Suurlinna tuled

Mulle väga meeldib, kui (soki)lõngadele on antud toredad nimed. See paneb sokki kududes fantaasia lendama ja igasugu ägedaid kujutluspilte tuleb ette.

Selle lõnga nimi on “Suurlinna tuled”

See aga on “mererand”

Mõnikord mõtled lõnga nimele ja tead kohe, kellele sellised sokid võiks sobida. Mererand läheb inimesele, kelle vaba aja suurim harrastus ja kirg on kalapüük. Mine tea, ehk saab mõne kalagi mõnikord 😉

Read Full Post »

Elab arrrmastuse vägi…

Tööd olid alanud, nagu igal kevadel, samas rütmis.

Matilde korjas haudadelt ära pudenevad kuuseoksad, lõpunipõlenud küünlad ja närtsinud kanarbikud. Seda tööd jätkus mitmeks päevaks. Sel esimesel päeval oli ta üksi tööl, kuuldavasti pidi siia veel keegi määratama, aga täna polnud näha veel kedagi.

Hommikul oli ta kogu surnuaia läbi jalutanud ja talvekahjud üle vaadanud. Kõige suuremat kahju näisid tegevat mitte kehvad ilmad või suured külmad, vaid hoopis omad hauakaevajad, Risto ja Matti. Kõveraks oli sõidetud üks veevõtu-toru, kivide otseks panemisel oli kogu ümbrus jäetud koristamata ja kuusehekk…see oli lõigatud nagu miski poolvigase ajukääbiku poolt ning sodid ja oksad vedelema jäetud. Teiste korraldatud sigadusi Matilde ei kavatsenudki korrastama hakata. Selleks saatis ta sigatsejate ninamehele sõnumi. Pea tuli sealtpoolt vastu küll vaoshoitud sõimu, aga see oli Matildele kui hane selga vesi. Eriti, kuna ta kõigest aru ei saanud, aga selle väikse rotipoja ülbitsemisest ta end häirida ei lasknud. Tööjuht ja suur pomo oli öelnud, et sigatsejad korjavad ise ära oma pasa, seega… Matilde teadis väga hästi, et Risto ei tule iialgi oma sitta korjama, väike lootus oli Mattil. Noh, ja kui see ka ei tule, eks siis jääb suvetüdrukute tööks.

Neljanda tööpäeva pärastlõunal helises ühtäkki töötelefon. Kännukast kostiski Matti hääl:

“Hei, kas teil on veel palju seda oksasodi seal?”

“Sa ise käisid seda hekki ju lõikamas, peaksid teadma, kui palju seda sodi siin on!” nähvas Matilde

Noormees teises toru otsas vakatas: ” Eee…nooo…ma arvasin, et te olete ise juba need oksad ära riisunud..”

“Mis sa arvad, et meil muud siin teha pole, kui teie järelt koristada?”

“Ee…nooo… Eks ma pean siis täna sinna tulema. Ma ei tea, kui kaua mul seal läheb…”

Matilde muigas võidukalt. See oli alles algus, ta teadis seda. Eelmisel suvel oli ta lasknud endast üle sõita ise sellest aru saamatagi. Töö oli uus ja töökorralduslik pool veel võõras. Tasapisi hakkas ta aru saama, mis ja kuidas. Sel aastal oli talle töökaaslaseks pandud Janne, üks “vanadest olijatest”. Huvitav, kas esimene suvi taheti proovile panna, visati võõras kohas vette ja vaadati, kas upub või ei. Matilde sai hakkama. Tegi kõvasti tööd, ka seda, mis poleks tema töö olnud, aga välja rabeles.

Nüüd ootasid nad Mattit. See tuligi, ilmselgelt rahulolematu mugavustsoonist välja kiskumise tõttu. Vihaselt kirudes hakkas ta oksi riisuma. Janne ja Matilde riisusid moepärast ühe jupikese ja hakkasid siis tööriistu kokku korjama, nende tööpäev oli lõppemas. Matilde vaatas rehaga vehkivat Mattit ja pidi kuuseheki taha varjuma, et mitte sobimatult kõva häälega naerma hakata. Itsitades liitus temaga Janne. Mõlemale korraga meenus filmilõik klassikaks saanud teosest, kus kaks meest katust naelutavad ja kolmas “kondiprooviks” hiigelsuuri kivimürakaid veeretama pannakse. “Elab arrrmastuse vägi..” tahtnuks Matilde üürata, aga aeg ja koht polnud selleks sobivad. Hea meelega oleks ta targutama läinud teooria ja praktika erinevustest, aga selle ta jättis teiseks korraks.

