Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘koduelu’ Category


päev oli, erinevalt eilsest hallusest ja hämarusest, päikeseline ja karge. Eilne vihmasadu oli asendunud öösel miinuskraadidega ja kuigi päikese taevakaar on veel madal ning lühike, on ikkagi valgust ja helgust. Kuidagi nii lootustandev 🙂

Pesin linad ja tekikotid ning viisin õue kuivama, see imeline lõhn, mis neile juurde seal tuleb.

Keskööl olime kodus nagu ikka, Õhtupoolikul käisid teised veel mitmetunnisel sõidul, viisid me noorima lapse pruudi ära. Sain üsna mitu tundi olla üksinda kodus, milline õndsus 🙂 Ja rõõm, kui kõik tagasi jõudsid.

Aasta vahetamise ajal käisime pojaga õues, teeotsas saime kokku naabrinaise ja tema tütrega ning jalutasime külateel veidi edasi-tagasi, et rakette näha. Ei näinud, kuulsime vaid kõminat ja valguse sähvatusi nägime. Vihma sadas ja külm tuul oli. Soovisime uut aastat ja läksime laiali.

Ja siis! Kell oli juba mõnikümmend minutit üle kesköö, kui rahvamajas pidutsev seltskond oma saluudi välja tõi 😀 Ega elutoa diivanil aknast vaadata oligi palju mõnusam, kui õues vihmasajus 😀

Sedasi see tuli.

Täna on taas tavaline, teine naabrinaine patrullib kepikõndides külaelu ja loendab rahvamaja hoovile jäänud autosid. Kolmandal käisin ise külas ja kuulasin vaguralt ära kogu nädala muljed 🙂 Olen sokke ja kindaid kudunud, kodumasinaid tööle sundinud ja toitu hävitanud-miks pekki peab alati üleliia vaaritama…

Nüüd on päike loojunud, aga väljas veel mõnus valgus. Väljas on karge pakane ja öösel ilmselt temperatuur langeb korralikult. Eilsed märjad teed on täna mustas jääs ja veidi on veel lundki nurgatagustes, lagedamad põllud on suht paljad.

Selline algus seekord.

Read Full Post »


Viimased nädalad on olnud täis suhtlust, organiseerimist, segadusi, närvi minemist ja tagasi tulemist, toredaid inimesi ja armsaid kohtumisi, tulemisi ja minemisi….

Paar nädalat tagasi käis õelaps oma perega külas, neljast kolm olid meil esimest korda ja väga mõnus olemine oli. Tutvusime meie linna ja kaubandusega, grillisime ja tsillisime.

Tööl oli viimane nädal hooajatöölistel ja mul oli kõik läbi mõeldud, kuidas võimalikult efektiivselt viimased päevad korraldada, et kõik tehtud saaks. Ja selle viimase töönädala esimesel päeval ma suutsingi endast niimoodi väljuda, et üks Kirikuküla tööline polnud mind ilmselt nelja hooaja jooksul kunagi nii vihasena näinud… Aga kui inimesele annad kaks ülesannet ja ta esimese minuti jooksul teise unustab, siis… Ma tegelikult annan endale aru, et see polnud mingi maailmalõpp, aga sama tööline on mu leebust hakanud ära kasutama juba varem ja kõik see viis väikese plahvatuseni. Isegi hauakaevajad olid veidi jahmunud, aga nemad on seda ennegi kogenud 😛

Tegelikult laabus kõik lõpuks ja viimane tööpäev oli meil niinii südamlik. Kuna meil oli sel hooajal üsna rahvusvaheline seltskond, pea pooled töölised olid ukrainalannad, üks rändur-rahva esinda, kes küll on soome kodakondsusega ja mina; siis lahkumispäev kujunes kallisuste- ja pildistamiserohkeks. Ja veel õhtuni sain ma veel nii südamlikke sõnumeid, et silmanurgad olid niisked… Väsinud olin ka, sest kogu selle nädala ma polnud eriti palju magada saanud. Lisaks muudele töömõtetele kandideerisn ma oma koguduses veel uuele töökohale ja jõudsin vestlusvooru. Ma seda konkreetset tööd polnud varem teinud, suht uduselt tean neid asju, aga küllap oleksin õppinud. Põhiliselt oleksin tahtnud aastaringset tööd saada. Aga ma seda töökohta ei saanud ja tegelikult olen õnnelik selle üle. Sest mu oma töö meeldib mulle ikka palju rohkem.

