Vaikne nädal

Suure Neljapäeva hommik, ees on paar matusetalitust. Prindin talituste kavad ja lähen kabelisse. Õnneks ei ole kirstumatused. Seal koguduses läheb kolmveerandsada protsenti lahkunutest tuhastamisele. Sellegipoolest olen lumetööd teinud haual, kuhu urn lõpuks maetakse, omased soovivad lilled peale talitust hauale viia. Kabeli sätin valmis: kõik uksed lukkudest lahti, tuled põlema, lilled altarile, psalmide numbrid seinale. Lahkunud kärudele valmis matusebüroo töötajat ootama. Viimane tulebki. Naelutab lillekimbu kirstukaanele ja toob sisse omaste tellitud lillekimbud ja lilled. Jääme päeva käigust jutlema ja ühtäkki ma tajun, et teise haua lumetööd on tegemata. Kuidagi oli meelde jäänud, et see teine urn läheb urnide ühisesse matmispaikka…ja tegelikult olen ma kaks talitlust ja nende matmispaigad üldse segamini ajanud. Ja see teine omane on veel eraldi papilt palunud liivatamist ja armas Niina on minulegi helistanud ja muidugimõista olen ma lubanud kõik korraldada. Õnneks, oh õnneks on tibake aega… Jätan matusebüroo Jyrki kabelisse omaseid vastu võtma-juhuks kui mõni väga vara tuleb-ja torman halli traktorit käivitama. Üks-kaks on tee hauale liivatatud, traktor tagasi omal kohal ja ma ise tagasi kabelis.

Esimese talituse viimane külaline jõuab kohale täpselt siis, kui kellad kabelist välja löövad… Siiski saab ta oma lille kirstule viia ja pääseb kaasa matuselauda. Meie Jyrkiga valmistame ette järgmist. Kui kõik on valmis, märkan väljas suurtkasvu meeshinge tulemas surnuaial ja vägagi otsustavalt kõndimas mu kontori suunas. Seal on kõik uksed lukus, sest Kari on puhkusel, Sami haiguslehel ja mina ise ju kabelis. Mingi mure tal näib olevat, sestap lähen õue vastu. Küsin, et kas tal miski mure on. “Kus kõik töölised on, miks teed liivatamata on ??” kõmistab härra mulle sealt kõrgelt. Ta on suur ja pikk ja… tal on muljetavaldav nina (no ei saa märkimata jätta noh) Ehkki hääl on vali, siiski mitte hirmuäratav. Räägin, et teised on puhkusel, vaid mina olen tööl ja tee on liivatatud. Ta lepib sellega, ehkki tundub et pole rahul. Mõne hetke jooksul selgub, et me räägime erinevatest ligipääsudest nende hauale, tema käis kontrollimas ühte, liivatatud on teine. Nüüd juba täiesti rahunenult tuleb härra kabelisse. Läheb ja silitab kirstu, räägib lahkunuga. Siin maal ei avata kirste matuste ajal.

Kui talitlus läbi, tuleb häära lesk mind tänama ja kutsub matuselauda. See on ülimalt ootamatu ja keeldun viisakalt. Papid kutsutakse matuselauda üsna tihti (kuid mitte alati), organistid samuti, suntioid mitte kunagi. Ja ega meil ei oleks selleks aegagi, organistil ka mitte, sest järgmine talitlus ju ootab. “Kus nimesilt on??” müristab härra lesk. “Mis nimesilt?” olen ma segaduses. “Noh see sealt kirstu küljest” selgitab tema. Ah see…seda me ei jäta matusetalituse ajaks kirstu külge, see on seal külmhoones kapi peal. “Noh et oleks kindel, et ikka õige kirst on” selgitab härra. On-on rahustan teda. Kontrollin alati mitu korda üle ja silti enne ära ei võta, kui Jyrki või Marko on kimbu kirstukaanele kinnitanud.

