Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘inimhingede insener’ Category


 

Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.

Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.

Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid  … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…

Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)

Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.

Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.

Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.

 

Advertisements

Read Full Post »


No ei tulnud muud pähe 😀

Telefonikõne sõbraga:

-tere ilus naine!

-sa pole mind nii kaua näinud, kust sa tead kui ilus ma veel olen 😛

-noo…ega ilu ei pea alati tähendama välist ilu…ilu on inimeste sisemistes väärtustes…-vingerdab sõber

-ähh, sa oled vanas eas filosofeerima ka veel hakanud

Aga ma nüüd ei teagi, kas solvuda, et mind enam väliselt ilusaks ei peeta  või olla uhke, et mu sisemisi väärtusi (sisemist mina, höhö) ilusaks peetakse 😛

Kas teil on ka mõnikord nii, et helistades satute jutusoonele ja juttu jätkuks kauemaks. Siis tuleb miskitel asjaoludel kõne plaanimatult lõpetada lubadusega tagasi helistada. Ja kui tagasi helistate, siis justkui polegi enam midagi rääkida, kõik sai eelmises kõnes öeldud, aga miskit justkui jäi veel rääkimata?

Read Full Post »


Kui elu tundub üksluisena, annab seda põnevamaks muuta erinevail viisidel. Kõik ei sõltu sinust, aga nii mõndagi saab ise ära teha 😛

Näiteid?

Aga palun:

Sul on vaja pesakond sünnimaalt ülemeremaale saada. Tee omaarust hea diil ja paku lähisugulasele, et tule külla, ma teen laevapiletid välja. Aga võta lapsed ka kaasa. Sina broneeri piletid. Seejärel (kindlasti mitte enne broneerimist!) loe laevafirma tingimusi “võõraste” laste ületoomiseks laevaga. Sealt selgub muidugi, et üle kahe lapse ei saa võõras inimene volitusega üle tuua-sul on pilet broneeritud neljale lapsele…(võõrad inimesed on kõik, kes ei ole pereliikmed eksju. igasugune muu lähisugulus ei loe). Algul hoia kahe käega peast kinni ja oiga. Seejärel mõtle välja jokk-skeem. Ja siis varuvariandid selleks puhuks, kui jokk-skeem läbi ei lähe. Aja ühtlasi närvi kõik asjaosalised-sest miks sinul üksi peab põnev olema-erinevate teooriatega, kes laevast maha jääb, kui jokk-skeem läbi ei lähe.

Tegelikkuses pääses kogu laev kampa ilma igasuguseid volitusi esitamata, ilmselgelt on see pesakond, lähisugulane kaasa arvatud, nii ühte nägu, et kellelgi ei tulnud pähegi kahelda, et see kõik sama perekond ei ole 😀

Sõbranna tellib kola vedamise Eestist Soome. Sina lahke inimesena muidugi aitad. Teed vana kalana broneeringud-vastavalt sõbranna soovidele kõige odavamatele laevadele-jäädes samas kindlaks “oma” laevafirmale, sest sina helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Pole kunagi käinud, ei oska ja võõras auto on ju piisavad argumendid. Broneeringut tehes on sul küll meeles fakt, et sõbranna on nüüd lahutatud, aga unusta ära fakt, et sõbrannal on dokumendid veel vahetamata. Õnneks koosnes perekonnanimi enne kahest nimest ja keegi piletikontrollis selle üle ei vingu, et tagumine nimedest broneerigust puudub. Muidugi unusta ära ka lähisugulase lapse jaoks volitus trükkida. Vedu, sedagi seekord ei küsita. Igav eksole? No siis annab elu põnevaks muuta järgmiste väljakutsetega. Ürita võõra, kola täis kaubikuga laevas teisele korrusele kaldteedpidi üles sõita kolmanda käiguga. Imesta, miks kaubik keskpaika kallakut välja sureb. Ürita käivitada ja minema saada, ilma, et masin kolinal allamäge ei veereks ja teisi autosid ära ei rihiks…Onju lõbus? 😛

