Kevade ja talve võimuvõitlus

Esmaspäev oli meil siin vaba päev, selline nelja päevane minipuhkus oli tore ja vajalik.

Ma ikka nii palju vajan taastumiseks omaenese aega, ilma et peaksin pidevalt suhtlema. Siis jaksan jälle.

Teisipäevaks tuli jälle lumi maha. Kusjuures mu kodukülas polnud lund, aga töömaal oli oma kümme senti, mis püsis terve nädala ja reedel tuli veel juurde. See reedene lumi jõudis siia ka, aga täna sajab vihma ja tore on.

Seoses esmaspäevase vaba päevaga pidanuks töönädal ka lühem olema, aga kuna teine suntiodest jäi haiguslehele, läksin teda asendama. Ülemus mulle just ükspäev ütleski, et paindlikkus on hea, aga mitte liigne paindlikkus. Põhjendades sellega, et mina olen vabatahtlikult ja hea meelega kõik nädalalõputööd vastu võtnud (ei, selle eest me lisaraha ei saa, saame vaba päeva mõnel teisel ajal), aga kui Mari tagasi tuleb, läheb tal keeruliseks, sest Mari ei soostunud pea kunagi oma nädalalõppe loovutama. Mis on samuti arusaadav, väikeste lastega ei teeks seda minagi. Praegu aga vahet pole. Ja mulle meeldib mu töö.

Sel nädalal käis mul esimene noor tööintervjuul. Ja ületas suure kaarega kõik mu ootused. Ma vist muutusin isegi juba liiga innukaks tema suhtes, nii et ta küsis, kas või kui palju tal otsustamise aega on. Tal oli järgmisel päeval veel teinegi tööintervjuu jne. Ja tavaliselt ma ei anna kohe mõista, et olen valmis inimese tööle võtma, aga noh, läks nii. Kohe, kui ta me õuelt minema sõitis, saatsin meili, et ta on tööle võetud, palvega, et ta vastaks, kas võtab töö vastu või mitte. Järgmiseks hommikuks oli jaatav vastus tulnud 🙂 Seega ta teise töökoha intervjuule ei läinudki.

Omajagu kabetamist on suvetööliste osas olnud, sest noored kandideerivad mitmesse kohta ja ikka juhtub, et nad on mujalt juba töö saanud või midagi. Ja kuigi meile tööle tahtjaid oli megasuur hulk, siis valik 16-17 aastaste tüdrukute hulgas oli väike… Oot, mida ma just ütlesin?? Et me valime töötajaid soo ja vanuse järgi??? Väga nõme tunnistada, aga nii see on. Mulle on eelkäija poolt ette antud, keda ja kui palju… Ja kahetsusväärselt need vanad olijad seal on väga vanamoeliselt kinni “meestetöödes” ja “naistetöödes”. Aga ma ikka tasapisi murendan nende hoiakuid seal. Sel aastal võtsin riski ja hooajaliseks tööliseks palkasin ühe noormehe nn. naistepoolele. Vaatame, mis saama hakkab 😛

Igatahes, algaval nädalal peaks veel üks kandideerija intervjuule tulema ja kui tema ka peaks sobima, võib sellekevadise tralli lõppenuks lugeda. Reedel saatsin masspostitusena äraütleva kirja ülejäänutele, lasin AI-l sõnastuse teha, et paremini kõlaks. Ma tegelikult peaksin oma cv kaaskirja kah AI-l laskma viimistleda. Vähem, kui pool aastat on seda tööd jäänud ja aeg on hakata ringi vaatama. Tegelikult juba vaatangi. Ühte kohta lausa olen kandideerinudki juba, teatavaks üllatuseks ma teise vooru ei pääsenud. Samas, tahan või ei, aga vanus ja rahvus mängivad siin maal samamoodi rolli, ehkki seda ei tunnistata. Iseasi, kui oleks mingi eriti spetsiifiline ala, aga seda see pole.

Niimoodi mul siis läheb. Homsest algab jälle kuuepäevane töönädal. Loodetavasti on sealpool maakonna piiri kah nüüd lumed sulanud.