Jaamaküla vana kirik ringutas end mõtikult. Õhus oli tunda uusi ja värskeid tuuli, esialgu ei teadnud ta veel, mida need tuuled toovad…

 

Read Full Post »

Lible

Kellamees Lible, ristinimega Hannes ja tänapäevase ametinimetusega kinnisvara hooldaja, oli lõpparve saanud. Lahti lastud. Päevapealt.

Veel varakevadel tundus, et kõik läheb paremaks. Hannes oli välja kolinud Kirikuküla ühetoalisest uberikust ja asunud elama Jõelinna kolmetoalisesse. See oli ilus korter, valgusküllane ja suure rõduga. Sisustanud selle oma käe järgi oli see nagu päris. Nagu päris kodu, mis siis, et üüritud. Kõik oleks olnud suurepärane, aga puudus see üks asi, see naishing, keda võiks hoida ja kallistada ja kaissu võtta…ja kuna seda polnud, seadis Hannes sammud otsejoones viinapoodi. Sest mida sa hing üksinduses üksi ikka teed. Väike naps ja tuju parem kohe…mida suurem naps, seda parem. Aga. Üksindus ei kadunud kuhugi. Viski võttis vaid pidurid maha ja nüüd hakkas Hannes helistama. Võttis telefonimälu järjest ette ja nüri järjekindlusega pommitas ta kõiki töökaaslasi ja koostööpartnereid. Enamus neist olid kursis Hannese “veaga”. Kannatlikult üritasid nad temaga vestelda, teades tema üksiolekut, aga kui kõnesid päevas ikka mitmeid ja mitmeid tuli, kusjuures jutt oli ikka üks ja seesama ning minut tagasi lõpetatud teema jälle üles kerkis, hakkasid nad tasapisi tüdinema. 

Tegelikult oli Hannesel olnud ka pere. Armas naine ja neli last. Ometi oli see kõik läinud. Naiselt oli ühel hetkel saanud villand sest pidevat viinauima välja magavast mehest, kes hommikuti polnud käte värisemise tõttu enam kohvigi juua suutnud, ilma et see mööda elamist laiali loksuks ja ta maksis mehe tänavale. Nii seda siinmail nimetati. Marie oli Hannesele maksnud pool korteri turuväärtusest ning lõi ukse tema järel kinni. 

Saadud raha eest oli Hannes ostnud omale nurgadiivani. Üejäänud raha rändas vääramatu joana viinapoodi…

Siis käis ta veel tööl.

(jätkub)

 

Read Full Post »

Noppeid

Istub seltskond töökaaslaseid ühes lõunasöögi-paigas, kuhu nad tavaliselt sööma ei satu. Tuleb üks endine kolleeg vähe imestades, et selline seltskond sellisel ajal sellises kohas einestamas on.

“Näh, käisime siin kolleegi eest tööd tegemas, see ei tulnud tööle, kaebas kõhuvalu” vabandab kiirelt seltskonnast kõige söakam ja jutukam.

“Ma tean ka ühte naist, kel kõht koledasti valutas, teate mis tal kõhus oli?” alustab see ekskolleeg… Peast jõuavad läbi käia igasugu mõtted, alates beebist kuni mõnest operatsioonist jäänud riistvarani…no mis seal siis ikka olla sai?

“Noh, mis seal oli siis?”

“Pask oli, rsk”….

 

#####

Kaks keskealist  parimas eas naist ja üks teismeline tüdruk on kaubikuga soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale reisimas. Sadamas, nagu ikka, jääb aega autos igavleda ja ringi vaadata. Kui sa just lugeda või kududa ei taha (aga sellega on jällegist see häda, et peab ju pidevalt jälgima, millal järjekord sinuni jõuab, et mitte teiste ette koperdama jääda. kord kahe autoga reisides olin ma sunnitud pileti-registreerimise järjekorras kallile kaasale signaali andma, et see liikuma hakkaks-luges teine mu ees autos raamatut…). Noh ja seal ringi vahtides näeb igasugu tüüpe. Kord uhkeldas miski blondiin lastekarjaga oma uhke bemar-linnajeebiga. Selline tüüpiline, mukitud ja lakitud ja pruunistatud ja… (ja antagu mulle andeks, mul ei ole blondiinide vastu midagi, ilmselt suurem osa on neist täiesti mõistlikud inimesed ja muidu ka tublid). Igatahes tundus too tüüp olevat otse anektoodist. Seal ta siis rapsis oma bemmiga, edasi ja tagasi, suutmata otsustada, millisesse järjekorda end sokutada. Piletid käes, jätkus sama lugu järgmistes järjekordades ja mulje jäi, et eesmärk oli võimalikult palju ennast ja oma uhket autot esitleda. Ainult et…bemmi tagumise ukse vahel tilbendas miskine kilekott pikalt välja. Nüüd võite ette kujutatada, et miskine tibi on end võimalikult üles löönud, et kõik näeksid ikka tema ilu ja võlu, aga tagantpoolt vaadates on seelik tagumiku vahel või midagi sellist-täpselt samasuguse mulje jättis see esitlev-kenitlev bemm…