Naabrimehelt autot laenates ära küsi midagi masina hingeelu kohta. Tema sulle juba põnevust tekitas, väites, et auto uksed võivad ise lukku minna ka siis, kui võti auto süütelukus on. Igaksjuhuks on ta sulle toonud varuvõtme, mida sa nüüd kaelas kannad. Kindluse mõttes isegi magades… Nüüd on sinu kord naabrimeest närvi ajada, saates talle näiteks sõnumeid küsimusega, milline küte masinasse käib. Tee seda keset merd, kui levi eriti pole…

Ära viitsi öösel tankima minna, sõida otse koju ja mine magama. Hommikul autot käivitades saate sõbrannaga teha äraarvamismängu, kas te jõuate bensukani või peab sõbranna kodulinna häälega minema…

Üle lahe tagasi saamiseks valige pikema sõiduajaga leav, sest see on odavam. Selle peale sa loomulikult ei tule, et broneeringust vaadata, kuhu see laev helsingis randub. Kõigi nende aastate jooksul oled sa sama laevafirmaga sõitnud ja need laevad on alati ühest ja samast sadamast väljunud ja samasse ka saabunud mõlemal pool lahte. Ka need pikema sõiduajaga laevad-millega sa tegelikult oled ainut ühe korra sõitnud ja tookord vastassuunas kui seekord.

Laevas loe ja ära pööra tähelepanu ümbritsevale. Oled ju omastarust peaaegu kodus, mis see paar tundi autosõitu veel ja… Alles siis tõsta pilk, kui sõbranna küsib, et kuhu sadamasse me nüüd siirdume. See ei ole mitte see kant, kuhu laev sinuarust minema peaks. Teised sama laevafirma laevad paistavad kusagil kaugustes…

Noh, sa ju ütlesid, et sa Helsingi kesklinna sadamasse ei sõida. Seda sa ju ei öelnud, et sa samast sadamast välja ei või sõita 😛

GPSi sul kaasas pole, sest vastav pistikupesa autos nagunii ei tööta. Telefon on selline, mis kaardid valmis laeb heal juhul järgmiseks päevaks. Aga mis sul üle jääb? Õnneks on piisavalt aega paberkaarti uurida ja tänavanimed, mida mööda lihtsamini linnast välja pääseda, pähe õppida. Vasak-parempöörded ka. Ja õnne tänada, et on suvi ja et on veel valge. Aga teinekord, kui elu taas igav on, võid sama eksperimenti ju pimedas katsetada, mõne muu sadamaga ntks 😀

Alati ei sõltu kõik põnevushetked sinust ja isegi, kui oled teinud kõik endast oleneva, et asjad laabuks, ei pruugi need nii minna. Inimene planeerib, jumal naerab, teadagi 😛

Su üks suurematest lastest on soome tulemas. Esimest korda üksi, esimest korda jalgsi. Kuna laeva saabumise kellaaeg ja naabripoisi tööpäeva lõppeminse kellaaeg pealinnas on peaaegu samad (naabripoisil küll veidi varem, ta jõuaks täpselt laeva saabumise ajaks sadamasse), siis ei pea sa vajalikuks ise helsingisse sõita, vaid lepid naabripoisiga kokku, et see su lapse peale võtab ja ära toob. Noored pole küll kunagi varem teineteist näinud ja naabripoiss pole seal sadamas kunagi parkinud ega kedagi oodanud, aga mis sellest. Telefonid on ju inimestel olemas, saab helistada ja küsida mida vaja-kui vaja.

Kõigepealt jääb laev hiljaks. Peaaegu tund aega. Ja siis selgub tõsiasi, et lapse telefon siinpool lahte ei tööta. Kõik rändlused-jutud peaks toimima, aga vot ei toimi. Tekib huvitav telefonimäng, kui sina üritad lapsega neti teel ühendust saada, samal ajal rääkides naabripoisi isaga telefonis, kes omakorda infot annab üle laua istuvalale naabripoisi emale, kes samal asja edastab telefoniteel naabripoisile… Miks ma ise naabripoisile ei helistanud? Ärge küsige, mina üritasin vaid oma lapsega ühendust saada 🙂 Lõpuks saavad noored kokku ikka nii, et naabripoiss lihtsalt läheb ja otsib selle eksleva tüdruku üles. Saad info, et laps on leitud ja kodupoole teel, naabripoisi isalt. Ohkad kergendatult ja siis küsib su oma mees, et kas ma olen kindel, et see naabripoiss ikka õige tüdruku kaasa võttis…:P Naabripoiss muidugi telefonile ei vasta…Paari tunni pärast selgub, et võttis 🙂