Vaikne nädal

Suure Neljapäeva hommik, ees on paar matusetalitust. Prindin talituste kavad ja lähen kabelisse. Õnneks ei ole kirstumatused. Seal koguduses läheb kolmveerandsada protsenti lahkunutest tuhastamisele. Sellegipoolest olen lumetööd teinud haual, kuhu urn lõpuks maetakse, omased soovivad lilled peale talitust hauale viia. Kabeli sätin valmis: kõik uksed lukkudest lahti, tuled põlema, lilled altarile, psalmide numbrid seinale. Lahkunud kärudele valmis matusebüroo töötajat ootama. Viimane tulebki. Naelutab lillekimbu kirstukaanele ja toob sisse omaste tellitud lillekimbud ja lilled. Jääme päeva käigust jutlema ja ühtäkki ma tajun, et teise haua lumetööd on tegemata. Kuidagi oli meelde jäänud, et see teine urn läheb urnide ühisesse matmispaikka…ja tegelikult olen ma kaks talitlust ja nende matmispaigad üldse segamini ajanud. Ja see teine omane on veel eraldi papilt palunud liivatamist ja armas Niina on minulegi helistanud ja muidugimõista olen ma lubanud kõik korraldada. Õnneks, oh õnneks on tibake aega… Jätan matusebüroo Jyrki kabelisse omaseid vastu võtma-juhuks kui mõni väga vara tuleb-ja torman halli traktorit käivitama. Üks-kaks on tee hauale liivatatud, traktor tagasi omal kohal ja ma ise tagasi kabelis.

Esimese talituse viimane külaline jõuab kohale täpselt siis, kui kellad kabelist välja löövad… Siiski saab ta oma lille kirstule viia ja pääseb kaasa matuselauda. Meie Jyrkiga valmistame ette järgmist. Kui kõik on valmis, märkan väljas suurtkasvu meeshinge tulemas surnuaial ja vägagi otsustavalt kõndimas mu kontori suunas. Seal on kõik uksed lukus, sest Kari on puhkusel, Sami haiguslehel ja mina ise ju kabelis. Mingi mure tal näib olevat, sestap lähen õue vastu. Küsin, et kas tal miski mure on. “Kus kõik töölised on, miks teed liivatamata on ??” kõmistab härra mulle sealt kõrgelt. Ta on suur ja pikk ja… tal on muljetavaldav nina (no ei saa märkimata jätta noh) Ehkki hääl on vali, siiski mitte hirmuäratav. Räägin, et teised on puhkusel, vaid mina olen tööl ja tee on liivatatud. Ta lepib sellega, ehkki tundub et pole rahul. Mõne hetke jooksul selgub, et me räägime erinevatest ligipääsudest nende hauale, tema käis kontrollimas ühte, liivatatud on teine. Nüüd juba täiesti rahunenult tuleb härra kabelisse. Läheb ja silitab kirstu, räägib lahkunuga. Siin maal ei avata kirste matuste ajal.

Kui talitlus läbi, tuleb häära lesk mind tänama ja kutsub matuselauda. See on ülimalt ootamatu ja keeldun viisakalt. Papid kutsutakse matuselauda üsna tihti (kuid mitte alati), organistid samuti, suntioid mitte kunagi. Ja ega meil ei oleks selleks aegagi, organistil ka mitte, sest järgmine talitlus ju ootab. “Kus nimesilt on??” müristab härra lesk. “Mis nimesilt?” olen ma segaduses. “Noh see sealt kirstu küljest” selgitab tema. Ah see…seda me ei jäta matusetalituse ajaks kirstu külge, see on seal külmhoones kapi peal. “Noh et oleks kindel, et ikka õige kirst on” selgitab härra. On-on rahustan teda. Kontrollin alati mitu korda üle ja silti enne ära ei võta, kui Jyrki või Marko on kimbu kirstukaanele kinnitanud.

