Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘koduelu’ Category


Mo meelest on mu sünnipäeva ajal alati päike paistnud. Nii ka nüüd 🙂

Oli imeilus päikseline ilm, kui esmaspäeval Risti surnuaial käisime. Lumi sulas silmnähtavalt ja mida rannikule lähemale, seda vähem oli lund. Meil keskmaal seda muidugi jätkub veel kauaks. Just eelmisel reedel, kui oli hädasti vaja õues grillida, said poisid seda teha kõige suuremas tuisus ja lumesajus. Kui liha valmis, lõppes ka torm ja tuisk 😀

Ja teisipäeval viidud külarahvale vastlasupp ja saadud vastu palju õnnesid ja käidud maakonnakeskuses tehinguid kinnitamas ning Soome siirduvalt laevalt uhket päikeseloojangut nähtud. Kodus ootasid lilled ja tort. Lilli on siin nüüd palju, võtsin Eestist ka pea kõik kaasa 🙂

Kolmapäeval toodi küttepuid, sellised poolemeetrise kuni meetrise läbimõõduga 😀 Ja veel lilli 😉 Käisin optikul ja saan kangemad prillid. Ja ülemus helistas suvisest tööst.

Neljapäeval saagisime-lõhkusime puid. Neid toodi veel juurde. Mulle puulõhkumine väga meeldib, peab vaatama, et nende jurakatega üle ei pinguta. Ja kui õhtuti ilm taas miinuskraadidesse läheb, siis see vastsulanud lume jäätumise lõhn segamini värskeltsaetud puude lõhnaga, see on üks kindlamaid kevade lõhnasid üldse.

Reedel käisin ülemuse jutul ja üritasime kokku panna hooajatööliste tuumiku. Paras peamurdmine, paar head kandidaati lipsas minema, paar võttis mõtlemisaega ja paar esmapilgul head kandidaati ei olnudki lõpptulemusena nii head, kui lootsime. Mis seal ikka, vaatame mis elu toob. Ühtlasi oleme valmis ka pakku tulnud ukrainlasi tööle võtma. Juhuslikult kohtusin paari töökaaslasega, oli tore neid üle pika aja näha.

Kodus koristasin ära veranda, jõulukama sai lõpuks ära korjatud, vaibad maha ja päikesepaistes oli seal küll imemõnus istuda. Ma jätkuvalt lõpmata õnnelik selle veranda üle.

Täna taas lõhkusime puid. Siis koristasin ja küpsetasin. Ja nüüd näidati meile veel imelisi virmalisi, kasupoeg nägi esimest korda.

Jah, kevad tuleb ikkagi. Kõigest hoolimata.

Read Full Post »


Kuna meil majas on kassititt, tähendab see seda, et vaibad on alatasa segamini ja põrand on pidevalt mänguasju täis. Nagu ikka beebiga elamises. Samas ma Katja ajast ei mäleta sellist pidevat segadust, nagu Ronja-Rontšik meil siin korraldab. Kuigi vahel oli pesurest ümber aetud ka tookord ja köögipõrand täis hommikusöögi krõbinaid. Aga nüüd on nagu pidev segadus…

Õnneks kassid sõbrunesid omavahel paari päevaga ja nüüd käib aegajalt ennastunustav möll. Rontsik mõjub hästi Katja füüsisele, see läheks siin lihtsalt paksuks ja mugavaks ära. Katja käib meil muidugi õues ka, aga talvel külmaga ei ole õueskäigud väga pikad.

Iseloomult on kassid ikka üsna erinevad. Katja pole kunagi eriline sülekass olnud ja voodisse magama tuleb haruharva. Ja nurrub väga vaikselt. Ronja see-eest laseb nagu mootorsaag ja tuleb meelsasti sülle magama. Mängides on ta palju kiirem ja agressiivsem. Meelega enam päris hambaid sisse ei löö, aga hommikune äratus on pidevalt nii, et tuleb lakub su varbaid ja siis ühtäkki hammustab 😛 Hellalt kusjuures, aga loomulikult ärkad sa selle peale üles 😀

Kuna see kassititt täna järjekordselt pooled kardinad alla tiris, saingi jõulukardinad eest ära ja jõulutähed ka. Tuba muutus valgemaks ja kevadisemaks ja tuli tahtmine kohe muld ja seemned välja otsida…. No aega on selle kiire asjaga 🙂

Ostsin eile poest õunu ja täna vaatasin, et võiks magustoiduks õunakisselli teha. Aga no need poe õunad on kisselli ja küpsetamise jaoks liiga magedad ja magusad. Sidrunihapet ka esimese hooga ei leidnud, et seda veits hulka panna. Lõpuks garaažist leidsin suure potsiku 😛 Ärge küsige, mis sellega seal tehakse… Tegelikult ma tean küll, peremees leotab vanaaegseid tööriistu sidrunihappe vees, et rooste maha saada ja siis läikima lüüa ja korda teha. Ega ma muidu poleks osanud seda sidrunihapet sealt otsidagi.

