Me kallil isamaal olid paar kuud tagasi kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Kes sai sisse, see sai sisse, kes jäi välja, see on väljas. Kes varem on pikalt sees olnud, aga nüüd välja jäi, peaks ilmselt peeglisse vaatama. Väiksemates kohtades valitakse endiselt inimesi, mitte erakondi. Ja veel sellises kandis, kus muid võistlevaid kandidaate polnudki.
Aga ei. Selle asemel tuleb üle lasta ja peale kusta kõigile lubadustele ning kokkulepetele ja trügida vägisi valla kaugemaid nurki esindavasse komisjoni. Selmet sinna pääsenuks inimene, kelle pääs sinna oli kokku lepitud ja kes külavanemana tõepoolest on oma kandi heaks ka miskit korda saatnud vs. endine “rahvasaadik”, kelle panus omakandile eelmise volikogu perioodi jooksul oli seesamunegi…ümmargune…0
Eestlastele on surm ja sellega seonduv kõik suur tabuteema, aga siiski. Aegajalt võiks mõelda ja lähiringkonnas jutuks võtta. Lauakõnede järjekorda vast määrama ei peaks, aga hea oleks teada kasvõi seda, kumba sa soovid, krematooriumi või vanamoodsat kirstuga matust.
Üllatusi matusekorraldajatele tuleb nagunii-eriti veel kui varem asjaga kokku puutunud pole. Näiteks ennasttäis ülbe kirikuametnik, kes leinajaid ametkondipidi jooksutama paneb. Kui ma juba paarilt isikult seda jama kuulnud olin, võtsin ise kõne sellele ametnikukesele-ja sain kolmveerand tundi sõimu, kuidas vald on kõik valesti teinud ja pekki keeranud ja tema vaeseke nüüd kannatama peab. Pehmelt öeldes soovitas see, kes peaks tulema hauaplatsi kätte näitama, meil kadunuke koju kuuse alla matta.
Järgmisel päeval, kui kadunukese pojad taas alanadlikult ametnikukese jutule läksid, kurtis vaene mees mu abikaasale, et mina olevat teda sõimanud…Veelkord võttis ta ette valla siunamise ja käratas poistele süüdistavalt, et ise nad sellise vallavanema valisid … Meie, eestis valmisõigust mitteomavad inimesed, eksju. (Taustaks-me eesti koduvalla ja kodukiriku vaheline tüli, kes ja kuidas peaks maksma surnuaia hooldajale palga, on jõudnud üleriiklikusse ajakirjandusse just tänu sellesama puupäise kirikuametniku tõttu) Põhjused hakkavad vist lõpuks tasapisi selguma…
Meie saime tänu valla ja kirikuõpetaja sekkumisele siiski hauaplatsi kätte ja kuusealune variant jäi teiseks korraks (no Jumal teab, mis neil siin veel pähe võib tulla :P)
Saime isegi mittekiriklikuks matuseks kirikut kasutada-see on küll veidi teisel taval, kui kirikliku matuse puhul. (Hiljem avastasime, et külamajas oleks ärasaatmiseks sobiv ruum olnud, paraku ei tulnud me selle peale varem). Kiriku annetuskasti raha panemist mittekiriklik matus muidugi ei keela. Seda ei unustanud mainida ka puupäine ametnik, rõhutades siiski, et see on südametunnistuse asi. Et noh, midagi ei juhtu, kui kasti miskit ei poetata. Paraku just nii läkski-kasti miskit ei poetatud. Ehk on südamete kalgiksmuutumisel oma osa puupäisel ametnikul, aga mina küll unustasin. Tegelikult tahtnuksin külapeal liikuvate väidete kontrolliks sinna miskit panna, aga sinnapaika see jäi.
Või ei jäänud ikka. Puupäisele ametnikule ei mahtunud hinge, et karp tühi oli ning ta läks ja vingus ühe omase kallal seni, kuni see talle tüdinult poolsada raha andis.
Ma ei tea, kas ja kui avalikud kirikute-koguduste raamatupidamised on, aga mind hästi väga huvitaks, kas see raha läks ikka sinna kuhu pidi. Ja paar suve tagasi poole suurem summa mu vanaema matustest. Ja et uus kirikuõpetaja ei peaks arvama, et meie küla rahvas raha eest kirikuümbruse talgutöid teeb. See viimane on üks kõige suuremaid solvanguid neile inimestele, kes igal kevadel kiriku ümbruse jälle ilusaks teevad ilma selle eest midagi ootamata. Talgusupp on puhas boonus nende jaoks.
-sa pole mind nii kaua näinud, kust sa tead kui ilus ma veel olen 😛
-noo…ega ilu ei pea alati tähendama välist ilu…ilu on inimeste sisemistes väärtustes…-vingerdab sõber
-ähh, sa oled vanas eas filosofeerima ka veel hakanud
Aga ma nüüd ei teagi, kas solvuda, et mind enam väliselt ilusaks ei peeta või olla uhke, et mu sisemisi väärtusi (sisemist mina, höhö) ilusaks peetakse 😛
Kas teil on ka mõnikord nii, et helistades satute jutusoonele ja juttu jätkuks kauemaks. Siis tuleb miskitel asjaoludel kõne plaanimatult lõpetada lubadusega tagasi helistada. Ja kui tagasi helistate, siis justkui polegi enam midagi rääkida, kõik sai eelmises kõnes öeldud, aga miskit justkui jäi veel rääkimata?
Mulle tohutult meeldib see aeg suvest, mil kuumus annab sedavõrd järele, et toad tunduvad viludad ja on põhjus tuli pliidi alla teha. Ning pliidi peale panna kuumama-hauduma-keema mõni hoidistest. Ja aias on kik valmimas ja värsket kraami saab võtta otse peenrast ja metsast. Ei ole see korilus-hoidistamispisik mind maha jätnud siingi ja esimesed kurgipurgid on talve ootamas.
Paar päeva tagasi jooksis moluraamatu seinal videojupike suvikõrvitsavormist, kuhu oli lisatud vaid juustu ja peekonit. Mõtlesin katsetada, aga täna oli tükk tegemist selle leidmisega, seega panen siiagi kirja.
Vaja läheb:
Kolm väiksemapoolset suvikõrvitsat
peekonit
juustu
sinihallitusjuustu (originaalretseptis oli parmesan)
küüslauku (see on mu omalooming, aga sobis väga hästi)
Lõika suvikõrvtsast õhukesed viilud ja laota ahjuvormi. Sinna peale lõika küüslauguküüsi, siis laota peekoniviilud, pudista sinihallitusjuustu ja höövelda tavalisi juustuviile. Selliselt tee paar kihti, viimase kihi peale ära peekonit ega küüslauku ära pane, sinna lähevad ainult juustud. Mingeid maitseaineid lisada pole vaja. Küpseta puupliidi ahjus, kuni valmis on 😉
Muuhulgas olen mõelnud siia vahel lugusid kirjutada, nii päriselust, kui väljamõelduid. Kuna mu töökoht on selline, kus palju aega mõtisklusteks, siis poeb igasuguseid veidraid mõtteid pähe. Kas neist kõigist miskit koorub-eks aeg näitab.
-kui soovid siinseid tekste kasutada, küsi palun luba. Jäta kommentaaridesse oma emailiaadress ja ma kirjutan sulle :)
*kõik siin blogis kirjutatu on blogikirjutaja haiglane fantaasia ja miskid nõiajahid ning asjasse mittepuutuvate inimeste liistule tõmbamine on hale ja argpükslik.
Viimane kustutab tule 