Tegelikult oleks mul täna aega olnud matuselauda minna, sest see oli päeva viimane talitus. Aga meil oli ees hoopis ühe töötegija lahkumiskohvi ja ma tahtsin ilmtingimata seal kohal olla. Katri oli meil algul diakonina ja seejärel mõnda aega vabatahtliku töö koordinaatorina. Ta leping pidanuks järgmise aasta jaanuaris lõppema, aga ta leidis omale nüüd juba uue töökoha ja nii ta läks. Jättis meile ilmatu suure tühja koha, sest ta oli alati ja igal pool olemas. Piisas vaid mainida ja juba ta tormas…

Istun kohvilauda teise suntio kõrvale, hetke pärast tuleb organist ja istub samasse lauda, jättes me vahele ühe tühja paiga. Selle omakorda hõivab Eikka-papp, kiites, et saab kahe “suure” TikTokkari vahel istuda. Jajah, see TikTok. Seal koguduses on see meil väga popp. Mina vist olin veidi üle aasta tagasi esimene, kes selle kasutusele võttis, lihtsalt lambist. Sest miks mitte. Ma enne polnud isegi kunagi sealt videoid vaadanud, mu jaoks on see liiga, hm, lärmakas ja väsitav keskkond. No lapsed ikka aegajalt sheerisid miskit aga see oli ka kõik. Noh, sealt see algas, meie viiest papist on kolmel oma konto, organistidest on ühel, teine toimetab yotubes juba ammu. Ja noorsoo töö teeb TikTokke ja peretöö ka. Piiskopkonnast tuli vaid õhutust jätkamiseks. Ja noh, eluspüsimiseks kogudustel vaja end nähtavaks teha kõikvõimalike kanalite kaudu.

Mu enda konto peegeldab põhiliselt mu tööd ja vähem ka vaba aega. Ei ole konkreetese koguduse kanal, sest noh, mu tööleping seal koguduses lõpeb poole aasta pärast.

Võimsa kodukiriku vana, kõiksugu aegu näinud uks avanes ja sulgus veidra, häälest ära saksofoni meenutava kiunatusega. Kuulates seda korduvat vigatust, meenub, et meie pastor ju mängib saksofoni. Ja tema, see pastor ise, on kah veidi rivist väljas. Natuke rahvakauge ja…ei las ta olla. Teenimas oli seekord minu lemmikõpetaja. Tegelikult ma teisi väga ei tunnegi, Marite on lihtsalt nii oma ja soe. Ja koori kõla on väga võimas ja kaunis. Inimesi on mitte väga palju, eks see poolteist korda projektijoonistest suurem hoone mängib oma rolli.

Suure Reede hommikul on kirik pime. Isegi uks ei kääksata enam, tea, kas suntio on määrinud seda? Tuled ei põle, altar on tühi, pianiino on kinni kaetud. Inimesi on palju vähem, kui eelmisel õhtul. Kõik istuvad hiirvaikselt oma pinkidel, omis mõtetes. Vist kogu kirik võpatab, kui organist oma võimsal bassil psalmi laulma hakkab, nii ootamatult tuleb see. Suur ruum ei neela häält vaid kannab selle kõla kõikidesse nurkadesse ja toob külmavärinad ihule. Suur Reede, see kirikuaasta ainus kurbuse ja leina püha.

Vaikne laupäev. Jeesus on hauas ja inimkond teeb oma igapäevatoimetusi. Nii meiegi. Õhtul sätin end öökirikusse. Olen pähe võtnud, et kui kord olen lihavõtete ajal soome-kodus, käin selle pühaga seotud jumalateenistustel. Lihtsalt uudishimust, et kuidas see kõik käib. Lähen kirikusse varem, sest tean suntio-Pasin olevat paigal. Joome käärkambris kohvi ja lobiseme eri koguduste kogemustest. Aitan tal kirikut valmis sättida. Peagi tuleb Miia-papp ja riburada muidki. Teenistust on läbi viimas hulga abilisi ja Miia värbab mindki appi küünlaid süütama. Teenistus algab peaagu pimedas kirikus ja lõpeb täies valguses. Aitan Pasil kõik kraami jälle kokku korjata: armulaua peekrid-igale armulaual käijale on oma minipeeker, kuhu (alkovaba) vein kallatakse-, tema peseb kasutatud peekrid, mina laon kasutamata tagasi kastidesse. Küünlad tuleb kustutada ja lambid, psalmide numbrid seinalt ära korjata, annetused ära pakkida, kasutatud rüüd üle kontrollida… Nii see aeg läheb. Teenistus algas kell 23 ja koju pääsen pool kaks öösel. Surfan veel veidi aega netis ja ühtäkki ongi kell juba neli varahommikul. Upsi, kellasid ju keerati…

Pühapäeval oleks nagu pohmakas liiga hilisest magamaminekust. Jätan selle päeva kirikuvabaks, veidi palju on seda juba. Istutan hoopis kodus tomateid ja toimetan muidu.