Ma üleüldse polnud kisselli aastaid keetnud, tärklist panin ka liiga palju. Aga noh, kärab kah kehval ajal 😀 Lisandiks kissellile kohupiima-vahukoore vaht.

Read Full Post »


Jõulud veetsime traditsiooniliselt Eestis. Seekord oli ka kasupoeg kaasas.

Nojah, ma sellest kasupojast ju polegi kirjutanud, see on kohe kindlasti üks selle aasta märksõnadest.

Leidis mu noorem tütar endale poiss-sõbra, kes on neljandast eluaastast alates turvakodudes elanud ja elab praegugi, sest on veel alaealine. Ilmselt sai meist tema viimane asenduspere, kuna järgmisel aastal saab ta täisealiseks. Oma isaga noormees suhtleb, emaga mitte. Tõsi küll, üle mitme aja käisid noored ema kutsel teda külastamas, mille tagajärjel see ema keeras sellise supi kokku, et annab lürpida.

Asenduspereks olemine tähendab, et poiss pääseb igaks nädalavahetuseks meile ja igal meil olemise õhtul on meil kohustuslik kontroll-kõne turvakodusse. Meil käimised ja samuti Eestisse pääsemise otsustab aga poisi elukohajärgne sotsiaalosakond, turvakodu edastab otsused ja küsib meie arvamust.

Niisiis, lisaks koroonapassidele oli meil kaasas ka omavalitsuse templitega soome- ja inglisekeelne lubatäht Eestisse pääsemiseks.

Jõul oli hoolimata seda varjutavast kurvast sündmusest siiski tore, südamlik ja tegus. Öine kuuseotsimine. Disgolf. Lumesadu. Lumesõda. Kuusteist inimest ema sünnipäevajõululaua ümber (ja kaks oli puudu). Neli esmakohtumist uute suguvõsa liikmetega. Ei, viis. Somaalia. Kingitused. Lauamängud. Eestimaa lumised teed ja kohad, kuhu polnud aastakümneid sattunud. Kelgumägi-tuubimägi. Sõbra põlluteele jalutatud jäljed, et leiaksin tee tema juurde. Raskustekid. Metsloomajälgede otsimine-tuvastamine pimedas. Mesi ja suitsuvorst. Jõulutunne.

Tagasi Soome tulime tabanipäeval. Sellevõrra läks hästi, et päev hiljem heitis Soome koroonapassid ajutiselt kõrvale ja nõuab kõigilt maaletulijatelt kuni 48tundi vana koroonatesti. Ma ei ole üksikasjadesse süvenenud, aga selle hankimine meie kambale oleks ilmselt päris suurt aja- ja rahakulu tähendanud.

Lähiringist veidi kaugemal oli ka parasjagu koroonat põdevaid inimesi. Nendega me ei kohtunud.

Möödunud aastast üldiselt :

Oli koerte lahkumise aasta. Me oma vanurile lisaks läks vikerkaare taha naabrimehe bostoni terjer, peresõprade kaks valget hunti, Hiiumaa-sõbranna majavalvur, siinsete tuttavate must labrador. Loodetavasti on neil seal nüüd tore koos möllata.

Sügisel tuli meile uus kass. Tegelikult toodi ikka, Eestist. Taas üks leidlaps-ellujääja 🙂

Suvi läks sel aastal veidralt kiiresti ja märkamatult. Isegi ühtegi uut surnuaeda ma ei jõudnud vaatama. Samas ujumas sai mõned korrad käidud ja uusi randasid avastatud.

Tööl oli muidugi töö. Hooaja algus oli veits jälle konarlik, raske ole ülemusega ühist keelt leida. Hiljem ma enam ei üritanudki 😛 Õppisin rohkem vait olema. Alluvatest üks lasi korralikult üle. Kahtlustasin seda juba eelmisel aastal, kinnitust sain sel aastal. Me töö eeldab iga eraldioleva surnuaia eest vastutavalt iseseisva töö võimet ja organiseerimist, see üks lihtsalt ei osanud või ei tahtnud seda. Ja oli veel pärast solvunud, kui teda ei tunnustatud…nomaiteanohhh. Samas, teises külas kerkis esile tõeline pärl, kes, olles esimest korda sellel tööl, tabas kõike lennult ja sai asjad paari kuuga selgemaks, kui see esimene mitmeaastase tööpraktikaga. Olen väga-väga tänulik sellise kogemuse eest.

Mul oli sel aastal kaks aianduse-eriala praktikanti, kes tööde lõpuks pidid tegema nn. praktikaeksami või hinnatava töönäite, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles nimetatakse. Mõlemad praktikandid olid väga tublid. Kuigi teine neist oli lihtsustaud õppekavaga õpilane, siis töö osas polnud mitte kõige vähematki ette heita. Esimese eksami eel pabistasin rohkem, kui eksamineeritav ise 😛 Temale oli see juba eiteamitmes, minule esimene selletaoline eksam. Teisel puhul teadsin juba mida oodata, kuigi temal vahetus poole praktika ajal õpetaja. Igal juhul taaskord väga väärtuslik uus kogemus.

