Ülbeks läksin jah?

No igatahes keegi või miski otsustas mind maa peale tagasi tuua ja veidi alandlikumalt elu võtta. Eks oligi juba liiga pikalt liiga ilus, või?

Pesamuna ajas ATV üle kupli ja nüüd on käsi kipsis, randmest puruks. Õnnelik õnnetus oli, tal kiivri lõuakaitse oli ikka täitsa sodi, hea et niigi läks. Õnnetus juhtus pühapäeva õhtul, käisime traumas pildistamas ja pandi ajutised toed, kutsuti esmaspäeval tagasi, et konsiilium täpselt otsustab, kas vajab lõikamist või ei. Kuna tütrel oli vaba päev, läks tema pojaga uuesti sinna traumasse. Mehe autoga, sest ta oma auto on remondis. Noja sel ajal, kui nad seal haiglas konsiiliumis olid, mõlgiti mehe auto uks ära… Millest muidugi tuli kodus skandaal. Nagu oleks sellest miskit kasu olnud, sellest skandaalitsemisest. Et muudab kuidagi asja või?

Ja tütre auto on juba üle kuu aja remondis olnud. Suvel ostsime selle auto talle, kusjuures firmast, mitte eraisikult. Sügisel, kui ilmad jahenesid, selgus, et auto ei lähe soojaks. Jah, tegelikult jahutusvedelikku hakkas ta juba suvel küsima, jah, meie viga, et me siis kohe auto müünud firma poole ei pöördunud. Nüüd pöördusin. Nemad soovitasid suvalisse remonditöökotta viia, et viga tuvastada, siis otsustavad, mis teha. Esimene remondifirma kahtlustas suht kohe plokikaant. Paraku selle firma paberid automüüjale ei kõlvanud. Viisime järgmisesse. Seal leiti, et hammasrihma võll? on tuksis ja jahutusvedelikku pööritav pump lekib. Lasin need vead ära parandada, sest see tulnuks odavam, kui auto “tagasimüümise” puhul meie kanda jääv osa. Sellele paraku lisandus veepump. Ja …ei, auto ei saanud korda. Ilmselt ikkagi on tuksis plokikaanetihend või plokikaas… Olen vaielnud auto müünud firmaga, aga nemad väidavad, et nendel mingit vastutust pole. Tarbijakaitse on suht aeglane ja passiivne. Autofirmalt oleks vaja saada kirjalik ülevaade kõigist vigadest ja kogu remondi maksumus ja nad kuidagi ei leia aega selle tegemiseks. Millest ma saan täiesti aru. Ma olen krdima vihane kogu selle jama peale, mitte et see midagi kaasa aitaks… Jagame siin nüüd kolme peale kahte autot ja igapäevane logistika on paras ajuk.pp. Lisame veel selle, et pesamuna ei saa loomulikult oma kipsis käega ATV-ga sõita ja tema kooliskäimine on suht…keeruline. Õnneks mingi bussiliiklus siin ikka toimib.

Ma olen siin Soomes mitu autot ostnud eri firmadelt, kõik kasutatuna ja nii paska kogemust varem pole olnud. Aga noh, mis teha. Elu kallid õppetunnid. Või noh, kõik, mis raha eest saab, on tegelikult ju odav.

Ainult et mu ärevushäire on taas pead tõstmas, kui ma kogu selle jama peale mõtlen. Asjale ei aita muidugi kaasa see, et ma ühe lolli vale alatooniga naljasõnumi saatsin ühele inimesele ja seda sattus kogemata lugema üks teine inimene. Millest tuli ka skandaal. Ühesõnaga, ärge usaldage inimesi ja internetti 😛

Aga noh, tegelikult. Küllap kõik laabub. “Ära karda, mina olen sinuga”-nagu mu töökaaslane mulle armastab piiblit tsiteerides korrutada. Ja see rahustab, päriselt ka.

Olge Teie ikka sama tublid edasi 🙂

Read Full Post »

See mesimagus võim, millest loobuda on võimatu

Sest muidu oleks võimutu.

Me kallil isamaal olid paar kuud tagasi kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Kes sai sisse, see sai sisse, kes jäi välja, see on väljas. Kes varem on pikalt sees olnud, aga nüüd välja jäi, peaks ilmselt peeglisse vaatama. Väiksemates kohtades valitakse endiselt inimesi, mitte erakondi. Ja veel sellises kandis, kus muid võistlevaid kandidaate polnudki.

Aga ei. Selle asemel tuleb üle lasta ja peale kusta kõigile lubadustele ning kokkulepetele ja trügida vägisi valla kaugemaid nurki esindavasse komisjoni. Selmet sinna pääsenuks inimene, kelle pääs sinna oli kokku lepitud ja kes külavanemana tõepoolest on oma kandi heaks ka miskit korda saatnud vs. endine “rahvasaadik”, kelle panus omakandile eelmise volikogu perioodi jooksul oli seesamunegi…ümmargune…0

Võimatu, võimutu, võimetu…

Read Full Post »

Naise loogika. Või siis muutlik meel.

Kohalikus tehnikapoes:

“Kuidas saan Teid aidata?”

“Teil on soodukas see honori telefon, sada nelikümmend üheksa eurot?”

“Jaa. Aga Meil on siin üks samade omadusega huawei ka, 10 eurot odavam”

“Ei ma tahaks seda honorit”

“Aga need on ju sama firma ja telefonid on täpselt samade omadustega, 32giga ja sama suured ja samad kaamerad…”

“Ei see läheb kingituseks ja taheti honorit!”

“Selge-selge, honor siis. Ainult sinine on jäänud”

“Ma võtan selle. Kas teil sellele kaaned ka on?”

“Ei ole kahjuks”

“Aga kaitseklaasi?”

“Ei. Ja telefon on ka viimane”

“Oot. Aga kas sellele huaweile on kaasi?”

“Jah on. Ja kaitseklaas on ka”

“Okei, ma võtan siis selle huawei!”

“Oot, te võtate sellepärast huawei, et honorile pole turvavarustust”

“Just!”

Müüja (mees) kehitab õlgu ja pakib veidi hämmeldunult telefoni koos turvavarustusega valmis…

Read Full Post »

Eesti matus

 

Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.

Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.

Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid  … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…

Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)

Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.

Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.

Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.

 

Read Full Post »

Sisesta pealkiri

No ei tulnud muud pähe 😀

Telefonikõne sõbraga:

-tere ilus naine!

-sa pole mind nii kaua näinud, kust sa tead kui ilus ma veel olen 😛

-noo…ega ilu ei pea alati tähendama välist ilu…ilu on inimeste sisemistes väärtustes…-vingerdab sõber

-ähh, sa oled vanas eas filosofeerima ka veel hakanud

Aga ma nüüd ei teagi, kas solvuda, et mind enam väliselt ilusaks ei peeta  või olla uhke, et mu sisemisi väärtusi (sisemist mina, höhö) ilusaks peetakse 😛

Kas teil on ka mõnikord nii, et helistades satute jutusoonele ja juttu jätkuks kauemaks. Siis tuleb miskitel asjaoludel kõne plaanimatult lõpetada lubadusega tagasi helistada. Ja kui tagasi helistate, siis justkui polegi enam midagi rääkida, kõik sai eelmises kõnes öeldud, aga miskit justkui jäi veel rääkimata?

Read Full Post »