Siin maal on teine ülestõusmispüha ka vaba päev, mõnus. Hommik on tuulevaikne ja päike paistab nagu õhukese kardina tagant. Ei ole külm ega liiga soe. Läheme naabrinaisega selle kevade esimesele rattaringile. Teel teeme mõned peatused poodides, mul on jänesed talvel noore õunapuu ära närinud ja tahaks proovida, kas sest saab veel elulooma. Haavasalvi me siiski ei leia, kõik poed pole täna lahti ka. Aga rattasõit on üsna värskendav. Mu tagumik ilmselt pole sama meelt, aga alguse asi :D. Kodus pikeerisin veel tomateid. Kui nüüd vaid niipalju soojemaks läheks, et öökülmasid väga poleks, saaks tomatibeebid verandale tõsta. Järgmiseks nädalaks paraku lubab omajagu lund ja pakast veel… Noh küll see kevad ka tuleb.

Mu TikToki leiate siit:

Järele ei anta vs. targem annab järele

Soomlaste elumoto on, et ükskõik, mis ka ei juhtu, järele ei anta. Periksi ei annetta.

Kõikvõimalikud raskused ja kriisid on nad sellesama motoga ületanud. Ehitanud üles sõjast puretud riigi ja tulnud välja suurtest majanduskriisidest. Ikka oma visaduse ja sitkusega. Järeleandmatusega.

Praegu on neljandat nädalat käimas poliitilised streigid valitsuse kavandatavate uute seaduste ja kärbete vastu. Üks peamisi saedusemuudatusi on just poliitiliste streikide keelamine. Kärped paraku puudutavad kõige valusamini väiksema sissetulekuga inimesi, noori, õpilasi, üksikvanemaid, hooajatöölisi jne. Ära võetakse eluasemetoetus, töötuabirahadelt võetakse maha lastelisad, töötuabiraha õigus lüheneb ja väheneb jne. Ma ausaltöeldes pole jaksanud väga täpselt süveneda. Aga need streigid…tundub, et praegu ei ole see järeleandmatus omal kohal. Iga päevaga kaotab riik miljoneid, sest eksport-import praktiliselt seisab. Tehaseid on hakatud sulgema. Töötajaid on koondatud. Jne jne. Streigi osapooled, ehk siis ametiühingud ja valitsus on vist paar korda isegi üritanud ühise laua taga mingeid kokkuleppeid saada, kuid tulutult. Äkki seekord võiks targem järele anda? Ma küll ei tea, kumb see targem võiks olla. Tagatipuks hakkab mulle tunduma, et kogu tüli on kolmanda osapoole ehk tööandjate liidu tekitatud, kes väidetavalt vastavad seaduse eelnõud valitsusele oma lobitööga ette söötis ja nüüd itsitab pihku. Ahjaa, töölt lahtilaskmist tahetakse ka lihtsustada…

Tagasivaade

Aasta 2023 oli nii kirju, et kurb oleks, kui sellest märki maha ei jääks.

Märtsis oli vanema poja juubel. Hästi toredas kohas ja parimate sõpradega.

Aprillis, lihavõtete aegu, kui lõunapool soome oli juba suht lumevaba, käisin Lahtis mäesuusatamas. Selleks oli vaja enam kui pool sajandit elada, et selline asi ära proovida. Tegelikult läksin ma muidugi sõbrannale külla ja tema mind mäele vedas. Esimesel päeval oli väike madal ja lauge mäekülg proovimiseks ja tunnetuse sisse saamiseks. See oli tore küll, aga muutus ruttu igavaks. Teine päev siis suure mäe pilet ja valikus kõik rajad. Alguses ikkagi suht lauge, aga kyllaltki pika sõiduga rada. See täitsa sobis, ma kõrgemale väga ei kippunudki. Sõbranna muidugi käis ja lõpuks vedas minu ka kaasa. Seal üleval oli tore. Kenad vaated kaugustesse ja puha. Allatulek polnud enam nii tore 😛 Muidugi ma kukkusin seal lumepudrus, väljas oli ikkagi juba üle kümne kraadi sooja ja lumi ka sula. Mägi oli eelviimast päeva avatud. Nii, kukkusin. Ja olin nagu sitasitik, püsti enam ei saa. See mäesuusavarustus on ju siuke rohmakas ja jäik. Ja mu füüsiline vorm suht olematu. Naermine võtab viimasegi jõu… 😀 Einoh, eks ma kuidagi ikka püsti sain ja alla ka, tasakesi ja ettevaatlikult. Põngerjad sõitsid viuh ja viuh mööda 😛 Igatahes äge kogemus oli! Samas pole kindel, kas see mu harrastuste hulka jääb. Ja ega ma ju väga tihti mägede lähedusse ei satu ka…samas hea tahtmise korral poleks see probleem.