Read Full Post »


Istub seltskond töökaaslaseid ühes lõunasöögi-paigas, kuhu nad tavaliselt sööma ei satu. Tuleb üks endine kolleeg vähe imestades, et selline seltskond sellisel ajal sellises kohas einestamas on.

“Näh, käisime siin kolleegi eest tööd tegemas, see ei tulnud tööle, kaebas kõhuvalu” vabandab kiirelt seltskonnast kõige söakam ja jutukam.

“Ma tean ka ühte naist, kel kõht koledasti valutas, teate mis tal kõhus oli?” alustab see ekskolleeg… Peast jõuavad läbi käia igasugu mõtted, alates beebist kuni mõnest operatsioonist jäänud riistvarani…no mis seal siis ikka olla sai?

“Noh, mis seal oli siis?”

“Pask oli, rsk”….

 

#####

Kaks keskealist  parimas eas naist ja üks teismeline tüdruk on kaubikuga soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale reisimas. Sadamas, nagu ikka, jääb aega autos igavleda ja ringi vaadata. Kui sa just lugeda või kududa ei taha (aga sellega on jällegist see häda, et peab ju pidevalt jälgima, millal järjekord sinuni jõuab, et mitte teiste ette koperdama jääda. kord kahe autoga reisides olin ma sunnitud pileti-registreerimise järjekorras kallile kaasale signaali andma, et see liikuma hakkaks-luges teine mu ees autos raamatut…). Noh ja seal ringi vahtides näeb igasugu tüüpe. Kord uhkeldas miski blondiin lastekarjaga oma uhke bemar-linnajeebiga. Selline tüüpiline, mukitud ja lakitud ja pruunistatud ja… (ja antagu mulle andeks, mul ei ole blondiinide vastu midagi, ilmselt suurem osa on neist täiesti mõistlikud inimesed ja muidu ka tublid). Igatahes tundus too tüüp olevat otse anektoodist. Seal ta siis rapsis oma bemmiga, edasi ja tagasi, suutmata otsustada, millisesse järjekorda end sokutada. Piletid käes, jätkus sama lugu järgmistes järjekordades ja mulje jäi, et eesmärk oli võimalikult palju ennast ja oma uhket autot esitleda. Ainult et…bemmi tagumise ukse vahel tilbendas miskine kilekott pikalt välja. Nüüd võite ette kujutatada, et miskine tibi on end võimalikult üles löönud, et kõik näeksid ikka tema ilu ja võlu, aga tagantpoolt vaadates on seelik tagumiku vahel või midagi sellist-täpselt samasuguse mulje jättis see esitlev-kenitlev bemm…

Seekord sattus seltskond järjekorras olema äriklassi rivi kõrval-vahel paar tühja rida. Äriklassi pileti võib igaüks endale osta, see on küll kallim, aga kindlustab laevas paremad autokohad ja istekohad ja süüagi vist antakse (mitte, et muidu ei antaks, aga siis tuleb see lisaks osta. äriklassis on söök piletihinna sees. ) Äriklassi rivis seisavad tavaliselt ikka sellised silmnähtavalt kallimad masinad, seekord olid näiteks üksteise sabas hallipäine mees maseratiga ja selle järel kohe nooruke naine vinge mersuga. Mõlemad tulid autost välja üksteist musitama-kallistama. Teismeline arvas, et tegu on vanaisa-lapselapsega, elukogenud naised oma rikutud mõtlemisega kujutasid ette midagi sellist:

Nende uhkete autode vahel seisab üks üsna kulunud välimusega masin ja sealt tuleb arutelu teemal, et millega see sellise koha on ära teeninud. Et kas ja kes saavad äriklassi pileti osta. Samas rivis sõidab ühtäkki sinise vihmajope ja kollase jalgratturiga minioni meenutav tüüp.