Sekeldusi muidugi oli ka. Paar töötegijat läks ära enne töölepingu lõppemist ja uued kandidaadid jäid tulemata. Mistap tuli taas jooksu pealt tööd ümber organiseerida. Pikad haiguslehed. Murutraktori mootorisse sattunud diisel. Kiirel tööajal remondis olnud kopplaadur. Tõenäoliselt hooletuse tõttu katkikülmunud kastmistorustik. Jne. Aga see kõik käib asja juurde.

Suvel käisin lastega põgusalt Eestis. Sattus see olema üks neist kuum-kuumadest nädalalõppudest, kus väljas olla väga ei kannatanud palavuse ja parmude tõttu.

Eestist siia poole käisid kahed külalised. Mehepoolsed selle juubelil ja minupoolsed kah kogemata sel juubelil 😛 Õnneks eri aegadel, kõik koos poleks ära mahtunudki. Iseasi, kui suvi oleks, siis poleks probleemi.

Ja suvel käis ju ka külalisi, neid siin maal elavaid eestlasi. Hämeenlinnast ja Lahtist ja Helsingi külje alt.

Kevadtalvel sai omajagu lumetöid tehtud. Ja suusatatud. Ja korra järvel tõukekelgutamas käidud. Ja erinevatesse kohtadesse tööle kandideeritud. Maandusin ikka lõpuks vanas kohas. Metsa istutasime ka muidugi.

Sel kevadel kasvatasin esimest korda ise tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Õnnestus.

Selle aasta film: Teräsleidit . Eh, see on tegelikult juba eelmise aasta film. Aga ma olen seda nüüdseks viis korda vaadanud. See võiks olla õppefilm kõigile vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatavatele. Ja kõigile teistele, kes ootavad, et inimesed muutuksid. Ei muutu, ei 🙂

Poliitika-aasta? Oi ei. Ütleme siis nii, et mulle endiselt meeldivad väga Soome peaminister ja president. Ja roheliste erakond mitte nii väga. Kodumaa omadest parem ei räägi. Kui midagi head pole öelda, siis ei ütlegi midagi 😉

Õppisin alandlikkust ja tänulikkust. Ja seda, et kõik ei ole su oma kätes, ükskõik, mida sa teed või kui palju sa pingutad.

Read Full Post »


Olgu see kohe algul ära öeldud 😀

Halli, vihmast ja pimedat novembrikuud sel aastal peaaegu polnudki, oli päikeselisi päevi omajagu ja kuidagi väga kiiresti sai see alati lõputuna näiv november otsa. Enne kuu lõppu läks temperatuur miinuspoolele ja on sinna jäänud. Täna, teisel advendil, on -16. Mõnus krõbe 🙂 Veidi võiks lund sadada, aga pole hullu ka nii.

Telekast tuleb suusatamine, tuba on soe ja kudutöö pooleli. Täitsa lapsepõlve tunne on, mäletan, kui sai kogu perega suusatamist vaadatud ja alati oli miski käsitöö ka pooleli.

Keegi kuskil rääkis, et unenäod pidavat olema mustvalged. Et unes pole võimalik värve näha. No üle-eelmine öö lükkas mul selle küll ümber: nimelt nägin unes, et ma sain omale kollase fordi kastika maastikuauto. Just see kollane värv on kenasti silme ees, ülejäänud uni võis vabalt mustvalge olla. Varalahkunud kolleegi nägin ka. Teist korda juba sel hooajal, esimest korda kümne aasta jooksul. Ja viis aastat tagasi lahkunud ämm käis mulle lõnga toomas. Temagi tuli täitsa esimest korda end ilmutama. Hea teada, et nad ikka olemas on. Kasvõi me oma alateadvuses.

Read Full Post »


Täna on tavalise viiekümne halli varjundi asemel imeilus novembripäev. Maa on hallavalge ja päike säramas. Muidugi see kohe kohe taas muutub, aga nautigem hetke.

Soomlastel on ütlus, et aamuruska ennustaa päivänpaskaa. Ehk et ilus punane päikesetõus ennustab päeva peale sitta suusailma.

Ma siin just eelmisel nädalal kurtsin, et tahaks verandale hakata jõulu tegema, aga no ei saa, pelargoni amplid alles täies ilus. Ja neid on seal 8 potti, tuppa nad parimagi tahtmise juures ei mahu kõik. Eile tõin kolm ilusamat tuppa, et erinevad värvid esindatud oleks. Täna hommikuks on miinus kaheksa ülejäänud kenasti talveunne suigutanud.

Just nüüd, kui mul algas puhkus ja ma ei jõudnud veel plaanegi teha talve üle elamise igavuse peletamiseks, no näiteks sokikudumise vahelduseks tööle minna või midagi, suutis peremees minust kaheks kuuks endale taksojuhi teha. Seega, ei mingit muret ega igavust.

Ainus asi, millest ma puudust tunne, on see ammuigatsetud hommikul kaua magamine. Aga selle asemel saab just selliseid imekauneid hommikuid nautida, nagu täna.

Read Full Post »

Older Posts »