Mökkireis. Sel aastal üürisime meile teist korda suvila. Seekord viieks päevaks. Kuigi neid mökke siin soomes on tuhandeid, siis meie tingimustele vastavat polegi nii lihtne leida. Tingimused: 7-8 magamiskohta, veekogu vahetus lähedus ja naabrid mitte nii lähedal. Igatahes just sellise me saime. Mökki oli kalju peal ja alla järveranda viis trepp, 89 astet. Korralik trenn, sest neid treppe me kulutasime ikka kordi päevas. Sest meie põhiline aktiviteet oli kalastamine 😀 Meie 7 inimese kambast said ühtäkki kõigist kirglikud kalamehed. Ja kala oli palju, jätkus kohapeal suitsetamiseks-grillimiseks ja koju viimiseks. Vahepeal sõitsime ringi, täinedasime ussivarusid ja vaatasime muidugi ringi ka. Mina käisin surnuaedades, teised kirbukatel :D. Aga kalamehekirg oli nii suur, et netist said välja otsitud parimad näkkamise kella-ajad ja selleks ajaks pidime kindlasti tagasi mökile ja randa saama 😀

See soome mökkikultuur on omaette teema. Muu maailma jaoks on põline aasta(kümnete) tagune mökkides käimine miski veider enesepiinamise vorm. Me keeleõpetaja kunagi rääkis sakslaste muijeid. Et kuidas soomlased vaimustunult räägivad, et tuleb puhkus ja siis pääseb mökkile. Ja mida kõike seal tehakse ja kui tore seal on ja mida kõike veel. Ja siis neil sakslastel oli võimalus sinna kaasa minna, et oma silmaga seda imelist kohta näha. Jõuavad kohele peale ülipikka sõitu ja ees ootab pime ja külm onn, Ilma elektrita. Kõigepealt tassid puud ja paned ahjud küdema. Tassid kuskilt jääaugust vett sauna ja söögitegemiseks. Elektrit pole, levi ka mitte. Wc on õues puutsee. Igal juhul jääb muule maailmale selleaegne mökkivaimustus suht kaugeks. Tänapäevased suvilad on enamjaolt mugavustega. Elekter on ja vesi tuleb kaevust. Pesumasin ja nõudepesumasin ka olemas. Ja ülimõnus on seal aega veeta ja argipäev hetkeks unustada.

Veidikene sama tüüpi on soomlaste ruska-aeg. Ehk siis septembrikuine lapimaa, kuhu kõik tahaksid matkama minna värvikirevat loodust nautima. Kes oma kujutluses on selle ülivõrdeliseks mõelnud, võib pettuda. Meie ei pettunud. Käisime Lapimaal oma pikaaegse eesti sõpruskonnaga ja see reis oli ülitore. Pikad bussisõidud pole muidugi teab mis mugavad, aga ei midagi ületamatut. Ja meil vedas ilma suhtes tohtutult, Esimesel päeval oli sõit läbi sombuse ja sajuse soome Helsingist Kemisse. Olime reisifirmaga ja ca pool bussitäit oli meie kamp. Õhtul Kemis käisime veel linnapeal ja mere ääres jalutamas. Kuna oli laupäeva õhtu ja hotell kesklinnas, siis paljudel oli uinumine raskendatud, sest plärin ja mürin… See on soome linnadele nii omane, et noorsugu kõikvõimalike mootorsõidukitega hilisõhtuti-öösiti ringi sõidab. Mida suurem plärin seda uhkem…Ma ise vist sellevõrra harjunud, et ei seganud, kuigi ma ise siin miskis suurlinnas just ei ela.