“Näe, see on ka omale äriklassi pileti ostnud” hõiskab neiu ega saa aru, miks naised täiest kõrist naerma purskavad. Tegu oli laevafirma töötajaga, kes autosid laeva organiseerib…

####

Igavus sünnitab jaburaid mõtteid ja jutt läheb päevakohstele teemadele: pokemonid ja terroristid. Ideest sünnib teine ja kogu teema kisub ikka üsna tumeda huumori kanti. Et kas terroristid on pokemonid või vastupidi ja kui palju neid lõpuks laevas võiks olla. Ühel naistest hakkab see pila vaikselt kettasse viskama ja ta küsib lõpuks: “Kas te teate, miks rahvasuus hundil niipalju nimesid oli: susi, võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jnejne.?”

Vaikus.

Noorem ei saa asjast aru, vanem palub vabandust liiale läinud naljade pärast.

Veel natuke vaikust.

“Aga vene allveelaevale võime me ikkagi kogemata otsa sõita” sosistab reisikaaslane…

 

####

“See on see öine laev jah, kus kõik poed on kinni ja süüa ei anta ja…” hädaldab ühtäkki üks naistest

“Ja kummikommid on ka kõik nagunii välja müüdud” sekundeerib teismeline

 

####

 

 

 

Read Full Post »


Mulle tohutult meeldib see aeg suvest, mil kuumus annab sedavõrd järele, et toad tunduvad viludad ja on põhjus tuli pliidi alla teha. Ning pliidi peale panna kuumama-hauduma-keema mõni hoidistest. Ja aias on kik valmimas ja värsket kraami saab võtta otse peenrast ja metsast. Ei ole see korilus-hoidistamispisik mind maha jätnud siingi ja esimesed kurgipurgid on talve ootamas.

Paar päeva tagasi jooksis moluraamatu seinal videojupike suvikõrvitsavormist, kuhu oli lisatud vaid juustu ja peekonit. Mõtlesin katsetada, aga täna oli tükk tegemist selle leidmisega, seega panen siiagi kirja.

Vaja läheb:

Kolm väiksemapoolset suvikõrvitsat

peekonit

juustu

sinihallitusjuustu (originaalretseptis oli parmesan)

küüslauku (see on mu omalooming, aga sobis väga hästi)

Lõika suvikõrvtsast õhukesed viilud ja laota ahjuvormi. Sinna peale lõika küüslauguküüsi, siis laota peekoniviilud, pudista sinihallitusjuustu ja höövelda tavalisi juustuviile. Selliselt tee paar kihti, viimase kihi peale ära peekonit ega küüslauku ära pane, sinna lähevad ainult juustud. Mingeid maitseaineid lisada pole vaja. Küpseta puupliidi ahjus, kuni valmis on 😉

 

Muuhulgas olen mõelnud siia vahel lugusid kirjutada, nii päriselust, kui väljamõelduid. Kuna mu töökoht on selline, kus palju aega mõtisklusteks, siis poeb igasuguseid veidraid mõtteid pähe. Kas neist kõigist miskit koorub-eks aeg näitab.

 

Read Full Post »