Seekord sattus seltskond järjekorras olema äriklassi rivi kõrval-vahel paar tühja rida. Äriklassi pileti võib igaüks endale osta, see on küll kallim, aga kindlustab laevas paremad autokohad ja istekohad ja süüagi vist antakse (mitte, et muidu ei antaks, aga siis tuleb see lisaks osta. äriklassis on söök piletihinna sees. ) Äriklassi rivis seisavad tavaliselt ikka sellised silmnähtavalt kallimad masinad, seekord olid näiteks üksteise sabas hallipäine mees maseratiga ja selle järel kohe nooruke naine vinge mersuga. Mõlemad tulid autost välja üksteist musitama-kallistama. Teismeline arvas, et tegu on vanaisa-lapselapsega, elukogenud naised oma rikutud mõtlemisega kujutasid ette midagi sellist:

Nende uhkete autode vahel seisab üks üsna kulunud välimusega masin ja sealt tuleb arutelu teemal, et millega see sellise koha on ära teeninud. Et kas ja kes saavad äriklassi pileti osta. Samas rivis sõidab ühtäkki sinise vihmajope ja kollase jalgratturiga minioni meenutav tüüp.

“Näe, see on ka omale äriklassi pileti ostnud” hõiskab neiu ega saa aru, miks naised täiest kõrist naerma purskavad. Tegu oli laevafirma töötajaga, kes autosid laeva organiseerib…

####

Igavus sünnitab jaburaid mõtteid ja jutt läheb päevakohstele teemadele: pokemonid ja terroristid. Ideest sünnib teine ja kogu teema kisub ikka üsna tumeda huumori kanti. Et kas terroristid on pokemonid või vastupidi ja kui palju neid lõpuks laevas võiks olla. Ühel naistest hakkab see pila vaikselt kettasse viskama ja ta küsib lõpuks: “Kas te teate, miks rahvasuus hundil niipalju nimesid oli: susi, võsavillem, metsakutsu, hallivatimees jnejne.?”

Vaikus.

Noorem ei saa asjast aru, vanem palub vabandust liiale läinud naljade pärast.

Veel natuke vaikust.

“Aga vene allveelaevale võime me ikkagi kogemata otsa sõita” sosistab reisikaaslane…

 

####

“See on see öine laev jah, kus kõik poed on kinni ja süüa ei anta ja…” hädaldab ühtäkki üks naistest

“Ja kummikommid on ka kõik nagunii välja müüdud” sekundeerib teismeline

 

####

 

 

 

Read Full Post »

Reede

Noor verisulis köster seisis, käed ülikonnapükste taskus, vana puukiriku trepil ja vaatas veidi pahakspaneval pilgul üles surnuaiale. Miks peavad need töötegijad neoonkollastes shortsides ja toppides käima, mõtles ta veidi pahuralt. Ja kivimehed, need rabelesid üldse ülakehad paljad ning suitsud suus värskeid hauakive paigele panna. Kuum ilm küll, aga mingi viisakus võiks ju ometi jääda. Ja peavad nad just siis oma masinatega surnuaiale sõitma, kui kirikus parasjagu miskit toimumas on. Kirik sai just sisse  helistatud, aga rahvast oli veel vähevõitu ja koolilapsi, kelle auks tänane kirik oli, polnud veel toodudki. Võiks ju inimesed teinekord ka aegsasti kohale tulla, mitte minutipealt või veidi hiljem. Ja kellatorni luugid kah ei avanenud jälle… Aga surnuaed on ilus ja korras. Teist suve oli siia tööle saadetud üks ei tea kust tulnud virolainen, aga oma tööd ta oskas ja paistis südamega tegevat. Erinevalt neist eelmistest, omamaistest töötegijatest, kes lõunatundi paariks venitasid või keda olla köögipõrandalt magamast leitud töötegemise asemel. Olgu ta siis pealegi napis riietuses selle kuumaga, peaasi, et päris paljaks ei kisu nagu kivimehed. Näe, lapsed tulevad, vaja veel kord kellad helisema panna ja vaadata, ehk avanevad torniluugitki. Pgn, palav on selle tumeda ülikonnaga siin…Õnneks jäävad kiriku uksed lahti ja loodetavasti oskavad need seal surnuaial vaikselt olla teenistuse ajal.