Tegelikult oleks mul täna aega olnud matuselauda minna, sest see oli päeva viimane talitus. Aga meil oli ees hoopis ühe töötegija lahkumiskohvi ja ma tahtsin ilmtingimata seal kohal olla. Katri oli meil algul diakonina ja seejärel mõnda aega vabatahtliku töö koordinaatorina. Ta leping pidanuks järgmise aasta jaanuaris lõppema, aga ta leidis omale nüüd juba uue töökoha ja nii ta läks. Jättis meile ilmatu suure tühja koha, sest ta oli alati ja igal pool olemas. Piisas vaid mainida ja juba ta tormas…

Istun kohvilauda teise suntio kõrvale, hetke pärast tuleb organist ja istub samasse lauda, jättes me vahele ühe tühja paiga. Selle omakorda hõivab Eikka-papp, kiites, et saab kahe “suure” TikTokkari vahel istuda. Jajah, see TikTok. Seal koguduses on see meil väga popp. Mina vist olin veidi üle aasta tagasi esimene, kes selle kasutusele võttis, lihtsalt lambist. Sest miks mitte. Ma enne polnud isegi kunagi sealt videoid vaadanud, mu jaoks on see liiga, hm, lärmakas ja väsitav keskkond. No lapsed ikka aegajalt sheerisid miskit aga see oli ka kõik. Noh, sealt see algas, meie viiest papist on kolmel oma konto, organistidest on ühel, teine toimetab yotubes juba ammu. Ja noorsoo töö teeb TikTokke ja peretöö ka. Piiskopkonnast tuli vaid õhutust jätkamiseks. Ja noh, eluspüsimiseks kogudustel vaja end nähtavaks teha kõikvõimalike kanalite kaudu.

Mu enda konto peegeldab põhiliselt mu tööd ja vähem ka vaba aega. Ei ole konkreetese koguduse kanal, sest noh, mu tööleping seal koguduses lõpeb poole aasta pärast.

Võimsa kodukiriku vana, kõiksugu aegu näinud uks avanes ja sulgus veidra, häälest ära saksofoni meenutava kiunatusega. Kuulates seda korduvat vigatust, meenub, et meie pastor ju mängib saksofoni. Ja tema, see pastor ise, on kah veidi rivist väljas. Natuke rahvakauge ja…ei las ta olla. Teenimas oli seekord minu lemmikõpetaja. Tegelikult ma teisi väga ei tunnegi, Marite on lihtsalt nii oma ja soe. Ja koori kõla on väga võimas ja kaunis. Inimesi on mitte väga palju, eks see poolteist korda projektijoonistest suurem hoone mängib oma rolli.

Suure Reede hommikul on kirik pime. Isegi uks ei kääksata enam, tea, kas suntio on määrinud seda? Tuled ei põle, altar on tühi, pianiino on kinni kaetud. Inimesi on palju vähem, kui eelmisel õhtul. Kõik istuvad hiirvaikselt oma pinkidel, omis mõtetes. Vist kogu kirik võpatab, kui organist oma võimsal bassil psalmi laulma hakkab, nii ootamatult tuleb see. Suur ruum ei neela häält vaid kannab selle kõla kõikidesse nurkadesse ja toob külmavärinad ihule. Suur Reede, see kirikuaasta ainus kurbuse ja leina püha.