Noor verisulis köster seisis, käed ülikonnapükste taskus, vana puukiriku trepil ja vaatas veidi pahakspaneval pilgul üles surnuaiale. Miks peavad need töötegijad neoonkollastes shortsides ja toppides käima, mõtles ta veidi pahuralt. Ja kivimehed, need rabelesid üldse ülakehad paljad ning suitsud suus värskeid hauakive paigele panna. Kuum ilm küll, aga mingi viisakus võiks ju ometi jääda. Ja peavad nad just siis oma masinatega surnuaiale sõitma, kui kirikus parasjagu miskit toimumas on. Kirik sai just sisse  helistatud, aga rahvast oli veel vähevõitu ja koolilapsi, kelle auks tänane kirik oli, polnud veel toodudki. Võiks ju inimesed teinekord ka aegsasti kohale tulla, mitte minutipealt või veidi hiljem. Ja kellatorni luugid kah ei avanenud jälle… Aga surnuaed on ilus ja korras. Teist suve oli siia tööle saadetud üks ei tea kust tulnud virolainen, aga oma tööd ta oskas ja paistis südamega tegevat. Erinevalt neist eelmistest, omamaistest töötegijatest, kes lõunatundi paariks venitasid või keda olla köögipõrandalt magamast leitud töötegemise asemel. Olgu ta siis pealegi napis riietuses selle kuumaga, peaasi, et päris paljaks ei kisu nagu kivimehed. Näe, lapsed tulevad, vaja veel kord kellad helisema panna ja vaadata, ehk avanevad torniluugitki. Pgn, palav on selle tumeda ülikonnaga siin…Õnneks jäävad kiriku uksed lahti ja loodetavasti oskavad need seal surnuaial vaikselt olla teenistuse ajal.

Töötegijad, eestlane ja soomlane, olid hommikul paika pannud tööplaanid. Reedeti oli kõige tähtsam töö kõnniteede riisumine, et nädalavahetuseks oleks kõik ilus ja korras, saaksid ära silutud kõik masinate jäljed veidi kruusasel liival. Selle maa kõigis surnuaedades võis suveperioodil reedeti näha välkumas rehasid ja kuulda kruusa krõbinat plastiku all. Värskeltkülvatud murulapid tuli kindlasti kasta ja üks suurem muruplats veel kiriku ümbert niita. Reedene tööpäev oli nagunii lühem, kuid hästi planeerides peaks aega jääma veel masinate pesemiseks ja tööruumide koristamiseks. Tööle tuldi täna tund tavalisest varem, ehk kella kuueks, et pääseda suuremast kuumusest. Külvid kastetud, alustasid nad riisumist, sest märga muru niites ei oleks see nii kena jäänud. Ja niitmata muruplats oli just seal, kus ei olnud liivatatud kõnniteid, et peaks pärast uuesti jäljed üle riisuma.

Veidi aega riisutud, saabusid kivimehed. Oh loomulikut sõidavad nad autodega otse surnuaiale, kivi vajavale hauale võimalikult lähedale, muudmoodi ju polegi võimalik neid suuri ja raskeid kive paigale saada. Jooksvalt tegid töölised oma plaanid ringi ja otsustasid peale kohvipausi muruniitmist alustada, kuuma ilmaga oli see juba piisavalt kuiv. Kohvipuru masinasse pannes parklat jälgides nägid nad köstrit tulemas, ülikond seljas. See tähendas vaid ühte-kohe on kirikus jumalateenistus algamas. Küsima minnes selgus, et laste koolivaheajale õnnistamine on sedakorda plaanis. Seega muruniitmine kirikuesisel platsil tuli samuti edasi lükata. Kommunikatsiooniga ei hiilga nad ka siin maal, mõtles eestlane.