Töötegijad, eestlane ja soomlane, olid hommikul paika pannud tööplaanid. Reedeti oli kõige tähtsam töö kõnniteede riisumine, et nädalavahetuseks oleks kõik ilus ja korras, saaksid ära silutud kõik masinate jäljed veidi kruusasel liival. Selle maa kõigis surnuaedades võis suveperioodil reedeti näha välkumas rehasid ja kuulda kruusa krõbinat plastiku all. Värskeltkülvatud murulapid tuli kindlasti kasta ja üks suurem muruplats veel kiriku ümbert niita. Reedene tööpäev oli nagunii lühem, kuid hästi planeerides peaks aega jääma veel masinate pesemiseks ja tööruumide koristamiseks. Tööle tuldi täna tund tavalisest varem, ehk kella kuueks, et pääseda suuremast kuumusest. Külvid kastetud, alustasid nad riisumist, sest märga muru niites ei oleks see nii kena jäänud. Ja niitmata muruplats oli just seal, kus ei olnud liivatatud kõnniteid, et peaks pärast uuesti jäljed üle riisuma.

Veidi aega riisutud, saabusid kivimehed. Oh loomulikut sõidavad nad autodega otse surnuaiale, kivi vajavale hauale võimalikult lähedale, muudmoodi ju polegi võimalik neid suuri ja raskeid kive paigale saada. Jooksvalt tegid töölised oma plaanid ringi ja otsustasid peale kohvipausi muruniitmist alustada, kuuma ilmaga oli see juba piisavalt kuiv. Kohvipuru masinasse pannes parklat jälgides nägid nad köstrit tulemas, ülikond seljas. See tähendas vaid ühte-kohe on kirikus jumalateenistus algamas. Küsima minnes selgus, et laste koolivaheajale õnnistamine on sedakorda plaanis. Seega muruniitmine kirikuesisel platsil tuli samuti edasi lükata. Kommunikatsiooniga ei hiilga nad ka siin maal, mõtles eestlane.

Külast eemal põldude keskel seisev, saja ühekskümne teist aastaringi käiv väärikas puukirik vaatas muheledes ümbruskonda ja inimesi. Kirikujalamilt mitmeid meetreid kõrgemal olev surnuaed säras päikeses ja lillevärvides. Inimesed käisid, tõid ja istutasid uusi lilli, aga leidsid aega ringivaatamiseks ja pinkidel jalapuhkamiseks. Ärge muretsege, tahtnuks see kirik inimestele öelda, vaadake kui ilus ja rahulik aeg praegu on. Ja kõik laabub nagunii kord. See kirik oma pikas eas oli näinud sõdasid ja haiguseid, nälga ja muret. Olid ju siinsamal surnuaialgi pikad rivid mälestuskive sõjasangaritele, kes, pärit siitsamast ümbruskonna küladest, vaevu kaela kandvana sõtta läinud ja langenud kaugel põhjas suure idanaabri piiril või aladel. Sellised kivirivid on kõigis surnuaedades siin maal. Aga praegu, vaadake kui ilus on kõik praegu. Ja kui mõni töö nüüd täna pooleli jääb, siis neil allpool olevail asukail pole sellest sooja ega külma. Ja need, kes pealpool käivad omakseid mälestamas, küllap mäletavad seda mõne aasta tagust räämas surnuaeda. Kirik oli tänulik, et hoolimata muutuvatele aegadele siin ikka käidi. Ja et aeg oli selline, kus rõõmsaid ja pidulikke sündmusi oli palju rohkem, kui kurbi ärasaatmisi. Olid koolivahaejale õnnistamised ja leeripeod, oli pulmi ja saadeti eelkoolide lapsi pidulikult kooli, lisaks kontserdid ja tavapärased jumalateenistused. Ei, kurta siin küll ei saa. Veidikese nukrusega mõtles ta vaid meretagusel maal asuvale kolmveerand sajandit nooremale sõsarkirikule. Selle kiriku elukäik oli palju heitlikum olnud, riigikord oli rahva võõrutanud eemale, õpetajad aina vahetusid ja õieti keegi ei paistnud hoolivat, mis edasi saab. Kunagi üks kaunimaid surnuaedu tundus hüljatuna. Eiei, sealgi oli hooldaja ja inimesedki käisid, aga midagi oli nagu puudu. Ühtne kogukonnavaim?