Järgmisel päeval taas bussi ja edasi Rovaniemele. Paduvihma sadas pea kogu päeva. Meil oli päevakavas sobivasti muuseum, Artikum. Okei kuskil jõulumaal hüppasime üle polaarjoone kah paduvihmas. See jõulumaa oli septembrikuus suht sürr, kõik jõulukaunistused ja kuused ja jõululaulud ja samas pelasrgoonid õitsevad õues uste ees. Aga sellise jõuluootuse tõi kenasti hinge 🙂

Päeva jooksul vihm jäi järgi, kunstniku majamuuseumis saime juba ilma märjaks saamata uudistada. Ja kelgukoerte juurde jõudes tuli päike välja. Ööbisime seekord Levi suusakülas ja nägime ka virmaliste täit ilu. Mul oli täitsa kahju neist reisikaaslastest, kes eelmise öö magamatusest varakult koikusse kobisid ja sellest vaatemängust ilma jäid. Järgmised kaks päeva möödusid sõites ja matkates teel Kuusamosse ja Kuusamos. Kõik me matkad olid ilusa ilmaga, Levil tuli päev peale meie lahkumist lumi maha, sama juhtus Kuusamos. Nii et jah, parim seltskond ja üliäge reis oli 🙂

Oktoober-november olid suht keerulised kuud, pool detsembrit sinna otsa. Üks väljakutse ajas teist taga. Tööl oli lihtsalt ülikiire, väga täpselt pidi valima tööde järjekorda, et mis on vaja tingimata ära teha ja mille võib tahaplaanile lükata. Mis kõik muidugi päädis sellega et ma jäin haigeks ja olin sunnitud mõneks päevaks haiguslehe võtma. Aga ellu jäime.

Jõul tuli traditsiooniliselt Eestis. Ikka nii, et reedel peale tööd otse laevale ja … juba esmaspäeval tagasi. Aga perega sai koos oldud suuremates ja väiksemates koosseisudes, söödud ja lobisetud ja lihtsalt oldud. Lapsukesed kinkisid mulle kohvimasina, millest ma aastaid olen unistanud. Et ükskord, kui rikkaks saan siis ostan. Ei, ma polnud lastele sellest unistusest rääkinud. Aga kord kui vanem poeg mulle kord sügisel helistas ja rääkis, et nad said omale kasutatud kohvimasina, olevat mu hääles nii äratuntav kadedusenoot olnud, et lapsukestel oli otsus valmis see mulle kinkida 🙂

Selline see 2023 oli.

Kes aasta esimesel päeval lõnga tellib…

…sellel on kolmekuningapäeval esimesed sokiostjad 🙂

Külm on olnud jah. Käisin ostsin karvamütsi omale ja selle suka mütsi alla tööle. Sest ka pisikesest õuesolemisest hakkasid põsesarnad ja kõrvanibud külmast kipitama. Meil temperatuur alla 23 palju ei langenud, aga tuul oli kogu aeg lisaks, mis tegi olemise eriti hulluks.

Vana-aasta eelviimasel päeval olin tööl. Läksin hommikul varem, et vajadusel lumega võidelda, aga tänu jumalale oli nädalavhetuse töövõtja oma osa ära teinud ja mulle jäid vaid kirstumatuste hauad surnuaial. Olin just traktorit käivitamas, kui Kari uksest sisse astus. Ta ka polnud magada saanud lume pärast muretsedes. Noh, tegime siis kahekesi traktoritega kogu surnuaia kõnniteed puhtaks. Tema läks veel laagrikeskust puhastama, mina alustasin kabelis matuste ettevalmistamist. Täispikk päev oli, neli talitlust.

Vana-aasta hommikul sai pikalt magada. Päeval tegime süüa ja õhtul läksin ajaviiteks oma koguduse kirikusse. Lootsin kolleege ja tuttavaid näha. Mu rõõmsaks üllatuseks oli hoopiski mu praeguse töökoguduse kolleeg ka kirikus. Jumalateenistuse järel pakuti kohvi ja küpsetisi, sai suhelda ja lobiseda. Jäin veel veidi ajaks endise kolleegiga jutustama, polnud ammu näinud.