Külast eemal põldude keskel seisev, saja ühekskümne teist aastaringi käiv väärikas puukirik vaatas muheledes ümbruskonda ja inimesi. Kirikujalamilt mitmeid meetreid kõrgemal olev surnuaed säras päikeses ja lillevärvides. Inimesed käisid, tõid ja istutasid uusi lilli, aga leidsid aega ringivaatamiseks ja pinkidel jalapuhkamiseks. Ärge muretsege, tahtnuks see kirik inimestele öelda, vaadake kui ilus ja rahulik aeg praegu on. Ja kõik laabub nagunii kord. See kirik oma pikas eas oli näinud sõdasid ja haiguseid, nälga ja muret. Olid ju siinsamal surnuaialgi pikad rivid mälestuskive sõjasangaritele, kes, pärit siitsamast ümbruskonna küladest, vaevu kaela kandvana sõtta läinud ja langenud kaugel põhjas suure idanaabri piiril või aladel. Sellised kivirivid on kõigis surnuaedades siin maal. Aga praegu, vaadake kui ilus on kõik praegu. Ja kui mõni töö nüüd täna pooleli jääb, siis neil allpool olevail asukail pole sellest sooja ega külma. Ja need, kes pealpool käivad omakseid mälestamas, küllap mäletavad seda mõne aasta tagust räämas surnuaeda. Kirik oli tänulik, et hoolimata muutuvatele aegadele siin ikka käidi. Ja et aeg oli selline, kus rõõmsaid ja pidulikke sündmusi oli palju rohkem, kui kurbi ärasaatmisi. Olid koolivahaejale õnnistamised ja leeripeod, oli pulmi ja saadeti eelkoolide lapsi pidulikult kooli, lisaks kontserdid ja tavapärased jumalateenistused. Ei, kurta siin küll ei saa. Veidikese nukrusega mõtles ta vaid meretagusel maal asuvale kolmveerand sajandit nooremale sõsarkirikule. Selle kiriku elukäik oli palju heitlikum olnud, riigikord oli rahva võõrutanud eemale, õpetajad aina vahetusid ja õieti keegi ei paistnud hoolivat, mis edasi saab. Kunagi üks kaunimaid surnuaedu tundus hüljatuna. Eiei, sealgi oli hooldaja ja inimesedki käisid, aga midagi oli nagu puudu. Ühtne kogukonnavaim?

Bussitäit lapsi kirikuplatsil nähes mõtles eestlane kurbusega oma koduküla rahvale teisel pool vett. Siin need lapsed nüüd on, kõik koos bussiga kirikus. Teisel pool peavad kaugemad kandid ise vaatma, kuidas saavad. Kuidas pääseda kooli eksamikonsultatsioonidele, eksamitele, laulupeole….Sest kool on läbi ja väljaspool kooliaega bussid ei käi. Peavad leidma trantspordi, öeldakse ja mis sul muud üle jääb? Kui peab, siis peab. Lähed või jalgrattaga, mis see viisteist kiltsa viluga visata siis pole. Kui on vilu. Kui on kõrvetav kuumus või paduvihm, siis higist või sadeveest tilkuvana pole küpsuseksmit vist väga mõnus teha? Aga kool tahab ju lõpetamist. Kuus aastat tagasi, veel omal maal elades oli eestlane maakonnapeole minekuks ka kaugemate külade lastele bussi välja võidelnud. Sattudes küll õpetajaskonna ja vallaametnike viha alla, kuid lapsevanemad olid tänulikud. Ilmselt on nüüd need muud tänulikud, et tülikas element minema on kolinud sealt maalt. Aga võta näpust, kõikvõimalikud sidemed, juured ja ladvad hoiavad ikka veel otsapidi sealpool vett. Ehk olengi ainult mina selline nõudlik ja õiglust taga ajav, oli ta mõnedki korrad mõelnud, kuid paari päeva tagune vestlus “kaaskannatajatega” tõi arusaamise, et nii see kaugelti pole. Teised lihtsalt ei julge erinevail põhjuseil sõna võtta. Ega ta ehk isegi tookord poleks julgenud, kui pidevalt “pakitud kohvrid” tagatoas valmis poleks olnud. Ehkki päris minemisele kulusid veel mõned aastad. Ei, aitab heietamisest, mõtles eestlane, tööga läheb nüüd kiireks. Homme on siinsetel lastel koolilõpp ja kirikusse minekuks transpordivajadust küsiti igalt lapse(vanemalt eraldi). Kes seda vajasid, need selle ka said. Vaid üks küsimus jäi eestlast kummitama-kuidas on ülejäänud eestimaal? Kas kõikide külakolgaste lõpuklasside lapsed peavad ise vaatama, kuidas kooli lõpetatud saavad? Kuidas eksamitele ja tagasi koju pääsevad? Kas see peabki nii olema?

Suur Vana istus pilveserval ja itsitas. Õnneks olid üle mitme kõrbekuuma selge päeva nüüd mõned pilvelaevad taevas liikumas ja Vana purjetas nendega kaasa, et vaadata üle olukord maapeal ja mõni vingerpuss visata. Näe, siin ongi üks kirik ja surnuaed, silutakse teist mis hirmus. Peab siis alati kõik joone järgi olema? No ei, seda asja annab parandada, mõtles vana lõbustatult ja lasi oma plaani käiku.

