kanada-vanatädi saadetud partiid. Praeguseks hetkeks ma jätan kohvi pigem joomata, kui lahustuvat kohvi võtan. Ilmselt oleneb kohvist, aga hiljuti ühe tuttava juures pakuti ja no, see oli rõve.

Mina olen just see inimene, kelle lemmikohvi on “pätikas”. Kodus me teeme endile just seda, kõigi nende aastate jooksul on käe sees hommikul esimese asjana veekann käima, puru tassi(desse), suhkur ka ja keev vesi otsa. Siinsete külaliste jaoks on meil presskann-soomlaste jaoks on see suht võõras asi ja alati seiravad nad imestunult-jahmunult mu kohvitegu. Lähemad sõbrad muidugi juba teavad ja oskavad isegi presskannu kasutada 😛 Veel paar aastat tagasi oli isegi presskannu leidmine siinsest kaubandusest väljakutse, nüüd neid siiski juba müüakse.

Siinmaal kõige levinumat tavalist masina-kohvi ma võimalusel jätan joomata. Olen küll sellevõrra kohvisõltlane, et päris ilma olla ei taha, aga sõltub. Kui masinakohvi on üle 10 minuti (ma tegelikult pole aega mõõtnud ja eks masinadki on erinevad) valmis olnud ja seal kuumal plaadil seisnud, siis minumeelest see enam ei kõlba. Võinoh, kõlbab koorega pooleks ehk.

Ma selle masinakohvi-vastase kiiksu sain tegelikult eestist, oma kontoritöö ajast. Seal oli millegipärast kombeks, et uut kohvi enne kunagi ei tehtud, kui vana otsas. Ja kohvi tehti olenemata joojate arvust alati kannutäis, vahel harva õhtupoolikul ka pool kannu. Ja nii see kohvi seal teinekord tundide viisi kärssas ja me ikkagi jõime seda. Ma praegu küll enam ei oskaks põhjendada, et miks küll?

Igasugu “peeneid” lattesid ja moccasid siinsetes kohvikutes ei ole-vähemalt meie linnakeses mitte. Arvukate kohvikute ja söögikohtade hulgas on vaid üks, kust saab erinevaid kohvisid tellida, igal pool pakutakse seda kõige tavalisemat masinakohvi. Mis üldjuhul on selle kuuma plaadi peal rohkem kui 10 minutit seisnud :P. Selles suhtes oli meeldivaks üllatuseks mu viimane töökoht, sinna kööki oli siginenud suur ja moodne masin, millest sai välja meelitada vist paarkümmend erinevat jooki.

Tavaliselt joon kohvi suhkruga, vahel harva suhkru ja koorega või ainult koorega. Koore kasutamine sõltub ka kohvi kangusest. Musta kohvi ilma suhkruta pole õppinud jooma, minu jaoks annab just suhkur selle õige maitse. Kodus mul tavaliselt kohvikoort või piima pole ja siinne lähim sõbrants käib oma piimaga mul külas 😀

Lapsed pole ise väiksena kohvi vastu huvi tundnud ja ma vist pole pakkunud ka. Suurem pliks õppis eelmisel suvel siin tööl olles kohvi jooma. Noorem plika armastab neid kohvijooke, ostame neid tihti kaasa eesti-reisi autosõidule. Niisama osta ei raatsi, aga vahel harva on nii mõnus 🙂

Nii pika jutu peale võiks nüüd ühe pätikohvi teha 😀

Read Full Post »


Kui üks üsna tuntud inimene teatas, et Vigala Sass olla öelnud, et peale surma ei tule mitte midagi, tundsin ma ennast nagu kommikotist ilmajäänud põnn. Kõik need taevad ja põrgud ja hingede rändamised ja… Jah ma uskusin seda. Samas olles igasugu kasutut “nõidumist” näinud.  Vaevanud mõnikord pead, et kas saatus või juhus? Või mis neil vahet on? Ja mis on elu mõte…

Hähh, mul praegu tuli meelde kuskilt kuuldud/loetud usukuulutajate kild-et kaugel põhjas polevat misjonitöö just kõige paremini sujunud, kuna pärismaalased olla kangesti uurinud, mis see põrgu on ja kui neile oli vastatud, et see on koht, kus on kole kuum, tahtnudki nad kõik sinna minna-olles terve elu pidanud külma taluma. Kõik on suhteline eksole.

Just siis, kui olin loobunud võitlemast millegagi, mida minu võimuses polnud muuta võimalik ja teinud rahu iseendaga ning lasknud asjadel minna nii, kuidas need ilma minu sekkumata lähevad ning elult enam mittemidagi oodata ei osanud,  just siis tuli mu ellu hoopis midagi suurt ja head. Ilma et ma ise midagi selle jaoks teinud oleksin. Või siiski? Miks me käitume nii nagu käitume? Miks otsustame nii nagu otsustame?

Mina arvan küll, et mul on elus vedanud. Kõigest hoolimata.

Ma tegelikult ei tea veel praegugi õieti, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan. Mis siis veel murdeealisest minust rääkida. Keskkooli ei lubanud vanemad mul minna ja seega tuli miski eriala valida. Elutee keerdkäigud on viinud selleni, et tol pea kolmkümmend aastat tagasi omandatud erialal olen töötanud alles viimased kolm aastat. Pea viisteist aastat töötasin erialal, kuhu sattusin tööle tänu sugulussidemetele ja teiste jaoks ebaõiglaselt. Tõsi, ka selle eriala omandasin pea kohe, aga siiski tööle võeti mind nn. puhta lehena.

Kuulge, kas eestis tõepoolest kõigil pahaloomulise kasvaja diagnoosi-saanutele teeb toitumisspetsialist individuaalse toitumiskava, nagu ma siit loen? Oma sõbranna haiguse-ajast ma küll midagi sellist ei mäleta. Ja siin maal see ka kombeks pole. Kohalikud õhtulehed hoopis kirjutavad, kuidas kellelegi ravi ajal lemmikpurgeriputka teenindajad burksi haiglavoodisse tassisid ja nüüd on inimesel taas nii palju jõudu, et ise seda burksi ostmas käia…

 

 

Read Full Post »

Older Posts »