Üldse on koguduses tohutu segadus hetkel, sest tundub, et meile kevadel tulnud uus majanduspealik on võtnud liiga suure suutäie ega tule toime selle kõigega. Teades, kui kehvasti meil uusi töötegijaid õpetatakse-juhendatakse, siis ma ei imesta ka. Sind visatakse tundmatus kohas vette ja sa kas ujud või upud. Mitte keegi ei toeta.

Ma ise oma töölistele pole mitte kunagi tahtnud oma töölistele niimoodi teha ega olegi teinud. Ja mul on tohutult kahju sellest uuest inimesest, sest kohati tundus, et ma olin ainus, kes teda toetas. Õpetada paraku ei osanud….

Kogu selle närveerilise nädala muutis heaks ja ilusaks suure poja ja minia külaskäik. Jälle käisime kirpistes ja kirikus, nemad discgolfi mängimas ja kogu kambaga käisime ringrajal igamehe-rallit vaatamas. Väga põnev ja lahe oli, hoolimata vilust ilmast. Külma sai kontidest välja kuuma saunaga, taas grillisime ja noorte auto sai täis eestisse saadetavat nodi 😀

Täna läksid noored Eesti poole tagasi ja minul algab homme viimane töönädal, et otsad kokku tõmmata. Nagu alati sellisel puhul, üsna tühi tunne on. Tahaks üksikule saarele põgeneda nii paariks tunniks, siis jaksan jälle 😀

Read Full Post »


Läksin täna hommikul naabrite juurde, kuna varem oli juttu, et ehk saeme puid. Puusaagimist ei olnud, selle asemel oli töökodade juures naabri-Kaitsu kuueaastane pojapoeg, keda ma pea pool aastat näinud polnud ja kes tuli mind rõõmsalt tervitama ja kallistama. Kui armas ja soe. Hetk hiljem küsis ta, mis mu nimi on, ta olevat unustanud 🙂 Hästi jutukas poiss on ja hullult tehnika-taibukas. Uuris ja küsis kõigi masinate kohta igast tehnilisi pisiasju ja rääkis samal ajal, millised masinad neil kodus on ja mis nende eripärad on.

Meie tänavajupi lõpust naabrinaine küsis millalgi suvel, kas ma arooniasiirupit teen, ta vanem õde tahaks hirmsasti. Lubasin teha, aga kuidagi argikiiruses jäid mul ikkagi arooniad korjamata. Samas oli mul eelmistest aastatest siirupit ja meil kodus seda väga ei jooda, ilmselt on mõõt täis saanud. Nüüd mõned nädalad tagasi kirjutas Katriina, et on minemas õde vaatama ja lohutama, kuna üle kaheksakümne-aastase naise sõralise ravi olla lõpetatud. Naabrinaine väitis, et vanuse tõttu. Ei tea, ehk lihtsalt on kõik võimalik juba tehtud. Otsisin kibekähku välja oma siirupid ja viisin naabrinaisele. Ja paar päeva tagasi saatis Katriina mulle sõnumi, et õde oli nii üliväga tänulik ja tahaks veel seda siirupit. Et tema meelest on jalaköndi paistetus (üks jalg amputeeriti tal paar aastat tagasi trombi tõttu) on väiksemaks jäänud ja kasvaja ka… Otsisin siis täna järgmised siirupid välja, eks aroonia ongi üks võimas mari ja kui kuidagi elutee lõpusirgel olevat inimest, kellele miski enam ei maitse, rõõmustada, siis loomulikult.

Tööl olin eile masinaga lehti kogumas ja kui ma siis miski hetk telefoni vaatasin, leidsin vastamata kõne noorema poja klassijuhatajalt. Poiss ei olevat kooli ilmunud ja neil just matemaatika kontrolltöö, veerandi viimane päev ka enne vaheaega. Olini üdini tänulik kõne eest, sest… Proovisin ise poisile helistada ja snäppida, telefon välja lülitatud. Kes vähegi diabeediga kokku on puutunud, võib ette kujutadada, kuidas sellise asja peale korralik paanika maad tõstab. Kibekiiresti niiduk kuuri ja kodupoole ajama, ise valmis häirekeskusesse helistama. Õnneks on mu töö selline, et võimaldab taolisi ärakäimisi. Tegelikult noormees magas, hilisõhtul telefoni laadima pannes ei olnud juhe paika läinud ja aku tühi. Mistõttu maas oli nii äratus kui veresuhkru mõõtmine. Õnneks ise oli korras, viisin ta kooli ära ja klassijuhataja, kellest need noored suurt ei pea, lasi tal kontrolltöö ka kohe ära teha.