Vaikne laupäev. Jeesus on hauas ja inimkond teeb oma igapäevatoimetusi. Nii meiegi. Õhtul sätin end öökirikusse. Olen pähe võtnud, et kui kord olen lihavõtete ajal soome-kodus, käin selle pühaga seotud jumalateenistustel. Lihtsalt uudishimust, et kuidas see kõik käib. Lähen kirikusse varem, sest tean suntio-Pasin olevat paigal. Joome käärkambris kohvi ja lobiseme eri koguduste kogemustest. Aitan tal kirikut valmis sättida. Peagi tuleb Miia-papp ja riburada muidki. Teenistust on läbi viimas hulga abilisi ja Miia värbab mindki appi küünlaid süütama. Teenistus algab peaagu pimedas kirikus ja lõpeb täies valguses. Aitan Pasil kõik kraami jälle kokku korjata: armulaua peekrid-igale armulaual käijale on oma minipeeker, kuhu (alkovaba) vein kallatakse-, tema peseb kasutatud peekrid, mina laon kasutamata tagasi kastidesse. Küünlad tuleb kustutada ja lambid, psalmide numbrid seinalt ära korjata, annetused ära pakkida, kasutatud rüüd üle kontrollida… Nii see aeg läheb. Teenistus algas kell 23 ja koju pääsen pool kaks öösel. Surfan veel veidi aega netis ja ühtäkki ongi kell juba neli varahommikul. Upsi, kellasid ju keerati…

Pühapäeval oleks nagu pohmakas liiga hilisest magamaminekust. Jätan selle päeva kirikuvabaks, veidi palju on seda juba. Istutan hoopis kodus tomateid ja toimetan muidu.

Siin maal on teine ülestõusmispüha ka vaba päev, mõnus. Hommik on tuulevaikne ja päike paistab nagu õhukese kardina tagant. Ei ole külm ega liiga soe. Läheme naabrinaisega selle kevade esimesele rattaringile. Teel teeme mõned peatused poodides, mul on jänesed talvel noore õunapuu ära närinud ja tahaks proovida, kas sest saab veel elulooma. Haavasalvi me siiski ei leia, kõik poed pole täna lahti ka. Aga rattasõit on üsna värskendav. Mu tagumik ilmselt pole sama meelt, aga alguse asi :D. Kodus pikeerisin veel tomateid. Kui nüüd vaid niipalju soojemaks läheks, et öökülmasid väga poleks, saaks tomatibeebid verandale tõsta. Järgmiseks nädalaks paraku lubab omajagu lund ja pakast veel… Noh küll see kevad ka tuleb.

Mu TikToki leiate siit:

Read Full Post »

Suurlinna tuled

Mulle väga meeldib, kui (soki)lõngadele on antud toredad nimed. See paneb sokki kududes fantaasia lendama ja igasugu ägedaid kujutluspilte tuleb ette.

Selle lõnga nimi on “Suurlinna tuled”

See aga on “mererand”

Mõnikord mõtled lõnga nimele ja tead kohe, kellele sellised sokid võiks sobida. Mererand läheb inimesele, kelle vaba aja suurim harrastus ja kirg on kalapüük. Mine tea, ehk saab mõne kalagi mõnikord 😉

Read Full Post »

Elab arrrmastuse vägi…

Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.

Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.

Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.

Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:

“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”

“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde

Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”

“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”

“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”

Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.

Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.

Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…

 

Read Full Post »

Lible

Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.

Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema. 

Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni. 

Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…

Siis käis ta veel tööl.

(jätkub)

 

Read Full Post »

Noppeid

Istub seltskond töökaaslaseid ühes lõunasöögi-paigas, kuhu nad tavaliselt sööma ei satu. Tuleb üks endine kolleeg vähe imestades, et selline seltskond sellisel ajal sellises kohas einestamas on.

“Näh, käisime siin kolleegi eest tööd tegemas, see ei tulnud tööle, kaebas kõhuvalu” vabandab kiirelt seltskonnast kõige söakam ja jutukam.

“Ma tean ka ühte naist, kel kõht koledasti valutas, teate mis tal kõhus oli?” alustab see ekskolleeg… Peast jõuavad läbi käia igasugu mõtted, alates beebist kuni mõnest operatsioonist jäänud riistvarani…no mis seal siis ikka olla sai?

“Noh, mis seal oli siis?”

“Pask oli, rsk”….