Töötegijad, ikka need soomlane ja eestlane, olid töid lõpetamas. Veel paar jalgrada riisuda ja valmis ta ongi. Muru sai niidetud, masinad ilmselt jäävad pesemata, aga olgu. Pool tunnikest enne tööaja lõppu tuleb kõne tööjuhatajalt. Üks hauaplatsidest, millele täna kivi pandi, tuleb täielikult korrastada. Kohe. See tähendab ka liiva ja mulla vedu masinatega või siis käsikäruga vastriisutud kõnniteedel…Oligi kõik veel liiga hästi sujunud peale mitmekordseid plaanimuutusi. Ja et asi täiuslik oleks, sõitis surnuaiale järgmine kivimeeste-auto…

Vana lagistas pilvepiiril laia naeru.

Read Full Post »


Kui palju teid siin käib! 🙂 See oli nüüd küll üllatus, et olenemata mittekirjutamisest käib siin piilumas nii palju inimesi-ja muidugi veel palju rohkem siis, kui miskit üles on tulnud. Aitäh Teile, mu armsad 🙂

Pühade ajal oli meil traditsiooniline eestiskäik. Sinna sisse mahtus sünnikodune munadevärvimine ja lihavõtte jäneste peidetud kingituste otsimine lastel. Üks planeerimatu sünna-öö, kus varavalgeni sai kohalikku ja kaugemat poliitikat arutatud. Jajaa, ma olen alati öeld, et mis kasu on poe taga või pidulauas tehtavast poliitkast, kui see kuhugi ei vii, aga küllap on vahel harva kasuks seegi. Et erinevaist kildudest pusle kokku panna ntks. Või miskid lahendused leida. Või ennast tühjaks vahutada 😛

Käisin erinevis valla nurgis sõprade-sõbrannade pool külas. Oli tore üle pika aja näha, lobiseda ja uudiseid kuulata. Oli armas kuulda, kuidas asjad on paranenud-nii isiklikes kui üldises plaanis. Eks vigu teeme me ju kõik, peaasi, kui neist märgatakse õppida. Varem või hiljem.

Nii mahtus kolme ja poole päeva sisse hästi palju suhtlust ja erinevaid muljeid-suures osas positiivseid. Mina tänan.

Äraminekupäev jäi esmaspäevale, mis pea terves euroopas-välja arvatud Eesti ja Poola (ma tegelt pole kindel, kas see teine riik oli nüüd poola, arvestades nende usu-tausta)-oli veel vaba päev. Mis oli meie õnn, sest siinpool lahte oli veel vaba päev, mil lastel kooli polnud ja sealpool lahte sai külastada mitut vajalikku ametiasutust, sest seal oli tööpäev.

Stig Rästa “Minu Kennedy” lugesin läbi. (ma päriselt ka loen tegelt rohkem raamatuid, kuigi mitte nii palju, kui tahaksin, aga see on raamat, mis märkimist väärib. Erinevalt näiteks Veerpalu-raamatust). Stigi raamat oli meil kodus juba eelmine kord, kui eestis käisin-lapsele lugemiseks. Ma ise ei julgenud lugema hakata, pelgasin, et ei jõua loetud enne ärasõitu. Nüüd selgus, et laps ei olnud viitsinud seda lugeda, aga mina olin lugenud Rohelisemrohi blogist seda arvustust ja võtsin ikkagi raamatu ette 🙂 Ja kui me viimasel õhtul siis lapsega kahekesi meie laias voodis lebotasime, tema õppis ja mina lugesin ja naersin ja talle naljakamaid lõike ette lugesin, siis loomulikult tekkis tal endal huvi seda lugeda. Aga mina võtsin raamatu kaasa, sest kolmandik jäi lugemata-see sai poolel laevasõidul läbi muidugi. Eraldi arvustust polegi vaja, kahe käega kirjutan alla rohelisemrohi Kadi mõtetele.

Sedasi siis seekord 🙂

Read Full Post »

Older Posts »