Suvel, kui meil oli kirikunõukogu ehituskomisjoniga surnuaedade ülevaatus, kurtsid komisjonis olevad inimesed, kuidas tänapäeva sotsiaalmeediaga on nende ealistel raske sammu pidada, kõik need nutitelefonid ja erinevad platvormid ja ühe sõrmega sõnumite toksimine… No tõttöelda olid nad kõik vist minust veidi vanemad ka, aga. Elu sunnib, mõtlesin mina. Kui ikka su diabeedik ei vasta kõnedele, messengeris ega whatsappis, sest need on kooli pärast hääletule pandud ja nende jaoks mittetähtsad boomerite platvormid, siis boomer teeb omale snäpi konto ja saab sealtkaudu vajadusel kontakti 🙂

Read Full Post »


Tuli eile õhtuks ära see kaks triipu.

Mees tegi tagantjärele testi ja sai ka oma triibud kätte.

Loodetavasti ei jää mingeid kõrvalnähte, mind veidi hirmutab, et vahepeal selline minestamise tunne peale tuleb.

Kummaline, et pool aastat tagasi tulime eestist haigete pereliikmete juurest ja pääsesime puhtalt, nüüd aga leidis see taud tee ilma suuremate kokkupuudeteta meieni.

Muidu pole tegelikult elukesel viga midagi.

Nädalavahetusel tegin korda lillepeenrad, võtsin üles jorjeni juurikad ja külvasin sügisväetise.

Pea kolmkümmend purki ketshupit keetsin ka. Tomateid tuleb kasvuhoonest veel, nii kõva öökülma pole olnud, mis kasvuhoonesse tungiks. Aga eks jahe ja pime on ikka.

Loodus on imeilus värviline. Seda ilu võib küll nautima jäädagi.

Seeni sel aastal väga pole. Kukeseeni ikka olen veidi saanud. Muude jaoks on liiga külm ja kuiv olnud. Tegelikult midagi ikka leiaks, kui vaid oleks aega otsima minna 🙂 Täna isegi võiks end veidi tuulutada…?

Tegelikult tahaks selle suure maailma kurjuse eest lihtsalt kuhugile peitu pugeda

Read Full Post »


Neljapäeval ja reedel oli mees kodus miski viiruse pärast. Et palavik ja kondid valusad. Testi ta ei teinud ja laupäevaks sai enam vähem korda tervise.

Reedel tuli me riskilaps koolist paukuva köhaga.

Nädalavahetusel toimetasime omi toimetusi ja ma ei tulnud selle pealegi, et poisilt testi tegemist nõuda. Küll aga nõudis seda õekene, kes ise suvel koronat põdes ja tööl samuti sellega jätkuvalt kokku puutub.

Noh, esimese minuti jooksul oli testil kaks triipu…

Koolist jäi noormees loomulikult koju, me ise läksime tööle esmaspäeval.

Kõik oli normaalne peaaegu tööpäeva lõpuni. Siis masinat ära pannes ja kõrvaklappe peast võttes oli veider tunne, nagu klapid oleksid ikka veel peas. Hull väsimus oli ka, aga selle panin vähese magamise süüks-olin hommikul viiest ärganud, et mees tööle viia ja siis ise minna.

Kodus magasin paar tundi. Kummipea tunne jätkus.

Võtsin ibumaksi ja leidsin kapi ülemiselt riiulilt coldrexi. Nende varal tegin söögi.

Testi tegin ka. See oli negatiivne.

Mõtlesin mida töö suhtes ette võtta. Sest poja köhimisega levitatud pöböd vaevalt mind puutumata jätsid. Samas oli teisipäevaks just üks töö lubatud ära teha. Aga. Tegelikult ju ei kuku maailm kokku, kui ma paar päeva nüüd kodus olen? Jaa? Ei?

Tegelikult läksin eile ikka tööle. Andsin võtme edasi ja sõitsin teisele surnuaiale oma lubatud tööd ära tegema. Seal hoidsin pikivahet ja pausil koos teistega ei käinud. Ja kui töö valmis, tulin koju ära. Magasin jälle mitu tundi.

Test oli endiselt negatiivne.

Nüüd tiksun kodus oma kummise peaga. Vaatab, mis edasi.

Read Full Post »

Older Posts »