Bussitäit lapsi kirikuplatsil nähes mõtles eestlane kurbusega oma koduküla rahvale teisel pool vett. Siin need lapsed nüüd on, kõik koos bussiga kirikus. Teisel pool peavad kaugemad kandid ise vaatma, kuidas saavad. Kuidas pääseda kooli eksamikonsultatsioonidele, eksamitele, laulupeole….Sest kool on läbi ja väljaspool kooliaega bussid ei käi. Peavad leidma trantspordi, öeldakse ja mis sul muud üle jääb? Kui peab, siis peab. Lähed või jalgrattaga, mis see viisteist kiltsa viluga visata siis pole. Kui on vilu. Kui on kõrvetav kuumus või paduvihm, siis higist või sadeveest tilkuvana pole küpsuseksmit vist väga mõnus teha? Aga kool tahab ju lõpetamist. Kuus aastat tagasi, veel omal maal elades oli eestlane maakonnapeole minekuks ka kaugemate külade lastele bussi välja võidelnud. Sattudes küll õpetajaskonna ja vallaametnike viha alla, kuid lapsevanemad olid tänulikud. Ilmselt on nüüd need muud tänulikud, et tülikas element minema on kolinud sealt maalt. Aga võta näpust, kõikvõimalikud sidemed, juured ja ladvad hoiavad ikka veel otsapidi sealpool vett. Ehk olengi ainult mina selline nõudlik ja õiglust taga ajav, oli ta mõnedki korrad mõelnud, kuid paari päeva tagune vestlus “kaaskannatajatega” tõi arusaamise, et nii see kaugelti pole. Teised lihtsalt ei julge erinevail põhjuseil sõna võtta. Ega ta ehk isegi tookord poleks julgenud, kui pidevalt “pakitud kohvrid” tagatoas valmis poleks olnud. Ehkki päris minemisele kulusid veel mõned aastad. Ei, aitab heietamisest, mõtles eestlane, tööga läheb nüüd kiireks. Homme on siinsetel lastel koolilõpp ja kirikusse minekuks transpordivajadust küsiti igalt lapse(vanemalt eraldi). Kes seda vajasid, need selle ka said. Vaid üks küsimus jäi eestlast kummitama-kuidas on ülejäänud eestimaal? Kas kõikide külakolgaste lõpuklasside lapsed peavad ise vaatama, kuidas kooli lõpetatud saavad? Kuidas eksamitele ja tagasi koju pääsevad? Kas see peabki nii olema?

Suur Vana istus pilveserval ja itsitas. Õnneks olid üle mitme kõrbekuuma selge päeva nüüd mõned pilvelaevad taevas liikumas ja Vana purjetas nendega kaasa, et vaadata üle olukord maapeal ja mõni vingerpuss visata. Näe, siin ongi üks kirik ja surnuaed, silutakse teist mis hirmus. Peab siis alati kõik joone järgi olema? No ei, seda asja annab parandada, mõtles vana lõbustatult ja lasi oma plaani käiku.

Töötegijad, ikka need soomlane ja eestlane, olid töid lõpetamas. Veel paar jalgrada riisuda ja valmis ta ongi. Muru sai niidetud, masinad ilmselt jäävad pesemata, aga olgu. Pool tunnikest enne tööaja lõppu tuleb kõne tööjuhatajalt. Üks hauaplatsidest, millele täna kivi pandi, tuleb täielikult korrastada. Kohe. See tähendab ka liiva ja mulla vedu masinatega või siis käsikäruga vastriisutud kõnniteedel…Oligi kõik veel liiga hästi sujunud peale mitmekordseid plaanimuutusi. Ja et asi täiuslik oleks, sõitis surnuaiale järgmine kivimeeste-auto…

Vana lagistas pilvepiiril laia naeru.

Read Full Post »