 

#####

Kaks keskealist  parimas eas naist ja üks teismeline tüdruk on kaubikuga soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale reisimas. Sadamas, nagu ikka, jääb aega autos igavleda ja ringi vaadata. Kui sa just lugeda või kududa ei taha (aga sellega on jällegist see häda, et peab ju pidevalt jälgima, millal järjekord sinuni jõuab, et mitte teiste ette koperdama jääda. kord kahe autoga reisides olin ma sunnitud pileti-registreerimise järjekorras kallile kaasale signaali andma, et see liikuma hakkaks-luges teine mu ees autos raamatut…). Noh ja seal ringi vahtides näeb igasugu tüüpe. Kord uhkeldas miski blondiin lastekarjaga oma uhke bemar-linnajeebiga. Selline tüüpiline, mukitud ja lakitud ja pruunistatud ja… (ja antagu mulle andeks, mul ei ole blondiinide vastu midagi, ilmselt suurem osa on neist täiesti mõistlikud inimesed ja muidu ka tublid). Igatahes tundus too tüüp olevat otse anektoodist. Seal ta siis rapsis oma bemmiga, edasi ja tagasi, suutmata otsustada, millisesse järjekorda end sokutada. Piletid käes, jätkus sama lugu järgmistes järjekordades ja mulje jäi, et eesmärk oli võimalikult palju ennast ja oma uhket autot esitleda. Ainult et…bemmi tagumise ukse vahel tilbendas miskine kilekott pikalt välja. Nüüd võite ette kujutatada, et miskine tibi on end võimalikult üles löönud, et kõik näeksid ikka tema ilu ja võlu, aga tagantpoolt vaadates on seelik tagumiku vahel või midagi sellist-täpselt samasuguse mulje jättis see esitlev-kenitlev bemm…

Seekord sattus seltskond järjekorras olema äriklassi rivi kõrval-vahel paar tühja rida. Äriklassi pileti võib igaüks endale osta, see on küll kallim, aga kindlustab laevas paremad autokohad ja istekohad ja süüagi vist antakse (mitte, et muidu ei antaks, aga siis tuleb see lisaks osta. äriklassis on söök piletihinna sees. ) Äriklassi rivis seisavad tavaliselt ikka sellised silmnähtavalt kallimad masinad, seekord olid näiteks üksteise sabas hallipäine mees maseratiga ja selle järel kohe nooruke naine vinge mersuga. Mõlemad tulid autost välja üksteist musitama-kallistama. Teismeline arvas, et tegu on vanaisa-lapselapsega, elukogenud naised oma rikutud mõtlemisega kujutasid ette midagi sellist:

Nende uhkete autode vahel seisab üks üsna kulunud välimusega masin ja sealt tuleb arutelu teemal, et millega see sellise koha on ära teeninud. Et kas ja kes saavad äriklassi pileti osta. Samas rivis sõidab ühtäkki sinise vihmajope ja kollase jalgratturiga minioni meenutav tüüp.

“Näe, see on ka omale äriklassi pileti ostnud” hõiskab neiu ega saa aru, miks naised täiest kõrist naerma purskavad. Tegu oli laevafirma töötajaga, kes autosid laeva organiseerib…

####

Igavus sünnitab jaburaid mõtteid ja jutt läheb päevakohstele teemadele: pokemonid ja terroristid. Ideest sünnib teine ja kogu teema kisub ikka üsna tumeda huumori kanti. Et kas terroristid on pokemonid või vastupidi ja kui palju neid lõpuks laevas võiks olla. Ühel naistest hakkab see pila vaikselt kettasse viskama ja ta küsib lõpuks: “Kas te teate, miks rahvasuus hundil niipalju nimesid oli: susi, võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jnejne.?”

Vaikus.

Noorem ei saa asjast aru, vanem palub vabandust liiale läinud naljade pärast.

Veel natuke vaikust.

“Aga vene allveelaevale võime me ikkagi kogemata otsa sõita” sosistab reisikaaslane…

 

####

“See on see öine laev jah, kus kõik poed on kinni ja süüa ei anta ja…” hädaldab ühtäkki üks naistest

“Ja kummikommid on ka kõik nagunii välja müüdud” sekundeerib teismeline

 

####

 

 

 

Read Full Post »