Siis käisin kodus peremehel järel ja jõudsime linna parasjagu ilutulestiku ajaks. Me linnas lastakse see alati kell 21.00. Tegelikult ma loodan, et nad siingi sellest paugutamisest loobuvad, päris mitmed linnad-vallad on seda juba teinud.

Tulime pisikese tiiruga koju ja jälgisime meist ületee oleva rahvamaja õuel toimuvat möllu. Miskid noored olevat rahvamaja uusaastaööks üürinud, ainult et… Möll läks juba mitu tundi enne keskööd liigagi metsikuks. Rakette süüdati käes ja loobiti kuhu juhtub. Kui taas me postkastirivi ette jäi, läksin kurjaks. Ei, mitte rakette ei sihitud postkastide pihta, vaid rakett pandi postkasti põlema. Ja plahvatades lendas postkast pilbasteks. Seekord mitte meie oma, aga kui vaatama ja noori korrale kutsuma läksime, heideti rakette meie suunas. Ma kutsusin politsei. Ei, tegelt ma kõigepealt helistasin tütrele ja tema käskis häirekeskusesse helistada.

Politsei tuli miski veerand tunni pärast, kaks ekipaazi, ja olid paigal miski paar tundi, peale keskööd said siit minema. Saatsid selle läbu laiali siit, püha jumal, kus sealt tuli rahvast, üle saja noore kindlasti. Enamus alaealised. Enamus silmini täis.

Mul olid algul küll veidi süümekad, et noortel peo ära rikkusin, aga samas…järgmiseks oleks mõni hull kindlasti põleva raketi rahvamajs sees kuhugi massidesse visanud või midagi…

Hiljem lugesin twitterist, et see postkastide õhkimine on miski siinse maa noorte aastakümnete pikkune traditsioon-lollus. Et seda on tehtud vähemalt pool sajandit siinmaal… :O

Keskööl sõitsin ma ise hoopis linnavahel, viisime poja üht kustunud sõpra teise juurde magama. Neil on linna ääres üks garaaziga sõber, kelle juures vabalt käia saab ja kelle vanemad siis noorsool ka silma peal hoiavad, aga seal pole magamiskohti. Poeg tuli ka minuga koju ära.

Teisipäeval algas taas argipäev. Auto ei käivitunud. Sai lisavoolu ja hilinemisega tööle ma jõudsin. Õhtul käisin ostsin uue aku, ei viitsi kogu aeg jamada.

Tööl on rahulik sellevõrra, et lund ei sadanud enam ja aastalõpu hull kiirus on möödas. Samas omajagu tegemist on sellega, et viimasel ajal tahetakse uskumatult palju kirstumatuseid. See tähendab hauaplatsi välja mõõtmist, sulatamist, hauakaevaja tellimist (kes kah hilines masina külmana mittekäivitumise tõttu), sildade, plankude, hauakardinate ja kaane paigutamist. Hiljem, kui haud kinni on aetud, tuleb kogu träna kokku ka korjata.

Muidu sain osad ootel olevad paberitööd tehtud ja Kari omakorda tehtud tööd, mis eelmise aasta lõpul suure kiire ajal tegemata jäid.

Reedel oli üsna ränk matusepäev. Esimene talitus oli muusik, kes oleks vabalt võinud veel paarkümmend aastat elada ja luua, viimane kahekümne aastatane noor mees. Raske oli näha kirikuõpetajat enne talitlust silmi pühkimas-tema selle poisi oli kord ristinud ja leeritanud ja üsna lähedalt kaasa elanud kogu loole. Kabel täis noori inimesi. Jep, ei ole lihtne alati…

Kuna siin maal kolmekuningapäev on samuti püha, siis eile meil tööd ei olnud. Ja üldse mul järgmine töölaupäev on alles kuu lõpus.

Külm peaks ka hetkeks järele andma, et siis tagasi tulla. Saab näha.

Vaatame, kuna taas kirjutama jõuan 🙂

Ilusat jätkuvat aastat Teile.

Ootamatuid naeratusi või kuidas see uuema aja kirjade lõppu lisatav tervitus oligi 😉